ull blog

kuidagi olen sellest jutustamisest võõrdunud. mitmed projektid on pooleli ja mis sa poolikust asjast ikka kirjutad, mõtlen endamisi. samas protsess on hästi huvitav minu enda jaoks. niisiis, natuke.

garaazhis on valmimas hobituba.

kõige tähtsam eesmärk on seal hobiasju teha nii, et mõnus oleks. seinast-seina ja laeni tööpink moodulriiulitega on juba valmis. esimese riiuli all halogeenvalgustus kah täies ulatuses ning plastkarbikust on kogu ruumile ring peale tehtud, et kusagil pistikupesadest puudust poleks (ja kui on, saaks kergesti juurde lisada). vanast mööblist jätsin esialgu alles ainult puidu tööpingi. kõik muud pilpad ja riiulid saagisin juppideks ja nendega kütan majas igal hommikul pliiti. tööpingil on tinutamisaurude ärajuhtumiseks sundventilatsioon kah ja ühe esimese asjana sai garaazhi paigaldatud õhusoojuse pump.

teine eesmärk on see, et saaks seal vajadusel väikest bändiproovi teha. andriga ehitasime osadest pilbastest ning mineraalvillast paneelid seintele ja paigaldasime need nurga all, et akustikat parandada. praegu on ainus pill minu elektriklaver, isegi kõlareid veel pole, aga küll jõuab.

tööriistadest. alguses ostsin espakist 15 euro eest elektritrelli, sest mul omal es olnd. ja see trell läks kohe esimesel kasutamisel katki. vot nii. aga nüüd on mul äge hitachi löök-piik-trell, millega ma saan kõigist seintest ja põrandatest auke läbi puurida ja betooni lahti lõhkuda. tegelikult saigi see ostetud garaazhi põrandast ühe veetoru väljakoukimiseks. seal on kraanikauss ja äravool tehtud, aga kui sissetuleva vee lahti keerad, siis on surve all nii kraanikauss kui ka õuekraan, mis võib talvel ära jäätuda. niiet oli vaja see eraldada. nüüd on see tehtud. eraldi teema on veel maandus, mis käib seal mööda veetorustikku. tuletan meelde, et tegu on nõmme liivase pinnasega, niiet ma pole üldse kindel kas praegu valmisostetud 4×1,5m maanduselektroodid maasselööduna üldse mingit kasu toodavad. igatahes vedasin praegu vana veetoru asemele jämeda kaabli ja edaspidi on plaanis ikkagi kasutada maanduseks nii veetorusid kui ka neid elektroode. torutööde juures on kõige suurem üllatus see, et mulle meeldib takk ja kitt ikka rohkem kui see moodne keermeteip. ilmselt ma ei oska seda teipi õieti kasutada. seda on alati kas ligia vähe või palju (pigem vähe). kasutasin seda kuni sai pidevast ringitegemisest villand ja läksin taku ja kiti peale üle ning mitte ühtegi probleemi esimesel kasutamisel. võta sa kinni.

ah, tähtis tööriist on korralik akutrell. mul endal on seni olnud üks pigem soodne black-and-deckeri trell, mis korteris on ennast igati õigustanud. aga kui sain proovida vennalt laenatud makita aku-lööktrelli, siis ei taha enam eriti muud kasutada. minu jaoks pole asi üldse mitte kaubamärgis, vaid just selles lööktrelli funktsioonis. enamusel akutrellidel seda enam ei ole ja nüüd müüakse eraldi löök-kruvikeerajaid. aga just see kaks ühes on mega-super-mõnus. esiteks saab kivisse auke puurida sellega. teiseks saab väga ägedaid kruvisid seina lasta. uh, hea kraam.

tööpingile tahaks seda kummist antistaatilist matti ka kogu ulatuses. aga see on kallis. mõtlen veel kuidas, millal ja millise. aga midagi oleks vaja, et kaitsta tööpinda ja pisikesi pudinaid, mis staatilist elektrit hirmsasti kardavad.

praegune kraanikauss on nii vana seal, et sõber ei lubanud seda ära visata vaid nõuab endale, kui sinna uue panen. võiks olla korralik suur kraanikauss ja soe vesi. ruumi tee keetmiseks ja pm võiks väike külmik ka olla õlledele… ei tea veel kas ehitan selle kapikese ise või ostan miniköögi sinna. kiiret õnneks pole, kõige tähtsam on, et saan vahepeal käsi pesta.

muidugi oleks tore põrand ära tasandada ja katta mingi antistaatilise mittelibiseva epo või mõne muu tolmuvaba kattega. jah, tegemist jätkub.

peale kärdi ilmaletulekut hakkasime kogu perega taarakollideks. see tähendab, et elukohaks on nüüd annika vanematele kuuluv majake nõmmel, taara tänaval.

elu majas on muidugi hoopis midagi muud kui korteris. minu jaoks on ilmselt suurim vahe see, et saan magada maja teises otsas ja ei sega beebit. annika jaoks on kindlasti kõige tähtsam see, et siin saame ise toa temperatuuri sättida ja ei pea naabritega arvestama. eks kindlasti on väike vahe, mitmendalt korruselt lapsekäru alla peab veeretama.

laps ise käitub minu arust täitsa mõistlikult. eks ta mingil määral end kuuldavaks teha ju proovib. kui põhjus on mähkmetes või tühjas kõhus, siis on asi lihtne, aga kui probleem on gaasidega, siis natuke tülikam, aga siiamaani õnneks midagi hullu pole olnud. muidugi mis minul viga rääkida, mina otseselt lapse päevarütmi järgi elama ei pea.

koer suhtub uude pereliikmesse pasliku viisakuse ja huviga. annikal on nüüd oluliselt vähem aega temaga tegeleda ja ma üritan seda meeles pidada ning ise teda rohkem sasida ja mitte anda põhjust armukadeduseks. igatahes kuri ta lapse peale pole. kui lubatakse, siis nuusutab küll ja patsutab ninaga, aga ei mingit urisemist ega salaja ligi hiilimist.

majaelu rõõmudest veel nii palju, et esimese asjana vahetasime välja katla, mis radikaid küttis. vana katel tilkus seestpoolt natuke läbi juba ja ega see söekühvli või halgudega soojuse reguleerimine just täppisteadus ei ole. efektiivne samuti mitte. uus katel on olemuselt samasugune universaalne tahkekütuse põletamiseks. lisaks katlale on nüüd soojusvahetiga akupaak ja veeboiler ning automaatika, mis juhib puidugraanulite põleti tööd. mulle meeldib see lahendus just seepärast, et graanulitega küttes on kasutamine väga mugav. kord nädalas tuleb põletit natuke puhastada ja graanuleid kolusse juurde valada ning kord kuus katelt ka veidike kraapida. tuhka ja tahma jääb graanulitest ikkagi hästi vähe ning see küttematerjal ise on ju kah üsna “roheline”. samas on alati võimalus põleti eest ära võtta ja uhada katlasse halgusid või naabri aialippe.

ainuke selline ebameeldivam asi, mis siin ette tuleb võtta, on kanalisatsioonitrassi renoveerimine või õigemini selle suunamine tänaval uuendatud linnavõrku. praegu liigub vesi maja kaevust torusse, mis kunagi läks kah linnavõrku, aga praegu toru teisest otsast enam midagi välja ei tule ja ilmselt imbub kõik jõudumööda liivapinnasesse naabri krundi all. kui imbumise kiirus ei jõua sammu pidada vee tarbimise kiirusega, siis saab kaev täis ja tuleb tsistern tellida.

kõige ägedam asi siin on see, et minu arust saab siia keldrisse ehitada väikese saunakese. isegi selline eraldi õue viiva ventilatsioonitoruga väike ruumike on olemas ja selle kõrval vanas pesuköögis on põrandal trapp ning olemas soe ja külm vesi. selline olukord lausa kisendab kerise, lava ja dushinurga järele.

täna käisin andri ja maxiga laulasmaal kaasas lihtsalt pildistamas, kuna mul varustus natuke laiali. canon 350d ja soodne sigma 18-125 pole küll teab-mis peen tehnika, aga midagi ikka sai.

pooleteise tunni vanusena oskas ta päris hästi suud maigutada, haigutada, niheleda, silmi pilutada. loetelu pole lõplik. visuaal ja vokaal on esinduslik.

see migrude lugu jõudis minuni rapla meeste kaudu. nende jutt oli umbes selline, et migrud viivad raha ühe konto pealt teise konto peale läbi juhtmete ja interneti ja arvutite ning tulemüürid ja asjad vaatavad, et pahad migrud läbi ei saaks ja ainult õiged saaks rahus toimetada. mulle see migrude kontseptsioon meeldib. sinna alla mahub väga hästi põhimõtteliselt kõik, mis puudutab elektrit, elektroonikat, telekommunikatsiooni ja arvuteid üldisemalt.

otsustasin lõpuks hakata üles märkima neid elektroonikateemalisi tegemisi ja mõtteid, mida olen kogunud alates umbes neljandast klassist vahelduva eduga tänaseni.

sügisesed tujud on kohal. see on selline tiba laisem ja chillim rütm. kevadel kõik tärkab ja sisse tuleb tunne, et midagi on vaja teha. suvel on vaja igal pool käia ja olla. aga sügisel lähevad lapsed kooli ja tööinimesed puhkustelt tagasi ja süvenevad taas töhe. eks ma siis ka nokitsen natuke rahulikumalt…

pole kindel, kas see oli septembri alguses või augustis veel, kui käisime mrtga (marttisid on tutvusringkonnas nüüd mitu) rummus sukeldumas. seal kalda ääres leidub igasugu kraami, millega mängida. kõlab ilmselt veidralt, aga mulle täitsa meeldib vahel vee all kivikesi ülevalt kukkuda lasta ja põhjast õhurõngaid tekitada ja vaadata kuidas need end ülespoole kerivad. rummus leidub alati igasugu naljakat kola kah, mis täidavad sedalaadi meelelahutuslikku eesmärki. mitte et seal suurem laamendamine kogu aeg käiks, kui omapead lähme, aga ega palju puudu pole. ahhh, ja ikka on äge keset ahvenaparve hõljuda rahulikult ja vaadata kuidas tüübid oma asju ajavad.

meres on vesi veel soe (vähemalt viimati oli), niiet saab veel paljajalu ja paljakäsi sõitmas käia. ükspäev, kui oli kerge palaviku tunne, panin kuiva selga, aga kontakt lauga on hoopis teine ja see võtab ilmselt natuke aega, et harjuda. mingeid erilisi trikke ma õppima pole hakanud. ikka konksus, sest alati kui mõtlen et prooviks konksust lahti haakida, olen natuke ülepurjestatud ja rebib alla ära. nüüd, sügisel, on sõitjaid meie randades (laulasmaa, lohusalu) oluliselt vähem kui suvel ja vahel oleme andriga lausa kahekesi. andri harjutab kõvasti esirulle ja siis ma tahan ka kiusu pärast midagi ise juurde õppida. aga mitte esirulli. teen tagarulli ja maandumisel keeran veel pool pööret juurde ning jään varvuli. lahe liigutus. põhiline vahe on, et peab jääma väike varu keeramise jaoks ja peab jääma piisavalt hoogu, et varvuli edasi sõita. pimesõitu olen kah proovind, aga see mul eriti ei tule. keeran ära, sõidan paar meetrit ja siis saab kas hoog otsa või üritan õigeks keerata ja enamasti vajun ninali.

ma vist pole ühestki lohetajate kogunemisest – hooaja avamisest või sulgemisest või niisama surfilaagrist osa võtnud, kui välja arvata meie enda “klubi” surfilaagrid. mingi eelarvamus on, et ju seal käib peamiselt ilge joomine ja ma vist väga ei viitsi. aga seekord organiseerisid laulasmaa tüübid (martti ja matu) muinastulede öö raames mingi sellise chillimise ja hängimisürituse. lubati trikitamishuvilistele näpunäiteid jagada alustamiseks ja pärast niisama grillida ja tuld teha öösel.

kõik värk algas juba kell 12 peale. me käisime andriga sealt päeval läbi ka, hängimine käis täie hooga. kagutuul puhus kergelt üle maa, niiet vesi oli suht sile, aga ega vees väga palju eksimisruumi polnud, sest triivimine oleks viinud otse ruootsi kuningriiki ilma vahepeatusteta. andri arvas, et tema ei taha sõita sellise tuulega, kuna tal ikka juhtub neid horribl kait äksidente ja mul ka eelmise päeva triivimine veel hästi meeles. läksime siis vahpeal ära pärnusse.

