Lohe

Roosta Surfilaager 2014

Eelmise aasta surfilaager osutus täisvõiduks, niiet ilge tahtmine oli sel aastal ka minna. Samas räägiti ikka Roosta laagrite kohta hulle jutte ja olin pikalt kahevahel. Lähemad surfibuddyd, kellega niisama sõitmas käime ka nagu tegid mingeid ebamääraseid häälitsusi surfilaagri jutu peale ja lõpuks ei tulnd ükski peale Elena, kes on muidugi hoopis purjelaudur!

See purje- versus lohelaudurite teema on üsna naljakas tegelikult. Viimati, kui Pärnus hängisime, siis tutvustati sama Elenat ühele üsna karvasele paksude prillidega meesterahvale, umbes nii, et see on Elena ja tema on purjelaudur, mille peale karvane kõva ja käreda häälega naerma- ja Elena õhku ahmima ja silmi pööritama pahvatas. Lõpuks muidugi naersid seal mõlemad ja päris täpselt ei saanud keegi aru, mille üle siis lõpuks. Surfilaagris oli jälle vastupidi, kui jalutasime puhkekülas ringi ja kõrvalt üks vanem purjelauahunt hüüab Elenale, et kuule, kellega sa oled seal, kas see on su isa? No ja siis tuleb kiire vastus, et ei, see on üks lohelaudur. Võib arvata, kes naeris ja kes silmi pööritas seekord.

Mina ei oska siiamaani täpselt defineerida, mis värk selle purje ja lohe vahel on, aga kõige sarnasem võrdlus on mul siin kodus koera ja lapsega. Koer oli siin enne ja oli end koju ilusasti sisse seadnud enne kui laps toodi. Esialgu oli koer väga umbusklik, aga ei rünnanud, vaid hoidis viisakat distantsi ja ehkki ei tahtnud seda välja näidata, siis kehakeel reetis mingisugust sisemist hoolimist nõrgema, rumalama ja abituma järelkasvu suhtes. Nüüd nad mängivad koos ja üsna head sõbrad, aga kui laps hakkab liiga hoogu minema, siis koer ikka uriseb ja tuletab meelde, kes oli siin enne ja kellel on teravamad hambad.

Aga surfilaagrisse mineku otsustasin neljapäeval peale Lohusalus surfamist, kui sain eelmise aasta surfilaagrituttavatelt sõnumi. Laulasmaa Maximast sai okei hinnaga kraami kaasa ostetud, kodus asjad kokku pakitud ja teele asutud. Kraami peitsin igale poole lohede ja asjade vahele, aga kuna mul hipi märki auto peale kleebitud ei ole ja juuksuris käisin ka alles eile, siis polnud väga põhjust väravas auto läbivaatamist karta. Lohed võtsin kaasa, aga millegipärast jätsin aerusurfi laua maha ja ma ei tea miks. Vist plaanisin kohapealt rentida, kui sõiduisu peaks tulema.

Sain seekord päris hea parkimiskoha Roosta “peamaja” taga väikeses tupikparklas. Tegin bussis endale juba magamisaseme valmis, et õhtul mässamist poleks, siis segasin joogi ja läksin uitama. Muidugi ei kohanud ühtegi tuttavat. Istusin randa maha ja hakkasin jooma. Kolmveerand pudelit hiljem olin veel peaaegu kaine, aga pidur oli maas ja läksin Roosta puhkekülaga tutvuma. Ma olen Roostal paar korda surfamas käinud, aga see on olnud nii, et otse randa ja sealt minema ja kohaliku taristuga pole üldse kursis. Ega ma ei saanudki väga kaua seal seigelda, kuni sattusin surfilaagrisõprade peidupaigale peale ja noh siis oli kõik korras.

Ega seal Roostal vähemalt minuarust midagi viga küll ei olnud, lihtsalt kõik oli kompaktsemalt koos ja natuke segasem, sest ei teanud kus mis on, aga seda rohkem oli avastamist ja peamine hirm, et tuleb palju laps-joodikuid, osutus samadel päevadel toimuva Õllesummeri tõttu põhjendamatuks. Võib-olla ainult osa bände olid natuke liiga julgelt valitud, aga ega ma eelmisel aastal vist ka ühtegi kontserti eriti ei kuulanud, vaid tiksusime rohkem omas rütmis ja tempos.

Esimene päev lõppes üsna kiiresti ja õhtu oli päris jahe. Ikka selline sokid ja jope tüüpi jahe. Teise päeva hommikul kuulasin rannas jälle purjelauakoolitus, niiet ma olen purjelauakoolituse kuulamises juba päris kõva käpp. Pärast käisin Peraküla rannas lohetamas ka, kuigi väike võimalus oli, et naastes on parklas mu auto asemele midagi muud juba pargitud. Matkatooli seljatoele Statoili salvkale kirjutatud teade oli aga piisav, sest ega erilist tungi ilmselt ei olnud ja igatahes oli mu koht alles. Max ja Andri käisid ka pärast kaemas, kuidas see elu seal laagris käib. Neil oli plaanis väravast küsida, kas võib korra vaatama minna, aga kuna keegi neid ei peatanud, siis kõndisid lihtsalt ausate nägudega sisse ja nii oligi. Tegin neile ekskursiooni ja sõime praetud lestakesi ja siis nad läksid jälle Talina poole tagasi. Kuidagi läks nii, et need erinevad seltskonnad omavahel ei kohtunudki ja selle kohta tehti väike etteheide ka, aga no ju siis oli laager ikka piisavalt suur.

