ull blog

sügisesed tujud on kohal. see on selline tiba laisem ja chillim rütm. kevadel kõik tärkab ja sisse tuleb tunne, et midagi on vaja teha. suvel on vaja igal pool käia ja olla. aga sügisel lähevad lapsed kooli ja tööinimesed puhkustelt tagasi ja süvenevad taas töhe. eks ma siis ka nokitsen natuke rahulikumalt…

pole kindel, kas see oli septembri alguses või augustis veel, kui käisime mrtga (marttisid on tutvusringkonnas nüüd mitu) rummus sukeldumas. seal kalda ääres leidub igasugu kraami, millega mängida. kõlab ilmselt veidralt, aga mulle täitsa meeldib vahel vee all kivikesi ülevalt kukkuda lasta ja põhjast õhurõngaid tekitada ja vaadata kuidas need end ülespoole kerivad. rummus leidub alati igasugu naljakat kola kah, mis täidavad sedalaadi meelelahutuslikku eesmärki. mitte et seal suurem laamendamine kogu aeg käiks, kui omapead lähme, aga ega palju puudu pole. ahhh, ja ikka on äge keset ahvenaparve hõljuda rahulikult ja vaadata kuidas tüübid oma asju ajavad.

meres on vesi veel soe (vähemalt viimati oli), niiet saab veel paljajalu ja paljakäsi sõitmas käia. ükspäev, kui oli kerge palaviku tunne, panin kuiva selga, aga kontakt lauga on hoopis teine ja see võtab ilmselt natuke aega, et harjuda. mingeid erilisi trikke ma õppima pole hakanud. ikka konksus, sest alati kui mõtlen et prooviks konksust lahti haakida, olen natuke ülepurjestatud ja rebib alla ära. nüüd, sügisel, on sõitjaid meie randades (laulasmaa, lohusalu) oluliselt vähem kui suvel ja vahel oleme andriga lausa kahekesi. andri harjutab kõvasti esirulle ja siis ma tahan ka kiusu pärast midagi ise juurde õppida. aga mitte esirulli. teen tagarulli ja maandumisel keeran veel pool pööret juurde ning jään varvuli. lahe liigutus. põhiline vahe on, et peab jääma väike varu keeramise jaoks ja peab jääma piisavalt hoogu, et varvuli edasi sõita. pimesõitu olen kah proovind, aga see mul eriti ei tule. keeran ära, sõidan paar meetrit ja siis saab kas hoog otsa või üritan õigeks keerata ja enamasti vajun ninali.

diverinside punt läks sukelduma paljassaare külje all 18m sügavusel lebava miinitraaler iljusha vraki peale. ma polegi sel suvel ühegi vraki peal varem käinud ja iljusha peale pole olnud au üldse varem sukelduda. see on tegelikult üsna imelik, sest seal käiakse umbes sama palju kui heino, tutti ja raa peal. noh, igatahes nüüd siis on käidud.

isiklikku paarilist mulle ei jätkunud ja passisin peale kahele natuke algajamale sukeldujale. eks seal natuke ankruköie küljes “rippumist” ja all tolmu üles keerutamist oli, aga mis sellest. tüübid suhtlesid üsna asjalikult, hoidsid üksteisel silma peal ja aitasid. tore vaadata.

vrakk ise pole võibolla kõige huvitavam, sest nagu ma aru olen saanud, on see sinna uputatud ja enne seda suht puhtaks roogitud. aga ikkagi olid toredad suured trümmiaugud ja igasugu kohti kuhu sai sisse piiluda.

