ull blog

kuna ainuke asi, ilma milleta ma kodust kunagi välja ei lähe, on telefon, siis pole mingi ime, et sellele nii suurt tähelepanu peab pöörama. peale asus padfone fiaskot on mul olnud päris mitu nutitelefoni, kõik veekindlad ja sony xperia sarjast – go, v, zr ja nüüd z ultra. go oli ikkagi liiga väikse ekraaniga ja oli tegelikult mõeldud rannast kaugematele lohesõitudele kaasavõtmiseks ja selleks sobis see päris hästi. igapäevaseks kasutamiseks natuke väike ja natuke lahja siiski. andsin selle ära ühele sõbrale ja ostsin asemele xperia v. see oli põhimõtteliselt samasuguse ehitusega, aga suurem ja võimsam, aga see kahjuks kadus ükskord pärnu rannas peale surfi riideid vahetades imelikult ära. järgmine oli siis xperia zr, mis oli natuke suurem ja võimsamgi kui v, ehitus jällegi umbes sama. tagumine pool oli neil kõigil plastmassist ja äravõetav. sealt sai ligi mälukaardile, sim-kaardile ja akule. klaasist tagaküljega z mudelitest hoidsin eemale, sest kuna tagumine pool on ka klaasist, siis peaks see olema raskem ja libedam ja hapram, kui plastik. samas jälle mõlemalt poolt kokku liimitud disain äkki on paremini vee ja tolmukindel?

peab tunnistama, et vist kõik telefonid käisid vähemalt korra remondis, mõni isegi kolm korda. ühel läks klaas katki ja ühel tungis natuke vett sisse (kaamera klaasi taga udu) ja ma poleks kellegagi vaielnud teemal, kas olin ise süüdi – muidugi olin, aga need probleemid lahendati garantiikorras. tegelikult ma vist ei ole seni xperia telefonide remondi eest midagi maksnud. niiet ehkki probleeme aegajalt on ka sony telefonidel, siis vähemalt emt kaudu ostes on nende garantii ja hooldus väga hea.

üks tähtis asi, mis mulle nende veekindlate xperiate (välja arvatud go) juures meeldib peaaegu sama palju, kui nende veekindlus, on laadimisdokk. üliloogiline asi, mis on arvutilaual ja kuhu maha istudes torkad telefoni lihtsalt sisse ja hakkab laadima. ei pea veekindlaid klappe microusb pesa eest lahti katkuma ega midagi. eeh, no võiks rääkida sellest, et kas need laadimisjaamad peaksid kogu xperia seeria piires omavahel ühilduma, aga kui ma neid vaatan, siis justkui lähevad aina paremaks ja oleks patt hoida innovatsiooni tagasi ainult paarikümne-eurose laadimisjaama tagasiühildumise pärast. ahjaa zr ja z ultra tulid karbist koos laadimisalusega, mis on veelgi mõnusam. autosse ostsin kah broditi aktiivhoidiku – põhimõtteliselt laadimisalus autosse. brodit on eraldi teema, aga soovitan väga. neil on iga automudeli jaoks paar-kolm alternatiivi, kuhu hoidik kinnitada ja siis on iga vähegi levinud telefonimudeli jaoks passiivne ehk ilma laadimisklemmideta ja kaks aktiivset – sigaretisüütaja pistikuga ning autosse integreeritava toiteadapteriga varianti. ostad oma auto ja oma telefoni jaoks sobivad jupid ja kruvid omavahel kokku. kui vahetad telefoni, ei pea autopoolset osa vahetama ja vastupidi.

