ull blog

aastavahetus kõlab sel aastal nagu wordis page break. seekord see kontseptsioon, et miski ühtlane ajavoog katkeb ja algab uus, mulle ei meeldi. mulle meeldib see mis on kuidagi märkamatult pihta hakanud ja kestnud. selline ühelt poolt hea ja rahulik, teiselt jälle huvitav, põnev ja väljakutsuv mõnus ajarull.

viimati olin seal paldiski basseinis ühes oma owd kursuse tunnis. pidin vist vesti seljast ära võtma ja tagasi panema ja see tundus hull stunt! seekord oli kama juba põhjas kui basseini serva pealt vette hüppasime, all regu ja maski ette panime, vesti selga ajasime, lestad otsa, korra ujuvus neutraalseks ja siis jälle seljast ära ja üles tagasi.

tõtt-öelda olin ma enne sukelduma hakkamist arvamusel, et igasugused maskid ja prillid on mingi narrus. sellest, et nendega vee all paremini näeb, polnud erilist aimu. polnud muidugi ka sellele mõlenud. ujunud olin ikka silmad lahti ja eks midagi hägusalt vees ikka ju näha oli.

nüüd, mõnda aega maski ja fokusseeritud nägemisega vee all olemise järel tundub aga palja silmaga vee all millegi nägemine täielik müstika. mina ei tea mismoodi teised said kõigepealt maski ette ja siis regu otsima hakkasid, mina vist leidsin hingamisotsa üles ainult tänu natuke eristuvale kollasele voolikule. esialgu sai regugi valetpidi suhu pistetud ja siis ei saanud sealt kuidagi vett välja. hull luristamine. maski puhastamine selle lurina saatel oli sama ebamugav. lisaks kippus vett ikkagi ninna kah ja oeh, ühesõnaga paras pein harjutus. hea et sel hetkel kui mina proovisin, kaamerat vees polnud. sealt oleks tulnud väga piinlikud kaadrid.

õnneks sellega kõik ebameeldivused ka lõppesid. sain lihtsalt teada, et need on nõrgad kohad ja tuleks natuke harjutada (ilma maskita hingamine jms).

nojah. tasakaalustamise teema sedasi on ka pull. sukeldud mask ees alla. leiad mõne regu. hingad mõnda aega ja siis lähed üles. õhk kopsus ja suus tõesti paisub ja mulle jätkub kauemaks. kõrvad muidugi teevad, mis nad tegema peavad. krõbisevad ja sulisevad.

vee all plastpudelist joomise juures on kõige raskem ärajoodud vee asemele basseinivee sattumise vältimine. kolmekesi me sellele pudelilel päkad silma panime. lõpuks oli aga ikkagi pudel poolenisti täis.

seekord müdistasime ujumisriiete väel, pärastpoole panin mõned kilod vöö peale ka, et paremini põhjas püsida. kunagi peaks ikkagi proovima ka kalipso ja raskustega seda värki, sest kalipsos sarnaneb see kõik päriselusituatsioonidega natuke rohkem. ja liikumine on raskendatud jne. tegelt on huvitavaid harjutusi, mida seal katsetada saab, tõesti rohkem, kui esmapilgul võib tunduda. all varustuse vahetamine. ja seda näiteks ühest regust hingates. hullumeelsusel ei ole piire!

taaskord juba tuttaval koljunukil. ühel vaja lihtsalt uut kaamerakarpi katsetada ja teisel niisama sukelduda.

plaan oli sihuke, et mina üle 30 m ei lähe. kes tahab, see läheb reeli otsas ja mina passin ja kerin reeli. ja noh et väga kauaks alla ei jää ja et hiljemalt 80 bari pealt hakkame üles tulema.

ilm oli õnneks tuuletu, luuletama ei hakanud, asjad kokku ja vette. kivid raisad olid üsna libedad, ikka täitsa libedad. vees seistes kenasti tunda, kuidas vesi jalgu jahutab. nägu vette pannes lõi kah külm põmmdi. aga noh, ei midagi erilist, nagu äntus.

ujusime siis kuskile 10 meetrist allapoole. paarimees näitab, et noh kallak!, mina lugesin aga, et kallak? näitan okei ja uhame edasi. ühtäkki saan aru, et oleme juba järsema kallaku peal ja jään mõtlema, et mismoodi siin pidama saab ja kuidas see reeli ühendamine välja näeb? nõuan peatust, et saaks reeli ära ühendada ja paari meetrise lõtku otsas alla minna. ja ega ma kellelegi muidugi seda plaani lahti ei seletanud, paarimees sai aru et mulle sügavusest aitab. aga see selgus hiljem.

oh häda! sedasi jalad ülespidi või mis iganes pidi olles ja põhja puutudes vajub selga liivapilv. ja seal oli juba piisavalt pime ka, igatahes ilma lambita ei näinud midagi teha. no ja siis hoiad seal lampi, jälgid et alla ei kukuks ja üles ei kerkiks, otsid paarimeest ja sebid reeliga. alguse kerisin kohe uljalt paar tiiru ilma nööri otsast tõmbamata, selle tulemusel kukkusid need paar keerdu nööri lihtsalt pooli pealt vända peale ja siis nöörist tõmmates läksid sõlme. vinge.

vaikselt tekkis tahtmine sukeldumine pooleli jätta ja teha midagi, mis paremini välja tuleb. sebisin siiski reeli korda ja andsin paarimehele. too kinnitas üle, et ma jään siia ja ta läheb käib allpool ära. heaküll siis. sügavus 20 m. edasi vedelesin seal oma peale pressivas liivapilves, vaatasin kuidas reeli vänt pöörleb ja nöör jookseb. vahepeal tuli mõte, et on ikka pime küll ja hirmus ja… sain aru, et mõtlemine ei ole hea, vaatan parem kuidas reel pöörleb ja nöör jookseb ega mõtle midagi.

ühel hetkel lakkas vänt pöörlemast. proovisin natuke tagasi kerida. tuli. edasi lihtsalt kerisin. kerisin ja kerisin ja nihkusin ikka tasapisi liivapilve eest ära, kuni kuskilt mustast sügavikust hakkas paistma õrn valgus. paarimees ilmus oma kaamerakarbiga välja. vaatasime siis seda, väike tilk oli ikka sisse pressinud.

üles tulime aeglasemas tempos. ja nigu ikka, lapiti tulles ikka jalgades vist rohkem õhku ja lihtsalt vasakut külge ülespoole keerates ventiilist mingit õhku ei tule. ei tulnud ca 10 meetri jooksul. siis tiba tuli, aga ikkagi kuidagi ebamugav. õnneks on põhjas kiva küll, üks jälle pihku. 5 m peal ohutuspeatuses mõtlesin suures pool-ebaõnnestunud sukeldumise ahastuses välja päästva plaani… ja joonistasin tahvlile maja. hea jobu.

paarimees testis oma uut videokaameraboksi ja mina vahtisin niisama ringi. tempo oli päris kõva ja nähtavus päris kehv. see-eest õnnestus korra kellegi lestaga vastu pead ja üle näo saada niiet regu lõbusalt freeflow’tades jeehat lendas. õnneks see apeksi hingamisots puhub üsna tagasihoidlikult ja väänlevat, pahisevat tuletõrjevoolikut ei tekkinud. koputasin sõrmega otsale, keerasin otsa tagurpidi ja pistsin suhu tagasi. omal ilge muig peal.

teine tore moment on meeles ühe huvitava objekti juures, mida filmida taheti. passisin natuke eemal, et mitte muda üles keerutada. vahin seda vidinat ja märkan, et selja tagant vajub vaikselt-vaikselt ikkagi peale kõrge tolmupilv. hirmus kahju küll, aga teha ei saanud midagi. vaatad niimoodi rahulikult kuidas pilv objekti ühe huvitava külje sisse mässib.

nähtavus läheb jah aina kehvemaks. mina ei tea kuhu ta läheb, aga ära ta läheb. võibolla on valgust vähem kui suvel ja varasügisel, aga juba 2 meetri kauguselt hakkab paarimees ää kaduma. pole muud, kui sabas püsida ja peale passida, et vastu molu ei saa 🙂 okok, tegelt tuleb käia kõrval mitte järel.

me oleme nüüd parajad morsad.

viimased veeskäigud on olnud natuke teistsugused. tulevad tüübid kokku, kama kokku ja vette. uimerdamist on vähem ja kasulikke nippe ja trikke ehk teatud vilumust on tekkinud.

kogemuse, enesekindluse ja ülbusega on aga tulnud ka natuke hajameelsust ja tähelepanematust – njah, loodus hoiab asjad tasakaalus.

kui kuiva ülikonna õmblused ühest kohast üle teibiti, et sealt enam vett sisse ei tuleks, siis järgmisel sukeldumisel olin kinnastega kuidagi hooletu ning tasuks märgade käte ning käsivartega sukeldumine. aga imelikul kombel siiski all külm ei hakanudki. ebamugav ja harjumatu ainult.

järgmisel korral olid ka kindad natuke kindlamalt kinnitatud, igati seo ja kuiv – see-eest ununes aga kompuuter autosse. alla minek kuidagi naljakas selleta, aga sai ilusti hakkama.

aga morsatunne tekib hoopis sellest, kuidas peale sukeldumist tuleb nentida, et mingid pisikesed ebamugavused ja isegi üsna karm ilm ei suuda elamust rikkuda. lisaks veel meeldivad üllatused tehnoloogiavallast ning minumeelest küll väga jõudsad edusammud allveeorienteerumise- ja topograafia osas. tasahilju loodan, et noist viimastest ühel päeval loo põhisüüdlane ise paar rida kuskile kirja paneb.

alajaama täna ei leidnud.

jutt on muidugi rummu karjäärist ja sinna uppunud asulast. kus seal täpselt mis on, ei saa veel ise ka aru. iga kord, kui käime, siis ikka millegi otsa komistame. igasugu masinad ja nende osad, mootorid ja rootorid, autokered ja käruraamid, suured hammasrattad ja trossikuhjad on tavaline asi – eks keegi on nad sinna jätnud. siiski on üsna veider kohata vee all silikaattellisest ehitatud või ehitama hakatud rajatisi. mis ta täpselt olema pidi, ei saanudki aru, kohati nagu laburünt lõbustuspargis. pakutavad atraktsioonid seekord järgmised:

tõrvapada – võtta üks vana tõrvapada. panna see omale pea kohale või pähe. hingata. pada tõuseb lendu ja lendab minema. mõne aja pärast läheb aga ümber, õhk kukub välja ja pada langeb udusulena alla tagasi. püüad kinni ja ulatad järgmisele.

mõõgavõitlus – kaks töömeest ilmselt olid jäänud suitsu tegema ja jätnud seina äärde vedelema kaks töökorras raudkangi. kumbki mängija võtab ühe improviseeritud mõõga ja võitleb.

kiusatuste rada – õhku on järel juba parasjagu niipalju, et kuidagi napilt-napilt ujudes kaldale jõuda. teekonnal kohtad palju huvitavat träni. lahti võetud traktorimootor. automootor. mingi suur kompressor. üritad neist mööda ujuda ilma eriliselt aega raiskamata. tahaks nagu uurida ja vaadata, aga õhku tahaks nagu ka hingata.

vahepeal proovisime selle dekopoi moodi asja ära. pael läks muidugi kohe sõlme. aga pinnale ta läks ja kukkus seal ilmselt külili, kui nöör lõdva. pingule tõmmates sai sealt aga hoida täitsa rahulikult ja 5 meetri peal 3 minutit vedeleda polnud eriline probleem. seda nöörivärki peab harjutama veel.

ühe illegaalse sügavsukeldumise tegelikult olime varem ka teinud, nüüd siis nii nagu peab, puhtalt ja kuivalt. eile tuli natuke teemat studeerida ning hakata vaikselt oma nõrka keha katsumuseks ette valmistama – alkoholi ja kohvi eriti tarvitada ei soovitata.

sügavsukeldumiseks nimetatakse hobisukeldumist vahemikus 18-30 meetrit. meil oli plaanis kuskile sinna 20-25 kanti minna.

päev algas lootusrikkalt, kama autosse tõstes riivisin sõrmelt tibake nahka maha, tuli plaasterdada. järgmiseks jäi paat hiljaks ja siis ei tahtnud ta käimagi minna. enne kama selga ajamist selgus, et üks mu esimese astme regudest on sõelapõhi – eelmisel õhtul tõstsin natuke voolikuid ringi ja peale viimast, edukat, konfimist ilmselt ei keeranud asju kinni.

närvi ei ajanud, õnneks oli paadis kellelgi näpitsad ja isegi 5mm kuuskantvõti. mida kõike seal veel võis olla…

allaminek oli seekord mõnus – mööda ankruköit. tasakaalustamine esimesel kümnel meetril natuke võttis aega, aga edasi oli kõik ok. ega ma päris täpselt ei teadnudki kui palju seda sügavust selles kohas oli. ühel hetkel olime eelmiste paaride peakohal. väga ülbe tunne oli väljatimmitud neutraalse ujuvusega jääda lihtsalt hõljuma ja põhja mitte puudutada.

nüüd siis tehti meile puust ja punaselt selgeks, mispärast see sügavuse piirang alguses peale pannakse. ülesanne oli lihtne – kui instruktor näitab mingit numbrit parema käe sõrmedega, tuleb sellele üks liita, kui vasaku käega, siis üks lahutada. ega ma seda lämmastikunarkoosi väga ei alahinnanudki, kuid väike üllatus oli ikkagi, kui esimese raksuga instruktori parema ja vasaku käe segamini ajasin. kindlasti ta irvitas seal omaette sel ajal.

harjutuste lõpuks oli vesi ümberringi piisavalt sogane, niiet peale paarimehe enam kedagi näha polnud. ujusime sügavamale. langus oli päris mõnus ja varsti seisime taas 30 meetri nähtamatul piiril. võrdlesime sügavusmõõdukeid – sama värk mis eelmine kord, kõige suuremat sügavust pakkus kompuuter, seejärel minu cressi konsool ja viimaseks paarimehe aqualungi konsool. vahe ca 3 meetrit.

ujusime mööda põhja ülespoole tagasi, aegajalt pidin kuiva ülikonda ventileerima, sest seekord ujusin neutraalselt ja ei roomanud mööda põhja. natuke kahtlane see asi mulle tunduma pidi, sest olin põhjast ühe rusikasuuruse kivi lisaraskuseks taskusse pistnud.

sujuvalt ca 20 meetri kanti tagasi ankruköit otsima. aga ei leidnud. ilmselt oli lämmastikunarkoos nüüd nii palju väiksem, et taipasin lisaraskuseks natuke kogukama kivi omale vöö vahele pista. see lauget põhja mööda kuivaga tõusmine on igavene niru värk.

5 meetri dekopeatus on sügavsukeldumise puhul väga soovitav, ah ok, nõutav. kolm minutit niimoodi seal ilma köieta hõljuda oli paras katsumus. ujuvus enamvähem ok, regullisin hingamisega, aga nagu sellega on, kui hakkab minema ühele poole siis paneb paraja inertsiga veel mõnda aega. täitsa ära tüütas. aga hakkama saime. pead pistsime veest välja mõni-viis meetrit paadist.

ilmselt dekopeatusest tõustes olin hooletuks muutunud ja käsi ülespoole hoidnud, varrukatest tungis õhk läbi mansettide kuivadesse kinnastesse, need nägid välja michelini mehikese moodi. lõpuks tuli pinnal üks kinnas lihtsalt otsast ära.

niiet see sukeldumine lõppes üsna õnnetult – üks käsi sai märjaks.

üsna segaseid ja arusaamatuid radu pidi sattusime oma sukeldumisvarustusega veskijärve äärde. ilm oli üsna tuuline, aga et kohale sai tuldud otsustasime ikkagi varustuse märjaks teha.

vesi madalas peaaegu rabajärves oli pruun. nähtavus paarkümment sentimeetrit. sügavust kaelani. sukeldumiseks täitsa sobimatu koht.

maski külge kinnitatud uue kerge lambikese abil võis siiski kompassi näha ja orienteerumist sai harjutada. lisaks paistis naatukene päikest ikkagi läbi ja ka päikese asukoha järgi andis ujumist proovida.

kõige huvitavam oli aga siiski väike ujuvuse harjutus. viskad lihtsalt selili ja vahid lakke. ujuvust reguleerid ainult valguse järgi. põhja ligidale vajudes läheb lihtsalt tuba pimedaks. hingad sügavalt sisse, ootad natuke ja vaatad kas läheb heledamaks või mis. ei midagi mõistlikku.

olematu nähtavusega vees freeflow regust hingata on kah pull. lisaregu leidmine ja tagasipanemine kobamise peale võttis samuti aega rohkem kui arvanud oleks.

normaalne.

aowd ehk advanced open water diver on natuke laiemate oskuste ja kogemustega vennikene kui tavaline owd. tegelikult ei pea olema üldse mingi advanced nõudmistega, et aowd kursustel õpetatavat vaja oleks. iga sukelduja tahab osata natuke rohkemat kui lihtsalt vee all hingata.

kümnekonnast võimalikust variandist peab ära tegema vähemalt 5, kaks neist on orienteerumine ja sügavsukeldumine. täna tegime valgel ajal ära orienteerumise, ootasime pimeduseni ja siis tegime ühe soojaga ka öösukeldumise.

orienteerumine käib vee all ilmselt sama moodi nagu maa peal. peamine abivahend on kompass aga ka kõiki muid looduslikke vihjeid võib kasutada. keeruline on ainult vahemaade hindamine. täpselt meetri või poole meetri pikkust või noh ühepikkust sammu astuda pole raske. vee all tuleb lugeda lestalööke või aega. mitte et ma iga kord ühetugevuselt lööks ja seda paarimehega võrdselt teeks.

esimese katsega pidime “pimesi” ehk ilma kompassita ujuma ca 30 m kaugusel oleva poini ja tagasi. paarimehe kaotasin kohe ära ja ise ujusin teisest poist ca 4 m kauguselt mööda ja mitte ligidale. 30+10 lestalöögiga olin vist 50 meetrit maha kimanud.

sama nali kompassiga oli juba lihtsam ja tuli päris hästi välja, olime targemad ja vahtisime ka rohkem ringi. lõpuks pidime ühest punktist alustades läbima 20 lestalöögi pikkuse servaga ruudukujulise trajektoori. üle kivide ja kändude, kallakutest alla ja üles kulges tee püha poini. aga kohale jõudsime ca 3 m täpsusega.

pimeduse saabudes pidime tegema taas kompassi abil ühe poi juurest teiseni ja tagasi triki. kökimöki.

vabakavaks valisime retke ekskavaatorile, ehkki õhku väga palju nagu polnud enam. vot see teekond väsitas natuke ära. ja krdi kalu on öösel põhjas nii palju, muudkui üritavad sind õigelt teelt kõrvale meelitada. nägime üht uut kala ka – havi! nii suurt kala polnud ma näinudki. tükk aega lasi end imetleda. muud träni paistab ka ikkagi öösel rohkem silma, eks kõik ikka eksitamiseks.

õhku juba natuke 50 bari reservist hingatud aga ekskavaatorit ei kuskil. läksime pinnale. eelmise nädala öösukeldujad olid kopa leidmiseks paar pudelit nööriga kinni sidunud, need olid üsna meie lähedal. passisime nagu kitsed kahe heinakuhja vahel. otsustasime ikkagi ekskavaatoril korra ära käia.

päris terve ja õige suhtumine see vaevalt on, et keset ööd mingid mehed hingavad õhku ühest balloonist, et ainult saaks käidud. kui paarimees üles signaalraketti süütama läks, passisin kopa noka peal ja vahtisin kurva näoga oma rõhumõõdikut. ootasin, millal hingamine raskeks läheb.

aga peagi tuli kolinaga alla ilus punane signaaltuli. kolises ja mürises ning põles mõnda aega veel põhjaski. ilus.

