ull blog

eila lohusalus suure lohe tuul. kui läksime, siis teisi polnudki. jooksime andriga kiirelt peale, sest oli lootust tuule langemisele. max sebis oma marttilt ostetud kasutatud zephyriga veel üsna pikalt peale seda, kui me sõitma olime läind. nägin et mingit rahvast tuli veel juurde ja keegi hakkas tal lohet üles aitama. mõniaeg hiljem oli aga lohe rannalt kadunud ja vee peal seda sõitmas polnud näha. selgus, et üleslaskmisel oli kas lohet kuidagi murtud vms, niiet esiballoon plahvatas. tulemuseks meetrine lõhe torus ja balloonis. niiet ta ei saanudki sõita sellega. andsin talle lohutuseks enda lohe ja õnneks oli tuult ikka piisavalt, et ta sõita saaks.

kuid see pole veel kõik! natuke hiljem kuulsin pauku, kui andri oma lohe vette läratas ja kui ta selle uuesti üles sai, siis paistis eemalt nagu oleks lohe kuskilt kahekorra – kuidagi veidra kujuga. tuli lohistades kalda poole. sõitsin seda nalja kaema ja võisin imetleta kaunist lohusalu sadamahoonet läbi majesteetliku avause mis ilutses ta lohekangas. esiservast taha välja kahest kohast lausa. õnneks mitte päris keskelt.

väga eriline tunne oli sellises meeleolus lahel tiirutada. tegime maxiga kordamööda veel mõned tsõõrid. sõitsin maxi suure lauaga ja see ikka kleebib end palju tugevamini vee külge. 360 tagarullist sai 180 tagarull maandumisega selili. paar päris ilusat peakat õnnestus ka panna kui pikem lauaots maandudes või niisama sõites lainesse kinni jäi. oli tsimarukese isegi mures, kas ma nii oma kaelale liiga ei tee. kuid päike tuli enne tuule vaibumist välja, meri oli väga ilus. olin ammu oodanud seda sügisest fiilingut, kui ilmad on jahedamad, puulehed juba kolletavad ja päike paistab kuidagi eriliselt mahedalt, kui ta vahelduseks pilvede tagant välja tuleb. ja et see siin liiga leebe ja romantiline ei tunduks, siis lõpetan nüüd sissekande, raisk!

http://connect.garmin.com/activity/50991656

kui andri linna jõudis ja me lohusallu kimasime, hakkas seal tegevus vaikselt vaibuma koos tuulega. lasime balloonist suured lohed täis ja sussutasime vaikselt umbes pool tundi, kuni tuul ikka päris vaikseks jäi ja tulime maha.

ranna peal tuli vastu üks lohetaja kes uuris ega tema lauda pole nähtud. nad olid kellegagi lohed kokku last umbes sealsamas, kus me andriga kunagi. isegi tuul oli umbes samast suunast, niiet teadsin juhatada kustkandist ta oma laua leiab. meie tookord küll laudu ju ära ei kaotanud aga ikka.

ühel triibul proovisin siis kihutada ka, niipalju kui oskasin, sain 39,6km/h. silmist vett veel ei jooksnud. ega pole väga üritanudki ju varem võimalikult kiiresti sõita. tuleb harjutada.

http://connect.garmin.com/activity/50585456

nüüd me enam ei piparda, kui ennustus lubab vihma – peaasi, et tuult on!

nii me siis läksime juba ennelõunal laulasmaale ja lootsime sõita saada. teada oli, et ega tuul seal väga heast suunast pole, aga mis siis.

ma sain eile kätte oma garmin forerunner 110 randmegpsi, tahtsin seda ka proovida. see on vist odavaim garmini gps üldse. mulle meeldib ta seepoolest, et on tavalise pulsikella suurusega, peab naatukene vett ka ja pole ülemõistuse kallis. on umbes sama hinnaga (3k ümbrus) muid ja paremaid seadmeid, millega lohetamas käia, aga neid topi veekindlatesse kottidesse ja kinnita krt teab kuhu – ebamugav. aga fr110 käib randmel nagu kell ja lihtsalt nii ongi.

