Sukeldumine

• 1.24 km
• 75.0 min
• 1.0 km/h
• 912 kcal

Martti tegi Reijoga navigeerimist ja mina vaatasin seda nalja pealt. Selga panin surfikalipso, saapad ja õhukesed kindad, peale kapuutsiga pealmine osa. 9kg tina. Nähtavus selline Rummu keskmine, st nägi küll. Kui Reio oma harjutused tehtud sai, siis vaatasime veel kunagi meie enda paigaldatud poi ankrud üle - need olid tip-top vormis. Leidsime ka nn disneylandi, mille oli ehitanud ja sildistanud Merikurat nimeline seltskond. Täitsa lahe - mõned puidust euroalused kividega uputatud, ilmselt harjutuste tegemiseks ja siis pvc torudest kolmnurgad ja nelinurgad läbi ujumiseks ja sirgu tõmmatud nöör, mille teist otsa me ei viitsindki üles otsida, aga ju see oli ka navigeerimise harjutusteks seal. Ahjah, vee temp põhjas 15 kraadi - Martti ujus kuivaga seal jahedamas, kuna tal oli palav. Mina märjaga ujusin 6 meetri sügavusel enamuse ajast, just pealpool külmapiiri, usun et seal oli 18 vms sooja. Sukeldumiskompuutrit poisid mulle kaasa võtta ei leidnud. Ikka suht harjumatu analoogsügavusmõõtja järgi sukelduda, kui kogu aeg on käidud kellaga. Igatahes tore trippp.

sügisesed tujud on kohal. see on selline tiba laisem ja chillim rütm. kevadel kõik tärkab ja sisse tuleb tunne, et midagi on vaja teha. suvel on vaja igal pool käia ja olla. aga sügisel lähevad lapsed kooli ja tööinimesed puhkustelt tagasi ja süvenevad taas töhe. eks ma siis ka nokitsen natuke rahulikumalt…

pole kindel, kas see oli septembri alguses või augustis veel, kui käisime mrtga (marttisid on tutvusringkonnas nüüd mitu) rummus sukeldumas. seal kalda ääres leidub igasugu kraami, millega mängida. kõlab ilmselt veidralt, aga mulle täitsa meeldib vahel vee all kivikesi ülevalt kukkuda lasta ja põhjast õhurõngaid tekitada ja vaadata kuidas need end ülespoole kerivad. rummus leidub alati igasugu naljakat kola kah, mis täidavad sedalaadi meelelahutuslikku eesmärki. mitte et seal suurem laamendamine kogu aeg käiks, kui omapead lähme, aga ega palju puudu pole. ahhh, ja ikka on äge keset ahvenaparve hõljuda rahulikult ja vaadata kuidas tüübid oma asju ajavad.

diverinside punt läks sukelduma paljassaare külje all 18m sügavusel lebava miinitraaler iljusha vraki peale. ma polegi sel suvel ühegi vraki peal varem käinud ja iljusha peale pole olnud au üldse varem sukelduda. see on tegelikult üsna imelik, sest seal käiakse umbes sama palju kui heino, tutti ja raa peal. noh, igatahes nüüd siis on käidud.

isiklikku paarilist mulle ei jätkunud ja passisin peale kahele natuke algajamale sukeldujale. eks seal natuke ankruköie küljes “rippumist” ja all tolmu üles keerutamist oli, aga mis sellest. tüübid suhtlesid üsna asjalikult, hoidsid üksteisel silma peal ja aitasid. tore vaadata.

rahvas kirjutas, et rummus on nähtavus ligi 20 meetrit. mõtlesin et võiks minna mõnipäev kaema. hetk hiljem helistas raaveli martti, et temal just sama mõte. no tookord me ei saand minna, aga täna läksime. lohetamisele oli kah vaheldust vaja.

martti võttis kõik sukeldumisasjad ise kodilast peale ning kohtusime juba rummus. ilm oli jällegi väga kaunis, päike paistis +2 kraadi, tuul ulgus.

kuiva ülikonna alusülikond, mille juba kodus selga olin ajanud, tundus ikka jube kitsas ja ahistav kuidagi. kuiv ülikond ise ka vähesest kasutamisest kuidagi jäigemaks muutunud. aga sain oma asjad selga enne marttit isegi.

