Laulasmaa majakese renoveerimisega kaasnes muidugi ka uus elektrisüsteem. Täpselt ei mäleta miks, aga umbes sel ajal kui kaabeldustööd olid tehtud, aga muud tööd veel oma järge ootasid, tuli mõte proovida ka lihtsat nutisüsteemi - õigemini mitte niiväga “nuti”, nagu intelligentne, vaid ühendatud seadmeid. Kuna ma mikrokontrolleritega niikuinii tegelesin, siis olin kuulnud ka sellistest pisikestest moodulitest, mis ühendatakse tavalise lüliti vahele - lüliti seinal ei lülita voolu otse lambile, vaid annab signaali moodulile ja moodulis relee ühendab voolu lampi. Aga milleks? Mis mõtet on telefoni äpis lülitit juhtida kui võiks diivanilt lihtsalt püsti tõusta ja ise seina peal lülitit vajutada. Ega “vaja” seda tegelikult polegi. Kaks täiendavat võimalust siiski on - saab lülitada ja kontrollida ka lüliti olekut kui kodus ei ole ja osade moodulitega saab mõõta ja arvestada, kui palju selle kaudu ühendatud seadmed voolu võtavad ja energiat kulutavad. Võis vabalt olla, et tarbimisest ülevaate saamine oligi peamine põhjus, miks need moodulid said välja valitud. Aga muidugi kui juba sellised moodulid on kasutuses, siis tuli mõte, et prooviks neid ka häälega juhtida. Ma tean küll, et big-tech meid pidevalt jälgib ja selle järgi reklaami pähe määrib ja õige oleks täiendavaid vidinaid endale koju mitte paigaldada, aga kuni midagi paremat pole, siis sai valitud Google nutikõlar, millel ka mikrofon sees ja mille kaudu saab häälkäskluste abil oma valgustust jms asju juhtida. Amazon Alexa kohta uurisin ka, aga sel ajal oli Amazoni karma isegi halvem kui Googlel ja kuna ma Googlega niikuinii gmaili konto ja Androidi kaudu seotud olen, siis mõtlesin, et las siis olla üks süsteem.

õhutemperatuuri- ja niiskuse sensorid on juba vist kümme aastat kasutusel päris mitmes kohas ja aeg-ajalt on täitsa tore neid graafikuid vaadata. näen, kui niiske on keldris suvel ja talvel. kui kuum on pööningul, kas saun on juba soe, kas õues on juba nii külm, et peab õuekraanid kinni keerama ja torud tühjaks laskma. kas talvel on toas õhk liiga kuiv ja kuidas täpselt on õhuniiskus seotud temperatuuriga.

enamus sellest infost on selline, et piisaks, kui panna sensorid paika üheks aastaks ja siis on juba teada, mis üldiselt toimub, sest aastad on vennad. teine väärtus tekib siis, kui tegeleda soojustamisega. saab näha, kas oli kasu kah ja kui palju. need sensorid, mida mina kasutan, on piisavalt soodsad ja süsteemid töötavad piisavalt murevabalt, nii, et ma lihtsalt olen asjad paika pannud ja nii jätnud.

trükkplaatide söövitamiseks on palju variante, aga põhimõtteliselt tuleb kuidagi saada trükkplaadile radade koha peale kiht materjali, mille alt vasekihti ära ei söövitata. neid radasid saab joonistada spets vildikaga või isegi tavalise permanent markeriga ja isegi küünelakiga. siis saab radade (peegel)pildi printida paberi või kile peale ja see pilt siis sealt triikraua või laminaatoriga kuumutada vase peale. see on tooneri meetod ehk toner transfer method. Ja niimodi olen peamiselt seni teinud ka oma lihtsamaid plaadikesi. see meetod on mingis mõttes kõige lihtsam ja selgem, aga kvaliteet on ebaühtlane ja raskesti korratav.

mõned nädalad tagasi peaaegu impulssostsin endale nutikella sony smartwatch 3. kas ma kahetsen seda ostu, mida ma sellega teen, mis on elu mõte ja kuhu on peidetud rahapada? loe edasi ja saad osadele küsimustele vastuse.

