ull blog

uuel aastal hakkan pahaks

rohkem nodi saada tahaks

küüned enda poole kooldu

rahavankril lükkan hoogu

traditsiooniline harilaiu surfilaager toimus selle suve viimasel nädalavahetusel ja on järjekorranumbrilt kolmas.

kuidagi läks nii, et suvel sai kogu aeg ka laulasmaal ja lohusalus sõita niiet polnud otsest põhjust saaremaale minna. nüüd see võimalus tuli ja hoolimata sellest, et enamusel rahval on juba sügiseselt palju muidki toimetusi ja jäi seetõttu laagrist kõrvale, toimus üritus ikkagi! kolmandaks käpaks oli lisaks andrile ja mulle loheheiskaja (kitelauncher) martin.

võtsime aga martini otse tartu bussi pealt ja kütsime reede õhtul saaremaale teele. sõitsime kolinal otse praamile ja sealt maha otse loode turismitallu, mis asub harilaiule piisavalt lähedal. sättisime end sisse, tegime väiksed õlled, vaatasime mobiilse inerneti kaudu minu 17″ läpaka pealt närvekõditavat kättemaksukontori uue hooaja avaosa ja kobisime magama.

lauba ehk laupäeva hommikul peale hommikusööki võtsime talust jalgrattad ka peale ja sõitsime harilaiule. algul tundus et saame napilt zephyridega sõita, sest ega puud väga ei kõikunud, meri ainult kohises. peale veerandtunnist sõitu tulin maha ja tõin 12 ruuduse, mis töötas ilusti ehk ilusasti.

natuke meenutab see haagi lõugas (tolle ranna ametlik nimi) väänat. rand on pikk ja kalda all on parajad lained. need pole teab-mis suured, aga tuule suund oli täpselt selline, et sai mõnusalt kasvõi mööda ühteainsat lainet sõita pikalt pikalt sõita. martin tegi meist kaldalt natuke pilte ka.

peale sõitu võtsime väikse eine rmk platsi peal. seal tuli meile külla väike rebane. istus aga maha ja jäi ootama kas süüa ka antakse või mis. andri siis talle viskas ikka vorstijuppi ja ikka mõnglit. vahepeal käis ja kaevas rebasepoiss osa toitu eri kohtadesse sambla alla mustemateks päevadeks.

tegime ratastega harilaiule tiiru peale. osa teest tuli ratas käekõrval mööda liiva kõndida, aga polnud hullu. loodus on seal ikkagi väga kaunis ja ma ei suutnud vastu panna kiusatusele puhta kunsti kategooria alla käivaid loodusfotosid pildistada.

õhtul käisime sellekandi kultuurikeskuses, Kihelkonnas poest joogi- ja söögipoolist ostmas. sellel õhtul toimus sealsamas üle tee kultuurimajas jaan teäri 50 juubeliüritus/kontsert ning kohale oli saabunud palju rahvast. eks maapiirkondades on sellistel üritustel ikka oma hõng. sinna juurde käib lisaks lipsule ja kontsakinga ka poe kõrval kastanipuu alt kuuvarju otsiv kontingent, keda mingil juhul liigses kainuses süüdistada ei saa, aga kes on ka ikkagi Inimene!

õhtul kuulasime oma aida all andri valitud muusikat ja rüüpasime rummi koolaga, sest see vist on kõige tunnustatum lohesurfari vägijook… või vähemalt neile südamelähedane, kes borakayd väisanud. enne magamaminekut kiitlesin meie hea elu veidike üle ka internetis, sest kurat võtaks – oli ju ka põhjust!

pühabal vitsutasime pudrud ja kohvid sisse ja jätsime loode talu peremehega hüvasti. sõitsime veel haagi lõukas kaks tundi. käisime ära ka kivivalli taga asuval lausikul ehkki tuul sealkandis juba natuke üle maa tuli ja polnud enam suurem asi. vesi oli seal üsna sile ja põhi madal, aga kivine ja veetaimene ja mudane. tulime sealt tulema hüpates ja karates. selliste lainetega sõites tekivad puhta uued võimalused ja piirangud. tagarullide keeramine saab uue hoo ja hüpata on ka nendelt lainetelt mõnus. lõpuks laine muidugi murdub kui sellisel hetkel sealt tõukama sattuda, siis nagu paneks lauaga vastu seina. paremal juhul viskab järsult otse üles ja ülejäänud juhtudel võtab lauast kinni ja üritab pesumasinasse sikutada. pärastpoole ma vahel lihtsalt panin sellisesse lainesse peakat kui parajagu polnud lohes jõudu, et sealt ennast üle tõsta või varem hüpata. ahh, aga päike paistis ja meri sillerdas. isver kui kaunis!