lõpetuseks z ultrast. see on minu esimene labidas-telefon või phablet. 6.4″ full-hd ekraaniga veekindel mõlemalt poolt klaasist üliõhuke aparaat. muide kõrvaklappide pesa on veekindel – ei mingit korki. alguses, kui ultra välja kuulutati, siis oli see muidugi sigakallis ja tal on üks suur puudus ka – 8MP kaameral puudub led-välk. kuidagi juhuslikult sattusin hiljuti xperiate hinnakirjasid sirvima ja avastasin, et ultra eest küsitakse praegu alla 300€ ja tehnoloogia seal sees on veel üsna tänapäevane. 2013 a. mudel. uuemat alternatiivi sony praegu ei paku ja minuteada ei paku keegi nii suurt veekindlat labifoni. muidugi on seda telefoni kuidagi natuke imelik kõrva juures hoida, aga see ei ole nii suur, kui 7″ tahvelarvutid! meesterahva jope-jaki-mantli taskutesse mahub täiesti vabalt ja kuna ma püksis telefone pole kunagi kandnud, siis kaasaskandmine pole päriselt probleem. neti kasutamiseks on see suur seade ülimõnus. kahe käega hoian ees ja pöialdega tipin klaviatuuril. palju mugavam ja juba praegu on selge, et olukordades, kus varem tundus liiga tülikas hakata telefoniga midagi netis tegema, seda tunnet nii palju suure telefoniga ei ole.

ja veel üks aspekt. seni on mul autos eraldi androidiga autoraadio, et podcaste ja spotify kaudu mussi kuulata ning teada saada, kui keegi mingeid sõnumeid saadab. selge see, et sõidu ajal vastamine ja isegi lugemine ei ole mõistlik. aga foori taga korra pilk peale visata suurele ekraanile on lihtne ja mugav. lisaks muidugi navigatsioon. sisse-ehitatud nutiraadio suur eelis on see, et see on alati olemas ja pole mingit juhtmepusa armatuuril ja aku ei saa tühjaks ja ekraan on suur… aga suur miinus on vähemalt minu lahendusel praegu see, et kui auto seisma panen, võtme välja võtan ja uksest välja lähen, siis lülitab raadio ennast välja ja kui tagasi tulen poest või statburgerist, siis hakkab raadio ennast uuesti üles bootima ja jälle peab programmid käima panema ja see on lihtsalt tülikas. nüüd ongi mõte, et viskan nutiraadio välja, panen sony bt nfc 1DIN mõõdus odava raadio autosse ja selle kohale ultra jaoks aktiivlaadijaga hoidik, millel mingeid juhtmeid väljas ei tolgenda. et siis tulen poest, pistan telefoni pesasse ja pidu jätkub sealt, kus enne pooleli jäi. vähemalt selline on praegu plaan.

Eelmise aasta surfilaager osutus täisvõiduks, niiet ilge tahtmine oli sel aastal ka minna. Samas räägiti ikka Roosta laagrite kohta hulle jutte ja olin pikalt kahevahel. Lähemad surfibuddyd, kellega niisama sõitmas käime ka nagu tegid mingeid ebamääraseid häälitsusi surfilaagri jutu peale ja lõpuks ei tulnd ükski peale Elena, kes on muidugi hoopis purjelaudur!

See purje- versus lohelaudurite teema on üsna naljakas tegelikult. Viimati, kui Pärnus hängisime, siis tutvustati sama Elenat ühele üsna karvasele paksude prillidega meesterahvale, umbes nii, et see on Elena ja tema on purjelaudur, mille peale karvane kõva ja käreda häälega naerma- ja Elena õhku ahmima ja silmi pööritama pahvatas. Lõpuks muidugi naersid seal mõlemad ja päris täpselt ei saanud keegi aru, mille üle siis lõpuks. Surfilaagris oli jälle vastupidi, kui jalutasime puhkekülas ringi ja kõrvalt üks vanem purjelauahunt hüüab Elenale, et kuule, kellega sa oled seal, kas see on su isa? No ja siis tuleb kiire vastus, et ei, see on üks lohelaudur. Võib arvata, kes naeris ja kes silmi pööritas seekord.

Mina ei oska siiamaani täpselt defineerida, mis värk selle purje ja lohe vahel on, aga kõige sarnasem võrdlus on mul siin kodus koera ja lapsega. Koer oli siin enne ja oli end koju ilusasti sisse seadnud enne kui laps toodi. Esialgu oli koer väga umbusklik, aga ei rünnanud, vaid hoidis viisakat distantsi ja ehkki ei tahtnud seda välja näidata, siis kehakeel reetis mingisugust sisemist hoolimist nõrgema, rumalama ja abituma järelkasvu suhtes. Nüüd nad mängivad koos ja üsna head sõbrad, aga kui laps hakkab liiga hoogu minema, siis koer ikka uriseb ja tuletab meelde, kes oli siin enne ja kellel on teravamad hambad.

