ull blog

trükkplaatide söövitamiseks on palju variante, aga põhimõtteliselt tuleb kuidagi saada trükkplaadile radade koha peale kiht materjali, mille alt vasekihti ära ei söövitata. neid radasid saab joonistada spets vildikaga või isegi tavalise permanent markeriga ja isegi küünelakiga. siis saab radade (peegel)pildi printida paberi või kile peale ja see pilt siis sealt triikraua või laminaatoriga kuumutada vase peale. see on tooneri meetod ehk toner transfer method. Ja niimodi olen peamiselt seni teinud ka oma lihtsamaid plaadikesi. see meetod on mingis mõttes kõige lihtsam ja selgem, aga kvaliteet on ebaühtlane ja raskesti korratav.

viimastel aastatel olen rohkesti hiinast kümne kaupa trükkplaatide valmistamist tellinud, aga nüüd oli vaja kiiresti vaja ühte lihtsat mod-bus UART konverterit ja mõtlesin jälle ise söövitamist proovida. esimese hooga tegin sinise spets kile peale printides tooneri meetodil, aga rajad jäid natuke hägusevõitu ja ebaühtlased. kui kile kuumutamise ajal natuke liigub või võib-olla vajutasin triikrauda liiga tugevasti – kes teab, aga põhimõtteliselt töötas küll. õnneks või kahjuks olid sisend ja väljund vahetuses ja mitte, et see antud juhul suur probleem oleks, siis ei jätnud ikkagi rahule mõte, et tegelikult peaks fotomeetodil parema kvaliteedi saavutama. ma olen seda fotomeetodi varem proovinud ja tulemus on alati palju parem, aga… nüüd jõuame selle sissekande poindi juurde. fotomeetodi ehk positive photoresist jaoks on vaja UV tundliku kihiga plaate. neid saab ise teha pimedas vastavat lakki plaatidele pihustades või lihtsalt oomipoest osta. siis on vaja rajad jällegi välja printida kilele või kalka paberile, see prinditud poolega panna UV tundliku plaadi peale, sinna siis veel klaas peale ja siis tuleb UV valgusega… ee, valgustada?. ja see ongi trikiga koht, sest UV lambid on erineva võimsusega ja siis loeb lambi kaugus plaadist ja säriaeg või noh, et kui kaua valgustad. lisaks ei taha seda UV valgust väga tuppa lasta, samas enamus nn “päevavalguslampe” annavad UV-d välja.

mul oli hästi väikest plaati vaja, niiet saagisin 75x100mm plaadi servast ca 20mm ribasid. esimene kord valgustasin 30cm kauguselt 15W wellemani musta UV “säästulambiga” laualambi sees 5 minutit. ilmutasin seebikivis – midagi ei juhtunud. siis valgustasin vist 20 minutit. no väga õrnalt oli midagi näha. lõpuks panin lambi 10cm kaugusele ja valgustasin 30 minutit – toimis.

veel märkmeid. seebikivi tuleb lahustada toatemperatuuril vees. niiet tasub ilmutusvann (jah, mul on maalt ära toodud vanad keemiakindlad vene fotode ilmutamise vannid) varakult garaazhi külmavee kraanist vett täis lasta, et jõuaks soojeneda. lahustad seebikivi puru seal ära ja ilmutamine (või kinnistamine, ma ei teagi, kumb see õieti on, vb mõlemad koos) kestis vb umbes 3 minutit. plaati tuleb liigutada ja pärast veel silitasin kummikinnastatud sõrmega plaati, et ülearune fotoresist maha uhuda. alles peab jääma radade koha peale selline lillakas poolläbipaistev kujutis. mujalt peaks olema vask puhas. seda kõike ma tegin eemal otseselt peale mitte paistva led lambi valgel, et päevavalguslambid laes mul midagi ei mõjutaks.

