ull blog

juba mõnda aega oli väike plaan põnn basseini meelitada ja vaadata, kuidas talle see vee all nägemine ja hingamine meeldib. jõuluvaheajal tegime selle triki ära. marttil oli ka laps kaasas, poisid enamvähem ühevanused ja nö waterskillid ka sarnased – vesi meeldib aga ujuda veel väga ei oska.

laste basseinis alguses martin ei tahtnud nägugi vette panna ja kui pani, siis pärast puristas ja hõõrus silmi tükk aega. ise demonstreeris mulle mõni päev tagasi, kuidas tema 30 sekundit hinge jõuab kinni hoida. kui ta need kaks asja lõpuks kokku viis, siis läks edasi üsna ladusalt.

varustust kokku pannes selgus, et olin vesti ikkagi maha jätnud, aga kruvisin regu otse ballooni külge, sest polnudki plaanis ringi uhada  vaid lihtsalt ära proovida. minu scubapro mask on ikka väärt investeering, seni on ta eranditult kõigile, kes proovinud, asja ära ajanud, alates suurtest mehemürakatest ja lõpetades kaheksaaastastega.

poiss rippus redeli küljes, vaatas ja nägi seal. regu suus ja pea vees kippus redeli küljes ära hõljuma. vahepeal kippus siniseks minema, aga mitte õhupuudusest või suurest hirmust, vaid jahedast veest. aegajalt käis lastebasseinis soojendamas.

vahepeal sain proovida, kas ja kuidas on võimalik ilma vestita balloon kaenlas ringi ujuda. bassini ühest otsast teise ja tagasi ujusin ära ilma probleemideta. paigal püsides jääb kopsumahust neutraalse ujuvuse jaoks natuke väheseks ja vajub põhja. aga põhimõtteliselt toimib. olin ikka mõelnud, kuidas vanasti ilma vestideta saadi. noh saab jah, natuke kergem balloon äkki ja saab küll.

kui martti ära külmus ja oma vesti laokile jättis, krabasin selle ära ja tegime martiniga basseinile väikse tsõõri peale. küll siblis ja sõudis. marttil on üks regu kahemeetrise vooliku otsas ja sellise konfiga on kahekesi ringi kolada väga mugav. lühike voolik kipub ahistama.

üks kiftimaid asju akvalangiga basseinis on lasta lisaotsast altpoolt õhku neile, kes üle ujuvad. võõrastele muidugi ei tihka, aga oma kambas on sellega väga lahe veidi elevust tekitada. eriti kui rahvas ilma kalipsodeta ringi laseb. teisel kohal on selline nipp, et ujud marttist mööda ja graatsilise liigutusega võtad talt maski eest ära.

• väike jõulumuuvi divx
• väike jõulumuuvi mpg

tõesti ei tule meelde, millal viimati kunstisaali sattusin. see pidi ikka väga ammu olema, sest mind kunst kui selline vist väga ei huvita millegipärast, nagu ka sport.

aga nüüd korraldas üks sõber, keda polnud tükk aega näinud, väikse peo oma doktorikraadi ja reisilemineku ja varsti saabuva sünnipäeva puhul. pidu algas viinistu kunstimuuseumis, kus hr koguomanik ise meile juhtus natuke rääkima endast ja viinistust ja muuseumist ja mõnest huvitavamast maalist. väga äge, ei olnud vaja teha nägu, tead peast kõiki rembrandti töid jms.

ja see polnud veel kõik, peale näitusekülastust põneva giidi saatel pidi toimuma väike klaverikontsert. nojah, ja siis peoperemees istus suure tiibklaveri taha ja hakkas mängima selliseid päris lugusid, niiet vaatad ja kuulad ja imestad. ühe loo mängisid koos tõnniga, kes basskitarrega bassi kitarretas. just see lugu meeldis mulle kohe eriti, praegu pole siia faili üles panna, aga natuke nagu see sinnerman. kõva värk. ahjah, mina ei teadnudki, et ta pilli mängib. aasta või natuke rohkem tagasi oli tal tulnud hull klaveriisu, hakanud mängima ja tegid poistega bändi jne.

muu pidu oli ka hästi tore, toimus seal läheduses ühes suvilas. hommikul kella 14 ajal hakkasime ära tulema ja tulime mööda seda põhjarannikut ümber hara lahe ja käisime vaatasime koljunuki üle ja tapurla miljonipeldiku ka. need väikesed rannakülad on endiselt hästi kiftid.

seda, et äntus nii palju kalu elab, poleks osanud eales arvata. hea kui ma seal seni valgel ajal 1 kala näinud olin. nüüd ujusime ringi ja iga meetri peale oli vähemalt üks kala – ahvenad, mingid ahvenamõõtu aga ilma tumedate vöötideta kalad, keda me särgedeks kutsusime ja siis muidugi haugid. hauge oli vähe, 3-4 vast nägime.

seal kalakonservis läks meil igasugune orienteerumine nii käest ära kui minna sai, joodiku kombel komberdasime kalu imestades järve ühest servast teise ega tahtnud kuidagi allikakraatriteni jõuda. aga need kraatrid polnudki öösel midagi niiväga põnevat. üks tobe konn ujus seal ainult, tahtis ujuda läbi seina.

siis kui külma valgusega hullasime ja lambid ära kustutasime, siis tuli taas vana-hea kosmose tunne peale. ümberringi tähed ja põhjakontuurid jne. üks tarkusetera on selline, et peale aktiveerimist ei maksa kohe lahti lõigata neid torusid, sest reaktsiooni käigus ilmselt muutub vedelik soojaks ja jahedas vees lidub soe vesi kohe pinnale ära. muidugi üsna huvitav on vaadata ka seda helendavat veevooli ülespoole liikumas.

nojah. pärast tulime välja, tegime lõket ja grilli, jalad saime hästi poriseks. kustutasime leegid ja tulime ära.

ahjah, marttil oli allveefotokas ka kaasas. õigemini allveekorpusega tavaline digiseep, aga alguses me seda proovisime ja alguses me proovisime ka palju sodi üles keerutada niiet välja ei tulnud muud, kui kaldal tehtud epu-pildid.

ühe väikese maakooli jaoks ei ole 155 aastat järjepidevat tegevust üldsegi nii vähe… ütlesid aktusel pea kõik sõnavõtjad, nii et see jäi kohe meelde. minu jaoks on see kool kogu aeg nii vana olnud, nagu elu. maakooli rolli suuremal pildil ei oska tegelikult ka veel hoomata. aga seda, et inimesed, kes kooli ajal üritanuks igast aktusest ära viilida, olid nüüd kohale tulnud sellise massina, mis ei mahtunud ära saali ega rõdule, ei oska ma nimetada muuks kui suureks armastuseks. oh kui pidulik! aga direktor laulis ja õpetajad tantsisid, õpetajad on nooremaks jäänud, st noori õpetajaid on palju.

kodila koolil on ka nüüd uus direktor, ka siin on juurde ehitatud ja ringi kujundatud. ma ei räägi uuest sööklast, garderoobist jms kapitaalmahutuslikest töödest, vaid sellest, et eesti keele klassis ei ole enam koidula pilti seinas kahe akna vahel, kus ta alati oli, vaid on üleval servas reas paarikümne eesti kirjaniku pildid. nende seas ka kivirähk. ma veel ei teagi, mis sellest arvata, igatahes käib kool endiselt ajaga kaasas. aga koidula oleks võinud ikka alles jääda, leian ma siiski.

meie klassist oli kohal 60%, kaks aastat noorema venna klassile tegime igatahes seekord ära, höhö. üldse on nooremad kuidagi lurumad, peab tunnistama. ah ei, nii ei saa öelda, hästi kift oli värk. vahepeal kippus korralduskomitee natuke vindiseks jääma ja kunagi ei või teada, kuidas uued inimesed sellises olukorras end välja suudavad mängida, aga ei väga hulluks asi ei läinud seekord. ega me ise ka väga üle ei pingutanud. tants ja trall, nigu ikka.

padi dm no 506966, eile sain litsentsi kätte. sellega on siis nüüd ühelpool. kursus oli täitsa fun ja selle käigus läks, nagu ivar kohe alguses reklaamis, suvi täitsa perse. ega tõepoolest polnud suurt probleemi aja sisustamisega, tegevust tekitas see kursus päris palju. mina olen küll päris rahul.

padi divemaster on padi esimene profitase, need ei või midagi õpetada, aga võivad õpetamisel assisteerida ja võivad läbi viia teatud praktilisi harjutusi. meie oludes on vist põhilised tööd, mida elukutseline dm võiks teha sertifitseeritud sukeldumisrahvaga sukeldumas käimine paadiga või kaldalt. lisaks võib läbi viia scuba review nimelist asja, mis on teisisõnu väike meeldetuletus kursusel õpitud praktilistest harjutustest. ja muidugi kõige huvitavam peaks olema nn introde tegemine. see on nagu tandemhüpe, räägitakse lühidalt mis sinuga nüüd juhtuma hakkab, antakse akvalang selga ja minnakse vette. ujuvuse, sügavuse, aja ja õhuvarude jälgimisega klient ise tegelema ei pea – saab päris hea ettekujutuse, mismoodi see sukeldumine käib ja mis tunne on vee all hingata. aga hoidke hoogu, seda teenust minu käest hetkel veel osta ei saa, enne tuleb veel natuke padile raha maksta ja instuktori järelvalve all 5 introt läbi viia. niiet koguge raha ja püsige lainel.

nüüd on vist küll talv pihta hakanud, sest avavette ei õnnestu enam kuidagi kedagi saada. pühapäeval käisime hoopis valtu ujulas koos ühe põngerja ja ühe natuke vähempõngerjama proovijaga.

põngerjas, täpsemalt martti esimeseklassijunsust poeg hingas isa akvalangi lisaotsast, minu scubapro mask ees, hoidis 2,5 kg pehmet raskust käes ja kõndis mööda basseini madalama osa põhja nagu mingi tuuker, ausõna. piisavalt väikeseid lesti talle jalga panna meil polnud. vaatepilt väga naljakas.

suuremal tüübil võis olla ka üsna põnev, sest alguses hingas lisaotsast mask ees, polnud tal lestasid ega midagi. nagu tavaline ujuja, kes on vee alla sukeldunud ja sinna väga kauaks jäänud. pärast panime talle ikka raskusvöö ka peale ning toppisime vee all vesti selga ja lestad jalga. lõpuks mõned lihtsamad harjutused ka, nagu regu leidmine ja maski puhastamine. see tegelane läheb kindlasti kursusele ka, tal pole nüüd enam mingit pääsu.

martti proovis ise ka seal meelde tuletada oma owd harjutusi, maski ära võtmist ja vesti ära võtmist. lõpupoole jätsime vestid basseini põhja vedelema mingi vahemaa taha ja ujusime ilma õhuta ühe vesti juurest teise juurde nagu tanklast tanklasse.

lõpuks ometi on poliitika muutunud läbipaistvaks ja arusaadavaks. sina ostad poest kaupa, suurtootja või vahendaja saab palju raha, tema paigutab raha poliitikasse ja ametkondadesse, tellib sellised seadused nagu talle meeldivad jne. põhimõtteliselt toimuvad aastaringi ühed suured valimised igas kaupluses ja teenindusasutuses. täna ma näiteks ei arva väga hästi ühest parteist, õigemini mõne selle juhtfiguuri suhtumisest ja seda parteid läbi tema toetajate toodete ostmise ei finantseeri. paraku pole veel päris selge, kuhu millise tootja raha liigub. aga näiteks kalevi tooteid ma praegu osta ei taha.

praegu on üsna mõttetu aeg sukeldumiseks, sest õhk on juba külm, aga jääd veel pole. meil oligi siis mõte proovida sellist natuke mõttetut sukeldumist, sest muidu ju ei saagi teada mis värk on. tegime väikse öösukeldumise rummus. õhk -10 ja vesi +7 kraadi. vesi auras autotulede paistel nagu mingi aurusaun.

kobisime vette ja mis me näeme? mitte midagi ei näe, sest nähtavus on 1m. ilmselt need pikalt puhunud tuuled said lõpuks oma tahtmise. läksime sügavamale aga nähtavus ei paranenud. lasime siis mööda karjääri serva ühe kivimüraka juurest teiseni. kivide peal muidugi magasid ahvenad, ühte vähki nägime ka. vahepeal ujusin vastu mingit suurt kivi. kohati oli küll tunne, nagu vaataks mingit filmi või midagi, sest olukord oli üsna ebarealistlik ja ei sarnanenud enam isegi eesti kehva nähtavusega vett arvesse võttes ühegi varasema sukeldumisega. see-eest uus elamus ja noh, igati rahul.

ronisime välja ja asjad läksid jäässe, käed hakkasid ka hullult külmetama pinnal kohmitsedes. seda polnudki varem juhtunud, sest seni olin talvel käinud vaid kuivade kinnastega. külmaga on ikka väga suur vahe, kas käsi on märg või kuiv, see on nüüd selge.

sain nüüd lõpuks oma uue kalipsoga vette. ära sai tellitud juba suve keskel, tuli teine üsna nobedalt, nii 3-4 nädalaga kohale, aga kuradi kurat, xl saabas polnud mitte 45-46 vaid 43-44 ehk siis mulle väike.

järgnes pikk otsimine ja ootamine, kuidas saaks saapad kohapeal ära vahetada. lõpuks nüüd saigi ja vette ma läksin.

kõigepealt eestlaetavasse pressitud neopreenist ülikonda on väga midagi muud, kui turjalukuga trilaminaati astumine. lisaks ei ole uus kuiv mulle üldsegi liiga suur, nagu oli eelmine. paar korda proovisin kuivalt selga ajada seda värki ning lõpuks lugesin ikka manuali ka läbi. muide väga lahe manual on bare poolt kaasta antud! seletatakse punkt punktilt kuidas sisse ronida ja kuidas välja saada. lisaks kuidas lukku ja õhuklappe hooldada ning kuidas hoida. ma kohe pean siin tähtsamad punktid välja tooma, mõni võibolla ei teagi ju.

sisseminek käib järgmiselt – paned ühe jala sisse ja tõmbad ilusasti üles välja. siis paned teise jala ja tõmbad jälle sääre korralikult sirgu ja üles välja. siis tõmbad kalipso omale rinnani üles ning raskem osa võib alata. nüüd on ka paras aeg käemansette talgitada. talgikott oli muide kaasas. pistad vasaku käe varrukasse ja sebid läbi manseti. tõmbad luku üle õla. siis paned parema käe küünarnuki kalipsosse ja torkad sealt käe varrukasse. nüüd peab vaatama, et luku otsi väga laiali ei rebiks. vasaku käega peab aitama serva üle õla ja vajadusel tegema seda järkjärgult ning metoodiliselt. kui õlad sees, võtad kummalti poolt pead luku ülemisest servast, mis on kukla taga, kinni, pea ette ja lõug vastu parempoolset rangluud, vajadusel kükitad veitsa ja tõmbad luku serva üle pea. siis aitad peopesadega neopreenmanseti üle pea ja sebid selle serva sissepoole kahekorra. luku esimene osa pannakse kinni vasaku käega. paremaga ei ulatagi. ja kui lukku kinni tõmbad, siis väike sõrm jookseb mööda kalipso sisemist poolt, et vältida alusülikonna vms riiete luku vahele jäämist. ja lukku ennast tuleb ikkagi iga kord määrida sellise pehme parafiinitaolise asjaga, mis on kõvasti pehmem kui valge majapidamisküünal. peale määrimist tuleb paar korda lukku kinni-lahti tõmmata, et määre sulaks hammaste vahele.

väljasaamine on veel raskem. lukk lõpuni lahti ja kaelamansett üle pea. siis hakkab parema käe välja sebimine. vasakuga aitad serva üle õla ja sebid kätt varrukast välja jälle järkjärgult ja tasapisi, vaatad et luku otsi väga ei lõhuks. parem käsi väljas, siis on edasi juba väga lihtne.

hooldamise kohta on selline jutt, et lukku tuleb enne iga kasutamist määrida ja lateksist käemansette talgitada. luku otstesse soovitati natuke silikoonmääret panna, aga ei mingil juhul aerosooli ega vedelat variant ning üldse igasugu petrooleumi jms õlivärki asjast eemale hoida. lukk peab hoidmisel alati lahti olema ja kõige parem on hoida ca 10cm läbimõõduga toru peal. manuaalis on isegi väike õpetus kuidas sellist asja teha. et võtad aga jämeda toru, lõikad paraja jupi ja pistad nööri läbi, teed nöörile sõlme ja saad sedasi konksu otsa riputada.

sukeldumisel erilist vahet ei tundnudki, natuke ehk oli jäigem, aga ei saa öelda, et oleks liikumist seganud. kaelal ei hakanud külm, kui vette läksin. kahekorra keeratud neopreen on ikka midagi muud, kui õhuke lateks. sisselaskeklapp on teistsugune ja teise külje peal, mul enne oli vasakul, nüüd paremal pool ja uuel tuleb nuppu alla vajutada, vanal said sõrmedega ümber klapi hoida ja ühe sõrmega serva peale vajutada. kuidagi kindlam tundus vana variant. seekord tegin siis nihukese tüki ka ära, et enne esimest kasutamist keerasin klapid küljest ära üldse ja panin tagasi. ja hakkan seda nüüd tegema iga mingi arvu sukeldumiste järel, et see tihendivärk seal liiga ära ei harjuks kinniolemisega, kuni lõpuks enam üldse lahti ei tule. mul on tunne, et eelmisel kuival hakkaski lõpuks õlaklapp vett sisse laskma ja seda asja lahti keerata enam ei õnnestunud mõistliku jõuga.

ainke asi, mille kallal võiks norida, on natuke lühikesed sääred. alguses oli plaan, et lõikab vanad saapad küljest ära sedasi, et jääb ca 5 cm saabast sääre külge ja saan pikemad jalad. aga millegipärast tehti töö ära ikka by the book mitte ja minu erisoovi eirati. seekord polud enam mingit huvi edasi jännata, sest kurat ma tahan ikka sukelduda mitte kalipsopedereerida. aga vaatab, millalgi ilmselt ma selle 5 cm sinna vahele veel suran.

ja soojem on ta tõesti. all oli ainult soprase alusülikond ja 11 kraadises vees oli soe, oleks võinud isegi vähem ehk all olla. tina panin 10 kg asemel 12 kg, aga seda oli tegelt natuke palju, järgmine kord proovin 11 kiloga. meenus, et korra ju olen bare alusülikonda ka kasutanud, see on tõesti õhem, nagu manuaalgi väidab, aga pidada sooja pidama sama hästi kui paksud, kuna bare oma on rohkem kihiline ja kihid on need, mis sooja kinni hoiavad. ühesõnaga nii peaks saama sama sooja vähema ruumalaga ehk vähema tinaga.

