ull blog

balloon sai ostetud otse poest ligi kaks aastat tagas. ventiil oli seal kohe küljes. see sai korralikult kinni keeratud ja kasutama hakatud. kõik oli tore. ühel hetkel sai ventiil välja vahetatud kaheharulise vastu ja jälle oli kõik tore. nüüd on mul topeltballoonid sügavamate retkede jaoks ja üksikul balloonil pole kaheharulist ventiili enam vaja, tahtsin panna agasi üheharulise ja kuna on juba aega möödas, siis sisse ka vaadata.

polnud seda õiget lampi millega vaadata, igatahes sellega mis oli, oli näha et põhjas midagi läigib – raisk. keerasin tagurpidi ja hakkas välja nirisema vedelikku, lõhnatut, peaaegu värvitut ja ei libise näppude vahel – vesi järelikult. ballooni keere ka seest veidi roostene. näpuga üle ballooni kaela seestpoolt tõmmates sai näpuotsa ka veidi roosteseks.

vahepealsed poolteist päeva on saanud juurelda kustkohast see vesi sinna ikka sai, kas oli kohe alguses, sest ega ma ju ei kontrollinud. või on mõni kompressor pekkis olnud või on selle ühe-kahe päevaga, mis ta mul korraks peaaegu tühi oli, nii kõva kondents tekkinud? ja miks on roostemärgid just kaela juures. enamasti on balloon ju püsti või pikale, väga harva tagurpidi.

kuidas see roostejama sealt nüüd kätte saada? liiva sisse toppida ja veeretada või kuskile mereabikeskusesse viia vms.

täna kargas ehituspoes silma selline käänatava peene kaela otsas led lambike, mis tundus just õige asi ballooni visuaalse ülevaatuse jaoks. aga selgub, et balloon on seest ilus-haljas ja pole seal roostet ega midagi. roostelaadne asi ongi ainult keerme peal ja selle lähiümbruses. niiet ma saan selle sealt lapiga maha nühkida ning on sellega ühelpool. profülaktika mõttes viskasin ka vana, veidike räbalduma kippuva võrgu minema ning pesin kanna puhtaks. sinna põhja oli ikka parasjagu igasugu pinnaseproove kogunenud.

aga kustkohast see vesi ikkagi sinna sisse sai ja miks ta just ülaosas pesitses.

kursus algas sõnadega, et kindlasti peab olema valmis selleks, et teie kallis fotoapaat saab märjaks ja läheb katki või kallis box laguneb kildudeks… nüüd peaks ütlema, et töö selles suunas igatahes käib ja esimesed edusammud on juba käes.

kursuse teooriaosa tundus isegi minu kesiste fotograafia alaste teadmiste juures vähemalt loogiline. kõik mis puudutab värvide hajumist veemassis, mis jääb valgusallika ja objektiivi vahele (välgust asjani ja asjast objektiivini tagasi!) ning erinevad nipid ja trikid kuidas mingit sorti pilti saada; mängud tundlikkuse, säri, ava, fookuskauguse ehk suumiga ning kõikvõimalike valikute tegemised, selle võtsime läbi.

praktiline osa toimus basseinis. uell, ma ütleks, sellega pidigi nalja saama. minu box polnud enne vees käinud ja kuidagi õnnestus mul sinna ikka vesi sisse saada juba enne kui aparaadi sisse pistsin. siis sai boxi enamvähem pidama ja natuke hästi vettimavaid hügieenivahendeid ka veel karpi topitud. aga siis ikkagi selgus, et minu objektiiv ilma lisafiltrita selle dome pordiga (kumer klaas) ei toimi vees. kujutis tekib liiga lähedale ja objektiiv ei suuda selle peale teravustada. panime manuaalfookuse peale ja mõned katsed säriajaga saime ära teha kuni väike sorts vett uuesti boksi nurka ilmus ja see pidu selleks korraks ära lõpetati. kaamera jäi seekord igatahes terveks.

nüüd tuleb lihtsalt uurida miks tuleb vesi sisse ja leida väike lisalääts ja mõned head harjutusülesanded iseseisvalt läbi proovida. no saame veel näha.