mõtlesin ilgelt kaval olla ja käivitada logimise alles siis, kui olen lohega vees. aga vajutasin mingit nuppu valesti ja treening läks käima ilma gpsita, niiet see katse läks lörri. see-eest oli tuul siis zephyri ja maxi suure laua jaoks väga mõnus. suure lauga hüpata on veider, ta ei tule nii kergelt veest välja ja esimesel korral maandusingi selg ees, aga zephyrile omaselt vaikselt ja pehmelt. pärast proovisin pisikese hüppega ringi pöörata. see on keerulisem kui võis arvata. vähemalt üks lahe asi mida natukehaaval harjutada ilma et peaks hullult punnitama.

andsin lohe ka maxile sõita ja juba teadsin, et nüüd läheb päris kaua aega. tuul oli piki randa ja kalda all oli tuuleke nõrgem kah. eks ta siis hakkaski iga triibuga natuke rohkem ja rohkem klooga poole kanduma.

sõitsin siis vahepeal andri lohe ja lauaga ning enne lõppu tuli korra veel meelde gps uuesti sisse lülitada. tuul oli siis juba nii palju pööranud, et mina enam ülestuult ei saanud ja pidin ise ka jala tagasi tulema.

• link viimase sõidu gramin connect lehele

laulasmaal rääkis rahvas, et laubal on pärnu rannas lohevõistlus ja tuul peaks seal olema kindla peale olemas, vihm ilmselt ka. otsustasime meie ka minna siis pärnusse sõitma, sest tüngaprotsent oli veel liiga suur, et uuesti laulasmaale üritama sõita.

ilm oli mõnusalt sombune, tuul puhus esimese mõõdetud minutiga vahemikus 6,5-15,3 m/s. päris huvitav. täis pumpasime 7 ja 9 ruuduse ning andri läks 7-sega sõitma. 9 ruudune kahjuks ei pidanud eriti õhku ja andri hoiatas, et pooltühjana muutub see elukas marutõbiseks ja ei maksa sellise metsalisega jamada. max pumpas täis 10,5-se ja läks ka sõitma.

rand ise on ilus lai, ruumi oli seal parasjagu käimasolevast lohevõistlusest hoolimata ikka kõvasti. vesi oli kalda ääres võibolla liigagi madal, aga kaugemal oli sügavust parasjagu. ma ikka lauakaotusega hiljem proovisin iga kord jalgu põhja ajada, et teaks kui sügav on ja seista sain igal pool.

sõitsime andriga kordamööda 7 ruudusega ja kasutasin ka andri lauda, minu jaoga sõitis max, ta enda uks oleks vast olnud ületapmine. väikese lohega sõitmine on lõbus. liigub hästi kiiresti ja saab uskumatult palju jõudu sealt kätte väga lühikese ajaga. saad endale paraja sutsu võimsust juurde küsida kui suurem laine vastu tuleb ja tahaks sealt end üle hüpitades natuke kauem õhus hoida. ei pea nii pikalt ette valmistama midagi. kõik toimub ju kohe! aga selline möllamine ka väsitab kiiremini niiet kordamööda sõitmine sobis vähemalt mulle täitsa hästi.

andri laud ei ole mõõtmete järgi küll väga palju väiksem kui minu oma – sama pikk ja ainult sentimeetri või poolteist kitsam kumbagist servast. uimesid pole mõõtnudki. aga tunne on hoopis teine. proovisin sõidu pealt laua varvuli libistada ilma veest hüppamata. täitsa naljakas. hüpata sain väikse lohega palju, aga need olid sellised pisikesed hüppekesed. valusat maandumist, mida andri selle lohe juures kurdab, mul ette ei tulnud. ju oli kõrgust vähem ja mul on tehnika ka natuke konservatiivsem ma arvan. andri viib hüppeks lohe seniidist korralikult üle ja vahel ei jõua ta seda enne maandumist tagasi sõidusuunda sukeldada. aga mina üldiselt viin lohe seniiti ja kui tunnen et rohkem ei tõsta siis kohe tõmban sõidusuunda tagasi ja saan peale parasjagu pehmet maandumist peatumata edasi sõita.

