eelmisel aastal, tuleb tunnistada, mina lennuväljale ei jõudnudki. polnd aega. sel nädalal nüüd vaatasin et nii, jääkarusid on vähe, õpilaste jaoks vesi külm, ilmad aga ilusad – võiks minna.

tuli tiba meelde tuletada kuidas kõik see asi käib, videod ja värgid. kobida lennuväljale. kahe aastaga on nurmsis kõik muutunud, ainult lennurada ja peldik olid tuttavad. maandumiskoht on teine, uued infrastruktuurid – palju magamiskohti, korralik pakkimisruum, orgunn jne. ilmselt nii see hüppamine siis tänapäeval käibki.

16.06.2007

märt maiste, 148 hüpet, B-kat

esimene hüpe 07.06.2003

seni 0 varuvarjujuhtumit.

eelmine hüpe möödunud suvel.

nurmsi lennuväli, lennuk an-2. lennuväli ja lennuk tuttavad.

vari: sabre 190, varuvari pd 160r, cypres, rsl, javelin j-3, boc

väljahüppekaal 95 kg

enne hüpet varuvarjuprotseduurid üle korratud. enne lennukisse minekut pingutatud rihmadega põhi- ja varuvarju avamise protseduurid korduvalt läbi mängitud.

hüppeplaan: rahulik väljahüpe 2500 meetri kõgsuelt, mugavustundele vastavalt kas lihtsalt kukkumine või kompleks. planeeritud avamine 1200 m kõrgusel, maandumine rahulikult omaette. hüpet ohutult distantsilt jälgimas kaameramees, kellega koos palju hüpatud.

käsi värisema ei hakanudki ja uni oli hea. mingeid “aga mis siis, kui…” mõtteid ei tekkinud. eile räägiti jälle väiksest õhtusest hüppamisest ja kuna mu varu oli juba koos ja muidu ka sobis, siis hüppasin kampa.

plaan oli ikkagi sama mis eelmine kord. margusja oli jälle kaasas ja minul modifitseeritud kompleksi plaan. välja, ootan margusjat veidi, meduus ja kõrgus, pööre, meduus ja kõrgus… nii tunduski see kompleks palju asjalikum, saab lisaks ka avamisasendit kui sellist timmida või, nagu öeldakse, lihasmälu värskendada. kõik läks nii, nagu plaanis oli, 1200 viskasin ja margusja sai video peale kuni tropid sirgeks läksid ja ma üles kadusin.

talvel tellisin varjule uue slaideri ja padja ja nüüd paar viimast nädalat oli plaan ikka hüpata ka sellega see suvi korra. eile õhtul pakiti mul varu ka uuesti kokku ja täna olingi nurmsis platsis.

hüpe ise pidi olema hästi lihtne, lihtsalt kukkuda ja proovida neid põhilisi asju, kompleksi näiteks. margusja oli ka samal tõusul ja sai mind filmima tulla.

ülesminek oli kuidagi jube vaevaline. õhk soe ja hõre, lennuk raske, küll venis. väga ei raputanud aga ega mugav ei olnud. samas siin polnud midagi uut, enamasti on mul ikka lennukis olnud piisavalt ebameeldiv, niiet väljasaamine on alati kergendus.

juba nii nädal tahagasi hakkasid päkad sügelema ja lugedes slk listis seal ikka aegajalt toimuvat mürglilõime tuli äkki hüppeisu peale. otsisin varju üles, see oli vahepeal väga heades kätes olnud, sest nägi välja täpselt samasugune, nagu enne. hüpperaamat ka igaks juhuks kaasa ja nurmsisse.

algatuseks natuke suuri silmi, et kesse kutt on ja kas tõesti hüppama, siis paar-kolm tundi ilma ootamist – nigu vanasti.

mingit erilist ärevust ega hirmu polnudki, lihtsalt üsna konservatiivne plaan – kukkuda niisama ja teha tiba kõrgemal lahti ning segamatult maanduda.

hüppepaus kestis seitse nädalat. vahepeal lihtsalt ei olnud isu ja ma ei tea kuhu see kadus. aga nüüd tuli korraks tagasi, tegin vvh ja läksin kuusikule.

tuttavam rahvas vaataski juba imelikult, et noh mis nüüd siis lahti, eks endal oli ka tiba imelik. panin end kirja ja hakkasin kama selga ajama. naljakas värk, kuidagi vähevõitu seda. ja kerge! mugav selga ajada. trackid ja automaadid sisse, pinnid ja meduusid korras, padjad paigas. mis siis ikka.

