väiksed lumised jõulutervitused antslast!
ämber on kaasas seente jaoks. samet-kõrges ei külmu ära, neid saab talvel ka korjata, kui ainult üles leiad. meie saime paar päris head seenelisandiga rooga neist.
jõulumeeleolu loomiseks ka üks looke – pühaöö
liisi mängis trummi, andri kitarri ja mina klahvpilli
häid pühi kõigile!
tallinna vana kalasadama akvatooriumis tehti padi nordic night dive nimelist üritust. ürituse mõte oli selline, et hästi palju sukeldujaid üle põhjamaade ja eesti läheb korraga sukelduma öösel. mineku mõte oli aga see, et polnud seal enne käind ja polnud üldse seda eesti öösukeldujaskonda näind.
minnes oli küll mõte, et vaevalt seal peale korraldajate mõnda tuttavat tegelast kohtab, aga võta näpust. meie auto parkisid karpi kinni meelis ja peep, niiet tuttavaid nägusid kuipalju. kes oli tulnud uue reguga ja kes uue millegi muuga, minul olid uutmoodi kuivad kindad. kindad ise olid samasugused, nagu need kuivad kindad siinkandis ikka on – need helesinised. mul oli aga rõngasüsteemi asemel kinda külge samasugune kummist mansett liimitud, nagu kuiva ülikonna varrukatel käivad. selline õhemat sorti talvekinnas oli käes, kinda serv kuiva ülikonna manseti all, et õhk saaks ülikonnast kindasse ja vastupidi ning et randmel väga külm ei hakkaks. kinda mansett omakorda käib varrukamanseti peal. ütlen kohe ära, et see süsteem osutus veekindlaks, käsi oli pärast täiesti kuiv, aga mansetid on mul liiga tugevasti ümber käe ja kippusid pigistama. ma arvan et tuleb teha teine paar kindad ja panna need õhemast silikoonist mansetid, mida saab ise trimmida.
sukelduma läksime kolmekesi – martti ja meelisega. seal on selline laugem koht, kust saab sisse jalutada. algul läksime alla, vesi ikka päris sogane. veitsa passisime seal ja siis suundusime edasi, soga lõppes ära ja edasi oli nähtavus päris hea. palju parem kui oskasin oodata. hoolimata sellest, et vees oli korraga, nagu hiljem selgus, 45 tegelast, polnud esialgu teisi eriti näha. siit-sealt muidugi kellegi lambikuma paistis, aga muidu üsna rahulik. kuni äkki tulid ei-tea-kust välja kaks torpeedot, snorklid küljes ja puha, ujusid hästi põhja lähedalt meie alla ja jäid sinna kohmitsema. ja kui mina jõudsin muigama ja olukorra koomikast rõõmu tundma hakata, siis nad muidugi torpeteerisid kuskile edasi. suht lõbus seik selline.
nägime lestasid ja ahvenaid ja emakalu, külmkappi, autorehve, plekkpurke ja muud taarat. muideks kui ma õigesti kuulsin, siis eesti esimene aware üritus tehti seal kalasadamas. eks see praht on siis kõik sinna peale seda kogunenud.
väljatulekuga oli see nali, et kohe üks hääl kaldalt seletas, et jajaa, sukeldujad on kõik joodikud – tuli ja pakkus kohe rummi. meie marttiga muidugi eiei jne, aga meelis tuli ja rüüpas lonksukese ning tegi ähh kui hea vms, siis ma pidin ka maitsema. oli küll krdi hea raisk.
ps! muideks ma jätsin siit välja selle, et ma unustasin tegelikult oma raskusvöö maha ja pidin kasutama juhuslikult kaasas olnud 5 kg vööd ja rahvalt kokkulaenatud tinapätse. lisaks jäi välja meelise regukonf. ma olin enne näinud küll, kuidas kuskilt volla vahelt veitsa õhku muliseb, aga tal tuli ma arvan iga tihendi vahelt mis seal on, väike nire. kuidas see on võimalik, ma ei tea. ilmselt on tal see kama liiga kange hapnikuga kokku puutunud…
marttil naine pani juba tähele, et igal reede õhtul on mees kuskil ära. hull rutiin on kujunenud – juba teist reedet järjest läksime rummu väikest talvist öösukeldumist tegema.
seekord oli meil gren ka kaasas ja lisaks grenile oli mul mingi väike nina-kurgu-kõrvaprobleem ka kaasas. vees oli seda kohe tunda, tasakaalusta palju ja kuidas tahad, vasak kõrv ei teind ühtegi krõbinat. oli selline tuim, aga mitte valus. käemärke peab öösel näitama nii, et suunad lambivalguse selle käe peale, millega märke näitad. vasakul pool kõrva lähedal käib maskilamp. martti sai kohe aru, et maskilambiga on probleem ja tahtis seda süütama hakata. mina sain aru, et ta sai aru, et mul on seal maski või kapuutsiga probleem. lõpuks võtsin ikkagi tahvlikese välja ja kirjutasin milles asi ja mis plaan: “kõrv (vasak) jamab. ootame 2 min”.
minul oli lambi aku nõu korgile seekord silikoonmääret vahele määritud ja et asi liiga hea poleks, siis fiksaatorkruvi ära kaotatud. kaas sai kinni pandud nende karvase servaga plastmassribadega, mida ma kaablivitsadeks nimetan. umbes sama hea asi kui isoleerpael, aga parem. grenil oli mingi naljalamp. pm samasugune nagu minul pealamp, ainult et tal pole led, vaid mingi hõõgniidiga variant. õnneks näitas üsna kitsast kiirt, nii et hea otsimise peale võis teda ööpimedusest aimata.
seekord keerasime aiast paremale. vahepeal oli küll tunne, et ei leiagi midagi põnevat. aga leidsime küll ühe soojaku. martti jälle filmis. uksed-aknad olid lahti, lae all hõljusid elektripirnid. tagasiteel jäi ette korstnaga katel ja mingi järgmine roomikmasin. mootor, ma kahtlustan, oli sellelgi tuksis, sest mootoriplokk oli lahtine – 4 silindrit ja kolvid sees ilusasti. kõrval mingi suur kompressor või generaator. veel natsa edasi mingi jurakas raam. kas mingi suur saan või midagi.
gren ahmis õhku ikka tuntavalt kiiremini kui teised, nii et ei tahtnud väga pikalt tagasiteel peatuma jääda. mingi hetk ta just toksib ja näitab stopp-märki, aga justkui midagi tegema ei hakanud. ma muidugi arvasin, et tempo oli tema jaoks lihtsalt liiga kiire. jäime veitsaks toppama. siis näitab martti, et stopp, tema hakkas kohe kapuutsi kallal midagi meisterdama. läksime veel edasi, gren jälle sikutab, aga hoiab käsi koos, lamp ka käes. mina ei saand aru mis ta tahab. läksime veel veidi, jälle sikutab – no ei tal midagi ikka pidi viga olema. uurin siis lähemalt kõiki eenduvaid kehaosasid. kuivade kinnaste jämedatest sõrmejuppidest justkui pöial oli teistest eraldi, ju ta üles tahtis. näitan marttile ka, et üles – tema oli puha hämmingus, aga vastu ei punninud. üles me tulime, paar-kolmkümmend meetrit enne kallast. siis alles selgus, et lestapannal oli valepidi olnud ja sellepärast stopp, ja hoog oli ka liiga sportlik. mina arvasin, et mul on kõige nõrgemad jalad ja mingit allveesporti pole juba ammu harrastanud. ju mul on nii head lestad lihtsalt, voolujooneline konf ja efektiivne ujumistehnika, nii et suur kiirus ja väike õhukulu on paratamatud.
eelmine nädal oli niru, kuna maisaand kottigi tehtud mis ma teha plaanisin. aeg libises märkamatult, koguaeg justkui tegin midagi, aga mitte seda mida teha olin plaaninud. olenemata sellest kui suur hunnik tehtud asju maha jäi jääb meelde ikkagi tegemata asjade tühi auk.
nädala lõpuks oli sellest enesepiitsutamisest kadunud igasugune entusiasm ja huvi elu vastu maal. nädala lõpupoole hakkas martti helistama ja rääkima et ikka on vaja minna sukelduma. ma olin nii tüdind et ei suutnud isegi selgesõnaliselt ära viilida.
reede õhtul kui oli juba täitsa pime, parkisime bussi rummus müüri äärde maha ja vaatasime ringi. tuul puhus, lainetas, ega midagi eriti näha polnud. ajasime kola selga. enne vetteminekut kustus lamp ära. sudisin ja hakkas põlema – midagi seal akuvärgi juures jamab. panime strobo ühe posti külge et näeks kustkaudu koju saab ja läksime vette. alustuseks sain maskitäie vett. kobisin pinnale, nina ikka vett täis – üks polnud viitsinud maskiserva kapuutsi ääre alla sebida. paksude kinnastega muidugi tülikas ka, teinekord joppab et ei pea väga sebima, aga mitte seekord.
marttil oli see videofotokas kaasas, see oli ministatiivi ja vasktoru ja teibi abil ühendatud uw d8 pööratud käepideme külge. niisiis käepide on käes, lamp on allpool ja fotokas üleval. selline unkonventsionaalse väljanägemisega, aga nagu selgus, päris praktilise konstruktsiooniga lahendus.
vesi oli üllatavalt selge, nähtavust ca 3 meetrit. ma olin oodanud umbes poole vähemat. ujusime aiani ja pöörasime vahelduseks vasakule. jõudsime lagunenud soojakuni. uhh, mina teadsin et sealkandis peaks olema üks terve soojak, nüüd siis mingi lauahunnik ainult. praeguseks ongi selgusetu mis värk seal on, kas seninägemata koht või on tõesti üks ära lagunenud.
siis tegin mingi imeliku asja. mõtlesin et ujume nüüd sinnapoole, kus ülejäänd kola on. kompassimine oli täielikult minu õlul seekord. ja kurat panin 180 kraadi vales suunas, ma ei tea miks. üsna varsti sai selgeks et vale suund ja pöörasime ringi, siis leidsime veel mingi roomikmasina veermiku ja mingi pealmise kihi, kus olid juhtkangid ja mõned pedaalid.
kalu ja vähke nägime päris palju. ühte vähki martti provotseeris ja see siis siblis seal tagurpidi, sogajutt järel. kui suuremad kalad minema sööstsid unepealt, siis jäi neist ka tihtilugu väike sogajuutt järele. nii võis näha kalu, keda enam näha ei olnud. tagasiteel kohtasime ühte suurt haugi. noh minujaoks on kõik haugid suured, sest nad on suuremad kui ahvenad. marttil sai sel hetkel muidugi fotoka aku tühjaks, 6 kraadi ikkagi, ja seda haugi sai ta peale ainult natuke.
kalda ääres vedeles veel veel üks naljakas kaadervärk. nagu laudadest kokkulöödud peldik, ainult et paadi kujuga. üks ots terav ja üks külg lahtine. lauad üsna tihedalt löödud, aga millegipärast ristipidi. pinnal hoidis seda värki hunnik tühje plastikpudeleid. pinnal püsimise all ma mõtlen seda, et pära oli natuke veest väljas, muidu rippus sedasi püstipidi ninaga allapoole.
külma ilmaga külmast veest tulles on bussis ikkagi väga mõnus end lahti toimetada varustusest. ma tean küll, seda ma olen juba mitu korda öelnud, aga sellise asja uudsus pole lihtsalt veel kadunud. lisaks on ikka väga tore peale väikest kümblust natuke linnupetet võtta. nojah, ja sedasi siis õnnestuski üks ilus, täiesti pekkis nädal ära rikkuda.
