ull blog

õhutemperatuuri- ja niiskuse sensorid on juba vist kümme aastat kasutusel päris mitmes kohas ja aeg-ajalt on täitsa tore neid graafikuid vaadata. näen, kui niiske on keldris suvel ja talvel. kui kuum on pööningul, kas saun on juba soe, kas õues on juba nii külm, et peab õuekraanid kinni keerama ja torud tühjaks laskma. kas talvel on toas õhk liiga kuiv ja kuidas täpselt on õhuniiskus seotud temperatuuriga.

enamus sellest infost on selline, et piisaks, kui panna sensorid paika üheks aastaks ja siis on juba teada, mis üldiselt toimub, sest aastad on vennad. teine väärtus tekib siis, kui tegeleda soojustamisega. saab näha, kas oli kasu kah ja kui palju. need sensorid, mida mina kasutan, on piisavalt soodsad ja süsteemid töötavad piisavalt murevabalt, nii, et ma lihtsalt olen asjad paika pannud ja nii jätnud.

kui esialgu sai korteris ja vanemate juures kasutatud ainult 1-wire sensoreid, mille jaoks on igal pool üks internetti ühendatud kontroller ja kaablivõrk on selle külge ühendatud. kaablite otsas on kas üks lihtne temperatuurisensor või natuke keerulisem, aga ikkagi lihtne niiskusesensor. andmed saadetakse praegu emoncms.org keskkonda või mu enda virtuaalmasinas töötavasse emoncms rakendusse. kõik on tegelikult väga lihtne.

majas kaableid pole ja hästi ei taha vedada ka enne, kui suuremaks remondiks läheb, niisiis sai esimese asjana kõvasti uuritud ja lõpuks sukeldutud elektroonika meeletusse maailma natuke sügavamalt, ning tehtud mõned nn ardu(uino)laadsed patareitoitega juhtmevabad sensorid. sama raadiomooduliga kontroller on jällegi interneti külge ühendatud ja andmed lähevad samasse kohta, kuhu 1-wire puhul ehk emoncmsi.

elektroonikavidinaid kogunes lõpuks nii palju ja ma kasutasin neid peamiselt ainult ise, mis tundus ilmatu suur ande ja töö (höhö, annet vähem ja tööd rohkem, olgem ausad) raiskamisena ja peale lühikes mõtlemist (umbes aasta), panin üles väikse koduka, kus on kõigi nende vidinate kohta infot ja no kuna mul on vidinaid enamasti üle, siis ka “osta” nupu, et keegi ei saaks kiruda, et on kaabakas, teeb ägedaid asju, aga teistele ei paku. pakun ikka! suure üllatusena on peamiselt ostetud sealt 1-wire niiskusesensoreid, 1-wire termopaarisensoreid ja ülejäänud asju üsna vähe, enamusi üldse mitte. ja ma ei salga, et koduka ülespanek on ennast ära tasunud ja hobikulud on praeguse seisuga rahaliselt nullis. ahjah, selle projekti nimi on taaralabs. taara tänav ju ja labs… kõlab kuidagi paremini, kui töökoda. ok, see on soojustatud garaazh, heaküll.

enivei, see kõik oli ainult eellugu. mõne kliendiga kokkupuutel olen näinud, mida koduautomaatikaga teha saab. ehk siis mina praegu sisuliselt ainult monitoorin, automaatika on see, kui midagi automaatselt juhtub. näiteks tuli hakkab põlema, kui tuppa astuda või kustub ära, kui kedagi mõnda aega toas liikumas pole nähtud. või kui tulevad teavitused, kui midagi juhtub või hakkavad kuusekeste otsas nääriküünlad põlema, kui pimedaks läheb jne. kõik tegelikult täiesti ebaolulised asjad. kõike saab käsitsi ka teha. aga huvitav on ju. kas pole? ega ei ole ju?! :)