ärasõites olin sel aastal nüüd nii palju targem, et käisin enne praamile minekut kuressaare külje all pesulast läbi ja loputasin autolt harilaiu kruusateedelt peale korjatud liivakihi maha. praamil kohe hea ausa näoga ringi käia, muidu ikka kuidagi imelik kui säherdune määriv ja must.

viimati käisingi vist saaremaal eelmise surfilaagri aegu ja vahepeal praamid on nüüd mõnusamad. palju kiiremini ja ladusamalt käib pealelaadimine. jõuad prae sisse hingata ja oledki juba üle. väga mõnus.

ja nüüd täpselt sama jutt koomiksina sellele keskmisele surfarile, kes isegi lugeda ei oska:

tugev tuuleiil koos korraliku rahesahmakaga tuli üsna tillukese ettehoiatamisega peale, aga saime ikka kaotusteta maha. asjad kippusid rannalt ära lendama ja rahe täristas vastu jalgu ja käsi üsna valusalt. ju saime ilmataadi käest vitsa selle eest, et suvehooajal liiga vähe sõitsime ja pagide üle nurisesime…

jah, suvi on olnud siga-tuuline. augustis käisin sõitmas 12 korda, niiet umbes üle päeva. tööasjad tuleb enne, pärast ja vahepeal ära teha ja jonksus hoida ja lapsevanema/lapsehoidja tööd ka teha sinna kõrvale. õhtul peab telekast seebikad ära vaatama, õlut luristama ja snäkki närima. midagi muud eriti teha pole aegagi.

lohesõidu logid ja kommentaarid hoian endomondos.

täna peale sõitu meestega saunas arutasime ka, et mis siis selle suvehooajaga ära on õpitud või kuidas arenetud. ei ole nii, et iga sõidukorraga saab 2-3 uut asja lukku. pigem on üsna palju pusimist iga asjaga, sest ega midagi ei tule kergelt ja kiiresti, aga kui tuleb, siis on selle üle ainult suurem heameel. andri teeb meil lohesilmuseid (kiteloop) niisama ja koos esi- ja tagarulliga. esirulli ka laua katsumisega. lisaks veel üksjalus (one footer). max on hakanud ka hüppama natukehaaval ja viimane kord minuarust heleri õpetas talle tagarulli kah. minu lohesilmused on veidi madalamad praegu. lemmiktrikk on praegu tagarull lohesilmusega ja tagarulli ajal tagumise käega laua tagaserva katsuda. tagarullid põhiliselt hoo pealt popiga, sest see tundub mulle ägedam. esirulli proovin kah pigem popiga teha, aga see on ikka üsna kõhe värk. pimesõit vasakul halsil tuleb kah vahel päris pikalt.

oi ma pole uuest lohest veel üldse kirjutanud? reo 12 on ozone uus lohe, mis on tehtud tegelikult ainult lainesõiduks. ilgemalt suur tuuleulatus ja ilgemalt stabiilne lohe. hüpata saab hästi ja pöörab väga kiiresti. lendab natuke aeglasemalt kui C4, aga kiiremini kui catalyst. see kiiresti pööramine on lainetes väga mõnus, aga mingeid trikke harjutades võib lohe kergemini uitama minna. samas lohesilmuseid teeb jälle ilusti kiiresti. suur tuuleulatus tähendab seda, et kui poom on umbes keskel, siis on paras sõita. kui tõmbad põhja, siis tuleb hullult jõudu juude ja kui lased poomi üles, siis kaob jõud peaaegu täitsa ära. uuekooli lohetrikkide jaoks (unhooked) on see natuke tülikas, sest keeruline on seda veojõudu täpselt parajaks saada. ma olen selle lohega täitsa rahul seni. kuigi ega catalyst ka kehvem pole. lihtsalt tiba teistsugune.

foto: Katrin Merirand

mingid tühised asjad tahavad ka siia kirja pandud saada. mul siin ruumi on, niiet miks mitte?!

windows 8

suvaliselt veebis snorgeldades sattusin peale windows 8 eelversioonile, mida niisama proovisimiseks ja kritiseerimiseks jagatakse enne, kui päris lõplik toode müügile tuleb. tirisin ära ja installisin oma suurde läpakasse. esimene “ohhoo” tuli selle peale, kui lihtne ja kiire on install. teine sümpaatne asi oli võimalus siduda oma windowsi kasutajakonto microsoft live kontoga. see on umbes nagu android on seotud google kontoga, kui tahad. sarnaselt androidile on seepeale sul windowsis olemas kohe kõik asjad, mis seal live konto all on. msn kontaktid ja värgid. selge see, et google/android pealt ahvitud, aga mis siis – hea idee ju. töölaudu on justkui kaks. üks on rohkem tahvelarvuti ja puute-ekraani jaoks mõeldud ja teine on peaaegu sama, mis windows 7 all. ainult start nuppu pole. start nupu asemel on see tahvelarvuti töölaud. kõlab natuke segaselt ja eks see ongi natuke segane kontseptsioon ju, sest mina pole siukest asja varem näind. tahvelarvuti töölaud (mina nimetan seda nii) on ikka väga julge ja erineb täiega kõigist teistest asjadest mida ma töökohaarvutis näinud olen. senised windowsid ja x-window peal elavad asjad ja ka mac os on põhimõtteliselt ühesugused aknasüsteemid. sul on ikoonid töölaual ja selle servades menüüd ja iga programm töötab ikkagi aknas. suures joones. aga windows 8 on, kõlab veidi irooniliselt, esimesena hakanud akendest eemalduma. avalehel on hoopis suured kastid, mida pressides saad programme käima. kui programm seda oskab, siis saab ta käivituskastis ka infot kuvada. galerii kastis pildid vahetuvad jne. ja ei mingeid menüüsid kusagil servades. ekraani nurkasid toksides saab mujale ka, aga muidu on niisugune selge ja lihtne värk. osad programmid, mis windows 8 kaasa on andnud kasutavad ka ära kogu ekraani, ei mingeid ribasid ja menüüsid ei all ega kusagil. lihtsalt su programm infoga ilusasti ekraanil ees. mõeldud kindlasti puuteekraanil sõrmega sibramiseks aga ka hiirega ringi udjades on niisugune lahendus täitsa mõnus.

