tulime jõululaupäevaks minu vanemate juurde kodilasse. ilus lumine, päeval paistis päikestki. koer oli nõus poseerima jõulupostri jaoks. nüüd lähme vaatame raplasse, äkki mahume kiriku ukse vahelt kuulama kübekest jõulumuusikat.
noh ja kui mul mingi jõulusoov oleks, siis võiks tänaseks peatada igasugused maailmaparandamised ja nautida seda mis olemas on.
viimastel kuudel on ilmad veitsa jahedamaks muutunud ja aega jääb sukeldumise kõrvalt muudele asjadele. nojah, tegelt jääb aeg lihtsalt üle ja tuleb midagi muud teha või siis teha mitte midagi muud…
pinksi käime ikka mängimas korra-kaks nädalas. see on lahe, mäng on huvitav ja ei käi üle jõu. meil on veel kahekesi seal harjutamist küll ja küll enne kui üksteise nipid ja trikid käes on ja enam põnevust pole. eile lõpuks sattusin siuksesse kohta, kus müüakse igast pinksivarustust (www.pingpong.ee) ja sain sealt omale uued tennised. vanad olid natuke liiga parajad ja hakkasid varvast hõõruma.
müdistasin natuke arvutitega ka. müügile on tulnud sellised pisikesed arvuti emaplaadid koos pisikese protsessoriga. kui kunagi ehitati laptoppe suure arvuti osadest enamvähem, siis nüüd on vastupidine trend. lapakatele mõeldud protsessorid jms on toodud tagasi tavalise arvuti formaati. igatahes ma sain omaarust maru odavalt ehk ca 1k eest terve emaplaadi koos protsessoriga poest. väga vähe võtab voolu ja ruumi. peal on intel atom 330 protsessor. igatahes töötab seal peal väga hästi nii windows, linux kui ka osx86 (häkintosh). 720p ja isegi 1080p h.264 videot üritasin vaadata. windowsi all coreavc dekooderiga kurat mängib nagu loom. lahe. musaprogrammid käivad seal ka, aga lindistada pole veel midagi jõudnud, pealegi pole mul ühtegi korralikku usb helikaarti.
koer. koerale meeldib väga haukuda siis, kui keegi on kodus ja rahvast tuleb juurde. hullupööra meeldib. kui kedagi kodus pole ja astud uksest sisse siis see nuustik lihtsalt haigutab ja ringutab. paremal juhul toob sussi. veel meeldib talle põriseda ja haukuda kui näeb rõdu ukse kaudu tänaval mõnda koera kõndimas. võibolla see on tal geenides. igatahes saame temaga hästi läbi. täna, laupäeval ärkasin kell 8 ja hakkasin oma asju toimetama arvutis, koer magas edasi. magab siiamaani, kell on 6. vahepeal lihtsalt ärkab, ringutab, kõnnib vaikselt teise kohta ja käntsatab seal uuesti maha magama. hull unekott.
jõuludepressioon pole veel haripunkti jõudnud. tellisin saksamaalt omale uue väikse klaviatuuri jälle. nüüd on hea närvitseda kas jõuab sel aastal kohale või mitte. natuke ikka tahaks sel aastal juba. tahaks aasta lõpus antslas puhata ja mängida. ühesõnaga elu on kuidagi mõnusalt laisaks ja rutiinseks muutunud. võta või midagi ette.
panin just oma laua-arvutisse natuke mälu juurde ja sellega seoses tuli meelde vana hea lugu arvuti kiirusest.
installisin kunagi arvutisse, kus sõdurilehte küljendati 486 protsessori soketisse pentium overdrive, et arvuti oleks kiirem. pärast uurisin kas on arvuti kiirem. vastuseks öeldi et on jah, palju kiiremini jookseb kokku.
teine it uudis on see, et meie koeral on nüüd oma server. server on 1U rackmount p4 2.8, 2gb ram ja 2x320gb hdd. server asub koera puuri katusel.
vahepeal olin haige. hea asi kodus haige olemise juures on see, et saab palju magada. isegi päeval. kui enam magada ei jaksa ja silmad kannatavad, saab palju filme vahtida. seekord vaatasin ära kõik episoodid sarjast “My name is Earl”, mis on ka eesti televaatajaile teada-tuntud sari.mulle täitsa see teema meeldib, karma värk ja lihtsad, pahelised inimesed.
ühel suvevaheajal pandi kodila koolis üles kaks pinksilauda. mul ema ja isa siis isegi mängisid seal mingite põhjala reketitega. kui teised mängivad ja ise parasjagu peab passima, siis tekib omal ka isu. noh ja eks sai kooliajal natuke seda pinksi taotud ka. mingit erilist annet ei avaldunud, selline keskmine. piisavalt hästi et vahel kellegist jagu saada ja rõõmu tunda aga keegi teine mängis ikka veel paremini, niiet huvi säilis.
vahepeal käisime mikuga mängimas linnapeal, vahepeal martti ja veel teistegagi valtus, aga nüüd oli jälle vist kaks aastat vahele jäänud. mikk käis ja kutsus et lähme-lähme ja nüüd hakkas veel margusja ka peale. leidsin ükspäev isegi kuskilt kolakojast oma reketid ja tennised üles, niiet eile käisime ja tegime väikse turnamendi.mikk muidugi võitis kõige rohkem ja ma võitsin ka paar korda ja margusja ka võitis vahel niiet kõik võitsid.
aga nüüd huvitava osa juurde. kooli ajal polnud mitte kottigi saada, kuskilt mingid linnapoisid tõid kummid ja siis käis nendega äri. ma arvan et ma saagisin ja käiasin ja lihvisin ise ka vähemalt 3 reketi põhja. üks oli hästi lahe väike. aga no muidugi pallile pihta saada oli sellega raske. mikk käis pinksitrennis ja tal nagu tuligi see päris hästi välja ja ta sai ükskord sünnipäevaks hanoi vms parema reketi ja ükskord sai mingid siuksed suht proffid kummid ka.