ülestulekuga probleeme polnud, minu kompuutri järgi tegime ohutuspeatuse ja ilusti üles. alla läksime viimastena, aga üles tulime eelviimasena, niiet eelviimasena alla läinud paar ei teinud ankrut lahti. mul pool õhku veel alles ja läksin siis veel korra alla ankrut lahti tegema. a muide ankri külge oli pandud akukrokodilliga üks strobo. jube hästi ikka näha isegi läbi kehvemas nähtavuses. igatahes ei lastud mul rahulikult seda ankrut kokkugi panna ja hakati köit juba välja tõmbama. sain selle ikka kuidagi kokku ja plaanisin lasta ennast koos ankruga üles vinnata, aga see tulek muutus üsna kiirelt üsna tempokaks, kompuuter piiksus ja andis karistuseks kohustusliku peatuse suht kiiresti. lasin ankrul omateed minna ja jätkasin teed omapead. viie meetri peal otsisin taskust välja pisikese poi ja lasin üles. omaoodi vedamine, et tekkis võimalus ka seda kasutada üle pika aja. passisin oma karistusminutid ära ja tulin rahulikult üles. see poi näitas ka paadisolijaile kätte kus ma olen ja et ma olen ikka alles ja teovõimeline. see on siuke vorst-tüüpi poi mis ei seisa ilma nöörist hoidmata pinnal ise püsti vaid vajub lönti.

rahvas kirjutas, et rummus on nähtavus ligi 20 meetrit. mõtlesin et võiks minna mõnipäev kaema. hetk hiljem helistas raaveli martti, et temal just sama mõte. no tookord me ei saand minna, aga täna läksime. lohetamisele oli kah vaheldust vaja.

martti võttis kõik sukeldumisasjad ise kodilast peale ning kohtusime juba rummus. ilm oli jällegi väga kaunis, päike paistis +2 kraadi, tuul ulgus.

kuiva ülikonna alusülikond, mille juba kodus selga olin ajanud, tundus ikka jube kitsas ja ahistav kuidagi. kuiv ülikond ise ka vähesest kasutamisest kuidagi jäigemaks muutunud. aga sain oma asjad selga enne marttit isegi.

omal ajal matkapoest ostetud hirmkallis jääpuur sai jäässe puuritud ja köiele silma järgi mingi pikkus jäetud, et me seal jää all liiga kaugele ei saaks minna. augus üritasin natuke nägu selle külma veega harjutada, peab ütlema et kuradi külm tundus see vesi ikka.

alla vaadates tundus kõik must ja midagi polnud näha, kõva silmateritamise peale natuke midagi hakkas koitma ja läksimegi siis alla vaikselt. augu all oli sügavus ligi seitse meetrit – ime ka et me pimeda suunas vaadates põhja nii raskesti nägime. aga see sellist asja pole muidugi enne olnud et nii sügavale pinnalt vaadata saab. auk oli tehtud väga hea koha peale, müts maha kohavalija ees.

alguses oli suht kesine nähtavus. siis puhastasime maskid udust ära… vaatepilt mis avanes võttis ikka kergelt pea ringi käima, ca 15m kaugusel olev kaldapank oli ilusti näha, eemal teine kivivall samuti. selline tunne nagu oleks vana mustvalge lamptelevoosiroga maakohast sattunud suurde kõrglahutusega 3d digi-cinemasse või midagi. läbipaistvas vee on kõik pisikesed detailid näha, silm pole sellise asjaga eriti harjunudki, muidu ikka vaatad neid asju mis su lähedal on ja ega sinna palju ei mahu korraga. aga kui terve panoraam sedasi ees kristallselgelt terendab, oeh, teate mul pole lihtsalt sõnu. väga vinge!

tegime köie pikkuses ringi peale, kohati oli kahju, et ainult umbes 15 meetrit köit olin välja mõõtnud meile tegutsemisruumiks. kogu aeg oli jääauk ja sellest diagonaalis kuni põhjani helendav päikesetriip ilusasti näha ja enamgi veel. aga võibolla oligi hea, et liiga lolliks kätte ei saanud minna, eks me ikka sukeldume alati plaani piires, aga tahtmine veel kaugemale vaatama minna oli täiesti olemas.

