ull blog

pühapäeval oli ilm kahtlane. pilves ja tuul oli ka pigem sant kui hea. öeldi, et 4-5 ja puhanguti 7 ms/s. teadagi, tegelt on alati tiba rohkem, aga eks ole kurjemagi ilmaga hüpatud ja tegelikult oli tahtmine nüüd ära proovida see trikk selge peaga, mida varem võibolla ainult rumalusest sai tehtud.

lennukit päris täis ei saadudki, üks koht jäigi vabaks, aga üles mindi. esimene huvitav tunne oli kohe peale seda, kui lennuk rattad maast lahti sai, tuul lükkas ta kohe tiba viltu ja eemale. eks seda kõigutamist oli edaspidigi. pilved algasid kuskil 900 pealt, 1000 enam mõne koha peal maad ei näinud. no hea küll. ootame ja vaatame mis esimese pilvekihi peal toimub. ootame ja ootame, aga see pilv ei saagi läbi. mati teeb oma kuulsat ökotõusu, kuidas täpselt, ärge küsige, aga kütust kulutab see vähe ja mulle meenutab see takistisjooksu. selline üles-alla jms suunas kiirendused, jõnks sinna, jõnks tänna. kui pilk on aknast välja suunatud ja näed maad või midagi, siis pole see nii hull, aga kui akna taga on ühtlane hall mass, siis eriti mugavat olemist ei olnud. ajas lausa iiveldama. ebameeldivustunne lennukartusest, mida vahel kogen, algab ikka peast, aga see kord tuli kõik kusagilt mujalt.

õnneks lõppesid need pived umbes väljahüppekõrgusel ära ning peale kõivuga 2-way exitiga välja saamist selgus, et mingi ime läbi oli just sel hetkel lennuvälja kohal pilvi hästi vähe. hüpe läks nägu läks, üritasime rahulikult kontaktis kukkuda, tiba kõikusime, pinge oli sees, vahepeal kippus tiba pöörlema. tuleb kõivule korra lihtsalt baasiks minna, las harjutab levelil kukkumist.

vari avanes seekord jälle ilge pauguga, aga otse! kas pöörde või pauguga, muid variante mulle viimasel ajal ei pakutagi. aga kui lendav vari peakohal, siis pole vingumiseks erilist põhjust. puhangud olid ka õhus tunda, kõigutas jne, aga peale säherdust lennukisõitu oli kupli all igati mugav lösutada. maandumisega polnud ka mingit muret. asi paistis siiski hullem kui tegelikult oli.

toppisin varju kotti ja avastasin dropzone.ee bussi katusel mingi natuke tõsisema tuulemõõtja, selgus, et meie tõusu ajal oli see puhanguti 12 m/s näidanud.

näis, et mina polnud ainus, kes sel tõusul end kehvasti tundis. õõnes tunne kadus alles mitme-setme tunni pärast.

rikkusin talvel oma selle hooaja hüppeisu vist ära – kuulsin on-heading avanemistest. talvistest hüpetest alates olen üritanud selle asjaga tegeleda – pakkida vari nii sümmeetriliselt kui oskan ning avada nii ilusas asendis kui saan. ja juba avanemise käigus natuke kanni ja vabaotsaga juhtida, et kupli lennusuunda säilitada. aga ei miskit, kui ta, minu sabre 190, tahab pöörata siis ta pöörab. paneb mingi 90 või rohkem kraadi ja muidugi on tropikeerdudest hoidumine olulisem kui heading ning vastaspoolele kallutamise asemel tuleb keha kupli sõidusuunale järgi pöörata. hakkan juba kahtlema, kas selle kupliga on võimalik “avanemisi lennata”. väiksed lootused on peatsel tropivahetusel kah, aga ega ükski teooria küll ei toeta trimmis troppide positiivset mõju avanemissuunale… või siiski?

seni tuleb ilmselt träkkimisele rõhuda.

igatahes jäi sel nädal hüppamata. reedel ülbitsesin, laupäeval pirtsutasin ja pühapäeval magasin ainsa tõusu maha, kuni kuusikul säherdune tuul tõusis, millega andis võrrelda vaid selle tuule poolt kohale puhutud paksusid-tumedaid pilvi. vanarahvas rääkis juba ammu, et narri lennuvälja kaks korda, see narrib sind ühe korra vastu.

