ull blog

täna olime korralikud turistid. hommikul sõime majas omletti peekoni ja avokaadoga ja siis sõitsime alvorisse. otsisime seal üles ranna ja rannavallide taga laguunid ja vaatasime et tuult ju natuke isegi on. ma sain zepyriga isegi ühe triibu tehtud, aga siis langes tuul veelgi (juba alla 3 m/s). vedelesime niisama rannas.

pärast kondasime mööda alvorit, andri otsis omale uusi surfiprille ja mina vahtisin neid maju, mille tänava poolne sein on kaetud kahhelplaatidega. on ikka harjumatu küll. enne kella 18 enamus kohtasid seal süüa ei pakkunud, aga söömata me ei jäänud. tore linnake on tegelikult.

sõitsime tagasi silvesesse (see meie majakesele kõige lähem linnake) ja kondasime seal kah. seal jälle enamus poekesi linnas pannakse kinni kell 19, niiet otsa lõppenud interneti pikendada ei saanudki.

igast tavaari ostame kohalikust selverimoodi poest (continente vms), seal on kuidagi alati nii läinud, et andril on korv kuhjaga täis ja mina ikka veel otsin mullivett või kanamune või midagi. täna olin juba osavam ja leidsin pastaroogade riiuli kiiresti üles. aega läks aga kodukeemias. tahtsin dushigeeli ja pesupesuvahendit. absoluutselt mitte ühelgi purgil ei ole ühtegi inglisekeelset sõna. ainult kohalik värk. no gel de bahno kõlas ja lõhnas piisavalt sedamoodi, et võiks ennast pesta küll ilma, et oleks oht nahk pealt maha koorida. aga pesupesuvahendid olid minuarust samas riiulis torusiilide ja loputusvahenditega. lõpuks ikkagi valisin midagi välja ja helistasin koju ning lasin google translatoriga üle kontrllida kas ikka on õige asi. oli õnneks küll.

vahel tallinnas tondi selverist koju asju ostes näen kah poes turiste, aga pole viitsinud väga pikalt mõelda, et kui lihtne neil meiekandis hakkama saada on. oliivipurgid ja makaronid näevad muidugi igalpool enamvähem ühtemoodi välja ja millegipärast arvan, et dushigeelidel on meie regioonis inglisekeelne etikett ka olemas, pigem on puudu eestikeelne.

nojah, see keelevärk on igatahes huvitav. homme saame vist lonely planeti inglisekeelse portugali reisijuhi ka, seal on tavaliselt väike sõnastik. seniks aga, obrigado! (ja see ei ole isegi headaega, vaid aitähh!)

eile sõitsime läbi veel mõned rannad euroopa edelanurgas, millest osa sobivad pigem lainesurfiks. kui rannas istuda ja merele vahtida, siis on neid kõhuli laua peal merepoole rühkivaid lainelaudureid üsna raske märgata vahel. ei usu et see lohega ringi sõiteski väga lihtne on. parema meelega valiks lohetamiseks sellise koha, kus neid lainetajaid eriti pole.

carrapateira rannas, kus ainsana piisavalt lainet oli, et seal päris lainelaudureid sõita sai, käis andri kah oma vees. kruvis aga lohelaualt jala-aasad ja käepideme maha, ajas kalipso selga ja läks. proovis mööda lainet laua peal kõhuli alla sõita. bodyboarding või kuidas seda nimetataksegi. igatahes seda harrastatakse ka väiksema lainega ja harrastajaid on rohkem. arvatavasti on see ka kergem ja lihtsam ja sobib ka lihtinimestele vees hullamiseks. seda tahaks täitsa proovida, need lauad on ka mõnusaid väikesed ja soodsad, alates 50€.