enne pinnaletulekut kõndisime veitsa mööda jääd ringi pead alaspidi, nagu ikka 🙂

täna oli valtus teine kabeturniir. rahvast oli tubli jagu rohkem kui eelmisel aastal, aga minuarust mahuti kenasti ära ja üldse paistis, et üritus läks ilusti korda.

mis selle allveekabe point on, on raske seletada. aga mulle tundub nii, et kes juba allveekabet mängib, see võib teha peaaegu ükskõik mida, ning see võime… on ju lahe?!

nägin täna valtus ka oma tädide esindust tuntud headuses. täditütreid ka, muide. olgu nad tervitatud! eriliselt jäi meelde mari, kes iga kord, kui ma tast mööda läksin, midagi laulis seal. ma nagu ei osanud midagi kohast vastu öelda või laulda ja see jäi natuke närima. aga nüüd sain ta siia pealkirjaks panna ja saan ehk rahulikult magada.

eila õhtul toimus diversnight 2010 üritus, mille raames palju sukeldujaid eri maades ronivad korraga öösel vette sukelduma. eestis toimus see vist neljandat korda ja ma arvan et ma olen neist kõigist nüüd osa ka võtnud.

seekord oli ilm muidugi täitsa külm võrreldes varasemate kordadega. algne sukeldumiskoht oli puha ära jäätunud, niiet kalasadama asemel mindi vette hoopis pirita topi juures. sukeldujaid oli arvestades segadust ja külma ilma vähem kui varem, aga kõvemad jääkarud olid kenasti kohal. isegi gren!

vesi oli sealkandis üsna madal, aga põhi ilus liivane ja veepind mõnusalt jääsupine. vesi oli lisaks jäätükikestele ka paksult igasugu elukaid täis. nägime ühte pisikest lestakala, keda martti natuke patsutas ja lõpuks lahti lasi. kohe peale kohtumist lestaga sattusime peale hiiresuurusele merikilgile, kes tsillis ja hängis seal üsna laisalt. vesi oli 1 kraadi soe ja meie sukeldumine kestis natuke üle kümne minuti, sest marttit tema sukeldumiskarjääri algusest ustavalt teeninud kuiv ülikond hakkas saapa juurest veidihaaval külma vett sisse niristama. jalutuskäigul veest välja kuni autoni läksid asjad ilusasti jäässe, nii nagu lootsime. aga polnud probleemi.

jõime siis telgi juures maitsvat teed (anu ütles et oli sinna igasugu asju sisse pannud). pakuti ka kellegi tehtud kooki ja martti sai siis vastu pakkuda omatehtud piparkooke. glasuuritäppidega ja puha. need olid ka väga maitsvad.

* * *

veel enne kui päike uuesti tõusta jõudis, helises mul hommikul telefon, sest sebisime end andri ja maxiga jürisse surfama. -10 kraadi ja 3,6-6,3 m/s tuult tundus küll tiba lahja, aga siiski optimistlik prognoos.

kohapeal selgus, et olin seekord saabaste asemel maha unustanud oma lohe, oeh. sõitsime seekord siis maxi sefiiriga ning andri sussutas oma kontraga. tuul oli risti teega, niiet sõita sai teega peaaegu rööbiti. andrile see rööbiti sõitmine hästi ei lõppenud, sest kui ta auto juures jäi telefoniga rääkima või maxiga juttu ajama, lohe õhus, siis see lohe ühel hetkel ikkagi kukkus alla ja muidugi seal selle aida või laohoone katusele. lohe läks aga allasebimise käigus natuke katki ja üks liin jäi kah otsapidi katusele kinni.

aga maxi sefiiriga kannatas sõita küll, ehkki mingit väga ägedat vedu polnud. lohega tuli ikka ülesalla vuhistada et sõita saaks.

me katsetasime andriga ära ka minu uue catalysti. võrreldes sefiiriga meenutas catalyst natuke meie 3,5m õppelohet. umbes sama kiire ja antud olukorras (nõrk tuul) umbes sama võimas. aga kuidagi hullult ülesalla sebides saime andriga kordamööda ka catalystiga triibud tehtud.

