ull blog

sügisesed tujud on kohal. see on selline tiba laisem ja chillim rütm. kevadel kõik tärkab ja sisse tuleb tunne, et midagi on vaja teha. suvel on vaja igal pool käia ja olla. aga sügisel lähevad lapsed kooli ja tööinimesed puhkustelt tagasi ja süvenevad taas töhe. eks ma siis ka nokitsen natuke rahulikumalt…

pole kindel, kas see oli septembri alguses või augustis veel, kui käisime mrtga (marttisid on tutvusringkonnas nüüd mitu) rummus sukeldumas. seal kalda ääres leidub igasugu kraami, millega mängida. kõlab ilmselt veidralt, aga mulle täitsa meeldib vahel vee all kivikesi ülevalt kukkuda lasta ja põhjast õhurõngaid tekitada ja vaadata kuidas need end ülespoole kerivad. rummus leidub alati igasugu naljakat kola kah, mis täidavad sedalaadi meelelahutuslikku eesmärki. mitte et seal suurem laamendamine kogu aeg käiks, kui omapead lähme, aga ega palju puudu pole. ahhh, ja ikka on äge keset ahvenaparve hõljuda rahulikult ja vaadata kuidas tüübid oma asju ajavad.

meres on vesi veel soe (vähemalt viimati oli), niiet saab veel paljajalu ja paljakäsi sõitmas käia. ükspäev, kui oli kerge palaviku tunne, panin kuiva selga, aga kontakt lauga on hoopis teine ja see võtab ilmselt natuke aega, et harjuda. mingeid erilisi trikke ma õppima pole hakanud. ikka konksus, sest alati kui mõtlen et prooviks konksust lahti haakida, olen natuke ülepurjestatud ja rebib alla ära. nüüd, sügisel, on sõitjaid meie randades (laulasmaa, lohusalu) oluliselt vähem kui suvel ja vahel oleme andriga lausa kahekesi. andri harjutab kõvasti esirulle ja siis ma tahan ka kiusu pärast midagi ise juurde õppida. aga mitte esirulli. teen tagarulli ja maandumisel keeran veel pool pööret juurde ning jään varvuli. lahe liigutus. põhiline vahe on, et peab jääma väike varu keeramise jaoks ja peab jääma piisavalt hoogu, et varvuli edasi sõita. pimesõitu olen kah proovind, aga see mul eriti ei tule. keeran ära, sõidan paar meetrit ja siis saab kas hoog otsa või üritan õigeks keerata ja enamasti vajun ninali.

ma vist pole ühestki lohetajate kogunemisest – hooaja avamisest või sulgemisest või niisama surfilaagrist osa võtnud, kui välja arvata meie enda “klubi” surfilaagrid. mingi eelarvamus on, et ju seal käib peamiselt ilge joomine ja ma vist väga ei viitsi. aga seekord organiseerisid laulasmaa tüübid (martti ja matu) muinastulede öö raames mingi sellise chillimise ja hängimisürituse. lubati trikitamishuvilistele näpunäiteid jagada alustamiseks ja pärast niisama grillida ja tuld teha öösel.

kõik värk algas juba kell 12 peale. me käisime andriga sealt päeval läbi ka, hängimine käis täie hooga. kagutuul puhus kergelt üle maa, niiet vesi oli suht sile, aga ega vees väga palju eksimisruumi polnud, sest triivimine oleks viinud otse ruootsi kuningriiki ilma vahepeatusteta. andri arvas, et tema ei taha sõita sellise tuulega, kuna tal ikka juhtub neid horribl kait äksidente ja mul ka eelmise päeva triivimine veel hästi meeles. läksime siis vahpeal ära pärnusse.

valgerannaga on mul see tore kogemus seni, et olen seal umbes 3 korda käinud, aga sõita pole saanud. aga vot seekord sain! sõitsin lainelauaga ja pärast tavalisega, tuul oli suurele lohele väga paras. vesi oli küll üsna tihedalt võrke täis, aga saime sõita ja mitte vähe. lainelauaga väga hästi ülestuult igatahes ei saa väiksema tuulega. kas on uimed liiga lühikesed või serv liiga kumer, ega ta pole selle jaoks ju mõeldud kah. aga iseenesest sõitmine tuleb ju välja ja varsti hakkan sellega harjutama pööramist.