õhujagamisega üles ning ees ootas taas pikk ja raske pinnal tagasiujumine pimedas. aga eks vanarahvas on alati rääkinud – kui ei jaga pea, peavad jagama jalad.

läksime rummu tagasi eile leitud mänguplatsile, et seal tiba edasi lõbutseda. ilm oli kehvem – lauspilves ja tuulisem, paati kah polnd. tuli jala kohale minna.

panime tavapärasest vetteminekukohast kompasside järgi leekima. leekisime ja leekisime kuni ära tüütas. siis leekisime natuke veel kuni leidsime mingit kola. prozektorikest ja jalgrattaraam. jalgratas ei olnud kahjuks sõidukorras ja seekord jäi vesijalgratta trikk tegemata. lõpuks läks ikkagi üks jälle üles vaatama mis värk on. värk oli üsna nadi ja otsustasime pinnal mastini ujuda. pinnale jõudes selgus, et olime õigest kohast väga osavalt mööda põrutanud, krdi kiir-kaugujujad sihukesed. täiesti uskumatu kuidas tegelikult nii väikese füüsilise pingutusega ja õhukuluga võib nii kaugele ujuda.

pinnal mastini ja alla. hästi ei tasakaalustunud jälle. kõrvadega kõik ok, aga kuskil peas ikka väike pitsitus sees. enne sukeldumist just sain noomida et nii kaua molutan. aga no mis sa vaene hing teed. ootasin postinajal minutikese kuni tundsin tuttavat susinat ja pitsutus kadus. suunurgad kerkisid ülespoole tagasi ja pidu võis alata.

ma pole päris kindel, kui seaduslik see akt, mis järgneva 10 minuti jooksul aset leidis, oli – igatahes jäi meist üks vidin nööri otsas keset vett põhjas oleva konteineri katuse külge rippuma.

teine katse oli ühe isetehtud tõstekotiga. masti jalamil vedeles üks kiviankur (nöör ilusti ümber seotud), sellele kinnitati tõstekott, lisaregu sisse ja õhku täis. kott pani koos kiviga paraja vingaaliga üles. njah ja siis jäin mõtlema, et kui see vettinud nöörijupp peaks järgi andma, siis tuleb see kivi meile sama targalt pähe tagasi. hoidsin end igaks juhuks eemale ja ülestuult.

tagasiteel üritasime ujuda kuni paari meetri sügavusel kuni õhku jätkub. ca 2 meetri peal ujuda on üsna imelik, ümberringi vaid ühtlane helerohekas vesi. pool tagasiteest tuli ikkagi pinnal sõuda ja see oli kogu sukeldumise kõige vaevarikkam osa. osta või paat.

rummu karjäär on kui “vanaisa juures aidas” – seal on igasugu huvitavat träni. seekord läksime uurima keset karjääri meetrikese jagu välja turritavat metallkonstruktsiooni.

aga enne veel kui tolle metalljura kallale asusime, tsekkisime ühte veepinna all püsti seisvat posti. post oli puust ja seisis keset põhja lihtsalt püsti. ta polnud kusagil kinni, lihtsalt seisis niimoodi. posti ülemises otsas oli paar metalljurakat, mille küljes ilmselt isolaatorid on olnud, elektripost ühesõnaga. selline ringi hulkuv post tundus kuidagi ohtlik, kuna ülemine ots oli veepinnast ehk pool meetrit allpool. egas muud, kui nöör külge ja paadile sleppi.

sleppimisega sai kah nalja, paat vedas seda ja meid selle küljes vist natuke liiga kiiresti. paarimehel hakkas lisaregu voolama ja ta pidi lahti laskma, kadus nagu takutuust. ootasin natuke, et ehk paat märkab ja võtab hoo maha. sedasi hoo pealt sealt metallkonksust lahti lasta hästi ei julgenud, ehk on tagapool mõni veel ja sinna otsa lennata ei tahtnud. paat võttiski hoo maha. lasin ka lahti ja uurisin olukorda. too freeflow peale jäänud lisaregu ei jätnud järele, paarkümmend meetrit tagapool oli paarimees veepinnal nagu mingi kihisev tablett veeklaasis, susises ja pritsis vett. seks ajaks kui kohale jõudsin spurtida, oli kutt vesti juba seljast ära võtnud ja kraani kinni keeranud. pärast hakkas lisaregu jälle tööle, aga üle 50 bari õhku oli kadunud ja mul kompuutril hakkas mingi tundmatu tekst “AC” vilkuma. manualiast vaatasin järgi, see tähendab “active water contact” – kurdab, et keegi on ta märjaks teinud. post sai pärast kaldale veetud, et kõik näeks meie tublidust ja saaks selle peale jalgu puhata.

metalljuraka otsustasime ikkagi kah üle tsekkida. selle küljes oli isegi redel. tundus, et tegu on mingi prozektoritorniga, millel hiljem pealmine ots koos platvormiga maha saetud. osa servasid veel üsna teravad. allaminek sellise fix objekti kõrval on väga kift. proovisin ujuvusega timmides vaikselt alla ronida ja lestasid mitte väga kasutada.

all torni kõrval oli kohe üks täitsa töökorras paadiankur ja spinningu lant, eemal igasugu muud rauakolu. ujusime sealt põhja suunas ja leidsime kohe jälle uut kolu. mingid sellised elektri alajaama kuubikud või niisama konteinerid. üks betoonist elektripost oli lihtsalt pikali kukkunud mingi aja peale ja selle pikalt ümber ajanud. ujusime veel ja leidsime sissevarisenud katusega soojaku. nagu nukumaja, asjad on kõik sees, seina peal ripub mingi ülekanderihm naela otsas. ukse kõrval on lüliti. see lüliti aga ei töötanud enam, tuled põlema ei hakanud.

mingi metallist alajaama katus oli kaheosaline, üks osa ca 3 m kõrgune ja teine veel 2 meetrit kõrgem. proovisin sealt kõrgemalt katuselt alla hüpata. krt küll ajas muigama. paarimees oli muidugi tegijam, tema ronis üles ja hüppas alla saltoga.

navigeerimisega on igatahes meil nii, et sellega on üsna sitasti. võibolla segas suures koguses metalli meie kompasse või tegime ise midagi valesti, aga kompasside järgi ei leidnud me tagasiteed raudmasti juurde mitte kuidagi. vahepeal käis üks üleval vaatamas ka, tuli alla, ujusime, ei krt ei ole, üles – jälle uus suund.

peale viimast vaatamaskäimist ja ujumist ja mitteleidmist näitab paarimees äkki, et tal õhk otsas. aga sedasi rahulikult näitas ja ei rabelenud üldse, ei rabanud mu lisaotsa ega regu suust. krahmasin oma rinnarihma d-ringist küljest lisaregu ja ulatasin. võttis, viskas enda jao suust ja hakkas minu omast hingama. voolik oli kuidagi lühikene, mul vahest on keskmine jupp veel kuskil ühe klõpsakaga kinni ja pealegi jookseb see voolik parema käe alt. proovis regu ühte ja teistpidi kuni lõpuks rahule jäi.

tõttöelda ma selle kõige peale väga rahulikuks jääda ei tahtnud, ehkki mingit otsest põhjust paanikaks polnud ja see tibake häiriski vist. üles minnes kukkus mul kompuuter piiksuma ja karjuma. tõusukiiruse postid kõik põhjas, ehkki ei olnud tunnet, et liiga kiirelt läheme. lasin tiba õhku välja, hakkasime kohe vajuma. no mida ta raibe karjub siis? soovitas teine tungivalt meil 5 meetri peal teha 3 minutine dekopeatus. aga kohustuslik see polnud ja pealegi on dekohaigus ravitav, uppumine mitte. läksime üles.

vahepeal oli kuri kahtlus, et paarimees on mingi tünga teinud ja testib mind, et tegelikult polegi tal õhk otsas. pinnal selgus, et ikkagi oli. mitte täiesti otsas, aga balloonist õhk enam ise välja voolata ei tahtnud, vesti lasta ei saanud, aga mõned sõõmud andis sealt veel imeda.

nähtavus on rummus sügise poole ikka tublisti parem kui kevadel. põhjast päikese poole vaadates võis näha pinnalainetus, seega kuni 9 meetrit. täitsa hea ju – pole meile seda egiptust ja punast merd vajagi?

igasugused ööaktsioonid on teinekord päris põnevad. ööhüpped näiteks, miks mitte siis ka öösukeldumine? aktsiooni agiteeris nautic, seega oli rummu karjääri ääres rahvast tiba rohkem kui tavaliselt.

varustuse hämaras kokkupanek on ise juba natuke teistmoodi – asjad, mis on parasjagu käes on kindlas kohas ja nende ühendamine pole probleem, samas pole mingi probleem jätta märkamata pagasniku põhja ununenud lisaraskusi, nuga või kindaid.

lestad jalga üsna kalda lähedal ja selg ees sügavamasse. jämedamat sorti keemiline valgus rippus nöörijupiga küljes, paarilist oli pärist hästi näha. viimasel hetkel meiega liitunud üksik sukelduja oli valgustamata ja mina teda vee all kordagi ei näinudki. niipalju siis kolmesest paarist.

pimedas vee all on tegelikult ikkagi umbes sama, mis päise päeva ajal. eriti, kui enda ümber suur mudapilv kokku keerata.

meil oli väike plaan ka – proovida keemilist valgust ja siis mingit eredat signaalvalgust vette lasta.

valguspulgast välja lastud helendav vedelik valgus laiali tilkadena tekitades meie ümber tähepilve. paarimehe kalipso peale ja põhja maandunud piisad joonistasid punktidena pinnakontuuri. väga vinge vaatepilt.

põlev signaaltuli kadus vee alla hirmsa mürina ja kolina saatel, ajas kõvasti mulle välja. mina talle järgi ei jõudnud, ei suuda nii kiiresti laskuda. üritasin küll kõigest väest, tasakaalustasin ja vahepeal tundsin kuidas õhk vaevaliselt läbi siinuste pressib. kujutasin ette juba mitut päeva peavalu ja verist nina. aga ei kottigi. ei jõudnud valgusele järgi, ei saanud peavalu ega ninagi verele. organism vaikselt harjub selle veevärgiga.

ülejäänud aja ajas üks mees lambiga kalu taga ja teine vaatas eemalt seda nalja pealt. leiab lambiga kala, hoiab valgusvihus, hea näha kohe mida vaatab. siis ujub vaikselt lähemale, laskub, sirutab käe, põnevus aina kasvab… haarab! ja… noh ja kala lidub minema nagu varblane. jube kiiresti liiguvad. ja mitte ilusti otse vongeldes nagu filmides delfiinid, vaid sellise heleda rabelevad koguna mingit natuke imelikku trajektoori pidi. osa eriti kavalaid kalu põgenes sedasi kõrgemale.

kivide vahel kohtasime paari vähki ka. liikus tõesti tagurpidi, aga oskas ka edaspidi liikuda. imelikul kombel lasid ahvenad vähke endale palju lähemale kui inimesi. lõpuks aga kaotasime ikkagi ka kõik vähjad silmist ja vahtida polnud enam muud kui kalu ja mingit pirakat elektrigeneraatorit, mis võis vabalt ka alalisvoolu mootor olla.

viimane kõige suurem katsumus oli pimedas kerge ballooniga lauge pinnaletõus. lisaks tõusukiiruse jälgimisele ja ülikonna ventileerimisele tuli ka kuidagi valgust näidata. need helendavad instrumentide taustad ei õigustanud end. näitad lambiga peale, siis mõnda aega helendavad, aga seks ajaks kui uuesti tahad vaadata, hakkab helendus tuhmuma. hea asi oleks pisike pealamp.

enamus rahvast oli meie veest väljatuleku ajaks juba kas ära sõitnud või soojendas autot. hilisest tunnist hoolimata tegime siiski väikse grilli kah. kerge rammestus, värske õhk, tähed, sealiha, aargh!

aware international clean-up day on selline iga-aastane üritus, mille käigus tuuakse veest rämpsu välja. nautic askeldas sel aastal pirita topi jahisadamas. noh ja mina muidugi ka.

esimene kamp alustas laagriplatsile kõige lähemalt, välja toodi sealt peamiselt kilukarpe, pudeleid, päikseprillid, mobiiltelefon ja puurisu. noh asi seegi. nähtavust üle meetri kindlasti ei olnud, põhja nägi alles väga lähedalt. hetkedel, kui päike pilve tagant välja vaatas, oli isegi midagi näha. kui aga midagi põhjast üles korjata või katsuda, tekkis tihe mudapilv ja nähtavus kadus. lisaks kahele kilukarbile ja pudelile ja puuoksale leidsin vee alt ka 3-4 sukeldujat. see võis olla päris karm elamus, kui tundmatust pimedusest mingi asi su peast haaras… höhö.

kai teisest otsast, seal, kus väiksemad paadid pesitsevad, toodi pärastpoole välja terve prügikonteineritäis autokumme ja muud suuremat kola. vedas krt.

pärast sukeldumist pakuti head suppi kah. tee-, kohvi-, kakaomasin oli ka selle kõleda ilmaga igati abiks. pärast sain osalemise kohta tunnistuse, asjakohase voldiku ja ürituse t-särgi. vist minu esimene sukeldumisteemaline hilp.

õhtul käisime kaesime ka ürituse afterparty üle. eriti veel kedagi ei tunne ju ning autoga tulek ei lasknud ka alkoholil vennastumist kiirendada. igatahes sain teada, kuhu Seiklusjuttudes kaob meetrite kaupa benediktiini (Benedictine DOM?).

roosta puhkeküla ja rand on ilmselt rohkem surfajate suvekodu. osa seltskonnast muidugi tegeleski koha sihtpärase kasutamisega, meie pugesime aga ikkagi vee alla.

sügavust seal muidugi polnud, maksimaalseks jäigi 2,7 meetrit, aga tegemist oli seal kõvasti. kaasas olid tühi pooleteise liitrine plastpudel ja viieliitrine kanister. jupp takunööri. noad.

kõigepealt tuli proovida, kas vee all saab õhku pudelisse lasta. saab küll, ehkki nirult. kui pudel enne lössi vajutada ja siis õhku sisse puhuda, siis saab üsna kiirelt täis. muidu tuleb tükk aega lisaotsast tilgutada või siis suunata pudelisuule õhumullid, mis regust välja hingates tulevad.

mismoodi õhku täis pudelist üles tõstes mulle alt välja ajama hakkab, seda sai ka näha. pinnal käinud pudelist oli alla tagasi tuues miski viiendik õhust veega asendunud.

järgmine katse oligi kivide kergitamine. parajale kivikamakale nöör ümber ja nööri teise otsa kanister. ja siis kanistrisse õhku ajama kuni kivi maast lahti tõusis. päris lahe. veel lahedam oli ainult neutraalse ujuvusega kivi. see hõljus päris mõnusalt. andis väikest veealust võrkpalli või siis veealust kivipalli mängida küll.

märja kalipsoga rahval on vist üsna raske end pea alaspidi hoida. kui aga pudel lesta külge siduda ja õhku täis lasta, siis ripub päris kenasti. kuiva ülikonnaga pole see mingi probleem, õhk läheb liigagi meelsasti jalgadesse ja veab vertikaali. sedasi kahekesi seal pea alaspidi rippumine tuletas küll meelde mingeid paremaid freefly videosi, palli või pistriku osatäitjaks oli üks millimallikas. jubedalt ajab muigama siuke värk.

veest väljuvaid sukeldujaid ja surfajaid tervitas jõle näljane sääseparv. olid nad tulnud randa imekaunist päikseloojangut nautima või kerget õhtueinet võtma, seda ei tea, aga kui päike merre vajus ja tähed taevas põlema pandi, kadusid ka sääsed järsku täitsa ära.

see on üks kohakene hara lahes, kus läheb vesi mõnusalt kiiresti sügavaks otse kalda äärest. vetteminek meenutas natuke paldiskit – alguses ronid natuke mingist järsakust ja siis üle kivide jne, aga paldiskiga võrreldes oli siin muidugi mõnusam ja lihtsam. koljunukk asub ühe väga ilusa vana-aja stiilis kena külakese ja sealsete elanike eramaa taga. isegi ühe külamemmega kohtusime.

igatahes oli vaim valmis, et proovida ära mõni natuke suurem sügavus. väike plaan ja kalkull ikka ka, et õhku jätkuks jne.

vees enne alla minekut meenus, et 3 kilo jagu vesti lisaraskust jäi vist panemata. ilm muidugi ilus palav, kuivas ülikonnas ringi lippamiseks suisa loodud. raskused küljes ja kõik asjad veel korra üle kontrollitud ja vaadatud, algas tee allapoole.

eks see jooks ajas natuke hingeldama ja vees oli paarimehe tempo ka natuke kiire, et hingamisrütmi õigeks saada. võtsime hoogu maha.

põhi oli ilus liivane ja kallak lauge. hea lihtne tasakaalustada jne. kuskil 10-15m vahel muutus kallak järsemaks. mulle sealt pea ees sügavusse suunduda ei tundunud kuigi kutsuv. leppisime kokku, et lähme natuke pikuti.

meetrid aina kogunesid. esmase plaani jagu saime neid üsna nobeldalt kokku. lisaplaan oli võibolla natuke veel minna, kui õhku on piisavalt ja olemine hea tundub. läksime siis natuke veel. veel ettevaatlikumalt ja üksteist hoolsalt jälgides. ootasin, et millal nüüd nalja saama hakkab, sest sellisel sügavusel ei oleks kerge lämmastikunarkoos miski üllatus. aga naljakas ei hakanud, hoopis kõhedaks võttis. õhk tundus hingates tihedam ja aeglasest põhja puutudes liikumisest kerkiv settepilv häiris ka.

alla 15 meetri ma enam eriti õhku ülikonda lasta ei tahtnud, ainult natukene. liikusin kohati pigem käte kui lestade abil, aga nii oli ka täitsa ok, kindel pind all vähemalt.

minu kompuuter näitas kokku lepitud maksimaalset sügavust, õhku 120, hakkasime üles tagasi minema. jälle põiki mööda kallaku külge. kompassi ma isegi ei vaadanud, seda tegi paarimees, kel sukeldumisi üle poole rohkem ja närv tugevam.

auto juures asjadega sebides kohtasime jälle memmekest, küsis mis kalu ka nägime. aga no mis kalu me seal ikka nägime, põhiliselt millimallikad kaldakivide vahel ja veel üksikud väiksemad elukad. kalu nigu polnudki. kiitsime memme koduranda.

peale sukeldumist on alati paras nälg kohal. kiirgrill sai kuumaks aetud tapurla rannas. ilgelt mõnus pärast nihukest ettevõtmist tsillida ja liha grillida.

hüppepaus kestis seitse nädalat. vahepeal lihtsalt ei olnud isu ja ma ei tea kuhu see kadus. aga nüüd tuli korraks tagasi, tegin vvh ja läksin kuusikule.

tuttavam rahvas vaataski juba imelikult, et noh mis nüüd siis lahti, eks endal oli ka tiba imelik. panin end kirja ja hakkasin kama selga ajama. naljakas värk, kuidagi vähevõitu seda. ja kerge! mugav selga ajada. trackid ja automaadid sisse, pinnid ja meduusid korras, padjad paigas. mis siis ikka.

varmar otsustas kohe, et noh tuleb ikka mingi vei ära teha, mri astus ka ligi, ning rahuliku 4-way plaaniga me lennukisse läksime. olin meeleldi nõus baas olema.

lennukis, enne kui liikuma hakkasime, läks ühel ppk-u mehel automaat käima ja pani plõksu ära. kurva näoga lonkis meduus kaenlas minema.

välja, varulla kohe ligi ja tuli pehmelt külge. tundus, et kergelt pöörleme. mri tuli päris hea hooga, fleeris parajal kaugusel hoo maha ja tuli külge üsna enesekindlalt. margusjat ei näinud. lähenesime pilvele, selle taustal oli kerge pöörlemine veel paremini näha. läbi pilve, käisid 1500 piiksud ja rahvas kimas minema. träkkisin kah, päris mõnuga. tavaliselt on see osa kõige pingelisem mul, ei näe ju kõrgust ja vaatamisega jääb träkk kuidagi pooleli. seekord sain kuidagi träkki katkestamata vahepeal kõrgust vaadata. 1100 lõpetasin, vehkisin ja viskasin mingis naljakas veerandpüstises asendis. vari läks lahti üsna kiiresti, aga mingit rõvedat pauku ei käinud ja pidurdus toimus üsna sujuvalt. mingit pööret ka ei visanud, isegi ääretorud olid lahti. lahe!

eelmine hüppaja oli pidurid kuidagi naljakalt sidunud, harutasin tropilõtkud enne lahtitõmbamist togglede vahelt lahti. vaatasin, et toggled on aasades kuidagi üsna tihkelt kinni, kõrgust oli, tõmbasin lahti, tulid ilusti.

lennuvälja selles otsas olen maandunud enne vaid ühe korra, eelmisel aastal vist, ja seal kõrges rohus tegin oma kolmest kägarast teise. tuult praktiliselt polnudki, fleerisin tiba kõrgemal, vedasin mõned head meetrid jalgu mööda heinakõrsi nagu mingi vanem svuupar.

kunagi hüppan veel.

