ull blog

sukeldumisinstruktori digitaalsed paberid sain juba kätte, niiet võin ametlikult ametlikke sukeldujaid koolitada. trahh!

jaanipäevaks olime kutsutud saaremaale mrt ja co suvilakompleksi. praamipileti ostsime internetist ja sõitsime sellega 22-ndal otse bronnirajale. uhkelt ja aeglaselt kulgesime mööda pikast-pikast tavaliste inimeste järjekorrast. olen enne mõelnud mis tunne on sedasi mööda kulgeda. noh tunne on tõesti selline, et miks nad ise pole piletit ostnud ette kui on teada et rahvast tuleb murdu. aga ju alati ei saa planeerida nii täpselt ja tuleb oodata pikki tunde.

***

sukeldumas käisime saaremaal ka. peeter panga puhketalust laadis meil ühe pooliku ballooni täis ja viis kumipaadiga panga tippu. käsisonar näitas 5 m. lainetas, sumasime vette pikema jututa ja vees kohe alla ka. 50 minuti pärast oodati meid tagasi. selles sügavuses vesi põhjas liikus ja loksutas, hakkasime sealt ujuma näidatud suunas, ehk otse läände või itta*. kohe algasid ilusad astangud ja vesi rahunes. nähtavus oli hea ja valgust piisavalt. sarnaneb pakri pangale üsnagi, ainult panga vahel justkui oli vähem raudkive, mis end paasi sisse pesadesse kinni on loksutanud. kuskil 13,3 meetri peal lõppesid astangud ja algas kruus, seal pöörasime ringi ja kulgesime tagasi. nägime lestalaadseid. mrt proovis neid kätte saada, aga jäi teiseks igal katsel. veel häiris teda see, et ta neid ise ei märganud. küll õpib. tagasi jõudsime paadile väga lähedal, vast 10 m. ahjah, mu dekopoi on punktureeritud, seda ma kahtlustasin juba varem, nüüd on kindel ja auk näha.

teistel päevadel oli tuul kõvem ja mereplaanid jäid tahaplaanile. hängisime ja tsillisime. jaanituld tegime kah. mrtide naaber on üks saksa proua, kes oli ka kutsutud lisaks yrt õele ja tema boyfriendile, kes elab lähistel. juttu räägiti suuremas osas inglise keeles. druzba narodõ ikkagi. kift on kuulata kuidas eestlased inglise keelt räägivad. eriti kui õlut ja veini võetakse. vahele sekka ikka küsiti, et kuulge kuidas on mingi asi inglise keeles ja mitmel korral teadis õiget vastust esimesena sakslane. see oli naljakas. selle üle ma veel mõtisklen kui aega saan.

täna tegime owsi ie viimased asjad ää ja nüüd polegi jäänd muud kui oodata kuni asja protsessitakse ja meile ca 10 päeva jooksul teada antakse, et võime õpetama hakata.

owsi on open water scuba instructor ja ie on instructor examination – lühidalt peaks ma varsti saama sukeldumisinstruktori paberid.

eksam kestis kolm päeva. esimese päeva õhtul tegime standardite ja teooriaeksami (5×18 + 50 ristikest tuli teha õigetesse ruudukestesse). järgmisel päeval näitasime basseinis 5 harjutust ja igaüks eksamipiletil märgitud harjutust koos briifingu, ette näitamise, õpilaste hindamise ja pärast debriifinguga. õhtul tõime kuuldavale-nähtavale oma presentatsioonid. kolmandal päeval oli “ainult” veel avaveeasjad – rescue 7 ja 2 harjutusest koosnev avaveetund.

selleks, et üldse eksamile saada tuli käia koolis kah. see oli see idc ehk instructor development course. seal me seda kõike õppisime. kestis umbes 10 päeva kokku ja need olid tõsised tööpäevad. igal hommikul olime hiljemalt kell 9 kas klassis, basseinis või kaldal ja õhtul 6-9 ajal saime koju. kodus tuli veel järgmiseks päevaks asju ette valmistada. minul andis kogu ülejäänud elu väga hästi selle järele painduma ja kodus oldi ka mõistvad, niiet otsest stressi polnud ja kogu see aeg oli küll raske ja natuke väsitav, aga samas hästi vahva.

kogu eesti peale oli kokku 10 kandidaati. idc tegid osad maremargis ja osad oxygene tallinnas. ie ajal olime kõik ühes puntras, meid jagati kahte gruppi ja igaühele anti number. mina olin red-three need kolm päeva.

kõige ägedam asi sellest ajast oli red tiimi avaveeharjutuste ettenäitamine. vee all olime 30 minutit ja selle ajaga said 5 kandidaati oma kaks harjutust ära teha. nähtavus oli 1,5-1 meetrit. aga eks me olime saanud kõvasti trenni tiidu katlas (linnahalli kõrval). hoidsime üksteistest kinni ja olime kõrvuti nagu kilud. kes parasjagu harjutust tegi see lahti lasti ja teised hoidsid seni omavahel. assistent piilus üle õpilaste rivi, instruktor dirigeeris kogu seda värki eest ja eksamineerija hõljus kusagil instruktori kohal/kõrval ja näitas õpilastele ette vigu mida peab tegema. meil oli organiseeritud nii, et assistendiks panime selle, kelle skillides me kõige vähem kindlad olime, sest assistent peab ainult ok peale ok vastama ja mitte ära kaduma. õpilase rollimängureil on aga vaja teha harjutust nii perfektselt kui saab ja teha tohib ainult selle vea mis kästakse. noh, vähemalt ideaalis. kui õpilase mängija mingit siga mängib siis instruktorikandidaadi shansid sellest ei parane. aga meil läks küll minuarust ilgelt hästi, sigu polnud, õpilased vaatasid eksamineerija poole ka, et see saaks kohe mingi vea anda ja me ei peaks seal ülearu kaua passima. mõnikord on kohe selline hea tunne, kui mingi raske asi hoolimata kõigest hästi välja tuleb. võib jääda isegi mulje hetkeks, nagu me oleks nii kuradi osavad ja valdame asja.

rescue-7 tuli pooltel teha pocket-maskiga. olime seda basseinis harjutanud ka, aga eks sellega on veidi teistmoodi ikkagi. just see osa, kuidas seda õigesti vastu nägu hoida niiet mask oleks kindlalt näos puhumise ajal, õhk läheks kopsu ja vesi jääks eemale.

ahjah, tegime seda kõike tallinnas (ie avavesi rummus) ja eesti keeles. tiit, kert ja juno olid nii lahked ja tõlkisid jutu lennult eksamineerijale ära – maitea kuidas teiste jaoks, aga minule oli suht suur kergendus, et ei pidanud täiendavalt keeleprobleemidega tegelema ja sai asja sisule keskenduda. niiet, mis see ka maksab, neile suur tänks ja retsept!

• leidsin ja pätsasin juno blogist siia ühe pildi ka.