söövitamiseks kasutan oomipoest vabalt saadaolevat naatriumpersulfaati. see tuleb lahustada kuumas vees. ma olen seni veekeedukannust lihtsalt vanni valanud pulbrile peale. tegelikult on see natuke halb, sest liiga kuum vesi ju aurab ja ega see söövitusvedeliku aur kellelegi midagi head ei tee. edaspidi katsun jällegi vee varem soojaks lasta ja umbes nii katsumise temperatuurini jahtuda lasta (~50-60 kraadi või sutsu rohkem). lisaks aitab, kui söövitusvann panna omakorda suuremasse vanni ja see suurem vann veidi kuumemat vett täis valada, et kompenseerida söövitusvedeliku jahtumist. söövitamine ise kestab kusagil 5-10 minutit ilmselt. kuna niikuinii midagi teha pole, siis togin plaati sushi pulgaga söövitis ringi ja vaatan, et õhumulle poleks plaadi peal. vedelik hakkab tasapisi kergelt rohekaks tõmbama ära söödud vasest. siis hakkab servadest vask vaikselt ära kaduma ja siis radade vahelt. kõige kauem sööbivad ära suured tühjad alad. aga nende järgi on hea aru saada, millal söövitamine lõpetada, sest kui suurte alade pealt on vask täielikult kadunud ja ka mingeid pisikesi täpikesi enam ei ole, siis tõenäoliselt on ka radade vahed ilusasti puhtad. väga ei taha seda värki oma näole eriti lähedale tõsta. esiteks jällegi see aur ja teiseks pritsmed. söövitamisel on mul alati prillid ees ja kummikindad käes igaks juhuks. naatriumpersulfaat meeldib mulle selle pärast rohkem, kui raudkolm kloriid, et too viimane on mingi eriti jälk ollus. jääb igale poole peale, söövitab igale poole kohe plekid ja pärast pole kusagile panna ka. seebikivi ja naatriumpersulfadi olen ma lihtsalt maha jahutanud, hästi ära lahjendanud ja kraanist alla kallanud. ma usun, et see on siis torudele jms sama kahjulik, nagu apelsinimahl või kokakoola.

Miks täiskasvanud inimestel on vaja kulutada aega ja raha arvutimängudele, see on vist üks neist asjadest, millest osad inimesed saavad aru, teised ei saa sellest iialgi aru ja kolmandatel on täiesti suva. Ma ei ürita siin midagi muuta, aga tahan oma märkmed kirja panna ikkagi tulevikus itsitamiseks.

Ega mina küll mingi mängur ei ole, vahel ajaviiteks liigutan vägesid iidvanas RedAlert II Yuri’s Revange peaaegu 2,5D strateegiamängus, sest iga mäng võtab seal aega 10-30 minutit, mis on paras kogus pea puhtaks pühkimisest. Teen seda tavaliselt siis, kui on järjest mitu süvenemist ja keskendumist vajavat tülikat tööasja teha. Umbes nagu kohvi- või suitsupaus.

GTA (Grand Theft Auto) on teine teema. Kunagi Margusjal külas olles nägin tal PS3 konsooli, mille ta oli ostnud peamiselt just GTA-4 mängimiseks, kuna oli kuulnud, et see on kõige ägedam mäng üldse ja tahtis seda väga mängida. Mul tekkis siis ka suur huvi ja uudishimu ja hankisin ka PS3 ning GTA-4. Siis veel selgus, et mu telekas õieti ei toeta seda ja tuli osta ka oma esimene Full-HD telekas, mis maksis umbes 3-4x rohkem, aga oeh, YOLO. Sellel talvel kulutasin mängimisele umbes 120 tundi.

Vahepeal ei eriti midagi mänginud ei olegi. Kui GTA-V välja kuulutati, siis eeltellisin selle ka kohe ära ja ootasin vist umbes aasta või kaks enne kui see lõpuks valmis sai ja mulle amazonist saadeti. Ja siis seisis see plaat veel paar aastat (no kaua) riiulis, sest ega vaba aega pole kunagi üle olnud.

Umbes kuu aega tagasi aitasin ühel tuttava lapsel korraliku mänguarvuti kokkupanemisel ja natuke peale seda aitasin vennaraisal tema lapsele mängiarvutit valida. Ja muidugi sattusin ka ise selles keerises liiga hoogu. Otsisin oma PS3 ja GTA-V ka välja, aga praeguseks on tulnud juba next generation ehk detailsem ja parema graafikaga versioon välja kus algse versiooni omanikud pidid saama ka mingeid boonuseid. Enivei siin on mängus lihtsalt tehniline huvi erinevate asjaga seotud asjade vastu. Näiteks kui palju see PC graafika ikka parem on ja kui palju peab juurde kulutama, et seda kasutada. Minu uurimuste järgi praegu ikkagi PS4 raha eest samaväärse GTA-5 graafikakogemusega PC arvutit ehitada pole võimalik. Tehniliste parameetrite poolest vb küll, aga konsooliversioonid on paremini optimeeritud konkreetse konsooli jaoks. Lisaks on vahepeal (millal ma viimati endale PC ehitasin?) muutunud lihtsamaks ülekellamine (overclocking) suisa komponentide tootjate tasemel. Lisaks kohe kasutamisvalmis vesijahutuskomplektid protsessoritele ja ka graafikakaartidele. Kui palju neist tehnoloogiatest reaalselt kasu on ja kui palju need müra tekitavad jne, see kõik pakub parasjagu huvi. Lisaks kõditab ka mõte vb proovida lihtsamat nn custom vesijahutust ehitada. Voolikute või lausa torude lõikamine ja vajadusel painutamine, üldse selle kõige planeerimine jnejne. Lihtsalt tundub huvitav.