õiged mehed muidugi alla 30 m vette üldse ei lähegi, aga ma olen küll viimased paar nädalat sattunud maksimaalselt 8 m peale. ja see on vahelduseks täitsa tore.
lisaks sügavusele on ka varustuses väike samm lihtsuse poole tagasi – üks tavaline seacsubi vest, standardne regukomplekt ja mask. ei midagi tehnilist ega edevat. see-eest ülim mugavus nii kamaga majandamise kui ka sukeldumiste osas.
üks selliseid madalsukeldumisi toimus vanal-tuttaval pakri paeastangul, aga sedakorda mitte kaldalt turnides vaid paadist. need astangud on enamasti väärt ka seda mägironimise vaeva, aga paadist mugavalt sisse ja välja summides on selline üritus puhas nauding. tookord olime kolmekesi ja igaüks tegeles iseendaga. kes proovis videokaameraga sitikaid filmida, kes oma fotokaga midagi korda saata ja kes siis muu kui mina ise vedelesin täiesti niisama. tundsin, et isegi mõte seisab. vahepeal hõljusin lihtsalt mingi suvalise koha peal ja põrnitsesin neid vee-elanikke ja kivikesi.
järgmiseks sai käidud suur-pakri külje all ühe karile aetud ja pommitamise märklauaks olnud aurulaeva vrakil. tõsise vrakisukelduja jaoks see muidugi ei kvalifitseeru ei vrakiks ega sukeldumiseks, aga meid see ei kottind, et vesi oli 4 m sügavaimas kohas ja katlal korstna ots paistis veest välja. sellel vrakil oli kohti, kust sai läbi ujuda. lihtsalt mingid ukseaugud ilma katuste ja seinteta. proovisin siis kui kõva vrakitaja ma olen ja üritasin kuhugi vastu hõõrumata sealt läbi ujuda. alguses lihtsamatest kohtadest ja lõpuks väike sik-sak muster. väga kõva käpp ma ei ole, 30 m peal pealt kaetud ja pimedas võiks veidi libedamalt see värk käia.
nooja me käisime veel owd õpilastega meretunnitamas ka sealkandis. eks päev kiskus juba õhtule, ilm oli veidi tuuline ja nähtavus kiskus väidetavalt kehvemaks. samas polnd mina sellist asja avavees näinud, et grupp tegelasi sukeldub rodus – mina pole üldse selle grupiga kooski ja ikka näen neid! noh enamasti peab nägemiseks asjast vähemalt kinni hoidma. ma arvan et üks 8-10 m pidi see läbipaistvus olema. jah, inimestest peab ka rääkima. väga tore, et juba owd kursusel saavad tegelased paadist sukelduda. paadis asjade kokku sebimine ja buddy-süsteem on muidugi ikka veel ähmased ja hägused. aga ega ei võigi nõuda kohe perfektsust vaid näha edasiminekut ja arengut ning seda kiita, sest tegelikult arenevad need tegelased sellistel käikudel väga palju ju. * on nad muidugi ikkagi! 🙂
täna käisime marttiga järlepakandis mingis karjääris. suvel oli raplast tallinna viiva viljandi maantee peal mingi ümbersõit sellest karjäärist mööda. rahavas seal ujus ja koht jäi silma. pidime juba ammu sinna minema aga alles nüüd kuidagi kiirmenetluse korras sai teoks. alguses keerasime liiga vara maanteelt maha ja seal oli tunne, et järv on suure sügiskuivusega ära auranud. siis jalutasime veidi ringi ja kaugemalt paistis natuke rohkem vett. kobisime sinna. vesi oli sogane, 1-2 m nähtauvs ja umbes absoluutne sügavus võis olla 3 meetrit. enamjaolt põhjas põlvekõrgune rohustik. kalu vähe, mõned karbid ja mõned kalad. martti leidis omale kollektsiooni kaks lanti juurde. üks oli nagu mingi valge solge ja teine nagu suur haaknõel. mina sain omale kohe alguses pihku ühe poole meetri pikkuse tollise pvc torujupi. sellega oli mõnus osutada ja torkida ja buddyle pähe koputada. kompassi järgi me seal tüürisime. panime aga kursi paika, lasin tunde järgi edasi ja peanupud välja. siis uus kurss. igal pool sama värk, sesmõttes igav. korra ujusime läbi heinamaa – sellised pikad kõrred kasvavad põhjast pinnale. martti nägi pärast välja nagu takutuust või vetevana ja pobises läbi regu, et võta see hein ära, aga mina itsitasin, proovisin tema enda fotokaga seda filmida ja koputasin toruga talle vastu pead.
üks oluline osa viimastest sukeldumistest on väikesed muudatused orgunnis. bussikesega on ikka jube mugav asju majandada. tagumised istmed on välja loobitud kõik peale ühe, see on ka tagurpidi keeratud niiet saab rahulikult seal taga end riide toppida, pärast lahti ka koorida. tuul ei puhu ja külm ei näpista, märg pori ei määri saabast, asju ei pea panema maha niiet peale sukeldumist on igasugu sodi varustusel hulka vähem. igatahes on nii väga timm käia küll, aga eks selle raha eest peabki olema.
halloo?
jah, meil läheb siin hästi!
noh, vahepeal on läinud imelikusti. vees ega õhus pole käind, muudkui mööda maad roomanud kurat. a ei, täna ikka käisin üle tüki aja basseinis owd tunnis abiks. kuigi see oli selline väike grupp ja mõistlikud inimesed, niiet nendega ei saanud mingisugust nalja, tegid kõik nagu peab ega kurtnud millegi üle.
kuu algusepoole mul oli sünnipäev ka ja siis ma ostsin lõpuks ära ühe sajandivahetuseaegse mersu bussi. sellega on nii suured plaanid, et… kui midagi neist teoks peaks saama, siis ma kindlasti kirjutan sellest siia. seni pole teinud muud, kui lasknud õli ja filtreid vahetada ja natuke summutit timmida, et ei koliseks ja siis ma olen veel veitsa rahulolematu selles osas, et osa funktsioone ei tööta ja osa on puudu. ei tööta kütuselt töötav eelsoojendi ja lisasoojendi ning puudu on püsikiiruse hoidja ja veel mõned nipet-näpet mugavused. muidu tundub asjalik, peale esiistmete saab kõiki toole ükshaaval välja võtta ja panna näoga ette või tahapoole. sisse tuleb panna diiselkütust. nojah, et kui jamaks läheb, siis hakkan rapsi ka kasvatama ning biodiiselt kütma.
muidu pole põnevat midagi. allveelambi aku korpusesse oli ikkagi vesi sisse läinud, avastasin selle nädal aega peale sukeldumist, kui huvi pärast lahti kruvisin selle. õnneks vist mingeid jäävaid kahjustusi ei ole. nüüd panen aku ja korpuse läbiviigu vahele väikse ühenduspistiku, siis saan ilma akuta vette kaasa võtta ja testida seda pidavust.
augustis tellisin omale tsehhist sellise lambi, millel aku ja lambipea on eraldi. aku on vööpeal või ballooni või seljaplaadi küljes ja lamp on näiteks parema käe selja peal mingi käepidemega. noh et ei peaks mingit suurt kolakat käes tassima ja kui tahad mõlema käega midagi meisterdada, siis ei peaks seda kuskile suvaliselt rippuma jätma.
põlduri tiigis on nüüd jälle sügiseste vihmade tõttu hullult palju ja mis veel parem – vesi on hästi selge. eile varaõhtul tegime seal onupoig-siimule väikse intro ja hilisõhtu, kui päris pimedaks läks, tegime marttiga väikse öösukeldumise takkapihta.
ma ei läbe oodata selle loo lõpuni ja ütlen kohe ära, et jube lahe öösukeldumine oli, üks parimaid igatahes! kohati oli introtamise tõttu vesi kaldaliivast sogane, aga ülejäänud osa oli jällegi üsna selge. vedeled keset tiiki, ümberringi pime, vaatad ühele poole, näed kallast, vaatad teisele poole, näed ka. sitikad askeldavad ringi, ujurid ründavad lampi, martti hõljub kuskil. mitte kusagile kaugele ujuma ei pea, midagi ei jää nägemata, igale poole jõuab, aega on, oeh… mõnus!
lamp näitas sama hästi kui marttile laenatud UW Kinetics D8. mul polnudki vaja, et lamp oleks väga võimas, D8 võimsusest piisast täiesti, aga vaja oli, et oleks mugavam kasutada ja seda ta, see uus lamp siis, ka on. vahepeal tegime toa pimedaks ja vaatasime mis juhtub, siis tegime toa pimedaks ja ujusime kottpimedas kuskile eemale, et teisele üllatust valmistada, tegime tiigile paar tsõõri veel peale ja siis tuli idee ujuda tiigist väljuvasse kraavi, et vaadata kuidas vesi üle truubitõkke vuliseb. omaarust ma ikka orienteerusin seal päris hästi, aga no ei leidnud kuidagi seda kraavikohta. lõpuks midagi leidsin ja ujusime sisse. nagu mingi väike koobas, umbes meeter sügav ja 2 lai, põhjas rohelus. mingi aja pärast sai selgeks, et see pole ikka õige kraav kuhu ujusime, sest truupi ei tulnud ega tulnud. jäin mõtlema ja uurima mis värk on. pisemad vees ringihõljuvad osakesed voolu suunda ei reetnud, küll aga olid pikemad rohukõrred voolu suunas kooldus ja muidugi olin ujunud vastuvoolu.
pärast ikka leidsime teise kraavi ka üles ja observeerisime truubist alla voolavat vett. üle tõkke voolas vesi umbes 5 cm paksuselt. tekkis tunne, et saab vaadata läbi selle allavoolava veesamba, aga too oli ikkagi natuke liiga õhuke. igatahes on öösel, kui pinnavalgus puudub, see veealune värk hoopis teistmoodi ja mulle rämedalt meeldib. tähesadu tegime kah, loodusele ohutu keemiline valgus lasti pulga seest välja ja laotati laiali. suuremad tükid kukkusid põhja ja ujurid ning muud satikad kukkusid ennast kohe nende vastu hõõruma. väiksemad täpikesed hõljusid ringi. kosmos!
eriti ägedaks tegi kogu asja see, et niisuguse laheda elamuse jaoks ei pidanud kuskile kurat teab kuhu aafrikasse rändama või kuskile hüüratusse sügavusse tungima, vaid sai maakodust 2 km kaugusel olevas napilt 3-4 sügavusest sellise kaifi et sure ära.
seened ründavad meid metsas ja majahoovis, ronivad purki ja panni peale.
need konkreetsed seened, mis maja ees murus kasvavad, pannile kindlasti ei satu, sest me sööme rohkem kuuseriisikaid. ema on neid viimastel päevadel metsast toonud suure ämbri ja kilekotiga. seeni on hästi palju. ei tea kas kuskil on mingi tuumajaam jälle plahvatanud salaja?
müügiks on tegelikult ainult kaks asja, mida mul viimase aasta jooksul eriti enam vaja pole olnud, küll aga võivad need kedagi teist veel ustavalt teenida. tegelikult ma võiks neid rahulikult edasi hoida, aga mul on lihtsalt raha tarvis.
müüa langevari
ranits: Javelin J3, must, kollane poptop, 06-1993. sobib hästi pikemat/paksemat kasvu langevarjurile
varuvari: PD 160R, hall, 01-1993. kasutatud 2 korda
põhivari: Sabre 190, tumeroosa, 1991. lineset vahetatud, tutikas slaider
AAD: Cypres on sees ja ma ise hüppaks sellega, aga ta on aegunud niiet teistele ei soovita. selle võin ka endale jätta.
komplekti hind mitte alla: 20k, enampakkumine.
müüa auto
koodnimi (tagaluugile kirjutatud): freetibet
golf II 1984, 82kw, 3 ust, punane, sõidukorras, üv puudub. kaasa talverehvid.
mõned sillapuksid ja õlid tasuks ära vahetada, võibolla siit-sealt veitsa värvi ka lisada, aga muidu täiesti töökorras värk. ükstalv ta ei läinud mul käima korra ja ostsin kohe teise auto. pärast selgus, et mingi juhe oli lihtsalt lahti tulnud.
hind mitte alla 7k, enampakkumine.
kõige parema meelega müüks kõik selle värgi korraga ühele isikule, kes võib soovi korral osa asju teistele edasi müüa. kui ühtegi niisugust pakkumist ei tule, siis võib freetibeti ka eraldi müüa, höhö.
hoolimata eilsest ja tänasest lainetamisest käisime seal martti saaremaakodusadamas sukeldumas. ega erilist plaani polnud – lihtsalt ringi luurata mis seal on. näha igatahes suurt midagi polnud, ainult liiva, kive, üksikuid rauakolakaid, üks lagund vrakk ja kohati tõeliselt paksult millimallikaid põhjas vedelemas.
kehva nähtavusega ma tavaliselt hoian kuskilt d-rõngast või asjast kinni, aga see on ikkagi üsna tüütu. leidsime mingi jämeda kolmesoonelise juhtme ja sealtsamast ka ühe metallist sööginoa. kiirelt koorisime juhtme otsast pealmise katte ja siis tegime otsad ka paljaks nagu naksti. pärast ma sebisin selle paarimeetrise juhtme ühe otsa enda külge ja teise otsa panin mingi pika jämeda poldi ja andsin marttile – nii oli meil ärakadumise mure lahendatud.