peale võistluse lõppu kadus enamus rahvast minema ja järelejäänud tegelastele tuli kohati ka päikest välja. sellele järgnes kitsas vihmapilv, mis sõitis täpselt üle ranna. kohalikud kadusid vihma ajaks maha, aga meie ei viitsind enam maha tulla. saju ajal tuul pöördus ja sõita tuli mere poole täpselt risti lainet. kalda poole sai aga sõita pikalt lainevahedes ja üles sai päris korraliku hoo. mõnus.

pilt pärit Anneli Meresmäe facebooki albumist. pildil mina kössitan ja jälgin meeste vabastiili finaali ilmselt.

kaks päeva järjest saime laulasmaal tünga. esimesel päeval päris korraliku, sest panime andriga end autos ilusti surfiriidesse ja sammusime randa. teeäär oli autosid ju täis. aga teel randa tuli meile vastu ohtrasti irvitavaid lohetajaid. kohapeal selgus et, et meie üle irvitamiseks oli neil põhjust küllaga. tuult lihtsalt polnd. teisel päeval andri tulla ei saand, läksime maxiga, aga siis olin juba kavalam ja võtsin surfiriided randa kotiga kaasa. noh tänu sellele võiks tuulenappust nimetada kolmvreeandtüngaks – ei pidanud ju riideid vahetama. käisime siis niisama mööda rannaäärt kuni sinnamaani, kust algavad kohaliku külarahva pandud keelumärgid. vaatasin neid märke selle pilguga, et kas selline post kannataks ka tuulemõõtja koos päikesepaneeliga kinni. sellisel kujul igatahes mitte.

aga kolmandal päeval läksime randa varem, sest kahel esimesel tüngapäeval oli rahvas ennelõunat ikkagi sõita ju saanud. ja saime meie ka nüüd sõita. suurte lohedega küll, aga mis siis. algul oli tuult nii mõnusalt sefiirile, et andsin sefiiri maxile ja mõtlesin 12-se täis puhuda. aga tuul siis veidi langes ja see plaan jäi katki. sain martti 12 ruuduse ozone c4-ga natuke proovida. selleks hetkeks oli aga tuul 12-se jaoks selgelt vähe, niiet kandusin tsimarukese isegi allatuult. niiet selle lohe alumine ots on mulle nüüd teada. liigub see tüüp ikkagi väga kiiresti ja kui hoo üles pumpad, siis sõidab ka kiiresti. ikka midagi muud kui bow-lohe. ehk saab kunagi õige tuulega ka proovida, et kuda hüppamine on jne.

üle lahe tuli sünge vihmapilv meile peale. tuul tõusis väga kiiresti natuke üle 10ms peale ja poisid tulid suurte lohedega maha. maxi 16 ruudune crossbow, mis kaldal vedeles, lendas peale pandud liivast hoolimata üle kibuvitsapõõsa roostikku. saime ta sealt kätte küll, aga kangal on kerged kriimud mis tahavad parandamist.

vihm läks üle ja tuul kukkus. läksin sefiiriga üksi peale ja algul ei suutnud tuuleski püsida. aga siis tegin kaugemale lahele pikemaid triipe, sain tuult ja tulin üles tagasi nagu peab. tuul oli tõusnud. vahepeal sõitis veel max mu lohega ja siis sõitsin mina andri lohega ja kui järgmine selline pilv peale tuli siis ei viitsinud me enam maha tullagi vaid kantisime mehemoodi.

valgus ja värvid olid saju ajal väga kaunid! kusagilt paistis natuke päikest läbi või mine tea mis see oli, aga taevas ja õhk olid pigem pruunikashallid, mitte sinakashallid nagu tavalise sompus ilmaga. vihmapiisad olid pirakad ja näo peal selgesti tunda. minu jaoks mingisugune uus emotsioon. et ka tihe sajupilv võib olla nii nauditav, tundus uskumatu.