Kaks asja asja, mida tahaks reklaamida – LinusTechTips Youtube kanal, kus on meeletult riistvaraülevaateid ja õpetusi minule meelepärases formaadis.

Teine asi on PCPartPicker veebileht, kus saab endale arvuti komplekteerida. Kõige ägedam on nii, et valid emaplaadi ja siis otsid selle emaplaadiga kokkusobivaid muid komponente. St see sait filtreerib need ise sulle välja ja toob esile ka nüansid, mis võivad kokkusobivust mõjutada. Muidugi ma ei hakka välismaalt midagi tellima praegu, aga enamusi neist asjadest saab eestis ka ja hind võrreldes Amazon.de hindadega tuli siin umbes sama.

Mõned kiired kommentaarid ka komponentide kohta. Emaplaat on kõige odavam mATX suurusega Z97 kiibistikuga plaat, mille leidsin. Arvustuste järgi okei plaat ja toetab tootja poolt selle ülekellamist. Sellel emaplaadil on ainult üks 16x PCIe pesa ehk saab panna ainult ühe graafikakaardi, aga kahe 16x PCIe pesaga plaadid on juba kallimad ja kuna esialgu kindlasti pole plaanis teist kaarti lisada, siis ei tahtnud rohkem kulutada. Protsessor on kõige huvitavam juhtum. Intelil on ainult mõned protsessorid, mille sagedused ei ole lukustatud ehk mis võimaldavad ülekellamist ja see on neist kõige odavam. Protsessor ise on ainult kahetuumaline ja isegi hyperthreadingu tuge ei ole. Aga jällegi youtubes inimesed demonstreerivad, et selle protsessoriga arvutis GTA-5 ikkagi töötab, niiet ehk töötab mul ka. Lisaks jällegi on see protsessor meeldivalt soodne, isegi odav, niiet kui jääb väheks, siis pole häving väga suur, kui see riiulisse panna ja korralik 200+€ protsessor asemele osta. Protsessori jahutus on päris hea hinnaga nn closed-loop-cooler ehk täiesti kinnine vesijahutuskomplekt, mille lihtsalt kruvid protsessori peale täpselt nii, nagu tavalise õhkjahutuse ning kinnitad kummivoolikute otsa ühendatud radiaatori koos 120mm ventilaatoriga ka kusagile korpuse külge. Lihtsalt huvi pärast ja et jahutus ei jääks ülekellamist liiga palju piirama. SSD on minu jaoks mitteajukas (no-brainer) juba oeh, vist 5 aastat. Hinnad on soodsad ja mahud on küll tagasihoidlikud, aga kiiruse võit on nii suur, et siin pole midagi mõelda. Vennalapse arvutisse esimese hooga ei raatsitud SSD seadet osta ja 1TB HDD tundus seal ikka nii jube närvidelekäivalt aeglane, et oeh. 240GB peale peaks OS ja paar mängu ära mahtuma. GTA-5 ise tahab ca 70GB, niiet 120GB kettale vb mahuks isegi ära, aga siis ei saa sinna üldse midagi muud panna ja ma plaanin seda arvutit ikka töötegemiseks ka kasutada ja praeguses tööarvutis on 120GB-st ainult 30G vaba, niiet jah. Mälu olen ma peaaegu kõigisse arvutitesse juba mõnda aega pannud 16GB ehkki 8GB ilmselt ajaks ka asja ära. See mälu on ka natuke kiirem ehk 1866Mhz vs 1600Mhz. Huvitav asi on XMP profiilid ehk nii nagu ma praegu aru saan, ütleb mälu ise emaplaadile oma optimaalsed parameetrid ja siis ei pea ise BIOS-is midagi mässama sellega enne ülekellamist. Korpus hetkel veel tellitud ei olegi, aga ilmselt lähen natuke kallima, aga see eest ilusama ja funktsionaalsema korpuse teed. Viimati kui ma kunagi arvuti ehitasin, siis ostsin ka korraliku korpuse ja ei kahetsenud seda kunagi. Vahe odavatel ja korralikel korpustel oli siis väga suur ja ilmselt on praegu ka. Kõige tähtsam ja kallim komponent on graafikakaart ja seda valisin kaua-kaua. Lühidalt öeldes on see minuarust parima hinna-võimsuse-energiatarbe suhtega graafikakaart, mida ma osta raatsin. Peaks lubama mängida kõrge, kui mitte väga kõrge detailsusega. Mälu on 4GB, niiet ka varjude joonistamiseks peaks vunki jätkuma. Ja ma plaanin kasutada ainult 1080p (Full-HD) ja mitte suurema resolutsiooniga. Selle jaoks see kaart umbes ka mõeldud on. Lisaks saab seda vajadusel teise samasugusega rööbiti ühendada, kui selline hoog peaks kunagi peale tulema. Vb et proovida kolme monitori peal mängimist. Praegu mul kolmandat monitori kusagil pole ja pole ka plaanis soetada. Kui keegi tahab anda vana 24″ Delli HD monitori, siis võtan meeleldi vastu.