korralikke hobimängija reketeid müüakse nüüd aga igas toidupoes. nii pole huvitav. peab ikka uurima milline varustus see ikka parem on ja tellima vist vähemalt ameerikast. vähemalt spetsiaal tennised. aga on ju olemas ka lauad ja võrgud ja pallid ja siuksed aparaadid, mis ise sulle palle pilluvad järjest, niiet saad ühte liigutust timmida kui tahad. kõike seda on muidugi vaja hankida.
naljakas, et igast asjast on saanud tarbimisnarrus. samas muidugi on nii lihtsam, kui on teada et asi pole varustuse taga ja kõik sõltub nüüd tegijast. aga samas kui ei taha ise könn olla ja ikkagi hoolimata varustusest asjad välja ei tule ja pole enam millegi muu kaela ajada, mismoodi siis üldse õndsaks saada?
ajee, oskan ma jah kung-fud. kultusfilmis matrix on selline lahe koht, kus peaosaline on kuskile masinasse ühendatud, silmad on kinni, keha ainult väriseb. viie minuti pärast teeb silmad lahti ja teatab – “i know kung-fu!”
no mul läks ikka 2,5 üsna tihedat päeva, et paar uut trikki ära õppida, aga no alustuseks käib kah ja eks seal matrixis oli, ma usun, ka mingi filmitrikk.
kursus oli dan hml ja dan hmli. niiet isegi kaks asja. maakeeli öelduna on dan hml neljast osast koosnev kursus: mereelukatelt saadud vigastuste esmaabi, hapniku kasutamine esmaabiks ja hapniku kasutamine esmaabiks edasijõudnutele. lisaks automaatse elektrishoki aparaadi kasutamine. ja pärast nende kõikide asjade instruktorikursus kah.
kursused ise olid huvitavad ja instruktori kursuse osa oli veel eriti huvitav. mingil omapärasel moel. dan ja padi näikse päris head sõbrad või vähemalt head tuttavat olema, koolitamismetoodika on üsna sarnane. ütleme nii, et saime natuke seda koolitamismetoodikat drillida ja et see vähemalt mul küll raisatud aeg ei olnud. isegi kui arvata, et suur osa sellest metoodikast eestis ei pruugi kõige paremini toimida, siis õpetamise õppimise seisukohalt… rõhuga sõnal õppimine… loeb mitte see, kas metoodika on hea või paha vaid see, kui õppimisvõimeline sa ise oled. ja just sellest nurgast oli pilt väga huvitav.
jälle kuuke mööda läind. oma lõbuks sukeldumisi pole teinud ja see on olnud viga, sest suure maapeal kuivamise ja palja peaga õues trööpamisega on õnnestunud endal nina taaskord nohuseks saada.
valmistume talveks. võtsime maal kartuleid. ema teeb keldrisse moose, salateid ja mahlu. ehituspoisid soojustavad ja kõbistavad kuuri kallal, et saaks oma kolaga sinna enne külmade saabumist sisse saaks kolida. täna tegin ka sellel suvel kolmanda sõidu jalgrattaga.
muidu üldiselt on siuke tunne, et asjad kõik liiguvad jube aeglaselt. aga las liiguvad aeglaselt, saab kannatlikkust treenida. vähemalt ei pea nurisema liigse rapsimise pärast.
noh ja nii see elu siis veerebki. ise olen rahul.
tegime mrt algatusel omale väikse preemia ja läksime kahekesi oma lõbuks sukelduma, nii nagu vanasti.
mrtil oli muidugi omakasu ka mängus, sest ta sai hiljuti oma fotoaparaadi ja välklambi vahele sellise julla, mis seda kõike koos hoiab ja nüüd lootis ta rummu viimasest allesjäänud ekskavaatorist veel mõned paremad pildid saada.
see nn. teine ekskavaator on kaugemal, kui esimene oli. see-eest on ta aga minuarust palju paremini säilinud. seal käidi üldse vähe ja kõik ei teadnudki, et see üldse olemas on. praegu on aga ka sellel masinal trossid küljes ja nagu selgus, on seda ka lohistada jõutud.
kohale ujusime pinnal, pooleteistliitrine läbipaistev pudel oli märgiks peale seotud. kaldalt seda kahjuks eriti märgata polnud. kaldtee kõrval askeldasid kalamehed oma spinningutega, me läksime sisse veidi eemalt, et mitte kinni püütud saada. rohu seest leidsin suure rohelise kanistri. ilmselt olid selle lintraktorimehed sinna kaotanud. kuna ma tõesti ei taha neile eriti kaasa tunda selle kaotuse pärast, siis otsustasin selle leiu panna heasse kasutusse. ohverdasin 10m jupi väga head nööri isegi ja sidusin ühe otsa selle kanistri külge enne kui ekskavaatorile suundusime.
kohale jõudes tundus koht natuke vale, sest eelmisel korral oli kaks pudelit peal ja kuskil eemal veel kolmas. kopalohistajatel on kombeks trossi liitekohtadesse neid pudeleid riputada. niisiis arvasin, et nüüd laskumegi liitekoha peale. aga ei, all oli ekskavaator. seda oligi ilmselt natuke lohistatud vahepeal. panin äbariku pudeli asemele kaasa toodud võimsa kanistri. mrt ujus ümber kopa ringi ja aegajalt sähvatas tema välklamp. ilma kapuutsideta oli hästi kuulda teise sukelduja hingamist ja üldse kõik helid olid teravamad ja selgemad.