esimene täispikk puhkusepäev portugalis on õhtusse jõudnud. istun siin mäenõlval asuva majakese terassil, kuu paistab lagipähe, tsikaadid siristavad, eemal hauguvad koerad. enne jõime teed ja sidrunid saime maja eest puu otsast. mandariinipuid on siin  kah. lisaks veel mineid imelikke taimi, mida ma pole varem näinud. terassi eraldab sellest botaanikaaiast põlvekõrgune krohvitud ja kollaseks värvitud tellisest aiake. selle taga õitsevad meetripikkuse varre otsast punased roosid. kole romantiline.

täna käisime lähemaid randasid otsimas ja uurimas. tuult oli sõitmiseks liiga vähe, niiet jõudsime vist neli erinevat kohta, mis kitebeaches.com lehelt leitud, läbi käia. osades neist leidus ka niisama päevitajaid, osad olid puhkusetehastest (suurtest hotellidest) piisavalt eemal, niiet neis võiks rahulikult sõita küll. kõige ägedam tundus praia grande de pera (pera asula ääres asuv suur rand ehk peraküla rand). seal on ühes kohas carlose söögikoht, mis asub umbes kilomeeter eemal lähimast teest või majast. tegelikult selgus, et sinna läheb ikkagi ka üks eraldi tee, paar kilomeetrit tuleb sõita kruusateel ja sellelegi saab ligi hoopis teise asula poolt. rahvast oli seal ka vähe.

teine koht kus võiks sõita oli praia ria de alvor, kuhu viis samuti kruusatee mööda kalakasvandustest ja seal tuleks umbes pool kilti jalgsi kõndida parkimiskohast. kui just maasturit pole. seal on selline suur laguun, kus saab sõita ka maatuulega. meie sattusime sinna mõõnaperioodil, siis, kui osa sellest alast oli kuival. aga sõita saaks seal tegelikult ka nii, peaasi, et tuult oleks.

kuna me siin juba me siin minu telefoni ja i-go navigeerimisabiga ringi sõidame, siis ikka satume nägema igasuguseid kohti. üle kõige armastatakse siin ringteid ning naljakaid terava katusega korstnaid. liiklus on tegelikult üsna samasugune nagu eestis minuarust. ringteedelt maha keerates üle poolte juhtidest suunda ei näita. ei tea miks, aga eestis ajab igasugune suuna mittenäitamine mind tiba vihale. ahjah, rendist saime sõiduriistaks mazda 2. tagaistmed klappisime maha, surfikott mahtus sisse pooldiagonaalis, eesistujail on jalgadele ruumi piisavalt. alguses ei saanud me tööle telefoni toiteadapterit. arvasin et kaitse on läbi sellel pesal või midagi. tegelikult oli see pesa kuidagi liiga sügav seal. majast leidsime M5 mutri, mis sinna täpselt sisse istus ja kontakti piisavalt palju kõrgemale tõi. ilma navita ma siin liiklemist küll hästi ette ei kujuta.

lõuna ajal käisime ühes teeäärses restoranis söömas kah. hoolimata sellest, et seal need kolm-neli pikka lauda, mis olid ääristatud peamiselt keskealiste saksa turistidega, meenutasid pigem lauta või oktooberfesti või midagi, siis polnud seal tegelikult häda midagi. vitsutasime seal salatit ja kebabi ja lõpuks rüüpasime peenest pitsisuurusest tassist kanget kohvi peale nagu eurooplased kunagi.

interneti saamisega sai parasjagu nalja. kodust vaatasin, et vodafonel on sobiv pakett. 20 päeva ja kuni 600MB andmesidet 10€ eest. sim kaardi kujul seda toodet neil muidugi kusagil pole, vähemalt siinkandis. hea, et sain koos usb modemiga variandi 30€ eest. millegipärast on aga neil kombeks arvestada interneti kasutamist mitte mahu- vaid aja järgi. seda pidi saama muuta, aga kuidagi ei õnnestunud vodafonesse siin helistada. lisaks selgus, et see vodafone levi meil siin maja juures eriti hea ei olegi. aga ühe teise operaatori levi on parem. niiet ma sain siis teise netipulga veel ja ikka ajapõhise teenusega. 1€ tund. aga meilide saatmiseks, ilmaennustuste tsekkimiseks ja windows live writeriga blogilugude ette valmiskirjutamiseks sobib see vast küll. vähemalt on siin levi ja kui peaks mingi tööalane jama olema, siis saab vähemalt tegeleda.

