ull blog

ma vist pole ühestki lohetajate kogunemisest – hooaja avamisest või sulgemisest või niisama surfilaagrist osa võtnud, kui välja arvata meie enda “klubi” surfilaagrid. mingi eelarvamus on, et ju seal käib peamiselt ilge joomine ja ma vist väga ei viitsi. aga seekord organiseerisid laulasmaa tüübid (martti ja matu) muinastulede öö raames mingi sellise chillimise ja hängimisürituse. lubati trikitamishuvilistele näpunäiteid jagada alustamiseks ja pärast niisama grillida ja tuld teha öösel.

kõik värk algas juba kell 12 peale. me käisime andriga sealt päeval läbi ka, hängimine käis täie hooga. kagutuul puhus kergelt üle maa, niiet vesi oli suht sile, aga ega vees väga palju eksimisruumi polnud, sest triivimine oleks viinud otse ruootsi kuningriiki ilma vahepeatusteta. andri arvas, et tema ei taha sõita sellise tuulega, kuna tal ikka juhtub neid horribl kait äksidente ja mul ka eelmise päeva triivimine veel hästi meeles. läksime siis vahpeal ära pärnusse.

valgerannaga on mul see tore kogemus seni, et olen seal umbes 3 korda käinud, aga sõita pole saanud. aga vot seekord sain! sõitsin lainelauaga ja pärast tavalisega, tuul oli suurele lohele väga paras. vesi oli küll üsna tihedalt võrke täis, aga saime sõita ja mitte vähe. lainelauaga väga hästi ülestuult igatahes ei saa väiksema tuulega. kas on uimed liiga lühikesed või serv liiga kumer, ega ta pole selle jaoks ju mõeldud kah. aga iseenesest sõitmine tuleb ju välja ja varsti hakkan sellega harjutama pööramist.

tavalise lauga hüppasime niisama ja keerasime tagarulle. väga nauditav kõik. korra panin kalda all mingi plekikobaka otsa rähni ka. õnneks peale muhu küünarnukil mulle sellest mingeid (füüsilisi) mälestusi ei jäänud.

tagasiteel kurtis andri küll, et kael on jälle valutama hakanud, aga sõitsime ikka tagasi laulasmaale, et vaadata oma silmaga järele, mismoodi see laulasmaarahvas siis ikkagi pidutseda mõistab. umbes kümne ajal jõudsime kohale ja rahvas oli veel täiesti viisakas vormis. lõke ja grill huugasid, lisaks siuksed varre otsas jämeda tahiga tulekesed siin-seal. mehed arutasid eesti lohenduse valupunkte – võistlused, võistljed, järelkasv jne. naised ja lapsed ajasid rohkem omavahel juttu ja istusid lõkke paistel, sussitasid seal neid vahukomme ja asju. üllatavalt harmooniline ja chill kõik.

väga ilus õhtu oli igatahes. veel mõnusalt soe ja kuiv. selle suve viimane suvepäev arvatavasti.

logi

läksime hommikul maxiga korra laulasmaale kaema, et kas saab sõita või mis. ei saand midagi, tuult oli 1-2m/s. vaatasime veel pakri poolsaarele ka korra, seal nagu oli veidi parem, aga sõiduks ikka vähe. lisaks olid selle koha peal, kus vaatamas käisime, pirakad kivid. sõitsime kurvalt linna tagasi. tähistasin seda tüngasaamist korraliku lõunauinakuga.

aga ei saand magada, max muudkui helistas et tema on uuesti mingeid asju ajamas lohusalus ja seal puu ladvad puha sahisevad jne. kitezone jutukas ka keegi rääkis varsti et miskit nüüd ikka puhub seal laulasmaal. läksime annika ja stännuga seda asja siis kontrollima. lohesid oli päris palju, kõik ilusasti hajutatud lausiku ja spa vahelisele rannaribale. osad sõitsid, osad kõndisid. ajasin zephyrile elu sisse ja läksin kah sõitma just siis, kui sadama hakkas. alul lasin suure hurraaga tublisti allatuult, sest tundus, et puhub korralikult. aga puhus üsna nibin-nabin niiet pidin vaeva nägema, et ka mitte spa juurde purjetada või pidanuks jalutuskäiku ette võtma. kaldast eemal puhus natuke paremini, kohati päris hästi, niiet sain sõiduga ilusasti järje peale. sõitjaid-lohesid jäi aina vähemaks, aga tuul justkui aina tugevnes. pagitas ka parasjagu, aga minu lohedega see eriti sõitmist ei sega. kohati tõmbas ikka sedasi, et kantisin peaaegu selg/õlg vastu vett. sain ilusasti randa tagasi ja enamgi veel. max oli ka kohale saabunud ja sebis seal lohega. mulle juba aitas kah ja andsin oma lohe talle sõita.

