2013

Lemmeranna surfilaager 2013

algusesse muud juttu kah!

siin pole ammu ühtegi lugu olnud sest… sest teadagi miks – elu väikese lapsega on kindlamates rööbastes ja vaba aega tegemiste jaoks küll leiab, aga rahus mõlgutamiseks ja kirjapanemiseks mitte, isegi kui on midagi uut öelda. teine asi on muidugi see ka, et ega üksitegemist on vähe ja pole mullegi päris selge kuidas tõmmata jooni seotud isikute privaatsuse ette sotsiaalmeedias.

juulis on ilmaennustajate töö eriti raske ja riskantne ja ma saan sellest aru. suurem osa viimaseid sõite on tehtud nii, et parimal juhul sama päeva ennustus midagi näitab, aga vahel mitte sedagi. ükski koht tuult ei luba, aga tegelikult puhub ja mõnikord puhub ainult ühes kohas. olla seal ühes kohas õigel ajal on keeruline, aga “andrei” raalib selle vahel välja ja oleme ikka sõita ka saanud. viimati käisime nõval, peraküla rannas. seal on kallas ülsna järsk ja alati on laine, niiet vaiksema tuulega ei pruugi sõita saada, kuid kui saab siis on alati väga tore.

esmaspäeval sõitsime peraküla randa, vaatasime üle valli, jänesed peal – keskmised lohed. kui lohed täis saime, siis sõiduks seda enam ei piisanud. vähemalt 12 ruudusega mitte. zephyrile ka balloonist õhk sisse, et vähemalt midagi saaks. sai üle noatera kuni enam hästi ei saanud ja siis andsin lihtsalt lohe andreile üle ja vahtisin niisama ringi. rannas oli tegelikult päris mitu loheseltskonda ja üks üksik sahmija veel lisaks. eks me oleme ikka enne ka näinud kuidas lohe ranna peal loope keerab ja sõitja läbi madala vee kaldale lohiseb kuni lohe võsasse kinni jääb, aga too ei jätnud jonni, sai ise lohe üles ja aina üritas. kuna teha niikuinii midagi põlnd siis läksin vaatama, kas saab kuidagi aidata vms. parasjagu oli käsil adru nokkimine ja tuli välja, et preili oli varem, kui tuul tugevam, ikka sõita ka saanud natuke, aga nüüd enam mitte. nokkisime andru lahti, tuul hakkas tasapisi jälle tõusma ja peopesad poomi järele sügelema. juttu oli veel neljabal algavast lemmeranna surfilaagrist ja see oli juba teine täitsa tore inimene, kes surfilaagrit julgelt soovitas.

seni pole ühestki suuremast surfilaagrist, peale meie enda pundi omast, osa võtnud ja/sest järelkaja nendest on sisaldanud liiga noori inimesi, kes veel juua ei oska, aga see-eest tuleb jälle lällamine hästi välja. ilmselt on nende ürituste võti ikka su oma seltkond, kellega mõnusalt tiksuda. meie punti on raske isegi kolmepealise kambana surfama saada, rääkimata siis veel laagritest.

mul oli väikest vaheldust vaja ja esmaspäeval otsustasin et lähen käin nüüd ära kasvõi üksi, päevitan, joon õlut, kuulan mussi ja vaatan kas leian laagri pealt vähemalt ühe tuttava inimese.

interneti ja väikse õnne abil leidsin esmaspäevase peraküla paugutaja ja tema suurepärase seltskonna ka üles platsi pealt oma autosuvilakese juurest ja põhimõtteliselt nendega ma siis järgmised päevad hängisingi. siin on see privaatsuse teema nüüd mängus, niiet tegelaste iseloomustusi ei tule ja eks ma proovisin ise kah mitte millelegi erilisi hinnanguid anda, vaid lihtsalt mõnusalt ära olla. haa, aga selle leidmise loo ma räägin küll ära, see on päris kift! nii, ma teadsin ju ainult eesnime. unitedkitersis oli selle nimega kaks erinevat inimeset ja feisssbuugis oli ainult üks neist õiget nägu ja vedas et ta kiivrit või kapuutsi ei kandnud, sest niisama ju näevad inimesed hoopis teistsugused välja ja täitsa tavaline on, et rannas oled surfivarustudes liikudes aastaid teretuttav mõnega, aga erariietes võid üsna rahulikult mööda kõndida, sest sarnasus on nii väike, et ei lähe ehku peale käppa pihku viskama. kusjuures mul on nüüd ka kuri plaan hakata sellega eksperimenteerima edaspidi. tagasi loo juurde! panin feisbuugis sõbraks ja sain äksepti ja infot kuidas üles leida õige koht. jalutan siis seal ja vaatan auto numbreid ja tuttavaid nägusid ei ole, siis hüütakse, et märt, märt! vaatan – ei tunne! täitsa võõrad inimesed hüüavad, mismõttes? aga nemad lihtsalt teadsid, et ma olen tulemas ja hakkasid lihtsalt vaatama, et kes möödakõndijatest võiks märt olla. kõiki vist ei proovitud, aga esimene keda prooviti, see kohe oligi! siis tuli tegelane ise ka kusagilt tagasi ja nii oligi! kas pole ilus lugu?!