Kell kuus sai jälle Cor-i pudel jooki täis segatud ja hakatud doseerima. Muideks need on väga lahedad pudelid, sest saab ühe sõrme otsas kaasas vedada. Käivad piisavalt kergesti lahti, aga korgi saab lukustada. Kork käib maha hinge küljes, niiet see ei kao ära ka. Eelmisel aastal laagris ma neid nägin ja talvel mingi kampaania käigus tellisin endale ka. Praegu pidid otsas olema ja ei teagi kuda neid saab.

Laagris oli HIV kiirtesti telk ja esimese hooga tuhisesin sealt mööda, sest kõht oli tühi ja tegelane, kes seal rahvast testima kutsus, oli selline mõnus tüüp, ei hakanud midagi müüma suure hooga, vaid kiitis, et mine söö muidugi kõht täis jne. Pärast oli kogu meie seltskond end nende telgi ette kogunud ja kamandati ikka sinna testima. Ma enne veel olin jõudnud mõelda, et kas ma ikka tahan teada, et äkki peaks ennast moraalselt valmis panema igaks vastuseks. Ilmselt mõtlesid paljud nii, et ei taha teada, sest siis on pidu rikutud. Aga mis kuradi suhtumine see selline on, et käin ja möllan ja kui hästi läheb, siis rikun veel kellegi elu ära. Test oli negatiivne, aga ma olin välja tulles ikka minestamise äärel. Sedasi on olnud kolm korda üldse. Kunagi sõjaväes, kui kõik verd andsid, sest kuidas muidu, aga seal oldi selleks valmis ja kästi natuke istuda rahulikult. Teine kord oli vaktsineerimisel ja neile ma seal ütlesin ka, et ma pole kindel kuidas ma talun süstlaid ja hopsti oli nuuskpiiritus nina all. Kindlasti ei ole asi vere nägemises, sest mul on põlved ja käed üsna armilised, aga mingi värk on ilmselt süstaldega. Ma ei tea. Igatahes peas sumises, aga püüdsin ise olla rahulik ja mõtlesin umbes välja, et kui enam sirgelt kõndida ei suuda, siis istun maha. Mõne minutiga läks sumin üle ja kõik oli hästi.

Igatahes võeti vesipiip ja siis läks pidu sellise hooga käima, et hullumaja. Öösel käis FanSurif telgi ees ilge tants ja möll. Peale eelmist surfilaagrit ma peale kahe erandiga alkoholi üldse ei tarvitanud, sest polnud vaja. Aga mina ei usu iialgi, et selliseid asju, nagu teisel õhtul surfilaagris juhtuks kainete inimestega. Õnneks on kõik juba täiskasvanud ja midagi päris hullu ka ei olnud, aga no ikka. On mida hiljem meenutada ja omaette muheleda. Ööseks pugesin teki all magamiskotti ja magasin ise ka nagu kott. Väga mõnus.

Laupäeva hommikul olid kõik õnneks sõbrad edasi ja kogu päev tuli väga mõnus chill. Käisime Karmoga külmas meres ujumas, või noh vette kastmas, mis on ka üks selline pisike traditsioon nüüd või. Päeval sai tublisti niisama istuda ja jalgu kõlgutada ja uneleda ja rannas päevitada ja aerulauatada ja eriti äge, et ei pidanud väga midagi rääkima pidevalt, sest niisama oli ka mõnus olla. Päris hea üllatus oli rannabaaris grillburger. Selline ilge pirakas, et noa ja kahvliga tuli kallale minna. Hästi mahlakas ja maitsev pihv, millele oli juust peale sulatatud, no ja siis salat ja saiad ja friikartulit kah kõrvale.

Enne õhtut jätsin rahvaga jälle jumalaga ja lõpetasin selleks aastaks laagerdamise. Ega ma teistele väga pikalt ette ei öelnud, et viimaseks päevaks ei jää, sest milleks. Mulle millegipärast meeldib pidudelt ja üritustelt ära tulla, kui kõik on väga mõnus ja ilus. Siis jääb selline hea mälestus ja akud olid niikuinii juba täiesti ääreni täis puhatud, selline mõnus rahu ja rammestus sees.