tavalise lauga hüppasime niisama ja keerasime tagarulle. väga nauditav kõik. korra panin kalda all mingi plekikobaka otsa rähni ka. õnneks peale muhu küünarnukil mulle sellest mingeid (füüsilisi) mälestusi ei jäänud.

tagasiteel kurtis andri küll, et kael on jälle valutama hakanud, aga sõitsime ikka tagasi laulasmaale, et vaadata oma silmaga järele, mismoodi see laulasmaarahvas siis ikkagi pidutseda mõistab. umbes kümne ajal jõudsime kohale ja rahvas oli veel täiesti viisakas vormis. lõke ja grill huugasid, lisaks siuksed varre otsas jämeda tahiga tulekesed siin-seal. mehed arutasid eesti lohenduse valupunkte – võistlused, võistljed, järelkasv jne. naised ja lapsed ajasid rohkem omavahel juttu ja istusid lõkke paistel, sussitasid seal neid vahukomme ja asju. üllatavalt harmooniline ja chill kõik.

väga ilus õhtu oli igatahes. veel mõnusalt soe ja kuiv. selle suve viimane suvepäev arvatavasti.

logi

läksime hommikul maxiga korra laulasmaale kaema, et kas saab sõita või mis. ei saand midagi, tuult oli 1-2m/s. vaatasime veel pakri poolsaarele ka korra, seal nagu oli veidi parem, aga sõiduks ikka vähe. lisaks olid selle koha peal, kus vaatamas käisime, pirakad kivid. sõitsime kurvalt linna tagasi. tähistasin seda tüngasaamist korraliku lõunauinakuga.

aga ei saand magada, max muudkui helistas et tema on uuesti mingeid asju ajamas lohusalus ja seal puu ladvad puha sahisevad jne. kitezone jutukas ka keegi rääkis varsti et miskit nüüd ikka puhub seal laulasmaal. läksime annika ja stännuga seda asja siis kontrollima. lohesid oli päris palju, kõik ilusasti hajutatud lausiku ja spa vahelisele rannaribale. osad sõitsid, osad kõndisid. ajasin zephyrile elu sisse ja läksin kah sõitma just siis, kui sadama hakkas. alul lasin suure hurraaga tublisti allatuult, sest tundus, et puhub korralikult. aga puhus üsna nibin-nabin niiet pidin vaeva nägema, et ka mitte spa juurde purjetada või pidanuks jalutuskäiku ette võtma. kaldast eemal puhus natuke paremini, kohati päris hästi, niiet sain sõiduga ilusasti järje peale. sõitjaid-lohesid jäi aina vähemaks, aga tuul justkui aina tugevnes. pagitas ka parasjagu, aga minu lohedega see eriti sõitmist ei sega. kohati tõmbas ikka sedasi, et kantisin peaaegu selg/õlg vastu vett. sain ilusasti randa tagasi ja enamgi veel. max oli ka kohale saabunud ja sebis seal lohega. mulle juba aitas kah ja andsin oma lohe talle sõita.

logi

diverinside punt läks sukelduma paljassaare külje all 18m sügavusel lebava miinitraaler iljusha vraki peale. ma polegi sel suvel ühegi vraki peal varem käinud ja iljusha peale pole olnud au üldse varem sukelduda. see on tegelikult üsna imelik, sest seal käiakse umbes sama palju kui heino, tutti ja raa peal. noh, igatahes nüüd siis on käidud.

isiklikku paarilist mulle ei jätkunud ja passisin peale kahele natuke algajamale sukeldujale. eks seal natuke ankruköie küljes “rippumist” ja all tolmu üles keerutamist oli, aga mis sellest. tüübid suhtlesid üsna asjalikult, hoidsid üksteisel silma peal ja aitasid. tore vaadata.

vrakk ise pole võibolla kõige huvitavam, sest nagu ma aru olen saanud, on see sinna uputatud ja enne seda suht puhtaks roogitud. aga ikkagi olid toredad suured trümmiaugud ja igasugu kohti kuhu sai sisse piiluda.