peale reedeõhtust viilimist oli kindel plaan laupäeval hüpata. asjad kõik õhtul valmis pandud jne. hommikul meelitasin varmari ka kampa, väike ring linna peal, tund aega hiljem lahkusime linnast. kuusikul oli rahvast hullupööra, ja nagu ka eelmisel ja üleeelmisel laupäevasel hüppepäeval, oli ka seekord tegemist arseniga lennukijagamisega ning elaki poolt õpilastele orienteeritud hüppepäevaga. paraku polnud kell 12 veel ühtegi hüppemeistrit kohal. igatahes see asi venis seal ja kogu orgunn tundus imelik – igalt tõusult oli ettearvamatu kohtade arv reserveeritud ja manifest ei saanudki toimida. jälle tekkis selline ebameeldiv tunne, kas ma pean hakkama siin trügima, tutvusi kasutades end arseni reserveeritud kohtadele suruma või mis. seekord jäi peale ikkagi südametunnistus ja langevarjur taandus. no kurat, mis toimub? 🙁

esimesele tõusule jõudnud hki maandus kuskile kaugele ja teda polnud veel tükk aega peale maandumisi näha. tuli kassatshekk ja ütles, et oli teine endal jala mingi mätta peal ära väänanud. kuidagi aeglaselt longates ta kohale veniski. aatomik tohterdas hüppeliigest aaloelõhnalise aerosooliga. siiski otsustas hki, et parem on rapla traumapunktis see asi üle vaadata. selleks ajaks olin tänasele hüppamisele juba käega löönud ja näis, et ega peale minu muud transavarianti polnudki võtta. lisaks teadsin ma umbes, kus see traumapunkt asub.

tehti pilt ja selgus, et sääreluust oli kanna kohalt killuke mõranenud. tehti kips. ennustati umbes kuuajast pausi igasuguses sporditegemises.

kargud kauples ühelt oma tuttavalt. viisin ta linna ära.

õhtul korraks kodilas viibides helistati sinna ja küsiti mind – traumapunktis oli üks kodila elanik mind ära tundnud ja proovisid telefoniraamatust leitud numbrilt kätte saada – suures inimesteparandamise tuhinas (peale hki oli seal üks pisike poiss, Tanel, kel oli ilmselt jalg liigesest päris väljas, niiet teda valmistati ette “õigeks väänamiseks” ning üks rästikuhammustuse saanud naisterahvas) oldi unustatud hki andmeid küsida – haigekassa jms.

naljakas, olin varemgi mõelnud, mis siis ikka saab kui mõni tuttav või isegi peaks jala murdma. kus see traumapunkt on ja üldse, mismoodi. noh nüüd siis tean. hkile head paranemist ja järelemõtlemist.

täna oli sel hooajal esimene hüppepäev, kuhu ma lihtsalt ei viitsinud ehku peale kohale tormata. vari oli kuskil teises linna otsas pakkimata. ise jamasin kella viieni kuskil tööd tehes ja juba kell kuus pidanuks olema kuusikul. muidugi ilm oli ka linnas selline kahtlane, akna taga pärnad ja kastanid koogutasid tuule käes. hiljem muidugi tuul vaibus ja oli väga kena ilm. aga siis oli juba hilja ja üle jäid ainult mõtted, et kas see linnas lorutatud aeg oli väärtuslikum kui kasvõi niisama lennuväljale vahtima minek, eriti kui transport oli olemas.

lennuväljale jõudes ma tõusule saamisega väga ei kiirustanud. teised läksid ja tegid oma asju. panin end kirja järgmisele tõusule ja olin seal üsna omaette. uute inimestega way-desse väga ei kippunud, plaan oli teha üks rahulik hüpe ja tegeleda oma varjuga, vahepeal ju pea 10 hüpet teisega hüpatud.

minu suhe rapla koolikaaslastega on üks naljakas teema omaette, ühesõnaga enamusega neist ma kooli ajal ei suhelnud, tagasihoidlik iseloom ja bussigraafikud panevad 10 km kaugusel koolis käimisele kütusekriisi aegadel omad piirangud. üks selline kadunud paralleelklassiõde seisis harjutushüppe plaaniga minu kõrval.

ehkki ma ise olen samuti veendumusel, et plaan võiks olla valmis enne joonele minekut, aga peab olema valmis enne lennukisse astumist, sai see plaan kinnitatud teel joonelt lennukisse. Kadri oli tegemas elu esimest dive exitit ja tahtis õhus lihtsalt pöördeid harjutada. 4 km loa saamiseks olid kompleksid ja asjad juba varem tehtud. ilmselt polnud ise oma sooritustega veel rahul.