Surfilaager 2014

aloha kite challenge afterparty

ei ma ei võistelnud, aga ma sain aru, et selle ürituse mõte oligi pigem afterparty, kui võistlus. sest tuult ei lubanud muuks, kui reedeks ja reede hommikuks ma kuidagi poleks sinna saand. ürituse infolehtedel oli ka võistluse kohta justkui juttu paar rida ja kõik ülejäänud suurelt ainult, kui äge pidu pärast tuleb. samas võistluse osa tegelikult oli kindlasti ka tähtis, ma lihtsalt räägin siin prügi – no-disretsept. aga mis seal ikka, kuna mina üldse mingi peoloom ei ole, siis võtsingi seda challenget rohkem sellise nurga alt. ilge kopp oli ees ka tegelt igapäevarutiinist, niiet läksin umbes sellise mõttega, et kasvõi sõidan supiga ja päevitan või vedelen kaks päeva niisama ja kui pidu ei meeldi, sest kedagi ei tunne, siis lähen lihtsalt minema. tavaliselt kui pärnus käime, siis surfiklubide mademed (yeah, eesti keel, bitch!) on moekat rahvast täis, kõik peesitavad seal peenelt ja mina ei tunne kedagi ja käin kaarega mööda. aga kuna mõni tuttav näib neid asju nautivat, siis minus muidugi väike uudishimu pakitses ja tuli järgi uurida. kui tuul, õigemini selle puudumine, välja arvata, siis oli ilm pärnus superilus ja tõeliselt suvine. nii, siinkohal on vaja kiirelt ära rääkida üks vana lugu. kunagi käisime mingi pundiga pärnus samamoodi tõelise suve algust tsekkamas ja esimese asjana kohe kõmm, randa, särgid ja sokid ja värgid maha ja päikest võtma. õhtul siis pubidesse ja pidudele ja siis hakkas selg täiega tulitama ja palavik ja võimalik, et isegi iiveldus. igatahes magasin tükk aega kõhuli ja päikest ei taht ka näha. see vana lugu sobis siia seepärast, et laupäeval käisin supiga sõitmas, sõitsin ujukate väel umbes tund aega ja pärast veitsa kuivatasin lauda ja hängisin niisama, aga piisas, et jällegi veitsa hõõguma saada turi ja käed. aga nüüd on apteekides ägedaid vedelikke, mida pihustad peale ja teeb olemise päris elamiskõlblikuks, kui just asi väga hull ei olnud. esimesel õhtul oli pidu eriti meeldejääv selle poolest, et käis kõva auru reguleerimine ja rumm ja ginger-ale doseerimine. midagi oli kaasa segatud ja väikse peetri kott sai kõigepealt tühjaks tehtud, pärast veel baarist peale ostetud. sõbrad olid päris vindised, aga seda lõbusam. hm, ma tundusin endale päris kainena ikka selles taustsüsteemis. hiljem osad igatahes ei mäletanud, et öösel sai pärnu ööklubide otsinguil kolmed friikartulid ostetud ja need maksid 1,50€ per pop. eeh, igatahes mina ühtegi öökluppi sisse ei jõudnudki, aga magama sai ikka alles pool neli vist. teiseks õhtuks varusin juba ise ka head soodsat rummi port arturi kõrvalt viinapoest ja tegime segud valmis karastusjoogi pudelisse. kaval värk ikka. ja odav. mul oli kohe plaan, et kuna selg on hell, siis õhtul tuli juua see pudel tühjaks ja kuulata bändid ja dj programmid rannas lõpuni ja siis ei mingit ööklubi minu jaoks ja kohe ära magama ja enne kõvasti vett ka veel juua. pidu oli justkui palju meeleolukam, kui reedel ja ma sain tuttavaks osade oma vanade feisbuugituttavatega ja see on täitsa ajastu teema. st feisbuugis on sul nelisada sõpra, aga osadele pole kunagi pärismaailmas veel teregi öelnud. mulle osad päris meeldivad ja päris meeldiv on sedasi tagantjärgigi tuttavaks saada. ja siis ma tegin veel ühe hullu liigutuse. üks tegelane tundus seal peol ilgelt tuttav boracay reisilt, aga no neli aastat on möödas ja ma ei ole tegelikult ikka see tüüp, kes läheb võõrale inimesele ennast tutvustama ja uurima, kas me kuskil ikka kohanud ei ole. aga challenge on challenge ja rum on alkohol ja minuarust oli väga tore inimene ka, niiet puha tore, et ikka selle riski võtsin ja sain teada, et oli küll sama inimene.

Pärnu

bonjour, s’il vous plait, merci, au revoir

minul polnud plaanis kuskile minna, aga kuna koht koos rendiautoga oli juba olemas niiet tuligi vaid pilet osta ja kohale minna, siis hoolimata esialgsetest eelarvamustest sai üsna kiiresti ära otsustatud, et tuleb ikkagi minna – lõuna prantsusmaale, marseille lähistele väiksesse rannaäärsesse linnakesse umbes pooleteiseks nädalaks niisama vaheldust saama, puhkama ja lohetama.

ma olin natuke kuulnud selle kohta varemgi, et ega prantslased väga ei taha inglise keelt rääkida, isegi kui nad aru saavad. see tegi natuke murelikuks. mul oli ju vaja kindlasti juba enne minekut kindel olla, et mul on kogu aeg võimalik internetile ligi pääseda ja portugali kogemus ütles, et kohapeal on see raske, isegi kui keeleprobleemi ei ole. parasjagu sebimist ja segadust oli, aga sim kaardi ma sain ja muret polnud enam miskit.

kohalejõudmine läks sujuvalt, sõber oli meil autoga lennujaamas vastas ja ulualune täitsa mõngel. linnake, kus peatusime, jättis minule igati sümpaatse mulje. selline piisavalt väike ja rahulik, samas kohvikuid ja poekesi ja poode oli jalutuskäigu ulatuses piisavalt. piki randa lookles tee, mille ääres kõnni/jooksutee ja sealt omakorda trepikesed kivisele rannale.

kas inimestest peab ka rääkima? ülekaalulisi mina ei kohanud, aafrika vms asumaadest sisserännanuid muidugi oli, see oli mulle veidi harjumatu, aga kohalikud ei krimpsutanud vähemalt nähtavalt nägu kellegi, isegi mitte eestlaste peale, niiet kes siis minagi olen seda situatsiooni kritiseerima. ja me ikka muidugi kasutasime võimalust ja teretasime ning heataegatasime ilusti prantsuse keeles ja nende vahele palun-tänan ikka ka jah. ja ega muud väga vaja ju polnudki, ah et üks kohvi või piimakohvi või õlu, see tulika ära õppida. ma suures keelepaanikas olin kodus endale ja ka teistele telefonisse laadinud ilma internetita töötava äpi, mis aitas inglise-prantuse vahet sõnu ja lauseid tõlkida ja ette lugeda. täitsa mugav oli vahel kasvõi huvi pärast mõni asi järgi vaadata.