Nii, siin see konf ja jutt nüüd on tulevikus meenutamiseks, sest kindlasti tekib kunagi kellelgi küsimus, et mis mul küll mõttes oli…

PCPartPicker part list: http://de.pcpartpicker.com/p/FvZT7P

Price breakdown by merchant: http://de.pcpartpicker.com/p/FvZT7P/by_merchant/

• CPU: Intel Pentium G3258 3.2GHz Dual-Core Processor (€71.90 @ Caseking)
• CPU Cooler: Cooler Master Seidon 120M 86.2 CFM Liquid CPU Cooler (€59.95 @ Amazon Deutschland)
• Motherboard: ASRock Z97M Anniversary Micro ATX LGA1150 Motherboard (€90.89 @ Amazon Deutschland)
• Memory: Kingston Fury Black Series 16GB (2 x 8GB) DDR3-1866 Memory (€121.85 @ Amazon Deutschland)
• Storage: Kingston SSDNow V300 Series 240GB 2.5" Solid State Drive (€92.94 @ Pixmania DE)
• Video Card: Gigabyte GeForce GTX 960 4GB Video Card (€261.99 @ Amazon Deutschland)
• Case: BitFenix Prodigy M Midnight MicroATX Mini Tower Case (€77.64 @ Amazon Deutschland)
• Power Supply: Antec Green 450W 80+ Bronze Certified ATX Power Supply

Total: €777.16

Prices include shipping, taxes, and discounts when available

Generated by PCPartPicker 2015-05-16 09:52 CEST+0200

mõned nädalad tagasi peaaegu impulssostsin endale nutikella sony smartwatch 3. kas ma kahetsen seda ostu, mida ma sellega teen, mis on elu mõte ja kuhu on peidetud rahapada? loe edasi ja saad osadele küsimustele vastuse.

sündmuste ahelreaktsooni vallandas üks hellointernet’i episood ja seal räägiti tegelikult apple watchist ettevaatavalt, st grey tellis endale selle ära mõttega, et võib-olla see osutub halvaks ostuks, aga võib-olla on see hästi mõnus ja elementaarne asi, nagu kunagi oli nutitelefon. ja ma mäletan hästi milline oli minu esimene nutitelefon ja milline oli esimene, millaga ma tegelikult rahul olin. lisaks on läinud nutitelefonid nii suureks, et neid iga piiksu peale või kella vaatamiseks taskust välja koukida, eriti paksude riiete ja kehva ilmaga, on tülikas. niiet võib-olla aitab nutikell siin natuke kaasa. igatahes oli sinnamaani suhtumine pigem skeptiline. aga eks mõte hakkas vaikselt ikkagi idanema ja ükspäev, kui hilja õhtul jäi üks tähtis info kätte saamata (et oli vaja hommikul vara tegutseda), siis lõin käega – äh, ostan endale ka. ja ma ei teadnud nendest midagi. mul on sony telefon ja esimesena vaatasingi, kas sony ka midagi pakub ja pakkuski. paistis viisakas ja no hind oli igal pool ühesugune 249€. kusjuures apple watchi alghind pidi olema pigem 350€, niiet hind tundus okei. pm ostsin ära tund aega hiljem ja ei meenu, et ükski vidinaost kunagi nii kergelt oleks läinud, sest alati käib agooniasse kalduv eeltöö ja uurimine ja valikuraskused. mitte seekord.