• garmin connect logi. pooled sõidud muidugi unustasin logimata

see taies on siin nüüd eksponaadina väljas, et niigi erudeeritud külastajaskonna silmaringi veelgi rohkem avardada.

viimasest sissekandest on möödas rohkem kui kuu ja nüüd siis saabki kirjutada ainult seda tähtsat kraami, mis on sellest kõigest veel meelde jäänd.

lohetamisest on kõige tähtsam asi see, et sain umbes kümnendal katsel sõidu pealt veest kätte pisikese punase pardikujulise liivavormi, millele sõites silm peale jäi. ja ei olnud seda üldse kerge kätte saada. peale igat ebaõnnestunud katset tuli saada veitsa ülestuult ja siis part uuesti üles leida ja jälle proovida. aga ma sain selle kätte ja ma olen ikka päris uhke selle üle. sõitnud olen viimasel ajal pükstrapetsiga, mis ei käi selja ja ribide peale, ei tule üles aga külgedelt teeb “peki” hellaks. hüppeid harjutan väga tagasihoidlikult. ikka backroll pöördega ja ilma aga suht väikse hooga lohe üleval niiet kõva petuga pooleks. ükspäev sain sefiiriga ilmatuma kõrge hüppe juhuslikult.

klassikokkutulek oli sel aastal ka. juubel – 20a põhikoolist. jeerum. kohal oli 10 tegelast, oli lõbus nagu ikka. elevust lisas stiilinüanss – pidulik nagu lõpupidu. nägin kaisma järve peal päikesetõusu ja luigepere toimetamist, ja see oli… ilus. sääsed, parmud ja mingid jõledad kärbsesuurused kollaka-roheka värvikribuga väga valusalt hammustavad ning mitmeks päevaks punnid jätvad tegelased ründasid agaralt. õnneks peamiselt viimase päeva hommikul ja lõunast lasime jalga.

korterisse on köögimööbel ära tellitud. gaasitoru oli vaja natuke ringi teha lasta, aga ei tehtud väga hästi, see teeb natuke närviliseks. täna oli üldse üks huvitav päev. enne kokkutulekut juba otsisin kus on eelmise kokuka pildid ja ega ma neid ei leidnud. arvasin et on ühes kohas. pärast kokukat otsisin edasi ja ei olnud seal kohas midagi. mõtted läksid üldse igasuguste fotode, videote jms failide varundamisele. täna hommikul oli pooleteiseterane ketas laua peal ja sõbralt laenatud dv kaamera kah. arvutil hakkas vent veitsa urisema ja kui väikse müksu talle andsin, siis jäi ventikas vait aga kõvaketas hakkas kolksuma. külm higi kattis keha, aga õnneks sain sellest kolisevast vindist teha koopia. see võttis küll 6-7 tundi, aga ära tegi. niiet pragu arvuti taas töötab uue ketta pealt ja teen sellest juba omakorda koopiat. ei või ikka edasi lükata sihukesi asju. pean välja mõtlema mismoodi välistada võimalus, et ma mingis kiires ruumipuuduses selle backupi vindi jälle üle kirjutan mõttega et ah teen varsti uue koopia ja siis muidugi unustan… nagu juhtus viimane kord.

veel olen tegelenud ilmajaama ehitamisega. lisaks tellisin arduino konstruktorid ja lõpuks sain ära maksta ka harjutuslohe, mille mille arvet ootasime juba ma ei tea mitu kuud. aga kuna ilmajaam veel päriselt ei tööta ja arduino jupid pole kohal ja harjutuslohe ka mitte, siis saab nende asjade taga olevad pikemad lood jälle edasi lükata.

sukeldumas käisime ka paar korda, täitsa lahe. eriti meres. rummus oli vesi jube soe ja see liiga soojaga sukeldumine ei ole nii mõnus. meil muidugi olid kuivad seljas kah. aga meres, heino peal oli see-eest igatahes lahe.