ülejäänu aja ujusimegi sedasi ringi, et martti navigeeris või mis iganes ta tegi, mina lihtsalt lohisesin järel ja vahtisin ringi. korra leidsin mingi köiejupu, lauanoaga nüsisin otsad ära ja harutasin kolm lõime lahti. sellised valge-hallikirjud ussid jäid. martti minu toimetamist ei näinud. siisiis keerasin kõik kolm juppi kaheks kokku ja keerasin keskkohtadesse sõlme peale. tulemuseks oli selline väike improviseeritud kuusjalg. sobival hetkel ujusin marttile ligi ja lasin selle tema peakohalt alla kukkuda. lahedalt ehmatas alguses, see tegi kohutavalt nalja! naerdes tuli maski vett ja hea, et sinna ära ei uppunud. peab tunnistama, et veitsa veider on tegeleda korraga itsitamise ja uppumisega.
eila, kui kogu muu sukeldumismaailm puhastas veekogusid sinna inimtegevuse poolt tekitatud saastast, siis meie käisime karujärves hoopis introsid tegemas. sest eks iga töö tahab ju tegemist.
mina polnud enne neid introsid võõrastele inimestele teinudki, nüüd oli hea võimalus koos instruktoriga see asi ka ära proovida.
et inimesi pidi kokku olema 10, siis mõtlesime, kuidas logistiliselt asjad kõige paremini sujuma panna. teada olid inimeste nimed ja mõõdud ning see, milline varustus meil kaasas oli. panime paberil paika, kes mida kasutab ja kellega jagab ja briifingu käigus tehti sellest juttu, nii et igaüks teadis, kust ja millise varustuse ta saab. esimestele andsime ise kätte asjad ja teised juba teadsid, kellelt mida saavad. väga mõnusalt sujus.
muus osas oli see introtamine isegi veidi lahedam, kui owd õpilastega basseinis. sest intro klient teab, et ta ei pea midagi tegema, ainult hingama rahulikult ja laisalt lestasid liigutama. põhiline mure oli ainult sellega, et maskid kippusid uduseks minema ja noh eks need rendimaskid on, nagu nad on. pinnal proovisime, kuidas on regust hingata, seejärel nägu vees vaadata ja hingata ja siis läkski sõiduks. minul oli esimene vend selline ilus-priske sajakilone, aga tina oli tsimarukese liiga vähe kahepeale, nii et lasin kõik õhu välja, mis sain, ja pidin teda ise ka veel pidevalt balloonist alla suruma. veitsa väsitas, aga polnud hullu. järgmistele sebisin natuke tina ka taskutesse ja mida edasi, seda mõnusamaks muutus. suuremat mehemürakat on vee all muidugi raskem juhtida ka. veitsa imelikult see tundus, aga kui hoida ühe käega ballooni kaelast ja teisega kannast ning vähehaaval seda ballooni keerata, siis toimib selline juhtimine üsna hästi.
nähtavus oli ka väga hea, ainult et põhjas eriti midagi vaadata polnud. kui midagi vähegi põnevamat näha oli, siis sai sinnapoole tüürida, nii et inimesele mingi väike avastamisrõõm tekkis. havi laip, 1-kroonine münt, kivikesi täis topitud sokk jne. sissemineku paadisilla all elutsesid ka mõned vähid. osad said neid vaadata ja isegi kinni püüda. pärast lasime nad jälle vette tagasi. üks suurem vähipurakas tahtis peale taasveeskamist mulle kinni hakata sellisest kohast, kust ükski mees ei taha vähi poolt kinni hakatud saada. aga noh, lõbus oli.
viimased nädalad on pidevalt midagi toimunud. ideed ja asjad tulevad kurat teab kust ilma erilise planeerimiseta. enamasti tulevad piisavalt usaldusväärsetest kohtadest ka, niiet ei pea kahtlema kas aeg saab olema meeldiv. kõige selle juures on aga mulle natuke harjumatu see, et järellainetus ei jõua mulle üldse järele. või kui vähemluulelisemalt öelda, siis pole mahti millegi üle järele mõelda, sest juba ootavad uued toimetused.
peale toila kandis sukeldumist tuli umbes samasugune sukeldumine välja bungsbergi juures. enamus rahvast natuke vähemkogenud (kui toilas või mina) ja ma veitsa põdesin, sest ei viitsinud lapsehoidja olla vaid ise tähtis olla. juhtus nii, et olin ühe paarikesega mingis mõttes koos. läksin seekord paaditäiest kõige esimesena, mitte enam teisena, alla. see oli huvitav aeg iseendaga. tavalised regud ja mask olid seekord, sest fullface/apeks on hoolduses. tina oli 2kg vähem, aga ikkagi oli liiga palju, sest pidevalt pidin õhku lisama ülikonda ja vesti. lambi panin maskile õigele poole ja sellega nägi, aga laskudes ühtlasi suure lambiga sihtida, õhutada ja kompuutrit vaadata ikkagi pole võimalik selle suure lambiga. niiet lamp tuleb ära vahetada siin pole pääsu. all ootas taas liiv ja kivid ning ankrukett, vrakki polnud. meie läksime alla aeglaselt ja ülejäänud tegelaste instruktor jõudis põhja samal ajal kui meie. tema põhimõte on, et kui all vrakki pole siis seda otsima ei hakka, läksime üles. ma liikusin viimasena, sest mul õhku kõige rohkem ja mulle meeldis seal olla. ei teagi miks. ohutuspeatuses oli hull trobikond koos, enamus rippusid köiel, osad hõljusid kõrval. mina hõljuda ei saanud, tasakaal pole paigas. kui jäime kahekesi greniga, siis lasin oma dekopoi ka välja. noh läks kah. nöör on kerge ja keris end ühele kuskile külge sujuvalt. aga ei midagi hullu. pärast sain paadist head nõu, et panna nööri otsa väike kalameeste tinatükk.
saaremaal käisime mrt juures jälle. mrt autoga, niiet ei pidanud ise midagi tegema. mootorsae ta unustas maha niiet kirve ja ketassaega võtsime maha kaks puud ja tegime koogukaevule uue koogu… või mis selle nimi on. marttil on selline põhimõte, et sadu aastaid on enne teda sedasi vett võetud ja tema ei hakka ka seda traditsiooni rikkuma. selle pärast oligi vaja teha vana asemele uus kook mitte lasta kaevu elektripump.
pärast käisime sukeldumas kah. üks kohalik onkel teadis seal ranna ääres mingit vrakki. tema ujus ees ja meie kolmekesi anka ja mrtga järele. ta muidugi algus pani veitsa vales suunas ja meie uhasime järele, anka väsis ära veitsa ja muutus tõredaks. lõpuks leidis onkel vraki üles. seisis seal mingi kõrgema osa peal püsti keset merd. anka tundis end ebamugavalt ja mina tundsin end jälle lapsehoidjana ning lõpuks korjasin talt tina ära ja ta ujus kaldale ning snorgeldas seal. meie marttiga aga uurisime vrakki rahulikult. sügavust oli 6 m asemel 4,4 maksimaalselt. valgust ja nähtavust ilmatuma palju. see oli aurumootoriga laev olnud, minu arust nelja silindriga. vöör oli terve, keskpaigas katel ja mootor enam-vähem aga tagumine osa valgus laiali. millimallikaid ujus kõikjal. mul oli kuiva all vähe riideid niiet lõpuks polnud tina vajagi, seljaplaat andis piisavalt raskust. kuradi mõnus oli seal seigelda ja uurelda. mrt tegi olympuse veekindla aparaadiga (see, mille korpus peabki kohe vett kuni 10 m) videot sealt kõvasti, seda võite minna nüüd raplasse tema arvutikauplusesse arvutiekraanilt vaatama.
järgmiseks sattusime mohnile ja vaindlo saarele. mohnil oli tuuletu kuid tuule puudumist kompenseerisid sääsed… eriti õhtul, niiet me söötsime sääskedel kõhud täis ja pugesime telki. järgmisel päeval lösutasime vee ääres ja laisklesime niisama. pärast sõitsime vaindlo suunas minema. see vaindlo on nagu keri saare koopia. saare kuju on hästi sarnane ja ehitised seal peal ka. ainult saun on ära lammutatud ja juurde on ehitatud radarijaam ja saarel elavad vahetustega paar inimest, kes seda kaadervärki valvavad. ohh, dill muidugi rääkis imelugusid sellest saarest, sest nad olid seal paar päeva tagasi juba käinud, aga noh päevad ei pruugi olla vennad. kõik mis seal pidi olema oligi täpselt nii või isegi parem. selline aidasarnane maja oli hotell/motell, pererahvas väga külalislahke ja noh, saar ise väga tore. seal saarel on üks suur, kas äkki 7m kõrgune rändrahn ka. pool on vees ja pool kaldal. tahtsime sinna otsa ronida. esimese hooga sain kohe veitsa üle poole aga siis sai otsa kas jalaalune või käealune või hulljulgus niiet tulin alla. osad koorisid jalad paljaks ja platerdasid lihtsalt üles, eks oldi enne ka ronitud kaljudel. mina sidusin paelad kinni ja proovisin uuesti. päris oma jõuga ei saand, aga eks selleks sõbrad ongi niiet sain sinna üles ja pärast alla ka tervete kontidega.
uhtju… kurat ma ei mäletagi enam kumb, kas põhja või lõuna, küllap ikka põhja-uhtju. see on siuke saar, nagu kariibi mere piraatides oli kasutusel kapten jack sparrow üksikule saarele mahajätmiseks. palme polnud, olid mingid eestimaa puud ja põõsad. samuti polnud maha maetud viskilasti, see-eest oli veitsa prügi ja linnilaipu. aga see selgus hiljem. esialgu oli näha huvitava kujuga liivakruusa rannariba. vee servas oli see sõmer materjal nagu vesiliiv. vajusid põlvist saadik sisse. aga tore oli. ühe koha peale oli liivast moodustunud selline kaar, millest moodustus justkui väike vann, selline paar meetrit lai ja meeter sügav. põhjas natuke rohtu. oi sinna oli lahe sisse plärtsatada. mulle kohe meeldis seal.
loodus, tehnoloogia, ajalugu
rahn
näss
uhtju
noh need minu sügavsukeldumised on ennegi naljakad olnud, seekord kah.