esmaspäeva hommikul heliseb telefon – kas jõkke oled sukeldunud, aga kas tahad? eino muidugi ma tahan jões ka sukelduda, miks mitte.

tulihingelised kalamehed sõitsid pisikese kummipaadiga mööda jägala jõge, kohtasid teel purret, üritasid paadi purde alt läbi pressida aga midagi läks ilgelt nihu ja kogu kupatus käis vette. udupeened ridvad ja värgid lendasid kus seda ja teist.

meie, st päästja ise ja mina, tema abiline, olime ilgelt põhjalikult ette valmistanud, lambid, köis ja nöörijupp kontakti hoidmiseks. seda, et jõevesi on sogane, aimasime.

vee asemel voolas 5 meetri laiuses jões koka-koola taoline vedelik. ta oli tõesti täpselt sellist värvi, läbipaistvus vast 20-30 cm. aga see kõik oli köömes, sest vesi jões voolas kiirusega umbes 1 m/s.

algatuseks seoti köie ots miski toika külge, hoiti sellest kinni ja üritati vee alla saada. naiivitarid – vool pressis köit pinnale ja kaldale, enamus energiat kulus vee alla saamisele ja köiest kinnihoidmisele. mina ei saanudki alla, täitsa konn. vool oli nii tugev, et käsi väsis köiest hoidmisega ära mõne minutiga. liikuv vesi tekitas lisaregu ümber sellise alarõhu, et tollest õhk muudkui voolas. peitsid sa ta taskusse või kuhugi mujale, ta lihtsalt voolas ja voolas, aga teha polnud midagi. mööda köit vastuvoolu end tirida polnud võimalik. õnneks leiti üks kahest päästetavast üles kalamehesaabastega roostikus soperdades, kalahullude tuju oli päästetud.

tõttöelda ei lootnud mina küll, et sealt veest midagi üles leiab. aga kuskil see jublakas peab seal ju olemas, ta on veest raskem ja kui aega ja jonni jätkub, mine tea…

õhtul ja järgmise päeva hommikul oli olemine üsna kahtlane, eriti nagu ei kippunud sinna tagasi, pea kah natuke valutab (höhö). aga päeva edenedes tuli julgus tagasi ja peavalu taandus.

teiseks katseks oli ettevalmistus natuke parem. ümmarguse langevarju rakmed, kolmrõngas, cut-away tross padjaga. ca 30 kg ületeibitud rauakolakas, millel rihmajupi küljes metallrõngas. plaan kasutad seda ankruna. julgestusköis ka igaks juhuks. lisaregud küljest ära kruvitud. ja lestadest loobutud.

plaanist kõrvuti pikkamööda allavoolu kulgeda lampide ja kätega põhja kobades läks luhta, kuna mina ei saanud oma lapiku metallplaadiga kuidagi alla. libe ja kerge. nii kui voolu kätte sattusin, kadus igasugune pidamine. ühesõnaga tuli uurida kordamööda. õnnetuspaigapoolse jõepoole läbiuurimisel tõususki see imeritv taas veepinnale. juhuuu!

kõigil oli rõõmu palju, a mul polnud, ma polnud veel sinna põhja õieti saanudki ja lihtsalt niisama jälle minema minna ei tahtnud. ülejäänud rahval ka kuskile kiiret polnd ja pealegi oli kadunuks jäänud veel natuke vähemolulist kola. minek oli ikka rohkem enda pärast.

teise raskusega sain ilusti alla. esialgu passisin suht paigas, sukeldumist see enam ei meenutanud, pigem nagu vabalangemises träkkimine. umbes samasugust survet, nagu vabalangemises õhk, avaldas see veevool kehale seal all. pea tuli igatahes hoida üsna madalal, et vesi üles ei pressiks. liikuda sai ainult külg ees või tagurpidi, selleks tuli leida jagadega kividelt tuge, et end paigal hoida, natuke kergitada kuidagi ja seda rauakolakat kõrvale tõsta. siis sai juhtuda kaks asja, kas kolakas sattus täpselt kuskile tugevalt paigas olevate kivide vahele, või siis mitte. sel juhul libisesid koos selle kolakaga tibake mööda põhja, kuni kuskile kinni jäid. libisemisega kaasnes mõnus liivapilv, lambivalguses paistis see nagu mingi hull liivatorm. kohati sai täiesti rahulikult paigal olla ja vedeleda. kustutasin tule ära, leidsin stabiilse asendi, lasin end lõdvaks. üllatavalt vaikne ja rahulik. ainult regu voolik vibreerib natuke ja väljahingatav õhk paneb ka ilge vulinaga mööda kaela alla.

võtsin eesmärgi ikkagi jõe teisele kaldale saada, ehkki kartsin küll, et jõe keskpaigas on vool veel tugevam ja seal polnud ka nii palju kive, vaid liiv ja väiksemad kivid. nii oligi. lasin mõned täitsa mõnusad liud. ise mõtlesin, et eino paanikaks pole põhjust, mis siis, et mingit kontrolli olukorra üle ju pole. otsisin tuge, sain paigale, harrastasin kruustangi heiteid, ise töllerdasin seal küljes nagu takutuust. mida kaugemale edasi, seda rohkem oli tunda ka julgestusköit, mis oli kinnitatud vastaskaldale ja risti läbi vee kulgev köis toimis omamoodi purjena.

jõe kumbagis servas oli meetri sügavusel selline ca meetri kõrgune muldsein, mis ilmselt enamuse ajast moodustab kalda, aga praegu oli see mingil põhjusel üle ujutatud. kui vastaskaldal selle servani jõudsin, siis polnud enam küll eriti kuskilt kinni hoida. püsti tõusta ei saa, vool pühib minema. kobasin käega seina ülemise serva peal ringi, hoidsin roostikust ja vinnasin end üles. õu jee!

tagasiteel oli plaan proovida ära cut-away süsteem. ankrul ja minul oli ju mõlemal köis küljes. alla ja kaldast tiba eemale, padja leidsin, aga kätte hästi ei saanud. eks ta oli natuke tugevamini ka kinni kui langevarjudel ja juu ma alguses kole ülbelt ühe käega sikutasin. lisaks oli sel vabaotsal üks pööre peal, mis hoidis kah natuke kinni. aga lahti ma ta sain ja panin sealt küljest jeehat. pingul köis ja kiire vool toimetasid mu üsna kiiresti kaldaäärde rahulikumasse vette.

jube kuradi kaif värk, tõesõna. mitte et see kõik mingi ilgelt mõistlik plaan oleks olnud ja mitte et inimene peaks ojasse ehk ojja kippuma, aga ikkagi on alati väike rõõm, kui saad toime mingi meeletusega. nüüd olen sihuke härg, et järgmiseks proovin ära süüa veoauto.

taas rummus. ilm tuuletu ja vesi sile ja kalda ääres hästi läbipaistev. keskpäev, päike keset taevast ja valgust ka palju. plaan ujuda rahulikult otse, ujuvust natuke julgemalt timmida ja lihtsalt ringi vahtida.

kui eelmistel kordadel läks rummus omaarust otse vette minnes siiski sügavamaks üle suurte kivide ja kändude, siis seekord läks lauge ja hästi sile kaldtee otse alla välja. mõtlesin juba et olen eksinud, aga see oli suva, sest sile kaldtee oligi parem. kalad suhtusid rahulikku kulgejasse samuti üsna sõbralikult. neile meeldib kõikse rohkem kuskil 3-5 meetri sügavusel, kus vesi on soojem. ääretult rahulik ja vaikne oli kõik. välja hingatud õhk, mis pinnale mullitas, tegi lausa ärritavat müra. aga ujuvus oli väga hea, vahepeal jäin seisma ja vahtisin lihtsalt ringi. ei vajunud ega tõusnud kuskile, õõtsusin hingamise taktis nigu vanem mees.

korraga hakkasin nägema mingeid imelikke asju, justkui mingid kaks 4 cm laiust linti jooksid otse ja nende vahel ja ümber selline paar meetrit lai lohistamise jälg. läksin vaatama, kuhu need lindid välja viivad. väike ärevus tuli sisse, äkki ekskavaatorini. ujusin aina edasi, kuni oligi mingi suur metall-lätakas. ilmselt oli seda veetud vms. erilist loogikat selles kõiges muidugi polnud. miks keegi peaks sealmidagi vedama ja tundus, nagu oleks need veotööd käinud peale ala vee alla jäämist. kuid kes seal vee all ikka enam midagi veab. selliste kahtlaste tunnetega asusin ümbrust vaatama ja silmi teritama. äkki näengi ees mingit pirakat asja. huhh, oligi see ekskavaator. miskipärast ajas see hirmu nahka väheke, hakkasin tiba hingeldama ja ujuvus või tasakaal kippus kaduma. haaran mingist servast kinni, et kindlam tunne oleks. hoian kinni ja hingan. jälle ehmatan, asi, millest kinni hoian, justkui liiguks või koolduks, äkki kukub peale, raisk? või hõljun ma ise. hull segadus. ehkki kuulen koputust paanikaosakonna uksele, jään ikkagi passima ja mõtlema, mis krdi värk see siis on. lõpuks selgus, et kui hoida vee all pead paigal ja lasta pilgul üle asjade joosta, siis murdumisnurk sileda pinnaga maski tõttu muutub, mida kaugemal klaas silmast, seda rohkem. ainult täiesti otse vaadates pole moonutusi, nii kui vasakule või kuskile kõõritad, siis kohe nurk muutub ja sedasi ringi vaadates tekib sihuke silmapete, nagu asjad liiguksid. seni olmselt olen alati peaga vehkinud ja polnud sellist efekti täheldanud.

selgus majas, kuid rahu ikkagi häiritud. tegin kopale jälle tiiru peale. on ikka mölakas ja suur küll. tõusin tiba kõrgemale ning kopakabiini katusel jälle vana tuttav kalaparv.

tagasitee valisin natuke eemal ja kõrgemal. tuli välja küll. lõpuks jõudsin mingite kivirahnudeni, ujusin nende kohale ning jäin sealset kalaparve passima. üritasin kõik liigutused teha võimalikult aeglaselt ja üldse võimalikult vähe liigutada, kaladele see meeldis. harjusid minuga jälle ära ning jätkasid oma toimetusi. krdi naljakas on ikka olla keset mingi kalaparve argisekeldusi. hästi omapärane ja tugev tunne. jätsin kalaküla omapead ja läksin eemale. ilmselt nagu igas ühiskonnas, on ka kalade seas selliseid, kes rohkem omaette eelistavad olla. suurest parvest tiba eemal oli üks teistest oluliselt suurem ahven. see oli neist ikka kõige targem kala, sellise piraka ja aruka mulje jättis. panin talle nimeks Vello.

pinnaletulek läks täitsa pekki, tõusukiirust küll ei ületanud, aga kontrolli alt kippus välja minema küll. üritasin küll õla pealt õhku välja lasta ja sealt seda ikka tuli, samuti kapuutsi alla kogunenud õhu välja pressida, pidin isegi natsa kätega end allapoole suruma. aga tõus oli vältimatu – no sitta kah. pinnale jõudes tundsin otsaees tuttavat valu, ikkagi tõusin liiga kiiresti ja ei lasknud rõhku rahulikult tasakaalustuda. nüüd on kindel – on vaja rohkem tina panna!

alates 18. juunist 2005 on siinkirjutaja näol tegemist sertifitseeritud sukeldujaga. padi open water diver nr 4159178. täna sain kätte ka seda tunnistava dokumendi.

nüüd saan ma igati ausalt ligi 70 riigis esindatud padi sukeldumiskeskustest kama rentida ja paarilisega sukelduma minna. või siis niisama osaleda sukeldumiskeskuste korraldatud sukeldumistel. owd litsents selle omanikust muidugi veel mingit aqua-herot ei tee, aga eks ülbata võiks ju selletagi.

pakri poolsaare selle külje peal, kus korra panka sai kaemas käidud, oli seekord paras torm, teisel pool oluliselt vaiksem, aga suht tundmatu põhi. igatahes sinna tundmatusse me suundusime. laine loksutas päris tuntavalt, nähtavus üsna nadi. ainsad elusolendid peale sukeldujate olid millimallikad. neid ujus vastu ikka mitmeid. põhjas vedeles mingeid pisemaid kalu, olid nad surnd või lihtsalt merehaiged, krt teab, igatahes vedelesid seal omaette ja meist välja ei teinud.

ujusime ja ujusime, kuskil 4-5 meetri sügavusel oli üks väike astang kah, muidu üks liivapõhi ja suured kivimürakad. üle 7 meetri ei olnud sügavust kuskil.

muidu oli seekord ujuvus jälle igati hea ja parem kui varem, aga tagasiteel, kui vesi madalamaks muutuma hakkas ja ballooni kergemaks muutus, siis minu suht ideaalse tinakogusega tekkis paras probleem. tõus oli ju terve aeg horisontaalasendis ja altpoolt ei tahtnud õhk kuidagi välja tulla. jalad muutusid aina kergemaks ja kergemaks. üritasin tahvli abil natuke vinguda ja pinnale putkata, aga vanad kalad rahustasid ja lubasid kinni krabada, kui välja lendama hakkan. tavaliselt olen ju alati tsimarukese negatiivne, st teen natuke tööd, et mitte vajuda, seekord siis vastupidi. kergelt positiivne olemine ja aegajalt pidin end uuesti sügavamale lestatama.

raskustega majandamise artiklid kõik seletavad, et raskust on parasjagu siis, kui 15 jala sügavusel pole kuskil mingit õhku ning balloonis on vaid kohustuslik reserv ja ujuvus on neutraalne. niisiis polegi ette nähtud, et sellise õhukogusega nii madalas vees peaks saama normaalselt ujuda, vähemalt mitte n-ö ideaalse tinakogusega. järgmine kord, kui siuke plaan on, võtan kilokese lisaks.

üldse peab raskusi tiba ringi paigutama, see vesti taskutesse toppimine on üks paras pein, vesti koos raskustega selga ajada on kehv ja seljas oleva vesti taskutesse raskuste toppimine veel hullem. lisaks on padi kõva ja tekk ka torgib.

käisin veel korra lihtsalt ujuvust ja orienteerumist harjutamas. orienteerumine kompassi järgi tuli täitsa hästi välja, ujuvuse hinne peaaegu rahuldav. 8-9 meetri peal pidi täis ballooniga ikka päris paraja mulli omale turjale laskma, et enamvähem neutraalse ujuvuse tunde lähedale jõuda. korra arvasin, et no juu mul on ikka tina veel liiga palju, aga vaatan, mis õhu lõppedes juhtub. korra käisin üleval ka, see võttis ilmatuma aja, end püstloodi ajades pani kogu mu õhumull õlaklappi kaudu minekut ja vajusin aga allapoole tagasi, siis sebisin natuke lestadega ülespoole, kuni ülikonda jäänud õhk paisus ja ujuvus taas muutus. igatahes sain kogu tee tõusutud kompuutri järgi 2 ühikuga, mis peaks olema ca 5 meetrit minutis või alla selle. mingit sprinti ei tulnud ka viimastel meetritel.

uuesti allaminek keset vett oli naljakas, mitte midagi peale ühtlaselt kollaka vee ei olnud näha. üritasin laskuda hästi aeglaselt. tegin isegi mõned peatused, mängisin ujuvusega, keerasin õlaklappi tiba kinni, et kohu ülikonda lastud õhk kohe välja ei voolaks. põhjas mängisin oma ujuvusega aina edasi ja üritasin põhjast olla meetri-poole asemel meetri-kahe kõrgusel, et lihtsalt harjuda keset vett olemisega. alati on ju olnud kas põhi või köis või mingi asi mida käppida või vaadata. kompuuter on ikka hea asi, ka ilma põhja nägemata saab ruttu aru, kas nüüd tõused või laskud.

üsna enne kallast, kus madalamaks muutus, ca 3 meetri sügavusel sain end hõljuma. õhku balloonis oli vähem, neutraalse ujuvuse saamiseks ei pidanud ülikonnas enam mingit hullu tagavara hoidma, väljalendamise pärast ka väga ei pablanud. mingi aja lihtsalt hõljusin. just niisuguses asendis, nagu kuivaga peab. hinge sigines selline kõikemattev rahu ja rahulolu, olla oli nii mugav, et jää või magama. magama jääda ikkagi ei saanud, sest pissihäda tuli peale ja kobisin selleks korraks välja.

minule õpetati koolis kõike si mõõtühikute süsteemis. esimest korda tekkis reaalne kokkupuude nö imperial mõõtühikutega langevarjukursusel, sest ega varju suurust ei mõõdeta ruutmeetrites vaid ruutjalgades. heaküll, mida tähendab 290 ja 190 ja 90 ruutjalane kuppel, jääb kähku meelde. ega sukeldumisharrastajate elu küll kergem pole. teepikkust mõõdab mererahvas miilides, kohalikus asjaajamises raskust kilodes ja rõhku barides, aga väljamaa ajakirjades märgitakse asju sageli jälle naelades ja jalgades. mahtusid, otse loomulikult, aga naelades ruuttolli kohta – ega pole ju midagi lihtsamat, ole ainult mees ja teisenda. no mis tähendab 3000 psi?

viimati käisin rummu karjääris oma owd esimest meretundi tegemas. mälestused olid senistest sukeldumistest kõige ebameeldivamad – külm ja sogane, vesi 10-12 kraadi ja mul mitte eriti hästi istuv märg ülikond, 20 minti pidasin vastu, kui harjutused tehtud said, siis ronisin välja.

seekord oli lugu hoopis teine, vesi isegi põhas 16 kraadi, mul kuiv ülikond ja täitsa oma kama. vette sulpsasime paadist märguande peale, et meid huvitavast karjääripõhja jäetud ekskavaatorist mitte väga kaugele kanduda. ilmselt oli see nüüd ka esimene ilma ankruköieta laskumine, st siiski üsna sogases vees eriti ei mingit visuaalset pidepunkti – puha instrumentide ja sisetunde järgi. üllatus oli suur, kui ühel hetkel äkki mingi asi jalge alla jäi – olime täpselt masina katusele (vist oli katus) sattunud. väga peen. alguses muidugi jamasin oma ujuvusega tiba ja polnud eriti mahti ringi vahtida ja pidin ignoreerima natuke segast viipekeelt, mis pidi, nagu hiljem selgus, tähendama, et vaata kui palju kalu. ujuvus enam-vähem paigas, sain osa väiksest allvee-ekskursioonist. nägin siiani kuskil serva peal püsti seisvaid tühju pudeleid, ilmatu pirakat nelja suure hambaga kopakäppa ning mingis masinaruumist paistvat ilmatu suurt hammasratast. lõpetuseks tehti tahvlite abil väike kohalike kalade välimääramise tund. selline nelja ülevalt alla triibuga ning seljast karvase uimega kala on nimelt ahven. olid teised seal parvekesi ning väga ei peljanud. sirutasin näpu välja, et noh, tule hauka natuke värsket neopreeni kindast, aga ju oli kõht täis.

vee all pidi olema veel teinegi ekskavaator, 30-60 meetrit läänes vms, läksime kompasside abil seda otsima. teekond oli päris pikk, kuid päris huvitav. panin tähele, et kui ujudes käed rinnale risti panna, siis kaldub ülakeha allapoole ehk ujun või vajun põhja. hmm, imelik. jäin siiski tiba negatiivse ujuvuse juurde ja ilmselt raiskasin selle võrra ka rohkem energiat/õhku. teele jäi paar trossipundart, aga ühegi masina juurde need ei viinud. läksime väikse kaarega natuke tagasi, aga ikka ei miskit. mul õhk ka 50-le lähenemas (n-ö kohustuslik reserv). tegime natuke vee all vallatust ka, keerutasime üles ilmatu mudapilve…

aga, nagu teleturus öeldakse, see pole veel kõik!

paadis sonari abil leiti ikkagi ka teine kopp üles ja läksime vaatasime selle ka ära. muidugi jälle potsatasime masina katusele, nii vist käibki alati. alguses muide ei saanud vee alla kuidagi, balloon tühjem ja ujuvus ca 3 kg võrra suurem. lõpuks sain ikka alla ja leidsin mullide järgi ka paarimehe üles. tegime väikse tiiru peale. üles otsustasime tulla õhu jagamisega, nii et mina hingasin laenatud lisaotsast. tuli välja küll.

pinnale tõusmisega on ikka mingi väike jamakene, ca 2-3 meetri peal juhtub midagi ja ujuvus kasvab järsult, kompuuter vilgutab tulesid ja plingib “slow-slow”, st tõusukiirus üle 10 meetri minutis. ehkki ülikonna õhuklapp on lahti, ei jõua sealt ilmselt õhku nii palju välja mullitada, kui seda paisub. igatahes peab selle asjaga natuke ekstra tegelema ja mingid nipid leiutama.