hängisin ümber kopa, poseerisin mrtle ja vahepeal ehmatasin tohutu-pirakate ahvenate peale. krt need olid suured nagu kalossid. tõesti, mingi 30cm pikad kohati, ilgelt laiad ja jämedad – rasva söönd teised end sügiseks. väiksemat puru muidugi ujus ka ringi hulgaliselt. meie sukeldumisstiil on ikka nii aware, et kalad ei teinud meist eriti välja… või siis olid nad ise ka oma suuruse üle uhked ja julged, igatahes sai mrt neist päris palju pilte.
tagasi ujusime mööda trossi. mrt, tobuke, ei viitsind jalgadega töötada ja tõmbas end edasi trossist. tross oli kergelt tavotine. käed said mustaks. aga see oligi tal tulemas, sest kunagi ta tahtis minu kulul nalja teha tavotiteemal ja nüüd siis sai selle karmavõla ära makstud.
jõudsime kaldale välja umbes selle koha peale, kust sisse tulime. seal see trossi ots vedeleski. vees olime 57 minutit ja minul jäi 100bar õhku alles. äge. ja kui välja olime pistnud peanupud, siis kalamehed olid ikka veel alles ja küsisid meilt, mis kell on. veidi ajas muigama. kell oli pool kaheksa.
uhh,
juulis tegime raplas ühe sukeldumiskursuse ja natuke aid asju juurde kah. lisaks akadeemilisele ja praktilisele osale muidugi pidime üsna palju ka varustusega tegelema, seda hankima ja konfima ja üldse mõtlema mida ja kui palju meil otstarbekas on soetada. ei jäänud ka üle muud, kui hankida omale väike kompressorike. väike küll, aga vajalik automaatika on tal juba peal ja saab korraga laadida kahte ballooni. esialgu võib rahul olla.
voah, terve kuu ühe lõiguga kirjas või… krt midagi pidi veel olema…
eks see muu osa on nagu suvel ikka. hillallaa-trullallaa, aga niisugust suurt puhkuse moodi puhkamist nagu pole ikkagi olnud. ei kurat mina ei tea kuhu see aeg kadus.
sukeldumisinstruktori digitaalsed paberid sain juba kätte, niiet võin ametlikult ametlikke sukeldujaid koolitada. trahh!
jaanipäevaks olime kutsutud saaremaale mrt ja co suvilakompleksi. praamipileti ostsime internetist ja sõitsime sellega 22-ndal otse bronnirajale. uhkelt ja aeglaselt kulgesime mööda pikast-pikast tavaliste inimeste järjekorrast. olen enne mõelnud mis tunne on sedasi mööda kulgeda. noh tunne on tõesti selline, et miks nad ise pole piletit ostnud ette kui on teada et rahvast tuleb murdu. aga ju alati ei saa planeerida nii täpselt ja tuleb oodata pikki tunde.
***
sukeldumas käisime saaremaal ka. peeter panga puhketalust laadis meil ühe pooliku ballooni täis ja viis kumipaadiga panga tippu. käsisonar näitas 5 m. lainetas, sumasime vette pikema jututa ja vees kohe alla ka. 50 minuti pärast oodati meid tagasi. selles sügavuses vesi põhjas liikus ja loksutas, hakkasime sealt ujuma näidatud suunas, ehk otse läände või itta*. kohe algasid ilusad astangud ja vesi rahunes. nähtavus oli hea ja valgust piisavalt. sarnaneb pakri pangale üsnagi, ainult panga vahel justkui oli vähem raudkive, mis end paasi sisse pesadesse kinni on loksutanud. kuskil 13,3 meetri peal lõppesid astangud ja algas kruus, seal pöörasime ringi ja kulgesime tagasi. nägime lestalaadseid. mrt proovis neid kätte saada, aga jäi teiseks igal katsel. veel häiris teda see, et ta neid ise ei märganud. küll õpib. tagasi jõudsime paadile väga lähedal, vast 10 m. ahjah, mu dekopoi on punktureeritud, seda ma kahtlustasin juba varem, nüüd on kindel ja auk näha.
teistel päevadel oli tuul kõvem ja mereplaanid jäid tahaplaanile. hängisime ja tsillisime. jaanituld tegime kah. mrtide naaber on üks saksa proua, kes oli ka kutsutud lisaks yrt õele ja tema boyfriendile, kes elab lähistel. juttu räägiti suuremas osas inglise keeles. druzba narodõ ikkagi. kift on kuulata kuidas eestlased inglise keelt räägivad. eriti kui õlut ja veini võetakse. vahele sekka ikka küsiti, et kuulge kuidas on mingi asi inglise keeles ja mitmel korral teadis õiget vastust esimesena sakslane. see oli naljakas. selle üle ma veel mõtisklen kui aega saan.
täna tegime owsi ie viimased asjad ää ja nüüd polegi jäänd muud kui oodata kuni asja protsessitakse ja meile ca 10 päeva jooksul teada antakse, et võime õpetama hakata.
owsi on open water scuba instructor ja ie on instructor examination – lühidalt peaks ma varsti saama sukeldumisinstruktori paberid.
eksam kestis kolm päeva. esimese päeva õhtul tegime standardite ja teooriaeksami (5×18 + 50 ristikest tuli teha õigetesse ruudukestesse). järgmisel päeval näitasime basseinis 5 harjutust ja igaüks eksamipiletil märgitud harjutust koos briifingu, ette näitamise, õpilaste hindamise ja pärast debriifinguga. õhtul tõime kuuldavale-nähtavale oma presentatsioonid. kolmandal päeval oli “ainult” veel avaveeasjad – rescue 7 ja 2 harjutusest koosnev avaveetund.
