2019 rewind
2019 aasta läks nii mööda, et siia blogisse ei saanud mitte midagi kirjutatud. kõik jutud on saanud ära rääkida surfiblogis, mida loeb parematel päevadel paar inimest, kui neil juhtub aega olema. aga kuna ma niikuinii rohkem kirjutan surfiblogi rohkem endale, siis pole sellest midagi.
ma ikka tahtsin järjepidevuse säilitamise nimel siia blogisse ka vähemalt ühe sissekande saada 2019 aastal, siis teen kiire kokkuvõtte asjadest, mis nüüd aasta lõpuks veel meeles on.
kindlasti kõige olulisemad mälestused on seotud kärdiga - väga huvitav on jälgida, kaasa elada ja osaleda selles, kuidas üks inimene välja kujuneb. talle meeldib väga joonistada, videomänge mängida ps4 ja nintendo switchi peal, youtube videosi vaadata, peamiselt dan’i omi. veel meeldib talle batuudi peal hüpata, koeraga mängida ja inglise keelest rääkida.
päris suur muutus elus oli tegelikult juba 2018 kevadel, kui oli võimalik soetada laulasmaale üks pisike krunt koos kehvas seisus suvilaga. algne projekt on jäänud üldjoontes kehtima, üks laulasmaa kohalik ehitusfirma on seda tasapisi minu võimaluste piires renoveerinud - vundament ja seinad soojustatud, seinad laudisega kaetud, uus katus ja kõik asjad. praeguseks on teisel korrusel magamistuba valmis, esimesel korrusel on nö karp ehk põrandakatet veel pole ega ka midagi, mis selle peal käib. aga tasapisi edeneb.
surfi osas midagi väga ei muutunud kuni sügiseni. mõnest võistlusest võtsin ka osa. kohe hooaja alguses oli vergi sadamas üks igamehe trikivõistlus, kust võttis osa vist 6 võistlejat. see oli lahe võistlus, sest lõpuks nägin veel teisi umbes minu tasemega sõitjaid ja mis trikke nemad teevad jne. sellel võistlusel hinnati trikkide mitmekesisust ja mulle see kohale ei jõudnud, ma arvan, et minu boardoffid olid küll kõige paremad (keegi teine ei teinud), aga kokkuvõtteks jäin neljandaks. no maitea, aga no suva. pärnu maratonil sain teist aastat järjest lohe tt klaassis 3. koha ja olen selle üle uhke. mõlemal aastal oli sõit väga raske. esikolmes sõita on 3x raskem, kui tagapool. race läks pekki, kohtunikud vaatasid midagi valesti ja seetõttu oli koht 4. kibestumust omajagu. aga ou-uell, see on see, kui 3-4 koha vahe sõltub veel sellest, mitmes oli 5. koha mees teises sõidus. aga noh medal oleks ikka tore olnud. slaalomiga oli nii, et ühel etapil sain tt klassis teise koha, aga järgmisel etapil kolmandaks jääja sai hooaja kokkuvõttes minust rohkem punkte, kuna siis oli sõitjaid rohkem ja punktid ka väärtuslikumad. see teine sõit oli 1. septembril, kui kärt kooli läks ja ofkoors ma ei vahetaks seal midagi. pärast oli veel üks igamehe trikivõistlus, mis oli siiski nö big-air loobitamisvõistlus lõpuks. tuul oli minu 9 ruuduse jaoks nii tugev, et ma ei saanud pm midagi teha. koht neljas. niiet paberite järgi ma sel hooajal midagi ei saavutanud, ei läinud hooaja lõpupeole kah. meelde jäi võistlushooajast ikkagi pigem kerge kripeldus, aga ei midagi hullu, ma tunnen ennast race ja maratonide ja slaalomite osas küll palju agressiivsema ja verisemana nüüd, niieet - its on! järgmine aasta jälle!
suve lõpupoole tõi üks lohetaga paketidiiliga saadud 2018 neilpryde cr:x lohe hüdrofoili, proovis sellega ise korra või paar sõita ja lõi käega, sest liiga vara tema jaoks vähemalt sellise foiliga. noh see cr:x muidu oli ka mingi kontseptsioon, et kõigil on sama foil ja siis on asjaarmastate race võistlused tasavägisemad. see kontseptsioon kukkus läbi, aga üks selline foil sattus teise ringiga kuidagi eestisse ka. foili omanik jättis selle klubisse, et kui keegi tahab proovida vms.. ja ma siis proovisin. peale seda olengi ainult ühe korra tt lauaga sõitnud (sellel minu jaoks eabõnnestunud trikivõistlusel). isegi lohetajatele on raske seletada, mis värk selle foiliga täpselt on, rääkimata siis mittelohetajates. aga peamine point on see, et foili peal sõita on väga eriline tunne, millest ei saa isu täis. areng toimub iga sõiduga, aga päris meistriks ei saa vist kunagi. igatahes mulle väga meeldib!
