ull blog

eelmisel aastal, tuleb tunnistada, mina lennuväljale ei jõudnudki. polnd aega. sel nädalal nüüd vaatasin et nii, jääkarusid on vähe, õpilaste jaoks vesi külm, ilmad aga ilusad – võiks minna.

tuli tiba meelde tuletada kuidas kõik see asi käib, videod ja värgid. kobida lennuväljale. kahe aastaga on nurmsis kõik muutunud, ainult lennurada ja peldik olid tuttavad. maandumiskoht on teine, uued infrastruktuurid – palju magamiskohti, korralik pakkimisruum, orgunn jne. ilmselt nii see hüppamine siis tänapäeval käibki.

korraks oli väike hirm, et lähen kohale ja ei tunne seal kedagi. asjatult. palju vanu tuttavaid. uusi herosid on peale tulnud, üsna asjalikud. paugutavad piu-paudega ja mölisevad nagu mehed muiste.

minul enam enda isiklikku kama ei ole, ma siis alustuseks võtsin tänapäevase õpilaskama. sakslaste balance-260, student cypres ja puha. seljas natuke mugavamad vast kui vanad õpilaskamad olid, aga noh, nojah. rahvas käis ja lõõpis et vaata siis et kohe varu lahti ei tõmba. ei mul oli isegi parem plaan. kukkuda niisama kildijagu ja näppida vahepeal meduusi rõngast. ilm oli soe ja tuuline, turbukaid oli oodata, aga näha oli et need suured varjud siiski liiguvad vastutuules õiget pidi. erilist hirmu polnd. lennukis oli ka üllatavalt mõnus, ei raputand jne. vabalangemine oli plaanipärane. noor instruktor laavakivi tuli järgi ja vahtis ohutus kauguses. väga hea kui ikka on selline korralik reference ehk pidepunkt. kukusin ja katsusin meduusi. 1500 vehkisin ja viskasin. väga ilusasti läks see vari lahti, rahulikult ja kenasti otse. ei mäleta millal ma viimati õpilaskamaga hüppasin, aga see oli siiski vist törtsu kabedam pill kui vanad. täitsa korralikult annab pööritada ilma eriti kõrgust kaotamata. aga no need on uued ka. maandumine oli sesmõttes igav, et mingit maakiirust ju ei olnud. popsti enamvähem otse maha. maas muidugi tahtis tuul kupli kuusikusse vedada. kahmasin ta ikkagi kokku ja üritasin tulla coolilt varju üle õla hoides. ei olnud kerge, ei olnud. aga ilu nõuab ohvreid. ma ei saa tulla kuppel süles nagu maiteamis.

peale hüpet oli kerge pööritus kõhus. vist pole kere harjund selle tsentrifugaaljõuga mida kupli all natuke saab. jõin ja käisime söömas. pööritus läks käbe üle. tuul ei läind vaiksemaks väga.

õhtapoole sain küüned taha alo isiklikule kamale. sabre2 190 – minul oli enne sabre 190 ja sabre2 samasuurt olin ennegi tahtnud proovida. alo varjul on see lahe automaat, mida lülitad sisse ja välja nagu wc lampi. javelini ranits istus seljas muidugi mõnusalt. teise hüppe plaan oli teha seda kombineeritud kompleksi. laualusõnad olid tagurpidisalto, ühele poole pööre, edaspidisalto ja teiselepoole pööre. refrääniks meduusi katsumine. seekord lendas ly järgi ja mul jälle tänuväärt pidepunkt olemas. asjad tulid kenasti välja ja kui lõpetasin oli minu 1500 käes. sabre2 avanes närvilisemalt, nagu nullikad ikka. tuli kotist välja ja kukkus sahmerdama, järgmine faas oli veitsa aeglasem, see kus kuppel õhku täis läheb ja slaider alla kobib. selle käigus üritas kuskilepoole pöörata. aga üldiselt täitsa tore. slaider surnuks ja juhttropid välja ja ringi kablutama. teised olid seks ajaks ammu kuskil all. ainult trumm pidi kusagil peale wingsuiti lendu oma varju avama varsti-varsti. ilmselt ma talle natuke tee peale ette tuterdama jäin kui ta üritas kupli all tagasi sõita, aga ruumi ja kohti maandumiseks oli seal piisavalt. tuulega sellise varjuga on naljakas maanduda. siuke tunne et tuleb kuidagi kiiresti maa lähemale. eks ta tulebki, aga kuna maakiirus pole nii suur siis see petab. tõstis täitsa korralikult. võiks öelda et sõitin kuskile meetri kõrgusele riiulisse. pärast maandumist oli sebimist ja kannatamist, et cool välja näha. pärast jälle väike pööritus pööritamisest.

eks paari aasta pärast jälle.