välja läksin rambist selg ees. nii säilib silmside lennuki ja sealt järgihüppava rahvaga. mõni hetk peale mind oli ta väljas, palju ilusam exit kui minu esimene… hm, ka teine ja kolmas dive exit. selili ja tagurpidi kuidagi ära ei pööranud, tibake loperdas ainult. nihkusin natuke lähemale ja olin väga meeldivalt üllatunud, et sain lennata väga mugavalt samal levelil. st ei pidand eriti pingutama, et kiiremini kukkuda. kukkus ilusti otse. ootasin pöördeid. ei tulnud. tegin ise ühe 360 kraadise. siis tegi ka tema, sai ilusti pidama ja püsis kenasti paigas. nii ka järgmiste pööretega.

piilusin vaikselt lennuvälja, et kus suunas oleks mõistlik pärast eemale udjada, mina olin lennuraja pikiteljest natuke kaugemal, seega träkkisin 1500 peal selles suunas risti rada. 1500 pealt träkkimine on mõnus, aega on küllalt. avamismärguanne ja meduus tuulde, esimene tõmme oli palju teravam kui viimati hüpatud raveniga, ääretorud muidugi kinni, aga see on juba vana nali.

maandumiseks oli kaks võimalust, kas ruleerimisraja ja kraavi vahelisele muruplatsile, mis on lennujaamale lähemal, aga see-eest lähemal ka turbukaid tekitavale betoonile, või siis kraavi ja lennuraja vahele, mis on suur ja lai muruplats ja turbukaoht väiksem. seekord otsustasin rahulikuma õhu ja pikema jalutuskäigu kasuks, ehkki loopis omajagu ka seal. olen ikka väga valivaks ja nõudlikuks muutunud.

sealsamas lähedal maandus ka Kadri, ta oli oma hüppega igati rahul, oli mind ilusti näinud (huhh, millal mina õhus inimesi nägema hakkasin…) ühesõnaga korda läinud hüpe igati.

teine hüpe oli antti 100. 6-way plaan. enne lennukisse minekut andis parasiil paar head näpunäidet, kuidas välja minnes üksteisest mitte liiga kaugele kanduda. ta oli tähele pannud, et see punt eelmisel hüppel ca 2 sekundi jooksul 4-way plaaniga välja kadus. antti ja doc baasiks kontaktis välja, meie hki-ga doci selja varjus järgi. paavo ja sepandi viimaseks. esimene asi mis mind üllatas peale exitit, et olin baasist mööda kukkunud ja madalamal. tegevus toimus nagu matrix-i võitlusstseenides. olin kaamera. tiirlesin ümber tegevuse, või siis olin paigal ja tiirles tegevus. igatahes ei olnud seal miski paigas ega selge, kuid imeväel said 5 inimest selle way kokku, kuni mina ohutult taamal olin selgust kogunud, hiilisin vaikselt lähemale, aga ikkagi miski pöörles ja mul jäi kontaktist puudu vast 2-3 meetrit. meeleheitlikku haaret ei teinud ja ca 1500 paiku hakkasime laiali minema. nägin, et doc vajus kohe peale lahti laskmist natuke allapoole ja träkkis umbes sinna, kuhu mina tahtsin minna. veel nägin, et teise külje peal träkkis paavo, niisiis kasutasin oma parimat tehnikat ja oskusi, et selles üsna kitsas nurgas endale piisavalt ruumi leida ja võimalikult kaugele kimada. varju viskasin lahti natuke varem ilmselt, 1100 peal, teadsin, et olen kõrgemal ja doc oli silmist kadunud. vari käis lahti igavese litakaga. teised tiirlesid all.

seekord maandusin kitsamale murualale ja õhk oli seal siiski samasugune kui keset muru.

ei mäleta, millal mul hüppest viimati nii palju adrenaliini ja emotsioone tekkis. ilmselt ületasin natuke oma piire, st tegin liiga mitu sammu korraga. õnneks läks seekord kõik hästi, see muidugi ei tähenda, et nii peabki. vähemalt minu jaoks.

õhtul grillisime doci aias liha, maitsesime veinikest ja viinakest ning õlut. igavesti mõnus ja rahulik olemine. linnud lõõritasid, tuuleõhk silitas juukseid – ahh, loodus on ikka üks hiiglamavõimas asi, nagu ütles üks naksitrall. ja jumala õigesti!