ülestulekuga probleeme polnud, minu kompuutri järgi tegime ohutuspeatuse ja ilusti üles. alla läksime viimastena, aga üles tulime eelviimasena, niiet eelviimasena alla läinud paar ei teinud ankrut lahti. mul pool õhku veel alles ja läksin siis veel korra alla ankrut lahti tegema. a muide ankri külge oli pandud akukrokodilliga üks strobo. jube hästi ikka näha isegi läbi kehvemas nähtavuses. igatahes ei lastud mul rahulikult seda ankrut kokkugi panna ja hakati köit juba välja tõmbama. sain selle ikka kuidagi kokku ja plaanisin lasta ennast koos ankruga üles vinnata, aga see tulek muutus üsna kiirelt üsna tempokaks, kompuuter piiksus ja andis karistuseks kohustusliku peatuse suht kiiresti. lasin ankrul omateed minna ja jätkasin teed omapead. viie meetri peal otsisin taskust välja pisikese poi ja lasin üles. omaoodi vedamine, et tekkis võimalus ka seda kasutada üle pika aja. passisin oma karistusminutid ära ja tulin rahulikult üles. see poi näitas ka paadisolijaile kätte kus ma olen ja et ma olen ikka alles ja teovõimeline. see on siuke vorst-tüüpi poi mis ei seisa ilma nöörist hoidmata pinnal ise püsti vaid vajub lönti.

veel enne viimast allatuult sõitu oli üks väga ilus sõidupäev ka. huvitaval kombel polnud tol päeval peaaegu üldse sõitjaid ja suvitajaid. zephyriga sain aga väga ilusasti sõita. tol päeval ununes logimise kell maha kahjuks ja fotokat polnud ka taskus. aga eriline oli see päev seetõttu, et vesi oli täis mingit huvitavat kollakasrohelist (ikka pigem helerohelist) vetikamoodi asja. niisugused pisikesed lehekesed millel väike juur või saba taga. vees oli näha selliseid rohekaid triipe ja natuke kaugemal, vrakist natuke edasi, paistis suurem kogus neid. sõitsin kohale ja vaatepilt oli tegelikult päris võimas. vastu päikest paistis umbes võrkpalliplatsi suurune ühtlaselt ja tihedalt kaetud “kuldvesi”. hästi kahju et ei saanud pilti teha ja polnud kellelegi näidata seda. sõitsin sealt siis läbi niiet kulda lendas. müttasin seal ligi pool tundi, sõitsin seal varvuli ja kannuli ja rullisin ja hüppasin ja maandusin. sõitsin läbi ja vedasin näpuga triipu järgi. kui see plats vrakini jõudma hakkas, siis tulin sealt ära kah. pärast kui tuul kukkus tiba, siis tulin kaldale. eriti hea üllatus tuli päevavalgele siis, kui kalipsot ära võtsin. kalipso sääred ja jalad olid paksult seda vetikat täis. kuidas see sealt alt säärt mööda üles ronis, on müstika. igatahes lahe!

viimane lohetamine lohusalus oli üsna imelik. tuult nagu natuke oli ja osa rahvast suurte lohede või suurte laudadega isegi sõitis. mõni ei pidanud isegi ülestuult tagasi jalutama kohati, aga mina ei püsind kuidagi ja kandusin ikka korralikult allatuult. sõitsin siis seal kivide vahel ja sadama juures ja sealt alla ühte pisikesse liivaranda. see rannake on varemgi silma jäänud ja olen ikka mõelnud, et kas seal kah sõita saaks. aga see rand on üsna pisike ja ääristatud kividega.

logi

tulime ära natuke enne kui ilm selliseks läks. muidugi nii morn ja dramaatiline see vaade päriselt polnud. öeldakse ju ka, et üks foto valetab rohkem kui sada sõna.

logi ja jutt

selleks nädalavahetuseks ennustati tuult rohkem lääne-eesti saartele ja otsustati minna harilaiule lohetama. teisisõnu, toimus harilaiu surfilaager!

kohale jõudsime umber kümne paiku reede õhtul ja tuul puhus. ei tahtnud teha seda viga, et loota järgmise päeva ilusale tuulele ning läksime kõik kolmekesi kohe zephyridega sõitma. tuul oligi täpselt zephyri jaoks paras. hämaras sõitmine on ikka kuidagi teistmoodi kui valges…