lohetada sain kolme mõõtu lohega vist lausa viiel korral, millest oli peaaegu küll vähemalt kordade arvu, kui mitte kordade kestvuse poolest. üks sõit oli maatuulega, niiet jama korral oleks tulnud läbi madala vee tagasi kõndida või siis mitmed head kilomeetrid allatuult lahe teise serva triivida. vesi oli soojem kui meil, aga ikkagi pigem külm. ma alguses peaaegu kahetsesin, et võtsin kaasa märja ja mitte kuiva ülikonna. ilmad läksid meie sealoleku ajal iga päevaga soojemaks sedavõrd, et viimase sõidu tegin ilma kinnaste ja saabaste ja kapuutsita, oli jahe aga mitte väga külm kuni päike peale paistis ja liigutada sai. vahel sõitsime sama lohega kordamööda ja kui tuul oli ühtlane, siis saime üsna kalda lähedal oma pisikesi trikikesi teha ja kes parasjagu ei sõitnud, sai ühe moodsama seebikarbiga pilte teha. saime päris ilusaid pilte muideks.

meie reisiseltskonnas oli seekord “igasugu” (igast soost) rahvast. kuna on tegemist ikkagi täiskasvanud inimestega ja nagu teada, siis igal endast lugupidaval või vähemalt teistelt enda lugupidamist eeldaval täiskasvanud inimesel on iga asja kohta oma arvamus ja kindel seisukoht ja need asjad ei pruugi üldse ühtida kõigil, siis mina olin juba enne minekut ära otsustanud, et minu eesmärk on hoopis võimalikult vähe mõelda ja võimalikult palju puhata ehk parafraseerides eesti filmiklassikat (mehed ei nuta) – “süüa teie poolt pakutavat toitu ja magada teie poolt pakutavat und”, siis oli sellega lihtne. või kas oli? selgub, et keegi pole siukse asjaga üldse harjunud, et üks on kõigega nõus. a no mis teha, elu on selline.

ahjaa, selle reisiga sai läbi ka üks suur eksperiment. alates eelmisest postitusest (lemmeranna surfilaager) ma seda alkovärki ei tarvitanud ainult selleks, et näha kas mul on sõltuvus ja selleks ka, et näha kas elu on kuidagi teistsugune tegelikult ilma joomata. mul polnud mingit kindlat tähtaega, lihtsalt otsustasin et joon siis, kui ise ka usun, et see midagi olulist juurde annab või hetke määravalt paremaks peaks tegema. see katse kestis vist üle poole aasta ja ma ei jäänud selle aja jooksul küll mitte millestki ilma. muide väikse pohmaka saab ka alkovabast õllest ilma eelnevalt purju jäämata, lahe onju?! aga et prantsusmaa on kuulus ka heade veinide poolest, siis _igatahes, mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!_ ja muide veinide hinnad algasid meie poes 1.55€ ja alla 3€ oli valik päris suur.

nüüd kaks kõige suuremat tähelepanekut lõpetuseks. esiteks olid kõik majad enamvähem sama värvi ja katused oli samast punasest kivist ja teiseks kohtas ennelõunal sageli onkleid rahulikul sammul vastu jalutamas, käes ainult värske pikk sai ja ajaleht, vahel sai ajalehe sisse keeratult.

Maatuul Isa ja tütar Marseille Naapoleoni rand Jaaniussid Le pin Pesa Rongijaam Esirull Esirull Lauapuude Horisont on viltu Suvitaja Esirull Pirn Vibu Nonii Üksjalg Jee Loomake Lilleke

Lemmeranna surfilaager 2013

algusesse muud juttu kah!

siin pole ammu ühtegi lugu olnud sest… sest teadagi miks – elu väikese lapsega on kindlamates rööbastes ja vaba aega tegemiste jaoks küll leiab, aga rahus mõlgutamiseks ja kirjapanemiseks mitte, isegi kui on midagi uut öelda. teine asi on muidugi see ka, et ega üksitegemist on vähe ja pole mullegi päris selge kuidas tõmmata jooni seotud isikute privaatsuse ette sotsiaalmeedias.

juulis on ilmaennustajate töö eriti raske ja riskantne ja ma saan sellest aru. suurem osa viimaseid sõite on tehtud nii, et parimal juhul sama päeva ennustus midagi näitab, aga vahel mitte sedagi. ükski koht tuult ei luba, aga tegelikult puhub ja mõnikord puhub ainult ühes kohas. olla seal ühes kohas õigel ajal on keeruline, aga “andrei” raalib selle vahel välja ja oleme ikka sõita ka saanud. viimati käisime nõval, peraküla rannas. seal on kallas ülsna järsk ja alati on laine, niiet vaiksema tuulega ei pruugi sõita saada, kuid kui saab siis on alati väga tore.