Pildid Pille ja Ly SLK veebist

käsi värisema ei hakanudki ja uni oli hea. mingeid “aga mis siis, kui…” mõtteid ei tekkinud. eile räägiti jälle väiksest õhtusest hüppamisest ja kuna mu varu oli juba koos ja muidu ka sobis, siis hüppasin kampa.

plaan oli ikkagi sama mis eelmine kord. margusja oli jälle kaasas ja minul modifitseeritud kompleksi plaan. välja, ootan margusjat veidi, meduus ja kõrgus, pööre, meduus ja kõrgus… nii tunduski see kompleks palju asjalikum, saab lisaks ka avamisasendit kui sellist timmida või, nagu öeldakse, lihasmälu värskendada. kõik läks nii, nagu plaanis oli, 1200 viskasin ja margusja sai video peale kuni tropid sirgeks läksid ja ma üles kadusin.

teise hüppe tegin kajakaga, eraldi välja, plaan lihtsalt levelile ja natuke lähemale. mina tahtsin lihtsalt näha, mis kajakas teeb. alla liikudes tõmbas ta jalad perse peale ja vajus alla koos tugeva tagasilibisemisega. nii et lähedale me ei saanud, 1500 läksime laiali nagu plaanitud.

kolmanda tõusu ajal hakkas päike juba loojuma ja mul polnud erilist vabalangemise isu, tahtsin hoopis rahulikult oma kupliga üksi lennata. astusin 1500 välja enne 5 sekundi tegelasi, kukkusin lihtsalt ja nautisin, kuidas tuule vihin tugevneb. kuradi mõnus on ikka üksi kupliga ringi paarutada. tundub imelik, aga ega sellise keskmise suurusega kupliga ei olegi väga tihti võimalik ise valida, kuhu ja millal maanduda. st maandud siis ja seal kus on ruumi.

mul on ju varjul uus padi ja slaider talvest. eelmise padja või noh cutaway kaabli otsad olid minu arust natuke lühikesed ja pärast avamist kippus lühem ots vabaotsa kanalist välja kippuma. häiris. uus enam ei kipu ja ei häiri. ja vanal slaideril hakkas kangas natuke ühe krommeti siseküljelt narmendama ja see ka mulle eriti ei meeldinud. uue slaideri sain rootsist. ma ei teagi, kas see on pd tehasest või tegid selle rootsi riggerid, igatahes on ta valget värvi ja kahe kill-linega. ja tihedam, sest vari avaneb nüüd hoopis teistmoodi kui varem. kui elukas on kotist välja saanud, siis ei lenda ta liraki kohe laiali, vaid slaider hoiab veel hetke koos, enne kui kuppel hargnema hakkab. tulemuseks on palju pehmem avanemine. paraku sealtmaalt, kus kuppel õhku täis minema hakkab, on ikkagi raskesti kontrollitav, aga see ei tähenda et ma teda kontrollida ei üritaks, kanni ja vabaotsaga natuke ikka juhin ja mingit täispööret ega isegi 180 nende kolme hüppega ta mulle ei visanud. aga ega palju muidugi puudu polnud. noh vähemalt pole asi halvem kui enne.

kuuldavasti oli vanasti ilus traditsioon, et mingi jama või muu tähelepanuväärsega hakkama saanud inimene ostis näiteks kasti õlut, millega meelitas vanemaid tegijaid korraks maha istuma ja pajatama oma kogemusi ning arvamusi-arusaamu sellistest asjadest. praeguseks on kastitraditsioon vist sellist tähendust minetamas ja kahtlemata huvitavad ja kasulikud pajatused, mida kogenumatel rääkida-öelda oleks, kaovad interneti infokülluse infokaosesse erinevates blogides. kahju.

väike parandus: varuõhtul ikkagi kodilas selline heade tavade järgi õlle ja kaljalibistamine toimus, täitsa tore oli, raisk. aga noh lihtsalt nendest arvamustest on kahju, mis õllelaua asemel internetti kaovad.

talvel tellisin varjule uue slaideri ja padja ja nüüd paar viimast nädalat oli plaan ikka hüpata ka sellega see suvi korra. eile õhtul pakiti mul varu ka uuesti kokku ja täna olingi nurmsis platsis.

hüpe ise pidi olema hästi lihtne, lihtsalt kukkuda ja proovida neid põhilisi asju, kompleksi näiteks. margusja oli ka samal tõusul ja sai mind filmima tulla.