selleks, et üldse eksamile saada tuli käia koolis kah. see oli see idc ehk instructor development course. seal me seda kõike õppisime. kestis umbes 10 päeva kokku ja need olid tõsised tööpäevad. igal hommikul olime hiljemalt kell 9 kas klassis, basseinis või kaldal ja õhtul 6-9 ajal saime koju. kodus tuli veel järgmiseks päevaks asju ette valmistada. minul andis kogu ülejäänud elu väga hästi selle järele painduma ja kodus oldi ka mõistvad, niiet otsest stressi polnud ja kogu see aeg oli küll raske ja natuke väsitav, aga samas hästi vahva.
kogu eesti peale oli kokku 10 kandidaati. idc tegid osad maremargis ja osad oxygene tallinnas. ie ajal olime kõik ühes puntras, meid jagati kahte gruppi ja igaühele anti number. mina olin red-three need kolm päeva.
kõige ägedam asi sellest ajast oli red tiimi avaveeharjutuste ettenäitamine. vee all olime 30 minutit ja selle ajaga said 5 kandidaati oma kaks harjutust ära teha. nähtavus oli 1,5-1 meetrit. aga eks me olime saanud kõvasti trenni tiidu katlas (linnahalli kõrval). hoidsime üksteistest kinni ja olime kõrvuti nagu kilud. kes parasjagu harjutust tegi see lahti lasti ja teised hoidsid seni omavahel. assistent piilus üle õpilaste rivi, instruktor dirigeeris kogu seda värki eest ja eksamineerija hõljus kusagil instruktori kohal/kõrval ja näitas õpilastele ette vigu mida peab tegema. meil oli organiseeritud nii, et assistendiks panime selle, kelle skillides me kõige vähem kindlad olime, sest assistent peab ainult ok peale ok vastama ja mitte ära kaduma. õpilase rollimängureil on aga vaja teha harjutust nii perfektselt kui saab ja teha tohib ainult selle vea mis kästakse. noh, vähemalt ideaalis. kui õpilase mängija mingit siga mängib siis instruktorikandidaadi shansid sellest ei parane. aga meil läks küll minuarust ilgelt hästi, sigu polnud, õpilased vaatasid eksamineerija poole ka, et see saaks kohe mingi vea anda ja me ei peaks seal ülearu kaua passima. mõnikord on kohe selline hea tunne, kui mingi raske asi hoolimata kõigest hästi välja tuleb. võib jääda isegi mulje hetkeks, nagu me oleks nii kuradi osavad ja valdame asja.
rescue-7 tuli pooltel teha pocket-maskiga. olime seda basseinis harjutanud ka, aga eks sellega on veidi teistmoodi ikkagi. just see osa, kuidas seda õigesti vastu nägu hoida niiet mask oleks kindlalt näos puhumise ajal, õhk läheks kopsu ja vesi jääks eemale.
ahjah, tegime seda kõike tallinnas (ie avavesi rummus) ja eesti keeles. tiit, kert ja juno olid nii lahked ja tõlkisid jutu lennult eksamineerijale ära – maitea kuidas teiste jaoks, aga minule oli suht suur kergendus, et ei pidanud täiendavalt keeleprobleemidega tegelema ja sai asja sisule keskenduda. niiet, mis see ka maksab, neile suur tänks ja retsept!
täna oli võimalus osaleda ühel vaatlusretkel shcleswig-holsteini rusudele (mina ei suuda selle kohta “vrakk” öelda). see laev olla kunagi andnud teise maailmasõja avapaugu. ka tegin oma esimese sukeldumise vahetult peale owd kursuse lõppu sellele vrakile kunagi 2005 aastal.
praegu on schleswig-holsteini lähedal ankrupoi, kuhu külge saab kinnitada paadi, kui sinna sukelduma minna. loodetavasti on ühel päeval mitte väga kauges tulevikus kõigil eesti vrakkidel selline poi. esiteks on nii lihtsam vrakki üles leida ja teiseks pole vaja ankruga vrakki lõhkuda. iseenesestmõistetav tegelikult…
oli keskpäev ja valgust oli ilmatumalt, nähtavus “rummu kohta väga hea”, nagu ma olen märganud end võrdlemas viimasel ajal. ehk siis 4-5 meetri kauguselt võis veel kellegi punaseid lestasid või regu või midagi muud läikivat vabalt näha. mul oli kaasas olympuse 770sw veekindel digiseep, mis enamvähem 10 meetri sügavuseni vett peab pidama. tegin ka mõned pildikesed. üks tuli täitsa huvitav välja minuarust.
nüüd hakkas pihta.
eile õhtul just mõtlesin, et krt mingit elevust pole enam järel selle pika ootamise peale. aga hommikul kui kursus pihta hakkas ja üksteise tutvustamine käis, siis hääl ikkagi veitsa värises. mingis mõttes on see lahe, sest kurb on küll kui peaks ükspäev tõdema, et enam pole maailmas midagi järel mis seda põhjustada võiks.
sissejuhatuseks kuulasime veel ära loo sellest, mis on PADI. edasi tulid kaks loengut õppimis- ja õpetamismeetodite kohta ja lõpuks pidime kamba peale ühe presentatsiooni ka kokku panema. minul polnud küll sellist asja elus enne ette tulnud, et istud selliste inimestega laua taga, kelle nimesidki pole veel jõudnud meelde jätta ja kohe antakse 15 minutit ja ülesanne, et tehke ja tehke koos. üks viis minutit läks aega enne kui kõik oma “kommunikatsioonitestid” ära tegid ja sai selgeks mismoodi me seda asja tegema hakkame. teema oli veel üsna värske ja meie jaoks toores ning käis paras puterdamine, aga põhimõtteliselt midagi me ikkagi tehtud saime.