öääh, ma ütlen. pole kahtlustki, et see on väga jama aeg, aga vähemalt saab kaks punkti sellegi eest. viie punkti jaoks on vaja ujuda alla 6:30, mis on umbes poole kiiremini kui mingu hetke tippmark. nii totaalset muutumist, mis võimaldaks mul sellist aega ujuda, pole kindlasti plaanis, aga no ühel päeval võiks nelja eest ehk 8:40 selle ära kühveldada küll. täna läks alguses kohe hingamine pekki, sest alustasin krooliga. siis äkki tuli veel mingi jorss minu võistlust segama ja loomulikult, loomulikult võttis siis natuke seda ringi vahtimist ja sahmimist mul aega 57 sekundit, mis jäi puudu kolmest punktist. arenguruumi igatahes natuke nagu oleks.

keset päeva käisime täna veelkord bungsbergi peal, sest ilm oli niivõrd tuuletu. ja minul lubati paati juhtida ja kohe esimese kilomeetri peal jäi paat lihtsalt seisma. selgus, et bensiinivoolikul see käsipump oli katki rebenenud. teipisime selle kinni ja sõitsime edasi. bungsbergi peal oli vesi soe, 14 kraadi või sedasi ja nähtavus kehva, 3-4 äkki. naljakas oli see, et alla jõudes oli ühel tegelasel, kes ankrut kinnitas, ümber käe üks mask, mis polnud mitte sukeldujal pinnalt kaasa võetud, vaid selle oli sinna umbes kuu aega tagasi visanud üks teine sukelduja. lamp muide töötas ja leidmise hetkel isegi põles. ilmselt oli meie ankur täpselt lambile pihta kukkunud ja selle sisse lülitanud. olime üsna hämmeldunud igatahes. see poi, midamooda eelmine kord olime toimetanud, seda enam polnud, ilmselt oli pinnalt pall ära lõigatud ja köis vedeles keset vraki tekki.

tagasiteel sõitsin jälle ja muidugi üle laevatee ühe suure laeva eest läbi üsna napi varuga. saime üle laevatee ja natuke veel, siis sai üks paak tühjaks. höhö. enne sadamasse jõudmist muidugi läks see meie teibitud bensiinipump veel korra katki, siis hoidis üks mees lihtsalt seda värki oma käte vahel koos ja sõitsime minema. pirita paadipoes oli täpselt selline käsipump olemas ja vahetamiseks oli vaja ainult kääridega sukeldumisnuga ja pisikest tellitavat võtit, mis mul muide kaasas olid. ühesõnaga remontisin paadi ära, ja nagu ikka, mingit asja natuke parandades tekib kohe väike omamehe tunne niiet ma arvan et paat väga ei pahandanud, et ma teda täna tiba roolisin.

teine ots oli värskete owdkatega heino peale, kus mina üritasin neile instruktori järelvalve all väikse briifingu maha pidada. tavaliselt ma muidugi olen rahvale natuke rohkem rääkinud jne, aga seekord oli neil oma instruktor ka kaasas, kellel oli ka rahvale ühtteist öelda. minu töö oli siis veel viimasena vette ronida ja lõpuks ankur lahti teha. aga enne kui vette jõudsin, tuldi juba pinnale, sest ankur polnud vrakil ja nähtavus oli kehv. noh ja siis ootasime, kuni rahvas kõik pinnale tuleb, et saaks paadi käima panna. siis olin mina  paadis, 6 inimest vees, sõitsin seal inimeste vahel ringi, vaatasin aga kajaloodi ja gpsi ja üritasin ankurt vrakile saada. mitte et mul oleks olnud au seda kunagi varem enne teha olnud. samas peab ükskord ikka esimene olema ja on neid esimesi kordi ennegi üle elatud niiet mis seal ikka. lõpuks olin paigas vraki lähedal ja instruktor läks alla tsekkima. päris vrakil ankur ikka ei olnud, aga oli siiski nii lähedal, et ankrut kaotamata õnnestus vrakk üles leida ja ankur üle vraki parda kinnitada. kamp lidus alla, mina sebisin ennast ka käppelt kokku ja lidusin järele.

selle sukeldumise tähtsaim tunne oli hea trim. need kummist lestad on natuke raskemad ja tina oli ka 14kg. vahepeal lihtsalt hõljusin täiesti liikumatult, ainult hingasin ja asend püsis täpselt paigas, ei kippunud jalad tõusma ega langema. ringi ujudes pole sellega muidugi kunagi mingit probleemi, aga just paigal vedeledes või vertikaalasendis üles tulles. ülestulemist kaifisin ka täiega nii tõustes kui ka ohutuspeatuses vedeledes. kummilestade ainus miinus on nende jalga saamise ebamugavus – kumm pole ju nii libe nagu plastmass ja mingeid klambreid ja kiirpinguteid neil ka ei ole. samas on palju parem tasakaal seda pisikest ebamugavust kindlasti kuhjaga väärt.

kavatsen kõik need stamina testid teha ära eelneva proovimise ja trennita, sest iga kord kui jälle ühega maha saan, siis tunnen, et rohkem ei tahaks sihukest asja läbi elada.

800 meetri snorkeldamine ehk maski, toru ja lestadega ilma käte abita ujumine tõi kaasa sama effekti, mis väsinud sukelduja tõukamine – mingil hetkel muutus see rutiinseks tööks ja aju lülitus puhkelainele. kolmanda-neljanda ringi juures läks juba sassi, mitmes ring parasjagu käsil on. õnneks ujus kõrvalrajal kaaskannataja must natuke eespool, siis kui ta ükskord mulle enam vastu ei tulnud, siis oligi mul ka töö seks korraks tehtud. reielihased parajad puupakud ja nägu ujumisest roosa. selgus, et selle tulemusega saab viiest võimalikust ikka 4 punkti kätte. nüüd jääb ujuda veel 400 meetrit, sealt piisab 1 punktist, mille saab igaüks, kes distantsi lõpuni ujub.

nojah, meil peres meremehi ennegi olnud – isa õppis merekoolis, püüdis kalu ja oli vene sõjaväes mingi sõjalaeva motorist vms. hiljem peale autoavariid sai temast maamees, aga uhke vorm, isegi triibuline särk, lintidega meremehe müts, pleksist kokku liimitud laevamudel ja üks ilus värviline merelangingu piltidega raamat olid ilmselt asjad, mispärast mina väiksest peast kosmonaudiks saada ei tahtnud.

sukeldumistega käib paadisõit üsna tihedalt kokku ja on üsna niru seal olla, kui asjast kottigi ei tea, ise sõita ei oska ja ei tohi. noh ja kui siis tuli signaal, et nüüd läheb väikelaevajuhi kursuse tegemiseks siis olin kohe käpp kah.

kogu see kursuse orgunn ja värk jäid mulle kohe algusest peale segaseks, sest polnud ise asja juures ja täitsin rohkem lihtsa lisaliha rolli, et grupp täis saada. õigest grupist olime oma pundiga ühe tunni maas, niiet stardis tiba kaotasime, kuid tegime oma esimese tunni ikka järgi ja saime reele. edasi oli kolm pikka tundi nädalas, pidevalt anti uut materjali paberil ka kaasa koduseks tudeerimiseks, niiet ega erilist mölutamist ei järgnenud.

põhimõtteliselt saime siis teada kuidas see kaardivärk käib, igasugu magnetismidega majandamine ja tuuletriiv kah otsa. varem, nagu kuulda olnud, on programm olnud mahukam – hoovused jms veel lisaks. ilmakaarte õpetati lugema ja nüüd siis tean, mis umbes tähendab, kui ilmateade räägib lähenevast madalrõhkkonnast ja sellega kaasnevast tsüklonist. kõige olulisem osa on siiski see va kokkupõrke vältimise eeskiri, mis lühidalt tähendab, et vastutulevad laevad mööduvad üksteisest paremalt ja kehtib parema käe reegel. purjelaevadel sama diil, ainult et lisaks on eesõigus vasakul halsil või pealetuule oleval laeval. udus näiteks käib üks suurem tuututamine ja kolistamine. meremärgid, lipud, laevatuled, majakad, sõlmed, posu laevas leiduvadid vidinaid nagu knoobid, taglased ja peelestikud peaksid ka nüüd mitte enam päris võõrad sõnad olema. ahjaa, kunagi ei tohi laeva lähedal öelda sõna “nöör”, sest seal pole nööre vaid on otsad. pealegi kõlab ilgelt sheffilt, kui paned oma mereterminoloogiat nii palju kui meelde tuleb ja maarahvas enam kottigi aru ei saa.

täna oli eksam. muidugi jäi kindlasti just palaviku tõttu tähele panemata, et eksam pidi algama jah kell kaks, aga hommikul kell üheksa pidi olema simulaatori trennis mereakadeemias. õnneks sõber helistab poole üheteistkümne ajal, et kas ma ei tulegi? hömm, päevale hea algus tehtud, kihutasin võileib näpus lasnamäele suunas. ega täpselt ei tea seda kanti, vahepeal tundsin, et nüüd ei saa enam aru midagi, aga sõitsin ikka edasi ja mõtlesin endamisi, et praegu justkui sõidan udus ja mis kuradi meremees see on, kes kallast üles ei leia. jõudsin nibin-nabin kohale. simulaator on siuke suur kolme prozektori ja ühe kumera ekraaniga arvutimäng, mille pult on nagu laeva sild. olemas on rool, kaks kangi, millest käiku anda kummalegi mootorile, igasugu seiereid ja tulesid ja lisaekraane, ehk siis kiirusenäitaja ja gps. jutt oli lihtne – enne keera rool paika ja siis anna käiku. kui käiku pole, siis laeva juhtida ei saa. sadamas sõida kuni 4 sõlmega ja pigem sõida aeglaselt kui kiirelt. see nipp ka, et kui anda käiku ainult ühele mootorile, siis pöörab asi järsemalt. laev ise oli vist 12 meetrine raudlaev. sain mõned korrad proovida, midagi katastroofilist polnudki.

rahvas pandi kõik kaarditööd tegema, vahepeal käidi ükshaaval simulaatoris sõidueksamit ja pärast teooriatesti tegemas. arvake, kes kutsuti esimesena? sõitsin siis sadamasse sisse, panin laeva kai äärde ning olin sõiduga ühelpool. teooriatestis maksimumpukte ei saanud, aga soorituseks piisas. kaarditöö juures kah mingeid “üllatusi” polnud, tuli lihtsalt soome rannikult ankur üles tõsta ja pirita sadamasse põrutada. vahepeal puhus tuul ja pidi seda arvestama. osa kursist võis ise valida, valisin nii lihtsa, ohutu ja otsetee kui sai, mõõtsin nurgad, arvutasin kursid, liitsin magnekäändeid ja triive. veel mõõtsin läbitud teed ja arvutasin kulunud aega. selle koha koordinaadid, kus helsingi tuletorn vaateväljast ära kaob, panin ka kirja. no ja oligi lühidalt kõik.

reedel peab arstitõendiga ark’i minema ja peaks load kätte saama. siis oleks päris lahe, kui kusagilt veel paadi ka leiaks.

reede õhtal sõitsime laeva peale ja purjetasime hommikuks stockholmi. sealt oli vaja ainult 970 km veel edasi kütta ja olimegi hitra saarel. kohale jõudsime umbes kesköösel ja tegime väikse uinaku. kella viie ajal hommikul hakkasime tagasi sõitma ja jõudsime kenasti kella kuuese laeva peale ja näe täna hommikuks juba kodus tagasi nigu niuhti ja selle peale võiks kerge vene aksendiga öelda “ah, see on huinjaa!”, mis oli reisikaaslastel põhikild ja öeldi iga asja peale.

rootsis oli kõik lihtne, toll vaatas et aa, divers, ah hitrale jah, no head reisi jms. teed hästi märgistatud ja meil gps ja legend ees. teed ise muidugi meie omadega võrreldes head, suures osas sellise laia teepervega ja kui mingile tüübile selga sõita, siis võttis ta kohe sinna laia serva peale ja lasi su mööda. ilm oli ka ilgelt ilus, ainult majad olid neil kõigil punased, nurgad ja raamid valged. autod muidugi peamiselt volvod.

norra tollipunktis polnud kedagi, sõitsime rohelise foori alt läbi, sest deklareerida polnud meil muud, kui et kõik on huinjaa. mõni kilts eemal peeti ikkagi kinni ja alustuseks küsiti kohe hjöögrä-mjöögra? möhh? tollirahvas oli sellises lõbusas tujus, küsiti siis et noh palju suitsusid ja alkoholi kaasas on, aga meil polnd suitsetajaid ja kogu õlu oli öösel laevas ära joodud, ühesõnaga polnd meil mingit alkoholi. tädi tegi igasugu nägusid, et kas kohe üldse ei ole. vaatas mind ja ivarit aga ei osanud meist vist midagi arvata, väga suurt usaldust me vist ei äratanud, tahtis ikka kasti ka vaadata. siis veel tuli välja üks meestoll ja küsis “juhiluba?” höhö. meie kord oli nägusid teha. igatahes last oli meil korras nagu norras ja tõmbasime sealt jeehat. norra ise läks üsna kohe üsna mägiseks ja teed üsna kõveraks ja ega see asi jäigi nii. sõitsime nii neljast-viiest tasulisest tunnelist läbi ja kiirusepiirang oli seal igal pool mitte üle 80 km/h. päike läks looja ja keerasime viimase E tee pealt maha, kohalikku 714 maanteed garmini worlmapi peal enam polnud. sõitsime legendi järgi aga edasi. mägiteedel hästi palju järskusid ümberkuklakeerasimise kurvisid ja mäest üles ja mäest alla. keskköö paiku ikkagi tuli viimane tunnel, mis viis mere alt läbi hitra saarele. tunnelis tuli usinalt kõrvu tasakaalustada, langust võis olla mõni paarsada meetrit, jalg pidi muudkui pidurit vajutama, aga kiirus ikkagi kasvas. keset tunnelit pidada olema ka fotokaamera, mis kiirust mõõdab. sõit üles käis kolmanda käiguga, aga välja me saime.

kohapeal nägime laeva ja kuda neid karpe süüakse, sõime sidrunipipraga paar tükki ära ka. siis kähku miskisse pisikesse majja madratsi peale sirgu ja järgmisel hetkel oligi kell 5.

tagasi tulime jälle suht läbi öö, aga vaikselt harjus silm ära ja koit polnud kaugel, niisiis sai tsimarukese neid mägesid ja järvesid ja kõveraid teid ja udu imetletud. sõitsime mööda sama teed ja imelik oli näha seal tuttavaid kohti. rootsi tollis polnud kedagi, sest ega neid, kes ürgkallist norrast midagi rootsi smuugeldaks, väga palju ei saa olla. rootsis jälle majad punased, valgeservalised, igas kohanimes oli paar-kolm ö tähte, mõni koosneski ainult ö tähest ja noh, igas muus mõttes ka täielik heaoluvärk.

laevas olin tagasiteel kajutis ühe kahtlase väljanägemisega härraga, kes ei teinud suurt saladust, et ta on iraagist, aga elab rootsis. valis omale koiku välja ja keris sinna peale mingit araabiakeelset raamatut lugema. mõtlesin et tea kas peaks koti kaasa võtma kui kajutist väljas käin, pärast on kindlasti pomm sees vms. läksin kähku ära sööma. kuidagi ei tahtnud pärast kajutisse tagasi minna, aga laeva peal polnud mitte kottigi teha ja tuli minna. lugesin natsa oma mingit koolivärki, kuni iraagivana läks oma kilekoti kallale askeldama, võtab välja liitrise viina ja mingi mahla. noh kas viina võtad? oi ei-ei. noh, tema ka mitte, aga valas topsid täis. panime siis seal na-zdarovje ja rääkisime juttu. lühdalt, tema oli 60 aastane, hiljuti abiellunud, läks tallinnasse mingite arstide juurde. ise oli filosoofia doktori kandidaat vms. poliitika teda ei huvitanud, ütles et see on lihtsalt rahavärk. kapitalism talle ka ei meeldinud, sest siis inimesed teevad kõike rahapärast ja sisemiselt jäävad aina vaesemaks. veel jäi meelde, et islam on paha, kuna islamirahvas miskipärasat kipub olema vägivaldne ja üldse on see koraan üks tobe raamat ja allah paras homoseksualist. samas ma pole ammu vene keelt rääkinud ega kuulanud, niiet kogu see meie jutt võis üsna vabalt olla hoopis autodest, igatahes polnud elus iraaklane midagi nii hull, kui bbc räägib.

täna sai basseinitunnis sada sukeldumist täis. üsna raske tund oli. kõigil ei tule hingamisteede kontrolli alla saamine nii ludinal (tõmbavad vett ninna) ja kipuvad kohe pinnale – ei julge/taha selle asemel nina kinni suruda ja end suu kaudu tühjaks köhida. aga ega sundida ju ei saa, st tegelt saab ka, aga alati ei julge/taha. nii palju siis sajast.

koju jõudsin, sõin kardulat ja seenekastet, nii palju siis seentest.

kõvad diipdaiverid läksid siis bunsgbergi peale kahte järjestikust sukeldumist tegema, aga hästi see neil ei kulgenud, vähemalt lõppes hästi.

lühidalt kokku võttes tegime ilget sitta kokku, mina unustasin alguses maha kapuutsi, siis tõnno oma kindad, ja enne seda selgus veel, et naissaare ümbruses traalitakse miine. vette sulpsates kaotas tõnno veel oma maski koos tutika maskilambiga. alla minnes unustas kuiva volla kinnitada ja midagi pusisime seal veel, aga sissejuhatuseks sellest aitab.

vraki läheduses hulpis pinnal veel üks poi, üritasin seda enne ankrusse jäämist tirida, aga ei saanud hästi aru, kas ta ikka on kinni kusagil või ei ole, igatahes me seda väga ei usaldanud, viskasime oma ankru ja sidusime viie peale oma ballooni koos regudega.