sõidu lõpetasime umbes sellisel kellajal, kui tavaliselt olime kohale saabunud. nüüd saime meie autode juurde kõmpides üksikutele randa tõttavatele optimistidele irvitavate nägudega vaadata.

eelmisel nädalal oli windguru puha punane. tuult ennustati kuni 20m/s puhanguti ja ega väga palju ei eksitud.

esimesel tuulepäeval oli rahvas üsna ettevaatlik algul. mina ronisin peale 10,5-ga ja olin alul puha üksi. tuul oli tõesti korralik ja lainetus kah. samas on hea lainetest üle saada kui tuult on korralikult, niiet väga ei virisend. hüppekesi teha oli ülilihtne, isegi väikse hooga kella 11 pealt 12 peale lohe toomisest ning poomi tõmbamisest piisas, et koos lauaga veest välja saada ning mõni sekund veekohal hõljuda. vaatasin, et muu rahvas passib kalda all ja ei taha lahele hullama tulla. pärast kuulsin et andri mõõtis seal puhanguteks 18 ja see natuke hirmutas vist. mina puhanguid eriti ei tundnud seekord. aga ega ma väga agressiivselt seal ei sõitnud kah.

andri lõhkus enda lohe juba täispumpamise käigus ära (ventiil läks pooleks), aga sellest polnud midagi, sest ta sai väga hästi ka 7 ruuduse lohega sõita. selle ta lõhkus ka suht kiiresti ära muidugi. lohe on väga vähe kasutatud, aga üsna vana ning kummivoolikud peaballooni ja väikeste balloonide vahel on haprad. kui väike lohe kiire liigutusega vastu vett läratada, siis kipuvad need voolikud lõhkema. aga hea on see, et seda on lihtne parandada.

pärastpoole tegi ka max väga korralikud triibud 10,5 ruuduse ja minu lauaga. see oli päris tubli töö tal, sest ega see laine seal nüüd harjutamiseks väga mõnus polnud. samas ikkagi tuulega on parem sõita kui ilma tuuleta. peab ainult vaatama et end ära ei lõhuks.

***

teisel päeval (või oli üks päev veel vahel?) läksime õhtupoole, sest siis pidid puhangud väiksemad olema. rahvast oli ka vähem, polnud mitte kedagi, olid vaid jäljed. sõitsin 7 ruudusega ja tuul tundus suurem kui eelmisel päeval. samuti oli laine kõrgem. mul oli nüüd kuiv ülikond seljas ja ei saanud lauda väga hästi jalga kuidagi. kui see siis lõpuks ära kadus, siis sain muidugi kopsikutäie vett oma kuiva ülikonna sisse ja ülestuult kehalohistamisest ei tulnud seal laines välja midagi. tulin siis lohega allatuult kaldale. väga kerge oli lasta lohel end täies pikkuses veest välja tõsta. päris naljakas.

kui max 10,5-sega peale läks, siis vaatasin küll, et hm… huvitav mis sealt tuleb. aga ei olnud häda midagi. sai sõita küll, aga lõpuks läks üks liin pooleks ning sõit sai läbi. läksin seda lohet appi püüdma ja liine sebima. veidi hiljem võis näha, et ka andri oli lohe lahti lasknud (või unustanud seda korralikult kinnitada), niiet olime kõik maamehed. pimedaks läks kah.

***

suure tuule ja kõrgema lainega on minul selline tunne, et lohe ja lauaga laineharjadel sõita, neist hüpata ja möllata on väga vinge tunne, nagu oleks hull kunn. aga kui siis vette kukud ja laua kaotad… või isegi kui ei kaota, aga passid seal ja pirakas laine seljatagant üle pea rullib, siis pole kunni enam kuskil. pisikese hiirekese tunne hoopis.

selle pildi tegi tõnn ja pildil on andri