nüüd on nädal aega aega teha ära iseseisev töö – hunnik lugemist ja ilge paks pakk teadmiste kontrolle, lisaks ette valmistada esimene minipresentatsioon välja loositud teemal. saime kohe alguses loosiga kõik oma kursuse jooksul tehtavad ülesanded kätte: 2 microteaching presentatsiooni, kaks suuremat, 4 basseinitunni ülesannet ja kaks kahest ülesandest koosnevad avaveetunni ülesannet.
kuigi igal pool rõhutatakse, et see kursus pole ettevalmistus eksamiks vaid instruktoritööks, siis praegu neile ülesannetele mõeldes kuvandub mulle küll pigem närviline olemine ja mingi võõra kotkapilguga, iga tehtud vea peale õelalt naeratava eksamineerijaga silmitsiolemisest ja mitte mõnusast kursusest päris õpilastega. nii lühikese ajaga ilmselt ei õnnestu kasvatada nahka piisavalt paksuks, et iga hindamist külmalt võtta, seega pean lihtsalt kujutama ette, et instruktor/eksamineerija on mitte hindaja vaid teadmistejänune õpilane, lõvi on hiireke, karu on rebane…
täna laekus kaks positiivset osakest:
tööriistamarket, kelle reklaamis ma nägin odavat (999 krooni) survepesurit, mis peaks minu tagasihoidlike vajaduste ja kulutuste suhte osas mulle hästi sobima, helistas ja teatas et neil on see toode nüüd olemas ja saab tulla ostma. paar päeva tagasi kui seda ostma tõttasin, siis seda kahjuks polnud, öeldi et tuleb järgmisel nädalal. nojah, mõtlesin, oleme kuulnud sellist juttu enne kah. helistasin ikkagi eile et noo, kuidas lood on. öeldi et lubati ju saata aga tänases tarnes neid polnud ja küsiti kas tahan et helistavad tagasi kui saabub. olin üsna kindel et keegi mulle tagasi helistama ei hakka ja vaevalt neid nüüd homme/täna tuleb jne, üsna pessimistlik ühesõnaga – aga võta näpust, helistati ja oligi olemas. uskumatu!
teine on veel kummalisem lugu. ajasin mingil ajal taga creative labsi hübriidklaviatuuri, mis on nagu tavaline arvutiklaviatuur, aga all servas on veel ka väike klahvpilliklaviatuur (37 lühikest klahvi). kui mul klaverihood peale tulid siis olin täitsa kindel, et mul on raudselt seda nüüd vaja. mõtle kui hea on kui loed mingit murettekitavat e-maili ja et mitte liiga sügavale murre uppuda lased väikse koerapolka. nojah, aga seda klaviatuuri euroopasse ei müüdud ja nii ma seda ei saanudki. ilmselt olen mingil meeleheitehetkel jätnud kuskile veebipoodi oma meiliaadressi, et no teatage kui müügile saabub. see pidi olema üle poole aasta tagasi. täna saingi sellise maili, mis teatas et nüüd lõpuks on see veebipoes olemas ja saabki osta. uskumatu!
muideks koerapolkat ei oska ma siiamaani. pole nooti ja kõrva järgi ei oska.
võtsime koera.
koeravõtujutt hakkas pihta juba üsna ammu, viimastel kuudel läks aga kõik kuidagi konkreetsemaks. koer on siin seltsiliseks neile, kes ei käi pidevalt sukeldumas ja ei ole õhtud otsa ninapidi arvutis servereid konfimas.
sordiks valiti kääbusšnautser. selline pidi täitsa hästi sobima korterisse. koer on isane, sest neil snautseritel on ees pikk vunts ja habe ning kuidagi imelik oleks võtta koju koos koeraga veel habemega naine. eks selle võrra on kasvatamist natuke rohkem, aga nagu öeldakse, kui tahad lihtsat elu, siis külasta mänguasjapoodi…
selline ta siis ongi – nagu pudelihari. paar tundi peale kojusaabumist.
seisab tagakäppadega oma territooriumi piiril. kaugemale tulla veel ei julge ega oska, parkett on libe.
aeg lendab märkamatult. kuu on möödas ja pole mingit märki siia maha jäänud sellest…
idc kursus algab alles mai keskel ja lõpeb teises pooles. eksam peaks olema juuni alguses. seni olen käinud basseinitundides kaasas ja hinnanud enda etteasteid kahe kriteeriumi järgi – kui hästi see vastab sellelele, mida ma ise endalt ootan ja kui hästi sellele, mida võiks mult oodata eksamineerija. varem piisas, kui olin ise rahul ja paistis, et õpilased ka. kuid enam sellest ei piisa. tuleb aina veel käia ja ilmselt võtta vahepeal aega ilma õpilasteta proovida mõnda asja mitu korda läbi. ma ei saa ju õpilaste nähes katsetada mingit harjutust.
ujumas pole saand käia, olin veitsa tõbine. selline tobe tõbi, mis esimesel nädalal tegi nohut ja pärast seda kohatist köhimist ja palavikusarnast tunnet, ehkki palavikku justkui õieti polnudki. hoolimata sellest käisin bassus ja niisama sukeldumas ja midagi hullemaks ei muutunud. ujumiseks siiski jõudu ei jätkunud.
jeerum kuidas aeg lendab ja vesi voolab. millalgi võtsin elu eesmärgiks ujuda kunagi 400m vabatehnikas ära ajaga 8:40, aga ega ma pole seni kordagi harjutanud küll. ok, eile hakkasin proovima. käesoleva treeningu esialgne eesmärk on ujuda see 400m järjest maha ilma vahepeatusteta ja vahepeal peatumata. esimesel katsel õnnestus 250m maha ujuda kuidagi. põhiline häda on tempoga, ei leia kuidagi seda õiget tempot, mille juures ma veel normaalselt hingata suudan. teine väike peetus on sellega, et vesi kipub kurku ja sisse hingates ninna. kuidas ja miks vesi kurku satub ei tea, väga imelik igatahes. tempo kohapealt leiutasin nipi, et kui paremalt hingan, siis tuleb teha hästi suur kaar parema käega ja vaadata lakke. siis püsib tempo enamvähem stabiilne ja rahulik ning on aega ka hingamiseks ilma et vett kurku pritsiks. höhö, nüüd on endalgi huvitav jälgida, kas ja millal järgmine katse tuleb.