1/60

1/30

1/15

1/5

1/3

topeltballoonide proovimine rummus täna öösel kell 9:30. kuked ja koidud kanalas alles norskasid sel ajal.

juba vesti selga venitades sai selgeks, et käed on mul ikka natuke liiga lühikesed. proovisin igatepidi neid kukla taha sirutada, aga ei jäänud sõrmede alla midagi. lohutasin end, et noh saab ehk vähemalt tinalasti ära testida, kui muud ei saa. kummaski taskus oli 2,5 kg kohe sees. nendega oli snorgeldada paras (ei, snorklit mul küljes polnud). kummassegi taskusse kilone päts juurde ja andis alla kühveldada end. aga all rahulikuks jäädes osutus mu veeväljasurve või siis poseidoni võigastus nii suureks, et tõusin pinnale tagasi. no kiloste asemele pooleteistkümnesed siis. alla ma jäin.

tasakaalu ja muu üle ei tohikski väga nuriseda, ainult et tina oli ikkagi minimaalselt ja õhku ülikonda eriti lasta ei saanud, allasaamiskatsete käigus kõvasti kätega vehkimisest olid käed parasjagu maha jahtunud. algas jahetamine, mis läks sujuvalt üle külmetamiseks. vesi 5 kraadi kuum. nähtavus ka kõva 1,5-2 meetrit. tuju tegi paremaks teadmine, et martti, kellel käe küljes fotokas rippus, ei saanud ka eriti kottigi pildistada.

otsustasin ikkagi proovida, kas õnnestub need ballooni ventiilid kätte saada või mitte. kõhurihm tuli ikka viimase vindini lahti teha, sest selle küljes on ka krots-strap ehk rihm, mis jookseb jalgade vahelt läbi ja hoiab rakmeid ülespoole liikumast. ühesõnaga need rihmad nii lõdvaks kui sai ja teise käega tõstsin ballooni alt servast neid ülespoole. regusid sõrmeotsaga katsuda oli lihtne, aga ventiilid on neist veel allpool ja kaugemal selja taga. väänasin mis ma väänasin, aga enne ei jätnud, kui mõlemad ventiilid olid korraga käes. keskmist manifoldi kraani ei saanud kätte, sest see on natuke vale nurga all ja kõigist teistest veel kaugemal. öeh, täna oleks mul küll vist need balloonid jõudnud rahulikult tühjaks voolata, kui üks regu oleks 40 m peal freeflowtama hakanud enne, kui ma seal midagi kinni oleks jõudnud keerata.

ilmselt ma tõstan balloone natuke kõrgemale ühe astme ehk kahe tolli võrra. ja veel võib vist proovida natuke teistsuguste alusriietega. praegune alusülikond ja ka pressitud neopreenist kuiv ise on üsna paksud ja mitte liiga pikad, usun, et need ka piiravad haardeulatust. ja kurat, kui muu ei aita, proovin membraankuivaga (trilaminaat vms) ära. manifoldi kraanile võib ju pikendusjuhtme ka panna, aga no need teised kruvid peavad kätte ulatuma hakkama.

suure külmetamise peale hakkas tunduma, et tuleb ikka need sinised või oranged ehituskindad kleepida tavaliste varrukamansettide külge, et saaks uuesti kuivad kindad kätte tagasi ja ei peaks neid kohmakaid rõngaskinnitusi kasutama. tina pean ilmselt panema 8 asemel 10 kg ja dekoballoonid peab otsima alumiiniumist vist, sest need peaks olema suht neutraalsed.

hobisukeldumise võimalused on tegelikult suured ja laiad, aga mõned väiksed piirid on seotud sügavuse ja põhjaajaga seoses. eks neid on muidki.  see-eest on varustus lihtne ja mugav ning protseduurid suhteliselt lihtsad.

dekosukeldumiste ja igalepoole sisse ronimise puhul alati ei saa kohe välja pinnale tõusta, sest näiteks koobas või vrakk on peakohal või on sul selline lämmastik kudedes, et otse välja minnes saaksid suure tõenöosusega dekohaiguse.

jamasid ju ikka juhtub näiteks varustusegagi. tehnilise sukeldumise puhul üritatakse elutähtsaid asju dubleerida, näiteks kasutatakse topeltballoone mitte ainult suurema õhu kaasa saamiseks vaid ka selleks, et juhul kui üks regu peaks voolama jääma, siis ei jookseks kogu gaas taevasse vaid sa saad keerata ühe kraani kinni ja hingata teise regu kaudu rahulikult edasi, teha dekopeatused ja mitte ülearu riskida. noh ja sedasi on enamvähem iga asjaga.