allaminekul rohkem nalja ei saanud, kui see kõrvale jätta, et ankur polnud vrakil. natuke otsisime, aga ei leidnud peale torude suurt midagi ja tagasi pöördudes ei leidnud enam ankrutki. hakkasime üles tagasi tulema. siis läks asi tiba segaseks, mingi hetk me neljakesi justkui tõusime ja ma nägin kõiki teisi ka, tasapisi hakkas aga kogu see way kuidagi pöörlema, aga mitte üksteise suhtes vaid kuidagi imelikumalt. nagu me kõik pöörlesime vees ümber mingi kesktelje nii, et üksteise suhtes olime paigal. kes on pöörlevas kujundhüppes lennanud, see teab täpselt. inimesed on sinu suhtes paigal, aga näed, et silmapiir ja maapind all pöörleb. selline tunne oligi, ainult et kuidas saime meie sedasi vees pöörelda, see on ju võimatu, ütleb aju, aga silm ütleb, et näe pöörleb ju. ühesõnaga miski mul jukerdas seal laenatud kapuutsi all. aga ujuvust ja värki oskasin kontrollida. siis jäi üks mees natuke alla ja instruktor, kellega mina paaris olin, tegi paarides vahetuse ja läks ise allajääja juurde. noh, tulime siis aga ülespoole. siis vaatan, et hoo, ankruköis meie pea kohal, väga timm. vaatan siis, kuidas uus paariline köit mööda end ülespoole veab, kuidagi kiiresti tõmbab, aga sügavus justkui hoopis kasvab, no mida kurat? olime kuidagi sattunud hoopis selle poi köie peale ja tõmbasime poid alla. edasi tekkis väike segadus ujuvusega ja siis kippus arturil raskusvöö üle puusade libisema, aga seda ma sain aru alles siis, kui ta oma lambi oli mulle ulatanud. sebib ja sebib ja siis võtab raskusvöö üle jalgade ja lestade lihtsalt ära ja viskab õlale, üsna kummaline vaatepilt. samal ajal üritab köiest hoida, mis millegipärast ei anna erilist tuge. igatahes asi kontrolli alt välja päris ei läinud, jõudsime ohutuspeatuse kõrgusele ja üritasime seal püsida. aga kui raskusvöö ikka õlal on, siis jalad hästi allapoole ei püsi ning kippusid minema ülespoole. proovisin korra teda ka õiget pidi keerata, aga see asi läks kuidagi liiga keeruliseks kätte ja artur otsustas üles minna. mul kompuuter näitas soovitusliku asemel kohustuslikku dekopeatust, sest ilmselt olin korra tõusukiirust ületanud ja ei hakanud sellega rohkem riskima ning passisin nõutud 4 minutit veel seal poi nööri peal lõpuni.

kõik õnnelikult paadis. mina ikka oma pöörleva kujundi mõju all. vahetasime balloone ja sõime, enne teist allaminekut tõstsime ankru välja ja sidusime end selle poi külge. vaatasin siis neid sõlmesid, millega balloon meile parda külge oli seotud ja küsin veel, et no mis sõlm see veel selline on ja saan vastuseks, et see pole see, mida sa näed… see oli vähemalt sama loogiline, kui all pöörlemine, seega sobis vastuseks küll.

teine sukeldumine oli igavam, siis läks kõik nii nagu pidi. poi oli korralikult vraki peal kinni, jõudsime alla ja ujusime tekil ringi, kuni dekovaba aeg otsa hakkas saama ning tulime vaikselt ülespoole. viimane huvitav seik oli see, kui ivar midagi sõrmedega vehkima hakkas. kas see pidi mingi liitmise või lahutamise harjutus olema, sellest ma seal aru ei saanudki, ilmselt aju oli ikka üsna aeglane siiski. pinnal oskaks üsna kiiresti järeldada, mida tähendab 8 sõrme ja plaadi skrätsimise liigutus kokku – deep stop 8 minutit või 18 meetri peal. aga no see selleks.

viie meetri peal hulpis meil balloon, kust pidime vähemalt minuti hingama, kraan keerati lahti ja proovisin siis kah. ühe käega pidi korralikult balloonist kinni hoidma, sest see ikka loksus üsna korralikult.

pinnale jõudes teatati, et keegi admiral pitka sõidab meist kümne minuti pärast üle, niiet tuleb vaikselt liikuma hakata – mida iganes!

täna oli see tähtis hommik, kui algasid meil stamina testid. neid on kokku neli, seekord saime ära tehtud kaks – veesvedelemiseveerandtunni ja väsind sukelduja vedamise. lisaks saime ära teha ka varustusevahetuse.

pidime hulpima basseinis 15 minutit. ja et liiga lihtne poleks, siis võisime hulpida käsi-jalgu liigutamata – end ainult kopsudega pinnal hoides. alguses ma vaatasin et ei ma ei püsigi pinnal üldse, aga krt selgus siiski, et kui kopsud õhku ääreni täis tõmmata, siis ikka püsis nägu uhkelt pinnal. välja ja uuesti sisse tuli hingata suht kiiresti, et vahepeal vajuma ei jõuaks hakata liiga palju. teine võimalus oli hingata välja ainult pisike osa ja kohe uuesti sisse samapisike osa, niimoodi vaikselt lõõtsutades. 15 minuti jooksul oli aega mõlemat varianti proovida, aga ei olnud kumbki hea, ikka kippus pinge kehasse kogunema ja väsimus tekkima. siis jälle tuli mõelda, et tuleb lõdvestuda, et keha vähem hapnikku tarbiks ja lihtsalt ära kannatama. viimase 2 minuti jooksul tuli käsi ka veel vee peal hoida. muidugi mitte õlast alates, vaid lihtsalt randmest sõrmedeni jääv osa või nii. peab ütlema, et see oli üks väga harjumatu harjutus. vahepeal keski hüppas kõrge ääre pealt basseini ja väike lainekene lükkas mind vastu basseini serva. end eemale lükates läks tasakaal korraks ikka päris käest ära ja sain hea lahmaka vett kurku ja ninna ning kippusin vajuma. see oli siuke rõve koht, muu oli rohkem ebamugav kannatamine. kui aeg täis sai ja veest välja tulime, siis tuli kuulmine jälle tagasi, vees ju vaikne, pinnal ilge pladin ja muu müra, kerge shokk ma ütleks. ja ega nägemine oli ka alguses üsna udune.

veel tegime väsind sukelduja vedamist. noh ütleme sedasi, et me otsustasime kõik vedamise asemel tõugata, ehk hoida väsinu jalgadest ja ise nägu vees regust hingates täiega lestadele valu anda. 25 meetrises basseinis pidime tegema ka 3 pööret, kuhu kulus ka hulk aega ja hoogu jne, aga oluliselt seal kaotatud aeg meie tulemusi vist mõjutanud poleks, sest maksimaalsest skoorist jäi vist ainult ühel tegelasel natuke puudu, ülejäänudel rohkem. mina oma tulemust hetkel ei teagi, aga vist sain 4 punkti ikka kätte. pikad lestad selle harjutuse jaoks head ei olnud, sest jalgades pole lihtsalt piisavalt jõudu, et neid efektiivselt kasutada. ja hingeldama võttis ka ikka korralikult. lõpuks kadus igasugune huvi kõige muu vastu ja lihtsalt vajutasin lestaga nii palju kui tuli, et vähemalt pärast poleks mõtet, et oleks võind veel vajutada.

enne stamina harjutusi tegime tegelikult varustuse vahetamise ka ära. rahvas pandi paari, enne ei olnud teada, kes kellega paari satub, ja anti viis minutit aega arutada et kuda ja mida. pärast peksti vette ja siis öeldi kellel õhku pole. kahepeale jäi hingamiseks vaid üks regu, seda tuligi omavahel sõbralikult jagada, sellega koos alla minna, all maski, lestad ja vesti ära vahetada ja siis koos üles tagasi tulla. mina sattusin paari maidoga, leppisime kokku, et raskemaid asju teeme kasvõi kordamööda, et see, kes parasjagu ei hinga ja tal on käed vabad, teeb tegusid ja teine valvab seni. aaga noh all selgus, et asi nii hull ei ole ning osa asju saime rahulikult samaaegselt ära toimetada. maski vahetamine oli sihuke kõige naljakam asi, sest mingil hetkel polnud sul ei maski ega regu. samas oli mingi varasem kogemus, et kui mask siis ette panna, jätkub kopsus olevast õhust nibin-nabin, et sellega veel mask ka vähemalt poolenisti ära puhastada. edasi oli juba näha kus on regu ja mis üldse toimub. me vist saime selle värgi tehtud umbes 5 minutiga ning karistuseks saime kumbki omale veel ühe paarilise ja tegime kumbki sama värgi veelkord läbi. teine kord tegin karitiga, kes esimese korra väikse paanika peale oli osanud ära puterdada. vahepeal kavatses seekord üldse mitte teha, aga lasi end pehmeks rääkida, et hiljem on veel raskem niiet andku minna. ja tegimegi üsna ludinal ära, tema veel oli nii hoolitsev, et kui mul pikemat aega õhku polnud olnud, pistis regu suhu ja vajutas purget, alguses natuke harjumatu, aga pärast tundus üsna mugav.

igatahes peale seda varustuse vahetamist tuli küll ilge kõvamehe tunne peale, et ilged tegijad ikka – tahavad, joovad kisselli ja kui tahavad, vahetavad samal ajal varustust.

aina on juhtunud igasugu selliseid asju, mis tahavad pikemat seedimist ja ei saa neid kuidagi kirja panna. mõni selline asi ei jätagi selget jälge ja kaob kuskile tahaplaanile, teinekord kargab jälle esile, kui juhuslikult mõni legotükk kuskile paika kukub. voah, milline sissejuhatus!

kõigepealt käisime sõberitega korra keril. väike saareke pranglist veel põhja poole. minek oli üsna meelevaldne, tuli kellelgi mõte et läheks ööseks sinna ja siis hommikul tagasi. tal polnud raske meidki sellega nõusse saada, sest miks peaks inimesed pidevalt oma ajaga midagi mõistlikku tegema.

võtsime aga kaasa võid ja pekki ehk kütust ja puid ja grillivärki ja leekisime minema. avamerele jõudes kasvas laine aina kõrgemaks ja kõrgemaks, vahepeal sadas natuke vihmakest, aga saar hakkas ikkagi paistma millalgi. randumisega sai nalja, sest seal pole kaid ega liivaranda vaid kivid. üks ankur läks katki ja ots jooksis ümber vindi ja mees läks üle parda ja vesi käis tal kuivaülikonna sisse ja ta raip ei tahtnud hästi pinnal püsida peale seda, natuke jõlkus parda küljes kuni kaldale ujus. ja siis meie, kes me paadindusest suurt ei tea olimegi paadis, kuni ka mina, kes ma tean vähemalt seda kuda paat käima käib, ka üleparda ronisin ja vindi otsast otsa lahti harutasin ja üritasin kah hoida vastu, et vint kividesse ei rammiks. ühesõnaga see oli üks hull sumamine seal, aga kõik tegid mis suutsid või natuke rohkem ja saime paadi kinni varuankru ja veel kahe otsaga kaldale ümber kivide ning olimegi kohal.

asjade maale saamine käis alguses õlal ja pärast suurtes kilekottides lohistades ja lõpuks minu sukeldumisasjade kastiga järel lohistades sedasi, et ise vedelesime kuiva ülikonnaga pinnal, ühe käega vedasid end nöörist ja teisega hoidsid lasti.

nüüd polnud ka veel aega saare peal ringi hängida vaid otsisime üles geneka. vaatasime genekat, mis nägi välja nagu traktori mootor. mootori otsas oli genekas ja suur pult, kus oli igasugu näidukeid ja lüliteid, mis võtsid esialgu natuke kirjuks silmis. alguses mõtlesin, et kuradi lahe oleks siin olla tõsises merehädas. siis võiks kaks päeva külmetada ja oodata, kuni igavus saab võitu eksimishirmu üle ja saab rahulikult neid nuppe ja asju siin uurida kuni soovitud tulemuseni või saare õhkulendamiseni. aga me tegime hoopis telefonikõne ja saime kähku teada mis teha on vaja ning elekter sai saarele sisse kärmelt.

saar on ise hästi väike, üleni kive täis. paar põõsast või mingi madalam lehtpuu on kaa. põhiline koht on vana majakas. veel on paadikuur, mis näeb välja nagu üks paadikuur ikka ning kaevu ümber ka väike kuut. saun on ka nagu saun peab olema. ülejäänd hooned näevad välja, nagu need oleks nõukogude ajal ehitatud siia – genemaja, noh vähemalt 10 toaga kasarmumaja ja selle taga veel üks vana genekamaja ja siis kõige lõpus on peldik ja kopteri maandumisplats. maja kõrval on nii 10 meetri kõrgune rauast vaatetorn kah.

öö tuli peale, igasugu tulesid võis näha: laevade, majakate ja ma arvan et isegi soome kohal nägime kuma ning mõnd tulukest. ühelt poolt saart tulid lained kolinaga kividele, aga teisel pool oli vaikne. nihuke imelik, et kõik asjad kõrvuti. nagu oleks kaugel eemal muust, aga siiski on tulesid ja värke ja isegi elekter ja asjad on olemas.

köeti ahju ja grilliti liha, sauna vedasime kaevust vett ja sauna köeti ja fotokaga tehti piltisid, siis käidi saunas ja mindi kägisevate reformide peale magama, kes ei tahtnud paksu madratsi peal põõnata. kuni tuli hommik. paat oli alles, tööleminejad kauplesid ennelõunad vabaks ja sai mõnuleda natuke ning rahulikult hommikust süüa, isegi kohvi anti. jõudsime teha saarele tiiru peale ning tornist alla vahtida, kuid lõpuks pidime ikkagi oma kola kokku pakkima, kuivad selga ajama, asjad paati konvoitama ja minema sõitma.

imelik on käia sellises kohas mida justkui ei tohiks olemaski olla. võibolla see koht kunagi kaobki ja siis kuulavad kellegi lapselapsed vanaisa käest lugusid mida ei suuda uskuda. nii nagu kord polnud üldse elektrit majades ega internetti, sõideti hobustega ja söödi ise leiba küpsetati, nii oli kord saar kus valitses headus?

vrakk tutti sukeldumiskoha kaardi projekt veel lõpetamata, sest kuda sa joonistad, kui vraki proportsioonid puha ebaselged, ühesõnaga oli vaja korra täpselt üle mõõta see värk.

eelmine kord mõõtsime lihtsalt pikkuse ja laiuse reeliga ära, pikkuseks ahtrist vööri reelingu tipust sain siis 17 meetrit. ametlike andmete järgi peaks vrakk olema oluliselt lühem ja lisaks selgus, et reel millega mõõdan venib päris tublisti.

nüüd oli ehituspoest ostetud odav 20 meetrine vändaga mõõdulint taskus, a4 tahvlile (mis oli suht neutraalne võrreldes paksu ja üliujuva pvc plaadiga) joonistatud eskiis ning huvipunktid, mida peaks vaatama ja uurima, kui aega üle jääb. ilm oli ilus ja päike alles kõrgel taevas, sumasime alla.

põhi hakkas paistma juba 6 meetri sügavusel ja vrakk oli tervenisti korraga näha. mõõdulindi üks ots ahtrisse puksiiri laia reelingu peale, põhjast üks kivi sellele peale, et ära ei libiseks ja saigi mõõdulindi pikuti üle laeva vedada. lint seisis ilusti paigas ja ilma suuremate üles-alla vongeteta ja sai rahulikult rihtida ja vaadata ning tähtsamate asjade kauguse tahtvlile märkida. pilt läks lõpuks üsna kirjuks, sest seal ikka oli neid vidinaid.

mõõtmistööd sujusid väga käbedalt ja jäi aega niisama ringi vaadata ja oma huvipunktidega tegeleda. sõukruvi oli täitsa olemas näiteks, aga rooliratas oli vahepeal merekarpidest puhtaks nühitud. kompassi ei hakanud silma. ahtris on trümm üsna sodi täis, niiet sinna sisse küll ei mahu. pommiauku näha polnud. mootoriruumi pikkuse jagu on mõlemast pardast nii poole meetri kõrgune tükk välja kärsitatud ja need tükid vedelevad üks ühel, teine teisel pool vrakki rahulikult põhjas. mis kuradi torudest konstruktsioon see kohe rooliratta taga on, jäi ikkagi saladuseks, aga küll ma selle veel teada saan.

paarikümne minutiga sai mõõdetud ja vaadatud ja linti keritud ja siis veel ringi vahitud ja juba jõudis igav hakata, sest no nähtavus oli nii hea ja valgust nii palju, et igasugune eesti-vete kehva nähtavuse salapäras oli kadunud. üles vaadates läikis merepind vastu. läksime üles, asjad seljast ära ja paati, päikseprill ette ja toolile lösutama, puudusid vaid margariita ja jäme sigar.

aowd rahvas tegi oma vrakisukeldumist raa peale ja igal paaril oli lisaks ka üks dm hakatis kaasas.

kõige vingem asi oli aga laeva kapten, kes nägi ainult riietuse poolest välja nagu tavaline inimene, hääl ja jutt ja muu olid pärit justkui mingist mereröövlifilmist. viskas vana merekaru nalju ja spottis laeva väga huvitavalt, kõigepealt mingi poi ketijupi ankruga vrakist üle sõites vette ja siis järgmise või ülejärgmise ringiga saatis ankru järele. ja nii suure paadiga ma pole paremat spotti enne näinud, ankur oli nii kuradi vingelt pandud et paremat ei oska tahta – jooksis kergelt diagonaalis üle vraki, aga vrakki justkui ei puudutanudki, vaid oli põhjas miski võrgu sees kinni. igatahes alla minnes kohe vrakk näha ja ülestulekul ka lihtne köit leida.

sukeldujaid oli kah huvitav jälgida. ilmselt käis nende peas mõte sügavusest ja võrkudest ja ujuvusest jms, oleks sinna veel mahtunud ka mure oma paarilise pärast, siis poleks mul täna kirjutada millestki. aga eks iga asi tuleb omal ajal. täna said nad vist küll piisavalt kogemusi lisaks vrakisukeldumisele ka üldise sukeldumispaari koostöö vajaduse ja mõtte osas.

minu paarikesega sai juba alla minnes selgeks, et erilist tiimitööd täna ei tehta, sest üks läks ees alla ja eriti tagasi ei vaadanud. teine tuli aeglasemalt. alla jõudes leekis ka esimene mees kohe tuhinal minema, vahepeal siis ootas teisi ka vist järele. selle suure kihutamise peale tuli tal aga lesta küljest üks rihmapool kuidagi lahti, niiet see tolknes pikalt järel. teine paariline, kes ikka tiba kõrgemal järele üritas ujuda, nägi ja tõttas teatama, appi parandama. üks näitas siis valgust ja teine istus põhjas ja sebis lestaga ja mina vaatasin alguses seda lihtsalt pealt. siis võeti lest üldse jalast ära ja otsiti välist abi. ega kui kuival maal pole seda lesta rihma klõbinat sinna lesta külge kinnitanud, siis seda esimene kord teha 26 meetri peal võib olla paras katsumus. saime selle kinni ja jalga tagasi, teekond jätkus.

vahepeal üks mees näitas siis mulle, sest paariline oli kole kaugel, et tal õhku nüüd vaid sada. jäin mõtlema palju siis teisel võiks olla. õhumuret õnneks polnud ja selleks ajaks, kui ühel 50 bar piir ette tuli, hakkas õnneks teisel külm, suhtlemine käis miskipärast läbi minu ja üles me suundusime.

teel köie juurde ujus vastu veel üks huvitav paar, hoidsid üksteisest lausa kinni, esmapilgul ei pannud tähelegi, et tuldi õhujagamisega…

ja paadis midagi nagu oli ka kolmandal paaril hingel ja kui tagasi sõitsime, siis olid näod rahval sellised mõtlikud ja pilgud maas, aga ilmselt oli juba märjarahval lihtsalt külm ka.

asjad kaile vinnatud ja viimased paadist lahkumas, käristas merekaru järele, et järgmine kord villased särgid selga ja lähme aga jälle. vinge vennike.