esmaspäeval sõitsime peraküla randa, vaatasime üle valli, jänesed peal – keskmised lohed. kui lohed täis saime, siis sõiduks seda enam ei piisanud. vähemalt 12 ruudusega mitte. zephyrile ka balloonist õhk sisse, et vähemalt midagi saaks. sai üle noatera kuni enam hästi ei saanud ja siis andsin lihtsalt lohe andreile üle ja vahtisin niisama ringi. rannas oli tegelikult päris mitu loheseltskonda ja üks üksik sahmija veel lisaks. eks me oleme ikka enne ka näinud kuidas lohe ranna peal loope keerab ja sõitja läbi madala vee kaldale lohiseb kuni lohe võsasse kinni jääb, aga too ei jätnud jonni, sai ise lohe üles ja aina üritas. kuna teha niikuinii midagi põlnd siis läksin vaatama, kas saab kuidagi aidata vms. parasjagu oli käsil adru nokkimine ja tuli välja, et preili oli varem, kui tuul tugevam, ikka sõita ka saanud natuke, aga nüüd enam mitte. nokkisime andru lahti, tuul hakkas tasapisi jälle tõusma ja peopesad poomi järele sügelema. juttu oli veel neljabal algavast lemmeranna surfilaagrist ja see oli juba teine täitsa tore inimene, kes surfilaagrit julgelt soovitas.

seni pole ühestki suuremast surfilaagrist, peale meie enda pundi omast, osa võtnud ja/sest järelkaja nendest on sisaldanud liiga noori inimesi, kes veel juua ei oska, aga see-eest tuleb jälle lällamine hästi välja. ilmselt on nende ürituste võti ikka su oma seltkond, kellega mõnusalt tiksuda. meie punti on raske isegi kolmepealise kambana surfama saada, rääkimata siis veel laagritest.

mul oli väikest vaheldust vaja ja esmaspäeval otsustasin et lähen käin nüüd ära kasvõi üksi, päevitan, joon õlut, kuulan mussi ja vaatan kas leian laagri pealt vähemalt ühe tuttava inimese.

interneti ja väikse õnne abil leidsin esmaspäevase peraküla paugutaja ja tema suurepärase seltskonna ka üles platsi pealt oma autosuvilakese juurest ja põhimõtteliselt nendega ma siis järgmised päevad hängisingi. siin on see privaatsuse teema nüüd mängus, niiet tegelaste iseloomustusi ei tule ja eks ma proovisin ise kah mitte millelegi erilisi hinnanguid anda, vaid lihtsalt mõnusalt ära olla. haa, aga selle leidmise loo ma räägin küll ära, see on päris kift! nii, ma teadsin ju ainult eesnime. unitedkitersis oli selle nimega kaks erinevat inimeset ja feisssbuugis oli ainult üks neist õiget nägu ja vedas et ta kiivrit või kapuutsi ei kandnud, sest niisama ju näevad inimesed hoopis teistsugused välja ja täitsa tavaline on, et rannas oled surfivarustudes liikudes aastaid teretuttav mõnega, aga erariietes võid üsna rahulikult mööda kõndida, sest sarnasus on nii väike, et ei lähe ehku peale käppa pihku viskama. kusjuures mul on nüüd ka kuri plaan hakata sellega eksperimenteerima edaspidi. tagasi loo juurde! panin feisbuugis sõbraks ja sain äksepti ja infot kuidas üles leida õige koht. jalutan siis seal ja vaatan auto numbreid ja tuttavaid nägusid ei ole, siis hüütakse, et märt, märt! vaatan – ei tunne! täitsa võõrad inimesed hüüavad, mismõttes? aga nemad lihtsalt teadsid, et ma olen tulemas ja hakkasid lihtsalt vaatama, et kes möödakõndijatest võiks märt olla. kõiki vist ei proovitud, aga esimene keda prooviti, see kohe oligi! siis tuli tegelane ise ka kusagilt tagasi ja nii oligi! kas pole ilus lugu?!

surfilaager ise oli üsna teistsugune, kui olin arvanud. noori jobusid oli nii vähe, et ei pand neid tähelegi. purupurjus räuskajaid ka mitte. kempsud, kraanid, õlle-, backardi-, jätsi- jms müügikohad igal pool. turvamehed jms meeskond selline sõbralik ja abivalmis. mitu lava ja muud kohta, kus õhtul midagi mängiti ja mõnusalt pead, põlve või kogu keha nõksutada sai ja õnnetuma näoga inimeste rivisid segamini ajada andis. ilm oli kah kuiv terve aja, päeval päike ja õhtud vähemalt fliisisoojad. ainuke asi, mida see kõik meenutas oli whitebeach boracay saarel.

teisel päeva hommikul, kui päike mu buss-öömaja kütma hakkas, kuid kõik teised veel magasid, kastsin end rannas korra vette, sõin kõhu kõvasti täis ja jäin lõpuks ühte purjelaua algkoolitust kuulama rannale koos mõnekümne teise kuulajaga. niisugune vanem härra rääkis ja kõik tundus üsna arusaadav. ma kusjuures olin arvanud, et purjelauda juhitakse ka jalgade survega, aga tuleb välja, et purje asendiga hoopis. igatahes tundus jah, et õppida seda nii lihtne ei pruugi olla, kui lohetamist hoolimata sellest, et purjelaua peal saab püsti seista, aga nüansse ja värke on rohkem ja tasakaalu on ka ilmselt raskem hoida.

rääkides tasakaalust – proovisime selle sup-iasja ka siis ära. muidugi ei võtnud mingit koolitust, rentisime lihtsalt lauad ja mõlad ja ronisime peale. põlvili peale istuma saada ja ringi sõuda oli lihtne, põlvedel seistes juba hakkas õõtsutamine pihta, eriti kui kerge laine külje pealt kaasa aitas. püsti saamine ei olnud ka raske, aga sealt edasi muidugi selgus, et midagi tasakaalu hoidmise osakonnas pole veel välja arenenud sai ikka vette käratatud kümneid ja veel kordi enne kui siukse paarikümnemeetrine jupp järjest maha õnnestus aerutada seistes. täitsa lahe ajaviide võib see olla tuuletu ilmaga vee juures toimetamiseks. mõtlen seotamisele.