selle sukeldumise juures oli päris naljakas ka see, et paarilisel polnud raskusvööd. korjas aga ümbrusest kive, teipis need üle ja toppis taskutesse. ja töötasid väga hästi. osavate käte ring!

rendipakendi idee on muidugi tubli, saab plastmasspudeleid ilusti selveri taarapunkti viia, need masinasse toppida ja kviitungi vastu. pole elu sees nii palju taarat viinud, kusjuures viimasel ajal moodustab enamuse taarast just plastpudelid mitte klaas. varem läks plastmass ju kõik prügikasti. ilge jama on aga see, et kõige maitsvama joogi, melonivee, roosad pudelid taaramasinale ei maitse. ilusti on kood ja logo peal, aga vot ei võta vastu ja kõik. ja teine ikaldus selle rendipakendiga on veel poodides hinnasildid. peaaegu nagu ameerikas juba. vaatad, et hind 13.90, kassas teatatakse, et 14.90. mitte et see kroon mu ostusoovi muudaks, aga rahaasjades peab alati täpne ja konkreetne olema, ning mina laidan sellise asja täiega maha. las olla ikka see hind, mida ma maksma pean. mind ei huvita, et krooni sellest moodustab taara ja 12 krooni tootja puhaskasum. janu maksab.

sukeldumine number 11 ja seni pole veel kordagi kaks korda ühes paigas vette sattunud. järjekordne harjutuspaik oli merivälja muul. üritasime siis ülikonna abil ujuvust sättida, lestadel kiikuda ning pärast natuke hõljuda.

raskust oli seekord umbes pool kilo rohkem ja õhumull, mis ülukonnas ringi voolas, oli päris hästi tunda. korra lasin selle mööda selga püksisäärtesse voolata ja siis juhtus see, mis pidi juhtuma – õhk oli jalgades, jalad ülespoole, õhku välja ei saa, sest varba otsas pole õhuklappi. tegin siis väikse tagurpidi salto moodi liigutuse, et jalad alla saada ja õhk ülespoole tagasi liiguks. selle salti käigus pidin aga ca meetri-pooleteise võrra kõrgemale tõusma, õhk muidugi paisus, muutusin positiivseks ja kippus välja viskama, aga sain õnnneks jaole.

hõljumine hõljumise pärast mul eriti välja ei tulnudki, st paigal mölutada ei saa hästi, ringi ujudes polnud kohati aga enam probleemi. segane värk. tahab harjutamist ja just madalamas vees, kus pole erilist ohtu kuid samas on kuni 5 meetri sügavuses õige ujuvuse leidmine palju raskem kui sügavamal.

välja tulles selgus, et sokid olid märjad. kuidas vesi sinna sai, ei tea, ilmselt suutsin kaelamansetist sahmaka sisse meelitada ja see voolas üle vetthülgava alusülikonna kattematerjali ilusti alla välja.

peale keskpäevase päikeselõõsa käes täisvarustuses ülevalt panga pealt alla vee äärde ronimist ning ca sajameetrist jalutuskäiku mööda põlvekõrgust vett tekkis küll kahtlus, kas ikka vee alla üldse jaksan minna. meetrises vees väike jahutuskuur, lestad jalga, snorkliga natuke veel edasi ning põhja! esialgu oli vesi ilmatu soe ja tibake sogane. järgnesid astangud, umbes 1-2 meetri kõrgused ja läks niimoodi järk-järgult sügavamaks. põhi oli selline paene, kohati oli ladestunud kivisein mitte vertikaalne vaid horisontaalne. hästi huvitav värk. siin-seal vedeles põhjas mõni lestakalalaadne ese. ühtäkki läks vesi jube külmaks. kohe päris külm lõi näkku. vaatasime mõlemad mu kompuutrit, see näitas mingit täiesti arusaamatut numbrit – 16 või midagi sellist. näit uueneb mõningase viivitusega ning lõpuks jäi ette 3 soojakraadi. see-eest oli vesi väga selge ja vaade tagasi kalda poole oli vinge – näha oli mitut astangut korraga.

üritasin jälle natuke ujuvuse alal edasi jõuda, panin 2,5 kg raskust juurde (13), et seda jätkuks ka ajaks, kui õhk otsa hakkab saama. sügavamale minnes lasin tibakehaaval õhku ka ülikonda juurde. iga õhusortsuga kerkis aga murekoorem, kas ikka tõustes selle kuidagi kätte ka saan. ca 6 meetri peal üritasin end pea alaspidi ajada, et näha, kas õhk läheb jalgadesse ja kas jäängi sedasi rippuma. ilmselt lasin õhku väga vähe ja polnud seekord mingit probleemi uuesti jalgu alla saada.

üle 13 meetri me minema ei hakanud, sest mina olin hull õhuraiskaja. tagasiteel läks siis tralliks kätte. igast astangust läksin üles suht püstasendis, vasak küünarnukk üleval ja käsivars kõveras. lahe vaadata, kuidas ventiil mulle välja ajas. kui olemine ikkagi liiga kerge tundus, siis nihelesin ja liigutasin vööd ja värki, kuni veel mulises. nii palju oli sellest kõigest igatahes kasu, et positiivseks ei muutunud ujuvus kordagi. paraku oli ujuvus praktiliselt terve aja tiba negatiivne ning sulistasin pidevalt mööda põhja. selle üle pean natuke mõtisklema.

see oli nüüd esimene sukeldumine, kui kalu näha sain – elavad seal oma tasast elu, ei ole neil seal internetti ega supermarketeid ega parasummerit, kuidas nad niimoodi hakkama saavad? täiesti arusaamatud tüübid.

äntu sinijärvest, kus seekord sukeldumas sai käidud, peaks tegelikult eraldi loo kirjutama, aga seekord veel mitte, sest järve nautimiseks ei jätkunud aega ja tähelepanu.

proovisin raskustega enam mitte üle pingutada, kui viimati oli peal 15 kilo, siis seekord alustasin 13 kiloga. rippusin kättpidi kalda küljes, lasin õhu vestist ja ülikonnast välja nii palju kui sain, tõmbasin kopsud õhku täis ja lasin servast lahti… vajusin põhja – järelikult palju. vöö kaldale ja 2,5 kilone tina vähemaks. vöö aidati peale ning uus katse. teooria järgi peaks vist vesi olema silmistsaadik, minul jäi aga veepiir maski ülemise servaga tasa. aga las siis esialgu olla rohkem.

kuni 3 meetri sügavuseni polnud vaja midagi teha, ainult hingasin, ühte sügavamasse allikakraatrisse minnes tekkis küll tunne, et nüüd vajun kontrollimatult, võibolla oli see aga ainult tunne, igatahes lasin tiba õhku ülikonda juurde ja jäin neutraalseks. kraatrist välja minnes üritasin küll küünarnukki tõsta, mulle tuli, aga lõpp läks igatahes käest ära, välja just ei “lennanud”, aga midagi ilusat ka ei juhtunud. kogu edasine sukeldumine oligi üks paras võitlus. ei tahtnud liiga palju õhku sisse lasta, samas põhja ei tahtnud ka kukkuda, kopsudega ujuvuse reguleerimine väsitas tegelikult ilgelt ära. pikalt ja sügavalt rahulikult hingates on olemine ikka hoopis teine. aga sellise nö normaalse hingamisega kippusin jälle kerkima.

vahepeal tegime justkui pisikese peatuse. vaatasin, et paariline lihtsalt keeras ennast põhja selili, ajas mulle välja ja ühesõnaga pikutas. mina, raskest tööst väsinuna muidugi vajasin samuti puhkust ning vedelesin ka natuke. ajas muigama. see vesi on seal ikka nii kuradi läibipaistev ja selge…

tagasiteel läks elu aina raskemaks, ei saanudki kopsudes õhku eriti pikalt sees hoida, kohe kukkus kerkima. päris viimases lõpus (õhku järel ca 60 bari) ei saanudki ma enam kuidagi alla, ükskõik kui väga ma ei üritanud kuskilt veel õhku välja niristada või kui vähe ja lühiajaliselt õhku kopsus hoida.

kaldal olin tegelikult oma sukeldumise suhtes üsna suures hämmingus. esiteks täiesti uskumatu, et kahe järjestikkuse sukeldumise raskuste vahe on 4,5 kg (ok, eelmine oli meres, nüüd aga selges allikavees) ja teiseks see, et lõpus ujuvus nii pekki läks. kas tõesti õhk balloonis kaalub nii palju? tuleb uurida.

kalipsoga läks sedasi, et otsisin ilgelt sobivat ja parajat märga ülikonda, aga lõpuks pakuti suvehaku soodushinnaga üht lihtsamat kuiva ülikonda koos alusülikonna ja koolitusega, ning asi väga mõnusalt lahendatud. kuivaga sukeldumisel polnud häda midagi, esimesel korral reguleerisin õhku küll bcd-ga (vestiga), aga nüüd on ära kuulatud kuivaga sukeldumise kursuse teooriaosa ning edaspidi peaks kogu veealune tasakaalustamine käima ülikonna täitmise abil. näis.

nüüd planeerin oma esimest omapeadsukeldumist koos paari sõberiga ja selgus, et sukeldumiskeskused on rendikamadest täiesti tühjad – igasugu koolitused, laagrid, introd jms. kõike saaks, kui ma omi asju piisavalt pikalt ette teaks, aga no ei tea ju…

täiendasin kamakappi kapuutsi, kinnaste, lestade, ballooni, mõne raskuse ja segukastiga. balloon on siin nimekirjas seepärast, et reeglina sukeldujad endale ballooni ei osta ja kõik sõltuvad väga suuresti sukeldumiskeskustest. veste ja regusid on rahvas omale hankinud ja neid saab ehk ka kordamööda kasutada, aga vot balloon, noh, see on vähemalt minul nüüd oma.

sukeldumiskompuutri hankisin ka. suunto gekko. selline lihtne ja suure ekraaniga vidin. seda ei saa arvutiga ühendada, vähemalt andmete allalaadimiseks mitte, kuid see-eest on tal suhteliselt suur mälumaht. õhuga sukeldumise dekompressioonivaba aega oskab arvutada, soovituslikke ja kohustuslikke ohutuspeatusi ka näidata, olulisemate asjade puhul end piiksumisega meelde tuletada jne. miks ei ostnud vingemat – praegu ei raatsinud.

tegelikult ongi owd sukelduja täisvarustusest puudu vaid vest, regud ja konsool. nojah, nuga, kirjutusvahendid ja lamp kuluks muidugi ka ära.

regude osas on hetkel selgus majas, aqualungi külmavee esimene ja teine aste ning lisaots. peaks olema päris korralik kaup ja hind on ca poole odavam mõne teise kõva brändi asjadest. puudu on vaid raha.

vestiga on segased lood. minule vanale õrnseljale tundub väga oluline, et vestil oleks taskute all või asemel quickrelease raskuste panemise võimalus. et ei topi tina mitte velcro või luku taha, vaid need on omaette pakendis, millest käepide on väljas, kui tarvis (mingi jama all) või vaja paati ronida, siis saab need sealt lahti rebida ja kuskile visata. teine omadus, mida nüüd mõne vesti juures tähele olen pannud, on tagaküljel lisataskud mitteärakäivate raskuste jaoks. et mingi osa saaks sinna panna. jälle vöö pealt koormust vähem. päris ilma vööta muidugi hakkama ei saa, aga kui poolegi saaks kuskile mujale ära sokutada, oleks ka hea. täna nägin veel sellist 7,5 kg kaaluvat kolme tinalätakaga rakmetekomplekti, mis ilmselt käib vesti all. oluline on ilmselt see, et nende kandmine on mugavam, kuid neid ei saa jama korral kuidagi maha visata. osadel vestidel on õhupadjad lisaks külgedele ka seljal, nigu liblikal tiivad, pidada parem olema. aga nihukeste hind kipub vähemalt poole suuremaks soodsamate vestide omast. üks peaaegu ideaalne seaquesti vest oli ka poes – quickrelease raskused, taskud seljal, õhupadjad ka seljal ja hind ka väga meeldiv, aga mõeldud “lady diveritele”. ühes poes soovitati rentida erinevat sorti veste ja käia neid proovimas. võibolla selgub tõesti, et suunto ca 8k maksev vest tundub ülimõnus ning 4000kroonine omer on igavene saast ja kasutamismugavuse vahe on tõesti ka seda lisaraha väärt. uurimine jätkub.

njah, eelmisel aastal ridalis, kui slk-rahvas kõik järve kaldal vettehüppajaid vaatamas oli, tegime varulla ja margusjaga hüppe wilgast. tuult polnud, keegi kupli all jalus ei töllerdanud, maandusime nagu jumal juhatas, mina panin suht sügavale “kastialasse”, vaat et parkisin kupli vastu ühe majakese seina…

nüüd on aasta möödas, aga tundub, et mõistust pole juurde tekkinud. need 1500 pealt tehtud hüpped andsin hullult ruumi ja vabadust, mida tavaliselt suure lennukiga kõrgelt hüpates, kui kupli all on korraga 16-20 inimest, kusagilt võtta ei ole. tundub, et traffikus lendan rohkem teiste järgi, st mitte sabas, aga vaatan kuhu saaks minna, nii, et kellelegi jalgu ei jääks ja et keegi ei saaks mulle järsku ette keerata. üksi kupli all mööda taevast sõites peaks saama sõita sinna kuhu ise tahad. muidugi tahab iga endast vähegi lugupidav noor känopipailot ilge lauluga kuskile pakkimismattide lähistele maanduda. kurat seda nüüd teab, imelik tuul, uues konfis vari, olematu traffik, edevus. mis iganes, igatahes maandusin kuskile majakese ja pakkimismattide vahele, kus sel hetkel oli päris mõnus pikk tühi koridor. vari läks ka tolmuseks. kui küsiti, siis arvasin, et ei osanud kupli uue trimmiga arvestada. seda öelnud, tundsin end üle pika aja eri kuradi naljakalt, no mis põhjus see ka on?! maandu siis sinna, kus ruumi on, kui oled selline kuplireisija, mitte piloot.

igatahes väga halvasti ma end selle nalja pärast ei tunne. kuplilend oli hea ja fleer ja mõnus, kastialasse planeeritud maandumist ma õigeks ei pea, ja kui selline asi juhtub, siis väike järelemõtlemine paha ei tee.

ühe sõnaga – olen rahul!

peale tropivahetust on ründenurk väiksem ja tiib laiem. juhttroppide lõtk on suurem ja peale avanemist on pidurid sügavamal. softlinktide riidest pamperite peal (spetsiaalselt selleks, et slaider üle ei tuleks) lotendab kahe kill-linega slaider natuke rohkem kui enne. avanedes, vähemalt esimese 5 ja 7 sekundi hüpetega ei jäänud torud enam kinni ja mingit äkilist pööramist ka ei olnud. aga eks terminalis on lood natuke teised.

lendab nii kinniste piduritega kui ka täislauglemises ilusti otse, varju läbi pidurdada muidugi (juhttropid ju pikemad) enam ei anna, isegi pikalt, ca 10 sekundit käsi täiesti sirgelt all hoides säilib kuplis piisavalt survet, et vältida varisemist. juhttroppe tuleb tõmmata enne ca 7 cm, kui need varju tagumist serva üldse liigutama hakkavad. flat turns, ehk poolpiduris üht togglet järgi andes või ka teist natuke tõmmates käitub samuti stabiilselt. esimese vabaotsa surve on nüüd tiba suurem, aga ka mõju on paremini tunda. fleerimisel tuleb jällegi troppe rohkem tõmmata, “sweet point”, kui nii suurel varjul sellest üldse rääkida saab, on ca 20 senti madalamal.

pakkimisel jäävad need pikad “lineoverid”, nagu ma neid nimetan – tagumise serva küljes on suurtel sabredel kumbagis servas juhttroppidest sissepoole üks lisatropp, mis tuleb otse vabaotste juurde, sama palju jalgu kui vana linesetiga. aga sinna pole teha midagi, tuleb pakkides neid ise meeles pidada ja pinge all hoida.

katsetamiseks oli täna muidugi tiba kehv päev, kuna tuuleolud olid suht ebaharilikud – tuult eriti nagu polnudki. siiski jäi mulje, et kupli kiirus on täislauglemisel sama mis enne, aga lihtsalt lendab kaugemale. ise olen hetkel väga õnnelik oma varju üle. loodan, et saan ka pauguga avanemised kontrolli alla ja enam peale avanemist mingeid jõledaid pöördeid ei visata.

inspireerituna sellest naljahüppest, kus korraks lolli näoga istuma sattusin, otsustasin asja päriselt proovida.

näitasin kama riggerile, soovitati jalarihmadele see kumm orgunnida, muidu pidavat istudes jalarihmad põlveõnarusse purjetama. seekord sidusin lihtsalt tõmmeka vahele.

eelmisel aastal kuulasin ühte freefly koolitust ka tegelikult, meeles oli, et oht on kõvaks slaidimiseks ja pärast on mõistlik palju träkkida. lisaks veel see, et harjutusi teha näoga ristirada ja et mitte pooleli jätta vaid kuni 1500-ni edasi punnida. lisaks manitseti korkimast.

doc tahtis hirmsasti kaasa vaatama tulla seda nalja, plaan jäi siiski selline, et hoidku end must eemale, mina ei tea mis saama hakkab.

välja, umm, võrkkiigesse, ühesõnaga pikutamine mitte istumine. nihelesin ja üritasin end istuli ajada, ei kottigi. pöörlema hakkasin. ei saand pidama ka kuidagi. keerasin end muidugi korraks kõhuli ja hakkasin kohe uuesti proovima jalgu alla viia. igatahes käkerdasin ja kakerdasin ikka väga korralikult. samas valitses sisemuses rahu ja võtsin asja üsna loomulikult. all mõtlesin, et oleks vähemalt videosse saanud, oleks päris lahe vaadata.

teisel hüppel muidu sama plaan, aga doc pani kaamera ka pähe. algus ikka sama, pigem selili. ja ikka pöörlema. aga otsustasin, et kõhuli mina freefly hüppe ajal enam ei keera. võitlesin siis ja mõtlesin, et krt mul on kasutada kogu keha ja ei saa nüüd pidama. sain muidugi. pressisin jalad tasapisi alla ja sain, ebastabiilselt ja kobamisi küll, aga ikkagi pakun et mingi 2km järjest istuda. esimene pool sellest oli rohkem üllatus, et ohoh-ohoh, mis nüüd siis saama hakkab ja kas nii jääbki ja väike pöörlemisvastane võitlus. siis sain aru et ei nii vist käibki umbes, nägu vajus naerule, kohe hakkasin otsima kus see kaamera siis nüüd on, edev mees.

võrreldes kõhuli kukkumisega kasvas hoog ikka päris suureks, kiiver peas kolises ja riided seljas rapsisid, kas pea või siis käsi või altimeeter käe peal värises, igatahes ma ei suutnud tükk aega aru saada kas hakkab 2000 või 1500 saama. hullumaja. tõin siis käe lähemale ja vaatasin, 1500 raisk, pidu läbi. kõhuli visates ja träkki alustades oli kah tunne kuidagi naljakas.

minu esimese freefly hüppe tegi eriliseks veel üks väike üllatus. avanes jälle litakaga ja keeras veel rohkem kui “tavaliselt”, pani ikka päris ulja kaarega leekima, mina muidugi keerasin järele kuidas sain, aga tropikeerde ei saanud. rahustasin tagumiste vabaotstega asja maha ja keeerasin suuna paika. vaatan et pidurid on naljakalt, toggle otsad pole kummides. võtsin toggled kätte, hm, alumised trukid ka lahti, tõmban pidurid lahti, ei kottigi. ühesõnaga pidurid olid lahti. karm värk see freefly. kui see mees, kes mu varju nii pakkis, seda nüüd loeb, siis ega ma mõnest õllest ära ei ütleks, see on kindel. samas, kogemuse võrra olen jälle rikkam.

ja veel üks märkus siia. hea, et ikka vari sai ostetud väikse perspektiivitundega ja et see on enamvähem freeflykompatiibel.

on jaanipäev. isegi kõik it töötajad ja serveriadminnid on kuskil sumedas suveöös tule ääres end rihmaks tõmmanud, mõni üritab külatüdrukutega tantsu keerutada. hommikul kireb kusagil kukk, tõuseb päike, uus päev on alanud.