Aga surfilaagrisse mineku otsustasin neljapäeval peale Lohusalus surfamist, kui sain eelmise aasta surfilaagrituttavatelt sõnumi. Laulasmaa Maximast sai okei hinnaga kraami kaasa ostetud, kodus asjad kokku pakitud ja teele asutud. Kraami peitsin igale poole lohede ja asjade vahele, aga kuna mul hipi märki auto peale kleebitud ei ole ja juuksuris käisin ka alles eile, siis polnud väga põhjust väravas auto läbivaatamist karta. Lohed võtsin kaasa, aga millegipärast jätsin aerusurfi laua maha ja ma ei tea miks. Vist plaanisin kohapealt rentida, kui sõiduisu peaks tulema.

Sain seekord päris hea parkimiskoha Roosta “peamaja” taga väikeses tupikparklas. Tegin bussis endale juba magamisaseme valmis, et õhtul mässamist poleks, siis segasin joogi ja läksin uitama. Muidugi ei kohanud ühtegi tuttavat. Istusin randa maha ja hakkasin jooma. Kolmveerand pudelit hiljem olin veel peaaegu kaine, aga pidur oli maas ja läksin Roosta puhkekülaga tutvuma. Ma olen Roostal paar korda surfamas käinud, aga see on olnud nii, et otse randa ja sealt minema ja kohaliku taristuga pole üldse kursis. Ega ma ei saanudki väga kaua seal seigelda, kuni sattusin surfilaagrisõprade peidupaigale peale ja noh siis oli kõik korras.

Ega seal Roostal vähemalt minuarust midagi viga küll ei olnud, lihtsalt kõik oli kompaktsemalt koos ja natuke segasem, sest ei teanud kus mis on, aga seda rohkem oli avastamist ja peamine hirm, et tuleb palju laps-joodikuid, osutus samadel päevadel toimuva Õllesummeri tõttu põhjendamatuks. Võib-olla ainult osa bände olid natuke liiga julgelt valitud, aga ega ma eelmisel aastal vist ka ühtegi kontserti eriti ei kuulanud, vaid tiksusime rohkem omas rütmis ja tempos.

Esimene päev lõppes üsna kiiresti ja õhtu oli päris jahe. Ikka selline sokid ja jope tüüpi jahe. Teise päeva hommikul kuulasin rannas jälle purjelauakoolitus, niiet ma olen purjelauakoolituse kuulamises juba päris kõva käpp. Pärast käisin Peraküla rannas lohetamas ka, kuigi väike võimalus oli, et naastes on parklas mu auto asemele midagi muud juba pargitud. Matkatooli seljatoele Statoili salvkale kirjutatud teade oli aga piisav, sest ega erilist tungi ilmselt ei olnud ja igatahes oli mu koht alles. Max ja Andri käisid ka pärast kaemas, kuidas see elu seal laagris käib. Neil oli plaanis väravast küsida, kas võib korra vaatama minna, aga kuna keegi neid ei peatanud, siis kõndisid lihtsalt ausate nägudega sisse ja nii oligi. Tegin neile ekskursiooni ja sõime praetud lestakesi ja siis nad läksid jälle Talina poole tagasi. Kuidagi läks nii, et need erinevad seltskonnad omavahel ei kohtunudki ja selle kohta tehti väike etteheide ka, aga no ju siis oli laager ikka piisavalt suur.

Kell kuus sai jälle Cor-i pudel jooki täis segatud ja hakatud doseerima. Muideks need on väga lahedad pudelid, sest saab ühe sõrme otsas kaasas vedada. Käivad piisavalt kergesti lahti, aga korgi saab lukustada. Kork käib maha hinge küljes, niiet see ei kao ära ka. Eelmisel aastal laagris ma neid nägin ja talvel mingi kampaania käigus tellisin endale ka. Praegu pidid otsas olema ja ei teagi kuda neid saab.