peamiselt on see kell ikkagi telefoni pikendus. jalutades on telefon taskus ja kui mingi teade tuleb telefoni, siis kell väriseb natuke ja saan sealt vaadata kes ja mis teemal sõnumineeris. lisaks saab sealt tõesti ka kella vaadata. kellas on android wear tarkvara, mida arendab google ja seda kasutavad mitmed teised nutikellad ka. tänu sellele on paljudel rakendustel (skype, fb, endomondo, glympse, beyondpodcast, navigation jne) sees android weari tugi ja see töötab hästi naljakalt. sina ei pea kellale ühtegi programmi peale panema, alguses paaritad telefoniga bluetoothi kaudu ära ja ongi  kõik. kui mingi rakendus telefonis käib, millel see android weari tugi on olemas, siis lihtsalt saadab kella ekraanile ka teavitusi. lisaks saab näiteks fb sõnumile vastata püstise pöidlaga, saab podcasti või musa pausi peale panna, endomondot pausida jne. ei saa teha kõike, aga saab teha täpselt nii vähe, kui vajalik. ainuke asi, millest ma praegu puudust tunnen, on just seal fb äpis ka pöial alla nupp, aga inimesed, kes oskavad, küsivadki seal küsimusi nii, et saaksin vajadusel püstise pöidlaga vastata ja siis on neil info käes.

tuli välja, et üks sony smartwatch 3 unikaalne omadus on sisseehitatud gps, mis töötab ka ilma telefonita teatud spordiprogrammidega. võib telefoni jätta koju, või kaldale… hmm… kuiva ülikonna peale mulle see kell hästi ei mahu, aga kui ilma kinnasteta surfamine algab, siis proovin ära. jah, kell on sama veekindel, kui mu tavaline garmini gps kell. IP57 vms.

kõige ägedam funktsioon, mis ka ajendas seda lugu siia tegelikult kirjutama, on google fit tugi. mis on google fit – ega keegi ei teagi. sest sellest pole erilist kisa tehtud. see sisuliselt AI (tehisintellekt), mis käib sinuga kogu aeg kaasas kella sees ja jälgib su liikumist. see saab ise aru, kui sa jalutuskäigu ette võtad või jooksed või rattaga sõidad. ise ei pea midagi käivitama ja seiskama ega ka ütlema mida sa nüüd siis teed. ise jälgib ja analüüsib ja kokkuvõtteks annab sulle infot selle kohta, kui palju sa päevas liigud. näed ka, kui palju on veel puudu päevasest ettemääratud normist. mina midagi ette pole määranud, ta ise pakub välja, et võiks päevas liikuda tund aega. google fit on võrreldes muude liikumisäppidega ülilihtne ja nudi, see isegi ei jälgi su träkki, vaid salvestab ära umbkaudse piirkonna, kus sa liikumist alustasid. tervise seisukohalt muidugi pole seda träkki vajagi. kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma isegi ei tea, kas ta kilomeetreid loeb või ainult aega. aga jällegi… hästi lihtne, aga kuna see absoluutselt midagi küsi ja jälgib vaikselt ja nutikalt kõiki ise, siis tundub see mulle kuidagi sümpaatne.

vist kõik android weari nutikellad saab seadistada ekraani kas täiesti välja lülitama või siis kustutavad ainult taustavalguse. minul on see viimane, st niisama näeb ka kellaaega või mis iganes seal ekraanil parasjagu on, aga kui teha see käekella vaatamise liigutus või vajutada ainsat nuppu või vajutada sõrmega ekraanile, siis hakkab taustavalgus tööle ja näeb paremini. sellises režiimis peab aku vastu terve päeva. öösel laeb, hommikul panen käele ja õhtul on 35-65% akut veel täis. sony kella ainuke nõme omadus on, et laadimiseks peab kummist veekindla klapi micro-usb pesa eest ära nokkima ja sinna kaabli kuidagi sisse sudima. teistel kelladel on vist kõigil spets laadimisalus, kuhu on palju lihtsam ühendada. aga eks see on kaheotsaga asi, sest seda kella saab laadida suvalise micro-usb kaabliga suva kohas.

hääljuhtimine on hästi naljakas asi, sest eestipäraseid nimesid on kohati väga keeruline inglise hääldusega öelda, aga no näiteks “okay google (mis aktiveerib häälkäsklused) call martti raavel” töötab küll. või kui on lühinumbrid, siis neid tunneb ka päris hästi ära. helistama paneb kell muidugi hoopis telefoni ja ma kasutan seda vahel autoroolis. räägitakse, et sellel kellal töötab hääljuhtimine/kõnetuvastus väga hästi (võrreldes konkurentidega?), aga siin on ikka selline pikk tee veel minna ja kui rääkida tehisintellektidest, siis njah, see näitab justkui praegust taset.