surfilaager ise oli üsna teistsugune, kui olin arvanud. noori jobusid oli nii vähe, et ei pand neid tähelegi. purupurjus räuskajaid ka mitte. kempsud, kraanid, õlle-, backardi-, jätsi- jms müügikohad igal pool. turvamehed jms meeskond selline sõbralik ja abivalmis. mitu lava ja muud kohta, kus õhtul midagi mängiti ja mõnusalt pead, põlve või kogu keha nõksutada sai ja õnnetuma näoga inimeste rivisid segamini ajada andis. ilm oli kah kuiv terve aja, päeval päike ja õhtud vähemalt fliisisoojad. ainuke asi, mida see kõik meenutas oli whitebeach boracay saarel.

teisel päeva hommikul, kui päike mu buss-öömaja kütma hakkas, kuid kõik teised veel magasid, kastsin end rannas korra vette, sõin kõhu kõvasti täis ja jäin lõpuks ühte purjelaua algkoolitust kuulama rannale koos mõnekümne teise kuulajaga. niisugune vanem härra rääkis ja kõik tundus üsna arusaadav. ma kusjuures olin arvanud, et purjelauda juhitakse ka jalgade survega, aga tuleb välja, et purje asendiga hoopis. igatahes tundus jah, et õppida seda nii lihtne ei pruugi olla, kui lohetamist hoolimata sellest, et purjelaua peal saab püsti seista, aga nüansse ja värke on rohkem ja tasakaalu on ka ilmselt raskem hoida.

rääkides tasakaalust – proovisime selle sup-iasja ka siis ära. muidugi ei võtnud mingit koolitust, rentisime lihtsalt lauad ja mõlad ja ronisime peale. põlvili peale istuma saada ja ringi sõuda oli lihtne, põlvedel seistes juba hakkas õõtsutamine pihta, eriti kui kerge laine külje pealt kaasa aitas. püsti saamine ei olnud ka raske, aga sealt edasi muidugi selgus, et midagi tasakaalu hoidmise osakonnas pole veel välja arenenud sai ikka vette käratatud kümneid ja veel kordi enne kui siukse paarikümnemeetrine jupp järjest maha õnnestus aerutada seistes. täitsa lahe ajaviide võib see olla tuuletu ilmaga vee juures toimetamiseks. mõtlen seotamisele.

teise päeva pealelõunal hakkas midagi nagu puhuma piki randa ja üks 17 ruudune slingshoti race lohe läks liikvele. see mulle väga veel korda ei läinud, sest mine tea, seal võis olla otsas mõni 50 kilone. aga kui rahvaga hängides võis läbi männiriba näha merel 12 ruuduseid sõelumas, siis ei suutnud küll enam tagasi hoida – tõin suure lohe ära ja kobisin ranna otsat peale. jeerum! tuul oli hästi ühtlane ja täpselt selline sefiirikas! vesi praktiliselt sile, kõik asjada mida proovisin tulid välja. ranna ääres pidi veitsa vaatama et mõned purjelaua õppijad ja sup-lejad ka ära mahuks, aga jah, ülimõnus sõit! ilmselt see oligi selle suve ainuke lühikeses kalipsos sõitmine ja nüüd on see ristike seinal olemas. vesi oli tegelikult ikka päris jahe laupäeval, aga päike küttis mehe eest ja polnud hullu. ühesõnaga oli suvi!’

ps! ilgelt kahju, et õiget telefoni praegu veel ei ole ja pilte ei saanud teha. vana telefon kadus pärnus ära ja uus mudel peaks lähikuul müüki paiskuma, siis saab jälle!

eriti ei edene