ull blog

täna sai vabariigi auks tehtud äntus kaks jääsukeldumist.

ühega lõpetasin ametlikult padi ice diveri kursuse. pidin sõber peebuga köie otsas jää all aega veetma. köie otsas oli üsna konservatiivse loomuga mees, kes hoidis nööri ilusti pingul. seega kui all paigale jäime, siis jälle natuke augu poole tagasi saime tiritud. aga vahelduseks on tore tunda, et keegi seal otsas ikka on olemas!

teise sukeldumise tegime sama soojaga. õigemini väike paus pinnal lebotades ja siis uue kambaga alla tagasi. pidime demonstreerima nö peak performance buoyancyt ehk üsna veatut ujuvust ehk tegelikult lihtsalt hõljumist. iseenesest ju lihtne, eriti kui see on eesmärk omaette. kokku vist ca 25 minutit seal madalas vees, kus rõhk ja ujuvus eriti järsult muutuvad, pidasime üsna hästi vastu. vahepeal kippusid küll jalad kas alla vajuma või üles tõusma, aga siis natuke niheled, surud jalad natuke alla või ülespoole et neisse siis õhku juurde või vähemaks lasta. siin andis tunda ka uus raskusvöö, mis ei ole nii libe ja püsib end liigutades paremini paigas.

teise sukeldumisega peaks olema nüüd kõik aowd (advanced openwater diver) nõuded täidetud. langevarjunduses umbes nagu b-kat.

äntu sinijärve äärde on rmk ehitanud toreda piknikupaiga, mis töötab isegi talvel. sealhulgas lõkkeplats grillimisalusega ja puud. meie rahval olid muidugi omad puud ka kaasas. väga mitut sorti vorstikesi ja grill-liha, väike rüübe punast veini ja lõpuks peale vastlakukkel. uah.

senised jääsukeldumised piirdusid minu jaoks jääga vaid läbi jääaugu sissemineku ja väljatulekuga, pärast natuke tagurpidi jää all ka. aga mingit klaustrofoobilist effekti need ei sisaldanud.

nüüd oli siis lisaks ka pime ja ilm õues natuke kurjem (-5 ja tuul 5-10 m/s). koht polnud mitte otse augu all vaid paarkümmend meetrit eemal. õiget teed juhatas jää peale kühveldatud raja kohalt näidatud lambivalgus. plaan oli õnneks suht tagasihoidlik – lihtsalt minna korraks kohale ja siis ära tulla.

kohati kippus peale tunne, et siiski natuke liiga palju uusi või valesid asju on korraga – uus mask, mis läks alul uduseks, siis jäässe ja lõpuks lasi vee sisse; puuduv vesti voolik ja mittetöötav inflaatori õhu väljalaskenupp ning asjaolu, et köis oli lihtsalt teist otsapidi auto küljes ja keegi teda kastist käsitsi järgi ei andnud ja signaale ei kuulanud.

kui lõpuks vana maski ette sain, saime ka alla. pilt natukene oli udune, aga see eriti ei seganud. läksime kohale otse jää alt, sest sügavamal poleks näinud läbi jää näidatavat juhatusvalgust. paarkümmend meetrit sedasi minekut ja siis alla. väga põhjalik eeltöö – suvine kaardistamine, pinnal koha välja otsimine ja juhatamine olid tehtud hästi, sest sattusime täpselt selle vidina kohale, mida otsisime. rõõm seegi. laskusin tiba liiga negatiivselt ja alla jõudes pidin haarama kuskilt kinni. kerge tolmupilveke. timmisin ujuvust. vaatan paarimeest, kellel pöial püsti!? huhh…

kui üles minnakse kellegi teise algatusel, siis tekib alati küsimus, kas ikka kõik on korras või miks üles lähme. eks oma kujutluses pidasin “otsime üles ja tuleme ära” all silmas, et teeme ikka ringi ja vaatame üle. ühesõnaga küsimused-küsimused. ja ei olnudki kaugel mõte, et äkki on mingi probleem. ja kui nüüd on probleem ja kui köiega on ka probleem, siis on jama majas. eks tuli mõelda nagu ikka, et lennukid siiski iga päev ka alla ei kuku, kuigi võiksid, ja tuleb lähtuda mitte tunnetest vaid faktidest. paariline ei rabelenud ega sööstnud kiiresti üles vaid tõusis rahulikult. õhku meil oli ja lambid töötasid.