valgerannaga on mul see tore kogemus seni, et olen seal umbes 3 korda käinud, aga sõita pole saanud. aga vot seekord sain! sõitsin lainelauaga ja pärast tavalisega, tuul oli suurele lohele väga paras. vesi oli küll üsna tihedalt võrke täis, aga saime sõita ja mitte vähe. lainelauaga väga hästi ülestuult igatahes ei saa väiksema tuulega. kas on uimed liiga lühikesed või serv liiga kumer, ega ta pole selle jaoks ju mõeldud kah. aga iseenesest sõitmine tuleb ju välja ja varsti hakkan sellega harjutama pööramist.

tavalise lauga hüppasime niisama ja keerasime tagarulle. väga nauditav kõik. korra panin kalda all mingi plekikobaka otsa rähni ka. õnneks peale muhu küünarnukil mulle sellest mingeid (füüsilisi) mälestusi ei jäänud.

tagasiteel kurtis andri küll, et kael on jälle valutama hakanud, aga sõitsime ikka tagasi laulasmaale, et vaadata oma silmaga järele, mismoodi see laulasmaarahvas siis ikkagi pidutseda mõistab. umbes kümne ajal jõudsime kohale ja rahvas oli veel täiesti viisakas vormis. lõke ja grill huugasid, lisaks siuksed varre otsas jämeda tahiga tulekesed siin-seal. mehed arutasid eesti lohenduse valupunkte – võistlused, võistljed, järelkasv jne. naised ja lapsed ajasid rohkem omavahel juttu ja istusid lõkke paistel, sussitasid seal neid vahukomme ja asju. üllatavalt harmooniline ja chill kõik.

väga ilus õhtu oli igatahes. veel mõnusalt soe ja kuiv. selle suve viimane suvepäev arvatavasti.

logi

läksime hommikul maxiga korra laulasmaale kaema, et kas saab sõita või mis. ei saand midagi, tuult oli 1-2m/s. vaatasime veel pakri poolsaarele ka korra, seal nagu oli veidi parem, aga sõiduks ikka vähe. lisaks olid selle koha peal, kus vaatamas käisime, pirakad kivid. sõitsime kurvalt linna tagasi. tähistasin seda tüngasaamist korraliku lõunauinakuga.

aga ei saand magada, max muudkui helistas et tema on uuesti mingeid asju ajamas lohusalus ja seal puu ladvad puha sahisevad jne. kitezone jutukas ka keegi rääkis varsti et miskit nüüd ikka puhub seal laulasmaal. läksime annika ja stännuga seda asja siis kontrollima. lohesid oli päris palju, kõik ilusasti hajutatud lausiku ja spa vahelisele rannaribale. osad sõitsid, osad kõndisid. ajasin zephyrile elu sisse ja läksin kah sõitma just siis, kui sadama hakkas. alul lasin suure hurraaga tublisti allatuult, sest tundus, et puhub korralikult. aga puhus üsna nibin-nabin niiet pidin vaeva nägema, et ka mitte spa juurde purjetada või pidanuks jalutuskäiku ette võtma. kaldast eemal puhus natuke paremini, kohati päris hästi, niiet sain sõiduga ilusasti järje peale. sõitjaid-lohesid jäi aina vähemaks, aga tuul justkui aina tugevnes. pagitas ka parasjagu, aga minu lohedega see eriti sõitmist ei sega. kohati tõmbas ikka sedasi, et kantisin peaaegu selg/õlg vastu vett. sain ilusasti randa tagasi ja enamgi veel. max oli ka kohale saabunud ja sebis seal lohega. mulle juba aitas kah ja andsin oma lohe talle sõita.

logi

diverinside punt läks sukelduma paljassaare külje all 18m sügavusel lebava miinitraaler iljusha vraki peale. ma polegi sel suvel ühegi vraki peal varem käinud ja iljusha peale pole olnud au üldse varem sukelduda. see on tegelikult üsna imelik, sest seal käiakse umbes sama palju kui heino, tutti ja raa peal. noh, igatahes nüüd siis on käidud.

isiklikku paarilist mulle ei jätkunud ja passisin peale kahele natuke algajamale sukeldujale. eks seal natuke ankruköie küljes “rippumist” ja all tolmu üles keerutamist oli, aga mis sellest. tüübid suhtlesid üsna asjalikult, hoidsid üksteisel silma peal ja aitasid. tore vaadata.

vrakk ise pole võibolla kõige huvitavam, sest nagu ma aru olen saanud, on see sinna uputatud ja enne seda suht puhtaks roogitud. aga ikkagi olid toredad suured trümmiaugud ja igasugu kohti kuhu sai sisse piiluda.

ülestulekuga probleeme polnud, minu kompuutri järgi tegime ohutuspeatuse ja ilusti üles. alla läksime viimastena, aga üles tulime eelviimasena, niiet eelviimasena alla läinud paar ei teinud ankrut lahti. mul pool õhku veel alles ja läksin siis veel korra alla ankrut lahti tegema. a muide ankri külge oli pandud akukrokodilliga üks strobo. jube hästi ikka näha isegi läbi kehvemas nähtavuses. igatahes ei lastud mul rahulikult seda ankrut kokkugi panna ja hakati köit juba välja tõmbama. sain selle ikka kuidagi kokku ja plaanisin lasta ennast koos ankruga üles vinnata, aga see tulek muutus üsna kiirelt üsna tempokaks, kompuuter piiksus ja andis karistuseks kohustusliku peatuse suht kiiresti. lasin ankrul omateed minna ja jätkasin teed omapead. viie meetri peal otsisin taskust välja pisikese poi ja lasin üles. omaoodi vedamine, et tekkis võimalus ka seda kasutada üle pika aja. passisin oma karistusminutid ära ja tulin rahulikult üles. see poi näitas ka paadisolijaile kätte kus ma olen ja et ma olen ikka alles ja teovõimeline. see on siuke vorst-tüüpi poi mis ei seisa ilma nöörist hoidmata pinnal ise püsti vaid vajub lönti.

veel enne viimast allatuult sõitu oli üks väga ilus sõidupäev ka. huvitaval kombel polnud tol päeval peaaegu üldse sõitjaid ja suvitajaid. zephyriga sain aga väga ilusasti sõita. tol päeval ununes logimise kell maha kahjuks ja fotokat polnud ka taskus. aga eriline oli see päev seetõttu, et vesi oli täis mingit huvitavat kollakasrohelist (ikka pigem helerohelist) vetikamoodi asja. niisugused pisikesed lehekesed millel väike juur või saba taga. vees oli näha selliseid rohekaid triipe ja natuke kaugemal, vrakist natuke edasi, paistis suurem kogus neid. sõitsin kohale ja vaatepilt oli tegelikult päris võimas. vastu päikest paistis umbes võrkpalliplatsi suurune ühtlaselt ja tihedalt kaetud “kuldvesi”. hästi kahju et ei saanud pilti teha ja polnud kellelegi näidata seda. sõitsin sealt siis läbi niiet kulda lendas. müttasin seal ligi pool tundi, sõitsin seal varvuli ja kannuli ja rullisin ja hüppasin ja maandusin. sõitsin läbi ja vedasin näpuga triipu järgi. kui see plats vrakini jõudma hakkas, siis tulin sealt ära kah. pärast kui tuul kukkus tiba, siis tulin kaldale. eriti hea üllatus tuli päevavalgele siis, kui kalipsot ära võtsin. kalipso sääred ja jalad olid paksult seda vetikat täis. kuidas see sealt alt säärt mööda üles ronis, on müstika. igatahes lahe!

viimane lohetamine lohusalus oli üsna imelik. tuult nagu natuke oli ja osa rahvast suurte lohede või suurte laudadega isegi sõitis. mõni ei pidanud isegi ülestuult tagasi jalutama kohati, aga mina ei püsind kuidagi ja kandusin ikka korralikult allatuult. sõitsin siis seal kivide vahel ja sadama juures ja sealt alla ühte pisikesse liivaranda. see rannake on varemgi silma jäänud ja olen ikka mõelnud, et kas seal kah sõita saaks. aga see rand on üsna pisike ja ääristatud kividega.

logi

tulime ära natuke enne kui ilm selliseks läks. muidugi nii morn ja dramaatiline see vaade päriselt polnud. öeldakse ju ka, et üks foto valetab rohkem kui sada sõna.

logi ja jutt

selleks nädalavahetuseks ennustati tuult rohkem lääne-eesti saartele ja otsustati minna harilaiule lohetama. teisisõnu, toimus harilaiu surfilaager!

kohale jõudsime umber kümne paiku reede õhtul ja tuul puhus. ei tahtnud teha seda viga, et loota järgmise päeva ilusale tuulele ning läksime kõik kolmekesi kohe zephyridega sõitma. tuul oligi täpselt zephyri jaoks paras. hämaras sõitmine on ikka kuidagi teistmoodi kui valges…

õhtul liha sussitamise ajal saime väikse sabina vihma ka, aga meil õnnestus selle eest sahvrisse peitu pugeda. sahvriks oli üks väike telgike, mis sai asjade hoidmiseks üles pandud.

kaks kolmandikku rahvast magas magamiskotis oma lohe all. lohed parkisime mitte rannale vaid rannaäärsete suurte liivaluidete vahele. sinna ei puhu tuul nii kõvasti peale, aga see-eest keerutab üle luite merelt tulev tuul seal natuke teistmoodi ja lohe kippus hommikuks paigast ära nihkuma. mina sellistes ebainimlikes tingimustes väga hästi magada ei suutnud ning olin natuke peale seitset jalul. vaatasin veel viimase õhtul tehtud pildi juurest kellaaega – magama sai mindud pool neli. oeh.

pooletunnine virgutuslohetamine, hommikusöök, tukastamine ja looduse nautimine. kui teist korda sõitma läksin, siis olin juba enam-vähem üles ärganud, päike siras ilusasti. tegin ka ühe pikema tripi ning sõitsin lahest vastutuult välja, et vaadata mis seal nurga taga ikkagi on. andri oma keskhommikusel sõidul seal käis ja kiitis väga. oli ka põhjust. imelikke loodusnähtusi ikka kohtab. selline paksemast kiviklibust vall lahe servas. üllatavalt sirge ja järsu seinaga, teinekord võta või veekindel fotokas kaasa. tore on ka kohata rannal jalutavaid inimesi, kes on jalgsi maha kõmpinud pikad kilomeetrid et sinna üldse jõuda ja siis vaatavad hästi suurte ja imestunud silmadega merikotkaste ja muude haruldaste merelindude kõrval lohesid ringi lendamas. õnneks oli ka seal nende üllatus pigem positiivne, lehvitasid ilusasti vastu tervituseks. oma reisi kõige kaugemas nurgas ühe kitsa tirbu peal ma hakkasin natuke kahtlema, kas on ikka tegu uudishimulike turistidega ja mitte rangete-kurjade-keskendunud ornitoloogidega. lehvitasin neile kah vastu, aga lähemale ei julend minna.

tegelikult oli meil lootus harilaiul kohata “kauneid ornitolooge”, sest minul oli sellest kohast mälestus ja arusaam, et ega sinna tavalist rahvast väga ei satu ja peamiselt käivad seal luidetes luuramas ainult ornitoloogid, suured binoklid ees, vaatamas linde ja tegemas märkmeid oma tähtsatesse kladedesse. aga ega õiget ornitoloogi loodusest vist lihtne leida pole, küllap on nad hästi maskeerunud ja püsivad märkamatult paigal.

enne õhtust sõitu kontrollisime pühapäevase päeva ennustusi ja otsustasime jääda veel üheks ööks. teised käisid kihelkonna poes ja mina koristasin ning tukastasin. õhtune sõit oli jällegi väga tore, üritasime andriga natuke rannal peesitajaid lõbustada, et nad ikka saaks koju viia mõne ilusa foto lohetajatest. lõpuks hakkas tuul õhtule minema ja seda tegime meiegi.

pühapäeval tuult eriti polnud. pakkisime asjad kokku, käisime vaatasime ise ka natuke harilaiu vaatamisväärsusi ning tulime tulema. praam oli täis väsinud nägudega õllefestivalilisi, sulandusime sinna ilusasti sisse.

ahjaa, kaks sõiduteemalist meenutust jätan siia veel. esiteks see, kuidas me üldse kohale jõudsime sinna. androidi iGo naviprogramm väga suurt (et mitte öelda mittemingisugust) vahet ei tee normaalsetel kruusateedel ja kohati poole meetri sügavusteks mülgasteks muutuvatel katteta metsateedel. garminile olemas olevate kaartidega oleks kohale jõudnud kiiremini. samas ega umbes tunnine seiklus saaremaa metsade-mägede vahel ka kurtmist ei vääri.