plaan oli küll väga suurejooneline. rahvas plaanis kuskilt toila sadamast rendipaadiga kümmekond miili merele kimada ja seal teha rikastatud õhuga hea nähtavusega vees üks pikem külastus ühele huvitavale vrakile. aga nojah…
rendipaadi kajalood polnud siiski päris see õige, vraki asemel näitas ta suurt kalaparve ja üldse toimis see asi kuidagi imelikult. teiseks oli ankur mitte haraline vaid lapik ühe külje pealt eenduva labaga. igatahes see ankur ei haakunud kuskile taha, isegi kui me seda üle vraki lohistasime. nii me siis läksimegi lõpuks lihtsalt ehku peale alla vaatama, kas on vrakk või ei ole.
tegelikult oli see mu esimene rikastatud õhuga (eanx 32) sukeldumine. sealse sügavuse juures oleks kohe hapniku osarõhk napilt normi piires, veidi isegi üle soovitava piiri (ppo2 1,5). lisaks polnud ma oma topeltballoonide ja ülenäomaskiga veel käinud sellises sügavuses, kuhu ta justkui mõeldud on. seni olin lihtsalt harjutanud ja tundsin end juba päris mugavalt.
läksime esimestena alla, mina veitsa ettevaatlikumalt, paariline päris tehnilise varustusega läks veidi eespool. üsna kohe oli tunda, et tina on mul veitsa liiast, aga polnud hullu. lisaks oli nähtavus ikka paras sitt – paar meetrit vast, aga see võis all ka paraneda. ülenäomaski vaateväli on kitsam ja maski lamp tuleb sellel kindlasti panna vasakule poole, et sellega kompuutrit või manomeetrit saaks vaadata ilma erilise kehaväänamiseta. noh ja see suur lamp on ka nii pagana tüütu.
nii ma siis laskusin – üritasin näha sügavust, hoida köit, vaadata ette alla ja reguleerida ujuvust. task overload veidi üle mugavuse piiri, aga ei midagi hullu. varsti läks veel pimedaks ja külmaks ka. 26 meetri kandis tegin väikse mõttepausi, aga otsustasin siiski minna edasi ja vaadata mis seal all siis on. läksin alla välja ja mida ma näen – ivar passib põhjas, hoiab ankruköiest kinni. ankur hüppab lainetuse taktis poolemeetriste sammude kaupa edasi nagu hobune. sedasi ta seal ratsutaski selle ankruga, saatjaks valged krevetisarnased elukad, keda ta hiljem pinnal kõht-viburlasteks nimetas.
triiviva ankruga polnud muidugi erilist pointi lisanööriga, mis meil kaasas oli, vrakki otsima minnagi. ainuke lootus oli, et ehk triivime otse vraki peale. mõtlesin et ootan siis ka seal veidi ja hingan oma nitroxit. kompuuter muidugi lärmas, et kuule-kuule, see segu on veitsa liiga kange. aga seda ta tegema pidigi. vaatasin seda ratsutamist veitsa pealt ja üritasin aru saada, kas ma olen täie mõistuse juures veel. mäletan selgelt, et viburlasi oli ikka päris kõvasti põhjas ja sooja oli 6 kraadi jne, aga kerge ärevus ja õrn narkoosike võis ikkagi ka olla. näitasin, et kuule ma lähen nüüd küll üles. öeldi ok.
aargh, alla minekul õhku juurde lasta oli tülikas, ülesminekul seda välja lasta oli veel tülikam. tegelikult enne 30m eriti midagi välja laskma ei pidanud, siis alles hakkas midagi paisuma. kuskil sealkandis, kus vesi taas soojaks läks jäi jällegi käsi puudu. korra võtsin inflaatorist kudiagi hooletult kinni ja lasin kogemata vesti õhku hoopis juurde. ja siis kohe jälle välja. veidike peale seda panin tähele, et maski regust läheb õhku välja ka siis, kui ma ei hingagi. vaatasin kas mask on ikka ilusasti ees, sest siis ta pumpab aga õhku juurde, et maskis oleks piisav rõhk. no ei tea, igatahes peaks siis see õhk väljumagi kohast, kus ta näost eemal on, mitte regust. ühesõnaga midagi mul seal hakkas jamama. no tore.
üldiselt on protseduur selline – kui primary regu jääb voolama, siis keerad parempoolse ballooni kraani kinni ja võtad backup regu. ülenöomaski puhul on veidi keerulisem, sest vahetamine võtab veitsa rohkem aega ja tuleb hankida teine mask kah. mul oli no-stop sukeldumine ja olin teel üles, vaatasin manomeetrit, et kui kiirelt mul õhku kaob. tundus, et väga hull asi pole ja vool polnud eriti tugev. ta võis veel muidugi tugevamaks minna, niiet koukisin tagavara maski ja regu välja ja tegin rihmad ka lahti ning katsusin,kas ulatun kraanini. ulatusin, aga otsustasin switchida alles siis kui on kindel, et ma ilma selleta pinnale ei jõua. jõudis lopelt. hingasin rahulikult edasi ja tegin isegi ohutuspeatuse. pinnal lasin vesti täis ja palusin paadist kellegi selle kraani kinni keerata. õhku jäi 2×12 balloonidesse 80 baari, umbes sama palju voolas välja ka.
teised tüübid polnud veel laskumist alustasin ja peale uudiste kuulmist loobuti. polnud enam aega uuesti otsima hakata ka.
mina sain igatahes sellega oma viimase deep-diver kursuse sukeldumise kirja ja see läks tõesti asja ette. nüüd on ka selge, mismoodi oleks vaja see kama ringi konfida – vesti ja kuiva vollad ära vahetada, pealamp vasakule, manomeetrile varrukale kumm, kuhu saaks vajadusel vahele pista. hankida korralik lamp, millel on aku kuskil balloonide küljes ja valgust tootev osa sangaga parema käe peal. vesti inflaator kipub ka uitama minema, sellele ma veel head lahendust ei tea. regud peab üle laskma tsekkida, mingi kamm seal peab olema. ja noh, tina on ka vaja vähem panna.
update: regu ja mask käisid hoolduses, 1. astmel vahetati välja filter ja üks membraan. filter oli kergelt mingit oksiidi täis, ilmselt vett saanud korduvalt. membraan oli jäigaks muutunud. madalrõhk oli ka üle 11bar, mis seletab ka voolamist. näomask võeti ka lahti ja uuriti läbi, aga seal polnud kahtlast midagi. madalrõhk timmiti 1. astmel nüüd 9-9,5 peale.
tagurpidi seetõttu, et ma kirjutan seda lugu tükk maad hiljem ja peale palju värskemaid lugusid. vahepeal lihtsalt seedisin seda natuke.
antslas on mägra vanaisa ehitatud majake ja tihtilugu mäger suvitab sealkandis. nüüd ta siis kutsus oma reisilt eluga naasmise puhul rahva jälle kokku, tegi ettekande khmeeride poppkultuurist ning pakkus üritustena välja veel murakate korjamise ning peaaegu kohaliku ürituse – lindalevi külastuse.
tema need ürituste kutsed on alati veidi naljakad, sest sisaldavad tihtilugu kuidagi veidraid ettevõtmisi, mis on ühtaegu ootamatud ja huvitavad ning ei nõua mingit erilist ettevalmistamist. ning lisaks enamasti viiakse kõik ellu ka.
lindalevile läksime antslast jalgsi. läbi küla, siis mööda jalgrada, üle raudtee, siis natuke metsavaheteed ja veel ühtekokku umbes viis kilomeetrit põldude-metsade vahel. umbes kümnekesi. täpselt nagu noortel on kombeks kevadeti-suveti ringi hängida. lindalevi ise oli päris lahe. selline minu jaoks täielikus karupesas, mulle täiesti tundmatud “artistid” ja külastajad paistsid enamjaolt lihtsad maainimesed. esimene pilt oli sealt selline, et üks täitsa vindine üle mustas nahas rokiaustaja toetas end ühe käevarrega lava najale, teisega viskas näppu ja muidugi tuustis tukaga. vahepeal vaatas kas teda ikka vaadatakse. teisi inimesi sel ajal pinkide ja lava vahel liikumas üldse polnud.
pärast läks muidugi hämaramaks, me trimpasime õlut, külastasime ohtralt meesteveetseed jne, vahtisime lõket, kiikusime suure kiigega ja kui tuli lavale keegi “ruhnu karu”, siis läksime rokkima. tuntud rokiviisid tuntud eesti lastelaulude sõnadega väga hästi väljapeetud esituses, ütleks ma kui ma oleks mingi rokikriitik, aga kuna maitea rokikriitikast halligi, siis oli lihtsalt lahe. jalgsi tagasi ka.
aga enne lindalevit käisime vähe väiksema kambaga rabas murakajahil. mannergutega. ma sain saagiks peaaegu kolmandiku mannergutäit. ja suutsin vältida kõiki puuke ja muid inimsööjaid. polnud kaasas kella, kompassi ega isegi oma übermoodsat gps-ide ja asjadega telefoni. päikese järgi sai välja tuldud. ojaa, vana indiaanlane oleks selle üle uhke.
foto mägra albumist
mrt otsustas sel aastal oma sukeldumisalast edukatsiooni täiendada aowd, efr ja rescuediveri kursuste jagu. aowd orienteerumist läksid nad tegema ühte maardu kandis asuvatest karjääridest.
maardu ise ei kõla väga ökoloogiliselt puhtalt igatahes. mul on tunne, et olen kuulnud mingit lugu ühest sealkandis asuvast radioaktiivsest või mingil muul moel tugevalt saastunud karjäärist. see konkreetne karjäär, kus meie käisime, asub maardu järvest paar kilomeetrit narva poole. karjääri kaldad on kivised ning seetõttu ei lange sealt pidevalt kruusa vette. vesi on ühesõnaga pealt vaadates väga puhas ja selge. taimekesed kasvavad seal ja kalakesed ujuvad. järelikult peaks kannatama sukelduda ka.
vesi ongi päris selge ja läbipaistev kuni umbes viie meetrini. sealt edasi on selline kurjakuulutav kollakas hägukiht. umbes taoline, nagu rummu karjääri taga lõpus tuhamäe kõrval, kus enne karjääri vett täis voolamist oli mingi reoveebassein…
instruktoriks oli mrt valinud terje ja terje pundis olid mõned dm kandidaadid, kes eelmisel aastal aowd sukeldumisi veel tegid ja mõnda ma mäletan lausa esimestest owd meretundidest, kus ma ka värske dm kandidaadina käisin abiks. niisiis on järjekordne ring täis saamas. väga põnev on seda asja jälgida sedasi ning võrrelda ja üritada meenutada, missugune ma siis ise tol ajal tegelikult võisin olla.
mrt pandi buddy-paari ühe tsikiga ja mina siis ujusin nendega kaasa ja vaatasin mis teevad. nad pidid ujuma kompassi järgi edasi tagasi ja pärast ruudukujulist mustrit. meile mrtga oli üsna harjumuspärane, et kui midagi jääb segaseks, siis võtakse taskust tahvel ja räägitakse asjad sirgeks. aga no seekord oli nõnda, et läksime alla mingi suure kivilahmaka peale, mis sobiks hästi algus- ja lõpp-punktiks. tegid oma edasitagasi otsad ära ja siis ma joonistan ruudu, kus on näha meie asukoht ning esimese külje nurk. mrt vaatab seda, aga nägu jääb ikka sama juhmiks ette nagu ennegi. tema arvas, et sedapidi ei ole võimalik ujuda ja kallas tuleb ette. no kuidas sa seda seal kindlaks teed? lasin tal siis omal valida nurga, et ujugu kuidas tahab, peaasi, et tagasi jõuab. noh ja siis ujus ruutu mitte otse-vasakule-tagasi-paremale; vaid otse-paremale… üle kivide ja kändude viis teda kannatuste rada püha tõeni, tuli tõdeda. seda enam tundus imelik, et ta jõudis ikkagi õigesse kohta välja – loll küll, aga viie sai. meie tibi ujus kolm külge väga ilusasti ära. siis tekkis hämming. hakkas justkui valesse suunda minema, krabasime ta kinni ja hakkasime asja uurima. tema konsooli küljes olev kompass ilmselt ajas jama. vahetasime kompasse ja ta sai ka ikka üsna lähedale õigele kohale.