viimase kuu jooksul olen kuulanud päris palju home on ja hometech.fm podcaste, mis räägivad paraku rohkem kommertstoodetest. niisiis ma tean, et kinniste kommertstoodete puudused on samad, mis ikka - funktsionaalsus sõltub tootja suvast ja see pole piisav. minul on seega plaanis kasutada võimalikult palju opensource-tavaari. kontrolltarkvarana uurin praegu openhab tarkvara, mis ongi loodud selleks, et ühendada erinevate tootjate- ja tehnoloogiaid kasutavad lahendused ühtsesse kontrollsüsteemi. omaenda sensorid ja nende kontrollerid kasutavad praegu http protokolli ja JSON formaadis andmete saatmist, aga ilmselt lähen üle mqtt protokollile, millel on palju eeliseid just lahjade seadmete juures. lihtne on andmeid saata ja võrgust käske vastu võtta.

poolenisti huvi pärast tellisin täna amazonist ka mõned kommertsvidinad - z-wave usb pulga, z-wave dimmeri ja z-wave radiaatoritermostaadi. majas neid vaja pole, aga korteris oleks tore käsitsi keeratavad radiaatoritermostaadid välja vahetada, siis hea lihtne ja mugav kogu küte miinimumi peale keerata, kui seal kedagi pole ja siis võrgu kaudu enne kütet peale keerata, kui seda vaja on. no ja see dimmer, see peaks minema tavalise seina sees oleva lambilüliti taha. juhtmed käivad sealt läbi ja natuke voolu läheb läbi pirni, ning see toidab dimmerit ennast. minul pole praegu plaanis neid vahvaid värvilisi led-pirne kasutada, mida telefoniäpiga juhtitakse. ma tahaks ikka, et seina peal on lüliti, kust saab endistviisi lampi sisse ja välja lülitada, aga lisaks saab mitu korda sisse-välja lülitades ka dimmida ja vajadusel automaatselt sisse lülitada (nt, kui tuli veel ei põle ja liikumisandur ütleb, et keegi tuli tuppa).

z-wave valisin ma vist seepärast, et nendel on sertifitseerimissüsteem selge ja konkreetne ning erinevate tootjate z-wave asjad pidada kõik omavahel töötama. erinevalt zigbee jms lahendustest. üldse on hetkel veel lahtine, millised protokollid jäävad püsima ja millised surevad välja. ega ükski pole päris ideaalne. arvesse peab võtma tehnilist võimekust ja avatust.

mõte on ka signalisatsioonisüsteem välja vahetada või olemasolevale võrguväljund lisada, et saaks tubade liikumisandureid, ukseandureid ja suitsuandureid kasutada ka kodumatomatiseerimise sisenditena.

ja viimane asi, mis on tegelikult kõige põletavam, on välisuste lukud. meil ei ole siin küll pätte aias ja ukse taga luusimas käinud, aga räägitakse, et pätisugu pole välja surnud ja neid ikka liikuvat. seega hoiaks hea meelega uksi lukus. aga kui mina liigun garaazhi ja toa vahet, siis ei ole reaalne, et iga kord enda järel uksi lukku ja lahti keeran. on olemas nutilukkusid, mida saab avada telefoniäpiga bluetoothi kaudu ja siis pin koodiga või telefoni nfc tagiga jne. ma täpselt ei teagi, kuidas ma selle veel lahendan, sest lukud on päris kallid. kõige mõnusam oleks vast nii, et lukud saavad aru, kui määratud telefon või nutikell on lähedal ja siis läheb ise lahti ning kui kedagi lähedal pole, siis lähevad ise lukku. tundub kuidagi loogiline sedasi? no ja kui telefon ära kaob, elekter ära on, võrk maas või mis iganes, siis on majal vähemalt üks uks ka võtmega avatav ja võdionmadiall peidus.

ma tean jah, et igasugu muid lahendusi on ka olemas ja kõige selle (automatiseerimise) juures tuleks läbi mõelda võimalikud probleemid ja turvalisuse küsimused. samas, ega ma väga ei kiirusta ka kusagile ja sedasi rahulikult nokitsen, eks näis, mis/kas saab.