sündmuste ahelreaktsooni vallandas üks hellointernet’i episood ja seal räägiti tegelikult apple watchist ettevaatavalt, st grey tellis endale selle ära mõttega, et võib-olla see osutub halvaks ostuks, aga võib-olla on see hästi mõnus ja elementaarne asi, nagu kunagi oli nutitelefon. ja ma mäletan hästi milline oli minu esimene nutitelefon ja milline oli esimene, millaga ma tegelikult rahul olin. lisaks on läinud nutitelefonid nii suureks, et neid iga piiksu peale või kella vaatamiseks taskust välja koukida, eriti paksude riiete ja kehva ilmaga, on tülikas. niiet võib-olla aitab nutikell siin natuke kaasa. igatahes oli sinnamaani suhtumine pigem skeptiline. aga eks mõte hakkas vaikselt ikkagi idanema ja ükspäev, kui hilja õhtul jäi üks tähtis info kätte saamata (et oli vaja hommikul vara tegutseda), siis lõin käega – äh, ostan endale ka. ja ma ei teadnud nendest midagi. mul on sony telefon ja esimesena vaatasingi, kas sony ka midagi pakub ja pakkuski. paistis viisakas ja no hind oli igal pool ühesugune 249€. kusjuures apple watchi alghind pidi olema pigem 350€, niiet hind tundus okei. pm ostsin ära tund aega hiljem ja ei meenu, et ükski vidinaost kunagi nii kergelt oleks läinud, sest alati käib agooniasse kalduv eeltöö ja uurimine ja valikuraskused. mitte seekord.

talvel põllu peal lohetades teadsime üsna täpselt, millal umbes tagasi jõuame ja sai panna sauna sooja viitega, aga suvel ei tea kunagi, kaua läheb. nüüd on kerise toitekaabli vahel väike IP65 kilbike, kus on 3-faasiline 220v pealt töötav kontaktor (vasakpoolne), 5v dc toitekas din liistul (rohelise tulukesega), omatehtud TaaraNode Mini (c) 868Mhz raadiomooduliga Atmega 328 mikrokontroller (see punane plaadike) ja selle küljes veel üks väike relee, mis juhib kontaktorit. juhtimine käib sama taristu peal, millega maja juures mitmes kohas õhutemperatuuri ja -niiskust mõõdan. ma ise hindan selle lahenduse juures lihtsust ja turvalisust. kerisel on kell sees ja kui juhtub, et unustan sauna tööle, siis hiljemalt nelja tunni pärast lülitatakse see välja ja siis enne interneti kaudu uuesti sisse lülitada ei saagi, kui pole taimerit uuesti “vinnastanud”. ma arvan, et see nali läks maksma umbes 75€ (karp 15, kontaktor 14, toitekas 21, relee plug 15 ja mikro vast 10. ilmselt tuleb lisada veel lüliti, millega saaks kontaktorit ka lihtsalt niisama sisse lülitada.

see jutt on elust. ma olen vahel mõelnud, et milline see elu siis olema peaks, et pärast poleks piinavalt valus… 9-5 töölkäimine  mulle üldse ei sobinud. ärgata oli raske ja mis mõte on kogu elu end sedasi piinata eks? vaba graafikuga, olgem ausad, kipub ajakasutus pigem sinna laisklemise kasuks pöörama. samas tekib siis mõte, et kui selline chillout tüüpi elu on mõnus ja on aega asju tähele panna, kas see siis saab olla väga vale? samas midagi peaks ju tegema ka, midagi, millel oleks mingi point isegi. mitte nühkima vana sissekäidud rada vaid tegema midagi uut millest on rõõmu ja kasu. aga hakkad midagi sellist tegema, siis on kuu aega möödas ja avastad, et  see on läinud nagu unenägu. tead, et oli ilus, aga ega väga midagi ei mäleta sellest…

see migrude lugu jõudis minuni rapla meeste kaudu. nende jutt oli umbes selline, et migrud viivad raha ühe konto pealt teise konto peale läbi juhtmete ja interneti ja arvutite ning tulemüürid ja asjad vaatavad, et pahad migrud läbi ei saaks ja ainult õiged saaks rahus toimetada. mulle see migrude kontseptsioon meeldib. sinna alla mahub väga hästi põhimõtteliselt kõik, mis puudutab elektrit, elektroonikat, telekommunikatsiooni ja arvuteid üldisemalt.

otsustasin lõpuks hakata üles märkima neid elektroonikateemalisi tegemisi ja mõtteid, mida olen kogunud alates umbes neljandast klassist vahelduva eduga tänaseni.