Laagris oli HIV kiirtesti telk ja esimese hooga tuhisesin sealt mööda, sest kõht oli tühi ja tegelane, kes seal rahvast testima kutsus, oli selline mõnus tüüp, ei hakanud midagi müüma suure hooga, vaid kiitis, et mine söö muidugi kõht täis jne. Pärast oli kogu meie seltskond end nende telgi ette kogunud ja kamandati ikka sinna testima. Ma enne veel olin jõudnud mõelda, et kas ma ikka tahan teada, et äkki peaks ennast moraalselt valmis panema igaks vastuseks. Ilmselt mõtlesid paljud nii, et ei taha teada, sest siis on pidu rikutud. Aga mis kuradi suhtumine see selline on, et käin ja möllan ja kui hästi läheb, siis rikun veel kellegi elu ära. Test oli negatiivne, aga ma olin välja tulles ikka minestamise äärel. Sedasi on olnud kolm korda üldse. Kunagi sõjaväes, kui kõik verd andsid, sest kuidas muidu, aga seal oldi selleks valmis ja kästi natuke istuda rahulikult. Teine kord oli vaktsineerimisel ja neile ma seal ütlesin ka, et ma pole kindel kuidas ma talun süstlaid ja hopsti oli nuuskpiiritus nina all. Kindlasti ei ole asi vere nägemises, sest mul on põlved ja käed üsna armilised, aga mingi värk on ilmselt süstaldega. Ma ei tea. Igatahes peas sumises, aga püüdsin ise olla rahulik ja mõtlesin umbes välja, et kui enam sirgelt kõndida ei suuda, siis istun maha. Mõne minutiga läks sumin üle ja kõik oli hästi.

Igatahes võeti vesipiip ja siis läks pidu sellise hooga käima, et hullumaja. Öösel käis FanSurif telgi ees ilge tants ja möll. Peale eelmist surfilaagrit ma peale kahe erandiga alkoholi üldse ei tarvitanud, sest polnud vaja. Aga mina ei usu iialgi, et selliseid asju, nagu teisel õhtul surfilaagris juhtuks kainete inimestega. Õnneks on kõik juba täiskasvanud ja midagi päris hullu ka ei olnud, aga no ikka. On mida hiljem meenutada ja omaette muheleda. Ööseks pugesin teki all magamiskotti ja magasin ise ka nagu kott. Väga mõnus.

Laupäeva hommikul olid kõik õnneks sõbrad edasi ja kogu päev tuli väga mõnus chill. Käisime Karmoga külmas meres ujumas, või noh vette kastmas, mis on ka üks selline pisike traditsioon nüüd või. Päeval sai tublisti niisama istuda ja jalgu kõlgutada ja uneleda ja rannas päevitada ja aerulauatada ja eriti äge, et ei pidanud väga midagi rääkima pidevalt, sest niisama oli ka mõnus olla. Päris hea üllatus oli rannabaaris grillburger. Selline ilge pirakas, et noa ja kahvliga tuli kallale minna. Hästi mahlakas ja maitsev pihv, millele oli juust peale sulatatud, no ja siis salat ja saiad ja friikartulit kah kõrvale.

Enne õhtut jätsin rahvaga jälle jumalaga ja lõpetasin selleks aastaks laagerdamise. Ega ma teistele väga pikalt ette ei öelnud, et viimaseks päevaks ei jää, sest milleks. Mulle millegipärast meeldib pidudelt ja üritustelt ära tulla, kui kõik on väga mõnus ja ilus. Siis jääb selline hea mälestus ja akud olid niikuinii juba täiesti ääreni täis puhatud, selline mõnus rahu ja rammestus sees.