trükkplaatide söövitamiseks on palju variante, aga põhimõtteliselt tuleb kuidagi saada trükkplaadile radade koha peale kiht materjali, mille alt vasekihti ära ei söövitata. neid radasid saab joonistada spets vildikaga või isegi tavalise permanent markeriga ja isegi küünelakiga. siis saab radade (peegel)pildi printida paberi või kile peale ja see pilt siis sealt triikraua või laminaatoriga kuumutada vase peale. see on tooneri meetod ehk toner transfer method. Ja niimodi olen peamiselt seni teinud ka oma lihtsamaid plaadikesi. see meetod on mingis mõttes kõige lihtsam ja selgem, aga kvaliteet on ebaühtlane ja raskesti korratav.

viimastel aastatel olen rohkesti hiinast kümne kaupa trükkplaatide valmistamist tellinud, aga nüüd oli vaja kiiresti vaja ühte lihtsat mod-bus UART konverterit ja mõtlesin jälle ise söövitamist proovida. esimese hooga tegin sinise spets kile peale printides tooneri meetodil, aga rajad jäid natuke hägusevõitu ja ebaühtlased. kui kile kuumutamise ajal natuke liigub või võib-olla vajutasin triikrauda liiga tugevasti – kes teab, aga põhimõtteliselt töötas küll. õnneks või kahjuks olid sisend ja väljund vahetuses ja mitte, et see antud juhul suur probleem oleks, siis ei jätnud ikkagi rahule mõte, et tegelikult peaks fotomeetodil parema kvaliteedi saavutama. ma olen seda fotomeetodi varem proovinud ja tulemus on alati palju parem, aga… nüüd jõuame selle sissekande poindi juurde. fotomeetodi ehk positive photoresist jaoks on vaja UV tundliku kihiga plaate. neid saab ise teha pimedas vastavat lakki plaatidele pihustades või lihtsalt oomipoest osta. siis on vaja rajad jällegi välja printida kilele või kalka paberile, see prinditud poolega panna UV tundliku plaadi peale, sinna siis veel klaas peale ja siis tuleb UV valgusega… ee, valgustada?. ja see ongi trikiga koht, sest UV lambid on erineva võimsusega ja siis loeb lambi kaugus plaadist ja säriaeg või noh, et kui kaua valgustad. lisaks ei taha seda UV valgust väga tuppa lasta, samas enamus nn “päevavalguslampe” annavad UV-d välja.

mul oli hästi väikest plaati vaja, niiet saagisin 75x100mm plaadi servast ca 20mm ribasid. esimene kord valgustasin 30cm kauguselt 15W wellemani musta UV “säästulambiga” laualambi sees 5 minutit. ilmutasin seebikivis – midagi ei juhtunud. siis valgustasin vist 20 minutit. no väga õrnalt oli midagi näha. lõpuks panin lambi 10cm kaugusele ja valgustasin 30 minutit – toimis.

veel märkmeid. seebikivi tuleb lahustada toatemperatuuril vees. niiet tasub ilmutusvann (jah, mul on maalt ära toodud vanad keemiakindlad vene fotode ilmutamise vannid) varakult garaazhi külmavee kraanist vett täis lasta, et jõuaks soojeneda. lahustad seebikivi puru seal ära ja ilmutamine (või kinnistamine, ma ei teagi, kumb see õieti on, vb mõlemad koos) kestis vb umbes 3 minutit. plaati tuleb liigutada ja pärast veel silitasin kummikinnastatud sõrmega plaati, et ülearune fotoresist maha uhuda. alles peab jääma radade koha peale selline lillakas poolläbipaistev kujutis. mujalt peaks olema vask puhas. seda kõike ma tegin eemal otseselt peale mitte paistva led lambi valgel, et päevavalguslambid laes mul midagi ei mõjutaks.