õlg ja pool selga miskipärast ullult kanged kogu eilse päeva, selle nahka läks ka retk Vanja peale. aga päevake määrimist ja puhkamist lubas täna vähemalt proovima minna. mõtlesin, et kui omal jõul asju paati ei saa, siis ei lähe sukelduma kah. aga sain.

ja käisime ennelõunal korra raa peal. nähtavus oli seal kehv ehk tavaline, loodetud üldmuljet vrakist ei saanud. aga noh nii palju nägin ära, et tõesti on ta jämedatest palkidest ehitatud, tulevad sedasi alt kiilu juurest üles välja ja seal on olnud peal ristipidi ehk piki laeva lauad, mis on ilmselt plahvatusega välja pekstud ja vedelevad igal pool ümber vraki. muud nagu põlndki, tunne oli ok ja õlg pidas vastu. aga noa kaotasin ära ilmselt kama paati venitades. see nüüd mu esimene asi, mille ise ära kaotasin. siiski ma veel mõtlen, kas järgmise vestinoa ikka panen kummipaelaga kuskile kinni või mitte.

peale lõunasööki ja vajalikke asjatoimetusi mindi veel korra bungsbergi peale ka, tükk aega põdesin kas ikka minna, aga lõpuks otsustasin minna. ootasime rahva laekumist üle tunni ja selle jooksul kahtluseuss muudkui näris mind. ilmselt jäi ussile õlamääre kurku kinni ja ringi ei otsustand.

olin dilliga kahekesi paaris ja panimegi alla. dill hullu vingaaliga ees ja mina vaikselt järgi, ikka hingetõmme, neelatus, tötrs ülikonda või vesti ja pool meetrit allapoole jne. ega ma peale raal käiku mingit nähtavust siit ei oodanud küll, kuid nähtavus oli veel täitsa okei. dill tegi plaani, et vajume trümmiaugust sisse ja ujume läbi selle augu, mispärast laev üleüldse põhja läks, sest kui seda auku ei näe, siis pole justkui õige bungsbergil käikki. selle auk, mis bungsbergile saatuslikuks sai tahtis mindki rajalt maha võtta, kuidagi suutsin nii sealt läbi ujuda, et regu voolik jäi mingi serva taha kinni. aga ei hullu, sain selle kätte ja retk jätkus. august läbi, vaatasime natuke auku ja ujusime tekile tagasi. seal tahtis dill natuke veel trümmis liikuda, a ma eriti ei kippund ja kulgesime ahtri suunas edasi. ujusime mööda veel mitmetest trümmidest ja mootoriruumist, ja hülgest, mis võrkudes rippus nagu ilmatu pirakas herilasepesa või mingi muu kookon, ise üleni valge. aga mootoriruum paistis ülevalt sisse piiludes väga vinge, servad mitme korruse jagu redeleid, treppe ja selliseid pulkadest keevitatud rõdusid täis nägu filmides on tehastes. ja keskel all mingid jurakad, mis pidi siis äkki mootor olema. panime aga edasi, ahtris mingit kola, aga sellel väga ei peatunud, plaan oli minna sõukruvi kaema. minul päeva teine suht sügav sukeldumine ja dekovaba aega järel 1 minut. no sitta kah, vajusime uuesti alla. see sõukruvi oli suur nagu vannituba. ilmatu jurakas. ja dekoaeg tuli peale. ning õhku 90 kandis. suus oli selline maitse, nagu keegi puuriks hammast. väike ärevus ja süda tahtis tempot tegema hakata. hingasin mõttega ja hoidsin end rahuliku, küll jätkub õhku ka deko jaoks ja leiame ankru kenasti üles, loomulikult on ta veel alles ka. tagasi tekile ja vaikselt ujudes peatusi tegemata köie juurde tagasi. vastu tuli igasugu vendasid veel, kes mootoriruumi sisse ujusid. läksime üles. kompuuter käskis üles minna mitte rutem kui 5 minutiga. 15 meetri peal tiba passisime ja tiksusime sealt edasi 5 peale. üritasin meelega natuke silmi kissitada, et võimalike tõllaratastega endast mitte väga ähmis muljet jätta, sest köis oli väga imelik, tundus, et triivime. aga no mis sa ikka teed, ehk ka viimased mehed on kuskil köie küljes rippumas. juu olidki, sest paati me kõik jõudsime.

nii ja nüüd ma üritan meelde tuletada detaile, et tuvastada tänase joobe tugevust. vööris rippusid laes mingid moodustised, nagu koobastes. hülgest juba juttu oli ja mootoriruumist ka. suuri trümmilauke oli päris mitu, neise lambiga näidates paistis põhja välja. sõukruvi oli minuarust 4 labaga. meie ankuruköis oli üle kolmiktoru ja kohe selle taga niimoodi otse haruliselt kuskil peal, ükski ankru laba millegi taga otseselt kinni polnudki. dilli tähelepanu sain alati nii, et sabistasin oma lambi valgusvihuga üle ta maski. kolmesõrmelise kindaga ei saa numbreid näidata.

ega mulle vist rummus ka asjadest esimese korraga rohkem meelde ei jää, niiet olulist narkoosi siiski ehk polnud, mingi väikene kindlasti, aga ilmselt ei midagi murettekitavat. max sügavuseks sain nüüd 37 meetrit ja “sooja” 3 kraadi.

bungsbergist rahvas räägib alati sellisel saladuslikul ilmel stiilis, kes teab see teab, sest tihtilugu juhtub seal midagi ebaharilikku või siis muudab see vrakk ise kõik juhtumused natuke ebaharilikumaks oma sealolekuga.

niisiis ma ei teadnudki sest vrakist muud, kui et see üsna suur ja seal on palju igasugu vaatamist ja et ta asub seal üsna hobisukeldumise sügavuse piiril.

polnudki erilist plaani sinna minna, sest kuidagi minu ajakavadega ei klappinud teiste minekud. aga siis selgus, et mu ajakava oli kehvasti tehtud ja päevaga pole muud teha, kui oma koolitükke õppida. õppisingi, kuni saabus ihv, kes kamandas koju varustuse järele, sest on iseenesestmõistetav, et iga normaalne inimene jätab kõik muu pooleli, kui on võimalus bungsbergile sukelduma minna.

tunniga olin asjadega tagasi ja kruvisin värgid käbedalt kokku kai peal, otsisin ja laenasin kokku kuiva ülikonna ja muud puuduvad aksessuaarid ning üldiselt oligi kohe minek ka, ilmselt olin rahval nii pool tundi väljasõitu edasi ka lükanud, aga sellest juttu ei tehtud.

paat kihutas kui pöörane, tundsin, kuidas tuul läbi alusülikonna tuhiseb ja teadsin, et sellest ma veel paraja seljavalu saan. sõidu suunas vaadata ei saanud, sest õhuvool surus silmist vee välja. paremal pool silmapiiril oli lai tume pilv, selle all väike keeris.

üks vend istus ahtris pehmel toolil ja ütles äkki lambist kaptenile – õu, vaata et mööda ei kihuta. ja olimegi kohal, kust ta aru sai, ei tea.

rahvas oli üsna huvitavalt varustatud, oskasin see kord juba vaadata ümberringi toimuvat. üks oli tehnilise sukeldumise varustusega, puudu vaid dekoballoonid. üks sidus randmekompuutri ümber konsooli. üks oli liblikvesti kuid märja ülikonnaga ja tal oli veel õhku ka natuke vähem kui arvas. ja noh dilli varustus polnud vahepeal muutunud, ikka seesamune orants kostüüm. minul ka standartne konf, kui alusülikond välja arvata, bare oma tundub kuidagi õhem kui soprase jagu, seega väike kahtlus, kas tina sai õigesti. viimati sügaval käies oligi ikaldus, sest tina oli palju ja pidevalt tuli palju õhku sisse lasta, pärast jälle välja ka, tookord tekitas tiba sebimist ja stressi, aga seekord olin selleks ette valmistatud.

dill ja ahto ja mina olime pundis. ühesõnaga dill vaatas ahto järele ja mina olin lisaks, vähemalt nii ma tundsin ja see oli hea vaba ja muretu tunne, võrreldes viimaste dm-ina võõrastega paadist sukeldumisega. ehe fun-dive.

fun hakkas otsa saama umbes poole tee peal, sest ahto ei saand alla miskipärast. dill käis tal järel ja jätkasime laskumist. vahepeal dill näitab, nagu all oleks vrakk. mina ei näinud kottigi. läksime edasi, siis hakkasin piirjooni eristama. ja tõesti olime alles poolel teel. ankur polnud vraki peal kinni vaid selle kõrval, kuid ilus valge köis jooksis piisavalt lähedalt selle nähtavuse kohta, et võisime varsti köiest eemalduda ja laskuda otse vraki kohal.

ahto pani kõmmdi otse tekile ja dill läks tema juurde toimetama. midagi nad seal seletasid kuni mina ikka keset vrakki hõljusin ja seda seninägematut suursugust vaadet kaifisin. näen tervet suurt vrakki kogu laiuses, enda all pirakat trümmiaku nagu liftishahti, vraki kõrvalt diagonaalis üles jooksmas meie ankruköit, kaugemalt, kuhu silm enam vrakki ei seletanud, oli siiski näha teise paari aeglaselt, ma ütleks isegi majesteetlikult ülespoole sõudvaid õhumulle. all tekil toimetavad tegelased olid hästi nähtavad, aga siiski kaugemal, kui mina olin seni harjunud nii hästi kedagi vee all nägema.

dill ja ahto ikka midagi toimetasid seal, ilmselt ahto väga ei kontakteerunud, sest hoidis ikka veel vrakist kinni, dill näitas, et ahtol on peaga probleem, sellises sügavusest sai see tähendada vaid seda, et kahtlustas lämmastikunarkoosi. küsin kas üles, ütleb et oot. mul ka kiiret polnd sel hetkel veel ja väga ei muretsenud.

hingasin. õhk tundus paks ka kare. kriipis natuke suulage, umbes nagu talvel kõvast suusatamisest kõvasti lõõtsutades. vahepeal libises üle maski ka mulle ajal, kui ma sisse hingasin. huvitav kust need pärit võisid olla, kas on regu huulik jälle pragunenud või on midagi kapuutsi serva alla kogunenud. ei saanudki selget sotti sellest asjast. üldse oli kõige selle peale tunne kuidagi naljakas. otsest suurt hirmu polnud, väike ärevus, mis oli segatud võimsa nähtavuse ja vraki poolt tekitatud eufooriaga.

ahtost ei saanud asja ja hakkasime ülespoole minema. dill hoidis temast veel kinni ja ujusid mingi ilge kaarega, justkui tahaks siiski veel natuke midagi vaadata ja näha teel üles. küllap nii oli ka, aga ankruköie kaotasid hetkeks silmist selle käigus. mina mölutasin ju niisama ja mul polnudki teha muud, kui vaadata mis toimub ja kus on köis, niiet saime köie kätte ja hakkasime tõusma. ahto pani alguses paraja vudinaga ülespoole ja dill krabas tal persest kinni. 15 meetri peale jõudes olid kõigil justkui pead selged jälle. pidasime nõu, kas lähme dilliga veel alla, aga läksime ikkagi üles. 5 meetri ohutuspeatuses tavapärased lõbustused igasugu meestenaljade näol ja siis paati. ahto kirjeldas meile oma joovet ja eks teistel oli ka elamusi kas siis seoses ahto joobega või niisama vraki nägemisega.

tulid ka viimased mehed ja sõitsime minema. kuradi kõva värk ikkagi, mõtlesin ja muhelesin ja hakkasin aru saama nendest, kelle bungsbergijutte seni vaid kuulnud olin.

juba nii nädal tahagasi hakkasid päkad sügelema ja lugedes slk listis seal ikka aegajalt toimuvat mürglilõime tuli äkki hüppeisu peale. otsisin varju üles, see oli vahepeal väga heades kätes olnud, sest nägi välja täpselt samasugune, nagu enne. hüpperaamat ka igaks juhuks kaasa ja nurmsisse.

algatuseks natuke suuri silmi, et kesse kutt on ja kas tõesti hüppama, siis paar-kolm tundi ilma ootamist – nigu vanasti.

mingit erilist ärevust ega hirmu polnudki, lihtsalt üsna konservatiivne plaan – kukkuda niisama ja teha tiba kõrgemal lahti ning segamatult maanduda.

täitsa naljakas tunne oli välja hüpata, õigemini peale väljahüpet, sest hüpe ise tuli kuidagi lihasmälust ilma eriti mõtlemata. vaatasin siis lennukit seal ja suunurgad vajusid üles. vabalangemise tunne oli küll üsna meelest ära läinud. sukeldumisel on ka kaaluta oleks ja hõljumine ja keha tasakaal, aga pole tuult ja asjad toimivad tsimarukese teistmoodi. liigutasin siis natsa käsa ja jalgu ja kiikasin altimeetrit ja ahmisin seda kehale mõjuvat tuult endasse kogu raha eest.

vari läks ilusti lahti, mingit üllatust polnud, ehkki oli eelmise hüppaja pakitud. lendas ilusti, kedagi lähedal polnud, lennuväli otse all – mis sa hing veel oskad tahta. otsisin üles selle ühe, kes peale mind pidi välja tulema ja veel kõrgemal avama, tal tiba kiirem vari, aga selleks ajaks oli ta end juba üsna minu levelile keerutanud, sõitsin tiba poolpiduris ringi, sättisin end maandumiskujundi stardi poole tiksuma. tuult eriti polnud, sõida kus suunas tahad kiirus umbes sama, väga mugav.

viimase suht laia kaarega ja kõrge 90 kraadi pöörde tegin vabaotsaga ja finaalis lasin vabaotstes rippudes ja nendega juhtides end üsna pakkimisplatsi juurde maanduma. natuke sitasti läks, et tuli metsatuka ja raja serva pargitud lennuki vahele end rihtida, aga ruumi oli maa ja ilm ja ega muud varianti siis enam polnud ka. hirmus hea hoo sain ja täitsa mõnusa fleeri. seekord sain tibake joosta ka, sest hoog ei saanud päris samal hetkel otsa kui jalad maha ulatama hakkasid. kahjuks kukkus vari maha mitte pakkimismatile vaid selle lähedusse üles rivistatud järgmise tõusu rahva pähe. need hüppasid eest ja kummardasid alla et pihta ei saaks, aga ega nad kõik hästi ei pääsend.

räägitakse, et väriseva pildi jälgimine tekitab väsimuse ja peavalu, sest aju näeb pilditöötlusega väga palju vaeva…

seekord me siis sukeldusime lihtsalt niisama, kaasas reel ja kompassid ning üritasime erinevate objektide vahemaid ja suundasid mõõta. kirja saime vist 4 punkti. polnud just teab mis suur töö, aga küll väsitas alles ära kurask. pidevalt hõlju, pea silmas, kus teine mees on, toimeta reeliga ja jälgi suunda. peale esimest mõõtmist hakkas asi ka natuke segadust tekitama, sest asjad ei klappinud kuidagi.

tõenäoliselt lihtsalt kasutasime kompassi valesti. osadel sukeldumiskompassidel on ketta peal põhja suuna peal mitte 0 vaid 180, õhesõnaga kogu skaala on 180 kraadi nihkes, et näitu ei peaks lugema ketta pealt vaid kompassi külje peal olevast aknast. aga sellele me ei enne ei mõelnud. no ja siis ongi, üks ütleb näidu ühtemoodi ja teine saab aru teistmoodi, paneb need tahvlile kirja ja üritab visandada, aga visand ei klapi gps-iga valmis tehtud kaardi ega ka oma varasemate mälestustega sellest kandist.

lõpuks kui selle kompassi järgi visandatud kaardi peast välja viskasin ja hakkasin ringi vaatama, sain aru küll kus asjad on ja leidsime vajalikud kohad ka üles.