teine sõiduteemaline artikkel puudutab ikka vanu-häid tagarulle. harilaiul tuli laine üsna otse randa ja ka tuul puhu praktiliselt samas suunas. sõit käis niisiis enamvähem piki lainet. jube vahva oli nende lainete peal rulle teha. esiteks viskab laine märkimisväärselt kõrgemale kui sileda vee peal rullides ja see omakorda lubas rulle hoopis aeglasemalt keerata. kui sileda vee peal käib kõik üsna kiiresti ja ma saan vaevu-vaevu aru mis selle aja jooksul toimub, siis nüüd oli mul tõesti aega üle õla vaadata ja ette näha kuhu ma umbes maandun. valesti maandumisi ehk kukkumisi oli ka ikka palju-palju vähem ja üldse tundus see asi niimoodi palju stiilsem!

logid: reedene öösurf, laupäeva hommik-ja-lõuna, laupäeva pealelõuna

kokku sõitu 6 tundi ja 106 kilomeetrit

ametlik poster

nüüd on paar korda lohusalus olnud kena kirdetuul. mitte küll järjestikustel päevadel, aga ikka. kohe selline eriti ühtlane tuul ma pakun umbes 8 m/s kandis, väga sobiva nurga alt puhus ka, niiet sõitjaid mahtus palju peale. täna oli nädalavahetuse tõttu muidugi hullult niisama päevitajaid ka. kuidagi see rahvast sinna ära mahtus… vist. sest tõttöelda ega minul erilist armastust seal rahvarohke ranna all ehk “lastebasseinis” sõitmise vastu pole. kimasime kohe ära teiselepoole vrakki ja sõitsime seal.

minu sõit koosneb endiselt peamiselt tagarullidest, triipudest, hüppega pööramistest ja niisama hüppamistest. aga kurat no ei saa isu täis ja ei saa öelda ka, et midagi ilgelt käpas oleks. aga ma olen viimasel ajal neid tagarulle üritanud teha lohe veo- mitte tõstejõu abil. ja kuigi see on kuidagi imelikum ja kukkumised on tiba valusamad, siis on see ikkagi lahe tunne kui välja tuleb. lohel peab olema korralik vedu ja kiirus peab olema paras ja kui siis rulli viskad ja kõik hästi sujub, siis iga kord imestan et kuidas ma ikka veel õhus olen enne maandumist ja kuidas veel ikka hoogu on et edasi sõita. paar korda proovisin rannale lähemal ka neid teha aga seal mul ei tule midagi välja enamasti. niiet tibisid ma nende trikkidega piitsilt veel ei skoori, aga taga omaette sahmida on jube äge.

ringi pöörata tagarulliga on ka tore, aga kuna siis käib lohe ikkagi seniidis ja tõstab, siis saab pöörde ajal tõsta laua kõrgele üle pea ja teha ägeda kaare. paraku ei jätku mul siis enamasti hoogu et edasi/tagasi sõita.

a nojah ja vette käntsatamist ja kukkumist ja kõike on viimasel ajal läinud nii paljuks, et edaspidi ma sellest enam juttu ei teegi. kukkumise hirm on jäänud väiksemaks ja see on väga vabastav.

logi

päike paistis, linnud lõõritasid, tuul puhus, rahvast oli roppu moodu (vahepeal 50 lohet õhus+maal). väga mõnus sõit. max ja marek olid kah pundis lisaks andrile. max tuli törts hiljem ise järele ja kuna tal praegu õiget selliseilma lohe omal pole, siis sõitsime kordamööda. see sobis mulle hästi, sest sai puhata ka. muidu hüppasin ja harjutasin tagarulle. algul tulid vastulainet lainelt hüpates hästi ja teisele poole mitte. pärast vastupidi. nii palju kukkunud ja kehalohistanud pole juba ammu.

natuke kahju oli isegi ära tulla, sest tuul jäi meist korralikult puhuma. aga kõhud olid tühjad ja väsimus tuli peale. ma olin lõpuks nii väsind, et mulle hakkasid langevarjurid viirastuma. nagu oleks ekstremist olnud seal sõitmist proovimas ja kaks naisterahvas olid ka nagu kaasas. ma pole nii ammu lennuväljal käind, eriti mitte kuusikul, et ega ma seda rahvast enam näo järgi hästi ei mäleta. ah selle pundiga oli üks nali. see ekstremistimoodi mees aitas kellelgi lohe üles ja kui lohe õhku tõusis, siis pudenes sealt paras ämbritäis liiva ja see tuiskas tuulega peale allatuult pikutavatele tibidele, kes selle peale õnneks lihtsalt naerma hakkasid.

logi

sellist asja ma ei mäletagi, et rannas on teisi lohesid ka, aga sõidavad ainult zephyrid. tavaliselt ikka mõni kergem kodanik kihutab 12ruudusega ka. aga täna mitte. ei teagi miks. tuul oligi selline, et puhus umbes veerand tunni kaupa, siis oli väike vaheaeg ja siis puhus veel veerand tundi. nii kogu aeg. ma sain sedasi kolme vahepeatusega tunnikese sõita. eriti ülestuult ei pressinud, aga jalutama ka ei pidanud. seni olen alati mõelnud, kui lahe oleks ikka nii sõita, et ainult zephyrid sõidavad ja teised ei saa sõita, täna oli nii ja tegelikult oli teistest ikkagi kahju. inimesed tulevad randa, kalipsod seljas, kamad kaasas, aga sõita ei saa, sest lohe on liiga väike.

ah, ühte koera sain ka täna pritsida. sõitsin piki randa ja kui koeraga kohakuti sain, siis lõin kandiga veejoa talle peale. sedasi mööda sõita ja korra peale pritsida on lahe, aga see on veel eriti lahe, kui koer jookseb lohe sõidusuunas ja jookseb jupi maad täpselt veevihu all. loodan, et koer nautis seda sama palju kui mina.

logi

täna oli põhjust esimest korda uus lohe kotist välja lasta. käisime laulasmaal sõitmas ja tuul oli just täpselt sefiirile paras. 2011 zephyr on põhimõtteliselt sama lohe mis eelmine, lihtsalt ventiilisüsteem on teine ja lühikeste torude otsad on ka natuke teistmoodi tehtud. vana zephyri ärisin maha ja omale ostsin uue lihtsalt.

uuest lohest kahjuks pilte seekord ei teinud, ei tulnud lihtsalt mõttesse. aga ainuke asi, mis selle lohe värvi vaadates mulle meelde tuleb, on oblikas.

logi

ilmselt mõjus puhkus hästi, sest terve maikuu olen midagi kõvasti toimetanud ja aeg on lennanud kiiresti. ühtlasi olen olnud üsna tagasihoidlik oma toimetustele mõeldes, sest pole pidanud midagi siia kirjutamise vääriliseks. üritan mõned read ajaloo järjepidevuse huvides siia ikka punnitada.

sõitmas oleme käinud nüüd päris mitmed korrad. alguses ikka kuivade ülikondadega, aga siis kui nägime, et martti sõidab paljapäi ja paljajalu, tulime järgmisel korral kah märgadega ja loopisime peagi saapad jalast – vesi on mõnusalt jahe, aga külm ei kõrveta enam.

sõidud ise on olnud üsna rahulikud. väga kõrgete hüpetega pole tegelenud, sest on tunne, et ma ei saa ikka kõrgema hüppe ajal aru mida lohe parasjagu teeb ja miski ütleb et peaks enne keskmise kõrguse ja madalate hüpetega selle tunnetuse kätte saama enne kui täie rauaga jälle taevasse lennata. tegelikult ma lihtsalt ei raatsi endale kukkumistega haiget teha eriti. aga haiget oskan ma teha ilma kõrgele hüppamata ka. ükspäev tassisin mingeid liiga raskeid kivikamakaid ja bussi istmeid otsa ning pärast dushi alt tulles oli tagajärg seljal tunda. ei hakanud kangelast mängima ja võtsin paar päeva hästi rahulikult ning sai üllatavalt kiiresti korda. aga üleeile laulasmaal suure tuulega sõites muljusin veidi ribisid end korraliku popiga varvuli keerates. kuigi sõidusuund jääb samaks, mõjub see kehale umbes nii, nagu veetaks sind koguaeg paremale ja asi mis veab, on ümber kere ja surub vasakult. ja siis järsku hakatakse tirima vastassuunas. ega ma muidugi päris täpselt aru ei saagi mismoodi see õnnestus, aga just suurema tuulega on see vist juba teine kord kui mingi imelik jama tekib ja muud seletust ei tule pähe. andri arvas selle peale, et peaksin võimlemistrenni minema. hm.

enne suure tuule saabumist sussutasime zephyriga ja siis hakkas vaikselt tulema tagarull ka sedamoodi, nagu seda minuarust tegelikult tegema peaks. niiet lohe on paigal ja ainult popi ja tõukamise ja pööramisega tehakse see asi ära. tahab veel silumist muidugi.

ükspäev filmisime üksteise sõitu telefoni kaameraga, et näha mis siis tegelikult toimub. video kvaliteet ei ole vastu päikest filmides eriti hea, aga ise nägin ära, et kõik asjad on mul üsna madalad, kuid see-eest mitte eriti stiilsed.

umbes neljandal päeval viidi keset pilkast päeva väiksest parklast meie rendiautost minema kõigi kolme seljakotid (viljar oli just jõudnud). seikluse seisukohalt muidugi tore, sest saime politseijaoskonnas käia ja puha ja võibolla puhkamisele mõjus ka tervendavalt, sest ei pidanud enam nii palju arvutit kasutama. igatahes kadus võimalus igapäevast päevikutäitmist algsel kujul jätkata. minul mingit intellektuaalset vara kaduma ei läinud õnneks, ainult asjad. viljaril kadus natuke fotosid, see oli muidugi kurb tiba, aga noh lollus pidi ju karistatud saama.

ostsin kohe poest uue notebooki, valmistatud paberist. sinna siis igal õhtul kirjutasin midagi. algul oli väga harjumatu, et tagasi võtta ja parandada ei saa nii, nagu arvutis ning oma käekirja näha oli kah veider.

silvese raamatukogu ees või ühes kohvikus saime siiski telefonidega netti kasutada, vaatasime ennustust, tirisime meilisid ja mina laadisin vahepeale juurde tehtud pilte picasasse, et kui telefon kaob, siis jääks need pildid vähemalt alles.

lohetada sain kokkuvõtteks 9 korda. vähemalt kahel korral jäi sõitmata kuna polnud õiget lohet kaasa võtnud majast. aga praegus seal ongi nii, et kunagi ei tea mida ennustus toob – nagu eestis. võib mitu päeva järjest päeval tuult puhuda, aga võib tulla tuulevaikus või vihm. hooajal pidi olema nagu kellavärk, et kell 3 hakkab tuul puhuma ja puhub õhtuni.

kui saabus viljar, siis hakkasime hommikuti ja õhtuti ilusasti süüa saama. ilusasti selles mõttes, et ta tegi tõesti ilusaid roogasid. me andriga väga midagi eriti meisterdada poleks viitsinud. igatahes retsept!

tuulevaikus andis võimaluse tutvutada ümberkaudsete vaatamisväärsustega. kokku sõitsime autoga maha vist umbes 2000km. mulle vähemalt see osa portugalist, mida nägin, ehk siis algarve, eriti silves, meeldis. portimao ei meeldinud millegipärast. kogu see nende elu ja asi paistis kõik kuidagi reserveeritud või raskesti arusaadav. võib-olla seepärast, et ega me seal ju kedagi ei tundnud. teisest küljest jälle oligi tore oma silmaga vaadata ja mõistatada.