söövitamiseks kasutan oomipoest vabalt saadaolevat naatriumpersulfaati. see tuleb lahustada kuumas vees. ma olen seni veekeedukannust lihtsalt vanni valanud pulbrile peale. tegelikult on see natuke halb, sest liiga kuum vesi ju aurab ja ega see söövitusvedeliku aur kellelegi midagi head ei tee. edaspidi katsun jällegi vee varem soojaks lasta ja umbes nii katsumise temperatuurini jahtuda lasta (~50-60 kraadi või sutsu rohkem). lisaks aitab, kui söövitusvann panna omakorda suuremasse vanni ja see suurem vann veidi kuumemat vett täis valada, et kompenseerida söövitusvedeliku jahtumist. söövitamine ise kestab kusagil 5-10 minutit ilmselt. kuna niikuinii midagi teha pole, siis togin plaati sushi pulgaga söövitis ringi ja vaatan, et õhumulle poleks plaadi peal. vedelik hakkab tasapisi kergelt rohekaks tõmbama ära söödud vasest. siis hakkab servadest vask vaikselt ära kaduma ja siis radade vahelt. kõige kauem sööbivad ära suured tühjad alad. aga nende järgi on hea aru saada, millal söövitamine lõpetada, sest kui suurte alade pealt on vask täielikult kadunud ja ka mingeid pisikesi täpikesi enam ei ole, siis tõenäoliselt on ka radade vahed ilusasti puhtad. väga ei taha seda värki oma näole eriti lähedale tõsta. esiteks jällegi see aur ja teiseks pritsmed. söövitamisel on mul alati prillid ees ja kummikindad käes igaks juhuks. naatriumpersulfaat meeldib mulle selle pärast rohkem, kui raudkolm kloriid, et too viimane on mingi eriti jälk ollus. jääb igale poole peale, söövitab igale poole kohe plekid ja pärast pole kusagile panna ka. seebikivi ja naatriumpersulfadi olen ma lihtsalt maha jahutanud, hästi ära lahjendanud ja kraanist alla kallanud. ma usun, et see on siis torudele jms sama kahjulik, nagu apelsinimahl või kokakoola.

mõned nädalad tagasi peaaegu impulssostsin endale nutikella sony smartwatch 3. kas ma kahetsen seda ostu, mida ma sellega teen, mis on elu mõte ja kuhu on peidetud rahapada? loe edasi ja saad osadele küsimustele vastuse.

sündmuste ahelreaktsooni vallandas üks hellointernet’i episood ja seal räägiti tegelikult apple watchist ettevaatavalt, st grey tellis endale selle ära mõttega, et võib-olla see osutub halvaks ostuks, aga võib-olla on see hästi mõnus ja elementaarne asi, nagu kunagi oli nutitelefon. ja ma mäletan hästi milline oli minu esimene nutitelefon ja milline oli esimene, millaga ma tegelikult rahul olin. lisaks on läinud nutitelefonid nii suureks, et neid iga piiksu peale või kella vaatamiseks taskust välja koukida, eriti paksude riiete ja kehva ilmaga, on tülikas. niiet võib-olla aitab nutikell siin natuke kaasa. igatahes oli sinnamaani suhtumine pigem skeptiline. aga eks mõte hakkas vaikselt ikkagi idanema ja ükspäev, kui hilja õhtul jäi üks tähtis info kätte saamata (et oli vaja hommikul vara tegutseda), siis lõin käega – äh, ostan endale ka. ja ma ei teadnud nendest midagi. mul on sony telefon ja esimesena vaatasingi, kas sony ka midagi pakub ja pakkuski. paistis viisakas ja no hind oli igal pool ühesugune 249€. kusjuures apple watchi alghind pidi olema pigem 350€, niiet hind tundus okei. pm ostsin ära tund aega hiljem ja ei meenu, et ükski vidinaost kunagi nii kergelt oleks läinud, sest alati käib agooniasse kalduv eeltöö ja uurimine ja valikuraskused. mitte seekord.