ah ja veel on microsoft maha viksinud dropbox-i idee, ehk ühe kausta sünkroniseerimise kuskile pilve ja selle kaudu su kõigisse teistesse seadmetesse, mille oled selle teenusega sidunud. microsofti versioon on SkyDrive (google on Google Drive). ja neid sarnaseid lahendusi on veel ja veel. kõik nad annavad mingi mahu tasuta ja tahavad suurema mahu eest raha ka, aga skydrive annab vist 8GB kui ma ei eksi ja see on igatahes 4 korda rohkem kui dropbox. microsoft on isegi androidile tolle skydrive äpi teinud. laisk inimene tahab ühest arvutist saada pilte või videosi teise, siis sõtab naksti skydrive (vms) peale ja mõne aja pärast on nad teises arvutis olemas. ei pea midagi seerima ega mingit serverit kuskile ehitama omale. muidu see skydrive pole ainult windows 8 teema muidugi, aga mainisin siia lihtsalt ära kui juba läks lobisemiseks.

täitsa tahaks juba näha mõnda windows 8 tahvelarvutit ka.

nojah, igatahes tundub see windows 8 värk üsna julge ja suur samm lihtsuse ja mugavuse suunas. mütf maha.

augusti keskel pidasime maha põhikooli klassi kokkutuleku. seekord natuke teisiti, sest ei rentinud peopaika vaid müdistasime vaikselt ühe klassikaaslase majakeses. kohal umbes pooled ja ilm mõlemal päeval väga ilus. reedel, nagu ikka, pillerkaar, saun ja bassein (jah, jõge seekord polnud, aga oli äge õuebassein!). laupäeval ehk laubal meesterahvad veitsa nokitsesid grillimaja vundamendi kallal kah. kogu värk sujus üllatavalt ladusalt, aga eks järgmine kord ma tean ikkagi mõne asja paremini ette valmistada, see on selge. oeh jah, minule see kokkutulekute traditsioon hullult meeldib ja paistab, et ma pole ainus.

muki oli kodilas tubli majavalvur tervelt 13 aastat enne, kui ta täna hommikul igavestele jahimaadele läks.

enne mukit on olnud vanematel veel paar koera, kes olid ka väga toredad seltsilised seal. nendega kindlasti tegeleti rohkem ja neil oli rohkem vabadust, mis sai aga ka saatuslikuks külavahelt läbiruttavate autode tõttu. muki ajaks hakkasid ilmuma ka lapselapsed ja ehkki majale ehitati ümber aed, oli muki ikkagi alati ketis kas maja taga või kuuri kõrval. teda ei koolitatud ega kasvatatud ja tuppa teda ei saanud lasta. oma eelkäijate õnnetu lõpp oli pererahvast hoidnud samal määral kiindumast, sest ehkki koer pole inimene, siis on ta ikkagi inimese parim sõber ja truu seltsiline, kelle kaotamine pole kerge.

minu jaoks oli muki selline kift krants, kes leppis sellise eluga, nagu talle oli ette nähtud ja ta ei nurisenud selle üle kunagi. alati oli tal hea meel, kui keegi teda sasis ja sügas või grilli kõrvalt palukese tõi.

lahe on meenutada, kuidas kaks kutsikat – muki ja martin teine teisel pool lapseaeda suvel muru peal üksteist uudistasid. hiljem on miku ja eha lapsed ka kõik teda paitamas ja snäksi viimas käinud. kuna muki polnud mingi sülekoer, siis tehti seda ettevaatlikult lugupidamisega, olles rõõmsad ja tänulikud, et koer ennast paitada lasi ja sugugi ei hammustanud 🙂

tundub, et koertel on sageli oma kindel territooriumi ja karjasuhte arusaam, millest inimesed alati täpselt… või üldse aru ei saa. korra naksas muki ka ema mingi nageluse käigus. teine hammustamislugu on päris huvitav.  koer istub kuuri kõrval rahulikult maas ja kett on tema kõrval maas, aga keti teine ots polnud kusagil kinni, vaid oli katki läinud. ja muki oli jooksnud läbi lahtise autovärava tee peale ja naksanud naabrite juurde minevat tädikest kõhust. pärast aga tulnud oma koha peale tagasi. ilmselt polnud ta plaan tervele maailmale näidata, kui kõva tegija ta on, vaid lihtsalt kaitsta oma territooriumit.

täna hommikul lamas muki rahulikult oma kuudi ees, koera kohta pikk ja oma võimaluste kohta väga hästi elatud elu seljataga. tal õnnestus elada kuni lõpuni väärikalt, ei muutunud kuidagi imelikuks ega kaotanud nägemist või liikumisvõimet. peale viimset teekonda ümber koduõue sättisime ta mõnusalt puhkama kenasse hauda krundi serval koos kolmeteistkümne oranži lilleõiega ja kalmuküünlaga hauakünkal.