äratulekuga sai natuke nalja. sõitsime hommikul vara farosse, jätsime rendiauto sinna ja sõitsime ca 260km vms lennukiga lissaboni. seal pidime 7 tundi konutama järgmise lennuni. siis konutasime 2 tundi lennukis, kuna sel oli midagi natuke viga. kui otsustati, et see lennuk täna ei sõida, siis konutasime veel 2 tundi lennujaamas, et uus lahendus saada ja peale seda konutasime 2 tundi bussis, mis meid lõpuks hotelli ööbima viis. maailmatasemel konutamine igatahes.

sellest päevast peaaegu polekski midagi toredat meelde jäänud, kui me andriga poleks hotellis õhtust süües sattunud lauda jagama kahe saatusekaaslasega. need umbes meievanused vennad, kes pidid viini sõitma. seni oli mul natuke kripeldanud, et ei teagi mida see rahvas seal ise oma elust arvab. ja just umbes sellised inimesed, nagu meie. päris lahedad tüübid olid. lõpuks ma küsisin neilt, et mis värk selle tänamisega on portugali keeles. sõnaraamat ütleb et obrigado(m)/obrigada(f), et kas see lõpp oleneb sellest, kes ütleb, või kellele öeldakse. üks vend ütles kohe, et ega enamus portugallasi ise ka ei tea ja kasutatakse sellist ebamäärase lõpuga varianti, aga siiski pigem obrigado. aga kõige lahedam oli see, et vennad ei olnud üldse ühel arvamusel selles asjas. üks arvas, et ikka ütlejast oleneb ja teine, et sellest, kellele öeldakse. niiet see jäigi lahtiseks. nüüd kodus vaatasin wikist ja paistab, et ikka oleneb kellele öedakse.

see pilt on ainukesest lõunast, mille sõime majas viimasel sealoldud päeval, muidu olime sel ajal kuskil väljas. läks nii, et tegin vist igal õhtul enne söömaasumist lauakesest pildi, et kodused näeks, kuidas me ikka saame iga päev süüa. ükski neist piltidest pole täiesti korras, kuna telefoni fotoka säriaeg on nagu ta on ja andril oli kombeks alati midagi loopida või liigutada sel ajal kui piltide tehakse.

täna olime korralikud turistid. hommikul sõime majas omletti peekoni ja avokaadoga ja siis sõitsime alvorisse. otsisime seal üles ranna ja rannavallide taga laguunid ja vaatasime et tuult ju natuke isegi on. ma sain zepyriga isegi ühe triibu tehtud, aga siis langes tuul veelgi (juba alla 3 m/s). vedelesime niisama rannas.

pärast kondasime mööda alvorit, andri otsis omale uusi surfiprille ja mina vahtisin neid maju, mille tänava poolne sein on kaetud kahhelplaatidega. on ikka harjumatu küll. enne kella 18 enamus kohtasid seal süüa ei pakkunud, aga söömata me ei jäänud. tore linnake on tegelikult.

sõitsime tagasi silvesesse (see meie majakesele kõige lähem linnake) ja kondasime seal kah. seal jälle enamus poekesi linnas pannakse kinni kell 19, niiet otsa lõppenud interneti pikendada ei saanudki.

igast tavaari ostame kohalikust selverimoodi poest (continente vms), seal on kuidagi alati nii läinud, et andril on korv kuhjaga täis ja mina ikka veel otsin mullivett või kanamune või midagi. täna olin juba osavam ja leidsin pastaroogade riiuli kiiresti üles. aega läks aga kodukeemias. tahtsin dushigeeli ja pesupesuvahendit. absoluutselt mitte ühelgi purgil ei ole ühtegi inglisekeelset sõna. ainult kohalik värk. no gel de bahno kõlas ja lõhnas piisavalt sedamoodi, et võiks ennast pesta küll ilma, et oleks oht nahk pealt maha koorida. aga pesupesuvahendid olid minuarust samas riiulis torusiilide ja loputusvahenditega. lõpuks ikkagi valisin midagi välja ja helistasin koju ning lasin google translatoriga üle kontrllida kas ikka on õige asi. oli õnneks küll.

vahel tallinnas tondi selverist koju asju ostes näen kah poes turiste, aga pole viitsinud väga pikalt mõelda, et kui lihtne neil meiekandis hakkama saada on. oliivipurgid ja makaronid näevad muidugi igalpool enamvähem ühtemoodi välja ja millegipärast arvan, et dushigeelidel on meie regioonis inglisekeelne etikett ka olemas, pigem on puudu eestikeelne.

nojah, see keelevärk on igatahes huvitav. homme saame vist lonely planeti inglisekeelse portugali reisijuhi ka, seal on tavaliselt väike sõnastik. seniks aga, obrigado! (ja see ei ole isegi headaega, vaid aitähh!)

eile sõitsime läbi veel mõned rannad euroopa edelanurgas, millest osa sobivad pigem lainesurfiks. kui rannas istuda ja merele vahtida, siis on neid kõhuli laua peal merepoole rühkivaid lainelaudureid üsna raske märgata vahel. ei usu et see lohega ringi sõiteski väga lihtne on. parema meelega valiks lohetamiseks sellise koha, kus neid lainetajaid eriti pole.

carrapateira rannas, kus ainsana piisavalt lainet oli, et seal päris lainelaudureid sõita sai, käis andri kah oma vees. kruvis aga lohelaualt jala-aasad ja käepideme maha, ajas kalipso selga ja läks. proovis mööda lainet laua peal kõhuli alla sõita. bodyboarding või kuidas seda nimetataksegi. igatahes seda harrastatakse ka väiksema lainega ja harrastajaid on rohkem. arvatavasti on see ka kergem ja lihtsam ja sobib ka lihtinimestele vees hullamiseks. seda tahaks täitsa proovida, need lauad on ka mõnusaid väikesed ja soodsad, alates 50€.

esimene täispikk puhkusepäev portugalis on õhtusse jõudnud. istun siin mäenõlval asuva majakese terassil, kuu paistab lagipähe, tsikaadid siristavad, eemal hauguvad koerad. enne jõime teed ja sidrunid saime maja eest puu otsast. mandariinipuid on siin  kah. lisaks veel mineid imelikke taimi, mida ma pole varem näinud. terassi eraldab sellest botaanikaaiast põlvekõrgune krohvitud ja kollaseks värvitud tellisest aiake. selle taga õitsevad meetripikkuse varre otsast punased roosid. kole romantiline.

täna käisime lähemaid randasid otsimas ja uurimas. tuult oli sõitmiseks liiga vähe, niiet jõudsime vist neli erinevat kohta, mis kitebeaches.com lehelt leitud, läbi käia. osades neist leidus ka niisama päevitajaid, osad olid puhkusetehastest (suurtest hotellidest) piisavalt eemal, niiet neis võiks rahulikult sõita küll. kõige ägedam tundus praia grande de pera (pera asula ääres asuv suur rand ehk peraküla rand). seal on ühes kohas carlose söögikoht, mis asub umbes kilomeeter eemal lähimast teest või majast. tegelikult selgus, et sinna läheb ikkagi ka üks eraldi tee, paar kilomeetrit tuleb sõita kruusateel ja sellelegi saab ligi hoopis teise asula poolt. rahvast oli seal ka vähe.

teine koht kus võiks sõita oli praia ria de alvor, kuhu viis samuti kruusatee mööda kalakasvandustest ja seal tuleks umbes pool kilti jalgsi kõndida parkimiskohast. kui just maasturit pole. seal on selline suur laguun, kus saab sõita ka maatuulega. meie sattusime sinna mõõnaperioodil, siis, kui osa sellest alast oli kuival. aga sõita saaks seal tegelikult ka nii, peaasi, et tuult oleks.

kuna me siin juba me siin minu telefoni ja i-go navigeerimisabiga ringi sõidame, siis ikka satume nägema igasuguseid kohti. üle kõige armastatakse siin ringteid ning naljakaid terava katusega korstnaid. liiklus on tegelikult üsna samasugune nagu eestis minuarust. ringteedelt maha keerates üle poolte juhtidest suunda ei näita. ei tea miks, aga eestis ajab igasugune suuna mittenäitamine mind tiba vihale. ahjah, rendist saime sõiduriistaks mazda 2. tagaistmed klappisime maha, surfikott mahtus sisse pooldiagonaalis, eesistujail on jalgadele ruumi piisavalt. alguses ei saanud me tööle telefoni toiteadapterit. arvasin et kaitse on läbi sellel pesal või midagi. tegelikult oli see pesa kuidagi liiga sügav seal. majast leidsime M5 mutri, mis sinna täpselt sisse istus ja kontakti piisavalt palju kõrgemale tõi. ilma navita ma siin liiklemist küll hästi ette ei kujuta.

lõuna ajal käisime ühes teeäärses restoranis söömas kah. hoolimata sellest, et seal need kolm-neli pikka lauda, mis olid ääristatud peamiselt keskealiste saksa turistidega, meenutasid pigem lauta või oktooberfesti või midagi, siis polnud seal tegelikult häda midagi. vitsutasime seal salatit ja kebabi ja lõpuks rüüpasime peenest pitsisuurusest tassist kanget kohvi peale nagu eurooplased kunagi.

interneti saamisega sai parasjagu nalja. kodust vaatasin, et vodafonel on sobiv pakett. 20 päeva ja kuni 600MB andmesidet 10€ eest. sim kaardi kujul seda toodet neil muidugi kusagil pole, vähemalt siinkandis. hea, et sain koos usb modemiga variandi 30€ eest. millegipärast on aga neil kombeks arvestada interneti kasutamist mitte mahu- vaid aja järgi. seda pidi saama muuta, aga kuidagi ei õnnestunud vodafonesse siin helistada. lisaks selgus, et see vodafone levi meil siin maja juures eriti hea ei olegi. aga ühe teise operaatori levi on parem. niiet ma sain siis teise netipulga veel ja ikka ajapõhise teenusega. 1€ tund. aga meilide saatmiseks, ilmaennustuste tsekkimiseks ja windows live writeriga blogilugude ette valmiskirjutamiseks sobib see vast küll. vähemalt on siin levi ja kui peaks mingi tööalane jama olema, siis saab vähemalt tegeleda.

homseks siin praegu mingit tuult ei prognoosita, reedeks ka vähe, aga laupäevaks on praegu korralik prognoos, niiet siis saab ehk lohetama ka lõpuks.

sel aastal viib puhkusereis meid portugali lõunaserva, faro piirkonda. kuna reisivõimalus või -vajadus tekkis äkitse, siis grupp väga suur pole, tuumik koosneb ainult minust ja andrist. ühel nädalavahetusel plaanib külla tulla ka euroopas elutsev dan.

plaan on sõita homme varahommikul tallinnast lennukiga läbi müncheni lissaboni ja sealt edasi farosse. faro lennujaamast võtame vaesele lohesurfarile kohaselt peaaegu kõige väiksema auto, millega sussutame ca 60 km kaugusele jäävasse pisikesse majakesse. majake peaks olema merest umbes tosina versta kaugusel.

tagasi on plaan jõuda 29. aprilliks. mingeid muid plaane praegu eriti polegi. väikse läpaka võtan kaasa. tegelikult on ikkagi plaan sinna ka kohalik andmesidekaart sisse panna, et ikka iga päev saaks internetti tulla ja vahel lume alt väljakooruvate koerakakajunnide käes vaevlevate koduste jaoks mõni pilt kadestamiseks üles panna.

1. aprill 2011 jüris

päev varem oli kohati lumi juba kergelt niiske ja kui lumele istuda, siis sai üsna märjaks. järgmisel päeval panime igaks juhuks kuivad kalipsod selga ja õigesti tegime. ilged loigulahmakad olid põllule tekkinud mitmesse kohta. tuul oli kah täitsa korralik ja ühtlane, kimasime lumelauaga mööda lund ja mööda vett. väga lõbus. lumelauaga veepeal püsimine ja veestart on törts keerulisem kui veelauaga, sest laud on ju peaaegu poole kitsam. tugeva tuule tõttu polnud see meil probleemiks. olen ikka mõelnud, et mis tunne võiks olla vees sõita selle kiiluveestiili lauaga, mis käib jalas saabastega. nüüd siis umbes tean. muide järgmisel päevaks olid loigud juba maasse imbunud.

1. aprill 2011 lohusalus

martti lubas pühapäeval minna lohusallu lohetama. laupäeval käisin maal ema juubelit tähistamas ja viisin lumelaua ära, võtsin veelaua kaasa. muidugi unustasin maha paksud kindad ja saapad. see-eest olid mul kaasas õhukesed kindad ja kummisussid. huvitav lugu kummisussidega on see, et suvel nad mulle hästi ei istunud palja jala peale, justkui varba peale käisid. aga nüüd oli jalas spordisokk, kuiva ülikonna kummisokk ja sinna peale venitasin veel sussi ning ei saaks küll öelda, et oleks väga pigistanud midagi. hm.

lohusalus oligi sõitmas esialgu ainult martti. ütles et tuul on küll hõre, aga väga ühtlane. mul suur lohe ventiilivahetuses, niiet läksin kah 12 ruudusega. oeh, kõik need unustatud emotsioonid – liiv, vesi, lainetus. laua vees varvaste otsa panemine jne. päike paistis, vett pritsis näkku niiet silmad olid sillerdust paksult täis. alguses eriti ülestuult ei saanudki, aga paar korda ülestuult marssimist kuni sattus koha peale, kus puhus natuke tugevamalt. sealt sain end kaldast eemale ja kõva triibutamisega uhasin ikka vrakini välja, siis oli süda rahul ja tulin tirinal allatuult randa tagasi. igatahes võimas!

logi

laubal üritasin jüris natuke sõita, aga lumi oli jääs ja krobeline, niiet sõidust ei tulnud välja midagi. õhtupoole läksime veel kodilasse. seal oli lumi vähemalt sile ja sain oma pool tundi triipe kihutada. aga pühabal pakkus lohe-martti välja, et minna tutermaakandi põllukesi uurima.

lumi oli sealgi sile, tuul tugev. sõitsin 7 ruuduse lohega. sõitsime keila jõeni välja üle põllulapikeste, mida eraldasid hõreda võsa ja mõne üksiku puuga ääristatud kraavikesed. kraavid olid praegu kõik lund täis, niiet neist võis lagedama koha peal lihtsalt üle sõita, polnud vaja isegi hüpata. martti nägi kusagil kitsesid ja ajas neid natuke taga. aga mida keilapoole, seda imelikum oli tuul, niiet läksime tagasi kõige kõrgema ja suurema põllu peale. martti kasutas seal mingit pisikest kivihunnikut hüpekana ja toksis seda. minule tundus hüppamiseks lumi ikkagi liiga kõva. jalad hakkasid vaikselt surisema. aga vaade loodusele oli väga kaunis. vahepeal lihtsalt istusin ja vahtisin. tegin mõne pildi kah.

logi

iga päev on ikka veel natuke sõita saanud. küll suure-, keskmise- ja ka väikse lohega. lumi on olnud pehme, eriti kui päike paistab. kukkumised pole seetõttu nii valusad ja palju julgem on igasugu lollusi teha.