peamiselt on see kell ikkagi telefoni pikendus. jalutades on telefon taskus ja kui mingi teade tuleb telefoni, siis kell väriseb natuke ja saan sealt vaadata kes ja mis teemal sõnumineeris. lisaks saab sealt tõesti ka kella vaadata. kellas on android wear tarkvara, mida arendab google ja seda kasutavad mitmed teised nutikellad ka. tänu sellele on paljudel rakendustel (skype, fb, endomondo, glympse, beyondpodcast, navigation jne) sees android weari tugi ja see töötab hästi naljakalt. sina ei pea kellale ühtegi programmi peale panema, alguses paaritad telefoniga bluetoothi kaudu ära ja ongi  kõik. kui mingi rakendus telefonis käib, millel see android weari tugi on olemas, siis lihtsalt saadab kella ekraanile ka teavitusi. lisaks saab näiteks fb sõnumile vastata püstise pöidlaga, saab podcasti või musa pausi peale panna, endomondot pausida jne. ei saa teha kõike, aga saab teha täpselt nii vähe, kui vajalik. ainuke asi, millest ma praegu puudust tunnen, on just seal fb äpis ka pöial alla nupp, aga inimesed, kes oskavad, küsivadki seal küsimusi nii, et saaksin vajadusel püstise pöidlaga vastata ja siis on neil info käes.

tuli välja, et üks sony smartwatch 3 unikaalne omadus on sisseehitatud gps, mis töötab ka ilma telefonita teatud spordiprogrammidega. võib telefoni jätta koju, või kaldale… hmm… kuiva ülikonna peale mulle see kell hästi ei mahu, aga kui ilma kinnasteta surfamine algab, siis proovin ära. jah, kell on sama veekindel, kui mu tavaline garmini gps kell. IP57 vms.

kõige ägedam funktsioon, mis ka ajendas seda lugu siia tegelikult kirjutama, on google fit tugi. mis on google fit – ega keegi ei teagi. sest sellest pole erilist kisa tehtud. see sisuliselt AI (tehisintellekt), mis käib sinuga kogu aeg kaasas kella sees ja jälgib su liikumist. see saab ise aru, kui sa jalutuskäigu ette võtad või jooksed või rattaga sõidad. ise ei pea midagi käivitama ja seiskama ega ka ütlema mida sa nüüd siis teed. ise jälgib ja analüüsib ja kokkuvõtteks annab sulle infot selle kohta, kui palju sa päevas liigud. näed ka, kui palju on veel puudu päevasest ettemääratud normist. mina midagi ette pole määranud, ta ise pakub välja, et võiks päevas liikuda tund aega. google fit on võrreldes muude liikumisäppidega ülilihtne ja nudi, see isegi ei jälgi su träkki, vaid salvestab ära umbkaudse piirkonna, kus sa liikumist alustasid. tervise seisukohalt muidugi pole seda träkki vajagi. kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma isegi ei tea, kas ta kilomeetreid loeb või ainult aega. aga jällegi… hästi lihtne, aga kuna see absoluutselt midagi küsi ja jälgib vaikselt ja nutikalt kõiki ise, siis tundub see mulle kuidagi sümpaatne.

vist kõik android weari nutikellad saab seadistada ekraani kas täiesti välja lülitama või siis kustutavad ainult taustavalguse. minul on see viimane, st niisama näeb ka kellaaega või mis iganes seal ekraanil parasjagu on, aga kui teha see käekella vaatamise liigutus või vajutada ainsat nuppu või vajutada sõrmega ekraanile, siis hakkab taustavalgus tööle ja näeb paremini. sellises režiimis peab aku vastu terve päeva. öösel laeb, hommikul panen käele ja õhtul on 35-65% akut veel täis. sony kella ainuke nõme omadus on, et laadimiseks peab kummist veekindla klapi micro-usb pesa eest ära nokkima ja sinna kaabli kuidagi sisse sudima. teistel kelladel on vist kõigil spets laadimisalus, kuhu on palju lihtsam ühendada. aga eks see on kaheotsaga asi, sest seda kella saab laadida suvalise micro-usb kaabliga suva kohas.

hääljuhtimine on hästi naljakas asi, sest eestipäraseid nimesid on kohati väga keeruline inglise hääldusega öelda, aga no näiteks “okay google (mis aktiveerib häälkäsklused) call martti raavel” töötab küll. või kui on lühinumbrid, siis neid tunneb ka päris hästi ära. helistama paneb kell muidugi hoopis telefoni ja ma kasutan seda vahel autoroolis. räägitakse, et sellel kellal töötab hääljuhtimine/kõnetuvastus väga hästi (võrreldes konkurentidega?), aga siin on ikka selline pikk tee veel minna ja kui rääkida tehisintellektidest, siis njah, see näitab justkui praegust taset.