ülesminek oli kuidagi jube vaevaline. õhk soe ja hõre, lennuk raske, küll venis. väga ei raputanud aga ega mugav ei olnud. samas siin polnud midagi uut, enamasti on mul ikka lennukis olnud piisavalt ebameeldiv, niiet väljasaamine on alati kergendus.

väljas oli muidugi väga mõnus kohe ja tuju läks kohe rõõmsaks. eriti veel et margusja seal üleval rippus, nagu kokku lepitud. tegin siis väikest kompleksi. saltodega jäin enamvähem rahule, pöörded olid veitsa karvased ja aeglased, aga no mis sa ikka tahad. pidin 1200 avama hakkama, et see ka lindile jääks. vehin siis ja hakkan avama, aga kurat ei leia avajat kuidagi. või noh, meduusi. ei leia. ilmselt pool alateadlikult kummardusin seda vaatamagi, tegin mingi üle selja naljaka käkkermäkkeri, aga no pekki, ikka ei ole meduusi kuskil. mul kombe ka paras lohvakas ja olen arvestanud, et see võib mingis konfis lõdva kangaga mõne käepideme ära katta küll. võibolla nii oligi, sest seda kuradi meduusi ma ju ikka olen enne ka loopind üle saja korra ja kahe korraga peaks muidu ikka üles leidma. all juba olid kuused suuremad kui kunagi varem vabalangemises ja kuplid lendasid ringi. eks neid mõtteid taolistest olukordadest on peast läbi jooksnud aegade jooksul, niiet ega mingit uut mõtet ei tulnudki, tõmmasin rõnga ära. asend oli seks ajaks ilus ja hetke pärast olin ikkagi varju all.

siis hakkas kell jälle teise kiirusega tööle, kuidagi enesestmõistetav tundus, et see vari sõidab ja sellega ma nüüd maandun. margusja tegi väikse tiiru peale mulle ja noh juu ma midagi sela hüüdsin, et kõik on korras vms. keerasin noka maandumisplatsi poole, pistsin rõnga taskusse, võtsin pidurid ja vaatasin et saaks minema. vabakotti mul tegelikult tol hetkel ei tulnud üldse meeldegi, see tuli veitsa hiljem kupli all meelde, aga no siis ma seda igatahes enam ei näinud. tegelikult mul oli ikka sellel hetkel see vabakott üsna poogen, sest kurat mida sa endalt ikka tahad, kui käid nii harva hüppamas. enne maandumist korra proovisin kuidas see asi fleerib, tundus et fleerib küll ja selle tarkusega ma maha läksin. täitsa hästi lendas ja maandus see kuppel muidu.

maapeal jälle sõbrad vastas, küsimas, mis juhtus, nojah, üks tobedamaid põhjuseid varu panekuks, sellest tobedam oleks veel ainult varu mittepanemine. ega siin midagi arutada polegi, driver error. sest täpselt selle konfiga ma olen üle saja hüppe teinud (sama kombe, samad ranits, sama meduus…) ju oli lihasmälu kadunud ja otsisin valest kohast… kuigi ega mu mõistus ei taha hästi selle vastusega leppida, aga mis tal üle jääb.

vabakoti leidsin ka metsast üles. selleks tuli teda tunnikese pikkades nõgestes otsida, siis üles leida kuskil kõrgel põõsaspuude otsas. ronisin üles, päikseprill ees, nokats peas ja nutitelefon vööl, leidsin mingi kuivanud pika roika ja upitasin vabakoti alla. ronimise ajal mõtlesin küll, et no see oleks täisvärk, kui nüüd mingi luu ära murraks…

juba nii nädal tahagasi hakkasid päkad sügelema ja lugedes slk listis seal ikka aegajalt toimuvat mürglilõime tuli äkki hüppeisu peale. otsisin varju üles, see oli vahepeal väga heades kätes olnud, sest nägi välja täpselt samasugune, nagu enne. hüpperaamat ka igaks juhuks kaasa ja nurmsisse.