üks “käepärane” häälkäsklus on veel “take a note” ja siis mis see note on. minu mälu töötab selliselt, et pisikesed asjad ei tule alati meelde, sest neid on nii palju. aga kohe kui mõte tuleb, saad ühe-kahe sõnaga märkme teha ja ükskõik, kuidas kell seda tekstiks tõlgib, saab seda pärast gmaili postkastist helifailina maha mängida ja info ei lähe kaduma.

lisaks “set timer for five minutes” tuleb ka juba üsna automaatselt, kui ahju sooja panen vms.

neid asju on veel, miski neist pole asendamatu, seda kindlasti mitte, aga lihtsalt mugav, kuna kell on envei juba käe peal.

ühe korra on kell ka täiesti kokku jooksnud, niiet mitte miski ei aidanud ja tuli lasta seista üleöö, kuni aku tühjaks sai. paar korda on veel ekraan hänginud, aga siis on nupu allhoidmine ellu äratanud taas. umbes nagu esimestel nutitelefonidel oli. ei midagi väga hullu õnneks. kord nädalas vb.

mõned asjad on veel natuke kummalised, niiet soovitaks ikkagi pigem ainult seiklushimulisele tehnikahuvilisele. päris valmis see nutikellandus kindlasti ei ole ja probleemid on minuarust pigem filosoofilised kui tehnilised. mida peaks kell tegema, kui palju peaks saama sellega teha. kus jookseb piir selle vahel, mida peaks saama teha kellaga ja mille jaoks on lihtsam telefon kätte võtta. seda maad alles kombitakse ja ilmselt tuleb siin veel palju muutusi. ma ise olen pigem praegu sellel arvamusel, et kell ei peaks asendama telefoni ja pigem võiks see aidata olukordades, kus telefoni tõesti kätte võtta ei viitsi. just see ei/jah vastamine, play/pause, note ja siis need käekoputusega teavitused olukordades, kus telefoni kätte võtta on lihtsalt kohatu või võimatu (rattaga sõites näiteks).

igatgahes mina olen hetkel sedavõrd rahul, et kasutan iga päev ja tunnen, et midagi on puudu või olen oma infovõrgust kuidagi lahti ühendatud. ma tahan seda ka kindlasti öelda, et kella abil ei ole minu nuti- ja netiseadmetega suhtlemine kuidagi suurenenud, vaid vastupidi, vähenenud. teateid ei tule palju ja ma saan rahus tegeleda muude asjadega ja ei pea pidevalt telefonis või arvutis käima tsekkamas, ega pole tulnud mingeid uusi teateid.

näis kui kaua need seisukohad nüüd kestavad. aga vähemalt on hiljem millega võrrelda.

valimiste ja poliitika teemadel pole viitsinud eriti sõna võtta, sest sellega ei ole võimalik mitte midagi võita. samas ma usun endiselt selle blogi sotsiaal-terapeutilisse mõjusse ehk mõjju – loodan peale kirjutamist sellest teemast ise rahu saada. et ei tuleks tihtilugu mõttesse. aga see pole siin mingi küll-mina-juba-tean tüüpi infobulletään, vaid niisama suvalise kodaniku järjekordne heietus hetkeolukorrast.

ma olen rapla valla kodanik ja ehkki on väga lihtne e-hääletamise võimalus, siis vahel käin ikka õigel valimistepäeval ka kodila raamatukogus omale saadikut valimas.

esimesed valimised, mis meenuvad, on tegelikult nõuka-ajast, kui valimistepäeval näidati kooli saalis kino, mis oli muidugi lastele väga tore asi. isa, kellega mul need käigud ikka seostuvad, oli ära hääletanud ja selle küsimise peale alati vastas, et hääletus on salajane  ja ta ei pea oma kandidaati avaldama. see muidugi lisas asjale tähtust ja salapära. samas muidugi ma ei tea mida seal nõuka-ajal üldse valida oli või mis sellest olenes. aga juu midagi ikka – et kas kamandavad inimesed, keda sa juba tead, või siis mingid krt-teab-keslased.