äratus hommikul kell 5:10! dsiisus kraist! aga mis sa krt teed, inimesed on peast segased ja ärkavad vara, et olla kell 6 hommikul trefpunktis ja 8 am kohal näiteks pärnus, et sealses veekeskuses paariks tunniks 4 meetri sügavune bassein hõivata.

lisaks meie kursusele oli seal pärnust sama palju õpilasi ning sealne instruktor või selle hakatis. tegime regu jagamist ja raskusvöö äravõtmist ning peale tagasi panemist. vööga igatahes sai nalja. ära sai kergesti, aga mismoodi see tagasi käib, see ei olnud nii täpselt meeles, muidugi vingerdasin kuidagi seal kuni selgus, et nö loomulikul moel see ei toimi ning tuleb arvestades veealust gravitatsiooni tarvitada nö ratsionaalseid lahendusi. igatahes sain vöö iseseisvalt väljalendamata peale tagasi ja harjutuse sooritatud. vahepeal udjasime niisama ringi, kästi lollusi teha, võtsin siis varulasel lesta jalast ära ja ujusin sellega minema, pärast tegime ühe 2-way ja keerasime mõned punktid. mingi aja pärast breakoff ja träkkisime laiali, träkkides läks ujuvus muidugi puutaha ja lendasin pinnale. edasi pidime põhjas istudes vesti õhku laskma, kuni minutikeseks keset basseini (põhja ja pinna vahepeale) hõljuma jääme. no ei saa raisk. põhjas kiikuda sai küll, hingad sisse, tõused pool meetrit, hingad rahulikult välja, balloon toetab põhja tagasi. lasen tirtsu õhku veel ja aidaa, pinnalesõit. ühekorra sain ikka ka ma usun minuti kuskil vahepeal veeta kuni ikkagi pinnal lõpetasin. ei tea mis värk on. õhk muidugi paisub vestis, kui näiteks meetrijagu põhjas tõusta, juu see õhtk välja viskabki. aga õhu vestist väljalaskmine istuliasendis ei olegi nii lihtne ja ei õnnestunud kordagi. tund lõppes umbes 4-5 kõrguselt (võin valetada) platvormilt kalipsos allahüppamisega jalad koos püsti. see oli omamoodi põnev thrill ehk ekstreemsport. väga lahe igatahes.

kuid nagu heas telereklaamis öeldakse – see pole veel kõik.

peale hommikusööki lasime end lennuväljale visata ning seal oli just lennuki ülessaamisest puudu 2 inimest. hoolimata pool-lukus kõrvadest ja esialgsest plaanist veidi puhata ning teiste maandumis irvitada, panime end tõusule. kiired plaanid on teinekord head. ei jäta ruumi põdemiseks. 22 inimest lennukis polnudki teabmis hirmus, igatahes olime lennukis ühes kihis kõigest ja uksest väljakukkumise äärel ei paistnud keegi. lennukis oli mingi sildike ka langevarjurite kohta, et teatud punasest joonest tagapool tohib olla vaid 10 inimest. no meil oli viis.

tõusu ajal käis kõrvus mõnus krõbin, neelatasin ja möllasin kuidas jõudsin. see elukas kogus kõrgust meeletu kiirusega ja oli tegu, et kõrvad lahti hoida. mõtlesin kui juba tõusul nihuke trall käib, mis siis veel vabalangemises saab. aga ei saand sittagi. inimorganism osutus üllatavalt paindlikuks.

hüpe ise oli selle aasta esimene 4-way. töötati minu peale. mina olin siis niiöelda baas. panda tuli külge nagu kell, margusja oli all ja varulane peal. õige baas peab olema stabiilne ja ei tohi lainetada ege keerelda. meie baas polnud ideaalne ja kui varulane dokki võttis, lendas ta millegipärast pandale selga ja hoidis sealt kinni. mina lasin sest jamast lahti ja üritasin end niisama mitte ära unustada. 1500 vaatasime, kes kuhu träkib, leidsin endale ka hea suuna ja kihutasin sinna kohe mõnuga. see kõrgus on piisav, et kohe selline ilus mõnus träkk võtta, maha pidurdada, kõrgust vaadata, avamismärguannet anda ja visata. an-2 pealt 1200 kandis laiali minnes pole aega midagi vaadata, kõik käib umbes kõhutunde järgi.

tore oli vaadata, kuidas 22 inimest õhus rahulikult sõidavad ühte patterni, kaarega ümber muruplatsi. sain minagi sellega suurepäraselt hakkama ning õnnelikult maha. maas selgus, et varulasel oli laja kallistamisest jäänud mälestuseks marraskil mokk, aga küll saab pulmadeks terveks.