algatuseks natuke suuri silmi, et kesse kutt on ja kas tõesti hüppama, siis paar-kolm tundi ilma ootamist – nigu vanasti.

mingit erilist ärevust ega hirmu polnudki, lihtsalt üsna konservatiivne plaan – kukkuda niisama ja teha tiba kõrgemal lahti ning segamatult maanduda.

täitsa naljakas tunne oli välja hüpata, õigemini peale väljahüpet, sest hüpe ise tuli kuidagi lihasmälust ilma eriti mõtlemata. vaatasin siis lennukit seal ja suunurgad vajusid üles. vabalangemise tunne oli küll üsna meelest ära läinud. sukeldumisel on ka kaaluta oleks ja hõljumine ja keha tasakaal, aga pole tuult ja asjad toimivad tsimarukese teistmoodi. liigutasin siis natsa käsa ja jalgu ja kiikasin altimeetrit ja ahmisin seda kehale mõjuvat tuult endasse kogu raha eest.

vari läks ilusti lahti, mingit üllatust polnud, ehkki oli eelmise hüppaja pakitud. lendas ilusti, kedagi lähedal polnud, lennuväli otse all – mis sa hing veel oskad tahta. otsisin üles selle ühe, kes peale mind pidi välja tulema ja veel kõrgemal avama, tal tiba kiirem vari, aga selleks ajaks oli ta end juba üsna minu levelile keerutanud, sõitsin tiba poolpiduris ringi, sättisin end maandumiskujundi stardi poole tiksuma. tuult eriti polnud, sõida kus suunas tahad kiirus umbes sama, väga mugav.

viimase suht laia kaarega ja kõrge 90 kraadi pöörde tegin vabaotsaga ja finaalis lasin vabaotstes rippudes ja nendega juhtides end üsna pakkimisplatsi juurde maanduma. natuke sitasti läks, et tuli metsatuka ja raja serva pargitud lennuki vahele end rihtida, aga ruumi oli maa ja ilm ja ega muud varianti siis enam polnud ka. hirmus hea hoo sain ja täitsa mõnusa fleeri. seekord sain tibake joosta ka, sest hoog ei saanud päris samal hetkel otsa kui jalad maha ulatama hakkasid. kahjuks kukkus vari maha mitte pakkimismatile vaid selle lähedusse üles rivistatud järgmise tõusu rahva pähe. need hüppasid eest ja kummardasid alla et pihta ei saaks, aga ega nad kõik hästi ei pääsend.

hüppepaus kestis seitse nädalat. vahepeal lihtsalt ei olnud isu ja ma ei tea kuhu see kadus. aga nüüd tuli korraks tagasi, tegin vvh ja läksin kuusikule.

tuttavam rahvas vaataski juba imelikult, et noh mis nüüd siis lahti, eks endal oli ka tiba imelik. panin end kirja ja hakkasin kama selga ajama. naljakas värk, kuidagi vähevõitu seda. ja kerge! mugav selga ajada. trackid ja automaadid sisse, pinnid ja meduusid korras, padjad paigas. mis siis ikka.

varmar otsustas kohe, et noh tuleb ikka mingi vei ära teha, mri astus ka ligi, ning rahuliku 4-way plaaniga me lennukisse läksime. olin meeleldi nõus baas olema.

lennukis, enne kui liikuma hakkasime, läks ühel ppk-u mehel automaat käima ja pani plõksu ära. kurva näoga lonkis meduus kaenlas minema.

välja, varulla kohe ligi ja tuli pehmelt külge. tundus, et kergelt pöörleme. mri tuli päris hea hooga, fleeris parajal kaugusel hoo maha ja tuli külge üsna enesekindlalt. margusjat ei näinud. lähenesime pilvele, selle taustal oli kerge pöörlemine veel paremini näha. läbi pilve, käisid 1500 piiksud ja rahvas kimas minema. träkkisin kah, päris mõnuga. tavaliselt on see osa kõige pingelisem mul, ei näe ju kõrgust ja vaatamisega jääb träkk kuidagi pooleli. seekord sain kuidagi träkki katkestamata vahepeal kõrgust vaadata. 1100 lõpetasin, vehkisin ja viskasin mingis naljakas veerandpüstises asendis. vari läks lahti üsna kiiresti, aga mingit rõvedat pauku ei käinud ja pidurdus toimus üsna sujuvalt. mingit pööret ka ei visanud, isegi ääretorud olid lahti. lahe!