ülestulek reeli ja poiga peale sellist sukeldumist osutus raskeks, sest pea oli väsind ja ei teinud ilmselt asju piisava mõtte ja rahuga. poi sisse sai alguses õhku liiga palju, enne juba kui sa reeli külge kinnitatud ja reeli korralikult kätte võtta, kippus poi liialt tõstma. pärast õhku juurde pannes läks liiga kiiresti käest ära ka seetõttu ja kuna enne oli kõvasti reelitatud mõõtude võtmiseks, oli nöör ilmselt lohakalt seal pooli peal ja muidugi jooksis poi üleslaskmisel nöör maha ja üritus peeti. õnneks jäi rull rippuma vaid paar meetrit meist kõrgemal ja saime selle küljes oma ohutuspeatust harjutada. ka see ei taht hästi tulla, sest poi raibe ei hoidnud ju midagi ja vajusin korra “läbi põranda” ning pidime otsast alustama.

vaatan ikka seda padi rec deep dive videot, kus mehed kuiva ülikonna, kahe ballooni ja seljaplaadi/liblikvestiga seda kõike basseinis harjutavad. neil muidugi lisaks ilmselt tiba sitemad võimalused tasakaalu hoida (liblikas tõstab ainult ballooni ümbert, tavaline vest ka külgede pealt) ning lisaks igasugu lisakola nagu dekoballoonid jms. vaadates tundub ilgelt lihtne, aga ise proovides esiteks ei tule kottigi välja ja teiseks, kui sukeldumine niigi natuke keerulisem oli, siis see va mental overload muudab üldse kõik toimingud kuidagi kohmakamaks, ei suuda enam nii hästi keskenduda ühele konkreetsele asjale.

ikkagi ei saa mina oma, mis seal parata – madalakubatuurilise ajuvõimsusega liiga kiiresti end keerulisematesse olukordadesse sättida vaid pean tasapisi harjutama ja mitte ainult toiminguid vaid ka enesekontrolli ja keskendumist sellises pealtnäha lihtsas kuid kehale kurnavas olukorras. ja noh muidugi neid olukordi ära tundma ja hindama ka. praegu jääb igatahes mulje, et koormus ei kasva lisatoimingute suhtes mitte lineaarselt vaid ekspo… ekspn… taalselt.

ja teine värk on see, et kompass ja reel peaksid ikka head olema, kui neid reaalselt kasutada peaks tahtma. täna sain lõpuks omale suunto randmekompassi ka. numbrid on ilusad suured ja kannatab üsna kõva kalde all hoida enne kui ketas sees kinni kiilub. aga reeli asja peab veel mõtlema.

ja kolmas värk on see, et reeliga ujudes ei saa ikka nuga sääre külge kinnitada, sest seal ta raisk jääb kergesti reeli nööri külge kinni.

kunagi peaks sama asja proovima teha öösel.

basseinis ja soojas vees on kuivaga kuidagi imelik käia, nüüd sain lõpuks siis omale märja kalipso kah. kaheosaline bare artic fullsuit vist õige nimi, suurus LT ehk large tall – suurpikk.

varrukad ja sääred tegelikult on tiba lühikesed, aga saapale pikka säärega neopreensokk alla ja sääremure kaob. kompuuter hoiab vasaku käe varrukat nii, et kindaga ikka napilt vaheliti on ja noh parem käsivars vahel ikka on tsimarukese paljas ka. kuid on olemas pikema käisega kindaid, mis ka selle mure murraks.

nüüd olen sellega paar korda vees ka jõudnud käia. äntus 8 kraadises vees ära ei külmunud lühikese ajaga ja sellest tegelikult piisas teadmiseks, kuna ta on ikkagi ju sooja vee puhuks mõeldud. praegu paraku kuiva mul enam polegi ja täna käisin sellega pakri panga peal kah, viimati oli seal all 14 kraadi sooja ja see tundus kökimöki. täna oli aga meri üsna sile ja vesi oli taas soojuse järgi ära sorteeritud. üleval suviselt 20 kraadi kandis, kuskil 5 meetri peal läks jahedamaks ja siis seal 9 meetri peal keeras 4 kraadi ette lõpuks. ikkagi tunneb külma alguses vaid nägu. ükskord, kui nägu jahedamaga ära harjub, siis on ülejäänud keha ka harjunud ilma, et eriti tunneks. sulistasime seal ringi ja nautisime vaadet ja ära ei külmunud. niiet tegija värk.

justkui oli sihuke aeg, kui tundus ikka, et kuskil on kellelgi/kõigil ilgelt põnev, aga mina olen mujal, sest polnud seda, mida oli vaja seal olemiseks. aga nüüd on see olemas ja see pole raha. samuti pole pidanud heaolulatti madalamale laskma vaid tase on hoopis teisest dimensioonist, kui olin arvanud.

ega pikemat juttu ei tulegi, lihtsalt tundsin vajadust maha märkida, et elu on hea ja virisemiseks pole põhjust.

peame külliga tegema valmis sukeldumiskoha plaani “Tutti” nimelisest puksiirist. asub see vrakk üsna Heino ligidal, on umbes sama suur ja umbes samas seisus.

Tuttile tegin mina kunagi päris alguses ühe sukeldumise, millest mäletan peamiselt vraki pardast kinni hoidmist ja ujuvuse pärast pabistamist. ka täna hoidsin kõvasti pardast kinni, aga mitte Tuttil, vaid kummipaadil, mis kõvasti loksus ankrus olles. kalad said sooja roa nii enne, kui ka pärast sukeldumist. need mustika-tammekoore-jms merehaiguse tabletid igatahes ei aidanud piisavalt.

niisiis oli plaan mõõta ära vraki laius ja pikkus ning vähemalt nendest neljast kohast ka sügavus nii põhjas kui tekil. lisaks muidugi välja selgitada, mis suunas vrakk asetseb. ja kui jõuab, siis vaatamisväärsusi ja detaile üles märkida.

see loksutamine ajas aga meie plaanid kõik tiba segi, alustuseks hakkas paat ikkagi triivima just siis, kui olime kindlad, et ankur on paigas ja end sättima hakkasime. ivar käis all ja ütles et oleme eemal. gps ütles, et 254 meetrit eemal. ja meie tõnnoga olime just viimastena vette minemas, lohutasime veel end, et kohe saab vette ja see loksumine lõpeb, aga huiat! ja siis läkski olemine väga pahaks. mina üle ühe paadi ääre ja tõnno hingitses teisel pool ja ivar ning külli juhtisid laeva ja viskasid ankrut ja minujaoks tegelesid üldse kõigi maailma muredega, millest minul sel hetkel üsna savi võis olla. suutmatus ja abitus ja törts piinlik kah, aga seltskond oli positiivne ja saime uuesti ankrusse ja mina kohe esimesel võimalusel vette ja alla.

teisi oodates joonistasin suuredele tahvlile (no ikka suur nagu A4) vaikselt pilti ja suuremaid jubinaid, mida tekil näha võis. tahvel oli suur, aga minu pilt veel suurem, niiet vöör tuli joonistada eraldi. siis tulid teised kah alla. mõõtsin veel sügavused ka ära kui äkki küsib külli, palju mul õhku on ja näitab, et tal 50!? mul 120! möhh, oskasin ma selle peale mõelda ja olin umbes vastavat liigutust ka teinud. reeli ots küllile pihku ja ise teise pardasse laiust mõõtma. arvate, et sõlme tegemine sirgele nöörile vee all kuivade kinnastega on lihtne? kindlasti on, aga peab ilmselt harjutama. ja siis tegime veel teise mõõtmise kah, pikkuse kohta. mul oli väike mure ikka ka, et kas see õhk seal enne otsa ei saa, kui mina oma sõlmedega ühelepoole. ei saanud.

siis tegime sellise asja, mis jätab isegi minu esmaoksendamise tugevalt varju. nimelt vaatasime, et mõõtmise ajal ju kedagi ei näinud ja otsustasime, et oleme viimased. päästsime ankru lahti ja läksime üles, tegime ohutuspeatuse ja jõudsime pinnale. ivar oli mingi imeväega juba paati saanud ja teatas, et tõnno on veel vrakil. höhö. kola paati, ankur üles ja merehädalist otsima. aga ka temale avaldas suuremat muljet pigem loksutamine ja ega ta meid otsima kaua ei pidanud.

eks see grupiga käimise ja ankru ülestoomise teema on üks segane värk olnud alati, mitte, et see mingi vabandus peaks olema. lihtsalt nõuab ekstra tähelepanu ja kokku leppimist, kui paadist käia.

eile käidi heinol külas korraga kahe paadiga, üks viskas ankru ja teine seoti esimese paadi külge kinni. meri oli ilus ja rahvas asjalik, niiet sellest pole rääkida midagi.

raskustega majandamine on nüüd aina huvitavamaks muutunud. peab arvestama, kui seo on all. kui raa peal oli all 4 kraadi ja seda võis arvata, tuli kuiva alusülikonna alla toppida fliis, muide termokiil või kliin vms oli ca 14-15 meetri peal. heino umbes sellisel sügavusel asubki, niiet fliisist võis loobuda. järelikult on vaja kilo-pooleteise jagu vähem raskust. noh ja siis oli seekord veel balloon ka 12 liitrine, mis on ka mõned kilod kergem, kui mu tavapärane 15 liitrine, aga selle pisiasjaga ma seekord ei arvestanud suures tuhinas.

alla venitasin esimesed 5 meetrit end mööda ankruköit ja vrakini jõudes sain paar törtsu õhku ülikonda ka lasta, et päris kokku ei pigistaks. noh ja siis olin seal all, üsna neutraalne, hingamisega sain timmida parasjagu ja mõtlesin, mis saab, kui õhk hakkab otsa saama ja balloon veel kilo jagu kergemaks muutub. plaan oli siis võtta ankur ja tulla üles koos sellega. õnneks saigi teistel isu või õhk enne otsa ja meie tiiduga jäime kahekesi alla. hõljusin oma 100 bariga ankru juures ja aina muigasin. tiit tegi paar tiiru veel vrakile peale, kontrollis kas kõik on juba läind ja siis hakkas ülesminek. ankru viskasime liiva sisse ja köit mööda üles. 5-6 meetri peal natsa õhk paisus ja sain seda välja lasta ülikonnast, aga 5 meetri peatuses kippusid jalad ikka ülespoole tahtma. hoidsin siis varvastega köie madalamast otsast kinni ja olin seal köie küljes väga mugavalt nagu miski laiskloom oksa peal.

statistika mõttes:

• jääsukeldumisel – roheline õhuke sõjaväe soe pesu või dressid, fliis, alusülikond, trilaminaat kuiv. ¹⁵⁄₂₀₀ – 16,5kg
• suvel soojemas kui 10 kraadi – alusülikond, ¹⁵⁄₂₀₀ – 10kg; ¹²⁄₂₀₀ – 11,5
• suvel põhjas alla 10 kraadi – alusülikond, fliis, ¹⁵⁄₂₀₀ – 11,5kg

karu oli rebane ja raa oli polaris. raa seepärast, et polarise nimeline laev oli eestis juba olemas, kui see laev siia osteti, siis tuli nimi ära muuta. aga miks karu rebane oli, seda ma ei tea.

tegemist on puust mitmemastilise kuunariga, millele eestis väike mootor ja vint külge kruviti ja nagu ikka, lasti see laev lõpuks põhja. millegi pärast oli tekkinud arvamus, et laevast on järel ainult kaared ja külgedelt on lauad maha kukkund ja see vrakk näeb välja nägu luukere.

paraku oli nähtavus üsna kehva, et mingit üldmuljet saada, aga samas piisavalt palju, et niisama vahtida. laeva tekil olid suured umbes 3 x 3 meetri suurused augud, kust pääses trümmi. ühest august sai siis sisse ja järgmisest välja ujuda, sest trümmid on seest üsna tühjad. vana puust laeva kohta vedeles siin ja seal üllatavalt palju mingeid elektrividinaid, juhtmeotsi ja väike isolaator.

kuidagi imelik tundus, et mina ei näinud seda teist paari, kes samal ajal all pidi olema, aga nojah. kui laevale all ühe ja tekil ka paar tiiru peale tehtud sai, siis oli paras aeg üles minna. üks mees võttis lihtsalt selle kümnekilose ankru ja ujus sellega eemale, et ta pärast kuskile ümber vraki vedeleva puumaterjali külge kinni ei jääks. seekord tehti 15 meetri peal 1 minutine peatus ja 5 meetri peal 3 minutine. seda 15 meetri peatuse asja polnud varem nagu teinudki, aga ega pole varem palju sügaval käinud ka, siin oli ca 20-25 meetrit.

all oli mööda sõitvate reisilaevade mürinat päris kõvasti kuulda, selline tunne, nagu vesi lausa vibreeriks kergelt. ja ülestulles kuulsin justkui raadio mängiks ja keegi räägiks ja laulaks plekkämbrisse. tegelikult polnud mingit raadiot, vaid ühe mehe ülenäomask. jube abitu tunne, tahaks nagu midagi vastu möliseda või jõurata, kuid ainus viis end väljendada on keskmine sõrm püsti ajada. selline dialoog muutuks üsna kiiresti kuidagi ühekülgseks ja tuli see laulujoru vaikides ära kannatada.

heino on üks ca 15 m pikk ja 5 m lai puksiirivrakk aegna saare lähedal merepõhjas, erilisi ohtusi seal pole, sügavus 15 meetrit, peetakse heaks kohaks esimeseks vrakisukeldumiseks ja dm nagadele sukeldujate järele vaatamiseks.

laine oli muidugi vastu ja sinnasõit kestis vist kolmveerand tundi, aga paat oli selline tagant lahtine ja pinkidega, asjad mahtusid ilusti ära ja omal oli ka mugav istuda seal. kola oli juba maa peal kokku pandud ja kalipsod seljas. vaja ainult kohale loksuda, tee peal väike briifing, kohal kama selga, vette ja pärast tagasi, selline lihtne plaan.

lainetega merel on ikka tiba midagi muud kui kuskil rummus või siledal merel. vette minnes pole ühtegi stabiilset asja, kust kinni hoida või tuge otsida. paat kõigub, ankruköis käib ka üles ja alla , ühesõnaga natuke erinev, aga mulle polnud see õnneks mingi uudis.

ankrusse jäädes selgus, et vist päris vraki kohal me ei ole, 120 jalga eemal olime pidama saanud. aga ankruköis oli piisavalt pikk, niiet tundus üsna tõenäoline, et ankur ise on põhjas üsna vraki lähedal. läksin alla asja uurima, enne kui rahvas peale lendab. oli võõras regu ja konsool ilma kompassita, käsikompassi kaasas eikellelgi. orientiir umbes selline, et köie suunast risti vasakule. kaasas üks ujuv nöör, ühes otsas väike karabiin ja teises viskipudel. karabiin vesti külge ja alla. ankur ilusti liivas kinni. krt oleks võinud hoopis reel kaasas olla, et oskaks tagasi tulla kui vaja. nojah. vedasin siis näpuga liiva sisse väikest jutti ja kütsin natuke vasakule. ma arvan et see vrakk üle 10 meetri kaugusel ankrust ei olnudki. poi vraki külge ja üles. väike suplus paadini ning rahvale jutustama kuda olukord on.

kaks paari tulid vette ja kadusid alla. kergematel sukeldujatel on lisaks lainele veel see ikaldus, et väiksed vestid on väiksema tõstejõuga ilmselt. paned tina natuke ülearu ja ei püsi enam pinnal. sebisime vöö kergemaks, aga ega seal laintes vöö tagasipanek ja kogu see juramine sukeldumishimu selleks korraks suuremaks ei aja. ankruköis ka loksus ja loopis, ega kui pole sinu päev, siis pole mõtet lõpmatuseni võidelda vetevanaga.

läksin teist korda alla vaatama, kuda ülejäänudel läheb. tegin ise kah vrakile tiiru peale, ikka päris laeva moodi ju, miski väike ruum laevatekil ja ahter selline kumer nagu puksiiridel ikka. tekil palju igasugu kola vedelemas, lisaks üks vonklev emakala. ühe paari leidsin üles, neil läks küll hästi, ujusid rahulikult üksteise kõrval ja vahtisid ringi. sain tiiru peale, aga teist paari ei kohanud. tegin kiirelt teise tiiru ka, nüüd ei kohanud ka enam esimest paari. kusiganes nad olid, minu kinnitatud nööri nad ülesminemiseks ilmselt ei vajanud, või siiski? mingi nipiga sain üles minna mööda oma nööri nii, et nööri läks mingi asja vahelt läbi, võtsin lahtise otsa ja hakkasin üles minema, ülemine ots liikis selle käigus siis allapoole. nagu lipu langetamine. 3 m kandis jõudsid otsad kohakuti. sõlmisin pudeli lahti ja liikusin ülespoole. pinnal selgus, et ülejäänud rahvas on kõik pinnal, seda oli igatahes väga tore teada.

owd kursuslastega koos meretundides ja teises basseinitunnis on juba käidud, nüüd siis esimene tund ka – see, kus nad esimest korda vett näevad 🙂

tehti igasugu harjutusi, näo vette panemine ja regust hingamine, maski puhastamised ja regu leidmised ja puhastamised kuni vee all maski ära võtmiseni üheks minutiks ning need harjutused, kus kraan kinni keerati, ja pidi paariliselt õhku võtma (nii kui paariliselt võetud õhule üle mindi, keerati oma kraan ka salaja lahti tagasi). muid harjutusi muidugi ette ja taha ka.

mina sain kaks uut kogemust:

kui pidid harjutama ilma maskita hingamist, siis üks tibi hingas väga rahulikult ja ma olin peaaegu kade, sest mina küll turtsusin ja plärtsusin suht kõvasti oma tunnis kunagi. nii, hingab ja sai minut täis, hakkas maski ette panema ning kuidagi ei saanud maski tühjaks. korra oli näha, et tõmbas natuke ningaga vett ja kohe tahtis putku pista, aga pigistasin tal nina kinni ja hoidsin all. hingas suu kaudu edasi, rahunes natsa ja askeldas edasi. mask tal oli natuke kehvasti istuv, puhastas küll õigesti, aga ilusti oli näha, kuidasi kusagilt külje pealt ikkagi mullirida üles jookseb ja natuke vett sisse nirises. igatahes sai hakkama.

teine õpetlik (või noh, maiteagi veel mis seal õpetlikku oli) lugu oli õhk-otsas-sest-kraan-kinni-anna-õhku harjutusega. seda peab üsna nobeldat tegema, sest nüüd ei saa enne harjutuse alustamist kopse korralikult õhku täis tõmmata. kui kiire on piisavalt kiire, selgub harjutades. korra juhtuski, et tekkis enne juba õhuvajadus ja väikseid mullikesi (ilmselt natuke liiga suured mullikesed ka) ajades oli viimanegi raas saanud otsa. paarimehe lisaotsast aga tuli kogemata vesi suhu (keelt ei hoidnud ees või võttis liiga ahnitsedes). edasi käis kiirelt, regu sülitati välja, mask visati eest naahui ja kimati üles. mina muidugist järgi, vaatasin et ta nina pinnale ulatuks ja vest õhku täis saaks. pinnal selgus, et tema ei mäletanud maski ära viskamisest midagi. vot selline lugu.

eelmisel aastal samal ajal tegin nõva laagris oma viimased owd meretunnid ja söötsin kõhud täis sadadel rannasipelgatel, jõudsin reedel kohale ja laupäeva lõuna ajal panin jeehat. seekord pidasin vastu kõik kolm päeva ja tegin igal päeval ühe sukeldumise kah.