pärast ujusime mrtga niisama ringi, kohtasime kalu, lante, tamiili, kive, hägu ja parajat posu mingeid karpe. karbid olidki kõige põnevam stuff seal. kasvasid sedasi püsti, mitte lapiti nagu lestad. huvitav kas need merekarbid, mida norras korjatakse kasvavad samamoodi? siin nad kasvasid küll sedasi kobaras. ühel poole ruutmeetri suurusel platsil oli neid kümmekond. nagu taimed. aga nad ei ole ju taimed vaid elukad. sellise hägusa põhjaga karjääri kuulsuse taustal sarnanesid need karbid natuke alieni kookonitega. kriipi.
sinna peab korra kindlasti veel minema, näiteks oma fotokat katsetama. loodetavasti on seal igal ajal ilus-puhas… vähemalt esimesed 5 meetrit.
ahjah, ma tegin seekord veitsa pilte ka pinnal. fotokal oli, nagu alles hiljem selgus, iso pandud 1600 millegipärast ja veitsa säbrulised jäid, aga no tühja sest.
viimane kuu aega olen sisuliselt maal elanud. see pole küll päris metsatalu, aga väike aiaga piiratud eramaja kodila külas, kus mu vanemad elavad.
minu elu siin ja tallinnas ei kannata eriti mingit võrdlust. ainus ühine asi on interneti püsiühendus. teen siit hädapäraseid tööasju ikka ka.
niisiis mõned tähelepanekud:
siin mulle meeldib päikseloojangu aegu rattaga sõitmas käia. päeval on lihtsalt liiga palav ja muudki teha, õhtul on hea jahe ja rahulik ning telekat vaadata nagu ei viitsi veel. siis võtangi ratta ja kärutan ringi, sellised 3-4 km ringid ümbruskonnas. enamus neid kohti on väiksest peast jalgrataste ja erinevate sääreväristajate-rollerite-mootorratastega läbi sõidetud, sest ükski selline sõiduk polnud siinkandis kunagi tehniliselt nii korras et nendega võinuks “suurte teede peale minna”. ikka luurasime mingeid väiksemaid teid pidi ühte ja teise kohta, kuhu meil küllaga asja oli. nüüd siis sõidan rattaga ja muigan muige otsa. koht on sama, aeg teine. eile tulid näiteks ühe sellise teekese peale vastu rolleriga mingit tibid. kiivrid peas, rolleril ilusasti tuli ees põleb jne. meie tulime ikka vähemalt sajaga sellise koha peal, mingeid tulesid ja kiivreid polnud, käed õlised ja hambavahed kärbseid täis, hull tolmupilv järel. aga tallinnas rattaga sõitmist ma väldin, sest see on seal hoopis midagi muud.
ümbruskonna külades ja taludes on koeri ikka samapalju kui enne. võibolla siiski veidi vähem, aga nad ei ole reeglina enam lahtised vaid kuskil aias või ketis. sellised tigedalt lõrisevad krantsid, kelle elu eesmärk on möödasõitvale jalgratturile säärde karata, pole mulle tegelikult kunagi eriti meeldinud.
teed on head. tallinnas autoga sõita… noh just vahetasin amorte… aga minu nn linnarattaga, mis sarnaneb vägagi vana turist-jalgrattaga – kitsamad kummid ja veljed… sobivad siinsed külateed üsna hästi. hea küll, ühte teed oli keegi värskelt freesinud ja killustikulaadsel maastikul polnud hea, aga muidu on teed rattasõidu jaoks väga timmid.
telekavaatamist esimese kahe nädala jooksul vist ei tulnud kordagi ette. nüüd vahel peale rattasõitu või niisama peale keskkööd kui veel magada ei viitsi, ikka vaatan.
õlutit kulub siin ikka ka vähem. sesmõttes ma õige maamees vist pole, räägitakse ju et maal kõik mehed joovad jne. aga küll jõuab.
nolgid on jobud. ma ei tea, millest see tuleb, aga vanad sovhoosi ja hiljem mõne pmü töökodade, mis on tühjaks jäänud, aknad on enamasti sisse loobitud. väga võõras vaatepilt siinkandis. ma ei saa aru, kust siuksed jobud tulevad. tõenäoliselt on kogu see asi ühe-kahe tüübi kätetöö.
teretamine. hea küll, üks mutike näeb teist ja ütleb tere ja ajab pool tundi juttu, sest kõik tunnevad üksteist – ma ei räägi sellest. kõndisime ükspäev külavahel. vastu jalutab koerakesega tibi, kes on justkui sealt perepaketi reklaamist välja astunud, ja ütleb üsna lambist ja loomulikult tere. noh ma arvan 15-16 võis ta olla. puberteet peaks olema ja igasugu lubjakad peaks väga out olema, aga nemad hoopis teretavad. ja see pole ainus juhus. isegi küla kõige suuremad paskaagid on üsna viisakad. võib-olla nad teavad mind kooli ajast, kui ma seal veitsa arvutit õpetasin. siis 2.-3. klassis käinud juntsusid ma praegu kindlasti ära ei tunneks, aga nemad võib-olla mäletavad ja koolis siin ikka nõuti seda va viisakust. igatahes on see maanoorte teretamise komme mulle siin suurim müsteerium, aga põhjusest hoolimata olen selle üle isegi veidike uhke.
raplas on palju kenasid tsikke. mitte et ma käiks rapla peal tibisid lantimas, aga kuna rapla on see väike asula siin suure kodila külje all, siis teinekord ikka satume sinna mingit träni ostma või asju ajama. igal pool kõnnib ilusaid tibisid. see torkab kohe silma. see vist ongi veider, et raplas nad nagu torkavad silma, tallinnas mitte. ei tea, mis värk on, igatahes las olla.
vilja lõhn. keska ajal olin suviti viljakuivataja ja vilja lõhn on väga tuttav. tollal olin ööpäeva kuivatis ja teise magasin või putitasin midagi, aga ega ringiluusimise kommet siis enam polnud. nüüd õhtuti rattaga ringi sõites on põldudel seesama vilja lõhn juures. vili on veel toores, aga juba lõhnab!
rohkem tähelepanekuid praegu pole. ahjaa, me käisime siin lähedal ühes tiigis, mida eelmisel suvel süvendati ja kus ma kunagi ujuma õppisin, sukeldumas. 2,2 meetrit näitas kompuuter sügavust, aga võib-olla on kuskil 2,5-3 m ka. täitsa kannatab solberdada seal.
16.06.2007
märt maiste, 148 hüpet, B-kat
esimene hüpe 07.06.2003
seni 0 varuvarjujuhtumit.
eelmine hüpe möödunud suvel.
nurmsi lennuväli, lennuk an-2. lennuväli ja lennuk tuttavad.
vari: sabre 190, varuvari pd 160r, cypres, rsl, javelin j-3, boc
väljahüppekaal 95 kg
enne hüpet varuvarjuprotseduurid üle korratud. enne lennukisse minekut pingutatud rihmadega põhi- ja varuvarju avamise protseduurid korduvalt läbi mängitud.
hüppeplaan: rahulik väljahüpe 2500 meetri kõgsuelt, mugavustundele vastavalt kas lihtsalt kukkumine või kompleks. planeeritud avamine 1200 m kõrgusel, maandumine rahulikult omaette. hüpet ohutult distantsilt jälgimas kaameramees, kellega koos palju hüpatud.
hüpe: kõik plaanipäraselt kuni avamiskõrgusel 1200 m ei suutnud esimesel katsel leida põhivarju avamisrõngast. hoides avamisasendit üritasin varju põha alt kobada, kuni asend muutus liiga ebastabiilseks ja veeresin korraks selili. sain kiiresti stabiilseks tagasi ning üritasin uuesti avada, kuid avamisrõngast ei leidnud. kõrgus vahemikus 600-800 meetrit. stabiilsest asendist avasin varuvarju. varuvari avanes kiiresti ja otse. maandumine lennuväljale.
kaameramees jälgis olukorda, kuni kaotasin stabiilse asendi, siis eemaldus ja avas oma varju. videomaterjalist on kaameramehe varju avamise ajal eemalt näha ka vabakoti äralendamist ja lendavat varuvarju. kaameramees kasutas helilist kõrgusemõõtjat, mille signaalide ja videomaterjali põhjal võib järeldada, et varuvari oli lahti ca 500-600 meetri kõrgusel.
analüüs: hüppeplaan ei sisaldanud põhivarju avamisrõnga katsumist vabalangemises, kuigi eelmisest hüppest oli möödas palju aega. planeeritud avamiskõrgus oli piisav, sest hoolimata hetkelisest stabiilsuse kaotamisest oli varuvari lahti ohutul kõrgusel. hüppe käigus ja varuvarju kasutamisega seoses hirmu või paanikat ei tekkinud.
kaks päeva hiljem kordasime täpselt sama plaani, kuhu oli liidetud ka avamisrõnga katsumine. kõik läks planeeritult.
mõlemast hüppest on olemas videomaterjal.
käsi värisema ei hakanudki ja uni oli hea. mingeid “aga mis siis, kui…” mõtteid ei tekkinud. eile räägiti jälle väiksest õhtusest hüppamisest ja kuna mu varu oli juba koos ja muidu ka sobis, siis hüppasin kampa.
plaan oli ikkagi sama mis eelmine kord. margusja oli jälle kaasas ja minul modifitseeritud kompleksi plaan. välja, ootan margusjat veidi, meduus ja kõrgus, pööre, meduus ja kõrgus… nii tunduski see kompleks palju asjalikum, saab lisaks ka avamisasendit kui sellist timmida või, nagu öeldakse, lihasmälu värskendada. kõik läks nii, nagu plaanis oli, 1200 viskasin ja margusja sai video peale kuni tropid sirgeks läksid ja ma üles kadusin.
teise hüppe tegin kajakaga, eraldi välja, plaan lihtsalt levelile ja natuke lähemale. mina tahtsin lihtsalt näha, mis kajakas teeb. alla liikudes tõmbas ta jalad perse peale ja vajus alla koos tugeva tagasilibisemisega. nii et lähedale me ei saanud, 1500 läksime laiali nagu plaanitud.
kolmanda tõusu ajal hakkas päike juba loojuma ja mul polnud erilist vabalangemise isu, tahtsin hoopis rahulikult oma kupliga üksi lennata. astusin 1500 välja enne 5 sekundi tegelasi, kukkusin lihtsalt ja nautisin, kuidas tuule vihin tugevneb. kuradi mõnus on ikka üksi kupliga ringi paarutada. tundub imelik, aga ega sellise keskmise suurusega kupliga ei olegi väga tihti võimalik ise valida, kuhu ja millal maanduda. st maandud siis ja seal kus on ruumi.
mul on ju varjul uus padi ja slaider talvest. eelmise padja või noh cutaway kaabli otsad olid minu arust natuke lühikesed ja pärast avamist kippus lühem ots vabaotsa kanalist välja kippuma. häiris. uus enam ei kipu ja ei häiri. ja vanal slaideril hakkas kangas natuke ühe krommeti siseküljelt narmendama ja see ka mulle eriti ei meeldinud. uue slaideri sain rootsist. ma ei teagi, kas see on pd tehasest või tegid selle rootsi riggerid, igatahes on ta valget värvi ja kahe kill-linega. ja tihedam, sest vari avaneb nüüd hoopis teistmoodi kui varem. kui elukas on kotist välja saanud, siis ei lenda ta liraki kohe laiali, vaid slaider hoiab veel hetke koos, enne kui kuppel hargnema hakkab. tulemuseks on palju pehmem avanemine. paraku sealtmaalt, kus kuppel õhku täis minema hakkab, on ikkagi raskesti kontrollitav, aga see ei tähenda et ma teda kontrollida ei üritaks, kanni ja vabaotsaga natuke ikka juhin ja mingit täispööret ega isegi 180 nende kolme hüppega ta mulle ei visanud. aga ega palju muidugi puudu polnud. noh vähemalt pole asi halvem kui enne.
