ull blog

nagu kokku lepitud, saime umbes 11 ajal järvel kokku ja kärutasime maxiga jürisse. andri pidi tööd tegema jälle, vaeseke, ja tema ei tulnud.

tuul oli midagi 3,5-6,5 m/s, niiet panime igaks juhuks jälle sefiirile hääled sisse. huvitav, et mitte kedagi teist polnud kohal. huvitav oli ka see, et traktorimehed olid tee väga laialt lahti lükanud ja kummalegi poole teed põllu peale veel ühe lisaraja teinud. nende lisaradade sihtotstarve jäi segaseks, aga lohe ülessättimiseks ja liinide sebimiseks sobis see asi väga hästi.

esimese hooga käisin kohe näoli lumme. teise ja kolmandaga ka. laud oli justkui maa küljes kinni. selguski, et laud oli bussi sooja põranda peal olnud ja muidugi sulas sinna lumes kohe kiirelt paras jääkoorik alla. kuni mina oma lauda aknakaabitsaga puhastama läksin, oli maxi kord sõitu proovida. sõitis küll ja tegin sellest isegi ilusa pildi, ehkki just siis kui mina tahtsin hakata pildistama, läks ta kuskile ära kaugele ja veetis suurema osa ajast kas selili või kõhuli.

sedasi kordamööda me seal siis sõitsime. vahepeal oli sefiiril power päris maas ja püsti seistes kippus maast lahti tõstma (aga ei tõstnud) ja sellise vungiga sai läbi paksu lume väga kiftilt kimada, lund lendas laia kaarega ja puha, väga võimas.

need tugevad puhangud ei kestnud muidugi kaua. just siis kui suurem rahvas hakkas kohale jõudma, hakkasid ka puhangud vaiksemaks jääma ja oma väikeste mudel-lohedega nad muidugi sellistes karmides tingimustes korralikku sõitu ei saanud.

me maxiga igatahes olime üsna rahul ja tegime sealt kiirelt sääred, enne kui tüngasaajad kadeduse pärast kallale võiksid tulla.

ps! max proovis minust ka pilti teha, aga ta ikka ei oska telefoniga pilti teha. kui nuppu vajutada just siis kui mina kõrge hüppe haripunktis olen, siis jõuab telefon pildi säritatud alles ajaks, kui ma sealt pooleteise meetri kõrguselt selili lumme olen maandunud.

täna sain jälle omikul maja ümber veidi lund rookida. nüüd käib meil siin kõva võistlus, et kes esimesena peale lumesaju lõppu õue lund kühveldama jõuab. passisin küll hoolega peale, aga ikka jõudis üks mees teisest trepikojast enne mind. aga õnneks polnud ma viimane ja lund jätkus mulle piisavalt.

käisime maxiga jüris ka, sest tema oli eile vaadanud lumesurfi videot ja oli väga aktsioonis. ma küll veidi kahtlesin, kas seal üldse mingit tuult on, aga läksime ikka.

seal seisis 5-6 autot ja ühtegi lohet ei lennanud. päike säras ilusasti. tuult eriti polnud, aga natuke siiski puhus kohati. mingit imelikud jäljed olid lumel. uurisime olukorra kohta ja selgus et nad ikka olid natuke sõitnud. lasime minu sefiiri balloonist kiiresti täis ja sebisime liinid külge. kaks madratsimeest ronisid kah lumebasseini ja üritasid vahelduva eduga läbi selle põlvestsaati puudrimassi kuidagi liikuma saada.

oh, see oli täiesti uus kogemus! laud libises mööda kõva lund, mida võis olla maksimaalselt 5cm maapinnast. kogu ülejäänud lumepuuder oli nii kerge ja kohev, et laud selle peale ei tõusnud kuidagi. tuligi sõita siis mööda kõva pinda ja sõna otseses mõttes künda läbi paksu tuhksuhkru.