eelmine hüppaja oli pidurid kuidagi naljakalt sidunud, harutasin tropilõtkud enne lahtitõmbamist togglede vahelt lahti. vaatasin, et toggled on aasades kuidagi üsna tihkelt kinni, kõrgust oli, tõmbasin lahti, tulid ilusti.

lennuvälja selles otsas olen maandunud enne vaid ühe korra, eelmisel aastal vist, ja seal kõrges rohus tegin oma kolmest kägarast teise. tuult praktiliselt polnudki, fleerisin tiba kõrgemal, vedasin mõned head meetrid jalgu mööda heinakõrsi nagu mingi vanem svuupar.

kunagi hüppan veel.

njah, eelmisel aastal ridalis, kui slk-rahvas kõik järve kaldal vettehüppajaid vaatamas oli, tegime varulla ja margusjaga hüppe wilgast. tuult polnud, keegi kupli all jalus ei töllerdanud, maandusime nagu jumal juhatas, mina panin suht sügavale “kastialasse”, vaat et parkisin kupli vastu ühe majakese seina…

nüüd on aasta möödas, aga tundub, et mõistust pole juurde tekkinud. need 1500 pealt tehtud hüpped andsin hullult ruumi ja vabadust, mida tavaliselt suure lennukiga kõrgelt hüpates, kui kupli all on korraga 16-20 inimest, kusagilt võtta ei ole. tundub, et traffikus lendan rohkem teiste järgi, st mitte sabas, aga vaatan kuhu saaks minna, nii, et kellelegi jalgu ei jääks ja et keegi ei saaks mulle järsku ette keerata. üksi kupli all mööda taevast sõites peaks saama sõita sinna kuhu ise tahad. muidugi tahab iga endast vähegi lugupidav noor känopipailot ilge lauluga kuskile pakkimismattide lähistele maanduda. kurat seda nüüd teab, imelik tuul, uues konfis vari, olematu traffik, edevus. mis iganes, igatahes maandusin kuskile majakese ja pakkimismattide vahele, kus sel hetkel oli päris mõnus pikk tühi koridor. vari läks ka tolmuseks. kui küsiti, siis arvasin, et ei osanud kupli uue trimmiga arvestada. seda öelnud, tundsin end üle pika aja eri kuradi naljakalt, no mis põhjus see ka on?! maandu siis sinna, kus ruumi on, kui oled selline kuplireisija, mitte piloot.

igatahes väga halvasti ma end selle nalja pärast ei tunne. kuplilend oli hea ja fleer ja mõnus, kastialasse planeeritud maandumist ma õigeks ei pea, ja kui selline asi juhtub, siis väike järelemõtlemine paha ei tee.

ühe sõnaga – olen rahul!

peale tropivahetust on ründenurk väiksem ja tiib laiem. juhttroppide lõtk on suurem ja peale avanemist on pidurid sügavamal. softlinktide riidest pamperite peal (spetsiaalselt selleks, et slaider üle ei tuleks) lotendab kahe kill-linega slaider natuke rohkem kui enne. avanedes, vähemalt esimese 5 ja 7 sekundi hüpetega ei jäänud torud enam kinni ja mingit äkilist pööramist ka ei olnud. aga eks terminalis on lood natuke teised.

lendab nii kinniste piduritega kui ka täislauglemises ilusti otse, varju läbi pidurdada muidugi (juhttropid ju pikemad) enam ei anna, isegi pikalt, ca 10 sekundit käsi täiesti sirgelt all hoides säilib kuplis piisavalt survet, et vältida varisemist. juhttroppe tuleb tõmmata enne ca 7 cm, kui need varju tagumist serva üldse liigutama hakkavad. flat turns, ehk poolpiduris üht togglet järgi andes või ka teist natuke tõmmates käitub samuti stabiilselt. esimese vabaotsa surve on nüüd tiba suurem, aga ka mõju on paremini tunda. fleerimisel tuleb jällegi troppe rohkem tõmmata, “sweet point”, kui nii suurel varjul sellest üldse rääkida saab, on ca 20 senti madalamal.