puhka rahus, sõbrake.

reedel lohusalus. natuke rahvast oli juba kohal, tuul oli, aga natuke hõre. tegin suure lohega prooviringid, sain tagasi algusesse, aga ei midagi enamat. tulin maha ootama. siis tuli tuul ja kõik see mees ja naine rannalt ruttas peale. mõnusalt ühtlane. mõnusalt päikeseline, mõnusalt soe, parajalt vähe suvitajaid. ja siis see algas.

ahh, siia võiks kirjutada terve lehekülge sellest, mis täpselt õudselt meeldis selle päeva juures ja mis tunne sellest tekkis, aga see on siin ikkagi meesterahva blogi, niiet parem lähen otse selle juurde, et sain tehtud kohe mitu asja, mida võibolla juba aastakese olin tahtnud aga polnud osanud või julgenud saanud.

varvulisõidust tagarull. varvuli sõites on niikuinii juba kehal peaaegu pool pööret peal, niiet sealt veel edasi pöörata on kuidagi ebaloomulik. küsisin veel martti käest ka, mis tunne seda tehes on ja tema ütles et mingit erilist tunnet pole, lihtsalt keerad. ja ma lihtsalt keerasin ja tuli. aru veel täpselt ei saa, aga toimib. nii vist on mitme asjaga, et enne otsustad ära mida teed, siis teed ja analüüsid pärast, mitte enne.

lohesõlm ehk kiteloop catalyst 12 lohega. hüpe ei pea olema kõrge. pigem samasugune, nagu hüppega suunamuutmine. peale üles jõudmist poom lihtsalt vastassuunas põiki alla ja üles ei vaata.

ma saan nüüd siis aru küll, miks vabastiili mehed kurdavad pagide pärast. ühtlane tuul annab julgust ja kui on julgust, siis on lootust.

mõmm!

täna õhtul kella 18:20 ja 21:30 vahel nähti laulasmaa ranna lähedal merel sõitmas eestikeelse loheterminoloogia juurutamise mittematliku seltsingu asutajaliiget, kauaegset eesrindlikku vabasõidu (freeride) entusiasti, andrit, korduvalt sooritamas vabastiili (freestyle) aluseks olevat trikki unhooked railey. siinkõneleva pealtnägija tunnistuste kohaselt olid sooritused täiesti nõuetekohased. andri tuttava, siinkirjutaja, hinnangul on raske mõista, mis võis heal tasemel vabasõitja sellise häbitu teoni viia. “veel eelmistel sõitudel näis kõik olevat normaalne ja ühtegi avalikku vabastiilisooritust ei esinenud…” pomiseb endamisi loo autor. juhtunu kohta politseile ega eesti lohespordiliidule avaldust ei tehtud, sest tõenäoliselt pole päästa enam midagi ja tekitatud kahju pole võimalik korvata.

teadagi, eestis ikka veel uusi väljamaa filme netist osta ja tirida ei tohi jne, aga see-eest saab juba jupp aega osta päris paljusid eestis välja antud raamatuid ka e-raamatuna osta. see postitus on selle tõiga kiituseks.

eilaõhtusel jaltuskäigul koeraga nõmme kaunite metsade-tasandike vahel mõtlesin, et proovin järele. põhimõtteliselt sai vasaku käe lõdva randmega nutitelefoni kaudu raamatu välja otsida ja ära osta ja koju jõudes kohe lugema hakata.

kas sellist e-värki tahtsimegi vä? jaaa!

• rahva raamat

talvel põllu peal lohetades teadsime üsna täpselt, millal umbes tagasi jõuame ja sai panna sauna sooja viitega, aga suvel ei tea kunagi, kaua läheb. nüüd on kerise toitekaabli vahel väike IP65 kilbike, kus on 3-faasiline 220v pealt töötav kontaktor (vasakpoolne), 5v dc toitekas din liistul (rohelise tulukesega), omatehtud TaaraNode Mini © 868Mhz raadiomooduliga Atmega 328 mikrokontroller (see punane plaadike) ja selle küljes veel üks väike relee, mis juhib kontaktorit. juhtimine käib sama taristu peal, millega maja juures mitmes kohas õhutemperatuuri ja -niiskust mõõdan. ma ise hindan selle lahenduse juures lihtsust ja turvalisust. kerisel on kell sees ja kui juhtub, et unustan sauna tööle, siis hiljemalt nelja tunni pärast lülitatakse see välja ja siis enne interneti kaudu uuesti sisse lülitada ei saagi, kui pole taimerit uuesti “vinnastanud”. ma arvan, et see nali läks maksma umbes 75€ (karp 15, kontaktor 14, toitekas 21, relee plug 15 ja mikro vast 10. ilmselt tuleb lisada veel lüliti, millega saaks kontaktorit ka lihtsalt niisama sisse lülitada.

peale väga korralikku sõitu laulasmaal viskasime auto juures kalipsod kasti ja ajasime kuivad riided selga. siis nutitelefoni terminalikliendiga kodusesse openwrt linuxikarpi, millel raadiomoodul küljes. sealt käsk üle raadio releemoodulile ja kolmveerand tundi hiljem koju jõudes polnud vaja muud teha, kui sooja sauna ronida!

