lohega saarele
umbes niikaua kui lohetanud oleme, on alati olnud mõte nii andril, kui mul, et võiks kuskile saarele sõita. eestis ju saari palju. täna oli meil plaanis tegelt lohusallu sõitma minna, aga kuna mul oli vaja enne mingi kolakas peale korjata lasnamäekandist, siis arvas andri, et lähme siis juba salmistusse – pole seal ka varem käind ju.
mõedud-mindud. panime muidugi tiba valet teed mööda kuskilt ja tänu sellele sattusime peale sellele õigele surfarite spotile, mis on supelrannast veitsa eemal. koht ise on minuarust huvitav, sest päris mitmekülgseid võimalusi pakkus. samas ei osanud meie veel neid võimalusi oma soovidele vastavalt kasutada ja natuke olime segaduses, et kus on siis lained ja kus on flätt ja kus on sügav ja kus kivid ja kus mis.
andri hakkas siis rääkima, et läheks sõidaks nüüd kuskile saarele, sest siin on saari mitmeid läheduses. meil olid veekindlas kotis telefonid ka kaasas, niiet ilma pikema planeerimiseta valisime ühe saare välja ja hakkasime sussutama sinnapoole.
minek käis kergelt allatuult. andri sõitis ees ja mina paarkümmend meetrit järel tema sõiduvees sõna otseses mõttes. otsejoones ja pedassaar varjas vahepeal tuult natuke ära, aga sõita sai küll ja jõudsime umbes poole tunniga kohale. korra ma jäin midagi vahtima ja sõitsin lauaga lainesse sisse ning kukkusin. peamine mõte oli et lauda ma küll varvaste otsast lahti ei lase, sest mingit kehalohistamist või üldse laua kaotamist väga ei tahtnud. vesi kergelt jahe ka siiski. kõik läks aga hästi ja varsti olime saarel kohal. randusime kohe ühe sildi lähedal, mis teatas et tegu on “kolga lahe maastikukaitseala koipse piiranguvööndiga”. järelikult olime sattunud koipsesse.
rannas oli kohe kellegi käru ja võsas korralik kemmerg. käru me ei kasutanud. otsustasime saarel veitsa ringi ka vaadata. jõudsime kellegi elamise lähedale. suur telk reetis, et elanikud on ka kodus. ja olidki. sellised pensioniealised inimesed. küsisid, et kus me paat on 🙂 a meil polnd paati vaid olid lohed. aga neil omal polnud lohesidki, aga pidada olema salmistus või kuskil sugulased, kes tulevad ise paadiga kui midagi vaja on. siuke tore seltskond. ehitasid seal oma vanemate majaplatsile väikest suvemajakest, et ei peaks telgis ööbima.
tegime jalgsi saarekesele tiiru peale. pidada olema ca 30ha suurune, niiet väike. teiselpool madalat säärt nägime maitsvat lausikut, kuhu üle sääre tuult ikkagi puhus. niiet enne ärasõitu käisime seda proovimas. väga mõnus ikkagi normaalse tuulega sileda vee peal kihutada. aga hüpata me seal ei osanud, enamus kordadest kukkusime või lausa plärtsatas lohe vette.
tagasiteele asudes sai kiiresti selgeks, et vähemalt mina küll otsejoones salmistusse sõita ei suuda. aga ega polnud vajagi, rohusi all keerasin tagasi ja kündsin teistpidi ülespoole. pedassaarest oli ka plaan minna ümbert, niiet seal tuli ka sik-sakitada. andril läks ülestuult saamine paremini. tal on tema kaalu kohta suhteliselt suur laud ja võib-olla ta oskabki seda tööd paremini. siis kui mina hakkasin pedassaare juures ülestuult rassima, siis vaatasin et andri millegipärast läheb ikkagi altpoolt mööda. järgmise triibuga nägin et tal kukkus seal ka lohe alla. arvasin et tuulevaikuse tõttu niiet mul polnud mingit mõtet sealtkaudu proovida ja jätkasin ikka plaani järgi. pealegi oli tal ka telefon ja salmistus paaditeenus, niiet muret põlnd.
sain ringiga ümber pedassaare ja siis allatuult salmistu poole tagasi. andrit vee peal näha polnud. läksin võtsin lohe alla ja siis ta juba helistaski, et sai kellegi paadiga pedassaarelt salmistu sadamasse ja tuleb sealt vaikselt jalgsi randa. selgus et lohe oli tagasiteel tühjenenud järjest ja käitus juba imelikult. seepärast otsustas ta proovida teist rada, aga lohe kukkus ikkagi alla. lasi lohe lahti ja ujus lauaga saarele, kust juba paadiga lohe veest kokku korjasid ja sadamasse sai.