reede öösel käisime dilliga kahekesi kõrgest lainest hoolimata merel ühte vrakki kaemas ca 30 meetri sügavusel. paadisõidust tekkis väike merehaigus, soigusin ja oigasin, aga pidasin vastu. all oli tõesti natuke teistmoodi, kui tavaliselt. vesi oli täiesti pime juba teisest meetrist ja näha võis vaid seda, kuhu lambiga näitasime. maskilambid olid väga abiks, nägi paarimeest ja instrumente. suurte lampidedega sihtisime juba ankruköie suunas ja allapoole, et kus on siis rusud ja meid varitsevad võrgud. esimesena hakkas paistma hoopis ankur, mis sätendas lambivalguses allpool nagu mingi kollane rist. polnud näha kas ja kus ta kinni on, sest näha oligi ainult ankrut ja muud mitte midagi. arvata võis, et ta kusagil kõrgema konstruktsiooni küljes kinni peab olema ja nii oligi – konstruktsiooniks suur kahuritoru, mille otsa ligidal ankur ühe labaga loksus. tegime all kahuritoru peal väikse peatuse, piilusime lampidega ringi, näha oli veel teistki kahurit ning mingeid muid laevakonstruktsioone, all tekki ja kalavõrkusid. kõik mida näha võis, oli ilus terve. isegi kahuritoru oli haljas selle koha pealt, kust ankur oli teokarbid ja muu nõgi maha koorinud. hoidsin käega ümber toru ja määrisin kalipso varruka ära, nagu tavott või krafiit või midagi, aga see selgus alles hiljem. ülesminekul esines veel see tore effekt, et üles suunas vaadates voolavad õhumullid üle maski ja paarimehe lambivalgus värvib need hõbedasteks kuulideks. läigivad niimoodi su sulme ees ja neist kaugemale nagu ei näegi. tuli pea kaldu keerata natuke. paadis jätkus merehaigus.

tagasi jõudes sai veel natuke nalja sellega, et paati ei õnnestunud randa tõmmata, saime üsna märjaks selle käigus (lollid võtsid kalipsod enne maha või lahti), lõpuks tuli ikkagi sadamasse jätta paat. luurasin magavasse laagrisse, panin vaikselt telgi üles, kobisin sisse ja jäin magama, kell oli 5, päike tõusis. südames suur rahulolu vrakil käigust, sest see oli kahtlemata kõiki neid vintsutusi väärt.

laupäeval üritasin saada neugrundi kraatrisse, aga ei saanud, sain hoopis merel loksuda suurema puust paadiga ja kõvasti merehaige olla. jällegi pidasin vastu, aga õhtuks teadis laagris kogu staff, et mina ei söönud eriti midagi ja laevas oli paha.

pühapäeval enne ära minekut käisime uuesti reedesel vrakil. meri oli väga rahulik, pilvi polnud, päike paistis, paadiga kiirelt kohale. seekord oli käijaid rohkem. ankur visati seekord üle laevanina, aga ta ei olnud seal kinni vaid lesis laisalt põhjas. nii ta siis jäetigi. tegime vrakile tiiru peale. vööris kaks kahurit ja mingid ruumid, keskosas küljed laiali vajunud ja laeva keskel seisis põhjas üks ilmatu jurakas tünn. ahter oli jälle tervem, sõukruvi ma vaatamas ei käinud, aga dill ütles, et see oli täitsa olemas ja ilus terve, tõi tunnistajaks näha merekilgi. sel hetkel hakkasin kuulma kõrvades mingit imelikku heli, justkui oleks pulss ilgelt kiire ja kuuled südame tuksumist vms, aga kuulsin seda natuke tugevamini ja ma ei hingeldanud. lisas natuke ärevust. laeva teine külg oli samaoodi kuidagi ära vajunud. põhjas vedeles jäme ankrukett. dill läks alla ankrut kokku sebima, osa rahvast oli juba seda mööda üles hakanud liikuma, mina ja veel üks tüüp vaatasime kahurit. selle juures olid veel mingid haljad metallist karbid küljes ja terved. teel üles kohtus kogu seltskond ohutuspeatuses, kes rippus köie otsas ja pikutas niisama, kes vahtis ringi, kes sebis oma ujuvusega, kes tiirutas ümber seltskonna. rahval sai 3 minutit täis ja kobis üles, meie dilliga jõudsime sinna kõige viimasena, kuna teha polnud seal midagi, siis harjutasime natuke viipekeelt. uskumatu, kui palju on sünonüüme keskmise sõrme käemärgile.

eile ei saanud osa rahvast hästi alla, täna ei seisnud aga osa rahvast hästi pinnal. vest õhku täis, aga regu ära võtta ei saa, sest hingamisteed on allpool veepiiri.

tegelikult oli ka ülejäänudel tina ülearu, aga neil püsisid ninad pinnal. lõpuks siis saigi üks 2,5 kg klots (uhh!) poi ankru külge seotud ja teisel vennal 1 ja 1,5 kg ära oma ülikonna taskutesse.

teine häda oli kõrvade tasakaalustamisega, sest ülekaalulistena kiputi laskuma nagu pommid hirmsa vilinaga alla ja siis alles hakati tasakaalustama. lõpuks aga saadi nende asjadega ka jonksu ja veriseks saime ainult ühe nina. mul oli omal ka esimestel avaveesukeldumistel nina päris mitmel korral verine, nii et ambulancet veel ei kutsunud. üsna õõvastav vaatepilt on see siiski, kui maski kogunenud vesi on mõnest ninaveretilgast üleni punane.

aga muus osas oli kõik kõik üsna kena. üks grupp löödi jälle kaheks, ühtedega tegeleti, teistega ujusin päris pika tsõõri. teine grupp oli nagu noored merekoerad, ujusid instruktori ees uljalt. seal grupis oli ka üks gentleman, kes vahepeal aitas instruktoril poi ankrut kalda poole tõsta (mingi 3-4 kg jagu tinaklotse). see tüüp muidugi lõpuks väsis ka natuke ära ja kippus maha jääma. võtsin töö üle ja ega kaua ei läinudki, kui tundsin ise, kuidas keha hakkab rohkem hapnikku nõudma, hingamine läheb sügavamaks ja kiiremaks, nagu tassiks treppi mööda midagi rasket.

hästi kift koht oli aga natuke enne viimase sukeldumise lõppu, kui niisama ringi ujumise osa oli. sattusime ühele sellisele umbes nii poole meetri kõrgusele pangaservale, mida on poolsaare teises küljes ohtrasti. niikui seda nägin, siis oli vaja end kohe pea alaspidi ajada, et saaks sinna serva alla piiluda. piilun ja omal ilgelt hea meel, siis vaatan, et kõrval terje piilub umbes samamoodi heedtaunis seda panka, aga ta pakri pankadega vana sõber.

silver oli see mees, kes kogu oma kama merepõhja maha jättis ja ainuke vabandus oli tal, et laevaga koos jäid!

mina jätsin täna oma pehme raskuse merepõhja maha, aga silvri raske elusaatuse kõrval on see tühiasi, nii et ega ma ka väga ei kurvasta, pealegi olin ise loll, pistsin ühte kohta, kus ta kinni ei seisnud.

ühesõnaga olin rahval kaasas esimestes meretundides. oo, see oli lahe. aga kummaski grupis ainult üks ei saanud alguses alla ja ainult ühel hakkas lõpuks külm. vesi all 9 kraadi ja neil märjad kalipsod. nähtavus vast 3 meetrit.

põhilise osa ajast justkui vaatasin, et need tüübid, kellega instruktor parasjagu ei tegele, ära ei kaoks. vahepeal ujusime kahe tüübiga umbes 10 lestalöögi pikkust ruutu ümber instruktori, kes teistega mingeid harjutusi harjutas. alul võttis kompassiga see ruudu ujumine tiba kõhedaks, sest see on üks ilge petuvärk, aga kui ka teisel ringil ühes nurgas ikka sama kivi nägin ja ringi lõpus ülejäänud kamp ka paistis, siis tundus, et väga hull pole. kompassiga ujumine on petuvärk siis, kui

pidevalt üle õla ringi vahid, sest sel ajal kipub suund kergesti puhe suunduma.

a miks ma üldse seda siin kirjutan – et kirja panna paar tähelepanekut esimese meretunni õpilaste juures. st ega esimeses meretunnis ei peagi kõike kohe veel oskama ja arvestama, sest openwater on niigi oluliselt midagi muud, kui bassein ja seal on alul meeled hajevil ja keskendutakse harjutustele, aga noh et pärast viimase meretunniga võrrelda saaks:

• tina asetatakse vöö peale liiga seljale ja pärast kujuneb püsti allaminekust istuli või selili minek, sest raskuskese on liiga taga
• paarikontrolli tehakse ilgelt pohuilt, pärast on aga omal vees probleemid selle tõttu. vette köetakse ka üksi, kuda paariline lestad jalga saab ja maski kapuutsi serva alla, see on kellegi teise mure
• all ka samamoodi, ujutakse sisuliselt üksi, st paarilist ei peeta potentsiaalseks õhudoonoriks ega abivajajaks
• ei osata kätega seletada, kui palju õhku alles on, mõeldakse viivu ja siis ulatatakse konsool
• laskudes ei lasta vesti õhku juurde ja tõustes ei lasta vestist õhku välja

ei saa muidugi öelda, et kõik ja alati nii oleks teinud, aga jäi silma mõlemal korral.

kahe grupi vahepeal sadas väikest vihmakest. aga palav polnud ja jätsin kuiva selga ja kindad otsa. ning oli ühtviisi mõnus nii vihmas kui vees.

igatahes võttis see varane ärkamine ja kaks tundi ennast ka üsna rihmaks ja nüüd lähen ära magama ka, hõkk.

kuidagi imelik on minna autoga teenindusse. kohe ei oska. nii vahetasin ka seekord ise ära õlifiltri, õli ja geneka rihma ning otsustasin ka piduriklotsid ja kettad ise ringi visata.

esipidurid on ka sellel golfil (94 a golf-3 gt, 66 kw) millegipärast kaheosalised ja jahutusega, ehkki minu arust on see siiski üsna tagasihoidliku võimsusega auto, aga no kui peab, siis peab.

taga on sel autol aga nii, et piduriketas ja ratta rumm on üks ja sama tükk. nii et ketast vahetades on mõistlik vahetada ka rattalaagreid, sest vanadest rummudest laagri tervelt kättesaamine on üsna õnne asi.

laagrite vahetus ja asjade lahtikatkumine läks üsna libedalt. varem kippusid ikka võtmed puudu olema või katki minema, aga nüüd on vähe kobedam komplekt ja sellega sai üsna mõnusalt kõik poldid lahti, mis vaja. ühe pisikese nari (selline pöör, mis lukustub ühtepidi keerates ja teistpidi annab kõrisedes liikuma) muidugi lõhkusin ära, jõudu on ikka veel rohkem kui mõistust.

kõige suurem müsteerium oli, mismoodi tagumised pidurikolvid, mis klotside ja ketaste kuludes aina rohkem oma pesast välja liiguvad, tagasi urgu meelitada. seni olin näinud vaid niisuguseid, mis tuleb lihtsalt sisse tagasi lükata, aga sel siin on kuidagi see käsipidurivärk kah sisse integreeritud ja nii lihtsalt sisse suruda ei õnnestunud. istusin lõpuks üsna kurva näoga seal auto kõrval ja ega ei jäänudki muud üle, kui pidin telefoni kätte võtma ja teadjamatelt nõu küsima. öeldi, et kui vajutades ei lähe, siis tuleb keerata. keerates tõepoolest midagi juhtus. kuidagi sain ühe poole kokku kah.

teise poolega läks kõik ilgelt ludinal kuni sama kohani välja. ja siin enam kolvi keeramine ei aidanud. kogu vahepealse frustratsioonipuhangu jätan vahele, sest lõpuks sain asja kokku kahte nõuannet kombineerides – vajutasin peale ja samal ajal keerasin.

esimesed kettad vahetasin ka ära, see oli oluliselt lihtsam ja mõned head nõuanded tegid seda kõike veel natuke lihtsamaks.

niisiis, loodame, et homme ma ei kirjuta lugu sellest, kuidas teel paldiskisse või sealt tagasi tuli ratas alt ära või jooksis laager kokku või maitea, kadusid äkki pidurid… isetegemise rõõmud.

kaks näiteringi tegelast läksidki täna owd-2 tundi kaasa, et seal natuke harjutada ja lihvida oma värki.

owd grupp oli päris suur niiet kantseldasid neid kaks instruktorit. meid natuke hoiatati ka, et kui maski ära võtmise teemaga mõnel õpilasel ei taha hästi sujuda, siis võibolla antakse meile kummalegi üks tsikk natukeseks. dm roll sellises olukorras ongi assisteerida ja jälgida õpilast, kes mingit skilli harjutab. dm ei õpeta ega näita midagi uut, ei võta harjutust vastu jms. kui talle tundub, et see harjutus on nüüd oo-kaa, siis annab instruktorile järje üle tagasi.

astus siis rahvas vette ja hakkaski show peale. mina tõesti ei uskunud, et nihuke asi tegelikult olemas on. astub eksole vette, korra käib vee all ära, siis kerkib pinnale ja kohe visatakse regu suust ära, vehitakse kätega ja haaratakse kuskilt kinni. enamusel rahval muidugi oli kõik korras, aga paar tegelast, kes unustasid vesti õhku lasta enne vette kargamist, läks natuke kiireks see olukord seal.

nii saingi omale ühe hoolealuse, kes alul arvas, et tal on raskust liiga palju ja vajub kolksti põhja, pärast panime ikkagi ükshaaval tina tagasi ja lisaks algsele kogusele veel paar kilo juurde. üks asi, mis ajas ilgelt segadusse inimest, näis olevat kehv tasakaal. kui tina on liiga selja taga, siis vees püsti seistes ja laskudes kipub vajuma selili. hästi abitu tunne ja paneb rapsima ja jalgadega siputama. inflaatorit hoitakse siis tõesti kramplikult käes ja silmad on tõesti suured. aga inimesele meeldib vesi ja ta tahab sinna saada ning on nõus kannatama ja selle nimel tööd tegema. egas muud kui vajadusel pinnale asju konfima ja uuele katsele.

saime ikkagi kuidagi vee alla ja lõpuks hakkas ka kiikumine välja tulema. oli selgelt tunda, miks on vaja seda näiteringi. ikka sa pead näpu püsti tõstma, tooma esiplaanile, et poleks kahtlustki, et ta vaatab ainult seda sõrme ja jälgib, mis sellega edasi saama hakkab. vahepeal sai muidugi nihukest nalja kah, et mul viidi lestad minema. väike logistiline apsakas ja üks paar oli vähem võetud.

ei saa tõesti välistada, et õppisin täna juurde vähemalt sama palju, kui owd õpilased. väga üüratu tundub samm selle vahel, kas mässad ainult iseenda ja sama kogenud buddyga või siis päris algajaga. tõenäoliselt olen ma muidugi heade buddydega ka jube ära hellitatud. pole neil kunagi probleeme ega mingit paanikat. suuri silmi mina põlnd enne näind vee all.

pean üritama mitte ära unustada, et teistele vee all ilma sõnadeta asju seletada tuleb väga rahulikult, lakooniliselt ja konkreetselt. ning mitte norida pisidetailide kallal ja, kõlab küll natuke imelikult aga, mitte olla liiga nõudlik. inimene on ikka palju rõõmsam ja optimistlikum, kui saab pisikeste edusammude eest kiita mitte ei poriseta, et no kurat sa ikka ei oska sittagi ja mine õpi parem heegeldama.

nüüd rescuediveri kursus hakkab läbi saama ja peab vaatama uut tegevust. järgmine variant oleks padi divemasteri kursus ja praktika, aga… sinna ei saa niisama sisse ja peab piisaval tasemel ühtteist oskama, jaksama ja tegema.

füüsilised katsed koosnevad peamiselt ujumisest – 400m vabastiilis aja peale ja 800m snorgeldamist aja peale ja väsinud sukelduja vedamist ka 100m aja peale ja lõpuks 15 minutit vees hulpimist, millest viimased 2 minutit peavad käed randmest saadik olema vee pinnal.

lisaks sellele on näitlejameisterlikkuse katsed – peab oskama ette näidata 1+20 harjutust “with demonstration quality”. esimene on kohe maski ära võtmine ja tagasi panemine. teha tuleb seda nii, et kui mõni, kes seda ei oska veel, vaatab sind, siis saab ta väga selgesti aru mida ja kuidas tuleb teha ning talle peab jääma mulje, et asi on jube lihtne. kui seda viimast – lihtne olemise muljet ei jää, siis 5 punkti soorituse eest ei saa, saab 4. ülejäänud 20 on igasugu lestal kiikumised ja vesti ja maski (veel kord!) ja raskusvöö ära võtmine ja tagasi panemine jms lihtsamad harjutused, mida owd kursusel õpitakse.

noh ja me siis läksime näiteringi, et peamiselt seda esinemisoskust natuke õppida ja harjutada. esinemine on kuidagi ebaloomulik asjade sooritamise vorm alguses, eriti kui instruktor ja ülejäänd tüübid pealt vaatavad. pärast omavahel harjutades oli kuidagi lihtsam, sest hindaja(te)s ei olnud põhjust eeldada kriitilist pilku, mis muidugimõista ajab kohe ärevaks ja segab sooritust. lisaks peab mainima, et ega need harjutused ei tule ilma demonstratiivse joonetagi alati päris perfektselt välja. eriti vesti ära võtmine, sest balloon moodustab üsna olulise osa raskusest, mis sind stabiilselt põhjas hoiab. võtad seljast ära ja vajud selili või külili või mis iganes pidi ning ilmselt ei jäta muljet, et asi on irmus lihtne.

niiet eks saab näha, kas kursusele üldse pääseb või ei pääse. öeldi kohe alguses, et kui kursus ikkagi pihta hakkab, siis on kogu suvi perses. sest vähemalt 10 teooriatundi on ja siis peab instuktoritega käima kaasas owd ja aowd vms kursustel ja võibolla veel kusagil täpselt nii kaua, kuni instruktor leiab, et nüüd oled sa tõesti piisavalt palju näinud (paanikas sukeldujaid jms) ja usub, et saad nendega iseseisvalt hakkama. veel peab tegema mingi sukeldumiskoha kaardi ja igasugu muud värki, mis praegu meelde ei tule.