tänane sõit on ka mainimist väärt. andri sõitis oma uue 11-ruuduse c4 lohega ja ma ise 12 catalystiga. tuult oli tugev ja pagine, aga mis meil sellest. paar hüpet tulid ikka päris kõrged – kas just 10 meetrit, aga sinna kanti. üsna kõhe hakkas üleval, et kas saab ikka pehmelt alla, aga sai küll. sääski oli muide vähevõitu.

ah, ja sain kinnitust sellele, et olen sisimas ikkagi paras kiusupunn. kõige suuremat rõõmu pakkus ikkagi ainsa lahe peal sõitva purilauduri läheduses allatuult hästi kõrgele hüppamine. et ta saaks alt pea kuklas vaadata, kuidas mõned ikka lennata mõistavad.

kuna kõige suurem joomahull sattus keri välislähetuse asemel hoopis hiinasse

siis jõime rummi kokonuttidest loputamata oma maksasid viinasse…

tegime kerise alla tule ja ronisime majakasse binokulaarsete pillidega

pärast sauna ees sigarit tõmbasime paljaste…

mõni päev tagasi nägin ajakirja Kroonika esikaane siseküljel ASUS PadFone reklaami. veidi imelik see tundus, et EMT reklaamib seda toodet Kroonikas varem, kui näiteks expansys.com, kes ka mulle ikka uudiseid saadab niisuguste asjade kohta… igatahes tundus see täpselt selline asi (jälle), mida ma olen tegelikult kogu aeg õudselt vajanud ja ilma milleta pole enam kuidagi võimalik edasi elada…

kuna tegu on peaaegu uue kontseptsiooniga, siis on alguses natuke raske seda asja aduda, eriti reklaampiltide järgi. aga pole vaja muretseda – ma räägin selle siin lühidalt lahti!

tegemist on tänase seisuga päris moodsa android 4 nutitelefoniga. ikka 4,3″ ülitugev klaas ja super amoled ekraan ja kahetuumaline 1,5Ghz protsessor ja 1GB mälu ja 12GB sisseehitatud salvestuspinda ja 8Mpix LED välguga kaamera telefoni taga ja pisike kaamerake ka eespool videokõnede jaoks. aku on vahetatav, micro-sd/mmc kaardi saab sisse pista, sim kaart on tavamõõdus. siiamaani on kõik üsna tavaline – lihtsalt üks moodne nutitelefon. see on siis PadFone ise ja eraldi maksab praegu emt kliendile 499€.

aga sellele telefonile saab külge panna 10″ ekraani kus on suurema ekraani suurema voolutarbe rahuldamiseks ka oma aku sees. lisaks on ekraani sees väiksed valjuhääldid ja mikrofon ja selle küljes on helitugevuse sättimise nupud, kõrvaklapipesa ja toitelüliti. ekraan jällegi ülitugevast klaasist mitmepuutetundlik. niiet kui pistad telefonile selle ekraani külge (noh tegelikult pistad telefoni hoopis suure ekraani taga olevasse pesasse), muutub ekraan järsku tahvelarvutiks. siis on ta umbes nagu samsung galaxy tab või midagi. saab pilte ja videosi vahtida mõnusamalt kui telefoni enda ekraani pealt jne. lisaks hakkab ekraanis olev aku laadima telefoni enda akut. seda ekraani nad nimetavad PadFone Station’iks ja koos telefoniga maksab see praegu emt kliendile 599€.

lisaks pakutakse veel ekraani külge kinnituvat klaviatuuri, millel on samuti lisaaku sees ja kui see ekraani külge ühendada, siis hakatakse jälle laadima ekraani ja ekraan telefoni… niiet hädapärast saab seda klaviatuuri ja suurt ekraani kasutada lihtsalt suure akuna. suvel vooluvõrgust eemal viibides võibolla on see mõne jaoks kasulik. igatahes on klaviatuuri küljes kaks “tavalist” usb pesa ja täismõõdus sd/mmc kaardi pesa ka. seda klaviatuuri nimetatakse PadFone Station Dock’iks ja see tuleb eraldi juurde osta, minu oma maksis 120€.

veel on neil olemas mingi pliiats, millega saab ekraanil sodida ja kus sees on bluetooth telefonitoru. maksab midagi 59€ umbes, aga ma pole kindel, kas minul seda ikka vaja on.

minu senine kasutajakogemus on olnud üsna positiivne. kui telefonile ekraan külge ühendada, siis arvutatakse kõik automaatselt ringi, pilt läheb suuremaks, aga ette jääb sama sisu mis enne telefonil oli. ja vastupidi ka, saab suht suvaliselt telefoni ekraani küljest ära rabada. ainult kõne ajal vist hästi ei toimi see asi. ainuke asi mis mulle siiamaani kerget hämmingut tekitab on see, et telefoni pole mul õnnestunud kuidagi autos laadima saada. sama micro-usb kaabli ja 1A auto usb toiteadapteriga, mis eelmisele nutitelefonile kõlbas, enam asuse omale hästi ei sobi. ei teagi miks, kas vool liiga nõrk või mis. ekraani laen kah praegu ainult vooluvõrgust asuse enda usb toitekaga. kui panen kaabli mingi suvalise usb toiteka külge, siis ütleb viisakalt, et palun kasuta asuse adapterit. aga kuidas ekraani autos laadida saab seda ma üldse ei tea. arvatavasti tuleb tellida kas asuse enda laadida või lihtsalt mõni võimsam adapter. siin ongi see, mida alguses mainisin, et sellise combo ideega seadme kasutamine tahab natuke harjumist.