teise päeva pealelõunal hakkas midagi nagu puhuma piki randa ja üks 17 ruudune slingshoti race lohe läks liikvele. see mulle väga veel korda ei läinud, sest mine tea, seal võis olla otsas mõni 50 kilone. aga kui rahvaga hängides võis läbi männiriba näha merel 12 ruuduseid sõelumas, siis ei suutnud küll enam tagasi hoida – tõin suure lohe ära ja kobisin ranna otsat peale. jeerum! tuul oli hästi ühtlane ja täpselt selline sefiirikas! vesi praktiliselt sile, kõik asjada mida proovisin tulid välja. ranna ääres pidi veitsa vaatama et mõned purjelaua õppijad ja sup-lejad ka ära mahuks, aga jah, ülimõnus sõit! ilmselt see oligi selle suve ainuke lühikeses kalipsos sõitmine ja nüüd on see ristike seinal olemas. vesi oli tegelikult ikka päris jahe laupäeval, aga päike küttis mehe eest ja polnud hullu. ühesõnaga oli suvi!’

ps! ilgelt kahju, et õiget telefoni praegu veel ei ole ja pilte ei saanud teha. vana telefon kadus pärnus ära ja uus mudel peaks lähikuul müüki paiskuma, siis saab jälle!

harilaiu surfilaager 2012

traditsiooniline harilaiu surfilaager toimus selle suve viimasel nädalavahetusel ja on järjekorranumbrilt kolmas.

kuidagi läks nii, et suvel sai kogu aeg ka laulasmaal ja lohusalus sõita niiet polnud otsest põhjust saaremaale minna. nüüd see võimalus tuli ja hoolimata sellest, et enamusel rahval on juba sügiseselt palju muidki toimetusi ja jäi seetõttu laagrist kõrvale, toimus üritus ikkagi! kolmandaks käpaks oli lisaks andrile ja mulle loheheiskaja (kitelauncher) martin.

võtsime aga martini otse tartu bussi pealt ja kütsime reede õhtul saaremaale teele. sõitsime kolinal otse praamile ja sealt maha otse loode turismitallu, mis asub harilaiule piisavalt lähedal. sättisime end sisse, tegime väiksed õlled, vaatasime mobiilse inerneti kaudu minu 17″ läpaka pealt närvekõditavat kättemaksukontori uue hooaja avaosa ja kobisime magama.

lauba ehk laupäeva hommikul peale hommikusööki võtsime talust jalgrattad ka peale ja sõitsime harilaiule. algul tundus et saame napilt zephyridega sõita, sest ega puud väga ei kõikunud, meri ainult kohises. peale veerandtunnist sõitu tulin maha ja tõin 12 ruuduse, mis töötas ilusti ehk ilusasti.

natuke meenutab see haagi lõugas (tolle ranna ametlik nimi) väänat. rand on pikk ja kalda all on parajad lained. need pole teab-mis suured, aga tuule suund oli täpselt selline, et sai mõnusalt kasvõi mööda ühteainsat lainet sõita pikalt pikalt sõita. martin tegi meist kaldalt natuke pilte ka.

peale sõitu võtsime väikse eine rmk platsi peal. seal tuli meile külla väike rebane. istus aga maha ja jäi ootama kas süüa ka antakse või mis. andri siis talle viskas ikka vorstijuppi ja ikka mõnglit. vahepeal käis ja kaevas rebasepoiss osa toitu eri kohtadesse sambla alla mustemateks päevadeks.

tegime ratastega harilaiule tiiru peale. osa teest tuli ratas käekõrval mööda liiva kõndida, aga polnud hullu. loodus on seal ikkagi väga kaunis ja ma ei suutnud vastu panna kiusatusele puhta kunsti kategooria alla käivaid loodusfotosid pildistada.

õhtul käisime sellekandi kultuurikeskuses, Kihelkonnas poest joogi- ja söögipoolist ostmas. sellel õhtul toimus sealsamas üle tee kultuurimajas jaan teäri 50 juubeliüritus/kontsert ning kohale oli saabunud palju rahvast. eks maapiirkondades on sellistel üritustel ikka oma hõng. sinna juurde käib lisaks lipsule ja kontsakinga ka poe kõrval kastanipuu alt kuuvarju otsiv kontingent, keda mingil juhul liigses kainuses süüdistada ei saa, aga kes on ka ikkagi Inimene!

õhtul kuulasime oma aida all andri valitud muusikat ja rüüpasime rummi koolaga, sest see vist on kõige tunnustatum lohesurfari vägijook… või vähemalt neile südamelähedane, kes borakayd väisanud. enne magamaminekut kiitlesin meie hea elu veidike üle ka internetis, sest kurat võtaks – oli ju ka põhjust!

pühabal vitsutasime pudrud ja kohvid sisse ja jätsime loode talu peremehega hüvasti. sõitsime veel haagi lõukas kaks tundi. käisime ära ka kivivalli taga asuval lausikul ehkki tuul sealkandis juba natuke üle maa tuli ja polnud enam suurem asi. vesi oli seal üsna sile ja põhi madal, aga kivine ja veetaimene ja mudane. tulime sealt tulema hüpates ja karates. selliste lainetega sõites tekivad puhta uued võimalused ja piirangud. tagarullide keeramine saab uue hoo ja hüpata on ka nendelt lainetelt mõnus. lõpuks laine muidugi murdub kui sellisel hetkel sealt tõukama sattuda, siis nagu paneks lauaga vastu seina. paremal juhul viskab järsult otse üles ja ülejäänud juhtudel võtab lauast kinni ja üritab pesumasinasse sikutada. pärastpoole ma vahel lihtsalt panin sellisesse lainesse peakat kui parajagu polnud lohes jõudu, et sealt ennast üle tõsta või varem hüpata. ahh, aga päike paistis ja meri sillerdas. isver kui kaunis!