ükspäev proovisin väikestele hüpetele lohesõlme lisaks liita. mõnusalt rebib allatuult kaasa. häid kõhuli maandumisi tuli sealt. proovisin ka pisikeste hüpekate pealt kanti vahetada.

eile sain catalystiga hüpeka pealt päris kõrge hüppe. nii kõrget ei oodanudki ja kuidagi lasin vist poomi järgi keset hüpet. alla sadasin üsna pehmelt, aga lohe kukkus kah kohe peaaegu pähe. õhtul veel tegime maxiga zephyridega rahuliku sussutamise sessiooni. aga täna käis sõit väikese lohega kordamööda. päike paistis, lumi pehme ja võis julgelt kihutada. mõnus.

täna oli tegelikult ilm sama mis eile, sõita sai nii zephyri kui catalystiga. ilma konksuta sõitsin täna varvuli natuke. korra lasin lohe seniiti ja lasin end maast lahti tõsta. peab lõuatõmbamise kangi kuskile paigaldama, et saaks veidi rammu juurde kätesse.

proovisin veidi agressiivsema tagasipöörde ja vastassuunas kiire kantimisega backrolli. see on igatahes midagi muud, kui lasta lohel end seniidis tõsta ja siis seal all keerutada. õhku saab lühemaks ajaks, aga see moment on piisavalt tugev, et saab oma täispöörde ilusti äre teha. korra lasin lohe suht madalalt ja oli täitsa harjumatu et vahepeal nägin horisondi asemel selget taevast, õnneks järgnes sellele ka maa nägemine mitte selili maandumine.

toksisin ühte pisikest kikkerit seal kah veidi. kui kõik hästi ajastada, siis saab mingist pisikesest kikkerist ikka päris selge võidu hüppele ja õhuspüsimisele. väga kift.

logi

lumi on põllul jälle ära külmunud. vasakul pool teed juba enne külmumist suht kinni sõidetud ja risti-rästi krobeliseks ka. täna oli seal sõita nii väsitav, et võtsin lohe alla ja mõtlesin juba koju tagasi minna. aga ilm oli nii ilus, et jäin korraks passima ja vaatama kuidas marttil vasakul pool teed läheb. tundus, et temal läks seal palju paremini ning peale väikest puhkust tassisin oma lohe üle tee ja läksin sinna proovima.

nii erinevaid olusid tee eri pooltel ei mäletagi. ühel pool krobeline ja tuul ebaühtlane. teiselpool lumi sile ja tuul ühtlane.

katsetasin jälle natuke neid nn kiiluvee-stiili ehk wakestyle elemente. ikka seda poppi ja värki. ühtlase tuule ja sileda lume peal tundub kõik natuke arusaadavam küll, selles mõttes oli täna väga hea. konksuvabalt ma eriti midagi ei tee, triibutan niisama ja mõtisklen endamisi et kas on juba kätes piisavalt seda rammu või pole.

vahetasime korra marttiga lohesid, tema proovis minu catalyst 12 ja mina tema c4 12. see c4 reageerib kindlasti palju kiiremini. aga sellist robustset jõudu tundus justkui natuke vähem, aga! aga samas kui hoog sisse saada ja siis midagi teha, siis nagu hoidis paremini. igatahes tundus põnev.

pilt vasakult (halvemalt) teepoolelt:

logi

eile toimus jüris rookie ride lohevõistlus, aga et erutust peatada, ütlen kohe, et mina sellest otseselt osa ei võtnud. võistlus oli cross race stiilis, ehk tuli kihutada ümber punktide ja vahepeal kas üle millegi hüpata või teha trikki või võtta sponsori joogipurgike või see tagasi anda. sõideti neli ringi ja starti läksid kõik korraga. iga ettenähtud asja tegematajätmise eest sai karistussekundeid.

meie tiimi esindaja läks starti minu zephyriga, aga see niideti juba enne stardijoone ületamist suures minekutuhinas maha nii õnnetult, et üks liin läks katki. selle lohe, mis meie oma ründas, saime pusast ikkagi kätte ja ta sai oma sõidu ära sõidetud. ega me teda milleski süüdistada ka ei saa, sest kõik olid ju ikkagi algajad ja seal tihedas puntras polnud minna kuskile. stardijoon oli tegelikult ilgelt lai, aga millegipärast tahtsid kõik esimesele punktile lähimas servas olla ja ülejäänud joon oli puha lage. selline väike õppetund.

võistlus sai läbi ja see rahvas kadus põllult jalust ära, tuul tõusis tiba ja ajasin 12 ruuduse pöördesse. isegi päike tuli välja. lund oli üks päev enne juurde sadanud, nüüd oli nii sula, et lumi ei jäänud laua külge kinnigi. tartu mnt ääres, kus vähem sõidetud, oli lumi nii pehme, et kukkumine polnud seal mingi probleem. kaifisin neid olusid ikka täiega. ja ma polnud ainus.

siis kui väikse vaheaja tegime maxiga, vaatasime kuidas martti oli kah sõitma tulnud ja tegi kuuri nurga taga kikkerilt kõrgeid hüppeid. mõtlesin et teen telefoniga paar klõpsu, aga siis mõtlesin et teen parem paar videoklippi… ja see asi lõppes nii, et salvestasime maxiga seda sõud seal iga nurga all nagu mingid fotokursuse kursandid. max muidugi kasutas oma canoni peegelkaamerat sarivõttega. mul siiamaani kõrvus kajab see kiire tempoga klõps-klõps-klõps-klõps…

näh, tegin väikse video isegi. moraal on, et 9 korda kuku ja 1 kord maandu.

rahvas kirjutas, et rummus on nähtavus ligi 20 meetrit. mõtlesin et võiks minna mõnipäev kaema. hetk hiljem helistas raaveli martti, et temal just sama mõte. no tookord me ei saand minna, aga täna läksime. lohetamisele oli kah vaheldust vaja.

martti võttis kõik sukeldumisasjad ise kodilast peale ning kohtusime juba rummus. ilm oli jällegi väga kaunis, päike paistis +2 kraadi, tuul ulgus.

kuiva ülikonna alusülikond, mille juba kodus selga olin ajanud, tundus ikka jube kitsas ja ahistav kuidagi. kuiv ülikond ise ka vähesest kasutamisest kuidagi jäigemaks muutunud. aga sain oma asjad selga enne marttit isegi.

omal ajal matkapoest ostetud hirmkallis jääpuur sai jäässe puuritud ja köiele silma järgi mingi pikkus jäetud, et me seal jää all liiga kaugele ei saaks minna. augus üritasin natuke nägu selle külma veega harjutada, peab ütlema et kuradi külm tundus see vesi ikka.

alla vaadates tundus kõik must ja midagi polnud näha, kõva silmateritamise peale natuke midagi hakkas koitma ja läksimegi siis alla vaikselt. augu all oli sügavus ligi seitse meetrit – ime ka et me pimeda suunas vaadates põhja nii raskesti nägime. aga see sellist asja pole muidugi enne olnud et nii sügavale pinnalt vaadata saab. auk oli tehtud väga hea koha peale, müts maha kohavalija ees.

alguses oli suht kesine nähtavus. siis puhastasime maskid udust ära… vaatepilt mis avanes võttis ikka kergelt pea ringi käima, ca 15m kaugusel olev kaldapank oli ilusti näha, eemal teine kivivall samuti. selline tunne nagu oleks vana mustvalge lamptelevoosiroga maakohast sattunud suurde kõrglahutusega 3d digi-cinemasse või midagi. läbipaistvas vee on kõik pisikesed detailid näha, silm pole sellise asjaga eriti harjunudki, muidu ikka vaatad neid asju mis su lähedal on ja ega sinna palju ei mahu korraga. aga kui terve panoraam sedasi ees kristallselgelt terendab, oeh, teate mul pole lihtsalt sõnu. väga vinge!

tegime köie pikkuses ringi peale, kohati oli kahju, et ainult umbes 15 meetrit köit olin välja mõõtnud meile tegutsemisruumiks. kogu aeg oli jääauk ja sellest diagonaalis kuni põhjani helendav päikesetriip ilusasti näha ja enamgi veel. aga võibolla oligi hea, et liiga lolliks kätte ei saanud minna, eks me ikka sukeldume alati plaani piires, aga tahtmine veel kaugemale vaatama minna oli täiesti olemas.

enne pinnaletulekut kõndisime veitsa mööda jääd ringi pead alaspidi, nagu ikka 🙂

vaatasin ühte kifti lohevideot mitu korda ja muidugi lõpuks oli tunne, et nüüd lähen põllule ja hakkan järgi tegema 🙂 tegelikult muidugi mitte nii naiivselt, aga tuhin tuleb peale küll. karm reaalsus on aga see, et põllul on lumi kõva ja seal kukkuda pole üldse nii mugav kui võiks. õnneks ainult paar korda käisingi käbla ja väga haiget ei saanud. leidsin mõned lumenukid mida sai kikkerina kasutada ja üritasin nendelt hüpata. kikker annab ikka hüppele tõesti palju juurde. sellised juhuslikud hüpekad on küll väga naturaalsed, aga ühtlasi ka tiba ettearvamatud. üks oli tiba liiga järsk ja ma midagi seal tegin valesti niiet laud jäi kuidagi jalamile kinni aga lohe vedas edasi, panin käpa maha ja kere tõsteti üles, umbes nagu selles videos. sealt edasi sarnasus videoga ka kaob, sest kukkusin ja lohisesin üle selle paganama lumehunniku. nagu öeldud, väga haiget ei saanud. kuid korraks tuli tunne, et see talv hakkab ennast vaikselt ammendama. uut lund ei tule, vana on krdi kõva, midagi uut harjutada ei julge hästi. käed ka valutavad endiselt, pole ühtegi tuulevaikset päeva ka et rahus puhata saaks.

ps! alljärgneva pildi peategelane on see väike heledakarvaline koerake tolle uperkuudis lohemehe lähedal.

logi

käisin täna raplas rehvikeskuses, et sealsed meistrimehed saaks õli vahetada ja muud nipet-näpet seal muntsida. ise läksin senikauaks sinna kõrvale lohega tsõõritama. arvestades seda, et plats pole väga suur ja igast küljest kas maantee, kraavi või kõrgepingeliinidega piiratud, tuli sõit välja päris hästi. libisemist millegipärast viimasel ajal üldse kusagil enam ei ole. ei teagi kas laud on juba nii krobeliseks sõidetud või on lumi halb? aga tuul oli seal platsil siuke hm, et vahepeal pidin sefiiriga pumpama ja vahepeal täiega kinni hoidma et ära ei veaks.

pärast kui sõidu lõpetasin ja auto kätte sain, läksin kodilasse vanematele külla. isa rääkis et oli raplas käinud ja näinud bussist kuidas keegi seal ristmikul sõidab lohega. ma siis tutvustasin talle seda sealset sõitjat.