homseks siin praegu mingit tuult ei prognoosita, reedeks ka vähe, aga laupäevaks on praegu korralik prognoos, niiet siis saab ehk lohetama ka lõpuks.

sel aastal viib puhkusereis meid portugali lõunaserva, faro piirkonda. kuna reisivõimalus või -vajadus tekkis äkitse, siis grupp väga suur pole, tuumik koosneb ainult minust ja andrist. ühel nädalavahetusel plaanib külla tulla ka euroopas elutsev dan.

plaan on sõita homme varahommikul tallinnast lennukiga läbi müncheni lissaboni ja sealt edasi farosse. faro lennujaamast võtame vaesele lohesurfarile kohaselt peaaegu kõige väiksema auto, millega sussutame ca 60 km kaugusele jäävasse pisikesse majakesse. majake peaks olema merest umbes tosina versta kaugusel.

tagasi on plaan jõuda 29. aprilliks. mingeid muid plaane praegu eriti polegi. väikse läpaka võtan kaasa. tegelikult on ikkagi plaan sinna ka kohalik andmesidekaart sisse panna, et ikka iga päev saaks internetti tulla ja vahel lume alt väljakooruvate koerakakajunnide käes vaevlevate koduste jaoks mõni pilt kadestamiseks üles panna.

4. aprill 2011 jüris

päev varem oli kohati lumi juba kergelt niiske ja kui lumele istuda, siis sai üsna märjaks. järgmisel päeval panime igaks juhuks kuivad kalipsod selga ja õigesti tegime. ilged loigulahmakad olid põllule tekkinud mitmesse kohta. tuul oli kah täitsa korralik ja ühtlane, kimasime lumelauaga mööda lund ja mööda vett. väga lõbus. lumelauaga veepeal püsimine ja veestart on törts keerulisem kui veelauaga, sest laud on ju peaaegu poole kitsam. tugeva tuule tõttu polnud see meil probleemiks. olen ikka mõelnud, et mis tunne võiks olla vees sõita selle kiiluveestiili lauaga, mis käib jalas saabastega. nüüd siis umbes tean. muide järgmisel päevaks olid loigud juba maasse imbunud.

10. aprill 2011 lohusalus

martti lubas pühapäeval minna lohusallu lohetama. laupäeval käisin maal ema juubelit tähistamas ja viisin lumelaua ära, võtsin veelaua kaasa. muidugi unustasin maha paksud kindad ja saapad. see-eest olid mul kaasas õhukesed kindad ja kummisussid. huvitav lugu kummisussidega on see, et suvel nad mulle hästi ei istunud palja jala peale, justkui varba peale käisid. aga nüüd oli jalas spordisokk, kuiva ülikonna kummisokk ja sinna peale venitasin veel sussi ning ei saaks küll öelda, et oleks väga pigistanud midagi. hm.

lohusalus oligi sõitmas esialgu ainult martti. ütles et tuul on küll hõre, aga väga ühtlane. mul suur lohe ventiilivahetuses, niiet läksin kah 12 ruudusega. oeh, kõik need unustatud emotsioonid – liiv, vesi, lainetus. laua vees varvaste otsa panemine jne. päike paistis, vett pritsis näkku niiet silmad olid sillerdust paksult täis. alguses eriti ülestuult ei saanudki, aga paar korda ülestuult marssimist kuni sattus koha peale, kus puhus natuke tugevamalt. sealt sain end kaldast eemale ja kõva triibutamisega uhasin ikka vrakini välja, siis oli süda rahul ja tulin tirinal allatuult randa tagasi. igatahes võimas!

logi