pakkimisel jäävad need pikad “lineoverid”, nagu ma neid nimetan – tagumise serva küljes on suurtel sabredel kumbagis servas juhttroppidest sissepoole üks lisatropp, mis tuleb otse vabaotste juurde, sama palju jalgu kui vana linesetiga. aga sinna pole teha midagi, tuleb pakkides neid ise meeles pidada ja pinge all hoida.

katsetamiseks oli täna muidugi tiba kehv päev, kuna tuuleolud olid suht ebaharilikud – tuult eriti nagu polnudki. siiski jäi mulje, et kupli kiirus on täislauglemisel sama mis enne, aga lihtsalt lendab kaugemale. ise olen hetkel väga õnnelik oma varju üle. loodan, et saan ka pauguga avanemised kontrolli alla ja enam peale avanemist mingeid jõledaid pöördeid ei visata.

inspireerituna sellest naljahüppest, kus korraks lolli näoga istuma sattusin, otsustasin asja päriselt proovida.

näitasin kama riggerile, soovitati jalarihmadele see kumm orgunnida, muidu pidavat istudes jalarihmad põlveõnarusse purjetama. seekord sidusin lihtsalt tõmmeka vahele.

eelmisel aastal kuulasin ühte freefly koolitust ka tegelikult, meeles oli, et oht on kõvaks slaidimiseks ja pärast on mõistlik palju träkkida. lisaks veel see, et harjutusi teha näoga ristirada ja et mitte pooleli jätta vaid kuni 1500-ni edasi punnida. lisaks manitseti korkimast.

doc tahtis hirmsasti kaasa vaatama tulla seda nalja, plaan jäi siiski selline, et hoidku end must eemale, mina ei tea mis saama hakkab.

välja, umm, võrkkiigesse, ühesõnaga pikutamine mitte istumine. nihelesin ja üritasin end istuli ajada, ei kottigi. pöörlema hakkasin. ei saand pidama ka kuidagi. keerasin end muidugi korraks kõhuli ja hakkasin kohe uuesti proovima jalgu alla viia. igatahes käkerdasin ja kakerdasin ikka väga korralikult. samas valitses sisemuses rahu ja võtsin asja üsna loomulikult. all mõtlesin, et oleks vähemalt videosse saanud, oleks päris lahe vaadata.

teisel hüppel muidu sama plaan, aga doc pani kaamera ka pähe. algus ikka sama, pigem selili. ja ikka pöörlema. aga otsustasin, et kõhuli mina freefly hüppe ajal enam ei keera. võitlesin siis ja mõtlesin, et krt mul on kasutada kogu keha ja ei saa nüüd pidama. sain muidugi. pressisin jalad tasapisi alla ja sain, ebastabiilselt ja kobamisi küll, aga ikkagi pakun et mingi 2km järjest istuda. esimene pool sellest oli rohkem üllatus, et ohoh-ohoh, mis nüüd siis saama hakkab ja kas nii jääbki ja väike pöörlemisvastane võitlus. siis sain aru et ei nii vist käibki umbes, nägu vajus naerule, kohe hakkasin otsima kus see kaamera siis nüüd on, edev mees.

võrreldes kõhuli kukkumisega kasvas hoog ikka päris suureks, kiiver peas kolises ja riided seljas rapsisid, kas pea või siis käsi või altimeeter käe peal värises, igatahes ma ei suutnud tükk aega aru saada kas hakkab 2000 või 1500 saama. hullumaja. tõin siis käe lähemale ja vaatasin, 1500 raisk, pidu läbi. kõhuli visates ja träkki alustades oli kah tunne kuidagi naljakas.

minu esimese freefly hüppe tegi eriliseks veel üks väike üllatus. avanes jälle litakaga ja keeras veel rohkem kui “tavaliselt”, pani ikka päris ulja kaarega leekima, mina muidugi keerasin järele kuidas sain, aga tropikeerde ei saanud. rahustasin tagumiste vabaotstega asja maha ja keeerasin suuna paika. vaatan et pidurid on naljakalt, toggle otsad pole kummides. võtsin toggled kätte, hm, alumised trukid ka lahti, tõmban pidurid lahti, ei kottigi. ühesõnaga pidurid olid lahti. karm värk see freefly. kui see mees, kes mu varju nii pakkis, seda nüüd loeb, siis ega ma mõnest õllest ära ei ütleks, see on kindel. samas, kogemuse võrra olen jälle rikkam.