ümbruskonnast mõned pildid kah.

logi

eila käisime laagri ja harku vahel kusagil ühe põlla peal. mul vend tahtis kah seda loheasja natuke lähemalt näha ja juba ammu oli lubatud harjutuslohet talle lennutada anda. tal üks naabrimees, kes suve lõpuks koolitust saand ja napilt lauale jõudnud, oligi selle põllulapi leidnud ja tahtis seal kah suuskadega lohetamist proovida.

aga see oli tal ikka väga julge valik. seal oli mets äärtes üsna lähedal, lisaks talu ja kõrgendik. peaaegu kõik asjad mis tuult huvitavamaks võiksid teha, olid olemas, samuti ka tulemused. miku naabrimees sai seal läbi häda piki põldu allatuult ära sõidetud ja tuli pärast jalgsi tagasi. max oli kah üsna hädas selle turbulentsiga ja ega mul omalgi kerge olnud. vähemalt uus huvitav kogemus. no ja maxil oli kaasas päris fotokas, millega tegi natuke pilte. see ka ju positiivne.

seal põllu me kaua ei viitsinudki jamada ja otsustasime minna edasi (tagasi) teise äärmusesse – salmistusse. sel hetkel kui kohale jõudsime, tundus küll tuul üsna nõrk olevat, aga ajasime ikkagi lohed täis ja läksime sõitma. ühel tegelasel läks mu catalyst kuidagi trapetsi küljest lahti ja turvanööri ka polnud, niiet lohe põhimõtteliselt lendas üle mingi kuuri rahulikult, aga jäi terveks.

edasi oli tuul jällegi korralik ühtlane ja tugev, zephyri jaoks minuarust isegi natuke liiga tugev, sest sõita sai kenasti ja üle ei käinud, aga väga mingeid hüppeid ja asju teha hästi ei julgenud sellega. lahe trikk oli lohede vahetamine otse konksu otsast.

enamuse ajast ma ikkagi hüpitasin seal ennast lohe all ja proovisin igasugu asju. kui seni on olnud peale rohket sõitu ikka jalad valusad, siis nüüd on käed nagu makaronid. mõnus.

kitezone jutukas keegi mainis salmistut alternatiivina lõputule põllu nühkimisele. juba hommikul oli ilm väga ilus ja aega terve päev, siis läksimegi hoopis sinna.

sõitsime mitte suvisesse surfispotti vaid salmistu sadama ja supelranna juurde ning parkisime seal kenasti ära. mõned lohetajad seal juba sõitsid, kuid tulid maha ning kurtsid et 12 ruutu on ikka vähe. noh meil maxiga mõlemal 17 ruutu hõlma all, astusime optimistlikult jääle. tegelikult mina ei astunud vaid sõitsin kaldast alla laua peal ja juba siis sai selgeks, et eile öösel maha tulnud lumi kakub laua alla kinni natuke.

aga tuul… oeh, ma ei tea kust alustada. meretuul, kas teate, see puhus talviste maarottide jaoks ikka täiesti ühtlaselt. oskan seda kirjeldada ainult ülivõrdes. ainus hea asi, selle kohutavalt ilusa ilma ja tuule juures oli veidi kinnikakkuvad lumelaigud, mis muutsid olukorra realistlikumaks. muidu oleks olnud küll liiga hea et tõsi olla. maxile oli kodus laud küünla ja fööniga määretatud, ma nühkisin kuivalt majapidamisküünalt alla kokku vist kahel korras. natukeseks ajaks see aitas, aga kulus ikka üsna kiirelt maha kahjuks.

hästi tore oli näha rahvast mööda jääd salmistust pedassaarele matkamas nii kahe-kolmekesi kui suuremate gruppidena. jalgsi, suusastis, kelgutsi ja atvtsi. jääkimata lohetsi sõitmisest. suures rõõmujoovastuses ma ikka tervitasin neid mööda kihutades ja inimesed naeratasid vastu.

tuul natuke tõusis, niiet sõita sai juba ka 12 ruudusega. max jätkas zephyriga. tegime väikse tripi allatuult ja pärast krossasime üles tagasi kilomeetrikese või sedasi. max sai kenasti hakkama sellega. hüppamist harjutas ka enne, sai jalad ikka korralikult maast lahti. täitsa tubli.

ma läksin lõpuks ikka päris julgeks seal ja sõitsin lohega kaldast üles sinna parkla kõrvale väikse platsikese peale. sealt siis jälle alla ka. selgus, et alla sõites sai kallast kasutada natuke õhus hõljumiseks ning üles sõites töötas sama kallas kikkerina, sai mõnusalt üles kibuvitsapõõsasse karata. aga teate küll, kibuvitsa põõsas on mu kindlus, mu kodu, kallis vennas!

logi

seda pole ammu juhtund, et ühel päeval kaks korda sõita oleks saanud. noh täna igatahes sai. algul zephyriga, siis väike vaheaeg tuulevaikuse ja väsimuse tõttu. umbes tunniajast peale pausi tuli tuul tagasi ja tegin veel catalystiga mõned triibud. päris mõnus ja päris väsind nüüd.

tegin natuke tarbekunsti kah, pildil seekord siis tuulemõõtjast ja lumest taies.

logi

viimasest sõidust möödas kaks ja pool nädalat. seni pole tegelikult head sõiduilma olnud tuule ja külma tõttu. mul selle võrra lihtsam oma väikest venitust vms ravida rahus. aga nüüd on juba olemine parem ja võtsin vöötrapetsi asemel pükstrapetsi.

sõita oli täna väga mõnus. tuul ja lumi mõlemad väga head! max oli kah sõitmas oma 12 ruuduse crossbowga. ikka seltsis palju mõnusam sõita kui üksi triibutada.

enne äratulekut sõitis max ka minu lohega ja sealt kuuldus ainult kiidusõnu, et nagu sööks pehmet koorejäätist. hehe. tegin tast pilti kah:

logi

eelmise aasta talvel ostsin omale proovimise mõttes kõige odavama android telefoni mis saada oli – samsung galaxy spica. tegelikult päris hea telefon. ainult kaks korda selle aja jooksul jooksis sedasi kokku, et pidin aku välja võtma. ühes postis ma kirjutasin ka sellest, mis ma tollest telefonist ja androidindusest arvan, niiet ei hakka vast kordama. igatahes tundsin juba mõnda aega tagasi, et kasutaksin telefoni just igasugu interneti asjade jaoks isegi rohkem, kui ekraan oleks suurem. et oleks mõnusam aadresse toksida ja et näeks paremini lugeda.

hoidsin siin silma peal samsung galaxy s, dell streak ja motorola atrix mudelitel, ah isegi soni ericssoni xperia 10 oli kaalul, aga kas kehva tootja toe, ebastandardsete pistikute, müügil mitteolemise või kalli hinna tõttu jäid need kõrvale ja võtsin htc desire hd, millel on 4,3″ ekraan, micro-usb- ja 3,5mm audio pesad. 8Mpix kaamera ning led (välklamp).

nii, ja mis mulle kohe silma jäi selle telefoni juures? kõigepealt see pisike led, mis vilgub või põleb erinevat värvi olenevalt sellest, kas aku laadimine on algus- või lõppjärgus või kas on vastamata kõnesid/lugemata sõnumeid. spica puhul tundsin sellest kõvasti puudust. kasutajaliides on ka parem kui spical, ehkki ka spica android 2.1 oli väga ok. dhd 2.2 koos htc sense lisaga on aga veelgi parem. skype voip kõned on nüüd korraliku kvaliteediga ja ei haki. väikse üllatusena töötab sel telefonil ka dlna/upnp kaadervärk. kui on dlna toega telekas, siis saab pilte, mussi ja videot otse telefonist telekasse saata ilma mingite kaabliteta. lisaks saab isegi windowsi enda media streamingu abil jagada arvutis olevat tavaari välja ja telefon oskab seda ilusasti sirvida ning kuvada. niiet töötab mõlemat pidi.

niiet suur ekraan ja vilkuv led. ma loodan, et sellega saab nüüd vähe paremaid pilte ka teha.

eile ja täna sain seitsmeruudusega sõita.

jüris oli eile kergelt sula ja tuiskas, tuul üsna (et mitte öelda “päris”) puhanguline. see-eest jäi jälle lumi hästi laua alla kinni ja kakkus. aga nagu risto ütles, siis sõidud sai tehtud aga mõnu null. ma tegelikult annaks natuke rohkem punkte kui null, sest sõit oli ikkagi huvitav. aga hüpata ja üldse eriti midagi teha ei julgenud küll, sest kunagi ei teadnud millal järgmine puhang tuleb ja sakutab.

logi

aga täna, hoo, täna oli hoopis teine tera! martti ainolaga sõitsime kahekesi keila selveri juures põllul. seal oli küll sõidumõnu täie raha eest. tuul oli võrreldes eilsega ikka väga ühtlane, kuigi vahepeal ikka trikitas, aga ei mingit erilist sakutamist. lumi oli muidugi ka nagu muinasjutus. sile, täiesti sõitmata. all parasjagu kõva ja peal paras kiht natuke pehmemat, ütleks lausa sõmerat lund. mina ei ta mismoodi martti oma uue 10 ruuduse c4 lohega seal hakkama sai, sest minule oli 7 ruuduse instinct sporti jaoks tuult niiet tapab… hull edasi tagasi kihutamine käis tund aega jutti. tõesti, ülivõrdes – väga mõnus!

logi

tuult veitsa rohkem kui eile, mina sain zephyriga ilusti sõita ja keksida. kusjuures vahepeal sõitis põllul korraga neli zephyri! muidu oli aga palju koolituserahvast ja niisamasõitjaid eriti peale meie nagu polnudki. sõitsime nii tunnikese.

kui oma asjad olime juba autosse ära pakkinud, siis istusime ja passisime veidi niisama päiksepaistel ja vaatasime kuda teised sebivad.

edit: tuli veel meelde, et täna oli tegelikult väga hästi tunda see pop. aeglane sõit küll, aga kui õnnestub lohega liinidele korralik koormus tekitada ja siis kasvõi jalgade jõul maast lahti hüpata, siis saab päris kobeda hüppekese teinekord… jajaaa!

logi

tuult suurt polnud, aga 3 m/s ümbruses sai zephyridega sõita küll. maxiga kahekesi seal olimegi. max unistab juba suvest ja shortsides sõitmisest. vahi narri.

logi

päris mõnus rutiin on tekkinud. üles, kiired tööasjad jonksu, hommikusöök ja siis, umbes lõuna paiku, jürri. kuskil 15-17 paiku koju tagasi, söök, tööasjad, seebikad kuni keskkööni.

kõlab nagu elu paradiisis? aga hei, leidlik inimene leiab alati põhjust virisemiseks! näiteks eile oli hästi vähe sõitjaid, kuigi ilm oli päris suurepärane. lumi parasjagu sula ja pehme, aga mitte liiga märg. tuul sobis nii zephyrile kui ka ilmselt väiksemale lohele. üleeile aga näiteks asendus sõidu ajal vihmasadu lobjakaga ning lohe muutus sellest raskeks ning ei tahtnud enam lennata väikse tuulega. kõige virisemisväärsem on aga see, et kui üleeile unustasin ballooni koos reguga lohekotis lumehange ning mitte keegi ei pannud seda sealt hakkama, vaid pidin järgmisel hommikul ise üles korjama. koshmaar! a ja täna oli lumi uuesti külmunud ning kõva.

täna oli sesmõttes ikkagi lahe päev, et sain sõita kolme erineva lohega. kõigepealt catalyst 12 ja siis ozone harjutuslohe imp 3,5. seda olin tegelt ammu juba teha tahtnud. täna oli selle jaoks ideaalne võimalus. kuna sõit käis konksuvabalt ehk unhookis – lihtsalt kätega poomist hoides, siis oli tunne muidugi hoopis teine kui tavaliste lohedega sõites. lisaks ei olnud alati vedu piisavalt, et mind püsti hoida. tasakaalu lumelaua peal pidi seega ise hoidma ja tuli sellega natuke vaeva näha. istulikukkumine kõva lume peal ei ole väga meeldiv.

enne äratulekut andis martti proovida edge 11(,5?) ühte vanemat mudelit, millel on lausa 5 liini ja millega ta ise praegu sõidab. ma kahtlustan et olen selle lohega kunagi kevadel korra laulasmaal sõitnud ka. hullult hästi tõstab ja hoiab õhus, kui õieti juhtida. kui juhtida valesti, siis saab sama hullult kukkuda kah. ma selle 10-15 minuti jooksul asjale päris pihta ei saanudki, aga vähemalt jäin ise terveks, asi seegi. tõttöelda hakkasin küüned natuke sügelema selle lohe järele. üritan end tagasi hoida.

edit: tuleb välja, et see edge oli hoopis instinct 11 – ozone freestyle lohe enne kui nad c4 lõid. huvitav…

üleeilne ja tänane logi

eile õhtul hakkas kurk natuke kriipima. kuristasin küll soola veega ka öösel ja hommikul, aga ikkagi ära ei kadunud. palavikku õnneks polnd, niiet otsustasin maxiga jürisse minna ja väikse sõidu teha.

sõitjaid oli palju, aga oli ka üsna selge, et tuul on hästi ebaühtlane. lohed kloppisid korralikult ja mõni läks üldse kahekorra.

tegin catalystiga mõned triibud. lumi kah kuidagi sulam kui eile ja libisemine halvem. aga sõidu sain tehtud. hüpata eriti ei saand/julend/osand, sest puhanguid oli raske ennustada.