täna ei hakanud rohkem saatust, tervist ja õnne narrima, kell oli 2 ja päevalt oli saadud küll. tiksusime tallinna tagasi. näis, kas dekohaigus tuleb või pääseb seekord puhtalt (peale sukeldumist (eriti üle 5 meetri) ei tohi 12 tunni jooksul lennata).

pärast oma nullkangast 9-torulisega ca 90 hüpet järjest tegemist on praegu üsna huvitav kogeda natuke teistsugust varju. lubage tutvustada, vaatluse all on raven III, 7 toru, ca 230 ruutjalga f111-laadset kangast.

kui duke omale selle varju tellis, siis külvasime temasse 7-toruliste vastu nii palju umbusku kui suutsime, sest seni nähtud 7-torulised on kõik need parafoilid ja selle jäljendused, ühesõnaga hästi paksud ja kohmakad täpsushüppevarjud.

raven III meenutab oma väljanägemise poolest pigem spectret kui parafoili. oma sellega tehtud 5-6 hüppe jooksul on see vari alati väga ilusasti avanenud, rahulikult ja üsna otse. kui mu oma sabre avaneb ca 175 meetrit, siis ravenil kulub ca 200 meetrit. andmed pro-trackilt.

juhttropid on poolpidurisse pandud ca poolemeetrise lõtkuga. selle varju suutsin ma kohe esimesel katsel varisema pidurdada. sabre jaoks jäid mul käed lühikeseks. pöörab muidugi üsna uimaselt ja manööverdamiseks tuleb juhttroppe ikka mehiselt liigutada. kõrgel spiraalitades saab ikka end nägupidi maa poole, ehkki hoog ei ole teab mis suur.

kõige naljakam on temaga maa lähedal, kus erinevad sõidurežiimid visuaalse reference olemasolu tõttu täit selgust pakuvad. isegi mõningases piduris, näiteks hoiad üht poolt poolpiduris, et end sobival kursil hoida, mõjutab varju kiirust tublisti, lased selle poolpiduri lahti ja vari sukeldub tuntavalt, kiirust samas eriti juurde ei tule.

fleerimisega on sel varjul, nagu teistelgi minu hüpatud suurtel kuplitel, üsna kesised lood. sina pead lihtsalt õigel ajal sujuvalt pidurdama ja ega muud teha polegi. pole muidugi katsetanud ka, kuidas oleks natuke kõrgemal läbi pidurdada või natuke hiljaks jääda. tugevama tuulega õnnestus selle varjuga maanduda umbes olematu maakiirusega, pidurdada polnud vaja, maha astusin kahe jalaga korraga, umbes nagu tooli pealt maha hüpanud. suure tuulega maandudes pidurdades oleks ta mind kindlasti selili vedanud, niiet pidurdamisest tekkivat tõstejõudu kasutada ei saa. aga parem ikka natuke mütsakam mahaastumine kui mõned meetrid selili rohus lohisemist.

kahju, et pole veel saanud kahte ühesuguse suurusega ja samast materjalist 9 ja 7 toruga varju võrrelda, et täpsemalt jälile saada, mis siis ikkagi teistmoodi on. praeguse kogemusega tundub, et 9-toruline on stabiilsem, samas ikkagi juhtimise suhtes tundlikum. 7-toruline jällegi avaneb kindlamalt.

kui õnnestub sellelaadseid kogemusi juurde hankida, tuleb seda hinnangut muidugi korrigeerida. praegu aga – 7-toruline f111 ei tähenda ainult parafoile ja varuvarje, vaid ka täiesti rahulikult hüpatavaid põhivarje.

update@15.05.05

kõikse suurem on vahe ikka maandumisel, 7-torulist vastutuult hoida on näiteks keeruline. või on sel aastal tõesti tuuled igal pool nii imelikud. see-eest on hoolimata maandumise suunast üsna lihtne end lõhkumata maha saada, ei pea seda juurdevõtusammudega vms jenkaga tantsima.

eelmist hooaega alustas SLK kõva varude lahtihüppamisega, sel aastal on ELAK samamoodi alustanud.

oma kolme hooaja jooksul ei mäleta ma ühtegi täielikust tõrkest pandud varu. st olukorrast, kus põhivari lihtsalt ei avane. ei leita meduusi, saadakse tropikeerud, saadakse kontrollimatu spinn või kukutakse lihtsalt liiga madalale.