ärasõites olin sel aastal nüüd nii palju targem, et käisin enne praamile minekut kuressaare külje all pesulast läbi ja loputasin autolt harilaiu kruusateedelt peale korjatud liivakihi maha. praamil kohe hea ausa näoga ringi käia, muidu ikka kuidagi imelik kui säherdune määriv ja must.

viimati käisingi vist saaremaal eelmise surfilaagri aegu ja vahepeal praamid on nüüd mõnusamad. palju kiiremini ja ladusamalt käib pealelaadimine. jõuad prae sisse hingata ja oledki juba üle. väga mõnus.

ja nüüd täpselt sama jutt koomiksina sellele keskmisele surfarile, kes isegi lugeda ei oska:

IMG_0007 IMG_0009 IMG_0016 IMG_0024 IMG_0032 IMG_0047 IMG_0050 IMG_0058 IMG_0063 IMG_0074 IMG_0091 IMG_0097 IMG_0103 IMG_0135 IMG_0164 IMG_0166 IMG_0171 IMG_0180 IMG_0193 IMG_0202 PIC000023-001 IMG_0205 IMG_0226 IMG_0233 IMG_0241 IMG_0244 IMG_0250 IMG_0257 IMG_0261 IMG_0263 IMG_0269 IMG_0270 IMG_0275 IMG_0281 IMG_0282 IMG_0283 IMG_0289 PIC000024-001 IMG_0290

lohesurf sügisel

tugev tuuleiil koos korraliku rahesahmakaga tuli üsna tillukese ettehoiatamisega peale, aga saime ikka kaotusteta maha. asjad kippusid rannalt ära lendama ja rahe täristas vastu jalgu ja käsi üsna valusalt. ju saime ilmataadi käest vitsa selle eest, et suvehooajal liiga vähe sõitsime ja pagide üle nurisesime…

IMG_0221 IMG_0222 IMG_0223 IMG_0224 IMG_0225-auto IMG_0226-auto IMG_0227 IMG_0228 IMG_0229 IMG_0230 IMG_0231 IMG_0232 Offroad kaamera ehk aparaat peale rahetormi fotoshuuti

tuuline suvi

jah, suvi on olnud siga-tuuline. augustis käisin sõitmas 12 korda, niiet umbes üle päeva. tööasjad tuleb enne, pärast ja vahepeal ära teha ja jonksus hoida ja lapsevanema/lapsehoidja tööd ka teha sinna kõrvale. õhtul peab telekast seebikad ära vaatama, õlut luristama ja snäkki närima. midagi muud eriti teha pole aegagi.

lohesõidu logid ja kommentaarid hoian endomondos.

täna peale sõitu meestega saunas arutasime ka, et mis siis selle suvehooajaga ära on õpitud või kuidas arenetud. ei ole nii, et iga sõidukorraga saab 2-3 uut asja lukku. pigem on üsna palju pusimist iga asjaga, sest ega midagi ei tule kergelt ja kiiresti, aga kui tuleb, siis on selle üle ainult suurem heameel. andri teeb meil lohesilmuseid (kiteloop) niisama ja koos esi- ja tagarulliga. esirulli ka laua katsumisega. lisaks veel üksjalus (one footer). max on hakanud ka hüppama natukehaaval ja viimane kord minuarust heleri õpetas talle tagarulli kah. minu lohesilmused on veidi madalamad praegu. lemmiktrikk on praegu tagarull lohesilmusega ja tagarulli ajal tagumise käega laua tagaserva katsuda. tagarullid põhiliselt hoo pealt popiga, sest see tundub mulle ägedam. esirulli proovin kah pigem popiga teha, aga see on ikka üsna kõhe värk. pimesõit vasakul halsil tuleb kah vahel päris pikalt.

oi ma pole uuest lohest veel üldse kirjutanud? reo 12 on ozone uus lohe, mis on tehtud tegelikult ainult lainesõiduks. ilgemalt suur tuuleulatus ja ilgemalt stabiilne lohe. hüpata saab hästi ja pöörab väga kiiresti. lendab natuke aeglasemalt kui C4, aga kiiremini kui catalyst. see kiiresti pööramine on lainetes väga mõnus, aga mingeid trikke harjutades võib lohe kergemini uitama minna. samas lohesilmuseid teeb jälle ilusti kiiresti. suur tuuleulatus tähendab seda, et kui poom on umbes keskel, siis on paras sõita. kui tõmbad põhja, siis tuleb hullult jõudu juude ja kui lased poomi üles, siis kaob jõud peaaegu täitsa ära. uuekooli lohetrikkide jaoks (unhooked) on see natuke tülikas, sest keeruline on seda veojõudu täpselt parajaks saada. ma olen selle lohega täitsa rahul seni. kuigi ega catalyst ka kehvem pole. lihtsalt tiba teistsugune.