kuuldavasti oli vanasti ilus traditsioon, et mingi jama või muu tähelepanuväärsega hakkama saanud inimene ostis näiteks kasti õlut, millega meelitas vanemaid tegijaid korraks maha istuma ja pajatama oma kogemusi ning arvamusi-arusaamu sellistest asjadest. praeguseks on kastitraditsioon vist sellist tähendust minetamas ja kahtlemata huvitavad ja kasulikud pajatused, mida kogenumatel rääkida-öelda oleks, kaovad interneti infokülluse infokaosesse erinevates blogides. kahju.
väike parandus: varuõhtul ikkagi kodilas selline heade tavade järgi õlle ja kaljalibistamine toimus, täitsa tore oli, raisk. aga noh lihtsalt nendest arvamustest on kahju, mis õllelaua asemel internetti kaovad.
talvel tellisin varjule uue slaideri ja padja ja nüüd paar viimast nädalat oli plaan ikka hüpata ka sellega see suvi korra. eile õhtul pakiti mul varu ka uuesti kokku ja täna olingi nurmsis platsis.
hüpe ise pidi olema hästi lihtne, lihtsalt kukkuda ja proovida neid põhilisi asju, kompleksi näiteks. margusja oli ka samal tõusul ja sai mind filmima tulla.
ülesminek oli kuidagi jube vaevaline. õhk soe ja hõre, lennuk raske, küll venis. väga ei raputanud aga ega mugav ei olnud. samas siin polnud midagi uut, enamasti on mul ikka lennukis olnud piisavalt ebameeldiv, niiet väljasaamine on alati kergendus.
väljas oli muidugi väga mõnus kohe ja tuju läks kohe rõõmsaks. eriti veel et margusja seal üleval rippus, nagu kokku lepitud. tegin siis väikest kompleksi. saltodega jäin enamvähem rahule, pöörded olid veitsa karvased ja aeglased, aga no mis sa ikka tahad. pidin 1200 avama hakkama, et see ka lindile jääks. vehin siis ja hakkan avama, aga kurat ei leia avajat kuidagi. või noh, meduusi. ei leia. ilmselt pool alateadlikult kummardusin seda vaatamagi, tegin mingi üle selja naljaka käkkermäkkeri, aga no pekki, ikka ei ole meduusi kuskil. mul kombe ka paras lohvakas ja olen arvestanud, et see võib mingis konfis lõdva kangaga mõne käepideme ära katta küll. võibolla nii oligi, sest seda kuradi meduusi ma ju ikka olen enne ka loopind üle saja korra ja kahe korraga peaks muidu ikka üles leidma. all juba olid kuused suuremad kui kunagi varem vabalangemises ja kuplid lendasid ringi. eks neid mõtteid taolistest olukordadest on peast läbi jooksnud aegade jooksul, niiet ega mingit uut mõtet ei tulnudki, tõmmasin rõnga ära. asend oli seks ajaks ilus ja hetke pärast olin ikkagi varju all.
siis hakkas kell jälle teise kiirusega tööle, kuidagi enesestmõistetav tundus, et see vari sõidab ja sellega ma nüüd maandun. margusja tegi väikse tiiru peale mulle ja noh juu ma midagi sela hüüdsin, et kõik on korras vms. keerasin noka maandumisplatsi poole, pistsin rõnga taskusse, võtsin pidurid ja vaatasin et saaks minema. vabakotti mul tegelikult tol hetkel ei tulnud üldse meeldegi, see tuli veitsa hiljem kupli all meelde, aga no siis ma seda igatahes enam ei näinud. tegelikult mul oli ikka sellel hetkel see vabakott üsna poogen, sest kurat mida sa endalt ikka tahad, kui käid nii harva hüppamas. enne maandumist korra proovisin kuidas see asi fleerib, tundus et fleerib küll ja selle tarkusega ma maha läksin. täitsa hästi lendas ja maandus see kuppel muidu.
maapeal jälle sõbrad vastas, küsimas, mis juhtus, nojah, üks tobedamaid põhjuseid varu panekuks, sellest tobedam oleks veel ainult varu mittepanemine. ega siin midagi arutada polegi, driver error. sest täpselt selle konfiga ma olen üle saja hüppe teinud (sama kombe, samad ranits, sama meduus…) ju oli lihasmälu kadunud ja otsisin valest kohast… kuigi ega mu mõistus ei taha hästi selle vastusega leppida, aga mis tal üle jääb.
vabakoti leidsin ka metsast üles. selleks tuli teda tunnikese pikkades nõgestes otsida, siis üles leida kuskil kõrgel põõsaspuude otsas. ronisin üles, päikseprill ees, nokats peas ja nutitelefon vööl, leidsin mingi kuivanud pika roika ja upitasin vabakoti alla. ronimise ajal mõtlesin küll, et no see oleks täisvärk, kui nüüd mingi luu ära murraks…
nutitelefon või nutifon – see väljend ilmselt kaob varsti üldse ära, sest kõik asjad on nii nutid, et kole kohe. igatahes eelmine, qtek 8100, oli mul nutifon, sest sel ajal oli pihuarvuti funktsionaalsus mobiiltelefonis veel midagi erilist. aga nüüd on see pigem tavaline ja ilma nutita on telefon lihtsalt retro.
eenivei, selle qteki juures hakkas mul puudu jääma võimalusest võsast ssh kliendiga mõnes masinas midagi kiirelt korda ajada. ei saanud sisestada korralikult paroole (pimesi mingeid tähti ja numbreid ja kirjavahemärke ja mixed-case). niisiis hakkasin otsima uut.
selgus, et just värskelt olid turule saabumas (hinnakirjades olemas, aga lettidel veel mitte) sihukesed telefonid, millel on peaaegu kõik, mida ma hetkel ihaldada oskasin. gsm, 3g, wifi, bt, puutetundlik ekraan, qwerty klahvistik, gps ja muidugi mälukaart. soovitavalt mini-usb kaudu laetav ja süngitav. ja nihukesi telefone oli lausa 4 tükki valida, tegelikult 2+2, sest üks oli hp ja teine fs ning kummalgi oli kaks mudelit – teine on lihtsalt sisseehitatud fotokaga. minu eelistus oli ilma fotokata. seega fujitsu siemens pocket loox t810. hind üle 8k.
mulle meeldib veel see ka, et siin pole eriti mingeid sahtleid ja klappe ja peal on mobile windows, kuhu on lihtne leida tarvilikke programmikesi. muidu oleks võib-olla isegi ühte nokia asja vaadanud, kus gps vist küll puudus, aga aku pidavus ja kaal olid paremad… minu päts kaalub ligi 200g ja aku peab normaalse kasutamise juures paar päeva.
kõige vajalikum ja raskemini leitav programm, mille sinna ise panema pidin, on pocketty 0.4.5 cf1, mis oskab ssh1 ja ssh2 ning on prii programm. lisaks on tal oma väike onscreen klaviatuur, mida saab sisse ja välja lülitada. teksti suurust saab ka valida. käsureaeditoride puhul on see üsna oluline, sest see programm ise käib täisekraanil ja esc või ctrl nuppu selle qwerty klaveril pole.
natuke siunamist ka, muidu on liiga roosiline. helistamise osa on telefonil üks nõrgemaid 🙂 aga ajab asja ära, mul pole helistamine ka kõige tähtsam funktsioon. pigem sõnumite saamine, kell ja kalender. siis usb on ver 1.1, igatahes see aeglane. ja sd mälukaart on küll sdio, aga ei toeta hcsd ehk neid uuemaid ja kiiremaid ja suuremaid kaarte ei söö, aga neid ei söö täna veel eriti miski. noh ja esimese stiiluse kaotasin ka kohe esimesel nädalal ära.
kogu see pocket windows on veel natuke selline paikaloksutamata kivi. osa asju on omal kohal ja töötab ilusasti, aga näiteks wifimajandus ja üldse kogu see võrguvärk on veitsa segane. ilmselt need asjad tahavad harjumist. mida rohkem hakkab telefon sarnanema arvutiga, seda rohkem hakkavad telefoniprobleemid sarnanema arvutipobleemidega.
mäger läks reisile ja meie, kährikud, kolisime kohe tema korterisse sisse, et saaks oma urus rahulikult remonti teha.
homme tuleb mäger tagasi, pilt, mis vastu vaatab, on täpselt samasugune kui jaanuari alguses. tühi tuba, mina ja läpakas. ka oma korteris on enam-vähem sama pilt. noh, ainult vanad asjad on asendatud uutega. vannituba ja wc ja aknad ja must põrand. aga tegelikult on korter täpselt sama elamiskõlblik või -kõlbmatu kui varem.
muidu ei pane aja kulgemist tähelegi, aga et see kõik siin uuesti samas seisus tagasi on, see paistab kohe silma.
proovisin täna automaatkastiga autot ja jõudsin järeldusele, et sellisega sõitmiseks piisab poolest ajust, eeldades, et üks pool ajust juhib keha paremat ja teine vasakut poolt. süütevõti, käigukang ja pedaalid on kõik paremal. vasakul pole midagi olulist, mille pärast poolearulised peaks autosõidust loobuma ja jala käima.
balloon sai ostetud otse poest ligi kaks aastat tagas. ventiil oli seal kohe küljes. see sai korralikult kinni keeratud ja kasutama hakatud. kõik oli tore. ühel hetkel sai ventiil välja vahetatud kaheharulise vastu ja jälle oli kõik tore. nüüd on mul topeltballoonid sügavamate retkede jaoks ja üksikul balloonil pole kaheharulist ventiili enam vaja, tahtsin panna agasi üheharulise ja kuna on juba aega möödas, siis sisse ka vaadata.
polnud seda õiget lampi millega vaadata, igatahes sellega mis oli, oli näha et põhjas midagi läigib – raisk. keerasin tagurpidi ja hakkas välja nirisema vedelikku, lõhnatut, peaaegu värvitut ja ei libise näppude vahel – vesi järelikult. ballooni keere ka seest veidi roostene. näpuga üle ballooni kaela seestpoolt tõmmates sai näpuotsa ka veidi roosteseks.
vahepealsed poolteist päeva on saanud juurelda kustkohast see vesi sinna ikka sai, kas oli kohe alguses, sest ega ma ju ei kontrollinud. või on mõni kompressor pekkis olnud või on selle ühe-kahe päevaga, mis ta mul korraks peaaegu tühi oli, nii kõva kondents tekkinud? ja miks on roostemärgid just kaela juures. enamasti on balloon ju püsti või pikale, väga harva tagurpidi.
kuidas see roostejama sealt nüüd kätte saada? liiva sisse toppida ja veeretada või kuskile mereabikeskusesse viia vms.
täna kargas ehituspoes silma selline käänatava peene kaela otsas led lambike, mis tundus just õige asi ballooni visuaalse ülevaatuse jaoks. aga selgub, et balloon on seest ilus-haljas ja pole seal roostet ega midagi. roostelaadne asi ongi ainult keerme peal ja selle lähiümbruses. niiet ma saan selle sealt lapiga maha nühkida ning on sellega ühelpool. profülaktika mõttes viskasin ka vana, veidike räbalduma kippuva võrgu minema ning pesin kanna puhtaks. sinna põhja oli ikka parasjagu igasugu pinnaseproove kogunenud.