logi

eile oli tuul lõpuks päris hea ja et teisi lohetajaid oli ainult üks, aga et ka lumi oli mõnus, siis katsetasin poppi ja värki ning proovisin hüppamist natuke teistmoodi kui seni. tuli päris hästi. proovisin ka ühe käega hüppe ajal poomist hoidmise ja selgus, et polegi nii raske. vaba käega laua patsutamine tuli ka välja. härg värk.

logi

aga täna tuli poole päeva pealt päike välja! mina ei mäleta, et oleksin sel talvel üldse lumel sõites päikest näinud. enamasti on lauspilvisus. väga äge! progression intermediate videos seletati kuda seda tagarulli ehk backrolli peab tegema ja seda ma nüüd olen proovinud. ei tule eriti välja. kui lohega tõsta üritan, siis veel kuidagi, aga ilma lohe abita ei tule üldse, sest maandun vahetult peale rulli lõppu või juba enne istuli maha ja ongi kõik. võibolla hoog liiga väike, ei tea. eks pusib edasi.

kui tagarullida enam ei viitsind, siis keksisin niisama. sain mõned päris kõrged ja mõned päris pikad hüpped. lumel on vahel hästi näha kuidas jälg läheb, siis on väike jõnks ja siis on jupp puhast lund enne kui maandumisjälg uuesti välja ilmub. selle järgi ma arvan et kõige pikem hüpe tuli üle 20 meetri.

eilene ja tänane sõit on olnud tiba pikemad kui enamasti, sõiduaega üle kahe tunni. käed, jalad ja tagumik õhtuks üsna mõnusalt valusad.

ps! max on nüüd jälle eemale hoidnud paar päeva töötegemise ettekäändel. andri on aga ikka veel tõbine. väga kahju muidugi. sellised ilusad sõidupäevad jäävad neil kasutamata. mul oleks ka ikka huvitavam teistega koos sõitmas käia. saab vahepeal puhata ja juttu ajada ja üksteist ahvida või midagi.

logi

eila õhtul käisime annikaga kultuuriüritusel. jõuluvana tõi meile jäääär 20 juubelikontserdi piletid ja kontsert toimus vene teatris. hästi mõistlik teha kontsert teatris. saab rahulikult istuda toolil, kuulata ja mõtiskleda, vahtida ringi mis ikka teistel seljas on ja kas mõni tuttav nägu ka on. mulle täitsa meeldis selline olemine.

peab ütlema, et mina pole eriti pikalt tartus elanud kunagi ja ma pole kunagi olnud ka mingi eriline jääääre kuulaja. aga sedasi korralikult karneerituna kandikul ette tooduna oli see täiesti meeldiv ja tore.

huvitavaid pille oli neil. siuke lahe trummike, mida kas käe või pulga otsas vildist palliga löödi, kollane viiul, kontrabass või tsello (suur viiulimoodi asi mis tegi lahedat häält), naljakavõitu basskitarr ja siis veel ühed omapärased pillid, mida ei oskagi kirjeldada aga mis tegid huvitavaid hääli… ühte ma mõttes nimetaks keelsüntesaatoriks. kõik sobis kenasti kokku. pärast kodus kuulasime veel juutuubist ka mõnda nende lugu, aga nois oli helipilt (oi miuke sõna) kuidagi vaesem, aga sisu muidugi sama.

pealkiri on ühest nende laulust “pojaga restoranis”. see oli see sõnum, mis mulle väga hästi meelde jäi. hea nõuanne, mida on väga kerge anda ja lihtne nõustuda, kuid elluviimine on alati jube raske, eksole?

pimesõidust ei tulnud välja kottigi. proovisin umbes 15 korda ja parim tulemus oli 10m sõitu. lõpp oli enamasti üks ja sama – lohe kukkus maha. kui hästi läks, siis kukkusin enne selili ja lõin pea ka koos kiivriga vastu maad.

parem jalg ees slaalom on lukus. see on naljakas, kuidas mitu päeva punnid ja punnid ja ei tule suurt midagi, ja siis ühel päeval tuled ja lihtsalt teed. ei oskagi kommenteerida.

seekord oli max ka üle pika aja taas sõitmas. ega kedagi rohkem polnudki suure osa ajast täna põllul. tuul oli meie sefiiridele päris paras. ma olin nii äss mees, et sõitsin maxile ligi ja lõin talle kah siis patsu.

hüpekast üritasin ka hüpata, pooled korrad läksid nässu. ja nendest, mis tulid enamvähem välja, ei saanud telefoniga jälle pildi peale kuidagi. niiet erilist eputamist siin pole paraku.

logi

tuulepaus kestis täpselt nädal aega. viimati sai sõita eelmisel esmasbal. vahepeal käisin kord miku, kord maxiga lauluväljakult lumelauaga liugu laskmas. vasak jalg ees tuleb allasõit juba enamvähem välja, aga tahtsin kohe alguses ka parem jalg ees harjutada. kogu värk algas otsast peale, nagu poleks enne kunagi sõitnudki. kummaline.

täna käisin jüris lohetamas taas, tuult oli 12 ruudusele parasjagu, lund oli vahepeal sadanud kõvale põhjale peale ja kuna tuult pole vahepeal olnud, siis pole ka lumest tühjaks tuisanud kohti. sõita väga mõnus, kukkuda pole ka liiga valus. hüpata keeruline, sest kõige lõpus see äratõuke moment kipub nässu minema. lihtsalt ei suuda kõva põhja peal kanti hoida hästi. kui õhku sai kuidagi, siis tekkis jälle see küsimus, et kuhu ja millal maanduda. ülevalt vaadates hästi aru ei saanud kus see maa täpselt peale hakkab. no ja siis ma ikka hoidsin lohe seal üleval ega suunanud õigel hetkel alla, niiet enamasti ma ikka kuidagi selili alla potsatasin.

tagapool kusagil on seal üks pirakas kivi, mille üks külg on ilusasti kinni tuisanud ja vist on keegi seal labidaga ka silunud. igatahes vinge hõpekas. natuke kõhe küll, sest ikkagi kivist ju seest ja kivi kõrval mingi märgistuspost ka umbes kivikõrgune, aga proovisin selle pealt hüpata ikka. täitsa kift on, raisk! hüpe kestab kohe tükkmaad kauem jne. aga maandumist maha magada on ikkagi üsna ebamugav.

enamus rahvast sõitis õnneks suures tropis seal hoone ees, niiet igalpool mujal oli hästi palju vaba ruumi. kasutasin seda väikeste allatuult slaalomisõitude jaoks. nagu sõidaks mäest alla lauaga, sahmisin lohe kord ühele, kord teisele poole ja siis lauaga järgi mõnusate lundpritsivate kaartega. lahe tunne. aga ikka, parem jalg ees püherdasin rohkem lumes kui laua peal. eks lõpuks hakkas midagi jälle looma.

väike pildike ka ikka juurde. sellel ja paljudel teistel piltidel mind ennast muidugi pole. ma arvan et siin on kodanik nimega aivo, kes on tarsanliku huilge saatel just hüpeka pealt hüppamast maandunud.

sain garmini kella ka garantiist kätte. õigemini sain uue kella. esimesel lakkas kõige tähtsam nupp töötamast.

logi

äge temperatuuride vahe, eile oli peaaegu -18 ja täna +2 või midagi. andri ei jaksanud ka kodus rohkem konutada ja tahtis tulla niisama vaatama ja värsket õhku hingama. tuult väga polnud, aga zephyriga sai sõita. õnnestus mõneks triibuks isegi andrile trapets sokutada ja lohe külge kinnitada. lauasaapaid tal polnud, aga noh kuidagi sai sõidetud.

pärast triibutasin niisama enamvähem sama rada pidi edasi ja tagasi, varvuli ja kannuli, proovisin ka natuke hüpata, aga see lõppes nii, et hüppasin lohe alt läbi ja kuna tuul oli nagu ta oli, ehk ega teda eriti polnud, siis lohe kukkus taevast alla ja mulle peaaegu pähe. vimplesin seal ringi et liinid mulle peale ei satuks ja kui lohe oli maandunud, siis krabasin sellest lihtsalt kinni – nii lähedale tuli. päris omapärane elamus.

logi

õige, käisin õhtul ju jüris triibutamas ka. oli juba üsna hämar ja lõpuks käis sõit tartu mnt tänavalaternate valguses. sõit seekord natuke keerulisem, kuna lisaks pimedale oli lumi ju siiski üsna jäine ja konarlik. võtsin olukorrast mida sain, harjutasin veidi varvuli sõitu ja lohe juhtimist ühe käega. ei ole nii kerge kui telekast paistab. sõrmed ju külmetasid ka natuke.

a muide seal hoone juures toimus midagi kummalist. aloha kirjades muhvikaga olid seal tüübid, kes panind mingid prožektorid tolle laohoone seina valgustama ja ehitasid sinna lumest midagi. ei tea kas kavatsesid hakata selle najal hüppama või mida?

logi

täna oli valtus teine kabeturniir. rahvast oli tubli jagu rohkem kui eelmisel aastal, aga minuarust mahuti kenasti ära ja üldse paistis, et üritus läks ilusti korda.

mis selle allveekabe point on, on raske seletada. aga mulle tundub nii, et kes juba allveekabet mängib, see võib teha peaaegu ükskõik mida, ning see võime… on ju lahe?!

nägin täna valtus ka oma tädide esindust tuntud headuses. täditütreid ka, muide. olgu nad tervitatud! eriliselt jäi meelde mari, kes iga kord, kui ma tast mööda läksin, midagi laulis seal. ma nagu ei osanud midagi kohast vastu öelda või laulda ja see jäi natuke närima. aga nüüd sain ta siia pealkirjaks panna ja saan ehk rahulikult magada.

öösel tuli törts lund peale, täna käisin jüris kohe proovimas ka. seal kuuri ees, kus harilikult põhimöll käib… umm, ütleme nii, et seda võisid nautida hirmsa vibratsiooni, raputamise ja hästi ebaühtlase tuule austajad. tuul tuli otse üle hoone ja keerutas seal platsil omajagu.

aga tagapool sai sõita küll. seal, kus sulaga eriti keegi ei sõitnud, oli kõva alus sile ja natuke oli uut lund ka pidama jäänud kohati. igatahes risto kiitis et kui tahad pane või peakat.

lisaks sellele peaka-jutule jäid veel kolm asja meelde.

esiteks lõime marttiga üksteisele vastu sõites patsu. polnud enne ette tulnud.

teiseks, päris kift trikk on sõita tartu maantee teetammi mööda natuke üles ja siis hirmsa hooga alla tagasi. ühe korra käis mu lohe peaaegu tee peal ära. huhh.

kolmandaks avastasin enne äratulekut, et põllutee serv on üsna sile ja tuul sobis kenasti, et mööda seda kitsast siledat osa sõita. sain harjutada varvuli sõitu mõlemat pidi. vasakule poole on kuidagi ebakindel, ei teagi miks.

rada google mapsis

uhh, windows pakkus live writeri nimelist programmi, mis peaks oskama saata sissekandeid otse ajaveebi, testin siin et kas tõesti oskab mu wordpressile ka sisu saata.

eile kohevile küntud sulalumi oli tänaseks ilusti ära jäätunud. tuul oli seal 7 m/s kandis ja juba jalutasin cataga põllule, aga vaatasin siis mis seal toimus ja otsustasin ringi 7 ruuduse kasuks. õieti tegin kah. jäisel kardulapõllul piisas sellest küll ja veel. otsisin tükk aega kohta, kus eilseid jälgi oleks võimalikult vähe. alul sõitsingi rööpi tartu maanteega, aga pärast kobisin teisele poole põlluteed. seal oli tegelikult üsna mõnus lume poolest, aga tuul tundus natuke nadim. igatahes 15km tuli kokku ikkagi.

View Jüri, Instinct Sport 7, Ull in a larger map

kased hoovis kõikusid hoolega ning sosistasid, et kuule mine vaata mis seal jüris tehakse. endiselt oli sula, aga lumi rohkem kokku vajunud ja kinni sõidetud. algul sõitis ainult paar lohet ja keegi filmis mingi suure kaameraga seal seda pulli. operaator muigas seal et no väga ilus, aga natuke liiga kaugel et korralikult purki saada… kuid eks ohutus on ju ka tähtis eksole.

sõitsin eemal. hüpped tulid head kõrged, tuul ju puhus. maandumised kõrgematel hüpetel ilusamad kui madalamatel. varvuli sõit tasapisi edeneb. nojah, sõitsin kuni tagumik päris märjaks muutus, siis veel natuke ja siis veel. lõpuks tulin ikka kodo ära.

ahjaa, katsetasin My Tracks nimelist programmi androidi peal. see logib gps abil liikumist ning näitab kaarti ja graafikuid ja numbreid. pärast saab logi google mapsi My Maps alla üles laadida. noh vähemalt saab jälle logid netti toppida. patarei kulub mytracksiga kiiremini kui gps logger nimelise, palju lihtsama vidinaga. kahjuks ei oska ma gps loggeri produtseeritud gpx faile kusagile sedasi netti laadida, et neid kerge vaadata oleks ning need alles ka jääks. ja ega ma ei ole otsinud selleks mingeid väga keerulisi lahendusi.