igatahes peaks olema padi divemaster mingi sihuke tegelane, kes võib introsi teha (aga selleks vaja eraldi paberit) ja niisama sertifitseeritud sukeldujatega majandada kui on kuskile sukelduma minek. virutasin internetist selle manuali, mida dm kursusel insturktorid kasutavad. no johhaidii, umbes siuke tekts, et dm peab olema selline vend, kelle ümber rahvale niisamagi meeldib hängida ja kes käitub ja käib riides?! nagu professionaal. niiet maitea, kui sitasti läheb siis peab mingi rahvas omale suve lõpuks veel lipsu ka ostma.

esmaspäeva hommikuti on tavaline asi, et kliendid helistavad ja ajavad üles, sest mina ei viitsi tõusta kukkede ja kanadega vaid magan tavaliselt une välja. aga täna helistab dill, tervitab temale omasel perverssel viisil ja küsib kas ma juba hakkan nautiucusse jõudma või mis. mingi “kuule mul meildid vist ei tööta…” või muu it teemalise harjumuspärase küsimuse peale oskan üsna hästi une pealt asjalikku vastust pakkuda, aga see, et täna pidi viimane rescue sukeldumine olema, oli suur uudis…

igatahes olin ca pool tundi hiljem miidurannas koos oma varustusega, kõhus pudeliga kaasa pandud vesi, pirn ja võileib. st pudel muidugi polnud kõhus.

merivälja muuli peal panime oma kola kokku kui peale lendas suure bussi täis lasteaialapsi koos kasvatajatega. olid tulnud merd vaatama, no ikkagi kaugelt mustamäelt, need ju ei tea merest veel midagi. ilmselt polnud neil parim päev sest ega sukeldujad oma mölapidavuse poolest langevarjuritele eriti alla ei jää ja noh, kasvatajad ikka pidid lastele selgitama, et nüüd tehti nalja, et ega me teisipäevani seal vee all ikka ei ole, nagu alul öeldi. täitsa kohmetuks võttis selline kari lapsi sõõris ümber passimas suud lahti ja silmad suured. mõtlesin korraks, milline võim mõjutada maailma – näitad oma uhket varustust ja jätad muidu ka piisavalt tähtsa ja aukartustäratava mulje ja kunagi 10-15 aasta pärast räägivad tüübid, kuidas nemad hakkasid instruktoriteks ja tuukriteks, sest kord lapsepõlves merivälja muulil nägid…

kõige mugavam osa rescuediveri treeningust on ohvri mängimine. silmad võib kinni hoida, kui päästjaid usaldad ja ei karda, et pea vee alla surutakse või vastu kive kolgitakse. kuulad seda ümbritsevad sagimist nagu oleks ise juba tunneli ühes otsas. selline vaikne ja rahulik ja ega ei tahagi väga end uuesti sisse lülitada ja samamoodi ringi rassima hakata…

kergelt lainetavas vees kuivade kinnastega seda pagana hingamist teha on omamoodi trikk ikkagi. kõige tähtsam on endale saada väga hea ujuvus – vöö kindlasti maha, ülikonda piisavalt õhku ja vest jeehat. muidu ei saa kottigi teha. vähemalt mina tundsin end nii kõige teovõimelisemana.

ohvrite veest kaldale vinnamine seal kivise muuli peal on… keeriline. märg ohver on raske, isegi meie kursuse ainsa tibi välja lohistamisega nägid kaks suurt tugevat meest sihukest vaeva et kole kohe. ei taha mõeldagi, et kedagi peaks sedasi üksi välja aitama mööda redelit näiteks.

aga tarkuseterad on hoopis sellised:

• kui tavaline sukeldumine tundub igav ja igav on paha, siis peale rescue kursust on selge, et igav on hea.
• kui arvad, et tunned oma varustust ja oskad seda hoida, siis…
• kui ei tunnegi, siis pole hullu, sest resceu käigus kaotad või lõhud niikuinii mingi osa varustusest ära…
• kui maski ära kaotad, siis seda üles enam ei leia, ehk oligi teine juba vana…

korra oli täna basseinis sihuke juhus, et mittehingavat teadvusetut sukeldujat pidin aitama hingata ja kaldale toimetada. aga unustasin omal ülikonda õhku täis lasta ja unustasin raskusvöö maha võtta enne kui vestist välja pugesin. hingata pidi aitama iga 5 sekundi järel. taipasin muidugi üsna kiiresti, et vöö tuleb ää visata kui ikka asi tahab vee alla tirida vägisi. aga mis edasi teha? ühe käega hoiad oma ohvrit, et tal hingamisteed ikka vabad oleks ja vee peal. teise käega madalrõhuvollat otsida ja külge sebida selles konfis lihtsalt ei saanud. ja siis jõlgud seal ulgumerel ja noh nutt just peale ei tule, aga üsna niru välja vaade ikkagi. et nüüd siis pean selle vaese sukelduja lahti laskma ja lootma et ta päris ära ei upu, seni kuni mina ennast päästan vahelduseks.

teine tore lugu oli see, kui hakkasin kontrollima, kas tüüp hingab. upitad näo kohale et tunneks, kas põse peale tuleb õhku või ei tule. aga kui sedasi pea viltu on siis ohvrit näha pole ja ega mina ei teadnud, et ma ta raisa vee alla vajutasin. õnneks ta tegelt päris teadvuseta polnud, oli teine üsna ärkvel ja pääses seekord eluga.

aga järgmine kord proovime meres ja ma ei garanteeri midagi 🙂

potsatajal ja genal oli hirmus igav. mõtlesid, et klobiks natuke möödakäiaid. ja et asi väga alatu ei tunduks, siis peab mingi põhjus ka olema. leiti geniaalne idee – kui inimesel mütsi peas pole, siis selle eest peksa saabki. ja kui müts on, siis saab selle eest, et mütsi kannab.

mõeldud-tehtud. aga tüdinevad lõpuks sellest ka ära, ning et ellu värskust juurde tuua, mõeldakse välja uus põhjus – küsitakse suitsu peale tuld. kui pole pakkuda, siis teadagi mis ja kui pakutaksegi tikku, siis nõutakse tulemasinat ja vastupidi.

lõpuks tuleb aga kodanik, kes küsib abivalmilt: kas soovitakse tuld tikust või tulemasinast? potsataja ja gena vaatavad üksteisele juhmide nägudega otsa – mis siis nüüd teha? siis aga lööb potsatajal nägu särama, virutab tüübile vastu vahtimist ja räuskab: aga kus müts on?!

nüüd oli vist neljas kord sellel kopal külas käia. sedakorda marttiga otse kaldast kompassi järgi täpselt lõunasse uhades.

kõigepealt oli tore, et vestil näiteks jäi miskipärast kõige ülemine rihm üldse kinni panemata ja alles vees avastasin, et ka kuiva vollat pole küljes. kuid see on käkitegu külge panna.

mingiks eriliseks navigeerimisgeeniuseks mina end ei pea, aga hästi rahulikult ja mõnusalt otse liikudes nägin veel enne, kui ära jõudis tüütama hakata, vana tuttavat kitsast rihma põhjas vedelemas. teadsin, et see viib kopa juurde välja. kui viimati seal ihuüksi käinud olin sedasi, siis panin seda tähele. noh, varsti jõudsimegi mingi suure plekilätakani ja edasi paistis juba suur tume kogu meie ees. nähtavus ca 3 m seal all.

üritasin kätega seletada, et teeme alguses madalamal ringi peale, aga mingit mõistliku responset ei saanud, seega tuli lihtsalt ees minema hakata, ning see toimis. nägin siis lõpuks ära ka selle keevitusballooni maas vedelemas. kopa ümberuses vedeles veel mitmeid nöörijuppe, mõni otsapidi kusagil kopa noka küljes, mõne otsas jälle tühi plastmasskanister vedelemas, ilmselt on olnud ka varasematel aastatel siin küljes mingi pinnale ulatuv poi. üks suur paksust plekist kate, mis on oma koha pealt ära tõstetud ja seisab serva peal püsti seal kõrval ja mind iga kord natuke hirmutab ja kummitab, kuna tundub, et ta liigub, ongi tegelikult üsna vähe kusagil kinni. ja ka muud plekid ja piirded on üsna pehmed juba. seda paremini mõjus mõistlik hunnik tina vöö peal, mis lubas täitsa vabalt kuivast õhku välja lasta, kui tahtsin, ehk siis hea ujuvus – polnud mingit vajadust kuskilt tuge otsida.

seekord oli kuidagi rohkem aega rahulikult vaadata asju ja ka orientatsioon ei kadunud kuskile, all oli alati aru saada, kust poolt tulime ja mispidi kopp üldse on. ja ma olin millegipärast arvanud, et ta on nokaga ida poole, aga oli hoopis läände. seal noka peal on need sangad või redelipulgad, kus ma paaril korral kergelt positiivsena istunud olin varasematel kordadel, ise kätega redelipulkadest kinni hoides. oeh, näe nostalgia juba.

vahtisime neid suuri trosse ja hammasrattaid ja elektrikilpi ja seda “tuba”, kus elektrimootor seisab. komandosillal ehk kabiinis on kaks võimast pedaali. miks neid kaks on – kurat teab. ja katusel vedeles üks väljavenitatud läikiv karabiin või link või d-ring ja üks särav 20 sendine. need jäid sinna, näis kui kauaks…

tagasiteel enam ei viitsinud kompassi nii täpselt jälgida, polnud ka oluline kallakuni välja ujuda. leidsin mingi suurema hunniku, ujusin sinna peale ja jäin pidama. martti möllas oma laugest tõusust tingitud ujuvuseprobleemiga – siis ei voola õhk jalgadest üle kere õlaklapi kaudu välja vaid tuleb ainult kere ülaosast ja jalad jms jäävad “kergeks”. tore oli seekord ise olla observeerija rollis ja vaadata kuidas mees võitleb. aga sai lõpuks hakkama, ujus hooga alla, keeras end püstiasendisse ja lasi õhku välja. niimoodi paar korda ja oligi jonksus.

proovisime üles minna õhujagamisega. keegi muidugi ei koputa ja näita, et nüüd on õhk otsas ja anna juurde, vaid visatakse oma regu suust minema, siis hakatakse minu lisaotsa sikutama, mis muidugi ei tule nii kergelt nagu oodatud. siis ei ole ta õiget pidi ja siis selgub, et kui ta õla alt kulgeb, jääb volla lühikeseks. ja isegi kui ma käe üle volla tõstsin, siis tuleb ta mul ju vasakpoolsest regust (v-ventiil) ja jääb mingi 15 sentimeetri jagu ikka lühem kui ühe reguga konfis. varem nigu ei mõelnudki sellele, nüüd siis teab. hingasime paar sõõmu, kõik oli rahulik, läksime üles ega kohanud kedagi…

kaldani oli tsimarukene maad veel ja olime natuke kõrvale kaldunud. tulime siis mööda kaldus seina, põhjast leidsime veel natuke raha, õlut ja kalu.

mõned uited sellest korrast:

• vahepeal, kui marttil maskiga probleem (pidevalt puhus tühjaks seda) oli ja kui seda õhujagamispulli tegime, siis jäin mõttesse, kas ma ikka juba olen valmis suuremaid sügavusi vallutama, kus niisuguste asjade esmakordseks kogemiseks pole parim aeg ja koht võibolla;
• nö juhtija olla on natuke lihtsam kui järele ujuja – saab tempot regullida, samas on kuidagi imelik lihtsalt ringi vaadata, sest miskipärast ei tahaks jätta muljet, nagu oleksin eksinud, mitte et selles midagi imelikku peaks olema
• konsoolikompass on jama. kui konsool on otsapidi vesti küljest lahti ühendatud, et saaks kompassi vaadata, siis jääb ta pärast lollakalt töllerdama. eriti nõme oligi lõpuks lahtise konsooli ja lisaotsaga ujuda nagu mingi kaheksajalg. peab randmekompassi hankima kindlasti.
• regude konfi tuleb natuke ringi leiutada. ilmselt vesti voolik toetas terve sukeldumise aja vastu kukalt ja jättis omale kuidagi räpaka konfi mälestuse.
• lisaregu tuleks kah kuidagi teisti kinnitada, et ühe ropsuga lahti tõmmata annaks, praegu on vollik pooleks keeratud ja õla peal läbi d-ringi torgatud.

teisel katsel õnnestus uuendada blogitarkvara wordpress versioonilt 1.5 uuema, 2.0 peale. manuali järgi tehes justkui uuendas ilusasti ära, aga pärast ei lasknud ühtegi kasutajat piisavate õigustega sisse. ja ka käsitsi tabelite sisu üle kandes hakkas pipardama, kui kasutajad ringi tõstsin.

uue versiooni admin pool on tublisti edasi arenenud, enam ei pea html tage kasutama vaid lihtsamate vormindusnippide jaoks on nupud, nagu ms wordis. pilte saab vist ka otse uploadida, ei pea enne ise kuskile üles riputama ja siis teksti sisse urli kopima. selle tülikuse tõttu seni nii vähe pilte ongi.

noh ja vana versiooni jaoks tehtud välimuse ja keelepakk näivad ka päris kenasti toimivat.

kiirelt mõned mälestused esimesest rescue diveri basseinitunnist:

• kui pinnal on miski jama, väsimus või muu, siis esiteks vest täis ja vajadusel tina põhja ja mask ära, et lihtsam hingata
• probleemiga buddyle ei maksa pinnal kohe külje alla ujuda, parem haardeulatusest eemal vaadata, kas jutust saab aru, üritada rahustada ja jälle, endal ujuvus positiivseks, siis paarilisel ka, vajadusel aidata. julgustada. väsind sukelduja vedamisel lasta ikka tal endal ka sõuda, muidu võib situatsioon muutuda, st väsid ise täitsa ära
• paanikas sukeldujale ei tohi kindlasti lähedale minna suure hurraaga, see ronib selga niikui saab. käe ulatamise asemel parem ulatada snorkel, aga seda me enivei ei kasuta, nii et see pole reaalne variant. ja kui ilusast jutust aru ei saa, st ei kuula sõna, siis selja tagant või alt ligi, balloon põlvede vahele ja vest õhku täis. kui kole ägedalt vastu rapsib ja kipub vee alla vajutama, siis endal vest tühjaks ja minna vee alla, siis laseb lahti. kui kinni haarab, siis lahti murda pöidla suunas. kui ei saa, siis vastu vahtimist lajatada, et mõistusele tuleks. noh, ja kui see ka ei aita, siis minna vee alt eemale ja oodata, kuni väsib ära rapsimisest ja hakkab vaikselt vee alla vajuma, siis on paras aeg kraesse karata. elu on karm
• väsinud sukelduja kaldale vinnamisega vaadata, et ennast vette ei tiriks. käe ulatamise asemel võib ka parem ulatada mingi eseme, millest saab vajadusel lahti lasta – tema ei pruugi tahta sust lahti lasta ju.
• ja üldse ei maksa liiga agaralt tegutseda, sest see väsitab jube ära

tegelt mulle sombune ilm meeldib – õhk on niiske ja värske…

aga selle värskuseloori taha peidavad end igasuguse nõmedused ja ohud.

sõidad linnas õhtul rahulikult autoga, ei ületa kiirust, klaas on puhas, ei näpi telefoni ja noh üldse, eeskujulik autojuht vahelduseks. ja siis äkki märkad, et ülekäiguraja peal on meisterlikult tumehalli ühtlasesse tooni maskeerunud vanamutt, muidugi ei mingit helkurit ega heledamat laiku – veatu kamuflaaž. ta on juba poolel teel, pidurdada enam ei jõua. huhh, jutt käib üle selja, jalg lendab pidurile, siis hakkab suust roppusi tulema ja jalg vajutab gaasi, enne korraks mõtled veel, kas läheks välja ja lööks vanamuti lihtsalt maha, kui ta juba kord surema otsustas hakata…

vähemalt vanamuti õigustus oli osaline tänavavalgustus ja ülekäigutee. kuid sõpruse puiesteel juhtus umbes sama asi, ainult et inimene oli umbes kahe rea vahepeal. muidugi taas ei mingit helkurit. seisab seal, näeb autosid ja arvab ma ei tea mida. aga kui mina olekin tahtnud rida vahetada, siis…

kui linn jaksab igale pensionärile 500 krooni visata, äkki leiab võimaluse ka kõigile tasuta helkuri kinkida?

kuigi ma ei usu sellesse – kes ikka ei näe vajadust, see jätab helkuri koju, isegi kui tal see olemas on. sellistele ei aita muu, kui lihtsalt korralikult peksa anda. seaduse järgi peaks nad ju trahvi saama? või mis toimub? ilge isu on väikest omakohut teha igatahes…

– mida kuuled?

– midagi.

– ma ka, aga vahepeal sadas vihma plekkatusele.

– n2!

käisime pakri panga peal sukeldumas. või noh, all ikka. vanad sukeldujad juba, enam ei ajanud kiirustades kama selga ja jooksuga vette, kus siis keel kolaki vesti peale kukub lõõtsutamisest. ikka tasa ja targu ja väikseid pause tehes. madalas vees jalutades ka läbi kõrgema laine enam ei kõndinud vaid sai kahe jalaga maas seistes oodata, kuni laine mööda läheb. aga kompuuter jäi muidigi ikkagi koju.

vesi oli alguses suht sogane, tuli minna kontaktis. ja üsna pikalt, kuni kusagil 5-6 m peal hakkas selginema ja lõpuks alates 9 m läks üsna järsku täitsa selgeks. kohe täitsa. vesi oli läbipaistev. 10-15 m oli seda nähtavust kindlasti. niiet seekord oli termokiilu asemel nähtavuskiil. võisid tõsta pea udusse, kus ei näinud enam suurt midagi, üks meeter allpool on aga kõik jälle selge.

need veealused pangad on ikka ühed huvitavad asjad. seekord just mõtlesin, et mispoolest nad siis maapealsetest erinevad. ilmselt põhiline vahe on see, et maa peal kasvavad igal pool taimed, kuid all on taimi vähem ja näed puhast kivimit laiumas koos kõigi kihtide ja murdudega.