täna oli valtus teine kabeturniir. rahvast oli tubli jagu rohkem kui eelmisel aastal, aga minuarust mahuti kenasti ära ja üldse paistis, et üritus läks ilusti korda.

mis selle allveekabe point on, on raske seletada. aga mulle tundub nii, et kes juba allveekabet mängib, see võib teha peaaegu ükskõik mida, ning see võime… on ju lahe?!

nägin täna valtus ka oma tädide esindust tuntud headuses. täditütreid ka, muide. olgu nad tervitatud! eriliselt jäi meelde mari, kes iga kord, kui ma tast mööda läksin, midagi laulis seal. ma nagu ei osanud midagi kohast vastu öelda või laulda ja see jäi natuke närima. aga nüüd sain ta siia pealkirjaks panna ja saan ehk rahulikult magada.

eila õhtul toimus diversnight 2010 üritus, mille raames palju sukeldujaid eri maades ronivad korraga öösel vette sukelduma. eestis toimus see vist neljandat korda ja ma arvan et ma olen neist kõigist nüüd osa ka võtnud.

seekord oli ilm muidugi täitsa külm võrreldes varasemate kordadega. algne sukeldumiskoht oli puha ära jäätunud, niiet kalasadama asemel mindi vette hoopis pirita topi juures. sukeldujaid oli arvestades segadust ja külma ilma vähem kui varem, aga kõvemad jääkarud olid kenasti kohal. isegi gren!

see taies on siin nüüd eksponaadina väljas, et niigi erudeeritud külastajaskonna silmaringi veelgi rohkem avardada.

viimasest sissekandest on möödas rohkem kui kuu ja nüüd siis saabki kirjutada ainult seda tähtsat kraami, mis on sellest kõigest veel meelde jäänd.

lohetamisest on kõige tähtsam asi see, et sain umbes kümnendal katsel sõidu pealt veest kätte pisikese punase pardikujulise liivavormi, millele sõites silm peale jäi. ja ei olnud seda üldse kerge kätte saada. peale igat ebaõnnestunud katset tuli saada veitsa ülestuult ja siis part uuesti üles leida ja jälle proovida. aga ma sain selle kätte ja ma olen ikka päris uhke selle üle. sõitnud olen viimasel ajal pükstrapetsiga, mis ei käi selja ja ribide peale, ei tule üles aga külgedelt teeb “peki” hellaks. hüppeid harjutan väga tagasihoidlikult. ikka backroll pöördega ja ilma aga suht väikse hooga lohe üleval niiet kõva petuga pooleks. ükspäev sain sefiiriga ilmatuma kõrge hüppe juhuslikult.

öeldakse küll, et eestis sukelduda ei saa, sest on külm ja pime ja midagi pole vaadata… aga maitea, mulle ikkagi selline värk meeldib täitsa. diversnight on ka täpselt niisugune üritus. lisaks pimedale ja külmale on palju sukeldujaid korraga vees, mis teeb asja veelgi lõbusamaks.

sel aastal oleks mul peaaegu minemata jäänud. lõpuks kõik töö- ja pereasjad ikkagi laabusid ja üks tegelane põhimõtteliselt vedas mu kohale (tema autoga läksime). oi kui mõnus on sedasi käia – lased end aga kohale vedada ja lihtsalt mõnuled. hea et ikka on neid ka, kes asju orgunnivad. retsept!

tegime sel aastal aware koristuspäeva jällegi raplamaal. leidsime sellise mõnusa koha ka, kus on tegelikult väga ilus veealusus, mis on riigimaa ja kus oli parasjagu palju prahti igal pool.

ilm oli väga ilus, päike paistis, näo andis päevaga kergelt punetama põletada. rahvast tuli kah kohale umbes nii palju kui olime arvanud, no tegelt küll natuke vähem, sest juhuse tahtel olid aktiivsemad sukeldujad üldse eestist ajutiselt jalga lasknud. kuid seda enam said vähemaktiivsed seal aktiivselt tegutseda.