üks “käepärane” häälkäsklus on veel “take a note” ja siis mis see note on. minu mälu töötab selliselt, et pisikesed asjad ei tule alati meelde, sest neid on nii palju. aga kohe kui mõte tuleb, saad ühe-kahe sõnaga märkme teha ja ükskõik, kuidas kell seda tekstiks tõlgib, saab seda pärast gmaili postkastist helifailina maha mängida ja info ei lähe kaduma.

lisaks “set timer for five minutes” tuleb ka juba üsna automaatselt, kui ahju sooja panen vms.

neid asju on veel, miski neist pole asendamatu, seda kindlasti mitte, aga lihtsalt mugav, kuna kell on envei juba käe peal.

ühe korra on kell ka täiesti kokku jooksnud, niiet mitte miski ei aidanud ja tuli lasta seista üleöö, kuni aku tühjaks sai. paar korda on veel ekraan hänginud, aga siis on nupu allhoidmine ellu äratanud taas. umbes nagu esimestel nutitelefonidel oli. ei midagi väga hullu õnneks. kord nädalas vb.

mõned asjad on veel natuke kummalised, niiet soovitaks ikkagi pigem ainult seiklushimulisele tehnikahuvilisele. päris valmis see nutikellandus kindlasti ei ole ja probleemid on minuarust pigem filosoofilised kui tehnilised. mida peaks kell tegema, kui palju peaks saama sellega teha. kus jookseb piir selle vahel, mida peaks saama teha kellaga ja mille jaoks on lihtsam telefon kätte võtta. seda maad alles kombitakse ja ilmselt tuleb siin veel palju muutusi. ma ise olen pigem praegu sellel arvamusel, et kell ei peaks asendama telefoni ja pigem võiks see aidata olukordades, kus telefoni tõesti kätte võtta ei viitsi. just see ei/jah vastamine, play/pause, note ja siis need käekoputusega teavitused olukordades, kus telefoni kätte võtta on lihtsalt kohatu või võimatu (rattaga sõites näiteks).

igatgahes mina olen hetkel sedavõrd rahul, et kasutan iga päev ja tunnen, et midagi on puudu või olen oma infovõrgust kuidagi lahti ühendatud. ma tahan seda ka kindlasti öelda, et kella abil ei ole minu nuti- ja netiseadmetega suhtlemine kuidagi suurenenud, vaid vastupidi, vähenenud. teateid ei tule palju ja ma saan rahus tegeleda muude asjadega ja ei pea pidevalt telefonis või arvutis käima tsekkamas, ega pole tulnud mingeid uusi teateid.

näis kui kaua need seisukohad nüüd kestavad. aga vähemalt on hiljem millega võrrelda.

talvel põllu peal lohetades teadsime üsna täpselt, millal umbes tagasi jõuame ja sai panna sauna sooja viitega, aga suvel ei tea kunagi, kaua läheb. nüüd on kerise toitekaabli vahel väike IP65 kilbike, kus on 3-faasiline 220v pealt töötav kontaktor (vasakpoolne), 5v dc toitekas din liistul (rohelise tulukesega), omatehtud TaaraNode Mini © 868Mhz raadiomooduliga Atmega 328 mikrokontroller (see punane plaadike) ja selle küljes veel üks väike relee, mis juhib kontaktorit. juhtimine käib sama taristu peal, millega maja juures mitmes kohas õhutemperatuuri ja -niiskust mõõdan. ma ise hindan selle lahenduse juures lihtsust ja turvalisust. kerisel on kell sees ja kui juhtub, et unustan sauna tööle, siis hiljemalt nelja tunni pärast lülitatakse see välja ja siis enne interneti kaudu uuesti sisse lülitada ei saagi, kui pole taimerit uuesti “vinnastanud”. ma arvan, et see nali läks maksma umbes 75€ (karp 15, kontaktor 14, toitekas 21, relee plug 15 ja mikro vast 10. ilmselt tuleb lisada veel lüliti, millega saaks kontaktorit ka lihtsalt niisama sisse lülitada.