noh aga milleks seda ikka üldse vaja on? minul on see häda, et õudselt oleks vaja pidevalt ühendusvõimeline olla. peaks saama veebi kaudu asju teha ja tekstiterminalis ka. aga üldiselt ei viitsi ikkagi läpakat tassida. nutitelefonidega saab hädapärast midagi tehtud, aga ikka niru on väikse ekraani ja veel väiksema ekraaniklaviatuuriga midagi korda ajada. niiet nüüd ma vist hoian seda ekraani ja klaviatuuri kotis või autos, et ta oleks alati võtta kui vaja, aga kui vaja pole siis ei peaks eraldi tassima. või midagi sellist. lisaks saab õhul kodus ka midagi nokkida seal võibolla… ja no kui muud ei saa, siis vähemalt saab teada kas see idee minu peal toimib või mitte.

UPDATE:

selle laadijaga saan autos ka laadida telefoni: MicroUSB autolaadija Cellular Line keritava juhtmega.

sain lohe-martti käest reedel natuke nodi ja tuli välja, et laubal on laulasmaal talgupäev enne sõitmist. panin ekstra äratuse ja olime kell üksteist andriga platsis. korjati prahti sõidutee äärest ja uue randa viiva tee äärest ja rannast ja riisuti ja tehti igasugust koristamist. lisaks koristamisele vedasime atv järelkäru peal pirakaid palke läbi soisema ala randa pääsemiseks tehtava laud-tee tarvis. kohe selle teekese kõrval on üks krunt, mille uus omanik lubas sealt ka mõned kased maha võtta selle tarbeks.

ega kasepuit pole ka kuivast peast väga kerge ja nüüd kevadel on see kuidagi eriliselt rammus. paar puud võtsime maha ühe sääseloigu kaldalt seal metsas. tüved langesid üle loigu ja tekkis küsimus kuidas see osa, mis loigu peal laiutas, kätte saada. mina olen alati uskunud eesti meeste rumalusse ja tugevusse (see on mingi ütlemine mu isal, et teatud tööde jaoks on lolli ja tugevat meest vaja). proovi mõtes üritasime tosinakesi kuumeetrised jämedad jupid sealt toore jõuga välja tõmmata. ega see kerge polnud, aga kambakesi sedasi üks-kaks-kolm korraga sealt paarikümne sentimeetri kaupa me neid sealt sikutasime. kuiva maa peal sai juba lühemaks saagida ja kärusse kanda. pätsasin Katrin Meriranna pildigaleriist mõned pildid ka sellest:

nojah, teises kohas tuli need palgid jälle maha sikutada ja osa rahvast ajas kalipsod selga ning kinnitas need paarikaupa kobadega kokku. eks millalgi lüüakse see laudadega üle ja siis saabki uut teed mööda kuiva jalaga randa.

peale talguid tegime reksetis väikse prae ja siis läksime sõitma. suurusehullustuses ajasime kohe mõlemad sefiirid punni, aga tuul muudkui tõusis, niiet kui sõitma läksin siis käis sefiir pehmelt öeldes üle natuke. aga sõita sai ja mingit probleemi polnud. üle käiva lohega kulub lihtsalt rohkem energiat sõidule ja ega mingeid muid rumalusi enam teha väga ei saagi. mõned päris kobedad hüpped ikka sain kah.

peale tunnikest sõitu juhtus huvitav asi. tegin veel ühe ilgema hüppe ja maandusin ilusti ära, vaatan veel et andril catalyst vees ja mis ta seal mõtleb õige. aga varsti sain aru – tuul kaduski sedasi järsku lihtsalt ära. ma ei saand enam laualegi. istusin laud jalas vees ja luubitasin sefiiriga kalda poole, aga enne lõppu lohe lihtsalt kukkus vette viis meetrit kaldast ja teha polnud midagi. siuke konkreetne värk.

logi

vanasõna ütleb, et kõige ohtlikumad on aktiivsed lollid… need inimesed, kes teevad midagi huvitavat peavad olema antuke erilised, sest tavalised toimetused pole ju varsti enam huvitavad. huvitavad asjad on tihtilugu natuke ohtlikud. niiet eks need tegijamad kipuvad ikka väikese kiiksuga olema…

mul mõned sellised tuttavad on kes aegajalt mingi hullu ideega lagedale tulevad ja ega mul ka harilikult pole piisavalt oidu sellest end eemale hoida. eks vahel kantakse kergeid kahjusid selliste asjadega, aga kui midagi korda läheb, siis on pärast mida meenutada.

seni kõige ägedam mälestus on jägala jõest ritvade otsimine ja nüüd oli siis üks vääriline sündmus samasse riiulisse.

