salasukeldumine
senised jääsukeldumised piirdusid minu jaoks jääga vaid läbi jääaugu sissemineku ja väljatulekuga, pärast natuke tagurpidi jää all ka. aga mingit klaustrofoobilist effekti need ei sisaldanud.
nüüd oli siis lisaks ka pime ja ilm õues natuke kurjem (-5 ja tuul 5-10 m/s). koht polnud mitte otse augu all vaid paarkümmend meetrit eemal. õiget teed juhatas jää peale kühveldatud raja kohalt näidatud lambivalgus. plaan oli õnneks suht tagasihoidlik – lihtsalt minna korraks kohale ja siis ära tulla.
kohati kippus peale tunne, et siiski natuke liiga palju uusi või valesid asju on korraga – uus mask, mis läks alul uduseks, siis jäässe ja lõpuks lasi vee sisse; puuduv vesti voolik ja mittetöötav inflaatori õhu väljalaskenupp ning asjaolu, et köis oli lihtsalt teist otsapidi auto küljes ja keegi teda kastist käsitsi järgi ei andnud ja signaale ei kuulanud.
kui lõpuks vana maski ette sain, saime ka alla. pilt natukene oli udune, aga see eriti ei seganud. läksime kohale otse jää alt, sest sügavamal poleks näinud läbi jää näidatavat juhatusvalgust. paarkümmend meetrit sedasi minekut ja siis alla. väga põhjalik eeltöö – suvine kaardistamine, pinnal koha välja otsimine ja juhatamine olid tehtud hästi, sest sattusime täpselt selle vidina kohale, mida otsisime. rõõm seegi. laskusin tiba liiga negatiivselt ja alla jõudes pidin haarama kuskilt kinni. kerge tolmupilveke. timmisin ujuvust. vaatan paarimeest, kellel pöial püsti!? huhh…
kui üles minnakse kellegi teise algatusel, siis tekib alati küsimus, kas ikka kõik on korras või miks üles lähme. eks oma kujutluses pidasin “otsime üles ja tuleme ära” all silmas, et teeme ikka ringi ja vaatame üle. ühesõnaga küsimused-küsimused. ja ei olnudki kaugel mõte, et äkki on mingi probleem. ja kui nüüd on probleem ja kui köiega on ka probleem, siis on jama majas. eks tuli mõelda nagu ikka, et lennukid siiski iga päev ka alla ei kuku, kuigi võiksid, ja tuleb lähtuda mitte tunnetest vaid faktidest. paariline ei rabelenud ega sööstnud kiiresti üles vaid tõusis rahulikult. õhku meil oli ja lambid töötasid.
pimedas pinnaletõus on üks huvitav asi – päeval läheb vesi aina heledamaks ja valgemaks. öösel ei saa aru kottigi. pigem tunned pea ja kõrvadega kuidas rõhk väheneb. kompuutrit vaadata ei saanud kah, sest pealamp jäi teise maski külge. aga saime ilusti üles ja isegi köis oli mu küles alles. jooksis jää all loogeldes kaugusesse. ujusin köit mööda. vahepeal tsekkasin paarilist, oli alles.
ühel momendil köis enam ei loogelnud ja ots suundus üles. seepidi olema auk. ja oligi. saime välja ja olime õnnelikud…
koju sõites ei pannud isegi raadiot mängima ja kohale jõudes polnud erilist jututuju. peas oli mõtteid ja rääkimist piisavalt.