logi

diverinside punt läks sukelduma paljassaare külje all 18m sügavusel lebava miinitraaler iljusha vraki peale. ma polegi sel suvel ühegi vraki peal varem käinud ja iljusha peale pole olnud au üldse varem sukelduda. see on tegelikult üsna imelik, sest seal käiakse umbes sama palju kui heino, tutti ja raa peal. noh, igatahes nüüd siis on käidud.

isiklikku paarilist mulle ei jätkunud ja passisin peale kahele natuke algajamale sukeldujale. eks seal natuke ankruköie küljes “rippumist” ja all tolmu üles keerutamist oli, aga mis sellest. tüübid suhtlesid üsna asjalikult, hoidsid üksteisel silma peal ja aitasid. tore vaadata.

vrakk ise pole võibolla kõige huvitavam, sest nagu ma aru olen saanud, on see sinna uputatud ja enne seda suht puhtaks roogitud. aga ikkagi olid toredad suured trümmiaugud ja igasugu kohti kuhu sai sisse piiluda.

ülestulekuga probleeme polnud, minu kompuutri järgi tegime ohutuspeatuse ja ilusti üles. alla läksime viimastena, aga üles tulime eelviimasena, niiet eelviimasena alla läinud paar ei teinud ankrut lahti. mul pool õhku veel alles ja läksin siis veel korra alla ankrut lahti tegema. a muide ankri külge oli pandud akukrokodilliga üks strobo. jube hästi ikka näha isegi läbi kehvemas nähtavuses. igatahes ei lastud mul rahulikult seda ankrut kokkugi panna ja hakati köit juba välja tõmbama. sain selle ikka kuidagi kokku ja plaanisin lasta ennast koos ankruga üles vinnata, aga see tulek muutus üsna kiirelt üsna tempokaks, kompuuter piiksus ja andis karistuseks kohustusliku peatuse suht kiiresti. lasin ankrul omateed minna ja jätkasin teed omapead. viie meetri peal otsisin taskust välja pisikese poi ja lasin üles. omaoodi vedamine, et tekkis võimalus ka seda kasutada üle pika aja. passisin oma karistusminutid ära ja tulin rahulikult üles. see poi näitas ka paadisolijaile kätte kus ma olen ja et ma olen ikka alles ja teovõimeline. see on siuke vorst-tüüpi poi mis ei seisa ilma nöörist hoidmata pinnal ise püsti vaid vajub lönti.

veel enne viimast allatuult sõitu oli üks väga ilus sõidupäev ka. huvitaval kombel polnud tol päeval peaaegu üldse sõitjaid ja suvitajaid. zephyriga sain aga väga ilusasti sõita. tol päeval ununes logimise kell maha kahjuks ja fotokat polnud ka taskus. aga eriline oli see päev seetõttu, et vesi oli täis mingit huvitavat kollakasrohelist (ikka pigem helerohelist) vetikamoodi asja. niisugused pisikesed lehekesed millel väike juur või saba taga. vees oli näha selliseid rohekaid triipe ja natuke kaugemal, vrakist natuke edasi, paistis suurem kogus neid. sõitsin kohale ja vaatepilt oli tegelikult päris võimas. vastu päikest paistis umbes võrkpalliplatsi suurune ühtlaselt ja tihedalt kaetud “kuldvesi”. hästi kahju et ei saanud pilti teha ja polnud kellelegi näidata seda. sõitsin sealt siis läbi niiet kulda lendas. müttasin seal ligi pool tundi, sõitsin seal varvuli ja kannuli ja rullisin ja hüppasin ja maandusin. sõitsin läbi ja vedasin näpuga triipu järgi. kui see plats vrakini jõudma hakkas, siis tulin sealt ära kah. pärast kui tuul kukkus tiba, siis tulin kaldale. eriti hea üllatus tuli päevavalgele siis, kui kalipsot ära võtsin. kalipso sääred ja jalad olid paksult seda vetikat täis. kuidas see sealt alt säärt mööda üles ronis, on müstika. igatahes lahe!

viimane lohetamine lohusalus oli üsna imelik. tuult nagu natuke oli ja osa rahvast suurte lohede või suurte laudadega isegi sõitis. mõni ei pidanud isegi ülestuult tagasi jalutama kohati, aga mina ei püsind kuidagi ja kandusin ikka korralikult allatuult. sõitsin siis seal kivide vahel ja sadama juures ja sealt alla ühte pisikesse liivaranda. see rannake on varemgi silma jäänud ja olen ikka mõelnud, et kas seal kah sõita saaks. aga see rand on üsna pisike ja ääristatud kividega.

logi