seekord oli plaan keset metsa ühe ca 30 meetri kõrguse metalltorni külge päikesepaneele kinnitada. mida rohkem ma selle torni kohta kuulsin seda kahtlasem see plaan tundus, aga samas oli kindel plaan ise ka kaasa lüüa jälle – ei oska täpselt öelda miks. projekti detaile ja nimesid niikuinii polnud plaanis avaldada, niiet feimi väga ei olnud loota, ju siis mingi mehelik vajadus panna proovile aru, ettenägelikkust ja julgust.

torni mina polnud näinud, aga jutu ja piltide järgi sai selgeks, et seal tuleb kas konstruktsioonide vahel liikuda, ehitada ajutine platvorm või mingi muu moodus paneelide kinnitamiseks. igatahes ei saanud ma päris mitu ööd korralikult magada ja päeval nuputasime kuidas seda üldse oleks võimalik ise teha või kuidas seda peaks tegema. minu jaoks hakkas asi realistlikuna tunduma peale seda kui vintsisüsteemi välja olime mõelnud ja janeki ka kampa saime. temal on niisuguste komplitseeritud projektide vastu ilmselt samasugne nõrkus.

nagu janek kohe arvas, läheb see asi suht ladusalt kui on korralikult ette valmistatud kõik, nii ka oli. kohapeal vaatasime veel olukorra üle ja otsustasime tõstmiseks kasutada ikka vintsi ja panna ka kaks statsionaarset stabiliseerimisköit, et paneelid tõstmise käigus tuule käes ei laperdaks liiga palju ja vastu torni ei puutuks.

väike trikk oli sellega, et vintsi tross oli 5 meetri võrra liiga lühike. lasime tipust umbes sama palju köit alla ja enne lõppu riputasime ajutiselt paneelid selle otsa külge, kerisime trossi lisajupi jagu allapoole, võtsime lisaotsa küljest ära ja kinnitasime trossi otse. ja meie all ma mõtlen jälle janekit, sest ta käis seal konstruktsioonide vahel nagu poleks tema asigi, et enne maani jõudmist saaks kolm saltot teha. heaküll, ohutusrakmed olid ikkagi ka kasutusel, aga ikkagi…

paneelid saime paika ja seal veel natuke nokitseda ning lõpuks lähedal asuva veekogu ääres rmk platsil maitsvata valla vorsti ja tallinna peenleiba näksida. ja maitsva vorsti all ma mõtlen muidugi seda, et isu oli päris hea.

põhimõtteliselt oleks saanud muidugi paigalduse võtta elukutselistelt päikesepaneelide tornide külge paigaldajatelt (kui neid on), aga kus seal see lõbu oleks olnd?!

lohepilte teeme üsna harva. ja asi pole väheses edevuses! pigem on päikest vähe, kaamera ununeb maha, sõidame ülerahvastatud parklast kaugemal ja ega keegi väga ei viitsi ka teisi pildistada, olgem ausad. seekord oli fotokas kaasas, aku kestis mõnedkümned klõpsud. sõitsime maxiga kordamööda ja auto oli jüri põllu tee ääres üldse mingi suvalise koha peal ehk teistest eemal. miniseeria nimi võiks olla load’n’pop.

logi

see jutt on elust. ma olen vahel mõelnud, et milline see elu siis olema peaks, et pärast poleks piinavalt valus… 9-5 töölkäimine  mulle üldse ei sobinud. ärgata oli raske ja mis mõte on kogu elu end sedasi piinata eks? vaba graafikuga, olgem ausad, kipub ajakasutus pigem sinna laisklemise kasuks pöörama. samas tekib siis mõte, et kui selline chillout tüüpi elu on mõnus ja on aega asju tähele panna, kas see siis saab olla väga vale? samas midagi peaks ju tegema ka, midagi, millel oleks mingi point isegi. mitte nühkima vana sissekäidud rada vaid tegema midagi uut millest on rõõmu ja kasu. aga hakkad midagi sellist tegema, siis on kuu aega möödas ja avastad, et  see on läinud nagu unenägu. tead, et oli ilus, aga ega väga midagi ei mäleta sellest…

tegelikult ma mäletan küll, kui nüüd seda siin üles kirjutama ja meenutama hakkan. eks peamiselt selle pärast ma seda siin kirjutangi.

tuult on olnud vähe ja lohetamist ka. mitte vähe, aga vähem. aga see-eest oleme sel talvel palju andri ja maxiga kolmekesi käinud ja pärast sõitu siin taaras sauna ka teinud ja see on päris mõnus rutiin. täna oligi esimene kord, kui käisin lohetamas üksi, sest teised olid linnast ära.