foto: Katrin Merirand

kõige tähsam on mitte karta

reedel lohusalus. natuke rahvast oli juba kohal, tuul oli, aga natuke hõre. tegin suure lohega prooviringid, sain tagasi algusesse, aga ei midagi enamat. tulin maha ootama. siis tuli tuul ja kõik see mees ja naine rannalt ruttas peale. mõnusalt ühtlane. mõnusalt päikeseline, mõnusalt soe, parajalt vähe suvitajaid. ja siis see algas.

ahh, siia võiks kirjutada terve lehekülge sellest, mis täpselt õudselt meeldis selle päeva juures ja mis tunne sellest tekkis, aga see on siin ikkagi meesterahva blogi, niiet parem lähen otse selle juurde, et sain tehtud kohe mitu asja, mida võibolla juba aastakese olin tahtnud aga polnud osanud või julgenud saanud.

varvulisõidust tagarull. varvuli sõites on niikuinii juba kehal peaaegu pool pööret peal, niiet sealt veel edasi pöörata on kuidagi ebaloomulik. küsisin veel martti käest ka, mis tunne seda tehes on ja tema ütles et mingit erilist tunnet pole, lihtsalt keerad. ja ma lihtsalt keerasin ja tuli. aru veel täpselt ei saa, aga toimib. nii vist on mitme asjaga, et enne otsustad ära mida teed, siis teed ja analüüsid pärast, mitte enne.

lohesõlm ehk kiteloop catalyst 12 lohega. hüpe ei pea olema kõrge. pigem samasugune, nagu hüppega suunamuutmine. peale üles jõudmist poom lihtsalt vastassuunas põiki alla ja üles ei vaata.

ma saan nüüd siis aru küll, miks vabastiili mehed kurdavad pagide pärast. ühtlane tuul annab julgust ja kui on julgust, siis on lootust.

mõmm!

skandaal laulasmaal

täna õhtul kella 18:20 ja 21:30 vahel nähti laulasmaa ranna lähedal merel sõitmas eestikeelse loheterminoloogia juurutamise mittematliku seltsingu asutajaliiget, kauaegset eesrindlikku vabasõidu (freeride) entusiasti, andrit, korduvalt sooritamas vabastiili (freestyle) aluseks olevat trikki unhooked railey. siinkõneleva pealtnägija tunnistuste kohaselt olid sooritused täiesti nõuetekohased. andri tuttava, siinkirjutaja, hinnangul on raske mõista, mis võis heal tasemel vabasõitja sellise häbitu teoni viia. “veel eelmistel sõitudel näis kõik olevat normaalne ja ühtegi avalikku vabastiilisooritust ei esinenud…” pomiseb endamisi loo autor. juhtunu kohta politseile ega eesti lohespordiliidule avaldust ei tehtud, sest tõenäoliselt pole päästa enam midagi ja tekitatud kahju pole võimalik korvata.

veest välja ja saun küdema

talvel põllu peal lohetades teadsime üsna täpselt, millal umbes tagasi jõuame ja sai panna sauna sooja viitega, aga suvel ei tea kunagi, kaua läheb. nüüd on kerise toitekaabli vahel väike IP65 kilbike, kus on 3-faasiline 220v pealt töötav kontaktor (vasakpoolne), 5v dc toitekas din liistul (rohelise tulukesega), omatehtud TaaraNode Mini © 868Mhz raadiomooduliga Atmega 328 mikrokontroller (see punane plaadike) ja selle küljes veel üks väike relee, mis juhib kontaktorit. juhtimine käib sama taristu peal, millega maja juures mitmes kohas õhutemperatuuri ja -niiskust mõõdan. ma ise hindan selle lahenduse juures lihtsust ja turvalisust. kerisel on kell sees ja kui juhtub, et unustan sauna tööle, siis hiljemalt nelja tunni pärast lülitatakse see välja ja siis enne interneti kaudu uuesti sisse lülitada ei saagi, kui pole taimerit uuesti “vinnastanud”. ma arvan, et see nali läks maksma umbes 75€ (karp 15, kontaktor 14, toitekas 21, relee plug 15 ja mikro vast 10. ilmselt tuleb lisada veel lüliti, millega saaks kontaktorit ka lihtsalt niisama sisse lülitada.

peale väga korralikku sõitu laulasmaal viskasime auto juures kalipsod kasti ja ajasime kuivad riided selga. siis nutitelefoni terminalikliendiga kodusesse openwrt linuxikarpi, millel raadiomoodul küljes. sealt käsk üle raadio releemoodulile ja kolmveerand tundi hiljem koju jõudes polnud vaja muud teha, kui sooja sauna ronida!

tänane sõit on ka mainimist väärt. andri sõitis oma uue 11-ruuduse c4 lohega ja ma ise 12 catalystiga. tuult oli tugev ja pagine, aga mis meil sellest. paar hüpet tulid ikka päris kõrged – kas just 10 meetrit, aga sinna kanti. üsna kõhe hakkas üleval, et kas saab ikka pehmelt alla, aga sai küll. sääski oli muide vähevõitu.

ah, ja sain kinnitust sellele, et olen sisimas ikkagi paras kiusupunn. kõige suuremat rõõmu pakkus ikkagi ainsa lahe peal sõitva purilauduri läheduses allatuult hästi kõrgele hüppamine. et ta saaks alt pea kuklas vaadata, kuidas mõned ikka lennata mõistavad.

Previous Next