eelmisel pühapäeval nägime rummus, et ekskavaatori juurde on veetud jäme terastross ja peale veest väljumist oli kaldal mingi onuke, kes näis asjaga seotud olevat. käis ilmselt tsekkamas, ega keegi ei tegele tema trosside hiivamisega.
noh me mõtlesime, et võiks natuke neid trosse hiivata küll, sest ega meile pea ilmtingimata meeldima, et keegi oma suures rahaahnuses töötegemise asemel ühtesid eesti tähtsamaid sisemaavrakke ära tahab hiivata.
reede öösel oli ilm külm, tuuletu, läbi õhukese lauspilvisuse säras täiskuu. puudus vaid kusagil mäe tipus kuu taustal uluv hunt. karjäärile oli peale tekkinud 1-2 cm paksune jää. jää oli täpselt nii paks, et sealt sai läbi astuda ja vajadusel käega altpoolt puruks lüüa. või lihtsalt turjaga alt välja pressida, vähemalt siis, kui jalad on põhjas. eelmisel talvel ootasin väga sellist sukeldumisvõimalust, käisime mitu korda proovimas, aga jääd polnud ja vesi oli sogane, kui jää tekkis, oli ta korraga 10 cm paks.
marssisime hiivitsad hõlma all läbi jää nabani vette ja tsumasime lambivalgel alla. natuke justkui kaldusime kohe kaldteest kõrvale, sest see kaldtee on peale ühe roomiku väljatõmbamist nüüd muutunud. algul leidsime ühe vana trossihunniku, aga see polnud see, ujusime kompasside järgi edasi ja leidsime õige trossi ka. vaatasime mööda trossi veitsa edasi, ühest liitekohast mööda ja veel natuke. siis proovisime natuke trossi saboteerida, aga see oli nagu hane selga vesi kahjuks. mõtlesime, et läbi sellise jää pinnal tagasi minna küll ei tahaks, pöörame parem otsa ringi ja vaatame, kuhu on kaldapoolne ots peidetud. pöörasime otsa ringi ja varsti märkasin, et mu lamp hakkab vaikselt lahjemaks jääma. õigemini üsna kiirelt. väike mure ja ärevus tuli peale ja ligi hakkasid kippuma igasugu mõtted. siiski jäid nad sellise stressialge tasemele. kustutasin lambi ära ja jätkasime ühe lambiga, valgusviht trossil, mina poole mehepikkuse jagu eespool. mingil hetkel hakkas ka teine lamp hägusemaks jääma. küsisin, kas üles, sest päris pimedas on üles minna ikka veidi jama, aga minu lambis oli veel surtsakas valgust järel ja vaikival kokkuleppel jätkasime teekonda kuni üks lamp päris pimedaks jääb ja siis tõuseme minu lambi viimaste valgusräbalate saatel pinnale.
valgust jätkus kuni trossi lõpuni. enne lõppu liitusid kaks trossi, st põhja on neid laotatud vähemalt kaks, kuhu läheb teine, ei teagi praegu – võibolla ka teise kopani juba nöör paika seatud… tõusime mööda trossi kalda ääres üles. arvasin, et äkki on parem seal auku mitte jäässe toksida ja minna sisseminekukoha lähedusse, aga ega ei saa sellises olukorras inimesele ette heita soovi natuke värsket õhku hingata ja kindel olla, et jää selle koha peal siiski liiga paks ei ole altpoolt läbimurdmiseks. ei olnud. minul ju valgust polnud ja ma eriti ei vaadanud, milline see jää altpoolt välja näeb, aga kui lõpuks nägin, siis näis ta ikka nii 3-4 cm paks ehk täpselt selline, kus peal võiks vabalt hüpata. ühe vahepeatusega leidsime lõpuks oma sissetuleku augu ka üles enne, kui valgus täitsa ära kadus.
hästi veider, kuidas mingis situatsioonis hakkab pea tööle. kohe, kui esimene asi juhtub, siis hakkab pommitamine, et kui nüüd veel juhtub see ja too ja kolmas?! tekib tunne, et õhku justkui ei tule õigesti ja iga krõbin tundub kuidagi kahtlane. samas tead, et aju lihtsalt nii töötabki ja sind üritatakse meelega närvi ajada, et sa põgeneksid potentsiaalsete ohtude eest kaugele ära. sellisel hetkel paistab välja, kas on kogemust ja närvi piisavalt, et selliseid asju teha või on õigus su instinktidel, mis käsivad kodus diivanil istuda ja telekat vaadata ning arvata, et oled iseenda peremees.
varustust lahti harutades selgus, et mu lambi akukanister oli ikkagi vett sisse lasknud ja/sest juhtme pistik oli üsna lõdvalt kinni keeratud. eks selle pärast nii kiiresti tühjaks saigi. ilmselt tuleb lamp viia võõrutusravile – ikka ei saa nii, et esimesel võimalusel tõmbab end täis ja kustub kohe ära!
ka sel pühapäeval kostis juba varahommikust kilkeid ja naeru basseiniveerel… st sõbralikku sõimu ja plätserdamist… ühesõnaga sukeldumas käisime jälle seal!
sukeldumisvirmade veebides küsitakse viimasel ajal – “kas tunned soovi elada huvitavat elu sukeldumisparadiisis… siis tule dm ja idc kursusele!” muidugi tahame elada huvitavat elu sukeldumisparadiisis niiet kindlasti on vaja järgmised kursused ette võtta. et kursusteni on veel üle kuu aja aega, siis mõtlesime ikka veidi meelde tuletada ja läbi proovida need peamised harjutused.