aga kustkohast see vesi ikkagi sinna sisse sai ja miks ta just ülaosas pesitses.
kursus algas sõnadega, et kindlasti peab olema valmis selleks, et teie kallis fotoapaat saab märjaks ja läheb katki või kallis box laguneb kildudeks… nüüd peaks ütlema, et töö selles suunas igatahes käib ja esimesed edusammud on juba käes.
kursuse teooriaosa tundus isegi minu kesiste fotograafia alaste teadmiste juures vähemalt loogiline. kõik mis puudutab värvide hajumist veemassis, mis jääb valgusallika ja objektiivi vahele (välgust asjani ja asjast objektiivini tagasi!) ning erinevad nipid ja trikid kuidas mingit sorti pilti saada; mängud tundlikkuse, säri, ava, fookuskauguse ehk suumiga ning kõikvõimalike valikute tegemised, selle võtsime läbi.
praktiline osa toimus basseinis. uell, ma ütleks, sellega pidigi nalja saama. minu box polnud enne vees käinud ja kuidagi õnnestus mul sinna ikka vesi sisse saada juba enne kui aparaadi sisse pistsin. siis sai boxi enamvähem pidama ja natuke hästi vettimavaid hügieenivahendeid ka veel karpi topitud. aga siis ikkagi selgus, et minu objektiiv ilma lisafiltrita selle dome pordiga (kumer klaas) ei toimi vees. kujutis tekib liiga lähedale ja objektiiv ei suuda selle peale teravustada. panime manuaalfookuse peale ja mõned katsed säriajaga saime ära teha kuni väike sorts vett uuesti boksi nurka ilmus ja see pidu selleks korraks ära lõpetati. kaamera jäi seekord igatahes terveks.
nüüd tuleb lihtsalt uurida miks tuleb vesi sisse ja leida väike lisalääts ja mõned head harjutusülesanded iseseisvalt läbi proovida. no saame veel näha.
1⁄60
1⁄30
1⁄15
1⁄5
1⁄3
topeltballoonide proovimine rummus täna öösel kell 9:30. kuked ja koidud kanalas alles norskasid sel ajal.
juba vesti selga venitades sai selgeks, et käed on mul ikka natuke liiga lühikesed. proovisin igatepidi neid kukla taha sirutada, aga ei jäänud sõrmede alla midagi. lohutasin end, et noh saab ehk vähemalt tinalasti ära testida, kui muud ei saa. kummaski taskus oli 2,5 kg kohe sees. nendega oli snorgeldada paras (ei, snorklit mul küljes polnud). kummassegi taskusse kilone päts juurde ja andis alla kühveldada end. aga all rahulikuks jäädes osutus mu veeväljasurve või siis poseidoni võigastus nii suureks, et tõusin pinnale tagasi. no kiloste asemele pooleteistkümnesed siis. alla ma jäin.
tasakaalu ja muu üle ei tohikski väga nuriseda, ainult et tina oli ikkagi minimaalselt ja õhku ülikonda eriti lasta ei saanud, allasaamiskatsete käigus kõvasti kätega vehkimisest olid käed parasjagu maha jahtunud. algas jahetamine, mis läks sujuvalt üle külmetamiseks. vesi 5 kraadi kuum. nähtavus ka kõva 1,5-2 meetrit. tuju tegi paremaks teadmine, et martti, kellel käe küljes fotokas rippus, ei saanud ka eriti kottigi pildistada.
otsustasin ikkagi proovida, kas õnnestub need ballooni ventiilid kätte saada või mitte. kõhurihm tuli ikka viimase vindini lahti teha, sest selle küljes on ka krots-strap ehk rihm, mis jookseb jalgade vahelt läbi ja hoiab rakmeid ülespoole liikumast. ühesõnaga need rihmad nii lõdvaks kui sai ja teise käega tõstsin ballooni alt servast neid ülespoole. regusid sõrmeotsaga katsuda oli lihtne, aga ventiilid on neist veel allpool ja kaugemal selja taga. väänasin mis ma väänasin, aga enne ei jätnud, kui mõlemad ventiilid olid korraga käes. keskmist manifoldi kraani ei saanud kätte, sest see on natuke vale nurga all ja kõigist teistest veel kaugemal. öeh, täna oleks mul küll vist need balloonid jõudnud rahulikult tühjaks voolata, kui üks regu oleks 40 m peal freeflowtama hakanud enne, kui ma seal midagi kinni oleks jõudnud keerata.
ilmselt ma tõstan balloone natuke kõrgemale ühe astme ehk kahe tolli võrra. ja veel võib vist proovida natuke teistsuguste alusriietega. praegune alusülikond ja ka pressitud neopreenist kuiv ise on üsna paksud ja mitte liiga pikad, usun, et need ka piiravad haardeulatust. ja kurat, kui muu ei aita, proovin membraankuivaga (trilaminaat vms) ära. manifoldi kraanile võib ju pikendusjuhtme ka panna, aga no need teised kruvid peavad kätte ulatuma hakkama.
suure külmetamise peale hakkas tunduma, et tuleb ikka need sinised või oranged ehituskindad kleepida tavaliste varrukamansettide külge, et saaks uuesti kuivad kindad kätte tagasi ja ei peaks neid kohmakaid rõngaskinnitusi kasutama. tina pean ilmselt panema 8 asemel 10 kg ja dekoballoonid peab otsima alumiiniumist vist, sest need peaks olema suht neutraalsed.
hobisukeldumise võimalused on tegelikult suured ja laiad, aga mõned väiksed piirid on seotud sügavuse ja põhjaajaga seoses. eks neid on muidki. see-eest on varustus lihtne ja mugav ning protseduurid suhteliselt lihtsad.
dekosukeldumiste ja igalepoole sisse ronimise puhul alati ei saa kohe välja pinnale tõusta, sest näiteks koobas või vrakk on peakohal või on sul selline lämmastik kudedes, et otse välja minnes saaksid suure tõenöosusega dekohaiguse.
jamasid ju ikka juhtub näiteks varustusegagi. tehnilise sukeldumise puhul üritatakse elutähtsaid asju dubleerida, näiteks kasutatakse topeltballoone mitte ainult suurema õhu kaasa saamiseks vaid ka selleks, et juhul kui üks regu peaks voolama jääma, siis ei jookseks kogu gaas taevasse vaid sa saad keerata ühe kraani kinni ja hingata teise regu kaudu rahulikult edasi, teha dekopeatused ja mitte ülearu riskida. noh ja sedasi on enamvähem iga asjaga.
lisaks dubleerimisele on veel mõni asi teistmoodi. näiteks regude konf. loovutatakse alati seda regu, millest ise põhiliselt hingad ning sellel on kahemeetrine voolik, kust naabrimees saab mugavalt hignata ka siis, kui peab üksteise järel läbi mingi pisikese augu ujuma. lisaks on balloone teinekord kaasas nii palju, et selle kõige ülevalhoidmiseks on natsa teistsugused ja robustsemad vestid kasutusel. jah. ja muu on kõik enamvähem sama.
sain küüned taha dsat tec diving manualile ja lugesin selle läbi, tundus loogiline. lisaks varustusele erineb ka mõtlemine, üldiselt peab olema iga sukelduja isehakkamasaav ja sukeldumine tuleb planeerida nii, et iga taat saaks oma jõududega elusalt pinnale tagasi. thinking like a tec diver on teema omaette.
võtsin proovi pärast testida paar-kolm tehnilise vesti ja käisime neid basseinis proovimas. kohe alustuseks üritas see täis vest mind topeltballoonidega pinnal lihtsalt näoli keerata, all aga vastupidi, selili. raskuskese on hoopis mujal kui harjunud olen. raskusvööd 7mm märjaga üldse vaja polnudki. all sai ujuda küll, aga pidi pidevalt valvama, et selili ei keeraks. üsna tüütu. võtsin raskusvöö ka appi ja jätsin raskused ainult pandla lähedusse. natuke tuli raskuskese allapoole ja juba sai ringi ujuda. ehkki ikkagi ebamugavam. 2x12L terasballoonid ja 21liitrine ilma kummideta “wing” olid selles konfis.
järgmiseks võtsin enamvähem samasuguse vesti aga üksiku 15L ballooniga. ega väga suurt vahet polnud, lihtsalt see wing oli veel suurem ja lohvakam ning end küljelt küljele liigutades voolas õhk kolinal ühelt poolt teisele ja mingist stabiilsusest polnud juttugi. ilmselt lihtsalt liiga suur wing, usun et 2×15 liitriga oleks natuke teine lugu sellega.
kolmas konf oli jälle 15L balloon ja 30L wing kummidega. oah, hoopis teine asi. kummid hoidsid justkui õhku natuke rohkem paigal seal sees ja mul õnnestus üsna kergesti hõljuda küljeli asendis, mis oli üsna uus tunne.
see viimane konf meeldiski mulle kõige rohkem ja seda proovisin korra 4-6 meetri sügavuses avavees ka. lisaks basseinivärgile kuiv ülikond ja integreeritud raskused ja vöö ka igaks juhuks. tina sai selgelt liiga palju, aga see oli natuke taotluslik ka, sest reaalselt peaks ka olema alati tina natuke rohkem üle. 2x12L põhjagaasi ja ühe dekoballooni kohta peaks ärahingatud gaasi arvelt juba mitu kilo ujuvus muutuma. muidugi see oleneb mis materjalist on balloonid ja kui suured ning kui palju neid on. igatahes ei saa sukeldumist alustada sellega, et lased vesti tühjaks ja unustad inflaatori täielikult kuni uuesti pinnale jõudmiseni. aga sai sukelduda küll. muidugi jebimist on selgelt rohkem, kui peab lisaks kuivale ka vestile veidi õhku sisse laksma alla minnes ja üles tulles on vaja mõlemast välja ka törtsutada. pinnale jõudes on mõnna selili vesti peale vedeleda.
praegu on küll selline tunne, et natuke peab veel konfima ja timmima tinakoguse õigeks ja muud asjad ka paika, aga iseenesest midagi ülemõistuse keerulist selle tehnilise vesti kasutamisega ei tohiks olla.
mingit erilist tehnilise sukeldumise kui sellise vaimustust praegu tegelikult ei ole. esiteks on kursused kallid ja kauged ning omapead proovimine… on veitsa spuuki. samas kui nii-ehk-naa käime dekovaba profiiliga veidi sügavamate vrakkide peal siis on ikka hea teada, et natuke rohkematele võimalikele probleemidele on lahendus käeulatuses ning kokkuvõtteks võiks kogu sukeldumine olla palju rahulikum ja nauditavam.
kusagil pole ju öeldud, et öösel peab olema pime ja talvel peab olema külm ja keset järve ei pea olema muid mugavusi, mida üks endast lugupidav valge inimene healt elult eeldab?!