õhtul liha sussitamise ajal saime väikse sabina vihma ka, aga meil õnnestus selle eest sahvrisse peitu pugeda. sahvriks oli üks väike telgike, mis sai asjade hoidmiseks üles pandud.

kaks kolmandikku rahvast magas magamiskotis oma lohe all. lohed parkisime mitte rannale vaid rannaäärsete suurte liivaluidete vahele. sinna ei puhu tuul nii kõvasti peale, aga see-eest keerutab üle luite merelt tulev tuul seal natuke teistmoodi ja lohe kippus hommikuks paigast ära nihkuma. mina sellistes ebainimlikes tingimustes väga hästi magada ei suutnud ning olin natuke peale seitset jalul. vaatasin veel viimase õhtul tehtud pildi juurest kellaaega – magama sai mindud pool neli. oeh.

pooletunnine virgutuslohetamine, hommikusöök, tukastamine ja looduse nautimine. kui teist korda sõitma läksin, siis olin juba enam-vähem üles ärganud, päike siras ilusasti. tegin ka ühe pikema tripi ning sõitsin lahest vastutuult välja, et vaadata mis seal nurga taga ikkagi on. andri oma keskhommikusel sõidul seal käis ja kiitis väga. oli ka põhjust. imelikke loodusnähtusi ikka kohtab. selline paksemast kiviklibust vall lahe servas. üllatavalt sirge ja järsu seinaga, teinekord võta või veekindel fotokas kaasa. tore on ka kohata rannal jalutavaid inimesi, kes on jalgsi maha kõmpinud pikad kilomeetrid et sinna üldse jõuda ja siis vaatavad hästi suurte ja imestunud silmadega merikotkaste ja muude haruldaste merelindude kõrval lohesid ringi lendamas. õnneks oli ka seal nende üllatus pigem positiivne, lehvitasid ilusasti vastu tervituseks. oma reisi kõige kaugemas nurgas ühe kitsa tirbu peal ma hakkasin natuke kahtlema, kas on ikka tegu uudishimulike turistidega ja mitte rangete-kurjade-keskendunud ornitoloogidega. lehvitasin neile kah vastu, aga lähemale ei julend minna.

tegelikult oli meil lootus harilaiul kohata “kauneid ornitolooge”, sest minul oli sellest kohast mälestus ja arusaam, et ega sinna tavalist rahvast väga ei satu ja peamiselt käivad seal luidetes luuramas ainult ornitoloogid, suured binoklid ees, vaatamas linde ja tegemas märkmeid oma tähtsatesse kladedesse. aga ega õiget ornitoloogi loodusest vist lihtne leida pole, küllap on nad hästi maskeerunud ja püsivad märkamatult paigal.

enne õhtust sõitu kontrollisime pühapäevase päeva ennustusi ja otsustasime jääda veel üheks ööks. teised käisid kihelkonna poes ja mina koristasin ning tukastasin. õhtune sõit oli jällegi väga tore, üritasime andriga natuke rannal peesitajaid lõbustada, et nad ikka saaks koju viia mõne ilusa foto lohetajatest. lõpuks hakkas tuul õhtule minema ja seda tegime meiegi.

pühapäeval tuult eriti polnud. pakkisime asjad kokku, käisime vaatasime ise ka natuke harilaiu vaatamisväärsusi ning tulime tulema. praam oli täis väsinud nägudega õllefestivalilisi, sulandusime sinna ilusasti sisse.

ahjaa, kaks sõiduteemalist meenutust jätan siia veel. esiteks see, kuidas me üldse kohale jõudsime sinna. androidi iGo naviprogramm väga suurt (et mitte öelda mittemingisugust) vahet ei tee normaalsetel kruusateedel ja kohati poole meetri sügavusteks mülgasteks muutuvatel katteta metsateedel. garminile olemas olevate kaartidega oleks kohale jõudnud kiiremini. samas ega umbes tunnine seiklus saaremaa metsade-mägede vahel ka kurtmist ei vääri.