ev ajal meil kahjuks kinu ei näidata, aga ma olen ikka vähemalt ühe korra ka martini ja nüüd siis kärdi kaasa võtnud, et neist ikka vastutustundlikud kodanikud kasvatada. need lastega käigud on üldse hästi toredad, sest valimiskomisjoni liikmetega on mul tükk ühist ajalugu. õpetajad, raamatukogu töötajad jne – selline usaldusväärne ja väärikas seltskond. alati rõõmsameelsed ja positiivsed minuarust. dokumenti pole minult kunagi küsitud, sest ma esitan selle ilma küsimatagi. ma olen täiesti kindel, et nad tunnevad kõiki oma ringkonnas hääletajaid nägupidi ja nad ei lase neist kellelgi häält anda ilma dokumenti kontrollimata. professionaalne värk ma ütlen teile, mingit valskust seal kindlasti ei tehta. nii nagu mina aru saan, siis nemad ise loevad õhtul need hääled ise üle ka, panevad oma allkirjad ja saadavad ära. võib-olla on veel mingeid lisavaatlejaid. pole nii hästi kursis. aga muidu tundub see salajase paber-hääletuse süsteem ikkagi veidi kummaline. selle usaldusväärus põhineb ainult valimisjaoskonna inimestel. antud jaoskonna personali ma muidugi usaldan sama palju, kui oma digiallkirja, aga millest see “ausad valimised” rühmitus jahub, ei saa küll üldse aru.

mul pole mingit illusiooni poliitika täieliku aususe ja läbipaistvuse suhtes – ühiskond koosneb inimestest, kes on, nagu klassikud ütlevad, nii nagu nad on loodud, või isegi hullemad. ma olen valinud kahe põhimõtte järgi – kas inimest, keda ma usaldan, olgu ta siis mis erakonnas või grupis, tahes… või siis just erakonna järgi, kui ma arvan end nägema nende reaalseid tegusid ja saavutusi ja see juhtub mulle meeldima. praegu ma olen küll eesti riigiga rahul ja mitte seda segi ajada eesti eluga. kuigi ma olen ka sellega rahul. kuritegevus on madal, tarkasid inimesi leidub, vaeseid on vähe*. ettevõtlikel on head võimalused äri ajada ja seeläbi ühiskonna nõrgemaid liikmeid tasapisi aina rohkem toetada. muidugi võiksid pensionid, õpetajate ja med-töötajate palgad olla kõrgemad, lapsetoetused muidugi ka. aga väikeetevõtjana, no heaküll, iseenda ja siis veel natukese tööandjana, olen sunnitud tõdema, et asju ja ei saa ehitada ideaalidest. selleks, et midagi paremaks läheks, tuleb vaadata olukorda realistlikult, valida realistlik suund ja teha selles suunas palju reaalset tööd. nutikus ei tee ka paha. negatiivne suhtumine kisub arengut ainult tagasi. see, kui lubatakse vähendada maksusid ja ühtlasi tõsta toetusi on minuarus võimatu ja populistlik ja püütakse inimesi, kes on kaotanud elus usu paremale tulevikule ja kes pigem valivad ilusaid lubadusi, mis kunagi ei täitu ja süüdistavad selles lõpmatuseni kas koalitsiooni või opositsiooni, kui karmil reaalsusel põhinevaid väljavaateid pisikeste sammude haaval edenemisele ning tunda rõõmu sellest, et elu vähehaaval ikkagi läheb ju paremaks, kui seda ainult märgata taipad.

• see väide väheste vaeste kohta tahab täpsustamist. ma vaatan, et inimesed sõidavad liisinguautodega ja poodide parklad ja müügisaalid on rahvast täis. ei paista nagu vaesus. ja kui nende vanemad elavad maal, siis neid nad ju ka aitavad. alati võiks olla rohkem, ükskõik kui palju sul on. sageli virisevad kõrgemapalgalised isegi rohkem, kui need, kellel on tõesti enne palga- või pinsipäeva taskus ainult käed, näos aga rõemus meel.