rahvas mõnuleb, keegi ei helista ega sms-i ega midagi, õnnis aeg. lõpuks hakkavad inimesed vaikselt nihelema, miks keegi juba ei sõnumeeri, millega hakkama sai või kuhu otsaga lõpuks jõudis… lapparid lülitatakse sisse, hm, wifi levi pole, ok, gprs siis. selgub, et ka mobiililevi pole. mida pekki, lapakal hakkab aku tühjaks saama, juhe seina – seinas pole voolu.

uooh, elektrit pole, internetti pole, telefonid ei tööta, kommunikatsiooniajastu on lõppenud.

tanklad ka ei tööta, autodel saab bena otsa, enam ei pääse liikuma ka kuskile.

keegi ei tea mis juhtus ja mis saab.

avastasin end rääkimas noorematele hüppajatele asju ning vahepaladeks mainima, mida ma kõike tean ja oskan (näiteks po-17 pakkimine), aga ise pole enam mõnda aega hüppama jõudnudki – väike vana-peeru hakatis valmis.

põhjus, miks näiteks täna hüppama ei jõdnud olid tühikud. olin kott õlal korteri uksel, üks jalg sees, teine väljas, kui toas lauatelefon helises. igaks juhuks otsustasin vastu võtta – selgus, et mingid uued mailiaadressid kellelgi ei tööta ja asjaga on väga kiire. jurasime ja jurasime, vahepeal pidin all ootava parasemu minema laskma ja hüppamisele kriipsu peale tõmbama, lõpuks siis torkas pähe lasta kliendil kontrollida, ega ta kasutajatunnuse lõppu lohaka kopipastemise tulemusel ülearuseid tühikuid pole jäänud. oli.

reede õhtul kogunesime dirhami laagriplatsile, ehkki laager algas ametlikult alles laupäeval, oli seal sagimist juba palju ja paat vooris merevahet.

meil ees viimane meretund. paadist vetteminek oli juba tuttav, sügavust ca 6 m nähtavust kah 4-5 m, vesi pinnal 17, all 11 kraadi. harjutused maski täielikult ära võtmine ja tagasi panemine ning kontrollitud hädatõus ujudes. njah, ilma maskita oli ikka tunda külma kah. selle tagasipanemine ja kapuutsi serva alla toppimine on üks igavene tegu. kontrollitud hädatõus läks ka üsna hästi, enne lõppu muidugi enam aaa-tamisest midagi välja ei tulnud, õhk kopsust üsna otsas. aga pinnale sai, lestadega natuke end välja, et saaks suuga vesti täis puhuda – ikkagi õhk otsas situatsiooni simulatsioon.

kuni teised harjutusi tegid, läks üks kutt vee alla, vedeles paari meetri sügavusel selili, võttis vahepeal regu ära ja tekitas ägediad mullirõngaid. nagu suitsumehed teevad suitsuga. mina passisin nägu vees pinnal ja sain aru, et regu suus naermine on üsna naljakas. niisama on ka suuremad ümmargused mullid ilgelt naljakad, kui nad alt tulevad. nagu suur meduus. mulli pealmine pind on sile, alumine pool aga kuidagi ebamäärasem. saaks neid pildistada kunagi või filmida.

pärast ujusime niisama ringi nagu kiluparv, ivar ees ja meie siis järel, timmisime oma ujuvust ja värki. pärast üritas osa rahvast kompassi abil paadini ujuda. üsna täpselt ujusime, aga ujusime paadi alt läbi ja kõvasti määda, hoovust ei arvestanud. tagasi rühkimine oli parasjagu väsitav. õhku oli ka alles vaid 50 baari. välja jõudes, koos viimase lõpuspurdi ja vestitäitmisega läks veel 20. aga kõik said tehtud ja owd kursus on nüüd läbi, peab veel viima fotod ja ootama litsentsi vormistamist.

laupäeva hommikul viis ivar meid, värskeid owd-sid esimesele päris-sukeldumisele. schleswig-holstein (spellingut peab kontrollima) oli üks väga suur sõjalaev, mis osales teise maailmasõja avapaugu andmises. venelased said ta sakslastelt sõjasaagiks, lasid korra kuskil põhja, tõstsid pinnale, vedasid siia ja lasid sobivas kohas uuesti põhja. laev oli nii suur, et ca 10 meetri sügavusest veest jäi ikkagi veel väga palju veest välja. ilmselt seda vaja oligi, sest nõukogude lennuvägi kasutas seda laeva pommitamisel märklauana. tänaseks on laevast järgi üks hullult suur kuhi metalli seal merepõhjas. mingid katlad jms suuremad osad on veel äratuntavad ja terved.

selga panin oma tutika kuiva ülikonna. ehkki tegelikult kasutatakse kuiva ülikonna puhul ujuvuse reguleerimiseks ülikonda ennast, tegin mina seda ikka vestiga. ülikonda lasin vaid õhku niipalju, et väga ei pigistaks. vähemalt ei pidanud ma sel korral enam külmetama. ujuvus saab aina rohkem käppa, ainult hingamisega annab üsna hästi mängida. siiski 2-3 meetrit kõrgemale tõustes tuleb vestist natuke õhku välja ka lasta ja madalamale minnes muidugi vastupidi. tõttöelda see vrakk või rusu mind eriti ei huvitanudki veel sel korral, rohkem ikka selline huvitav mänguplats ujuvuse ja sügavusega mässamiseks.

paadiga kaldale sõites oli samuti mõnus soe, sest keha oli ju kuiv. kalipso seljast võttes selgus, et särgi käised ja kaela ümbrus olid tiba niisked. aga no see ei kottinud mind küll karvavõrdki, mina sain vee all käidud ilma et külm hakkaks.

varustuse äraandmisega sai nalja. kuiva ülikonna vooliku asemel olin regu küljest ära kruvinud vesti vooliku. ikka juhtub.

inimene on ikka imelik loom, anna talle kaeru ja porgandeid, sööb kõhu täis aga õnnelik pole ikka. mõnikord on hüppamisega ka nii. no nagu on, aga samas justkui pole ka.

täna õnnestus teha kaks hüpet ämaris ja mõlemalt tulin tagasi nii võimsa muigega, et endalgi oli imelik.

esimesel olin lihtsalt üks hästi stabiilselt kukkuv baas, et kõiv saaks natuke levelile saamist ja seal lendamist harjutada, sest varasematest hüpetest jäänud tunne, et kontaktis on ilge pinge sees ja see way ei lenda nii nagu peaks. proppi ja kukkuma. ei tea kas ma nii stabiilselt kunagi üldse kukkunud olen, nii nagu välja minnes jäin, nii olingi. ei muutnud headingut ega kiirust, mitte midagi. kõivul läks dive tiba pekki, siis sai aru, et on liiga üleval, kukkus saltotama. meid pidi vaatama ka varulla. ühel hetkel nägin niisugust pilti – kõiv paneb järjest suht väikeste vahedega saltosid ja varulla lihtsalt kukub natuke maad eemal kõhuli. vaatasin ja imestasin. lõpuks tuli varulla lähedale ka, tegi nägusid, aga kõrgust sai otsa ja panime laiali. siiamaani imestan. umbes sama tunne, nagu läbi alt sadava vihma kukkuda, kuni vihm saab otsa. müstika.

teine hüpe oli varullaga lihtsalt selline lähme välja ja vaatame mis saab stiilis. et kui saab näiteks kokku, siis on ju lahe. mul läks dive üle väga pika aja tiba peeti, ilmselt jalad kole sirged ja painutasin kõhuga propituules mis ma painutasin, aga ühel hetkel mõtlesin et ega ma kõhuli sellest tagasi enam ei saa vaid vajun selili. ja siis hakkas tants. lihtsalt labaselt end ringi keerata ja varulast otsima polnud nagu mõtet hakata, st tundus igav, proovisin siis otse saltost teistpidi saada. ja ma ei tea mis ma seal vahepeal veel korraldasin, aga ühel hetkel nägin varulast kukkumas ja ise jäin pidama lihtsalt istudes. ilgelt muigama ajas nii mind kui varulast. natuke muigasin, viskasin salto ja liikusime lähedale. natuke vist ujusin või lainetasin, krt teab, ja mis peamine, see polnud absoluutselt oluline, oluline oligi ju end vabalt ja hästi tunda ning seda ma tegin väga hästi.

ilmselt ikkagi ümbritsev keskkond mõjutab mind hüppamise juures hästi palju, vanas harjunud keskkonnas tunnen end vabamalt ja saan ka õhus käimisest palju rohkem. ehk harjun ja kohanen ka muude oludega, ning selliseid hüppeid saab olema rohkem.

sel nädalal on juba kolmandat päeva järjest äratuseks kickstart. magad rahulikult ja 9.00AM +- 5 minutit hakkab telefon helisema. mõnel kliendil on mure. saab see mure lahendatud, kiikad korraks meilboksi ja hakkabki peale. vahepeal jõuab ainult silmi pesta ja kaks tassi kohvi juua kui ongi lõuna käes.

teinekord üritad midagi ägedat teha, ilge tegemise tahe on jne, aga igasugu takistusi kerkib ette ja tuleb vahele ning lõpuks, isegi kui kõik teoks saab, siis polegi meeles muud kui üks suur takistusjooks.

eile oli kõik jälle vastupidi. polnud mingit plaani, kuid päeva lõpuks oli kontol paar-kolm sellist toredat kogemust, mida võiks rohkem ähmasteks uit-unistusteks liigitada.

merehädalised

kõigepealt sattusime sukeldujate seltsis paadiga merel kaasas olles olukorda, kus sukeldujad mulistasid kuskil veel all ning ankur oli end lahti loksutanud ning paat rõõmsalt triivima pistnud. triivis ikka mitmedsajad meetrid eemale. no küllap oleks need sukeldujad paadile järele ka jõudnud. või mine sa tea. päästsime nad siis ikka ära.

kapten-meremees

olude sunnil oli minust saanud tähtis kapten-meremees, kelleks saamisest lapsepõlves unistasin, sest isa oli olnud meremees. tegelt olin pigem mingi väiksem võllike laevas, sest päris kapten oli ikkagi kah olemas. igatahes keerasin tähtsa näoga rooli ja kiikasin perimeetrit, et mõnd laeva alla ei ajaks.

üksikul saarel

merereis viis meid tegelikult üsna asustatud saarele. grillitarbedki olid kaasas. aga erinevalt üksikust avastamata saarest ei võinud sellel laiul omapead ühtki taime ega osksa murda. merekohin on ikka üks väga kindlameelne asi. tal on täiesti savi, kas sa arvad end olevad üksikul saarel merehädas või kuskil kuurortis või niisama rannas grillimas, lihtsalt kohiseb oma igavikulist kohinat ja kogu lugu.

ei teagi kas asi on selles, et seda kõike polnud vaja teha, see lihtsalt juhtus. või on asi sundimatus seltskonnas või lihtsalt vinges kontrastis argirapsimisega, aga sihuke päev on üks neist, mida mingi raha eest ei vaheta ehkki midagi erilist justkui ei juhtunudki. segane lugu küll, aga väga mõnus.

reede lõuna ajal, kui päike oli kõrgel taevas, seilasime mootorpaadiga merele. ilm olevat ka väga ilus, tuult vähe ja lainetust ka. varustuse selga ajamise ajal ankrus loksudes muidugi hakkas juba tiba imelik, nagu lennukis, et tahaks välja.

plaan oligi lihtsalt minna mööda ankruköit korraks alla, ca 16 m sügavusele ja teha mitte midagi erilist. lihtsalt harjuda vees olema ja ringi vaadata, ujuvust tiba sättida. vette sai seekord jälle uut moodi – istud paadi serva peal ja lased end selg ees üle parda kukkuda. täitsa mehka. kalipso on mul ikka natuke suur ja seal on palju õhku sees, loksusin tiba kuni see välja mulises, veega täitus ja üles soojenes. paar raskust ikkagi taskutesse lisaks ja alla. vesi oli karjääriga võrreldes ikka väga selge, paariline oli ilusti näha ja sügavuse seierit konsooli peal samuti. pidepunktiks veel ülevalpool sätendav päikesevalgus ning diagonaalis allapoole suunduv köis. mööda köit laskudes tekkis väike hämming, köis käes eriti ei liigu aga sügavus muudkui koguneb. noh eks me vajusime koos köiega. aegajalt vesti natuke õhku juurde ja kõrvade tasakaalustamine. ninasse puhumisest pole mul mingit tolku, see sai nüüd selgeks. neelamine aitab.

all oli tegelikult üks vrakk. sinna sisse me muidugi minna ei tahtnud ega tohtinud, aga vähemalt mingi asi seal silmailuks. laeva raudkere oli üleni kaetud pisikeste teokarpidega ning selle mustrilise tapeedi peal pööritasid silmi mõned emakalad. esialgu tegelikult vaid üks. näitasime lambiga talle silma ja ta ujus lõpuks minema. igatahes ei meenutanud see kala, vaid mingit kõrbesisalikku, ainult jalgu ja käsa tal muidugi ei paistnud.

igatahes see, kuidas filmides rahvas hõljub keset vett ja laisalt ringi liugleb mööda vett, on puhas filmitrikk. pidin pidevalt kuskilt kinni hoidma, et mitte põhja kukkuda ega välja lennata. sain head nõu rahulikult hingata, heita ilusale liivapõhjale kõhuli ja alustada lestadel kiikumisest. tehes midagi tuttavat on endale ka rahustav. sain kiikuma, ehkki ikka hirm väljalendamise ees säilis. igaks juhuks tuli ikka kergelt vraki servast kinni hoida kohati, et kindlam oleks. tegime laevakerele siis tiiru peale, et oleks midagi teinud ja näinud ka. minul rõhk muidugi ujuvusel. usun, et umbes poole teest sain siiski ilma kusagilt kinni hoidmata lihtsalt ise ujudes, hingamise taktis kergelt üles ja allapoole õõtsudes liigutud. jõudsime oma ankruköieni tagasi, tsekkasime õhku, mul ca 100 ja tal palju, uuris veel, ega mul külm pole. tol hetkel polnud, aga kui nüüd sellele mõtlema hakkasin, siis tundsin muidugi kuidas aina rohkem ja rohkem külm hakkab. kinnas polnud enam varrukaga sugugi vaheliti ja eks sama lugu oli saapa ja säärega.

üles tulime koos ankruga, hoidsin konsooli koos kõrgusenäitajaga silma all samal ajal ja tõusime vestist õhku natukehaaval välja lastes pinna poole. kella kahjuks polnud, vot ei tea kas kulus 2 minutit, vähem või rohkem. pinnal selgus, et mul oli ninast ikka üks väike tilk verd ka välja pressinud. tegelikult ei mäleta, et mul kunagi ninast verd jooksnud oleks. alguses isegi ei uskunud, kui öeldi.

vinnasime end paati tagasi, kuivad riided selga, muljetamine, kolad kastidesse kokku ja pugama.

kogu see paadibisnis on merel sukeldumise juures põnev. on gps ja veel üks aparaat, mis näitab merepõhja. sügavust, sealt on näha vrakid, kui neist üle sõita ja isegi kalad. iga kala juures on number sügavusega. nagu arvutimängus.

peab otsima võimalusi veel seda ujuvusevärki harjutada, praegu on tunne nagu langevarjuril kes ei suuda end õhus kontrollida, on krampis ja närvis ja ei kuku stabiilselt.

pühapäeval oli ilm kahtlane. pilves ja tuul oli ka pigem sant kui hea. öeldi, et 4-5 ja puhanguti 7 ms/s. teadagi, tegelt on alati tiba rohkem, aga eks ole kurjemagi ilmaga hüpatud ja tegelikult oli tahtmine nüüd ära proovida see trikk selge peaga, mida varem võibolla ainult rumalusest sai tehtud.

lennukit päris täis ei saadudki, üks koht jäigi vabaks, aga üles mindi. esimene huvitav tunne oli kohe peale seda, kui lennuk rattad maast lahti sai, tuul lükkas ta kohe tiba viltu ja eemale. eks seda kõigutamist oli edaspidigi. pilved algasid kuskil 900 pealt, 1000 enam mõne koha peal maad ei näinud. no hea küll. ootame ja vaatame mis esimese pilvekihi peal toimub. ootame ja ootame, aga see pilv ei saagi läbi. mati teeb oma kuulsat ökotõusu, kuidas täpselt, ärge küsige, aga kütust kulutab see vähe ja mulle meenutab see takistisjooksu. selline üles-alla jms suunas kiirendused, jõnks sinna, jõnks tänna. kui pilk on aknast välja suunatud ja näed maad või midagi, siis pole see nii hull, aga kui akna taga on ühtlane hall mass, siis eriti mugavat olemist ei olnud. ajas lausa iiveldama. ebameeldivustunne lennukartusest, mida vahel kogen, algab ikka peast, aga see kord tuli kõik kusagilt mujalt.

õnneks lõppesid need pived umbes väljahüppekõrgusel ära ning peale kõivuga 2-way exitiga välja saamist selgus, et mingi ime läbi oli just sel hetkel lennuvälja kohal pilvi hästi vähe. hüpe läks nägu läks, üritasime rahulikult kontaktis kukkuda, tiba kõikusime, pinge oli sees, vahepeal kippus tiba pöörlema. tuleb kõivule korra lihtsalt baasiks minna, las harjutab levelil kukkumist.

vari avanes seekord jälle ilge pauguga, aga otse! kas pöörde või pauguga, muid variante mulle viimasel ajal ei pakutagi. aga kui lendav vari peakohal, siis pole vingumiseks erilist põhjust. puhangud olid ka õhus tunda, kõigutas jne, aga peale säherdust lennukisõitu oli kupli all igati mugav lösutada. maandumisega polnud ka mingit muret. asi paistis siiski hullem kui tegelikult oli.

toppisin varju kotti ja avastasin dropzone.ee bussi katusel mingi natuke tõsisema tuulemõõtja, selgus, et meie tõusu ajal oli see puhanguti 12 m/s näidanud.

näis, et mina polnud ainus, kes sel tõusul end kehvasti tundis. õõnes tunne kadus alles mitme-setme tunni pärast.

rikkusin talvel oma selle hooaja hüppeisu vist ära – kuulsin on-heading avanemistest. talvistest hüpetest alates olen üritanud selle asjaga tegeleda – pakkida vari nii sümmeetriliselt kui oskan ning avada nii ilusas asendis kui saan. ja juba avanemise käigus natuke kanni ja vabaotsaga juhtida, et kupli lennusuunda säilitada. aga ei miskit, kui ta, minu sabre 190, tahab pöörata siis ta pöörab. paneb mingi 90 või rohkem kraadi ja muidugi on tropikeerdudest hoidumine olulisem kui heading ning vastaspoolele kallutamise asemel tuleb keha kupli sõidusuunale järgi pöörata. hakkan juba kahtlema, kas selle kupliga on võimalik “avanemisi lennata”. väiksed lootused on peatsel tropivahetusel kah, aga ega ükski teooria küll ei toeta trimmis troppide positiivset mõju avanemissuunale… või siiski?

seni tuleb ilmselt träkkimisele rõhuda.

eelugu on järgmine – nimelt üks lugu teadlasest, kes LSD-d proovis. alati kui aine võimust võttis, hakkasid kõik asjad, ka kõige keerulisemad ja raskemad probleemid tunduma selgete ja lihtsatena ning vastused olid sealsamas. ainus jama, kui pea selgeks sai, olid pühitud ka vastused koos küsimustega. otsustas siis ühel korral kirja panna. hommikul loeb – “banaan on suur, aga banaani koor on veel suurem!”.

see pole isegi naljakas, kuid tõetera seal peitub. vähemalt hetkel, mil olen tibake alkoholi tarvitanud, tundub nii. ja see ongi minu eksperiment, et näha, kas hommikul selge peaga on üllatus elu suure tõe kohta sama kasutu kui teadmus banaanidest.

vaatasin just üht netist virutatud “romantiline koguperedraama” žanri kuuluvat filmi nimega “a lot like love”. tegelt polnud seal armastusest midagi, rohkem sellest, et noor mees, käed-jalad terved, on mingil põhjusel (ühiskondlik surve?) otsustanud alustada oma “elu” paikaseadmist edukast bisnisist, mis rikkaks teeb, majast, autost ja noh siis tulevad ka ilusad naised kui iseenesest. määratu lause, aga point peabki ühte lausesse mahtuma?!

nojah, kogu see vinge bisnisiplaan saab teostatud, aga läheb lõpuks ikkagi pekki ja kogu see jura näib hiljem tähtsusetu, olulilisele kohale asetuvad need a-tähega asjad.

ja nii vist ongi. ei teagi kas saab teisiti. ikka kõigepealt on unistus suurest rahast ja asjadest, matad parimad aastad elust neisse, siis saad aru et see on paras jama ning keskendud sellele, mis tegelikult meeldib. kui just midagi vahele ei tule…

lõpuks on mõnes väliveekogus vesi piisavalt soe, et meid sinna sulitama lasta. rummu karjääris ca 15 kraadi. minule ei öelnud see muidugi mitte midagi, sest ma ei lähe ju sinna paljalt sisse ja kui soe mul parasjagu kalipsoga on, polnud õrna aimugi.

igatahes sadas vihma. lisaks basseinivarustusele oli peal ka kalipso teine osa ning selle võrra mõned kilod raskust ka rohkem. venitasin kuidagi saapaservad ülikonna säärise alla ja vees eriti külm ei olnudki. alguses, kui vett sisse voolas, siis oli muidugi imelik, aga see soojenes ja tähelepanu oli ka mujale koondunud.

einoh, vesi oli üsna sogane ja ega ta põhja jõudes (4-6m kallakul) selgemaks ei läinud sealsest solberdamisest. hoiad buddyst kinni ja näed teda, lased lahti, liigutad natuke ja juba ongi kadunud. heh, liigud tiba ringi, et kus ta siis jäi, korraga tunned, et takerdud kuskile, mingi põõsas. või suur kivi. ei ole enam nii, et vesi on seo ning selge ja saad täpselt aru kus oled. üksi üles tulemine selles segus oli veel kõige huvitavam. mingit reaalset võrdluspunkti pole. nigu kosmos. naljakas igatahes.

tegime harjutusi ja käisime paar korda üles-alla ning rahmeldamise tulemusel hakkas saapa säärest külma vett sisse voolama ning keha kippus jahtuma ehk teisisõnu, külm hakkas. enne viimast harjutust aidati servad uuesti vaheliti, aga ega kauaks sellest kasu polnud. vabakava vooru pidin seega vahele jätma. järgmiseks korraks tuleb varustust natuke ringi konfida, sest ehkki kõik muu on väga põnev ja uudne, siis külmetamine kipub kogu lõbu ära rikkuma.

vihma tilkus ka peale välja tulekut, oskamatus lisaks, ning peale kola kokku pakkimist olid ka kuivad riided poolmärjad, aga eks see käib asja juurde.

igatahes jäi sel nädal hüppamata. reedel ülbitsesin, laupäeval pirtsutasin ja pühapäeval magasin ainsa tõusu maha, kuni kuusikul säherdune tuul tõusis, millega andis võrrelda vaid selle tuule poolt kohale puhutud paksusid-tumedaid pilvi. vanarahvas rääkis juba ammu, et narri lennuvälja kaks korda, see narrib sind ühe korra vastu.

rapla ühisgünmaasium sai seitsmekümneseks. kooli on viimase viie aasta jooksul kõvasti renoveeritud ja natuke juurde ehitatud, üsna moodne värk, fuajees lai erkkollane trepp ja läbi 2 korruse avarus kaetud klaaskatusega. uus direktor on ka üsna sümpaatne.