lisaks dubleerimisele on veel mõni asi teistmoodi. näiteks regude konf. loovutatakse alati seda regu, millest ise põhiliselt hingad ning sellel on kahemeetrine voolik, kust naabrimees saab mugavalt hignata ka siis, kui peab üksteise järel läbi mingi pisikese augu ujuma. lisaks on balloone teinekord kaasas nii palju, et selle kõige ülevalhoidmiseks on natsa teistsugused ja robustsemad vestid kasutusel. jah. ja muu on kõik enamvähem sama.

sain küüned taha dsat tec diving manualile ja lugesin selle läbi, tundus loogiline. lisaks varustusele erineb ka mõtlemine, üldiselt peab olema iga sukelduja isehakkamasaav ja sukeldumine tuleb planeerida nii, et iga taat saaks oma jõududega elusalt pinnale tagasi. thinking like a tec diver on teema omaette.

võtsin proovi pärast testida paar-kolm tehnilise vesti ja käisime neid basseinis proovimas. kohe alustuseks üritas see täis vest mind topeltballoonidega pinnal lihtsalt näoli keerata, all aga vastupidi, selili. raskuskese on hoopis mujal kui harjunud olen. raskusvööd 7mm märjaga üldse vaja polnudki. all sai ujuda küll, aga pidi pidevalt valvama, et selili ei keeraks. üsna tüütu. võtsin raskusvöö ka appi ja jätsin raskused ainult pandla lähedusse. natuke tuli raskuskese allapoole ja juba sai ringi ujuda. ehkki ikkagi ebamugavam. 2×12L terasballoonid ja 21liitrine ilma kummideta “wing” olid selles konfis.

järgmiseks võtsin enamvähem samasuguse vesti aga üksiku 15L ballooniga. ega väga suurt vahet polnud, lihtsalt see wing oli veel suurem ja lohvakam ning end küljelt küljele liigutades voolas õhk kolinal ühelt poolt teisele ja mingist stabiilsusest polnud juttugi. ilmselt lihtsalt liiga suur wing, usun et 2×15 liitriga oleks natuke teine lugu sellega.

kolmas konf oli jälle 15L balloon ja 30L wing kummidega. oah, hoopis teine asi. kummid hoidsid justkui õhku natuke rohkem paigal seal sees ja mul õnnestus üsna kergesti hõljuda küljeli asendis, mis oli üsna uus tunne.

see viimane konf meeldiski mulle kõige rohkem ja seda proovisin korra 4-6 meetri sügavuses avavees ka. lisaks basseinivärgile kuiv ülikond ja integreeritud raskused ja vöö ka igaks juhuks. tina sai selgelt liiga palju, aga see oli natuke taotluslik ka, sest reaalselt peaks ka olema alati tina natuke rohkem üle. 2×12L põhjagaasi ja ühe dekoballooni kohta peaks ärahingatud gaasi arvelt juba mitu kilo ujuvus muutuma. muidugi see oleneb mis materjalist on balloonid ja kui suured ning kui palju neid on. igatahes ei saa sukeldumist alustada sellega, et lased vesti tühjaks ja unustad inflaatori täielikult kuni uuesti pinnale jõudmiseni.  aga sai sukelduda küll. muidugi jebimist on selgelt rohkem, kui peab lisaks kuivale ka vestile veidi õhku sisse laksma alla minnes ja üles tulles on vaja mõlemast välja ka törtsutada. pinnale jõudes on mõnna selili vesti peale vedeleda.

praegu on küll selline tunne, et natuke peab veel konfima ja timmima tinakoguse õigeks ja muud asjad ka paika, aga iseenesest midagi ülemõistuse keerulist selle tehnilise vesti kasutamisega ei tohiks olla.

mingit erilist tehnilise sukeldumise kui sellise vaimustust praegu tegelikult ei ole. esiteks on kursused kallid ja kauged ning omapead proovimine… on veitsa spuuki. samas kui nii-ehk-naa käime dekovaba profiiliga veidi sügavamate vrakkide peal siis on ikka hea teada, et natuke rohkematele võimalikele probleemidele on lahendus käeulatuses ning kokkuvõtteks võiks kogu sukeldumine olla palju rahulikum ja nauditavam.