teine sõiduteemaline artikkel puudutab ikka vanu-häid tagarulle. harilaiul tuli laine üsna otse randa ja ka tuul puhu praktiliselt samas suunas. sõit käis niisiis enamvähem piki lainet. jube vahva oli nende lainete peal rulle teha. esiteks viskab laine märkimisväärselt kõrgemale kui sileda vee peal rullides ja see omakorda lubas rulle hoopis aeglasemalt keerata. kui sileda vee peal käib kõik üsna kiiresti ja ma saan vaevu-vaevu aru mis selle aja jooksul toimub, siis nüüd oli mul tõesti aega üle õla vaadata ja ette näha kuhu ma umbes maandun. valesti maandumisi ehk kukkumisi oli ka ikka palju-palju vähem ja üldse tundus see asi niimoodi palju stiilsem!

logid: reedene öösurf, laupäeva hommik-ja-lõuna, laupäeva pealelõuna

kokku sõitu 6 tundi ja 106 kilomeetrit

ametlik poster

nüüd on paar korda lohusalus olnud kena kirdetuul. mitte küll järjestikustel päevadel, aga ikka. kohe selline eriti ühtlane tuul ma pakun umbes 8 m/s kandis, väga sobiva nurga alt puhus ka, niiet sõitjaid mahtus palju peale. täna oli nädalavahetuse tõttu muidugi hullult niisama päevitajaid ka. kuidagi see rahvast sinna ära mahtus… vist. sest tõttöelda ega minul erilist armastust seal rahvarohke ranna all ehk “lastebasseinis” sõitmise vastu pole. kimasime kohe ära teiselepoole vrakki ja sõitsime seal.

minu sõit koosneb endiselt peamiselt tagarullidest, triipudest, hüppega pööramistest ja niisama hüppamistest. aga kurat no ei saa isu täis ja ei saa öelda ka, et midagi ilgelt käpas oleks. aga ma olen viimasel ajal neid tagarulle üritanud teha lohe veo- mitte tõstejõu abil. ja kuigi see on kuidagi imelikum ja kukkumised on tiba valusamad, siis on see ikkagi lahe tunne kui välja tuleb. lohel peab olema korralik vedu ja kiirus peab olema paras ja kui siis rulli viskad ja kõik hästi sujub, siis iga kord imestan et kuidas ma ikka veel õhus olen enne maandumist ja kuidas veel ikka hoogu on et edasi sõita. paar korda proovisin rannale lähemal ka neid teha aga seal mul ei tule midagi välja enamasti. niiet tibisid ma nende trikkidega piitsilt veel ei skoori, aga taga omaette sahmida on jube äge.

ringi pöörata tagarulliga on ka tore, aga kuna siis käib lohe ikkagi seniidis ja tõstab, siis saab pöörde ajal tõsta laua kõrgele üle pea ja teha ägeda kaare. paraku ei jätku mul siis enamasti hoogu et edasi/tagasi sõita.

a nojah ja vette käntsatamist ja kukkumist ja kõike on viimasel ajal läinud nii paljuks, et edaspidi ma sellest enam juttu ei teegi. kukkumise hirm on jäänud väiksemaks ja see on väga vabastav.

logi

päike paistis, linnud lõõritasid, tuul puhus, rahvast oli roppu moodu (vahepeal 50 lohet õhus+maal). väga mõnus sõit. max ja marek olid kah pundis lisaks andrile. max tuli törts hiljem ise järele ja kuna tal praegu õiget selliseilma lohe omal pole, siis sõitsime kordamööda. see sobis mulle hästi, sest sai puhata ka. muidu hüppasin ja harjutasin tagarulle. algul tulid vastulainet lainelt hüpates hästi ja teisele poole mitte. pärast vastupidi. nii palju kukkunud ja kehalohistanud pole juba ammu.

natuke kahju oli isegi ära tulla, sest tuul jäi meist korralikult puhuma. aga kõhud olid tühjad ja väsimus tuli peale. ma olin lõpuks nii väsind, et mulle hakkasid langevarjurid viirastuma. nagu oleks ekstremist olnud seal sõitmist proovimas ja kaks naisterahvas olid ka nagu kaasas. ma pole nii ammu lennuväljal käind, eriti mitte kuusikul, et ega ma seda rahvast enam näo järgi hästi ei mäleta. ah selle pundiga oli üks nali. see ekstremistimoodi mees aitas kellelgi lohe üles ja kui lohe õhku tõusis, siis pudenes sealt paras ämbritäis liiva ja see tuiskas tuulega peale allatuult pikutavatele tibidele, kes selle peale õnneks lihtsalt naerma hakkasid.

logi