öeldakse küll, et eestis sukelduda ei saa, sest on külm ja pime ja midagi pole vaadata… aga maitea, mulle ikkagi selline värk meeldib täitsa. diversnight on ka täpselt niisugune üritus. lisaks pimedale ja külmale on palju sukeldujaid korraga vees, mis teeb asja veelgi lõbusamaks.

sel aastal oleks mul peaaegu minemata jäänud. lõpuks kõik töö- ja pereasjad ikkagi laabusid ja üks tegelane põhimõtteliselt vedas mu kohale (tema autoga läksime). oi kui mõnus on sedasi käia – lased end aga kohale vedada ja lihtsalt mõnuled. hea et ikka on neid ka, kes asju orgunnivad. retsept!

meie ajagraafik oli üsna täpne, ei olnud kiirustamist, aga polnud ka aega niisama passida, tõime kodilast asjad, võtsime urgest burksi ja sõitsime vanasse kalasadamasse. maasturi parkimisel olid võimalused suuremad kui sõiduautodel – kasutasime neid võimalusi. siis läksime korraks vaatama kas briifingut ka saab.

leidsime kõigepealt ühe valgustatud staabi ja panime kohe oma nimed ka kirja, et see asi tehtud oleks. tegime piirkonnale väikse tiiru peale ja vaatasime vettemineku koha üle ja siis algas briifingutamine. lisaks selgus, et seekord oli asi natuke teistmoodi klubide vahel jagunenud. klubisid oli justkui palju rohkem, nad olid ilusti sõbralikult seal koos aga siiski võis ju kuskil in-your-head mõelda et ehk on keegi kes ei tea täpselt millise klubi nimekirjas ta peaks olema ja mida teise klubi nimekirjas olevad sõbrad sellest arvavad. meie sattusime kuidagi peaaegu juhuslikult seekord livehouse nimekirja, no problem.

briifing oli ära ja saime teada, et vähemalt livehouse oli jaganud rahva tiimideks et tiimipealikud saaksid oma tiimiliikmete muresid lahendada ja vetteminekut-väljatulekut jälgida. me tegime siis kolmekesi oma väikse tiimi ja ma hakkasin ise selle pealikuks kohe. höhö.

asjad panime kokku juba kodilas, niiet lihtsalt selga ja vette. seekordsed buddyd veel nii osavad ei olnud, et ilma mudakeerutamista alla oleksime saanud, aga alla me saime ja ühte tegelast kohe väga ei näinudki. ootasime natuke, udu hajus ja leidsime kolmandagi sõbra üles. lampidega grupiujumist tegime sedasi, et buddy hoidis teise buddy lambikäest kinni oma vaba käega. sedasi rivis me läksime. ujusime veitsa otse ja jõudsime mudapilvest välja, nähtavus oli tegelikult päris kobe. näha oli väga palju pisikesi kalakesi. ma vist polnud nii palju kalakesi korraga veel näinudki. sätendasid lambivalgel ja sebisid seal ringi. neil võis ikka paras hämming olla.

teises kaldas uurisime kai konstruktsioone ja lõpuks tulime pinnale. üks nais-sukelduja oli seal oma lesta ära kaotanud. aitasime seda otsida ja mis kõige imlikum, leidsime üles kah! peetrile lubati selle peale kooki.

aeg oli seal maal ning poistel hakkasid sõrmed külmetama. maabusime, andsime teada et tulime välja ja saime angelika käest saiakese. niiet lestaomaniku ennustus läks täide – peeter saigi kooki. pärast asjade kokku pakkimist luurasime veel veitsa ringi, siis hüüti nimesid ja saime isegi diplomid!

tegime sel aastal aware koristuspäeva jällegi raplamaal. leidsime sellise mõnusa koha ka, kus on tegelikult väga ilus veealusus, mis on riigimaa ja kus oli parasjagu palju prahti igal pool.