üritus oli üldse organiseeritud väga moodsalt, natuke meenutas rokk-kontserti või eurovisiooni. käepaelad, turvamehed, konferentsjee-paar, huvitav instrumentaal ja minu keskmise kõrva jaoks päris heal tasemel vokaal. ning sinna kõige sekka veel natuke kohalikku poliitikat – vilistlaste kogu ja selle eestseisuse kinnitamine.

52 lennust oli kohal ca 25 üsna tuttavat nägu, ausalt öeldes ei oleks neist ära tundnud umbes viite. b-kaid oli vaid 4. meie, viiekümneteised, näisid kõik rõõmsameelsed ning toredad. sain jälile ka saladusele, kuidas paralleelikaid nii palju oli – c kasutas tehnika viimast sõna – oma meililisti. elementaarne. b klassil on ka tegelikult isegi veebileht olemas ja meililisti ka, aga no kus sa sellega, et annaks teistelegi teada.

lugesin kooli pealt kokku ka mõned langevarjurid: toivo, andreas, kadri, mambur, priit mägi, mustikas, jaago – kuusiku lähedus on oma mõju avaldanud. ja tõenäoliselt on arseni juures ümmargusega proovimas käinud palju palju rohkemgi. kuid ega see polegi oluline, lihtsalt meeldiv tähelepanek.

mina ja kool

• rapla ühisgümnaasium
• rüg 52 b
• kodila põhikool
• kodila 1990 lõpetanud

peale reedeõhtust viilimist oli kindel plaan laupäeval hüpata. asjad kõik õhtul valmis pandud jne. hommikul meelitasin varmari ka kampa, väike ring linna peal, tund aega hiljem lahkusime linnast. kuusikul oli rahvast hullupööra, ja nagu ka eelmisel ja üleeelmisel laupäevasel hüppepäeval, oli ka seekord tegemist arseniga lennukijagamisega ning elaki poolt õpilastele orienteeritud hüppepäevaga. paraku polnud kell 12 veel ühtegi hüppemeistrit kohal. igatahes see asi venis seal ja kogu orgunn tundus imelik – igalt tõusult oli ettearvamatu kohtade arv reserveeritud ja manifest ei saanudki toimida. jälle tekkis selline ebameeldiv tunne, kas ma pean hakkama siin trügima, tutvusi kasutades end arseni reserveeritud kohtadele suruma või mis. seekord jäi peale ikkagi südametunnistus ja langevarjur taandus. no kurat, mis toimub? 🙁

esimesele tõusule jõudnud hki maandus kuskile kaugele ja teda polnud veel tükk aega peale maandumisi näha. tuli kassatshekk ja ütles, et oli teine endal jala mingi mätta peal ära väänanud. kuidagi aeglaselt longates ta kohale veniski. aatomik tohterdas hüppeliigest aaloelõhnalise aerosooliga. siiski otsustas hki, et parem on rapla traumapunktis see asi üle vaadata. selleks ajaks olin tänasele hüppamisele juba käega löönud ja näis, et ega peale minu muud transavarianti polnudki võtta. lisaks teadsin ma umbes, kus see traumapunkt asub.

tehti pilt ja selgus, et sääreluust oli kanna kohalt killuke mõranenud. tehti kips. ennustati umbes kuuajast pausi igasuguses sporditegemises.

kargud kauples ühelt oma tuttavalt. viisin ta linna ära.

õhtul korraks kodilas viibides helistati sinna ja küsiti mind – traumapunktis oli üks kodila elanik mind ära tundnud ja proovisid telefoniraamatust leitud numbrilt kätte saada – suures inimesteparandamise tuhinas (peale hki oli seal üks pisike poiss, Tanel, kel oli ilmselt jalg liigesest päris väljas, niiet teda valmistati ette “õigeks väänamiseks” ning üks rästikuhammustuse saanud naisterahvas) oldi unustatud hki andmeid küsida – haigekassa jms.

naljakas, olin varemgi mõelnud, mis siis ikka saab kui mõni tuttav või isegi peaks jala murdma. kus see traumapunkt on ja üldse, mismoodi. noh nüüd siis tean. hkile head paranemist ja järelemõtlemist.

täna oli sel hooajal esimene hüppepäev, kuhu ma lihtsalt ei viitsinud ehku peale kohale tormata. vari oli kuskil teises linna otsas pakkimata. ise jamasin kella viieni kuskil tööd tehes ja juba kell kuus pidanuks olema kuusikul. muidugi ilm oli ka linnas selline kahtlane, akna taga pärnad ja kastanid koogutasid tuule käes. hiljem muidugi tuul vaibus ja oli väga kena ilm. aga siis oli juba hilja ja üle jäid ainult mõtted, et kas see linnas lorutatud aeg oli väärtuslikum kui kasvõi niisama lennuväljale vahtima minek, eriti kui transport oli olemas.

eile parandasin autot. õliradikat kinni hoidvast neljast kummipuksist olid 3 katki kulunud ja kinni hoidis vaid üks. kombineerisin natuke teistsugustest puksidest, mida poest võtta oli, uued. kasutasin akudrelli, kuuest puuri ja oma suurepärast võtmekomplekti.

õlifiltri vahetasin ka ise ära, ca 30 krooni maksva vidinaga sai vana lahti keerata. uue kruttisin niisama külge.

veeradika nurgast mingi kinnituskronsteini pesast ajab ka natuke vett välja vahel, veekindel liim selle lappimiseks on juba olemas, ükspäev panen külge.

see auto, 84 aasta golf-2 sai ostetud kiiresti ja soodsalt üheks aastaks. noh et kui aasta vastu peab siis on end igati välja teeninud ja võib värskema võtta. aga ta kestab sindrinahk, juba 3 või 4 aastat. jupid on sigaodavad ja tehnoloogia on piisavalt lihtne, et enamuste töödega oma jõududega või mõne sõbramehe abiga hakkama saada. ainult pritsungisüsteem on selline, mida ise ei tahaks käppida. või siiski, kõrgsurvepump on ka kunagi ise vahetatud.

tean, et ükspäev tuleb see ruun siiski pensionile lasta ja hankida mingi tiba moodsam sõiduriist. hakkan neist aegadest, mil ise õlitöid teha andis, tõsiselt puudust tundma.

kunagi oli mul ka selline jalgratas – turist. vahetasin tal ise laagreid, pedaale, isegi kodaraid. sel kevadel aga viisin oma treki alt tiba kõverdunud tagaratta veloplussi, kus see 50 krooni eest sirgeks aeti.

10 aasta pärast peab läbi ajama vaid tehishobidega, tehnoloogia on niivõrd keerukas ja arenenud, et ise ei saa mitte midagi tehtud. istud keset oma tehnikat ja arvad et oled õnnelik…

ähh, duke kelkis mingi mittemilliestki kirjutatud looga, lugu ise oli mis ta oli aga ta oli oma wordpressi peal elavale blogile pannud uue teema ehk väljanägemise. teadagi, selgus et ma ei suuda enam päevagi ilma uue teemata elada, üldse on imelik, et seni nii tavalisega läbi sai aetud.

sirvisin läbi vist sada teemat ja ainult üks neist meeldis, selle võtsingi.

lennuväljale jõudes ma tõusule saamisega väga ei kiirustanud. teised läksid ja tegid oma asju. panin end kirja järgmisele tõusule ja olin seal üsna omaette. uute inimestega way-desse väga ei kippunud, plaan oli teha üks rahulik hüpe ja tegeleda oma varjuga, vahepeal ju pea 10 hüpet teisega hüpatud.

minu suhe rapla koolikaaslastega on üks naljakas teema omaette, ühesõnaga enamusega neist ma kooli ajal ei suhelnud, tagasihoidlik iseloom ja bussigraafikud panevad 10 km kaugusel koolis käimisele kütusekriisi aegadel omad piirangud. üks selline kadunud paralleelklassiõde seisis harjutushüppe plaaniga minu kõrval.

ehkki ma ise olen samuti veendumusel, et plaan võiks olla valmis enne joonele minekut, aga peab olema valmis enne lennukisse astumist, sai see plaan kinnitatud teel joonelt lennukisse. Kadri oli tegemas elu esimest dive exitit ja tahtis õhus lihtsalt pöördeid harjutada. 4 km loa saamiseks olid kompleksid ja asjad juba varem tehtud. ilmselt polnud ise oma sooritustega veel rahul.

välja läksin rambist selg ees. nii säilib silmside lennuki ja sealt järgihüppava rahvaga. mõni hetk peale mind oli ta väljas, palju ilusam exit kui minu esimene… hm, ka teine ja kolmas dive exit. selili ja tagurpidi kuidagi ära ei pööranud, tibake loperdas ainult. nihkusin natuke lähemale ja olin väga meeldivalt üllatunud, et sain lennata väga mugavalt samal levelil. st ei pidand eriti pingutama, et kiiremini kukkuda. kukkus ilusti otse. ootasin pöördeid. ei tulnud. tegin ise ühe 360 kraadise. siis tegi ka tema, sai ilusti pidama ja püsis kenasti paigas. nii ka järgmiste pööretega.

piilusin vaikselt lennuvälja, et kus suunas oleks mõistlik pärast eemale udjada, mina olin lennuraja pikiteljest natuke kaugemal, seega träkkisin 1500 peal selles suunas risti rada. 1500 pealt träkkimine on mõnus, aega on küllalt. avamismärguanne ja meduus tuulde, esimene tõmme oli palju teravam kui viimati hüpatud raveniga, ääretorud muidugi kinni, aga see on juba vana nali.

maandumiseks oli kaks võimalust, kas ruleerimisraja ja kraavi vahelisele muruplatsile, mis on lennujaamale lähemal, aga see-eest lähemal ka turbukaid tekitavale betoonile, või siis kraavi ja lennuraja vahele, mis on suur ja lai muruplats ja turbukaoht väiksem. seekord otsustasin rahulikuma õhu ja pikema jalutuskäigu kasuks, ehkki loopis omajagu ka seal. olen ikka väga valivaks ja nõudlikuks muutunud.

sealsamas lähedal maandus ka Kadri, ta oli oma hüppega igati rahul, oli mind ilusti näinud (huhh, millal mina õhus inimesi nägema hakkasin…) ühesõnaga korda läinud hüpe igati.

teine hüpe oli antti 100. 6-way plaan. enne lennukisse minekut andis parasiil paar head näpunäidet, kuidas välja minnes üksteisest mitte liiga kaugele kanduda. ta oli tähele pannud, et see punt eelmisel hüppel ca 2 sekundi jooksul 4-way plaaniga välja kadus. antti ja doc baasiks kontaktis välja, meie hki-ga doci selja varjus järgi. paavo ja sepandi viimaseks. esimene asi mis mind üllatas peale exitit, et olin baasist mööda kukkunud ja madalamal. tegevus toimus nagu matrix-i võitlusstseenides. olin kaamera. tiirlesin ümber tegevuse, või siis olin paigal ja tiirles tegevus. igatahes ei olnud seal miski paigas ega selge, kuid imeväel said 5 inimest selle way kokku, kuni mina ohutult taamal olin selgust kogunud, hiilisin vaikselt lähemale, aga ikkagi miski pöörles ja mul jäi kontaktist puudu vast 2-3 meetrit. meeleheitlikku haaret ei teinud ja ca 1500 paiku hakkasime laiali minema. nägin, et doc vajus kohe peale lahti laskmist natuke allapoole ja träkkis umbes sinna, kuhu mina tahtsin minna. veel nägin, et teise külje peal träkkis paavo, niisiis kasutasin oma parimat tehnikat ja oskusi, et selles üsna kitsas nurgas endale piisavalt ruumi leida ja võimalikult kaugele kimada. varju viskasin lahti natuke varem ilmselt, 1100 peal, teadsin, et olen kõrgemal ja doc oli silmist kadunud. vari käis lahti igavese litakaga. teised tiirlesid all.

seekord maandusin kitsamale murualale ja õhk oli seal siiski samasugune kui keset muru.

ei mäleta, millal mul hüppest viimati nii palju adrenaliini ja emotsioone tekkis. ilmselt ületasin natuke oma piire, st tegin liiga mitu sammu korraga. õnneks läks seekord kõik hästi, see muidugi ei tähenda, et nii peabki. vähemalt minu jaoks.

õhtul grillisime doci aias liha, maitsesime veinikest ja viinakest ning õlut. igavesti mõnus ja rahulik olemine. linnud lõõritasid, tuuleõhk silitas juukseid – ahh, loodus on ikka üks hiiglamavõimas asi, nagu ütles üks naksitrall. ja jumala õigesti!

sel nädalal möllasid minus üsna tumedad jõud. hästi mitu korda oli tahtmine midagi kurja öelda kellelegi. võibolla just tänu tähesõdade õpetusele olen püüdnud selliseid pahameelepuhanguid oma kontrolli all hoida. mitte neid maha suruda, aga lihtsalt järele mõelda, kas kellegi persse saatmine või lolliks sõimamine midagi paremaks muudab. eriti jama on see, et peale mustade jõududega mässamist võib tekkida korraks kerge eufooria maailmaparandamisest ja mulje, et tunne läks paremaks. tegelt ei lähe kottigi paremaks, hoopis häbi on pärast, et nii madalale on langetud. esimest tähesõdade filmi nägin peaaegu 10 aastat tagasi, kuid hoolimata püüdlustest pole sisemist tasakaalu siiani leida õnnestunud. võitlus puhaste ja tumedate jõudude vahel käib edasi. loodetavasti on seis tasavägine.

äratus hommikul kell 5:10! dsiisus kraist! aga mis sa krt teed, inimesed on peast segased ja ärkavad vara, et olla kell 6 hommikul trefpunktis ja 8 am kohal näiteks pärnus, et sealses veekeskuses paariks tunniks 4 meetri sügavune bassein hõivata.

lisaks meie kursusele oli seal pärnust sama palju õpilasi ning sealne instruktor või selle hakatis. tegime regu jagamist ja raskusvöö äravõtmist ning peale tagasi panemist. vööga igatahes sai nalja. ära sai kergesti, aga mismoodi see tagasi käib, see ei olnud nii täpselt meeles, muidugi vingerdasin kuidagi seal kuni selgus, et nö loomulikul moel see ei toimi ning tuleb arvestades veealust gravitatsiooni tarvitada nö ratsionaalseid lahendusi. igatahes sain vöö iseseisvalt väljalendamata peale tagasi ja harjutuse sooritatud. vahepeal udjasime niisama ringi, kästi lollusi teha, võtsin siis varulasel lesta jalast ära ja ujusin sellega minema, pärast tegime ühe 2-way ja keerasime mõned punktid. mingi aja pärast breakoff ja träkkisime laiali, träkkides läks ujuvus muidugi puutaha ja lendasin pinnale. edasi pidime põhjas istudes vesti õhku laskma, kuni minutikeseks keset basseini (põhja ja pinna vahepeale) hõljuma jääme. no ei saa raisk. põhjas kiikuda sai küll, hingad sisse, tõused pool meetrit, hingad rahulikult välja, balloon toetab põhja tagasi. lasen tirtsu õhku veel ja aidaa, pinnalesõit. ühekorra sain ikka ka ma usun minuti kuskil vahepeal veeta kuni ikkagi pinnal lõpetasin. ei tea mis värk on. õhk muidugi paisub vestis, kui näiteks meetrijagu põhjas tõusta, juu see õhtk välja viskabki. aga õhu vestist väljalaskmine istuliasendis ei olegi nii lihtne ja ei õnnestunud kordagi. tund lõppes umbes 4-5 kõrguselt (võin valetada) platvormilt kalipsos allahüppamisega jalad koos püsti. see oli omamoodi põnev thrill ehk ekstreemsport. väga lahe igatahes.

kuid nagu heas telereklaamis öeldakse – see pole veel kõik.

peale hommikusööki lasime end lennuväljale visata ning seal oli just lennuki ülessaamisest puudu 2 inimest. hoolimata pool-lukus kõrvadest ja esialgsest plaanist veidi puhata ning teiste maandumis irvitada, panime end tõusule. kiired plaanid on teinekord head. ei jäta ruumi põdemiseks. 22 inimest lennukis polnudki teabmis hirmus, igatahes olime lennukis ühes kihis kõigest ja uksest väljakukkumise äärel ei paistnud keegi. lennukis oli mingi sildike ka langevarjurite kohta, et teatud punasest joonest tagapool tohib olla vaid 10 inimest. no meil oli viis.

tõusu ajal käis kõrvus mõnus krõbin, neelatasin ja möllasin kuidas jõudsin. see elukas kogus kõrgust meeletu kiirusega ja oli tegu, et kõrvad lahti hoida. mõtlesin kui juba tõusul nihuke trall käib, mis siis veel vabalangemises saab. aga ei saand sittagi. inimorganism osutus üllatavalt paindlikuks.

hüpe ise oli selle aasta esimene 4-way. töötati minu peale. mina olin siis niiöelda baas. panda tuli külge nagu kell, margusja oli all ja varulane peal. õige baas peab olema stabiilne ja ei tohi lainetada ege keerelda. meie baas polnud ideaalne ja kui varulane dokki võttis, lendas ta millegipärast pandale selga ja hoidis sealt kinni. mina lasin sest jamast lahti ja üritasin end niisama mitte ära unustada. 1500 vaatasime, kes kuhu träkib, leidsin endale ka hea suuna ja kihutasin sinna kohe mõnuga. see kõrgus on piisav, et kohe selline ilus mõnus träkk võtta, maha pidurdada, kõrgust vaadata, avamismärguannet anda ja visata. an-2 pealt 1200 kandis laiali minnes pole aega midagi vaadata, kõik käib umbes kõhutunde järgi.