öö oli soe, igatahes plusskraadid, lisaks oli kaasas võimas päevavalgus ja valik elektrigeneraatoreid. niisiis oli olemas veekeedukann mis keetis kuuma vett kohvi tegemiseks. jääpakkude vahel küdes grilli peal ribi ja pihv. aasal kepsutas koer. täpselt nii karmides oludes pidimegi sukelduma. väga ekstreem värk ehk et me oleme ikka väga kõvad mehed. seda tegelikult tahtsingi öelda.
otse lampide all jõudis põhja nii palju valgust, et isegi päikeselisel suvepäeval pole seal valgemat aega nähtud. veel erines suvest see, et alt üles vaadates võis näha kahte päikest ning mõned meetrid eemal igas suunas haigutas pimedus. kuid valguses käes olemine tundus küll sheff. jää all ringi tatsamine oli ka põnev. augu ümbruses jää ju helendas. tagurpidi on üksindagi lahe kõndida, aga kui keegi teine seal veel on kas siis õiget- või tagurpidi, siis tundub kõik kuidagi veel veidram.
valgus ja soojus võivad ühe sellise sukeldumise juures ikka terve maailmajagu asju erinevaks muuta. eelmise aasta öö-jää-survival-sukeldumisega ei olnud seekord igatahes midagi sarnast.
paar nädalat tagasi vajus männiku lasketiiru kõrval üks traktor läbi jää. kalda äärde saeti jäässe auk, sukelduja läks pani traktorile köie külge ja võttis käigu välja ja masin tiriti mingi suure vintsiga veest välja. selgus et see sukelduja on meile ka tuttav ja tal oli mõte minna sinna veel veitsa ringi luurama.
augu saagisime sinna lasketiirupoolsesse nurka. jää oli täpselt nii paks, et saega sai nibin-nabin selle läbi saagida. seekord ei viitsinud kaua nüsida ja tegime veitsa väiksema augu, võrdkülgse kolmnurga ca kahemeetrise küljega. kolmekesi sinna korraga mulistama muidugi ei mahtunud, aga keda kotib.
julgestusköis oli mul seekord tutikas – metallist raami ja pooliga alus, sealt juhe ja elektripesad minema visatud ja 4-5mm köis peal ca 50 meetri jagu. käie ots läheb läbi pooli, seal on sõlmed otsas ja lisaks saab köie otsa panna pöörleva karabiiniga näiteks jäässe puuritud jäänaela külge kinni. meil jäänaela polnud, saagisime lihtsalt väikse kandilise augu suure augu kõrvale ja pistsime köie otsa sealt sisse. väga kaval süsteem. köis jookseb pooli pealt väga ilusasti ise lahti ükskõik kus suunas sa minema kihutad.
vesi oli suht sogane, 3 meetrit vast nähtavust. põhi erineb seal rummust tublisti. esiteks polnud põhi sile vaid künklik, teiseks koosnes pühi veitsa vetruvast liivamuda taolisest jamast. väga hullusti see ei tolmanud õnneks. põhjas on siin-seal kraatrilaadsed augud, nende põhjad ja servad on musetmat karva. üldiselt väga puhta kohta muljet ümbrus ei jätnud. tundub et taimi on ka rohkem servade ääres. aga kalu oli seal küll palju.
männiku karjääride kohta arvatakse, et seal on palju laipu põhjas. mina nägin ainult ühte laipa, selline valgesse võrku mähkunud ahvenas. enda liigikaaslaseid ei pannud nagu tähele. ei olnud ka betoonkaste või ämbreid või raskeid kivikolakaid köis küljes, mille abil kunagi võibolla mõni jõmm alla sumati. ju on sealt siis juba paremad palad välja korjatud või on need seal suuremates karjäärides, mis raudteest vasakule jäävad.
seekord oli jääauguku sae ketiõli ikka päris korralikult kogunenud ja välja ronides olin vikerkaarevärvilisi laike täis. sahmisin puhtama veega suuremad plekid maha. räägitakse, et kui fairy nimelist nõudepesuvahendit veitsa vette niristada, siis see võtab õli ära. selle peaks küll ära proovima, muidu pärast kodus asju loputades hullult möllamist.
vabariigi aastapäeva jääsukeldumise tarbeks pandi seekord rummus jää peale ilus suur telk püsti – et niigi veitsa jahedavõitu ilmaga tuul sukeldujaid ei kimbutaks. telgi komplektis oli isegi kaks ahjukest. auk saeti jäässe sedasi, et üks osa august jäi telki ja teine osa välja. päike sai ilusasti vett valgustada, eriti paistis see silma hämaras telgis.
sukeldumise juures kõige lahedam vaatepilt oli üks suvine poi köis, mis ekskavaatori pealt otse püstloodis pinnale läks. ehkki meie auk oli veitsa eemal, läksime ikka vaatama kuhu see köis viis ja siis nägime seda nn jääsukelduja unistust – köie ots läks lihtsalt jää sisse ja mingit auku selle ümber polnud. huvitav kui kaua peaks all olema, et selle -15 kraadi juures auk ära jäätuks… ega ta vist ei jäätu, kui otse augu all ringi lased, ülestulevad õhumullid hoiavad vee liikumises.
dill, kes kogu selle orgunniga väga aktiivselt seotud oli, aktiveeris omale selle käigus ka väikse seljavalu ning ise vette ei saanudki. see-eest jäi tal rohkem aega filmimisele.
sinijärves olen vist juba 3 või 4, igatahes mitte vähem kui 5 korda sukeldumas käinud, aga selle sõsarjärvi nagu rohelinejärv või rohejärv ja veitsa veel eemal olevasse valgejärve pole seni jõudnudki.
kamad sai selga aetud suure vuhinaga kui selgus paar tõika – nimelt osal rahval oli tervis veitsa nõrk (pohmell?) ja siis ei tahtnud mootorsaag ka töötada. läks käima aga jäi kohe seisma. järve entrance juurde oli keegi uuristanud poole ruutmeetrise augukese nagu saunade juures on vahest. sauna asukoht jäigi seekord selgusetuks. olukord muutus üsna kurvaks, sest ivari macheeta pritsis küll palju vett, aga auku suuremaks ei teinud.
lõpuks sain sae käima ja saagisin V kujulise kujundi. artur astus serva peale ja kolmas külg murdus ise lahti. üks serv ja nurk tuli veel ära saagida, et kaane augu pealt maha saaks.
üks tõbine sai selle peale terveks ja otsustas ka vette tulla. nii saimegi kaks paari kokku ja sumasime kahe köie otsas minekut. nähtavus oli sama mis sinijärves, st väga hea ja valgust oli ka piisavalt, et heledal lubjapõhjal tumepruuni vähki näha. paraku peale selle vähi me muid kalu ei kohanudki.
sukeldumise ametlik osa sai läbi ja ülejäänd tegelased kobisid välja, aga ma ikka ei saanud muidu, kui pidin end tagurpidi keerama ja seda freefly asja harjutama. esimene minut või sedasi kulus imeliku tunde üle muigamisele. edasi harjus juba ära ja sai ringi liikuda. jalgadest liikumisel erilist tolku pole, kätega kahlates liikusin nagu mingi uhvonaot seal. jääkaanest saetud serv, nii paar meetrit pikk, ühest otsast mingi 40 cm lai ja teisest peenem… süsta noh. hüppasin selga, lestad tagumise serva taha kinni ja kätega aerutama. liikus mis mühises. tahtsin lõpuks uhada otse jääaugu peale ja sealt lupsti välja hüpata või siis vähemalt end nagu jetiga õiget pidi keeraga. aga nii kui üks ots sai üle augu serva, muutus see kergeks ja poos end kinni. uuuh.. üles-alla, kerge-raske, hüppama-laskuma, see on kõik peapeal – gravitatsioon on ikka üks võimas värk, eriti, kui teda eriti ei ole….
sügisel läks meie vetes nähtavus ikka käest nii ära, et hakka või heegeldama. külmadega tuli õnneks jää peale ja vesi sai lõpuks rahu sellest pidevast loksutamisest.
laupäeval oli ilm väga ilus, külma 8 kraadi, päike sätendas kui me dilliga üle sileda jää astusime päikseprill ees nagu kaks kuningat vaatama, mida üks teine kambake seal nii kahtlaselt askeldab. askeldatigi pisikese kirvekesega auku jäässe ja osa rahvast oli kangesti sukeldujate nägu, isegi tere kuulsime. vaatasime ringi ja läksime autosse tagasi, sest meil oli parem plaan.
ootasime autos kuni saabus ülejäänud osa seltskonnast ja siis polnud muud, kui võtta pagasnikust saag ja lumelabidas ning superkang, minna jääle, saagida ilus auk saag pagasnikusse tagasi panna. jää vaid 15-20 cm paks ning augu kaevamine käis ludinal.
osa rahvast tassis kola kelgu peal augu äärde, aga teine osa viskas varustuse selga ja kõndis lestad näpu otsas üle jää. suu läks naerule, meenutades eelmiseaastasi pikki retki sissikelkudega nii et veri kurgus.
vette ja allasaamine käis kah mõnusalt. isegi ei tekkinud näole külmashokki. all oli paar huvitavat elamust. korra jäin selja taha vaatama, kuda köiega lood on, kui järsku tundus, et nüüd kukun täiega alla. silmanurgast paistev väike pilveke tõusis üles ja pettis täitsa hästi ära. nähtavus üldiselt oli muidugi normaalne, 3-4 meetrit vast ja vesi 2 kraadi.
kui üles jõudsime, siis keerasin ikka pea alaspidi ja seisin veitsa jää peal ning mõmisesin omaette. see on ikka veider mis veider. lahe on lestaga pritsida jääaugu ääres luuravat koera, enam nii lahe pole, kui miski sellest lestast kinni haarab ja sikutama kukub. uuesti on lahe, kui pea veest välja pistes kohe kuuma teed ulatatakse.
ronisime välja ning kohe auto juurde, et alles seal kola lahti võtta. kolmsõrmkindad ja kapuuts ei lasknud külma veel ligi, aga auto juurede jõudmise ajaks jõudis ülikonna volla ikkagi jäätuma hakata. vest täie värgiga kohe pagasnikusse ja muu kola ka otse autosse. lukk lahti, kapuuts ja kõige viimaks kindad maha ning kohe ülikonnast välja pugema. käed külmetama hakata igatahes ei jõudnudki. väga mugav.
seekordne sukeldumisjärgne tshill toimus üldse linnas suupistete, sauna, söögi ja piltide vaatamise saatel. hea seltskond pole muidugi mingi haruldus, kuid väga väärtuslik sellegipoolest.
seda kohta, kuhu remondi ajaks põgenesime, nimetab selle koha omanik ja tema sõpruskond ghettoks. ma täpselt ei tea miks, ilmselt siin elab lihtsalt palju vaeseid neegreid, nüüd said nad vähemalt ühe lisaks.
kohutav, kas pole. aga ega vanas kohas praegu pilt parem pole.
tähelepanelikul uurimisel võib märgata, et mõned puudujäägid veel on. torudes pole sooja vett sees ja osa juhtmeid pole ühendatud. samuti puudub 24 pordiga switch, aga muidu on kõik suht tibens-tobens ja võiks elada küll.
alles kaks aastat on möödas sissekolimisest nn san remonti vajavasse korterisse ja juba läheb remondiks – hull tempo on peal.
plaan on igatahes sihuke, et oskajad-onud ehk üks ehitusfirma teeb ära sellised tööd, mida ise väga teha ei tahaks ja ei oskaks – lõhub ja lammutab vana sansõlme ehk wc ja vannitoa ja veel mõned seinakesed ning põrandakesed kogu korteri ulatuses. siis ehitab uued seinad et tekiks avar wc-vannituba ning teeb kogu korteri ulatuses ilusa tugeva ja sileda põranda esialgu ilma katteta, milleks hiljem saab parkett. esikusse ja ujulasse põrandaküte ja plaadid maha.
peale remondimeeste lahkumist peaks jääma veel teha laed ja seinad ning vahetada aknad ja lõpuks parkett ka maha rullida. koogitegu.
lausremondi jaoks pidi kogu kola välja saama korterist. uhuhuuu, hullumaja. seni sageli üürikate vahet voorides oli tavaari vast 2-3 golfitäit, nüüd tuupisime täis keldri ja veel mõned panemiskohad ja vedasime ajutisse elamiskohta kaasa golfitäite viisi träni. täitsa ära tüütas lõpuks. siinkohal peab jälle ütlema, et golf on üks äge kolimisauto. kui tagaistmed kokku klappida, siis mahub peale terve kirjutuslaud… ning siis veel üks klaver ka!
esimese tööpäevaga lõhkusid mehed maha kõvasti seinu ja kaevasid põrandaid. vägev vaadata, kuidas rannajoon muutub!