üldiselt pole kombeks õnnelike vahejuhtumite korral mõelda, mismoodi oleks saanud seda probleemi üldse vältida, sest kõik läks ju hästi. tegelikult võinuks kõik need asjad palju sitemini lõppeda, kui inimene või automaat poleks tegutsenud. minumeelest on see just olukord, kus tuleks mõelda ja vajadusel midagi ette võtta, sest veel ei ole hilja!

kuuldavasti tehakse väljamaal vvh-d kõrguse- ja ajakadu imiteeriva altimeetriga, kasutatakse olukorra kirjeldamiseks fotosid või lausa videot.

kuplilennukoolitust on seni tehtud heal juhul üks kord hooajal, aga inimesed jõuavad kiiremasse kupliträffikusse erineval ajal ja ega nad ise ei pruugi teadagi, kui oluline on neile endile või teistele liiklejatele mõistlik ja organiseeritud käitumine õhus.

loodan, et klubides mõeldakse neile asjadele juba ammu ja juba täna-homme lähevad need ja kõik veel paremad mõtted käiku – jõudu tööle!

l-410 kuusiku lennuväljal, seda võimalust pidi kasutama. pealegi tuli selle hooaja esimene 4km hüpe ka ära teha ning eilsed nurmsist saadud kõhklused-kahtlused maha raputada.

rahvast oli hullult isegi ämari hüppepäevadega võrreldes, kohutav kogus õpilasi ja nende kaaslasi ringi sebimas. muidugi ka tavaline kaader. kohalikku arseni kampa nagu ei paistnudki. tuult eriti polnud, pilvede vahelt paistis sinist taevast kohati.

pidime lennukisse ronima kohe, kui see maha jõuab eelmiselt tõusult. oodates nägime, kuidas eli peale avamist paar-kolm-neli täispööret keris ja põhikupli küljest ära lasi. varu läks lahti kohe. paistis, et ka vabakott ja ära lastud kuppel maandusid lennuväljale.

mururajalt õhkutõus letiga oli päris raputav kogemus. üsna rasvaste pilvede all oli turbukaid omajagu, lennuk manööverdas alumisest kihist osavalt mööda, kuid järgneva kilomeetri jooksul polnud ikkagi muud, kui üks suur paks pilv, ning lennukit raputas see hullemini kui õhkutõus. pidin kohati kusagilt kinni hoidma.

mina proppi, margusja järgi. letil on hoog ikka päris suur. hakkasin kohe painutama, kuid ega end ilgelt väikseks ja kõveraks tehes pole stabiilsust ega manööverdamisvõimet kusagilt võtta. margusja oli all nagu kass. ta tundus selles rollis üsna mugavalt tundvat ennast, ju on harjunud alati kõige all olema. siiski olime mõlemad üsna närvilised, vaatasime tihti kõrgust ja üritasime levelit hoida. juba enne 1500 hakkasime laiali minema, träkkisin risti rada eemale. kuidagi jube madal tundus, kõrgusemõõtja järgi nagu oli veel aega, 1200 näitasin avamist ja mõni hetk hiljem viskasin – närv ei pidanud kauem vastu. vari oli lahti ca 925 ehk 100 meetrit tavalisest varem. ata-ata. selgus, et mõnel olid närvid veel nõrgemad, sest üks kuppel lendas minust kõrgemalgi.

vaatasin ringi, kus on maandumisplats ja teised, valisin väga konservatiivse suuna, suure kaarega ümber maandumisala, et kiirematele mitte ette/peale sõita. osa rahvast tuli kaugemalt, hoidsin täispiduris. ca 400 peal vaatasin, et kauem enam hoida ei kannata, kiiremad olid juba mööda saanud, sepandi floatis taamal, hakkasin maandumiskujundit ehitama. õnneks kedagi samal kõrgusel polnud ja hiljem selgus, et sepandile mu manööver väga suurt meelehärmi ei valmistanud – ruumi oli.

maandumine tuli ilus, sinna, kuhu teisedki. väga vinge.

meie õhusoleku ajal oli tõusnud üsna kole tuul, aga mind see enam ei morjendanud. tegelikult on hea, kui hooaja algus selline karm on, edasi saab ainult paremaks. ainus, mis suve arenedes alati kehvemaks muutub, on turbulents ja sääsed, aga nende vastu ei aita miski.

viisin raplast emale lilled ja pildistasin isamaja ümber lilli ja sirelipungasid, koertest-kassidest rääkimata.