üldiselt on vee all üsna vaikne, kui just parasjagu ei hinga. vahepeal on kuulda, kuidas paarimehe regu esimesest astmest õhk vuhinal voolikutesse voolab. aga selleks peab ekstra kuulatama, sest pidevalt hingates matab mulinate kolin sellised pisemad helid. kuulatamisega juhtus seekord üks imelik asi. kuulen justkui pladiseks midagi. nagu vihma sajab plekkatusele või aknaplekile. tekkis kerge ärevus, kas nüüd siis läksin lõpuks päris lolliks? igaks juhuks uurisin paarimehelt ka, kas see midagi kuuleb. kirjutamise ajal jäi aga heli kuidagi vaiksemaks. paarimees vaatab lolli näoga, kirjutab vastu, et ei kuule midagi, arvab et mul on n2 peas, lämmastikunarkoos või nii. see pidi muidugi nali olema, aga ei tundunud hetkel sugugi naljakas. oma telefoninumbrit mäletasin laksust. ujusime edasi. ja jälle läks heli tugevaks. no nüüd kuulis seda ka paarimees, kes joonistas näpuga trapetsi. laevamürin. need laevad sõidavad sealt lahest läbi mingi 3-4 km kaugselt minuarsut, aga juu siis tõesti levib heli vee all nii hästi.

lestasid ja muid kalu seekord näha polnud, ainult mingeid unesegaseid meriklike, kes näevad välja nagu poolläbipaistvad suured prussakad vms. väga uimaselt liigutasid jalgu ja kui lahti lasta, siis ei ujunud. isegi end õiget pidi keerata ei suvatsenud. täitsa mõttetud tüübid.

paldiski basseinis taaskord. seltsiks tädipoeg, keda litsentsist veel vaid meretunnid lahutavad.

varustus oli seekord ultra-light – 6 liitrine 300 bar balloon, vest, regu, mask ja lestad. asjad olid kodus kokku kruvitud, niiet kohale läksime lihtsalt akvalang näpus nagu mingid suvitajad.

vees erilist vahet ei tundnud, pigem ikkagi sellest palja naha peal vesti kandmisest, sest see pole ikka päris õige tunne. lahtise kannaga lestad palja jala otsas on kah nagu on. vee läbipaistvuse ja põhja koostise poolest polnud avaveekoguga erilist vahet enam, tiba soojem ainult.

läksime rahulikult alla, teisel esimene kord ikkagi sellises üüratus sügavuses (3,2 m). all vahtisime niisama ringi ja timmisime ujuvust ja vahtisime jälle ringi. kohalikud suplejad ei pannud meid ka enam tähele, kargasid seal jalad ees mauhh ja mauhh vette, nagu poleks nende asigi. no muidugi alfa lippu meil ka püsti põlnd, niiet oma viga. mõni sisse kargav tibi paistis päris kobe, seega ei kurda.

ujuvusega sel paarilisel ei paistnud mingit probleemi olema ja see muidugi ärritas jõhkralt. lõpuks ei suutnudki vastu panna ja kahmasin ootamatult regu ära talt. ei teind nagu väljagi. järgmiseks tuli võtta mask. no siis läks parajaks kähmluseks kätte, mul kisti kah mask eest ära ja alul ei saandki aru kuhu see kadus. olukord rahunes. andsin võõra maski tagasi ning leidsin ka enda oma, see oli lihtsalt pea peale asetatud mulle. avastasin täna, et maski saab lihtsalt õiget pidi ette vastu nägu panna ja tühjaks puhuda, rihma võib esialgu rahulikult hõljuma jätta. paarimees sebis muidugi kauem, jumal tänatud, ja selle käigus kippus ujuvus käest ära minema. rippusin siis tal vesti küljes ja tirisin allapoole, et välja ei lendaks. aga sai ette oma maski seal kaaluta olekus ja polnd häda kottigi.

ei saa jätta mainimata, et ka äratulek oli kerge kamaga hoopis teine tera. tavaliselt tassiks kaasas nagu tervet maakera, nüüd aga vaid väikest kuud.

kell tiksub, maakera pöörleb ja jää sulab… kunagi ära.

läksime seekord kolmekesi üsna huvitava plaaniga vaadata kolme asja. auk uuesti läbi saetud eelmisel õhtul, aga isegi kui ma sellest tööst pääsesin, siis täna suure kelguga kolmekesi kolme mehe varustust vedada mööda järvejääd, see võttis väga võhmale. istusin pärast kelgu otsa peal ja kuulasin kuidas süda taob. aga teised seda ei kuulnud ja varsti anti kätte labidas, et lumesse radu kühveldada. ühesõnaga häälestus oli töine.

kõigepealt vaatasime üle nö töötoa. ja nagu kokku lepitud, ca kolm minutit peale kohale jõudmist ja majaka kinnitamist saimegi kõik taas kokku ja läksime tagasi, et asuda teele järgmise vaatamisväärsuse juurde. lihtsalt puhas rõõm sujuvusest.

viimane koht oli kõige kaugem. sinna minekule hakates paistis päike läbi jaaaugu mingi nurga all ja kui kolmas mees seal hetkeks peatus, paistis nagu mingi ingel pühapildil. hästi kift vaatepilt mälugaleriisse. tagasiteel olin viimane tulija ja vaatan, et teised kaks lähevad ees selili. ca 5m sügavusel oli jää peal valge teeriba hästi näha, eks vaatasid seda. ja ehkki mul oli niisamagi selge kus suunas peab udjama, liitusin ka ise sügava muige ja rahuldustunde saatel selle allvee träkkdivega ning träkkisin teiste järel auguni välja.

peale sukeldumist tulevad grilli ääres alati head mõtted:

• tuleb hankida minibuss, kus on varustuse hoidmise ja hooldamise tingimused.
• kalamehed istuvad päev otsa lumisel järvejääl, sest see on kergem põli kui kodus mitukümmend aastat kuuldud “plaate kuulata”.
• inimene, kes küsib järve ääres kuivas ülikonnas askeldavalt mehelt, kas kala oli?, ei ole ilmselt ei kalur ega sukelduja, aga mida ta siis talvel järve ääres teeb?
• ja kui mõnda lihatükki grillil erilise hoolega moorid, siis saavad tähelepanelikumad kaaslased aru, et tahad selle pärast ise nahka pista.

täna sai vabariigi auks tehtud äntus kaks jääsukeldumist.

ühega lõpetasin ametlikult padi ice diveri kursuse. pidin sõber peebuga köie otsas jää all aega veetma. köie otsas oli üsna konservatiivse loomuga mees, kes hoidis nööri ilusti pingul. seega kui all paigale jäime, siis jälle natuke augu poole tagasi saime tiritud. aga vahelduseks on tore tunda, et keegi seal otsas ikka on olemas!

teise sukeldumise tegime sama soojaga. õigemini väike paus pinnal lebotades ja siis uue kambaga alla tagasi. pidime demonstreerima nö peak performance buoyancyt ehk üsna veatut ujuvust ehk tegelikult lihtsalt hõljumist. iseenesest ju lihtne, eriti kui see on eesmärk omaette. kokku vist ca 25 minutit seal madalas vees, kus rõhk ja ujuvus eriti järsult muutuvad, pidasime üsna hästi vastu. vahepeal kippusid küll jalad kas alla vajuma või üles tõusma, aga siis natuke niheled, surud jalad natuke alla või ülespoole et neisse siis õhku juurde või vähemaks lasta. siin andis tunda ka uus raskusvöö, mis ei ole nii libe ja püsib end liigutades paremini paigas.

teise sukeldumisega peaks olema nüüd kõik aowd (advanced openwater diver) nõuded täidetud. langevarjunduses umbes nagu b-kat.

äntu sinijärve äärde on rmk ehitanud toreda piknikupaiga, mis töötab isegi talvel. sealhulgas lõkkeplats grillimisalusega ja puud. meie rahval olid muidugi omad puud ka kaasas. väga mitut sorti vorstikesi ja grill-liha, väike rüübe punast veini ja lõpuks peale vastlakukkel. uah.

senised jääsukeldumised piirdusid minu jaoks jääga vaid läbi jääaugu sissemineku ja väljatulekuga, pärast natuke tagurpidi jää all ka. aga mingit klaustrofoobilist effekti need ei sisaldanud.

nüüd oli siis lisaks ka pime ja ilm õues natuke kurjem (-5 ja tuul 5-10 m/s). koht polnud mitte otse augu all vaid paarkümmend meetrit eemal. õiget teed juhatas jää peale kühveldatud raja kohalt näidatud lambivalgus. plaan oli õnneks suht tagasihoidlik – lihtsalt minna korraks kohale ja siis ära tulla.

kohati kippus peale tunne, et siiski natuke liiga palju uusi või valesid asju on korraga – uus mask, mis läks alul uduseks, siis jäässe ja lõpuks lasi vee sisse; puuduv vesti voolik ja mittetöötav inflaatori õhu väljalaskenupp ning asjaolu, et köis oli lihtsalt teist otsapidi auto küljes ja keegi teda kastist käsitsi järgi ei andnud ja signaale ei kuulanud.

kui lõpuks vana maski ette sain, saime ka alla. pilt natukene oli udune, aga see eriti ei seganud. läksime kohale otse jää alt, sest sügavamal poleks näinud läbi jää näidatavat juhatusvalgust. paarkümmend meetrit sedasi minekut ja siis alla. väga põhjalik eeltöö – suvine kaardistamine, pinnal koha välja otsimine ja juhatamine olid tehtud hästi, sest sattusime täpselt selle vidina kohale, mida otsisime. rõõm seegi. laskusin tiba liiga negatiivselt ja alla jõudes pidin haarama kuskilt kinni. kerge tolmupilveke. timmisin ujuvust. vaatan paarimeest, kellel pöial püsti!? huhh…

kui üles minnakse kellegi teise algatusel, siis tekib alati küsimus, kas ikka kõik on korras või miks üles lähme. eks oma kujutluses pidasin “otsime üles ja tuleme ära” all silmas, et teeme ikka ringi ja vaatame üle. ühesõnaga küsimused-küsimused. ja ei olnudki kaugel mõte, et äkki on mingi probleem. ja kui nüüd on probleem ja kui köiega on ka probleem, siis on jama majas. eks tuli mõelda nagu ikka, et lennukid siiski iga päev ka alla ei kuku, kuigi võiksid, ja tuleb lähtuda mitte tunnetest vaid faktidest. paariline ei rabelenud ega sööstnud kiiresti üles vaid tõusis rahulikult. õhku meil oli ja lambid töötasid.

pimedas pinnaletõus on üks huvitav asi – päeval läheb vesi aina heledamaks ja valgemaks. öösel ei saa aru kottigi. pigem tunned pea ja kõrvadega kuidas rõhk väheneb. kompuutrit vaadata ei saanud kah, sest pealamp jäi teise maski külge. aga saime ilusti üles ja isegi köis oli mu küles alles. jooksis jää all loogeldes kaugusesse. ujusin köit mööda. vahepeal tsekkasin paarilist, oli alles.

ühel momendil köis enam ei loogelnud ja ots suundus üles. seepidi olema auk. ja oligi. saime välja ja olime õnnelikud…

koju sõites ei pannud isegi raadiot mängima ja kohale jõudes polnud erilist jututuju. peas oli mõtteid ja rääkimist piisavalt.

seekord läksime alla teise satsiga ning pidime lumele kodarad rookima. tegi naha märjaks. lõpuks tuli rakett (ivari koer) ka appi, hoidis labida varrest hammastega ja siblis kaasa.

sukeldumisel oli meil kaameramees ka kaasas. vahepeal sain kaamerameest filmida. siis hakkas äkki nina alt sügelema. mõtlen ja mõtlen et kuidas saab nina alt sügeleda, kui ma olen vees?! või olen peast natuke segi läinud ja kogen väikseid hallukad juba. kuid ei, lihtsalt köis oli mul tiiru või paar ümber kaela ja jooksis kuidagi naljakalt maski ja regu vahelt sedasi kergelt. nagu keegi silitaks magajal heinakõrrega nina.

üles tulime mitte augu juurest vaid tiba eemalt. et saaks näha mis värk otse jää all on, sest nelja meetri sügavusel enam erilist vahet pole, kas on peal jää või mitte. no vahetult jääpinna all oli vahva. keerasin pea alaspidi ja lasin ülikonda õhku. jalad muutisd magnetiks ja kinnitusid lakke. käisin nagu kärbes. väga võimas. aga siis pidime välja tulema, sest aeg sai otsa.

on täiesti selge, et väga oluline osa sukeldumisest on sukeldumisjärgne piknik või niisama kellegi pool borši söömine ja kohvi joomine. selline väga mõnus tunne tuleb peale. hiljemalt siis saab alati selgeks, et elu on ilus ja olla tore.

• dillingeri tehtud video sellest sukeldumisest
• priidiku pildid

jääsukeldumine on umbes sama nagu talvehüpe. tegelikult tavaline sukeldumine, lihtsalt peab arvestama mõne lisapiiranguga. esiteks ei pääse igalt poolt pinnale ja teiseks kipub varustus, eriti regud, pinnal ära jäätuma.

kuna tegu on padi ice diveri kursusega, siis tegime kõik, nagu peab. ümber jääaugu labidaga lumesse vankriratas – ring ja kodarad, et alt hästi näha oleks, kus suunas väljapääs on. paarilisega ühe köie otsas karabiiniga kinni väikse lõtku otsas ja köie teine ots muidugi pinnal kellegi käes. signaliseerimine sikutamisega.

meil õnneks selle köiega suuremaid probleeme polnud – ei keerutanud üksteist sisse ega haakinud ennast kusagile taha. ekskavaatorile saime rahulikult tiiru peale teha ja natuke seda vahtida ka. aga siiski, uus paariline, köievärk ja lekkiv kinnas natuke hajutasid tähelepanu.

kõige rohkem kartsin, et vette minnes on näol rajult külm, niiet kohe jube, aga 2kraadine vesi ei erine äntu 4kraadisest kuigivõrd. kuiva ülikonna ja alusriide all oli muidugi villane kampsun kah. kompenseerimiseks 1,5 kg lisaraskust oli selgelt vähe. allasaamise esimesed 3 meetrit olid ikka üsna vaevalised. ja muidugi ülestuleku 3 viimast samuti.

kopa juures oli üks ahvenapoiss ka. tema tundus ka jääkaru, või siis tiba soe peast, sest lasi omale jube lähedale.

lõpuks tuli müüki sihuke telefon, mille eest ei küsitud hingehinda ja uute võimaluste seas leidub palju sellist, mida ma tegelikult juba ammu oodanud olen ühelt töötelefonilt.

qtek 8100 maksis ostu hetkel on offis 3998 krooni ja peal jookseb sel mobile windows ning sisseehitatud 32mb mälule lisaks oli kaasas 256mb miniSD mälukaart. muidugi on küljes ka hädapärane vga digifotokas.

esimene väärt omadus on see, et tal on 2 suht standardset pistikupesa. üks on 2mm stereo ots, kuhu käib handsfree või mikrofoniga kõrvaklapid. ja teine on tavaline mini-usb. laadija ots on ka mini usb, aga seda pole ma veel pakist välja võtnudki – kui ühendada telefon arvutiga tavalise usb kaabli kaudu, siis laeb akut ka sealtkaudu – väga praktiline.

teine hea asi on ühilduvus microsoft outloogiga. ver 2002 oli kaasas kah. lisaks active sync pisike programmike, mis kohe, kui telefoni arvutiga ühendad, süngib ära telefoni sisu outloogiga. ja vastupidi. laadisin kõik oma kontaktid telefonist outlooki ja korrastasin seal normaalse suurusega monitori ja klaviatuuri kasutades, nagu inimesele kohane. ahjaa, lisaks kontaktidele süngib outloogist muud värki ka, kalendrit näiteks. ja meilisid. aga outloogi meilindust ma ei kasuta.

tirisin mõned programmid kah peale. opera prooviversiooni ning miski java põhise ssh kliendi. asja ajavad ära.

kehv on muidugist see, et klahvid on imepisikesed ja üksteisele kole lähdel ning nendelt teksti sisestamine on paras pein. teiseks ei näe ma seda mms sõnumit, mille sõber sony-ericssoni telefonist saatis.

ja kas ma juba mainisin, et mp3 mängija on sees? okok, see on nüüd vist igal pesumasinal ka.

saaks kuidagi ka gps funktsioone kasutada (koos bluetooth gps adapteriga), siis oleks elu ilus.

viimase aasta või poole jooksul olen sagedamini sattunud selveri jms poodide lihaleti äärde, et enda meelispala – sea minutipihvi nõuda.

eelmisel nädalal järve selveris oodates jäin mõtlema, kui tore oleks seal näiteks savisaart kohata. selline suur ja tugev mees, kindlasti vitsutab temagi hea meelega noid häid tooteid. aga pole teda kunagi poes näinud. kust tema, ja kui mõtlema jääda, siis kõik teisedki ministrid ja tähtsad inimesed asju ostavad… või kes neile ostab jne, ühesõnaga boldide ja notsobjuudifulide teemaks läks kätte ning pinge langes.

aga täna kohtasin kella kümne ajal õhtul poes muude, minuarust juba teisele ringile viina järele tulnud noorte meeste seas meie välisministrit. oli temast muidu selline totu mulje jäänud. ei lastud venemaale jne, aga poes oli poiss nagu ponks, käis sirge seljaga kergel sammul. ei laianud ega hiilinud mööda nurgataguseid, toimetas nagu oleks lukksepp või itimees. votsiis, milline pettumus.

eile paigaldatud toru ühele jupile olin kusjuures mõlemasse otsa liiga vähe keermeteipi mässinud. väiksed tilgad tikkusid läbi. keerasin aga peale, kuid otsa pigistatud ühendus ei arvanud sellest hästi ning esmapilgul lõpetatud töö tervitas hommikul rõõmsa tilkumisega. uued otsad ja torujupp, mehiselt keermeteipi ja radikas kütab taas. iseasi, kellel varakevadel seda radikat enam vaja läheb.

ehk siis kui oled tark ja osav, siis sellest veel ei piisa. ilus peab ka olema?

noh, mina olen muidugi suur ja osav jne, aga see pole mingi uudis, millest kirjutada.

hoopis on lausa üllatav, kui vingeid lahendusi on tänapäeval torutööde tegemiseks välja mõeldud. keskkütteradika ühendamine seinast välja turritavate kraanide külge käib nüüd sedasi, et ostad poest otsikud ja natuke toru ning laenad tööriistad. mõõdad, lõikad ja pistad paika, pigistad otsad kokku ja lased vee sisse. ei mingeid rauasaage, torutange, takku ja tahmase näoga torumehi toas kirsades ringi tapserdamas. vägev.

• henco