ilm oli väga ilus, päike paistis, näo andis päevaga kergelt punetama põletada. rahvast tuli kah kohale umbes nii palju kui olime arvanud, no tegelt küll natuke vähem, sest juhuse tahtel olid aktiivsemad sukeldujad üldse eestist ajutiselt jalga lasknud. kuid seda enam said vähemaktiivsed seal aktiivselt tegutseda.

eelmisel aastal kui me tegime koristuspäeva, siis polnud meil tegelt üldse mingit sellise ürituse organiseerimise kogemust. suurte sukeldumisklubide üritused on üsna võimsad olnud, dj ja supp ja särgid ja ruupor ja kuulsused, ükskord käis isegi jüri ratas meil käppa surumas. aga me mõtlesime, et meil ongi selline regionaalsete iseärasuste ja mastaapidega värk ja võime seda teha kuidas ise tahame. ja nii ongi hea. sel aastal said meie osalejad ka omale meeneks t-särgid.

kuidasmoodi järgmisel aastal see asi välja näeb ei kujuta ettegi, sest ega meil väga ei ole veekogusid seal raplakandis ja eriti vähe on neist selliseid, kus saaks koristada midagi. aga võibolla teeme jälle samas kohas, kui sinna vahepeal prahti juurde on tekkinud.

mulle selleaastane värk hullult meeldis. tuli kohale selliseid inimesi keda polnud peale owd kursust enam näinudki. see oli ka äge, et koer sai terve selle aja lahtiselt toimetada. kuskile kaugele ta minema ei tõmmanud ja minuarust kedagi väga ei häirinud ka. annika ütles küll et kui tema töökindad maha pani siis koer viis need kohe kuskile kindlamasse kohta.

ürituse pildid diverinside veebis. pilte tegid ülle ja jaune.

laupäeval oli valtu külas öökulli järvekese ümber palju sagimist – küla päev. igasuguseid asju tehti – triatlonit ja veest kaldale kaugushüpet ja võrkpalli ja mäkke jooksu ja olid töötoad ning viimaks, aga mitte viimasena, ka sukeldumised.

sukeldumas käis kokku 30 inimest. enamus sukeldumise proovijaid olid muidugi lapsed, sellised kümneaastased ja sutsu vanemad. vanemaid muidugi ka.

lastega seoses tuleb mulle meelde minu enda esimene “sukeldumine”. olin ise ka umbes kümnene siis ja koht oli sama. üks tädi elas oma perega kohe seal järvekese kõrval ja olime neil külas. tädipojad martti ja marko olid  kõvad ujujad, neil olid isegi sellised kalossiga vene kummilestad. panin need lestad seal serva peal jalga ja hakkasin vees sügavama osa poole minema. lesta otsad läksid kahekorra ja lükkasid mind näoli vette. üritasin püsti saada aga esimesed paar katset tõusta lõppesid ikkagi väikese sukeldumisega. vot selline vahelugu.

umbes sellel ajal kui mina esimesi tutvusi sukeldumisvallas tegin oli suguvõsas palju väikseid lapsi. vahepeal oli neid nii palju, et minul polnud täpselt nende nimedki kõik meeles. korra ühel nii tähtsal suguvõsa üritusel kust mul ära ei õnnestunud viilida, istus neid terve rivi teisel pool lauda ja kuidagi naljakalt see taastuvumine seal igatahes oli. “mai ja mari on mul selged, aga see on vist reeda tütar…” jõudsin märkida ja üsna kähku tuli, et “ja mina olen selle õde!”. aih, terased! aga väga positiivsed ja lõbusad vähemalt.

no ja nüüd oli jälle hull kamp neid sugulasi seal valtu külas ning nendaga sai veidike nalja ka. pärast käisime martti, mari ja kairiga veel sukeldumas. ma arvan et see pilt on tädi reeda tehtud, aga mina pätsasin selle mari näoraamatust.