njah, eelmisel aastal ridalis, kui slk-rahvas kõik järve kaldal vettehüppajaid vaatamas oli, tegime varulla ja margusjaga hüppe wilgast. tuult polnud, keegi kupli all jalus ei töllerdanud, maandusime nagu jumal juhatas, mina panin suht sügavale “kastialasse”, vaat et parkisin kupli vastu ühe majakese seina…

nüüd on aasta möödas, aga tundub, et mõistust pole juurde tekkinud. need 1500 pealt tehtud hüpped andsin hullult ruumi ja vabadust, mida tavaliselt suure lennukiga kõrgelt hüpates, kui kupli all on korraga 16-20 inimest, kusagilt võtta ei ole. tundub, et traffikus lendan rohkem teiste järgi, st mitte sabas, aga vaatan kuhu saaks minna, nii, et kellelegi jalgu ei jääks ja et keegi ei saaks mulle järsku ette keerata. üksi kupli all mööda taevast sõites peaks saama sõita sinna kuhu ise tahad. muidugi tahab iga endast vähegi lugupidav noor känopipailot ilge lauluga kuskile pakkimismattide lähistele maanduda. kurat seda nüüd teab, imelik tuul, uues konfis vari, olematu traffik, edevus. mis iganes, igatahes maandusin kuskile majakese ja pakkimismattide vahele, kus sel hetkel oli päris mõnus pikk tühi koridor. vari läks ka tolmuseks. kui küsiti, siis arvasin, et ei osanud kupli uue trimmiga arvestada. seda öelnud, tundsin end üle pika aja eri kuradi naljakalt, no mis põhjus see ka on?! maandu siis sinna, kus ruumi on, kui oled selline kuplireisija, mitte piloot.

ühe sõnaga – olen rahul!

peale tropivahetust on ründenurk väiksem ja tiib laiem. juhttroppide lõtk on suurem ja peale avanemist on pidurid sügavamal. softlinktide riidest pamperite peal (spetsiaalselt selleks, et slaider üle ei tuleks) lotendab kahe kill-linega slaider natuke rohkem kui enne. avanedes, vähemalt esimese 5 ja 7 sekundi hüpetega ei jäänud torud enam kinni ja mingit äkilist pööramist ka ei olnud. aga eks terminalis on lood natuke teised.

lendab nii kinniste piduritega kui ka täislauglemises ilusti otse, varju läbi pidurdada muidugi (juhttropid ju pikemad) enam ei anna, isegi pikalt, ca 10 sekundit käsi täiesti sirgelt all hoides säilib kuplis piisavalt survet, et vältida varisemist. juhttroppe tuleb tõmmata enne ca 7 cm, kui need varju tagumist serva üldse liigutama hakkavad. flat turns, ehk poolpiduris üht togglet järgi andes või ka teist natuke tõmmates käitub samuti stabiilselt. esimese vabaotsa surve on nüüd tiba suurem, aga ka mõju on paremini tunda. fleerimisel tuleb jällegi troppe rohkem tõmmata, “sweet point”, kui nii suurel varjul sellest üldse rääkida saab, on ca 20 senti madalamal.

inspireerituna sellest naljahüppest, kus korraks lolli näoga istuma sattusin, otsustasin asja päriselt proovida.

näitasin kama riggerile, soovitati jalarihmadele see kumm orgunnida, muidu pidavat istudes jalarihmad põlveõnarusse purjetama. seekord sidusin lihtsalt tõmmeka vahele.

eelmisel aastal kuulasin ühte freefly koolitust ka tegelikult, meeles oli, et oht on kõvaks slaidimiseks ja pärast on mõistlik palju träkkida. lisaks veel see, et harjutusi teha näoga ristirada ja et mitte pooleli jätta vaid kuni 1500-ni edasi punnida. lisaks manitseti korkimast.

avastasin end rääkimas noorematele hüppajatele asju ning vahepaladeks mainima, mida ma kõike tean ja oskan (näiteks po-17 pakkimine), aga ise pole enam mõnda aega hüppama jõudnudki – väike vana-peeru hakatis valmis.

põhjus, miks näiteks täna hüppama ei jõdnud olid tühikud. olin kott õlal korteri uksel, üks jalg sees, teine väljas, kui toas lauatelefon helises. igaks juhuks otsustasin vastu võtta – selgus, et mingid uued mailiaadressid kellelgi ei tööta ja asjaga on väga kiire. jurasime ja jurasime, vahepeal pidin all ootava parasemu minema laskma ja hüppamisele kriipsu peale tõmbama, lõpuks siis torkas pähe lasta kliendil kontrollida, ega ta kasutajatunnuse lõppu lohaka kopipastemise tulemusel ülearuseid tühikuid pole jäänud. oli.