ja veel üks märkus siia. hea, et ikka vari sai ostetud väikse perspektiivitundega ja et see on enamvähem freeflykompatiibel.

avastasin end rääkimas noorematele hüppajatele asju ning vahepaladeks mainima, mida ma kõike tean ja oskan (näiteks po-17 pakkimine), aga ise pole enam mõnda aega hüppama jõudnudki – väike vana-peeru hakatis valmis.

põhjus, miks näiteks täna hüppama ei jõdnud olid tühikud. olin kott õlal korteri uksel, üks jalg sees, teine väljas, kui toas lauatelefon helises. igaks juhuks otsustasin vastu võtta – selgus, et mingid uued mailiaadressid kellelgi ei tööta ja asjaga on väga kiire. jurasime ja jurasime, vahepeal pidin all ootava parasemu minema laskma ja hüppamisele kriipsu peale tõmbama, lõpuks siis torkas pähe lasta kliendil kontrollida, ega ta kasutajatunnuse lõppu lohaka kopipastemise tulemusel ülearuseid tühikuid pole jäänud. oli.

inimene on ikka imelik loom, anna talle kaeru ja porgandeid, sööb kõhu täis aga õnnelik pole ikka. mõnikord on hüppamisega ka nii. no nagu on, aga samas justkui pole ka.

täna õnnestus teha kaks hüpet ämaris ja mõlemalt tulin tagasi nii võimsa muigega, et endalgi oli imelik.

esimesel olin lihtsalt üks hästi stabiilselt kukkuv baas, et kõiv saaks natuke levelile saamist ja seal lendamist harjutada, sest varasematest hüpetest jäänud tunne, et kontaktis on ilge pinge sees ja see way ei lenda nii nagu peaks. proppi ja kukkuma. ei tea kas ma nii stabiilselt kunagi üldse kukkunud olen, nii nagu välja minnes jäin, nii olingi. ei muutnud headingut ega kiirust, mitte midagi. kõivul läks dive tiba pekki, siis sai aru, et on liiga üleval, kukkus saltotama. meid pidi vaatama ka varulla. ühel hetkel nägin niisugust pilti – kõiv paneb järjest suht väikeste vahedega saltosid ja varulla lihtsalt kukub natuke maad eemal kõhuli. vaatasin ja imestasin. lõpuks tuli varulla lähedale ka, tegi nägusid, aga kõrgust sai otsa ja panime laiali. siiamaani imestan. umbes sama tunne, nagu läbi alt sadava vihma kukkuda, kuni vihm saab otsa. müstika.

teine hüpe oli varullaga lihtsalt selline lähme välja ja vaatame mis saab stiilis. et kui saab näiteks kokku, siis on ju lahe. mul läks dive üle väga pika aja tiba peeti, ilmselt jalad kole sirged ja painutasin kõhuga propituules mis ma painutasin, aga ühel hetkel mõtlesin et ega ma kõhuli sellest tagasi enam ei saa vaid vajun selili. ja siis hakkas tants. lihtsalt labaselt end ringi keerata ja varulast otsima polnud nagu mõtet hakata, st tundus igav, proovisin siis otse saltost teistpidi saada. ja ma ei tea mis ma seal vahepeal veel korraldasin, aga ühel hetkel nägin varulast kukkumas ja ise jäin pidama lihtsalt istudes. ilgelt muigama ajas nii mind kui varulast. natuke muigasin, viskasin salto ja liikusime lähedale. natuke vist ujusin või lainetasin, krt teab, ja mis peamine, see polnud absoluutselt oluline, oluline oligi ju end vabalt ja hästi tunda ning seda ma tegin väga hästi.

ilmselt ikkagi ümbritsev keskkond mõjutab mind hüppamise juures hästi palju, vanas harjunud keskkonnas tunnen end vabamalt ja saan ka õhus käimisest palju rohkem. ehk harjun ja kohanen ka muude oludega, ning selliseid hüppeid saab olema rohkem.