ja vaeste vähesus on minuarust väga hea asi. kui vaestel on riigis liiga hea elada, siis ei viitsi inimesed enam tööd teha, sest lihtsam ja mugavam on olla riigi ülalpeetav vaene. lisaks tuleb neid nn vaeseid ka mujalt sisse ja nõuavad eneste ülalpidamist. ise ajaviiteks kasvatavad kuritegevust. võta Rootsi või Prantsusmaa – kas me ikka tahame sellist elu? mina ei taha. seepärast ma ei toeta progresseeruvat tulumaksu suuremate toimetulekutoetuste tõstmise nimel. siia see kalade ja ritvade lugu ka. ja muidugi vajavad osa inimesi tuge, aga olgem sellega mõistlikud.

seekord ma valisin erakonna järgi. oma nimekirjast neid, kellest polnud kuulnudki googeldades leidsin ühe sümpaatse kandidaadi. tõenäoliselt mandaati ta küll ei saa, aga fb sissekannete järgi tundus reaalne ja ehe inimene. mind müüs lugu lapsest, kes rääkis, kuidas iga päev algab valikuga – kas tõusta üles ja asuda oma unistusi ellu viima või siis jääda voodisse edasi unistama.

mõned head päevad on olnud väike väikeste tülikate asjade ärategemise mõttes päris edukad. olen majas tasapisi lambilüliteid vahetanud uuemate retrolülitite vastu seal kus vaja ja ühe pistikupesa vahetasin kah ära, et saaks ühest kaks jne. eile ja täna hakkasin garaazhis ka kohvilaua kohale seinale kinnitatud telku ja laual veekannu jaoks korralikku kaabeldust vedama. ja kui juba tegemiseks läks, siis muidugi paar cat5 kaablit ja pesa kah ühtlasi. niiet tubli jah?

erilist rõõmu tehtust tegelikult ei olegi, sest kuidagi jube kaua võtab see kõik aega ja väsitab ära ka. eile panin rennid seina ja siis täna käisin otsimas elektroskandiast ja esvikast ja espakist puuduvaid vidinaid. muideks mul on siin legrandi mosaic sari, mida õnneks müüvad mitu firmat, aga kõiki asju laos neil ikka pole. aga kombineerida ei keela keski! a ma tahtsin öelda, et peale hilist ärkamist ja tööasjade ajamist poetiiru tegemine võttis kogu ülejäänud tööpäeva. huhh. krt, kuidas aeg lendab. istud kodus ja nokid midagi arvutis või vedeled niisama ja ei ole üldse siukest tunnet, et aeg kiiresti läheb, aga vot tee midagi, siis kohe kihutab. ja ehkki üht-teist saab tehtud, siis kuidagi kahju on ka veel sellest ajast. või krt ma ei teagi. krt krt jah, võtab vanduma.

aga ega ma ainult varjatud enesekiidu mõttega seda lugu täna siia ei kirjutand siiski. ma olen vist varem maininud ka, aga teen seda uuesti, et ikka ilge retsept on tekkinud selle olemise endiste majandusjuhatajate suhtes. ma olen kuidagi ikka harjunud, et midagi on pidevalt lohakil ja tegemata, sest junou… noh põhjust ikka leiab. siin on aga näha, et mingi ajani oli kõik pidevalt väga korras. ja mul on kaks teooriat selle kohta. esimene, et oligi siuke hoolas härra, kes üle kõige armastas seda, et asjad on korras. või siis vihkas seda, kui asjad ei ole korras. ja teine teooria on, et hoopis perenaisega oli nii ja ta sundis härrat kõike pidevalt kõpitsema. ja muidugi kui sul juba siuke proua kodus on, siis vast hea meelega parem leitakse lõpmatuseni kusagil midagi kõpitsemist, et saaks rahus olla ja teha.

muidugi umbes kümne viimase aastaga vms on asju minna ka lastud, aga see aja-joon on selgelt näha. ma olen siin muide veel vahepeal võtnud kipsikrohvi ja vett ja silunud ära need augud garaazhi seinas, mis jäävad peale sealt kruvide eemaldamist. noh kui on midagi kruviga seinas olnud ja siis see ära võetud ja jääb kruvi auk. ja kõik on nüüd kinni pahteldatud ilusti, ise olen üsna uhke. siit järgmine samm on veel ainult seinte uuesti ära värvimine, aga see tundub veidi liiast. ma proovisin mõnes kohas krohvitud ja värvitud seinu seebivee ja harjaga pesta, et autoremondist õliste buffaika hõlmadega ära määritud või niisama igasugu õlide pritsmetest määrdunud seinad ilusamaks saada. kergema mustuse saab isegi maha, aga õli- ja laki- ja värvitilgad ei tule maha mitte.