täna viidi ka koer nädalaks komandeeringusse. ma küll ei ole täielikult nõus sellega, et koeri peaks pügama keset talve, aga selline see koera elu kord juba on. mis see kaelarihma otsas jalutamine tema jaoks teistmoodi on eks – suva, eks pügage siis juba paljaks kah, mõtleb, kui hull see ikka olla saab? meie koer mulle väga meeldib, selline seltsimehelik sõbrake. siin on temaga justkui uus rütm tekkinud. kui hommikul varem (9 ajal) ärgata, siis tüüp tõstab elutoa diivanilt pea ainult ja vaatab üleõla, et kes see seal kooserdab. ennelõunal teen temaga väikse taara-lehola-hiiu tiiru. haugutame seal aia- ja ketikoeri. ühel on seal ilge pirakas koer kõrge aia taga ja see koer hüppab hoo pealt käppadega vastu kivist aianurka ja saab sedasi hooga oma pea üle aiaserva, et öelda “auh” ja kontrollida tänaval toimuvat kui mõni rihmakoer mööda läheb. talvel on see suur koer vahel ka kuuri katusel, sest mööda lumist puuriita on võimalik sinna kergesti pääseda. sedasi igal hommikul sealt mööda tulles tahaks tollele juba käega viibata ja hõigata “terekest!”, aga siis ilmselt kutsuks keegi varsti hullumaja auto järele, niiet ma lihtsalt siis muigan seal endamisi. õhtuti kui külarahvas magab ja koeri haugutada poleks viisakas, siis käime üle vabaka väikse parkmetsa vahel luusimas. jah ja oma õhtust õllesnäkki olen kah stännuga hakanud rohkem jagama. niiet mõniõhtu kui telekast seepide vaatamist pole ja snäkki ei pakuta, on koer kerges hämmingus.

migrude ehk elektroonikaga on olnud hästi palju tegemist viimasel ajal. ja sinna kogu mu vaba aeg põhimõtteliselt kulub kah. taarasse kolides said kokku pandud mõned rf temperatuuri- ja niiskusesensorid ning käima pandud hästi lihtne süsteem sensoritest andmete kogumiseks ja graafikute joonistamiseks serverisse. lihtne tegemise, aga mitte kasutamise mõttes. maxil on omas majas umbes samad probleemid ja nüüd ühendasime jõud, et välja töötada midagi lihtsalt kasutatavat ja spetsiaalsemat. patareiklemmid ja karp ja lihtsaltkasutatav veebisüsteem ka. tuleb välja, et põhimõtteliselt ei ole praegusel ajal mingi mikrokontrolleril põhineva elektroonikajubina ehitamine ja väiketootmine üldse keeruline. aga ühtlasi tuleb välja, et aega kulub sinna ikkagi päris palju. mõtled küll, et oh näe see sensor meil juba selle mikroga töötab ja vaja ainult disainida plaat, kus need koos on ja äkki patareiklemmid ka ühtlasi ja mingi karp kuhu see kõik sisse mahub. ja siis soft, et oleks mõnus. aga tegelikult kulutad päeva ainuüksi karbi otsimiseks… kui hästi läheb. niiet lihtne, aga aega kulub. igatahes oleme üsna elevil sellest kõigest ja päris mitme prototüübi jaoks oleme hiinast trükkplaadid kätte saanud. esimesed skeemid/plaadid olid sisuliselt mõne olemasoleva vabavara riistvara pisimudatused, aga nüüd on üks päris oma arendus ka ja ehkki esimesel prototüübil olid cad-tarkvara mitteoskamise tõttu mõned vead, siis väikeste pisiparanduste abil plaat täitsa töötab. algajate asjaarmastajate kohta minuarust kobe tulemus. eriti uhke olen selle üle, kui kiiresti ja metoodiliselt probleemid üles leidsime (follow the power). loodetavasti saame umbes viiest erinevast tootest/arendusvahendist koosneva tootepere lähikuudel enamvähem lukku ja saab väikse partii valmis toota. maxil on minuarust juba porche välja vaadatud juhuks, kui selle kõigega peaks ootamatult suur rikkus kaasa tulema, höhö.

jõulud läksid ludinal. kuuse saime kurni omadelt ja üldse päris tore oli. annika mooris roogasid ja istusime siis ümber laua ja mõtlesin, et elu on hea. pärast käisime veel kodilas ja siis käisid anka ema ja vend siin, niiet minul tekkis võimalus osa võtta 29-30 toimuvast väiksest bändilaagrist tartus, miinuse juures.

algul kui seda laagriasja ajama hakati meilitsi, siis olin kindel, et mina seekord ei lähe. et ei saa ja vist ei taha ka väga, kuna lugusid ei mäleta ja uued lood tundusid sellised, kus mul nagu polegi midagi kaasa toksida. aga kui maha rahunesin, siis sain aru küll, et asi pole ainult muusikas, vaid ka inimestes ja plaan oligi koos.

miinusel on seal päris tore moodne elamine. läbi kahe korruse avar elutuba, omal kodus olemas Riga klaver ja trummikomplekt. me võtsime kaasa palju juhtmeid, mikseri ja kõlarid. eks kitarremehed võtsid kitarresid ja dan võttis oma sündi. uuele loole (vana klaver lenna moodi) sain saadet mängida natuke ja enamus teisi vanu lugusid tulid kah täitsa mõnusalt. eh, ja seekord oli laulmist kah. põhiliselt laulis jaanika, aga vahepeal, kui midagi paremat teha ei osanud, tekkisid naiskoor, meeskoor ja segakoor. kui miinuse vend oma kitarri ja kaabuga läbi astus ja kogu selles värgis kaasa lõi, siis muutus üritus eriti meeleolukaks.

ahjah, väga tähtsaks pean siia ära märkida, et minuarust meie tõnniga kahekesi seekord ainult võtsimegi õlut. teised jõid minuarust kas limonaadi, kalja või äärmisel juhul munalikööri. täiesti arusaamatu ja käsitamatu!? olen kaotamas sidet ümbritsevaga… aidake.

pilt pätsatud jaanikalt