View Jüri, Catalyst 12 in a larger map

esimene sulasõit sel aastal. jüris paras laulupidu, igal viiendal autol lohekoolituse sildid küljes. libisemine on miinuskraadidega minuarust etem. tuul oli täitsa normaalne, aga enamus sellest kulus vähemalt mul laua libisema saamisele. seal põhiplatsi peal ilmselt sõideti lumi kinni ja libises paremini, aga seal oli ka sehoke liiklus et kole. ma sõitsin neist tublisti ülestuult omad rajad, harjutasin varvuli sõitu ja keksisin niisama.

seal jürikandis elab (või vähemalt sõidab tihti) üks mees, kellel on kaval moodus koera jooksutada. mees sõidab autoga mööda teed vaikselt ja koer sörgib järel. aga veel rohkem kui auto järele sörkimine, meeldib koerale lohesid taga ajada. nägin seda koera ka täna seal lohesid taga ajamas ja lõpuks oli vist minu lohe talle kõige lähem ja ta hakkas seda taga ajama. noh ma siis jooksutasin teda natuke. pärast tuli peremees koera põllult ära kutsuma ja mul oli siis hea võimalus koera nina ees edasi tagasi sõita allatuult kuni koera peremeheni välja. ta veel uuris et kas lohetajatel on mingi vorst või asi kaasas, mida koer nii väga kätte saada ihaldab .)

hommikul toa aknast välja vaadates erilist lootust polnud. aga natuke enne lõunat vaatasin jututoa aknast sisse ja seal seati end jürisse minekule. läksin ka kaema.

seda ka, et max teeb ikka tööd ja andril õnnestus haigeks jääda uuesti. saagu mõlemad kiiresti terveks!

põllul oli rannajoont muudetud. parkimiseks ruumi tehtud sahaga ja keegi oli oma traktoriga ka põllule natuke lund kuhjanud. seda kuhja pärast martti jt. seal labidatega silusid et sellest tore hüpekas trimmida.

sõit algas 12 ruudusega, ehkki väga ülearu midagi ei puhunud. tuul aga tasapisi tõusis ja sõita sai nõrkemiseni. täna tundsin, et tuul on puhanguline. isegi catalyst tõmbas kohati üsna järsku. õnneks palju õrnemalt ja ettevaatlikumalt… st, ömm, mehiselt nagu tume õlu!, jah, nii ta tõmbas. kui õnnestus õigeks ajaks end hüppele sättida, siis sai päris kõrgele. kas just teise korruse aknast sisse oleks saanud hüpata, seda ma ei tea, aga selline tunne et ühekorruselise katusele oleks saanud ilusti. naljakas asi tuulega oli see, et ta puhus kõrgemal veel kuidagi eriti tugevasti, niiet hüppad üles ja kui oled juba kõrgel, siis tunned järsku et nüüd tõstis veel natuke.

varvuli sõitu proovisin kah. tuli paremini välja kui seni. kõigest hoolimata olin lõpuks ikka üleni lumine. peab kaaluma jope sisse trapetsi konksu jaoks eraldi luku paigaldamist. mitte et külm oleks, aga niisama kipub lund jääma selja ja trapetsi vahele. seal see lumi lõpuks sulab, selg saab märjaks. külm ja märg ei võrdu millegi tervislikuga. näis kas ohtra fastumiga mätserdamine aitab.

vend mikk sai jõuludeks lumelaua. saapad olid tal enne ning sidemed pärast. eile siis läksime laululava mäe pealt lauaga alla laskma.

minu varasem kogemus mäe otsast lauaga alla laskmisest on väga väike. kunagi ammu olen ühe korra madalast mäest puudris otse alla libisenud ja nüüd jõulude ajal antsla staadioni mäest kah. aga sellist ilusat laia slaalomit ühe kandi pealt teisele, pole teind.

esimene üllatus oli see, et laulukaare juures selle mäe peal polnudki pinke. olin kogu aeg mõelnud et mis kuradi moodi nad seal liugu lasevad, aga oeh, seal ju igavene lai värk. läksime aiaga eraldatud tuletorni poolse serva juurde, kus nagu ohtlikud loomad puuris, noored ja vihased lumelaudurid igasugu torusid ja palke mööda sõitsid ja trikke tegid. mõned head hüpekad olid sinna ehitatud, neist nad siis ikka hüppasid. õnneks oli umbes pool rahvast lihtsad harjutajad, kes ei teinud eriti mingeid trikke vaid lasid lihtsalt mäest alla.

tuli välja et mikk oskas lauaga alla lasta väga ilusasti. kohe hea oli vaadata. mõnus lai slaalom. mul õnnestus alguses ikka iga laskumine kolmeks-neljaks etapiks jagada. et siis tuli ette kukkumisi või nii. aga mikk vaatas ja ütles rahulikult mis oli hästi ja mis põhjustas kukkumise. nii ma siis proovisin ennast parandada ja tegelikult jäin lõpuks täitsa rahuli. “imelik tunne”, mis takistas varbapoolsel kandil libisemist jäi iga korraga aina väiksemaks.

kogu tarkus ongi vist selline, et toetama peab selle jala peale mis läheb ees ja pöörata tuleb tagumise jalaga. see andri kolleegi antud näpunäide, kuidas käsi tuleb hoida laiali kord laua suunas ja siis kui pöörata tahad, siis risti lauaga kuni ülejäänud keha koos lauaga ka järele tuleb, osutus samuti tõeks.

kõige raskem osa on ikka see mäest üles ronimine. seal on tegelikult tõstuk ka, aga meie kasutasime tõstukist kõige kaugemat mäe serva, niiet poleks olnud eriti praktiline sellega jamama kahata. ja noh, väike trenn ka ju!

kõlab provokatiivselt? lahe!

1. hommikuks oli maja ümbrus lund täis tuisanud ja tuiskas aina juurde. tegin veel viimased spurdid, lükkasin lume minema ja sõitsime ära kodilasse. kodilas tuiskas samuti väga mõnusalt ning kasutasin võimalust lohetamiseks. vend mikk oli ka vaatamas ja tegin 10 väga tempokat minutut sõitu soomlastele kuuluva karjakopli peal tee lähedal. oeh. väga äge tuul, 12 ruudusega tolmutasin koledasti. mikule meeldis.

õhtul leiti kusagilt üks suur kast kingitustega. isegi martin oskas ühte jõululaulu. laulis seda siis korra soolos ja hiljem esinesime triona. päris kift värk. vennapoeg mathias oli ka hunniku lühikesi salme ise välja mõelnud. asjalik tüüp.

1. sõitsime veel korra tallinna tagasi, lund oli jälle kõik-see-ilm täis. lükkasin veel nii palju kui jõudsin. lasin kombeka pesumasinast läbi ning sättisime end martiniga teele antsla poole bändilaagrisse. jõudsime kohale alles õhtul. pakuti suppi ja saadeti sauna. veidi kühveldasime lund kah, et autod ilusti parkima mahuks ja ise ka seal ümber liigutada saaks. trummid jäid autosse.

2. käisime haanjas suusatamas. martinile oli see teine kord suusad alla saada elus. eks ta alguses rohkem nagu pardipoeg seal liikus, ebakindlal sammul, käed külgedele laiali ja suusakepid sealt rippumas. minna võis ainult paremaks! jällegi õnnestus tal mind üllatada, sest julges seal pikkadest laskumistest alla lasta ning ei löönud poolel teel araks. olin salaja väga uhke selle üle. antslas käisime andri ja martiniga veel staadioni juures mäest alla laskmas. martin kelguga, andri ja mina lumelaudadega. mäest ülesronimine on väsitav. varvuli kandi peale keeramine ei tule välja. aga sain mäest diagonaalis alla sõita ja siis natuke slaalomit juurde lisada. õhtul panime andriga pillid ja võimendid ja värgid üles. ennustasime dani, tõnni ja jaanika saabumise aega. arvestasime hilinemiste ja sättimise aegade ning statistikaga. paraku õnnestus neil enne antslat teelt välja sõita ja ehkki dani väiksel maasturil on nüüd ägedad talverehvid, läks ikkagi aega kuni nad põllult teele lendamiseks uue hoovõturaja kühveldasid. lõpuks saabusid ja rääkisid igaüks oma natuke erinevat lugu suurest seiklusest.

3. haanjasse suusatama kogu kambaga. martiniga harjutasime natuke suusasammu, sest kaua sa ikka paterdad sedasi. mis õhtul toimus, enam ei mäletagi. mängiti pilli ilmselt ja tehti sauna.

4. natuke oli tuult tulnud. käisime andriga lohetamas. tuul polnud väga suur, sõitsime kordamööda zephüriga. aga lumi põllul oli mõlemale uudne. selline hästi kõva koorik. kohati kandis isegi. inimese tunne jälle sees.

5. ei mäleta

6. ennelõunal midagi erilist ei tehtudki. pärastlõunal läksime suusatama. haanjasse. ilm oli -10 kraadi tuuris niiet martinil oli aeg esimesele iseseisvale suusaretkele asuda. ma sõitsin nüüd ka pikad rajad läbi. martinit enam ei näinudki. teised ikka olid näinud, aga kui üritasin neid radu mööda talle järele sõita, siis teda ikka polnud. tegin veel pikad rajad läbi ja olin juba “kergelt väsimas” kui lõpuks seal taga ühe kurvilise laskumise käigus tuli suusal talla alt mingi jublakas ära ning tegin kukerpalli. korjasin jupid kokku ja sõitsin minema. martin oli ise suusad ja värgid laenutusse tagasi viinud ja ootas rahulikult. väga hea.

õhtul tuli veel üks liisi sõbranna juurde, kes, nagu ma kahtlustasin, oligi tegelikult langevarjur. hm, millalgi tuli ju ka alla. meestega istusime saunas peaaegu aastavahetuseni. kella kuuest päeval oli alanud erinevate ilutulestike ja niisama tulevärkide shõu. liisid tegid lahedad valgustid lumest ja õueküünaldest. küll lume sisse ja küll kõrgete lumekoorikust laotud tornide otsa. ilus. nad tegid ka mitmest pillimänguõhtust räsitud toa korda kuni mehed saunas tähtsaid maailma asju arutasid. mulle on alati meeldinud kui keegi midagi koristab. retsept igatahes!

aastavahetusel lasti veel rakette ja joodi shampust ja kõik kallistasid ja soovisid teadagi midagi, ikka uut aastat! hm, ei, head uut aastat siiski! toas toimus väike esinemine ja siis tehti mõned cypress hilli ja krt teab kelle räpilood. päris naljakas oli.

1. aasta algas üsna varase ärkasmisega. andri sosistas pööningu luugist et ull, lähme lohetama või midagi. natuke kahtlane see kõik ju tundus. esiteks harjumatu et andri nii vara üleval on ja et üldse kell 1 sobib ärgata kui 6:30 magama lähed. aga sõitma me läksime ja sõita me saime. seekord võtsime sangaste lähistel antsi bussipeatuse kandis. sõitsime üsna kaldus põllu peal. väga ilusaid ja pikki hüppeid sai teha. andri leivanumber oli hüpped üle heinapallide ja minule meeldis sõita üles maantee ääreni ning lumevalli äärel väikse hüppega tagasi pöörata ning kohe vallist alla hea hooga minema kütta.

õhtul saabus ivi, kes utsitas rahvast veel edasi pidutsema. tal tuli see välja päris hästi.

1. kojusõit ei sujunud dani ekipaazhil ka seekord viperusteta. kusagil jõgevakandi metsade-põldude vahel sai neil autos kütus otsa. tõnn käis hääletades jõgevalt kütust toomas, sest lähikandi talud olid koertega tugevasti relvastatud olnud või siis lihtsalt polnud inimesi koduski hädalitestele bensiini pakkumas.

kes lugesid kogu selle kroonika läbi, et teada saada misasja see armastus täpsemalt siis siin lahku rebib, see ei pea pettumusega lahkuma. see oli lihtsalt üks neist lugudest mida seal mängiti/lauldi ja jäi kuidagi kummitama. armastusest siin igatahes juttu ei tule. lohutuseks lihtsalt mõned pildid. vanasõnagi ütleb, et parem pilt blogis kui armastus katusel.

ahjukartulid kõrvitsas © alla

kelguga õlle järel © alla. pildil: alla, andri, ull, tõnn, kuuseke