printisin kodus 20 harjutusest koosneva scuba skill circuiti välja, selle, mida dm kursusel tahetakse näha demonstratiiv-tasemel, pistsin kilesse ja basseini kaasa. oeh. sellega on tegelikult vist enamus öeldud. osasid asju tegime mitu korda, sest alguses ma näitasin marttile, siis näitas martti mulle ja siis tundus mulle, et krdi lohakas värk ja kui see oli minu ettenäitamise tulemus, siis peab liigutuste konkreetsust ja selgust veel peale keerama ja igasugu muud sabinat maha tuunima. muide üks esimesi asju on õige tinakoguse määramine. tegime selle tõesti ära, marttil oli 4,5 kg ülearu alguses, mul oli paras kogus, aga vee all sellise ideaalse kaaluga harjutusi teha on raskem – ei püsi põhjas. teine asi on see snorkel. maskiharjutuste juures see muudab pilti ikka tublisti segasemaks, aga standard nõuab…
vahe, kas teed lihtsalt mingit protseduuri või tahad seda näidata nii, et vaataja saaks aru miks ja mismoodi täpselt tuleks teha, on ikka palju suurem kui tundub. ühtepidi peaks juhtima tähelepanu olulistele punktidele, teistpidi aga ei ole hea liiga palju vehkida, sest siis ei pruugi vaataja üldse aru saada mida sa seal õiendad. mis on oluline ja mis ei ole, see on vaja ära otsustada enne kui käed ja jalad liikuma hakkavad, sest ilma mõttejõuta need esialgu päris õigesti siiski ei liigu.
umbes-täpselt aastajagu olen edasi lükanud ülenäomaskiga mõne asja järele proovimist basseinis – tegin selle ka nüüd ära. esiteks ühegi kapuutsiga ma seda tööle ei saanudki nii, et mask oleks kapuutsi serva peal, nagu ta vist mõeldud on. otsaeest keskelt rihma alt kuskilt tuleb pidevalt natuke läbi. tuleb ikka panna vastu nägu ja kapuutsi serv peale või hankida eraldi kapuuts ning selle näoauk ülenäomaski jaoks parajaks trimmida. proovisin ka maski äravõtmist vee all. peale näost eemale tõmbamist tuleb hull pahmakas õhku kohe, aga see jääb kiiresti ise vakka olenemata sellest mis asendisse mask jääb. edasi varuregu suhu ja taskust tavaline mask asemele. proovisin proovimise mõttes ka ülenäomaski vee all uuesti ette panna – jah saab. lihtsalt lükkad rihmad eest ära, surud maski vastu nägu nii, et ülemine serv on tugevamini vastus, vajutad purget, maski sees algab hull orkaan ja tuisk korraks, aga üsna kiirelt on suurem vesi väljas ja saab hingata. siis hoiad aga maski edasi vastu nägu ja teise käega sebid rihmad. sellist asja, et mask läheb vett täis, ei õnnestunud mul saada – kui tirid kuskilt serva lahti, sisi hakkab sealt kohe õhku välja puhuma ja vett sisse ei tule.
algul mõtlesime minna ikka merre sukelduma, sinna martti osmiku lähistele vanasse sadamasse, aga oli tuuline. niisiis panime sauna sooja ja tomtom juhatas meid otseimat teed pidi karujärve manu.
jõudsime siis järveni – järv oli alles, aga paadisild oli kaldale veetud ja kalda ääres oli mingi hull jääsupp. tuldud-mindud ehk kui siin juba olime siis ikka läksime sinna sisse ka.
alguses proovisin ülenäomaski ja uue kaputsiga, aga midagi oli sellel konfil viga, sest nägu oli küll kuiv, aga kapuutsi alla pumbati pidevalt külma vett juurde ja see oli päris ebamugav. ronisime välja, õhk kinni, ülenäomask küljest ära ja tavaline regu otsa, kapuutsid ka ringi ja tagasi.
uuesti vette minnes oli kohe selgelt tunda mis vahet on ülenäomaskil ja tavalisel – nägu hakkas korralikult külmetama. mask kippus uduseks ka. proovisin siis kangelaslikult külmas vees teha maski loputamist vee all. teadsin küll, et see on väga külm, aga oli natuke veel külmem ikkagi. minu kompuuter näitas 2, marttil 1 kraadi sooja.
kogu karujärve jää oli tuul puhunud kalda äärde just sellele kaldale kust meie vette läksime. tuul oli nii tugev, et jäätükid olid ristipidi üksteise vastu pressitud, selles supis oli päris huvitav kõndida.
järjejutt “pühapäeval bassus” jätkub, lühidalt eelnenust… eelmine kord tegime andrile introt ja kaklesime marttiga. tänases osas…
harjutasin ballooni kinni ja lahti keeramist. algul niisama, pärast ilma maskita. seejärel harjutasin vesti seljast ära võtmist ilma maskita. samal ajal harjutas martti ballooni salaja kinni keeramist. kui olin vesti selga saanud ja mõtlesin veidi puhata ja selgus, et ega ei saagi enam hingata, siis kuidagi teadsin, et õhk pole otsas vaid martti keeras selle kinni. imelik. tahtsin veel imestama hakata et kuidas ta küll nii salaja suutis, aga imestamiseks oleks olnud vaja veidi õhku ahmida… kõik need emotsioonid ja asjad tuli edasi lükata ning hoolimata mitteviitsimisest uuesti vestihõlmad lahti teha, ballooni ülespoole lükata et teise käega kraanini ulatuks ja see lahti keerata. ahjah, martti oli vahepeal harjutanud jalgade köiega kokku sidumist.