tore oli vaadata, kuidas 22 inimest õhus rahulikult sõidavad ühte patterni, kaarega ümber muruplatsi. sain minagi sellega suurepäraselt hakkama ning õnnelikult maha. maas selgus, et varulasel oli laja kallistamisest jäänud mälestuseks marraskil mokk, aga küll saab pulmadeks terveks.

täna ei hakanud rohkem saatust, tervist ja õnne narrima, kell oli 2 ja päevalt oli saadud küll. tiksusime tallinna tagasi. näis, kas dekohaigus tuleb või pääseb seekord puhtalt (peale sukeldumist (eriti üle 5 meetri) ei tohi 12 tunni jooksul lennata).

pärast oma nullkangast 9-torulisega ca 90 hüpet järjest tegemist on praegu üsna huvitav kogeda natuke teistsugust varju. lubage tutvustada, vaatluse all on raven III, 7 toru, ca 230 ruutjalga f111-laadset kangast.

kui duke omale selle varju tellis, siis külvasime temasse 7-toruliste vastu nii palju umbusku kui suutsime, sest seni nähtud 7-torulised on kõik need parafoilid ja selle jäljendused, ühesõnaga hästi paksud ja kohmakad täpsushüppevarjud.

raven III meenutab oma väljanägemise poolest pigem spectret kui parafoili. oma sellega tehtud 5-6 hüppe jooksul on see vari alati väga ilusasti avanenud, rahulikult ja üsna otse. kui mu oma sabre avaneb ca 175 meetrit, siis ravenil kulub ca 200 meetrit. andmed pro-trackilt.

juhttropid on poolpidurisse pandud ca poolemeetrise lõtkuga. selle varju suutsin ma kohe esimesel katsel varisema pidurdada. sabre jaoks jäid mul käed lühikeseks. pöörab muidugi üsna uimaselt ja manööverdamiseks tuleb juhttroppe ikka mehiselt liigutada. kõrgel spiraalitades saab ikka end nägupidi maa poole, ehkki hoog ei ole teab mis suur.

kõige naljakam on temaga maa lähedal, kus erinevad sõidurežiimid visuaalse reference olemasolu tõttu täit selgust pakuvad. isegi mõningases piduris, näiteks hoiad üht poolt poolpiduris, et end sobival kursil hoida, mõjutab varju kiirust tublisti, lased selle poolpiduri lahti ja vari sukeldub tuntavalt, kiirust samas eriti juurde ei tule.

fleerimisega on sel varjul, nagu teistelgi minu hüpatud suurtel kuplitel, üsna kesised lood. sina pead lihtsalt õigel ajal sujuvalt pidurdama ja ega muud teha polegi. pole muidugi katsetanud ka, kuidas oleks natuke kõrgemal läbi pidurdada või natuke hiljaks jääda. tugevama tuulega õnnestus selle varjuga maanduda umbes olematu maakiirusega, pidurdada polnud vaja, maha astusin kahe jalaga korraga, umbes nagu tooli pealt maha hüpanud. suure tuulega maandudes pidurdades oleks ta mind kindlasti selili vedanud, niiet pidurdamisest tekkivat tõstejõudu kasutada ei saa. aga parem ikka natuke mütsakam mahaastumine kui mõned meetrid selili rohus lohisemist.

kahju, et pole veel saanud kahte ühesuguse suurusega ja samast materjalist 9 ja 7 toruga varju võrrelda, et täpsemalt jälile saada, mis siis ikkagi teistmoodi on. praeguse kogemusega tundub, et 9-toruline on stabiilsem, samas ikkagi juhtimise suhtes tundlikum. 7-toruline jällegi avaneb kindlamalt.

kui õnnestub sellelaadseid kogemusi juurde hankida, tuleb seda hinnangut muidugi korrigeerida. praegu aga – 7-toruline f111 ei tähenda ainult parafoile ja varuvarje, vaid ka täiesti rahulikult hüpatavaid põhivarje.

update@15.05.05

kõikse suurem on vahe ikka maandumisel, 7-torulist vastutuult hoida on näiteks keeruline. või on sel aastal tõesti tuuled igal pool nii imelikud. see-eest on hoolimata maandumise suunast üsna lihtne end lõhkumata maha saada, ei pea seda juurdevõtusammudega vms jenkaga tantsima.

kodila vahel oli täna õhtul väga vaikne. ainult kriuks (lesomägi tarmo) ja üks tsikk rulluisutasid.

üks suvaline vennike passis võsavahelisel teel. möödudes ütlesin isegi tere, väike maakoht ju ikkagi. teretas ja kostis, et tema uurib just seda nimelt, kas laulab päris ööbik või musträstas ahvib teda. ja lõpuks leidsime endale koera, kes ei haukunud vaid hakkas lihtsalt satelliidina kaasa jalutama. kuni õuevärava tema ees kinni panime ja hüva nõu – mingu ta ka koju, andsime. üks põõsas krabises kahtlaselt, seal põõsas müttasid kaks siili. nohistasid seal ninapidi koos.

täna ajasin kurjaks jalgratta. öeldakse, et kui kord oled sõitma õppinud, siis ei unusta kunagi – vale puha. et tee on niii auklik ja igasugu teeäärised nii kõrged ja ootamatud, see oli küll täiesti meelest ära läinud vahepeal. aga muidu on ilgelt lahe, vaatad – keelumärk ees, ühesuunaline tee, sätid end kõnniteele ja kimad edasi. kõige nõmedam on sõita mööda kõrge servaga sellist pooleteise rajalist teed mööda, kui autod tagant tulevad. ei saa eriti nagu kuskile minna. koerad on see-eest rattameestega suht harjunud, peremees kerib neil rihima koomale kui ratas lähenemas, koer ei tee auh ka mitte. see-eest aiakoerad üritavad ehmatada, aga ju peab neil ka mingi meelelahutus olema.

minu ratas on muide ametliku tüübitunnusega “linnaratas” ehk pole ei maanteeliugur ega ka mägikrossikas. sihuke vahepealne, ilma ilma amortideta. ma muidugi ei saa enam üldse aru, millise linna jaoks see mõeldud on. tallinna jaoks kuluks küll mingi krossi ja trikiratta vahepealne eriti tugev ja vetruv mudel ära.

kui hästi läheb, siis sõidan kunagi veel.

tore, et inimesed loomi armastavad! oleks isegi veel toredam, kui inimesed oma loomade järelt koristaksid. õigemini hakkab see asi mind aina enam ja enam häirima ja ma pole kaugel hetkest, kui avaldan kuskil kuulutuse tööpakkumisega inimesele, kes tuleb ja peab majaümbrusel silma peal päevakese ning viib iga koera poolt maha jäetu tolle peremehele tagasi, pool sellest postkasti ja pool uksemati peale, mingi osa võiks lingile ka määrida.

moraal: mida külvad seda lõikad

eelmist hooaega alustas SLK kõva varude lahtihüppamisega, sel aastal on ELAK samamoodi alustanud.

oma kolme hooaja jooksul ei mäleta ma ühtegi täielikust tõrkest pandud varu. st olukorrast, kus põhivari lihtsalt ei avane. ei leita meduusi, saadakse tropikeerud, saadakse kontrollimatu spinn või kukutakse lihtsalt liiga madalale.

üldiselt pole kombeks õnnelike vahejuhtumite korral mõelda, mismoodi oleks saanud seda probleemi üldse vältida, sest kõik läks ju hästi. tegelikult võinuks kõik need asjad palju sitemini lõppeda, kui inimene või automaat poleks tegutsenud. minumeelest on see just olukord, kus tuleks mõelda ja vajadusel midagi ette võtta, sest veel ei ole hilja!

kuuldavasti tehakse väljamaal vvh-d kõrguse- ja ajakadu imiteeriva altimeetriga, kasutatakse olukorra kirjeldamiseks fotosid või lausa videot.

kuplilennukoolitust on seni tehtud heal juhul üks kord hooajal, aga inimesed jõuavad kiiremasse kupliträffikusse erineval ajal ja ega nad ise ei pruugi teadagi, kui oluline on neile endile või teistele liiklejatele mõistlik ja organiseeritud käitumine õhus.

loodan, et klubides mõeldakse neile asjadele juba ammu ja juba täna-homme lähevad need ja kõik veel paremad mõtted käiku – jõudu tööle!

l-410 kuusiku lennuväljal, seda võimalust pidi kasutama. pealegi tuli selle hooaja esimene 4km hüpe ka ära teha ning eilsed nurmsist saadud kõhklused-kahtlused maha raputada.

rahvast oli hullult isegi ämari hüppepäevadega võrreldes, kohutav kogus õpilasi ja nende kaaslasi ringi sebimas. muidugi ka tavaline kaader. kohalikku arseni kampa nagu ei paistnudki. tuult eriti polnud, pilvede vahelt paistis sinist taevast kohati.

pidime lennukisse ronima kohe, kui see maha jõuab eelmiselt tõusult. oodates nägime, kuidas eli peale avamist paar-kolm-neli täispööret keris ja põhikupli küljest ära lasi. varu läks lahti kohe. paistis, et ka vabakott ja ära lastud kuppel maandusid lennuväljale.

mururajalt õhkutõus letiga oli päris raputav kogemus. üsna rasvaste pilvede all oli turbukaid omajagu, lennuk manööverdas alumisest kihist osavalt mööda, kuid järgneva kilomeetri jooksul polnud ikkagi muud, kui üks suur paks pilv, ning lennukit raputas see hullemini kui õhkutõus. pidin kohati kusagilt kinni hoidma.

mina proppi, margusja järgi. letil on hoog ikka päris suur. hakkasin kohe painutama, kuid ega end ilgelt väikseks ja kõveraks tehes pole stabiilsust ega manööverdamisvõimet kusagilt võtta. margusja oli all nagu kass. ta tundus selles rollis üsna mugavalt tundvat ennast, ju on harjunud alati kõige all olema. siiski olime mõlemad üsna närvilised, vaatasime tihti kõrgust ja üritasime levelit hoida. juba enne 1500 hakkasime laiali minema, träkkisin risti rada eemale. kuidagi jube madal tundus, kõrgusemõõtja järgi nagu oli veel aega, 1200 näitasin avamist ja mõni hetk hiljem viskasin – närv ei pidanud kauem vastu. vari oli lahti ca 925 ehk 100 meetrit tavalisest varem. ata-ata. selgus, et mõnel olid närvid veel nõrgemad, sest üks kuppel lendas minust kõrgemalgi.

vaatasin ringi, kus on maandumisplats ja teised, valisin väga konservatiivse suuna, suure kaarega ümber maandumisala, et kiirematele mitte ette/peale sõita. osa rahvast tuli kaugemalt, hoidsin täispiduris. ca 400 peal vaatasin, et kauem enam hoida ei kannata, kiiremad olid juba mööda saanud, sepandi floatis taamal, hakkasin maandumiskujundit ehitama. õnneks kedagi samal kõrgusel polnud ja hiljem selgus, et sepandile mu manööver väga suurt meelehärmi ei valmistanud – ruumi oli.

maandumine tuli ilus, sinna, kuhu teisedki. väga vinge.

meie õhusoleku ajal oli tõusnud üsna kole tuul, aga mind see enam ei morjendanud. tegelikult on hea, kui hooaja algus selline karm on, edasi saab ainult paremaks. ainus, mis suve arenedes alati kehvemaks muutub, on turbulents ja sääsed, aga nende vastu ei aita miski.

viisin raplast emale lilled ja pildistasin isamaja ümber lilli ja sirelipungasid, koertest-kassidest rääkimata.

täna oli viimane teooriatund ja teooriaeksam. paar sellist kahtlast küsimust ka, mida õieti ei mäletanud. üsna palju oli neid matemaatikaülesandeid, kus tuli tabeli abil arvutada, kui kaua võib mingitel tingimustel olla vee all või kui pika vahe peab jätma kahe kindlate parameetritega sukeldumise vahel. njah, komistuskiviks sai midagi taolist:

mis võib juhtuda, kui hoiad vee all hinge kinni

• kopsukahjustused
• õhk tungib vereringesse ja rindkeresse
• kehavigastused või surm
• kõik eelnimetatud

igatahes saime kõik läbi.

nüüd pole muud, kui ühe korra veel basseini, siis karjääri ja merre

sikupilli suurpoe ajakirjaletis jõlkudes jäi täiesti juhuslikult silma ajakiri [digi]. kilepakendis, kaasas cd, hind 33 krooni. kaanepildi peal muuhulgas digipeeglit meenutav fotoaparaat. mina kui hiljutine fotokaostja kohe mõtlen, et ah tühja kah, ostan selle digi(foto) ajakirja siis korra ära, saab saab näha mida see õhuke formaat sisaldab.

kodus selgub, et cd peal on igast vabavara softi, mida igaüks ise netist tirida saab ning ajakiri ise ei ole mitte ainult fotoaparaatidest vaid üldse kõigest digitaalsest, sh arvutitest ja igasugu lisavidinatest – uus it ajakiri õhesõnaga. formaat on üsna petlik, lehed on väga õhukesed ja neid on pea poole rohkem kui konkurentidel arvutikasutajal ja arvutimaailmal.

tekst on sees päris mõnus, enamuse moodustab igasugu seadmete arvustused ja tootetutvustused. mõned artiklid ja kolumnid.

päris hea üllatus igatahes, häid arvutiajakirju pole eestis kunagi liiga palju olnud.

eelmisel talvel otsisin omale hüppamiseks paelteta jalanõusid, mida saaks kergesti jalga, ja mis veelgi olulisem, jalast ära. no juhuks, kui jalad troppidesse jäävad vms. leidsin sellised mingist postimüügi kataloogist. olid suht soodsad, tellisin ära. ja uskumatult head jalavarjud sain.

sel aastal tegin siin üks hüppaja reklaami, et select postimüügis on lahedad reisikoti moodi asjad, kuhu langevari sisse mahub, seda saab seljas tassida nagu ranitsat ning pole kallis ka, alla 200 krooni. mul on üsna raske kamakott seni olnud, ämaris väravast klubi juurde vantsides seda ühe õla peal vedada on ilgelt ebamugav. tellisin selle va koti siis ära. oodata tuli lubatud 3 nädala asemel küll 5, aga eile oli sedel postkastis, et tulgu ma aga järgi, kaup on postkontoris olemas.

panen siis kviitungi letile, vaatan veel, et ohoo, prouadele lisaks üks noorhärra teenindama pandud. võtab sedeli, küsib sinna kuupäeva ja allkirja, siis klõbistab midagi arvutis. mina juba panin paar rahatähte letile kah. vaatab siis seda raha, ja siis arvutit ja pomiseb midagi. pole vist eestlane, igatahes ei saa ma esimese korraga aru. lõpuks selgub, et tema tahab 169,50 asemel, mis muide selgelt väljendatuna seisab minu kviitungil, hoopis 1695 krooni saada. kahjuks pole ma nõus ja ütlen viitan oma kviitungile. pomiseb veel midagi, läheb abiväge otsima. tuleb siis kuskilt tagantpoolt ühe proakesega, kes veel riiulite tagant lähedenes noorhärralt uurib, et “… ja ta keeldub maksmast nüüd?”.

proua vaatab kviitungit ja arvutit, klõbistab arvutis midagi ja rahaasjad hakkavad laabuma. saan oma kauba, isegi tänan ja tulen tulema.

aga nagu postimüügil ja teleturul kombeks – see pole veel kõik!

jooksebki noorhärra mulle õue järele ja küsib, kas ta kviitungi andis minu kätte. vaatan rahakoti vahelt järele, ei minul pole mingit kviitungit. mõmiseb ja läheb minema…

muigan siis ja mõtlen endamisi, tea kas minna nüüd dvd toorikuid ka samas majas asuvasse poodi ostma või ei hakka riskima.

nasa satelliidipiltidest on kokku pandud digitaalne gloobus. saad seda pöörata ja keerata, lähemale ja kaugemale minna. kimada üle eesti näiteks 4km kõrgusel. igatahes huvitav vidin.

World Wind

olen ca 194 cm pikk ja kaalun 80+-2 kg, rinna ja puusaümbermõõt on ca 100. ühesõnaga ei siil ega konn. tüüpilises kalipsode mõõdutabelis niisugust varianti ei ole, 191 on reeglina lühike ning 195 on nii lai, et materjal lausa lötendab seljal ja reitel.

basseinitundides sai selgeks, et kalipso ja saapad peavad parajad olema, muidu hakkab peagi jahe isegi suhteliselt soojas vees. ja mina tahaks juba minna külma merre ning tuleval talvel, kui jumal annab, siis jää alla ukerdama.

eelteadmised, mis muidugi iga proovimiskorra ehk mõne kalipsomüüja külastamist aina kasvavad, olid sellised, et kalipso peab olema paras, ei tohi olla liiga suur, igati tihkelt ümber, eriti käte, jalgade ja kaelaaugu ümbert. samas ei tohi olla liiga lühike. jalad ja käed jäävad liiga pikalt välja ja neid on raske katta.

iga sukeldumiskeskus eelistab mingit kindlat brändi, sellest on neil kohapeal olemas suurim valik, mida saab käia selga proovimas.

koduklubi Nautic pakub BARE toodangut. mudel mida proovisin, oli LTall ja see oli liiga lühike nii käte kui jalgade ümbert. sellel mudelil ei olnud ka käe ja jalaotsad mitte kahe vaid ühekordsed. ca 20 cm otsast ülevalpool on tal seespool niisugune ca 3 cm pikkune riba, mis ilmselt takistab vee liikumist käe suunas. millalgi pidi tulema ka XLTall mudel, mis peaks olema tiba pikem. lukk on sel kalipsol selja peal, pealmisel kihil varrukaid ei ole.

Sebakis proovisin selga SCUBAPRO S-TEK nimelist mudelit. jala ja käemansetid on kahekordsed. sisemine kiht on õhukesest neopreenist. kalipso tundus päris paras. eriti varrukad. jalaotsad võiksid olla paar senti pikemad. proovisin lisaks otsa ka neopreenist sokke ja saapaid, nendega kattis ülemineku päris korralikult kinni kahekordselt, usun, et see konf peaks vett küll. pealmist osa alumise peale ei tõmmanud. proovisin eraldi, isegi minu suht peenikeste käte ja jalgade ümber tundus see üsna ok. kapuuts tundus ka igalt poolt vastus, ja pead sai liigutada küll. proovisin mingeid kindaid ka, sõrmed olid päris paraja pikkusega. põhimõtteliselt see komplekt mulle meeldis, aga et summad on siiski suhteliselt suured minu jaoks, siis otsustasin põhimõtte pärast käia läbi kõik eesti sukeldumispoed, et pärast ei oleks mingeid lolle kahtlusi ja kripeldusi. leppisin kokku, et käin kõik poed läbi ja annan teada mis otsustasin, et seda sobivat numbrit kinni ei peaks hoidma.

• SCUBAPRO S-TEK XLLong (vist) 7 mm 5900.-
• Sokid BEUCHAT L/XXL 350.-
• Saapad Classic ⁴⁶⁄₄₇ 540.-
• Kindad Camaro 5 mm 480.-

Maremark pakkus proovida Cressi-sub Logica mudelit. suurus 5 või 6, ei pannud kohapeal kirja kahjuks. pikkus oli vähemalt sama paras kui S-TEK, aga kohalikud spetsialistid vaatasid, et selja pealt on kottis natuke ja mujalt ka liiga lõdvalt ümber. neil on pundis umbes samasugune kõrendik, kellel on number väiksem ja pidi igati paras olema. aga väiksemat numbrit kohapeal polnud, tuleb järgmisel nädalal. sain 2004 kataloogi ja visiitkaardi. Logica maksab 5500.- ja Cressi kohta toodi esile, et tal on nii alumine kui ka pealmine osa mõlemad 7 mm paksune. käe ja jalamansetid olid jällegi kahekordsed ja sisemine osa neopreenist. pealmine osa on lühikeste varrukatega ja kapuutsiga. alumise osa jaoks on selle hinna eest kaasas ka eraldi kapuuts. 2004 aasta mudelil, mida minagi proovisin, on selja peal luku all eraldi õhuke servast serva lisakiht, mis takistab luku vahelt sisseimbuva külma vee vastu selga voolamist. pidi nõgusselgsetele eriti hästi peale minema. 2005 mudelil seda kihti ei olnud, aga oli vingem lukk. peaaegu nagu poolkuival. kui kinni tõmmata, siis luku hambaid näha ei olegi, jookseb selline sile riba. õlgadel ning veel siin-seal oli natuke teistsugusest materjalist, ilmselt, et paremini liikuma annaks. liiglühikeste jalaotste vastu pakuti siin välja natuke pikema säärega saapaid. paraku parajat numbrit kohapeal praegu polnud. aga saabast soovitati kindlasti valida koos lestaga.