üsna samasugune tunne oli kord kloogal, kui vesi oli adrust täiesti paks, niiet isegi ei lainetanud. kui sealt läbi sõita siis takerdus adru uimedesse ja pidi kõvasti vaeva nägema, et üldse liikvel püsida. jüris nüüd muidugi mingit ülestuult saamis polnud, üldse liikusin pigem 5-20m kaupa. tuleb tunnistada, et see kõik oli siiski väga lõbus vähemalt mulle. loodan et ka maxile, kes sõita ei üritanudki ja sumas aegajalt läbi paksu lume ja aitas mul lohet üles.

nii on ikka tegelt mõnus käia sõitmas, kui pole vaja väga kaugele minna ning saab kohe auto juures lohe täis pumbata ja sõitma hakata. veel kergem elu näis olevat madratsimeestel, kes ei pidanud isegi lohet täis pumpama. ka liinid on neil vist püsivalt lohe küljes ja neid lahti ei võetagi. ei tea kas mul oleks ka äkki siukest lohet tarvis…

see taies on siin nüüd eksponaadina väljas, et niigi erudeeritud külastajaskonna silmaringi veelgi rohkem avardada.

nüüd on siis talv käes. lumi ‘n shit yo!

eile kühveldasin maja taga laternate valgel kõvasti lund. huvitav tunne valdas mind seda tehes, sest lund justkui oli palju ja seda oli üsna tülikas kühveldada, selg valus ja puha. lisaks sadas seda tuisates aina juurde. aga teisalt jälle teadsin, et mida rohkem seda sajab ja mida rohkem tuul puhub, seda rutem saab minna lume peale lohetama. kui kõik mu tehtud töö kinni tuiskab uuesti, teadsin, siis saan juba homme sõitma minna!

hommikul vara, juba poole ühe ajal, vaatasin et oi lund on päris palju juba niiet võib jüri põllule uudistama minna küll. andril on aga nohu kallal ning max pidi projekti lõpetama, kedagi teist ka kaasa ei saanud – sättisin end üksi minekule. alguses oli ju plaan enne bussil rattad ära vahetada, sest suvel on mul ees suht siledad suvekummid, aga et kell oli juba palju ja ilm niikuinii üsna hämar, siis lükkasin selle töö edasi ning uisutasin suvekatega jürri.

seal paar lohet juba/veel sõitis. tuult mõõta ei saanud, mõõtjal patarei tühi vist. aga kuna teistel aegajalt lohed taevast alla sadasid, siis lasin balloonist täis suure sefiiri. ei tulnud see mul ise üles, aga head inimesed põllul aitasid üles… kaks korda.

täitsa imelik oli kohe see lumelauaga libisemine. kõrred paistsid ilusti veel välja, kuigi oli ka üleni lumiseid laike. aga kogu see lumesurfi tunne… isegi ei oska võrrelda veesurfiga.

kui teised olid kõik ära läind ja ma sinna üksi triibutama jäänud, siis tuul tõusis, niiet sain ikka korralikult sussutada seal. lõpuks otsustasin ikka maha tulla ja kuna tuul oli nii suur, et kavalusega lohet maha ei saanud, siis proovisin ara-aasa ehk chicken loopi punase lulla abil lahti käristada. esimese hooga ei juhtund muidugi midagi. ma pole seda vist kordagi lahti teinud enne, ju oli seal adrut. aga kui lahti sain siis kukkus lohe nagu kaseleheke ilusasti lumele maha, parkis end ära ja jäi ootama mida peremees järgmiseks ette võtab. aga peremees pakkis lohe kokku ja kobis linna tagasi.

õhtu on veel noor, aga juba on olnud õnn kohtuda kolmede mardisantidega.

esimesed “mardisandid” tulid juba päeval. kui neile alla ukse juurde vastu läksin, siis nägin maja ees seismas pirukaautot mille roolis istus suur hundikoer. kedagi teist esialgu näha polnudki. pärast puges tagauksest tagurpidi välja ka teine mardike, kes mulle uue Catalyst 12 lohe kätte andis. oleks ma juba päeval teadnud et tegu on mardipäevaga, oleks kindlasti ka kommi pakkunud et tuleks ikka hea loheaasta.

pärastlõunal alt-naabrid juba hoiatasid, et õhtul on päris mardisante oodata. annika tõi poest marmelaadikomme- ja küpsiseid ja läks ise veel linna asju ajama. juba kobistatigi ukse taga. mina piduliku näoga avan ukse, aga ukse taga kaks täiskasvanud inimest kes olid end maskeerinud siniste kilest haiglasusside abil ning nende etteaste koosnes gaasiarvesti näidu kontrollimisest. unustasin ka neile kommi pakkuda, niiet oodata on suht kehva gaasiaastat.

aga lõpuks tulid ikka need päris-mardid ka. nad laulsid oma mardisantide laulukest, pärast paitasid stännut. need mardisandid said kommi kah, niiet loodetavasti läheb järgmisel aastal kõik veel hästi.