ega ta, reo, ise ka kergemalt ei pääsend kui hakkas ilma maskita toimetamist proovima. kohe leidus sõbrakäsi, kes maski ära peita aitas, ballooni kinni keeras ja raskusvöö pannalt lahti katkuks.
pärastpoole käis basseinis martti sõber profifotograaf. ma ütlen, sellel inimeste edevusel ei ole mingeid piire – nüüd on meil endist siis proffe promopilte vaja, et kui ägedad mehed me basseini serva peal välja näeme?! aga no kui on vaja, siis peab saama – ma ei oska muud öelda.
ja lõpetuseks väike piltmõistatus: mis toimub pildil? ja lisaküsimus ka: mitu inimest on pildil?
ps! seda pilti ei teinud proff, vaid amatöör – anka
kandsin mõned viimased sukeldumised logiraamatusse ja avastasin, et nüüd olen ma siis maa peal tagasi otsaga, sest õhus ja vees on oldud samapalju kordi. 151. ilus sümmeetriline number ka, kas pole? olen ikka mõelnud kirjutada loo ja võrrelda langevarjundust ja sukeldumist, aga teha seda siis, kui olen mõlema asjaga sama palju kokku puutunud. nüüd on see siis käes, aga kuidagi hakkab see targutamise tuhin üle minema… see lugu aga kirjutamata ikkagi ei jää.
eelviimati käisime martti ja andriga basseinis. marttil käivad vahepeal sellised hood, et tema peab igatahes vette saama. andri tahtis niisama sukeldumist proovida ja näitasime siis talle kuidas käib. umbes selline intro, nagu mulle tehti. marttiga proovisime vahepeal jälle allveekaklust – mina olin james bond ja tema oli tombraider, höhö. põiklemisosavust on vahepeal tulnud juurde, enam ei käi nii lihtsalt, et tõstad teisel regu suust või maski eest. kraani kinni saada on ikka ka raske. samuti ei lõhu enam nii kergelt käsi ära. kraani kinni keeramisest nii palju, et kui martti mul õhu kinni keeras siis ma igatahes seda lahti ei saanudki esimese hooga. käsi sedasi kookus kukla taga on väga nõrk.
nüüd laubal käisin abiks kalevspas introtamas. 4 m basseinis on ikka hoopis teine asi. mina sain jõudu proovida ühe umbes omavanuse meesterahvaga, kellega ei olnud mingit muret. lisaks oli kaks naisterahvast, kah noored. ühel oli väike hirm ikka ka, sest kuskil kuurortis oli natuke segane ja ebameeldiv kogemus tekkinud. minu jaoks muidugi huvitav, natuke nagu psühholoog või nii… jah, see on lihtsalt põnev. ja lõppes ka kõik hästi, loodan et sai väikse julguse ka tagasi. viimase tegelasega oli ka põnev, kuna meid kiputi basseinist vaikselt välja pressima igasugu suurte plastikpalli atraktsioonide ja administraatoritega, aga kuidagi väga ei seganudki see sehkendamine ja saime ilusasti hakkama. pealegi sügavas otsas oled veidi nagu omas maailmas. üleval ujuvad inimesed, nad on ikka pinna küljes kuidagi kinni ja ei saa nad kuidagi vees rahulikult ringi liigutud. all toimetavad sukeldujad ja mõtlevad omi mõtteid, vahel muigavad pinnal-pimeduses rassijate peale.
ootamatu jää ootas meid eelmisel reedel äntus, kuhu meie läksime hästi lihtsat ja mugavat öösukeldumist tegema ja mina oma uut kapuutsi koos ülenäomaskiga testima.
orgunn käis kuidagi kiirelt ja muud tegemist oli palju, martti tahtis reedel minna aga reedel pidin muid asju sebima. laupäeval oli kopp ees muude asjade sebimisest ja läksime äntusse. teel raplasse helistab martti ja hakkab rääkima, et ei tea kas peaks kirve ka võtma juhuks kui jää on peal. nädal enne lõuna-eestis polnud mingit erilist jääd, kus siis nüüd siin järsku? jäi nii, et kui jää on, siis ilmselt õhuke kust astub läbi või toksime labidaga, mis mul talvel autos on.
raplast äntu poole sõites nägime tee ääres üsna usutava jääga loikusid ja hakkasime veidi muretsema. peale paidet teeäärsetes poodides pesunnööri igatahes enam ei teatud ega müüdud. koerus õnnestus saada pakkimisnööri nii 20 meetrit igaks juhuks.
jää oli peal! aga paistis läbi. nagu snorgeldaks ilma vette minemata. toksisime labidaga meeter korda meeter augu silla kõrvale, jää oli ca 5 cm.
üks umbes 4 meetri pikkune buddy-köis oli meil õnneks ka kaasas. aga kuna seal oli vesi suht madal, siis sisse minnes läks veidi sodiseks vesi ja kahe nööri ja mitteootuspäraselt toimiva ülenäomaskiga tundus see, et eriti alla ei saa, üsna loomulik. loobusin pikast nöörist ja sidusin lühikese mingi posti külge. labida lõime põhja ja vilkuri panime külge. solistasime seal silla ümbruses. seal on vist ca 2m sügav parimal juhul, püsti end ajada ei õnnestunud. mask mulises. kolisin välja.
läbi jää oli üsna tore vaadata kuidas sukelduja all toimetab. äkki käis hull pragin ja jäässe tekkis meie august lähtuv hääästi pikk pragu. martti pistis pea välja ja võis arvata, et tema kuulis seda natuke valjemalt seal vee all, höhö – paras!
proovisin seekord end autos riide ja riidest lahti sebida. liiga palju toole oli sees ja tuli üsna ägedalt väänata ennast. tulemuseks nädalane kangekaelsus.