peale väga korralikku sõitu laulasmaal viskasime auto juures kalipsod kasti ja ajasime kuivad riided selga. siis nutitelefoni terminalikliendiga kodusesse openwrt linuxikarpi, millel raadiomoodul küljes. sealt käsk üle raadio releemoodulile ja kolmveerand tundi hiljem koju jõudes polnud vaja muud teha, kui sooja sauna ronida!

tänane sõit on ka mainimist väärt. andri sõitis oma uue 11-ruuduse c4 lohega ja ma ise 12 catalystiga. tuult oli tugev ja pagine, aga mis meil sellest. paar hüpet tulid ikka päris kõrged – kas just 10 meetrit, aga sinna kanti. üsna kõhe hakkas üleval, et kas saab ikka pehmelt alla, aga sai küll. sääski oli muide vähevõitu.

ah, ja sain kinnitust sellele, et olen sisimas ikkagi paras kiusupunn. kõige suuremat rõõmu pakkus ikkagi ainsa lahe peal sõitva purilauduri läheduses allatuult hästi kõrgele hüppamine. et ta saaks alt pea kuklas vaadata, kuidas mõned ikka lennata mõistavad.

see jutt on elust. ma olen vahel mõelnud, et milline see elu siis olema peaks, et pärast poleks piinavalt valus… 9-5 töölkäimine  mulle üldse ei sobinud. ärgata oli raske ja mis mõte on kogu elu end sedasi piinata eks? vaba graafikuga, olgem ausad, kipub ajakasutus pigem sinna laisklemise kasuks pöörama. samas tekib siis mõte, et kui selline chillout tüüpi elu on mõnus ja on aega asju tähele panna, kas see siis saab olla väga vale? samas midagi peaks ju tegema ka, midagi, millel oleks mingi point isegi. mitte nühkima vana sissekäidud rada vaid tegema midagi uut millest on rõõmu ja kasu. aga hakkad midagi sellist tegema, siis on kuu aega möödas ja avastad, et  see on läinud nagu unenägu. tead, et oli ilus, aga ega väga midagi ei mäleta sellest…

tegelikult ma mäletan küll, kui nüüd seda siin üles kirjutama ja meenutama hakkan. eks peamiselt selle pärast ma seda siin kirjutangi.

tuult on olnud vähe ja lohetamist ka. mitte vähe, aga vähem. aga see-eest oleme sel talvel palju andri ja maxiga kolmekesi käinud ja pärast sõitu siin taaras sauna ka teinud ja see on päris mõnus rutiin. täna oligi esimene kord, kui käisin lohetamas üksi, sest teised olid linnast ära.