Thore ehk pirita paadipood pakkus Acualungi kalipsosid. kahjuks olid sees vaid suurused 4 ja 6. 6 proovisin ka selga. sees on niisugune väike vestimoodi asi, mis katab selja tagant lukutaguse osa ning kaitseb kaela ning õlgu. jala ja käemansetid jällegi kahekordsed. sisemine osa neopreenist. ei tea kas mõnel üldse on lateksist? mis pidi olema kehv, kuna ei hoia sooja. number 6 oli muidugi suur mis suur, pikkus see-eest õige. järgmisel nädalal pidi jällegi tulema ka väiksemaid numbreid. see kalipso oli nüüd üheosaline ja maksis 4000.-, pealmise osa saab juurde osta eraldi. suuruse testimiseks soovitas poemees jalga proovida number 5 pükse. need olid parajamad küll, ehkki mulle tundusid needki reitest laiad. kardan, et ka number 5 kalipso on samasugune.

hm, nägin nüüd oma silmaga, mismoodi hülged meres käisid, 4 kraadises vees. vähemalt kahel tegelasel olid bare kaheosalised 7 mm märjad. saapad jalas ja 7 mm kindad käes. tulevad teised välja siis ja räägivad, et no ei olnud külm. kui pead keerata palju, üles vahtida jne, siis kaeluse ümbert tuli külmasid niresid, aga muidu ei miskit.

no mine nüüd ja võta kinni.

keskmine blogija tundub kuidagi pingetevabam kui keskmine mitteblogija. mitteblogijal pole eriti võimalusi eneseväljenduseks, sest keda su jutt ikka huvitab. blogisse saad kirjutada, ilma et keegi küsiks. või haigutama hakkaks. või oma küsimustega mõttelõnga katkestaks.

ja kuulajad on reeglina tänulikumad. need, keda su blogi ei huvita ei satugi seda lugema.

blogides vabaned info ainuomamise koormast. olgu see hea või halb – blogi ja unusta.

omamoodi naljaks on kujunenud kõikvõimalikud paradiisid, maailmad ja dzhunglid, millise sufiksiga suvalise toote või eluvaldkonna õnnistada võib.

otsisin oma fotokale lisaakut. käisin läbi mitu fotopoodi ja nende veebid. korra öeldi ühes kaupluses, et sama keti teises salongis on olemas. läksin sinna, seal öeldi, et on, aga see ei ühildugi. njah, segane lugu.

täna sain teada, et tondil, samas majas, kus asub helisalv – koht, kust viimase aasta või paari jooksul kõik oma dvd- ja cd-toorikud olen ostnud, kuna seal on oluliselt soodsamad hinnad kui muudes poodides… ühesõnaga samas majas on üks kõikvõimalike akude müümisele ja vist isegi parandamisele (teevad ise akuelemente) keskendunud firma.

lähen sinna poodi ja loen paberilt ette mind huvitava aku mudeli ja olen juba mõtetega uksest väljas, kuna seda marki neil kindlasti pole. aga ei, müüja keerab selja, võtab seina pealt pikemalt valimata ühe aku, paneb lauale – on! uurin siis hinda. 3 korda odavam kui originaal. 380 vs 12xx krooni ja mahutavus on ka peaaegu sama.

on ikka hea, kui mõni firma on otsustanud teha ühte asja ja teha seda hästi. teeb kohe meele rõõmsaks ning rahakott ka ei protesti.

• renovaar
• helisalv

erinevad koolkonnad pakivad õpilaskamasid erinevalt. mitte ainult kuplit, vaid ka troppe. sisekoti kummid on ühepikkused, osad panevad tropid kahekordsete kummide vahele, teised jätavad kummid ühekordselt. lahti lähevad mõlemad. varjud lähevad lahti liiga kiiresti, et palja silmaga või isegi videost näha oleks, mismoodi tropid sirgeks lähevad. teoreetiliselt peaksid nad vabanema ühe kummi alt korraga. niimoodi järjest kuni lõpuni välja. teiseks peaksid tropid olema pidevalt pingul.

teooria teooriaks, võtsin fotoka kaasa ja pildistasin. ühekordsete kummide alt vabanevad tropid sedasi:

loodan millalgi pildistada ka topeltkummidega pakitud varju avanemist.

siin pildil ei ole muidugi tegemist päris ideaalse avamisasendiga ja ega siit ei peakski ootama midagi ilusat. aga ikkagi.

update@02.05.05

see kummide panemine ühe või kahekordselt on üsna segane lugu, kuna tegelikult ütlevad mõlemad koolkonnad – kahekrodselt tuleb panna, kui ühekordselt jääb liiga lõdvalt. erinevus on ilmselt arvamuses, mis on liiga lõdva ja mis mitte. mingis, kas mitte pd kirjutises öeldi, et kummid peavad troppide avanemisele avaldama survet ca 3kg jagu. veel olen kuulnud arvamust, et troppidest peab saama sisekotti tõsta. ja siis veel nihuke hinnang, et kui troppe lihtsalt liigutada, siis peab kumm neid paigas hoidma. go figure.

lisan veel ühe aspekti. nimelt aasad, mis kummide vahele tehakse:

• kinnised tropid on alati pingul ja aas on ühtlane. troppide ebaühtlused jäävad seega seotud kummide ja vabaotste vahele
• troppide ebaühtlused paigutatakse aasadesse. juba seotud tropid tõmmatakse pingule, samuti aasast vabaotste poole jäävad tropid.
• ebaühtlused jäetakse ka kahe aasa vahele. aasad on ühtlased.

ja et asi veel liiga lihtne poleks, siis mainitakse ära veel üks asjaolu. kui pingul on tropid kahe kummi vahel.

esimene basseinitund oli umbes nagu mu introl. tegelikult jõudsime isegi vähem, aga ikkagi oli lahe. regu voolik on kuidagi lühike. vasakule hästi vaadata ei saa. bassein on madal, kõrvade tasakaalustamise pointi nagu polegi.

teine basseinitund on paldiskis. seal on sügavam osa ka – 3,8m vist. ja minul on nohu. krt. hoolimata nohust ja kergest uimasusest lähen ikkagi kohale, ei taha seda asja pooleli jätta ega edasi lükata. palavikku ju ka pole.

miidurannas, kust varustuse peale korjame selgub, et meie kursuselt ühel tibil on enamvähem samasugune nohu. instruktor arvab, et noh mis seal ikka. kui ei tasakaalustu, siis päris sügavale ei saa ja tuleb madalamas harjutused ära teha.

paldiski elanikkond ja ka basseini runnijad on venelased. heas mõttes, ainuke viga, et me ei oska eriti ise enam vene keelt ja tekib väike suhtelmisprobleem. lõpuks juhatatakse meid basseini, tassime oma kola bassini juurde. see on inimtühi. saame ka eraldi riietumisruumi, sest teine on ülerahvastatud. välisjalatsid oleks pidanud alla jätma. noh esimene kord ja eestlased, kohalikud on leplikud.

vette astumine. tuleb välja aga ajab muigama. vesti unustasin õhku päris täis laskmata. madalamas osas tegime voolava õhu hingamist ja maski ära võtmist – tuleb hingamisteid kontrollida, et nina kaudu ei ahmiks. välja hingatav õhk pressib mullitades ninna, üsna naljakas tunne. ajab köhima. saame kõik kenasti hakkama ja instruktori käest kiita. räägib, et kõige raskem harjutus on nüüd tehtud.

lähme sügavale. raisk, ei tasakaalustu. silmevahele lööb valu sisse, ju puhusin liiga kõvasti. raputan käelaba ja sõuan ülespoole tagasi. üritan mingil levelil püsida. hingan ja üritan rahulik olla. natukehaaval valu kaob, laskun natuke veel. jälle sama jama. teen jälle väikse peatuse. lõpuks sain siiski põhja ja mõne aja jooksul muutus olemine päris talutavaks.

kiikumine tuli kiiremini välja kui introt tehes. näidatakse et noh uju nüüd ringi kuni teised ka saavad korda. hakkan ujuma ning kuidagi satun aina rohkem pinnale. mida kuradit, lasen õhku välja. vajun põhja tagasi – ma pole neutraalse ujuvusega toimetamisest veel aru saanud. ilmselt oli lihtsalt suund üles ja ujuvus oli tegelikult korras. tatipeade värk.

kogunesime ühte nurka. harjutus oli õhu laenamine. kraan keerati kinni, paar korda sai veel rahulikult hingata. siis enam ei tulnud. pats-pats buddy õlale, anna õhku, selline käemärk. võtad aga lisaregu ja hingad. siis keeratakse kraan lahti tagasi, oma regu peale tagasi. lahe.

nüüd võtame vee all vesti seljast ära ja paneme tagasi. mulle kõlab see umbes nii, nagu võtaks vabalangemise ajal varju seljast ära ja paneks tagasi. aga keegi probleemi ei tekita ja instruktor räägib ka nagu oleks igapäevane asi, ju siis ongi. ära sain kergesti. tõstsin enda ette. aga kipun külili vajuma, sest balloon, mis annab ka teatud osa raskusest, on ju nüüd küljest ära. tagasi pannes ei leia kohta kust vasak käsi läbi pista, bcd, konsool, kõhurihm jms jama seal kõik segamini. lõpuks saan selga. ei leia parempoolset küljerihma otsa üles. selgus, et mul oli varuotsik sealt läbi pandud. njah, tunne oma varustust.

pinnale tõusmiseks ei pea õhku vesti juurde laskma vaid vastupidi, aga see mulle tol korral veel kohale ei jõudnud.

otsustasin minna sukeldumiskursusele. natuke hädavajalikku lisategevust ja põnevust halli argipäeva. lisaks lootus asjast rohkem teada saada ning nojah, miks mitte, PADI OWD litsents, mille olemasolul saad suht igal pool maailmas suvalisest sukeldumiskeskusest omale kama laenutada ning kohalikku vee-elu uurima minna.

sukeldumismaailmas ei ruuli klubid, nagu langevarjunduses, vaid nn sukeldumiskeskused ehk äriühingud. eestis on levinud üks rahvusvaheline süsteem ehk seesama PADI, niiet programm on kõigis üks ja sama ning litsents ka samaväärne. isegi hinnad on praktiliselt samad. ole ainult mees ja vali omale sobiv firma välja ja mine.

kõige suurem ja tuntum tegija on vist Maremark. seal käis dill, seal käis varulane. aga nende kommentaarid olid väga hm, neutraalsed. ei midagi otseselt negatiivset ega positiivset. kui rääkisin plaanist sukelduma minna oma onupojaga, siis kuulsin laheda loo. tema käis perega egiptuses puhkamas. snorgeldas siis rannas ja äkki hüüab keegi tema nime. keset egiptust. nojah, selgus, et tema klassivend, kes on professionaalne sukelduja ja veedabki suurema osa ajast egiptuses sellega leiba teenides. see sõber olla Nauticust. üldse tundub, et see nautic on mingi väärt koht, sest ka dill räägib, et tema olla mingite nauticutüüpidega kokku põrganud kuskil ja juba käinud nad kuskil karjääris jää all ekskavaatorit tsekkimas jne. ühesõnaga koht valitud.

yeah, miiduranna on kusagil pooles viimsis. esimene kursus hakkab juba ülehomme, sain oma nime ka sinna kirja. varulla kauples end ka sinna koolitust lõpetama. njah, seltsis segasem. tipptunnil läbi kesklinna trügida on asi, mis pole mulle kunagi meeldinud, aga ju eesmärk pühendab. itsitan, et heaküll, kui sukeldumisest midagi välja ei tule, siis jõhker liikleja saab must ikka.

tundub, et koolitajad on profid. ei mingit mõmisemist ja ee-tamist. jutt on sorav ja arusaadav. tempo mõnus. grupp on ka väike õnneks, 5 inimest ainult. sissejuhatus, üksteise tutvustamine, teoorialoeng. väike paus ja varustuse vaatamine. sama teooria osa videost. lõpetuseks kontrolltöö. sain ¹⁰⁄₁₀. ehkki loogika natuke tõrgub rõhuarvutuse juures. 10 m sügavusel on rõhk kaks korda suurem ehk 2 atmosfääri ehk bari. pinnal on 1.

pühapäeval sõitsime paarist kohast läbi, laenasime veel ühe maski ja veel migneid vidinaid ning suundusime basseini. ajasin selga ühe kaheosalise kalipso pealmise osa. vest ballooni külge, vest õhku täis ja vette. see ujub. ise kah vette ja ronisin vesti sisse. mask ette, regu suhu. pea vee alla. proovisin hingata. esialgu kippusin hinge kinni hoidma. suu kaudu hingamine ei ole tegelikult raske, aga see on kontrollimatu, kuna nina kaudu õhku lihtsalt ei tule, sa hingad ja õhu saad regust.

siis tuli panna külge raskusvöö, et vee alla saada. seisin vee all põlvedel. hingasin. muigama ajas. tegime mõned harjutused ka. näiteks regu puhastamine. võtad vee all regu suust ära, ise ajad selle aja kogu aeg suust väikseid mullikesi välja, hinge kinni hoida ju ei tohi! ja siis pistad otsa õiget pidi suhu tagasi, puhud veest tühjaks, kui on midagi puhuda. kui ei ole, siis lased nupust õhku sisse, keelt hoiad vastu suulage, et vesi kurku ei pritsiks. igasugu lahedaid harjutusi sai proovida. maski vett täis laskmist ja veest tühjaks puhumist. teiselt varuregu võtmist. kahekesi kordamööda ühe reguga hingamist. nagu filmis.

ujuvus on üks ilmatuma põnev asi. küsimus on levelis. ujuvus on kas positiivne – kerkid kuni pinnale tõused, negatiivne – vajud põhja või neutraalne – oled kus oled, ei tõuse pinnale ega vaju põhja. kuidas saada põhja? minul muidugi esimene mõte, et no lased vestist õhku välja, muutud negatiivselt ujuvaks ja vajudki. tegelikult pole seda ju vaja. neutraalse ujuvusega keerad lihtsalt suuna sügavuse poole ja ujud sinna. kui enam ei uju, siis püsid sellel levelil kus pidama jäid. natuke raske mõista ja harjuda. pinnale tulemiseks pole ka vaja õhku vesti juurde lasta. lihtsalt ujud. põhimõtteliselt tuleb sügavuse muutumisel siiski natuke vesti õhku juurde või vähemaks lasta, sest sügaval pressitakse kokku ka vestis ja kalipsos olevat õhku ning ujuvus väheneb, et säilitada neutraalne ujuvus tuleb sügavamale minnes natuke õhku juurde lasta ning pinnale tõustes vastupidi, seda välja lasta. ausõna – raske harjuda. ja muidugi tol korral see mulle kohale ei jõudnudki. sügavust oli ka vast 2 meetrit.

lestadel kiikumine on mingi ujuvuse harjutus. lased vestist õhu välja ja vajud põhja. siis lased natukehaaval õhku juurde, kuni keha põhjast natuke kõrgemale tõuseb. jalgades õhku pole ja need vedelevad vastu põhja edasi. nüüd kui sisse hingad, siis see õhk tõstab keha natuke veel, välja hingates vajud jälle natuke allapoole tagasi. jälle aiab muigama.

vee all on päris lahe. mina oma vesti, maski, ballooni ja reguga olin nagu mingi allveelaev või kilpkonn, ühesõnaga permanentne veeelukas ja vaatasin mööda siplevaid inimesi ning alla sukeldujaid nagu kalu. vahepeal tulid mööda hülged – ühel oli balloon, kalipso ja vest seljas, teisel ainult mask ja lisahingamisots. tulid vastu, vehkisid kätega ja pööritasid silmi, ujusid alt või pealt läbi, vahepeal kiskusid mul lesta jalast ära. ükskord panid pärast tagasi ka.

olen oma introga ülimalt rahul.

päris nii ei olnud, et keegi mainis sukeldumist ja mina tahtsin kohe ka. esimest korda mõtlesin natuke tõsisemalt sukeldumiseteemale eelmisel sügisel, kui üks langevarjuinstruktor peale hüppepäeva rahvale mainis, et tema läheb nüüd veel merre. oli oktoober. brr…

üks sõber otsustas hakata lohelauduriks. käisime varulasega, kel samuti teinekord päevade kaupa midagi asjalikku kodus teha polnud, siis vaatamas, mismoodi see trenn välja näeb. tee peal selgus, et varulane on ka sukeldumiskursusel käinud. basseinis ja meres harjutamas mõned korrad.

ja siis tuli ükskord dill niisama möödaminnes minu poolt läbi, endal kaasas tutikas balloon.

10 liitrises ballooni on surutud õhku nii palju, et kui see välja lasta, siis on teda 3000 liitrit. no ja mismoodi sa sellise rõhu all olevat õhku hingad? 300 bari. autokummis on rõhk umbes 2 bari…

ükspäev käisime margusjaga sebaki sukeldumispoest läbi, tõime sealt mingeid vidinaid. raskusi ja raskusvöö pandla. võibolla oli veel midagi. poerahvas oli mõnusalt sõbralik ja ehkki me polnud ega üritanudki näida sukeldujatena.

väike huvi oli tekkinud. ja ükspäev räägibki dill, et temal on nüüd kola koos ja tahab minna seda pühapäeval basseini proovima, kas tahan kaasa tulla. hm, kas tahan, ega enne ei oska tahta kui pole proovinud. proovida tahaks küll. laupäev meenutas füüsikatundi. archimedese seadus ja selle praktilised rakendused. veel üsna raskestihoomatav. esialgu võtan suure umbusuga teadmiseks, et näiteks 30 meetri sügavusel vee all hingan täiesti muretult sisse õhku, mis on umbes sellise rõhu all nagu… nagu ma ei teagi mis – 3 korda suurema rõhu all kui pinnal ehk 4 bari või atmosfäri. ja kopsud ei plahvatagi! vähemalt seni mitte, kuni hinge kinni ei hoia ja liiga kiiresti pinnale ei tõuse. proovin reguga (see hingamisotsik) hingata. kusjuures polegi midagi hirmsat.

mõistlik ja kaalutletud käitumine tagab stabiilse ja turvalise blablabla, aga et sellise tegevuse tulemus on nii läbimõeldud, siis ei ole resultaat enam nauditav. see on lihtsalt loogiline.

samas kui teha midagi impulsiivselt, võttes riske ja tunnetades ohtu, siis on ikka heameel piiritu, kui kõik hästi läheb. ja just see osa elust on väga nauditav, ehkki täiesti ebaloogiline.

õhtul bensiini tankides kuulen lähedusest pehmekeelset juttu. hm, bensiinijaamas purjus inimesed, autoga? vaatan ringi, teisel pool tankurit seisab ühe ehitusfirma reklaamkirjadega pirukaputka. kõrvalistuja toolil nokib üks habetunud pundunud näoga koll armatuurlauda. seljas sama ehitusfirma vormiriietus. tankimisvooliku läheduses askeldavad veel kaks samas vormis tegelast, üks on õnneks vait, ehk on kaine.

kerge nõukogude mentaliteet lööb välja. ei mingit lugupidamist oma töö ega tööandja vastu. häbi.

kuid mis peamine, reklaam, paraku küll negatiivne, toimib!

mooses arvas, et kõik on valgus;

jeesus arvas, et kõik on armastus;

freud arvas, et kõik on seks;

marx arvas, et kõik on raha;

einstein arvas, et kõik on suhteline.

kas te ei arva, et nad olid liialdajad?

selle blogi sihtgrupp on selle autor. see on päevik, kuhu korjan oma hetkemõtted. täiesti meelevaldsed – kui on paha tuju, siis kurjad; helgematel päevadel siis ilmselt rõõmsamad. nii nagu ma tegelikult olengi. võibolla üsna enesekeskne ja ebaõiglane. kunagi hiljem vaatan mida ma elust ja olust arvanud olen. võibolla häbenen, võibolla olen uhke. vähemalt annab see mulle mingi tugipunkti enda üle otsustamiseks.

see blogi ei ole adresseeritud kellelegi teisele. teisisõnu pole plaanis siia kuhjata sissekandeid, mis võiksid minust maailmale paremat muljet jätta. odava populaarsuse konseptsiooni vastu pole mul tegelikult midagi, aga mõtlemine sellele, mida keegi teine minu mõtetest ja tegudest arvata võiks segab mul mõistmast iseennast.

ok, nüüd, kus olen end vabaks rääkinud igasugusest poliitilisest korrektsusest ning loobunud vastutusest oma sõnade eest, let the blog begin!