pimedas pinnaletõus on üks huvitav asi – päeval läheb vesi aina heledamaks ja valgemaks. öösel ei saa aru kottigi. pigem tunned pea ja kõrvadega kuidas rõhk väheneb. kompuutrit vaadata ei saanud kah, sest pealamp jäi teise maski külge. aga saime ilusti üles ja isegi köis oli mu küles alles. jooksis jää all loogeldes kaugusesse. ujusin köit mööda. vahepeal tsekkasin paarilist, oli alles.

ühel momendil köis enam ei loogelnud ja ots suundus üles. seepidi olema auk. ja oligi. saime välja ja olime õnnelikud…

koju sõites ei pannud isegi raadiot mängima ja kohale jõudes polnud erilist jututuju. peas oli mõtteid ja rääkimist piisavalt.

seekord läksime alla teise satsiga ning pidime lumele kodarad rookima. tegi naha märjaks. lõpuks tuli rakett (ivari koer) ka appi, hoidis labida varrest hammastega ja siblis kaasa.

sukeldumisel oli meil kaameramees ka kaasas. vahepeal sain kaamerameest filmida. siis hakkas äkki nina alt sügelema. mõtlen ja mõtlen et kuidas saab nina alt sügeleda, kui ma olen vees?! või olen peast natuke segi läinud ja kogen väikseid hallukad juba. kuid ei, lihtsalt köis oli mul tiiru või paar ümber kaela ja jooksis kuidagi naljakalt maski ja regu vahelt sedasi kergelt. nagu keegi silitaks magajal heinakõrrega nina.

üles tulime mitte augu juurest vaid tiba eemalt. et saaks näha mis värk otse jää all on, sest nelja meetri sügavusel enam erilist vahet pole, kas on peal jää või mitte. no vahetult jääpinna all oli vahva. keerasin pea alaspidi ja lasin ülikonda õhku. jalad muutisd magnetiks ja kinnitusid lakke. käisin nagu kärbes. väga võimas. aga siis pidime välja tulema, sest aeg sai otsa.

on täiesti selge, et väga oluline osa sukeldumisest on sukeldumisjärgne piknik või niisama kellegi pool borši söömine ja kohvi joomine. selline väga mõnus tunne tuleb peale. hiljemalt siis saab alati selgeks, et elu on ilus ja olla tore.

• dillingeri tehtud video sellest sukeldumisest
• priidiku pildid

jääsukeldumine on umbes sama nagu talvehüpe. tegelikult tavaline sukeldumine, lihtsalt peab arvestama mõne lisapiiranguga. esiteks ei pääse igalt poolt pinnale ja teiseks kipub varustus, eriti regud, pinnal ära jäätuma.

kuna tegu on padi ice diveri kursusega, siis tegime kõik, nagu peab. ümber jääaugu labidaga lumesse vankriratas – ring ja kodarad, et alt hästi näha oleks, kus suunas väljapääs on. paarilisega ühe köie otsas karabiiniga kinni väikse lõtku otsas ja köie teine ots muidugi pinnal kellegi käes. signaliseerimine sikutamisega.

meil õnneks selle köiega suuremaid probleeme polnud – ei keerutanud üksteist sisse ega haakinud ennast kusagile taha. ekskavaatorile saime rahulikult tiiru peale teha ja natuke seda vahtida ka. aga siiski, uus paariline, köievärk ja lekkiv kinnas natuke hajutasid tähelepanu.

kõige rohkem kartsin, et vette minnes on näol rajult külm, niiet kohe jube, aga 2kraadine vesi ei erine äntu 4kraadisest kuigivõrd. kuiva ülikonna ja alusriide all oli muidugi villane kampsun kah. kompenseerimiseks 1,5 kg lisaraskust oli selgelt vähe. allasaamise esimesed 3 meetrit olid ikka üsna vaevalised. ja muidugi ülestuleku 3 viimast samuti.

kopa juures oli üks ahvenapoiss ka. tema tundus ka jääkaru, või siis tiba soe peast, sest lasi omale jube lähedale.