täna viidi ka koer nädalaks komandeeringusse. ma küll ei ole täielikult nõus sellega, et koeri peaks pügama keset talve, aga selline see koera elu kord juba on. mis see kaelarihma otsas jalutamine tema jaoks teistmoodi on eks – suva, eks pügage siis juba paljaks kah, mõtleb, kui hull see ikka olla saab? meie koer mulle väga meeldib, selline seltsimehelik sõbrake. siin on temaga justkui uus rütm tekkinud. kui hommikul varem (9 ajal) ärgata, siis tüüp tõstab elutoa diivanilt pea ainult ja vaatab üleõla, et kes see seal kooserdab. ennelõunal teen temaga väikse taara-lehola-hiiu tiiru. haugutame seal aia- ja ketikoeri. ühel on seal ilge pirakas koer kõrge aia taga ja see koer hüppab hoo pealt käppadega vastu kivist aianurka ja saab sedasi hooga oma pea üle aiaserva, et öelda “auh” ja kontrollida tänaval toimuvat kui mõni rihmakoer mööda läheb. talvel on see suur koer vahel ka kuuri katusel, sest mööda lumist puuriita on võimalik sinna kergesti pääseda. sedasi igal hommikul sealt mööda tulles tahaks tollele juba käega viibata ja hõigata “terekest!”, aga siis ilmselt kutsuks keegi varsti hullumaja auto järele, niiet ma lihtsalt siis muigan seal endamisi. õhtuti kui külarahvas magab ja koeri haugutada poleks viisakas, siis käime üle vabaka väikse parkmetsa vahel luusimas. jah ja oma õhtust õllesnäkki olen kah stännuga hakanud rohkem jagama. niiet mõniõhtu kui telekast seepide vaatamist pole ja snäkki ei pakuta, on koer kerges hämmingus.

migrude ehk elektroonikaga on olnud hästi palju tegemist viimasel ajal. ja sinna kogu mu vaba aeg põhimõtteliselt kulub kah. taarasse kolides said kokku pandud mõned rf temperatuuri- ja niiskusesensorid ning käima pandud hästi lihtne süsteem sensoritest andmete kogumiseks ja graafikute joonistamiseks serverisse. lihtne tegemise, aga mitte kasutamise mõttes. maxil on omas majas umbes samad probleemid ja nüüd ühendasime jõud, et välja töötada midagi lihtsalt kasutatavat ja spetsiaalsemat. patareiklemmid ja karp ja lihtsaltkasutatav veebisüsteem ka. tuleb välja, et põhimõtteliselt ei ole praegusel ajal mingi mikrokontrolleril põhineva elektroonikajubina ehitamine ja väiketootmine üldse keeruline. aga ühtlasi tuleb välja, et aega kulub sinna ikkagi päris palju. mõtled küll, et oh näe see sensor meil juba selle mikroga töötab ja vaja ainult disainida plaat, kus need koos on ja äkki patareiklemmid ka ühtlasi ja mingi karp kuhu see kõik sisse mahub. ja siis soft, et oleks mõnus. aga tegelikult kulutad päeva ainuüksi karbi otsimiseks… kui hästi läheb. niiet lihtne, aga aega kulub. igatahes oleme üsna elevil sellest kõigest ja päris mitme prototüübi jaoks oleme hiinast trükkplaadid kätte saanud. esimesed skeemid/plaadid olid sisuliselt mõne olemasoleva vabavara riistvara pisimudatused, aga nüüd on üks päris oma arendus ka ja ehkki esimesel prototüübil olid cad-tarkvara mitteoskamise tõttu mõned vead, siis väikeste pisiparanduste abil plaat täitsa töötab. algajate asjaarmastajate kohta minuarust kobe tulemus. eriti uhke olen selle üle, kui kiiresti ja metoodiliselt probleemid üles leidsime (follow the power). loodetavasti saame umbes viiest erinevast tootest/arendusvahendist koosneva tootepere lähikuudel enamvähem lukku ja saab väikse partii valmis toota. maxil on minuarust juba porche välja vaadatud juhuks, kui selle kõigega peaks ootamatult suur rikkus kaasa tulema, höhö.

see migrude lugu jõudis minuni rapla meeste kaudu. nende jutt oli umbes selline, et migrud viivad raha ühe konto pealt teise konto peale läbi juhtmete ja interneti ja arvutite ning tulemüürid ja asjad vaatavad, et pahad migrud läbi ei saaks ja ainult õiged saaks rahus toimetada. mulle see migrude kontseptsioon meeldib. sinna alla mahub väga hästi põhimõtteliselt kõik, mis puudutab elektrit, elektroonikat, telekommunikatsiooni ja arvuteid üldisemalt.

otsustasin lõpuks hakata üles märkima neid elektroonikateemalisi tegemisi ja mõtteid, mida olen kogunud alates umbes neljandast klassist vahelduva eduga tänaseni.