ull blog

kusagil pole ju öeldud, et öösel peab olema pime ja talvel peab olema külm ja keset järve ei pea olema muid mugavusi, mida üks endast lugupidav valge inimene healt elult eeldab?!

öö oli soe, igatahes plusskraadid, lisaks oli kaasas võimas päevavalgus ja valik elektrigeneraatoreid. niisiis oli olemas veekeedukann mis keetis kuuma vett kohvi tegemiseks. jääpakkude vahel küdes grilli peal ribi ja pihv. aasal kepsutas koer. täpselt nii karmides oludes pidimegi sukelduma. väga ekstreem värk ehk et me oleme ikka väga kõvad mehed. seda tegelikult tahtsingi öelda.

otse lampide all jõudis põhja nii palju valgust, et isegi päikeselisel suvepäeval pole seal valgemat aega nähtud. veel erines suvest see, et alt üles vaadates võis näha kahte päikest ning mõned meetrid eemal igas suunas haigutas pimedus. kuid valguses käes olemine tundus küll sheff. jää all ringi tatsamine oli ka põnev. augu ümbruses jää ju helendas. tagurpidi on üksindagi lahe kõndida, aga kui keegi teine seal veel on kas siis õiget- või tagurpidi, siis tundub kõik kuidagi veel veidram.

valgus ja soojus võivad ühe sellise sukeldumise juures ikka terve maailmajagu asju erinevaks muuta. eelmise aasta öö-jää-survival-sukeldumisega ei olnud seekord igatahes midagi sarnast.

paar nädalat tagasi vajus männiku lasketiiru kõrval üks traktor läbi jää. kalda äärde saeti jäässe auk, sukelduja läks pani traktorile köie külge ja võttis käigu välja ja masin tiriti mingi suure vintsiga veest välja. selgus et see sukelduja on meile ka tuttav ja tal oli mõte minna sinna veel veitsa ringi luurama.

augu saagisime sinna lasketiirupoolsesse nurka. jää oli täpselt nii paks, et saega sai nibin-nabin selle läbi saagida. seekord ei viitsinud kaua nüsida ja tegime veitsa väiksema augu, võrdkülgse kolmnurga ca kahemeetrise küljega. kolmekesi sinna korraga mulistama muidugi ei mahtunud, aga keda kotib.

julgestusköis oli mul seekord tutikas – metallist raami ja pooliga alus, sealt juhe ja elektripesad minema visatud ja 4-5mm köis peal ca 50 meetri jagu. käie ots läheb läbi pooli, seal on sõlmed otsas ja lisaks saab köie otsa panna pöörleva karabiiniga näiteks jäässe puuritud jäänaela külge kinni. meil jäänaela polnud, saagisime lihtsalt väikse kandilise augu suure augu kõrvale ja pistsime köie otsa sealt sisse. väga kaval süsteem. köis jookseb pooli pealt väga ilusasti ise lahti ükskõik kus suunas sa minema kihutad.

vesi oli suht sogane, 3 meetrit vast nähtavust. põhi erineb seal rummust tublisti. esiteks polnud põhi sile vaid künklik, teiseks koosnes pühi veitsa vetruvast liivamuda taolisest jamast. väga hullusti see ei tolmanud õnneks. põhjas on siin-seal kraatrilaadsed augud, nende põhjad ja servad on musetmat karva. üldiselt väga puhta kohta muljet ümbrus ei jätnud. tundub et taimi on ka rohkem servade ääres. aga kalu oli seal küll palju.

männiku karjääride kohta arvatakse, et seal on palju laipu põhjas. mina nägin ainult ühte laipa, selline valgesse võrku mähkunud ahvenas. enda liigikaaslaseid ei pannud nagu tähele. ei olnud ka betoonkaste või ämbreid või raskeid kivikolakaid köis küljes, mille abil kunagi võibolla mõni jõmm alla sumati. ju on sealt siis juba paremad palad välja korjatud või on need seal suuremates karjäärides, mis raudteest vasakule jäävad.

seekord oli jääauguku sae ketiõli ikka päris korralikult kogunenud ja välja ronides olin vikerkaarevärvilisi laike täis. sahmisin puhtama veega suuremad plekid maha. räägitakse, et kui fairy nimelist nõudepesuvahendit veitsa vette niristada, siis see võtab õli ära. selle peaks küll ära proovima, muidu pärast kodus asju loputades hullult möllamist.