ei ma ei võistelnud, aga ma sain aru, et selle ürituse mõte oligi pigem afterparty, kui võistlus. sest tuult ei lubanud muuks, kui reedeks ja reede hommikuks ma kuidagi poleks sinna saand. ürituse infolehtedel oli ka võistluse kohta justkui juttu paar rida ja kõik ülejäänud suurelt ainult, kui äge pidu pärast tuleb. samas võistluse osa tegelikult oli kindlasti ka tähtis, ma lihtsalt räägin siin prügi – no-disretsept. aga mis seal ikka, kuna mina üldse mingi peoloom ei ole, siis võtsingi seda challenget rohkem sellise nurga alt. ilge kopp oli ees ka tegelt igapäevarutiinist, niiet läksin umbes sellise mõttega, et kasvõi sõidan supiga ja päevitan või vedelen kaks päeva niisama ja kui pidu ei meeldi, sest kedagi ei tunne, siis lähen lihtsalt minema. tavaliselt kui pärnus käime, siis surfiklubide mademed (yeah, eesti keel, bitch!) on moekat rahvast täis, kõik peesitavad seal peenelt ja mina ei tunne kedagi ja käin kaarega mööda. aga kuna mõni tuttav näib neid asju nautivat, siis minus muidugi väike uudishimu pakitses ja tuli järgi uurida. kui tuul, õigemini selle puudumine, välja arvata, siis oli ilm pärnus superilus ja tõeliselt suvine. nii, siinkohal on vaja kiirelt ära rääkida üks vana lugu. kunagi käisime mingi pundiga pärnus samamoodi tõelise suve algust tsekkamas ja esimese asjana kohe kõmm, randa, särgid ja sokid ja värgid maha ja päikest võtma. õhtul siis pubidesse ja pidudele ja siis hakkas selg täiega tulitama ja palavik ja võimalik, et isegi iiveldus. igatahes magasin tükk aega kõhuli ja päikest ei taht ka näha. see vana lugu sobis siia seepärast, et laupäeval käisin supiga sõitmas, sõitsin ujukate väel umbes tund aega ja pärast veitsa kuivatasin lauda ja hängisin niisama, aga piisas, et jällegi veitsa hõõguma saada turi ja käed. aga nüüd on apteekides ägedaid vedelikke, mida pihustad peale ja teeb olemise päris elamiskõlblikuks, kui just asi väga hull ei olnud. esimesel õhtul oli pidu eriti meeldejääv selle poolest, et käis kõva auru reguleerimine ja rumm ja ginger-ale doseerimine. midagi oli kaasa segatud ja väikse peetri kott sai kõigepealt tühjaks tehtud, pärast veel baarist peale ostetud. sõbrad olid päris vindised, aga seda lõbusam. hm, ma tundusin endale päris kainena ikka selles taustsüsteemis. hiljem osad igatahes ei mäletanud, et öösel sai pärnu ööklubide otsinguil kolmed friikartulid ostetud ja need maksid 1,50€ per pop. eeh, igatahes mina ühtegi öökluppi sisse ei jõudnudki, aga magama sai ikka alles pool neli vist. teiseks õhtuks varusin juba ise ka head soodsat rummi port arturi kõrvalt viinapoest ja tegime segud valmis karastusjoogi pudelisse. kaval värk ikka. ja odav. mul oli kohe plaan, et kuna selg on hell, siis õhtul tuli juua see pudel tühjaks ja kuulata bändid ja dj programmid rannas lõpuni ja siis ei mingit ööklubi minu jaoks ja kohe ära magama ja enne kõvasti vett ka veel juua. pidu oli justkui palju meeleolukam, kui reedel ja ma sain tuttavaks osade oma vanade feisbuugituttavatega ja see on täitsa ajastu teema. st feisbuugis on sul nelisada sõpra, aga osadele pole kunagi pärismaailmas veel teregi öelnud. mulle osad päris meeldivad ja päris meeldiv on sedasi tagantjärgigi tuttavaks saada. ja siis ma tegin veel ühe hullu liigutuse. üks tegelane tundus seal peol ilgelt tuttav boracay reisilt, aga no neli aastat on möödas ja ma ei ole tegelikult ikka see tüüp, kes läheb võõrale inimesele ennast tutvustama ja uurima, kas me kuskil ikka kohanud ei ole. aga challenge on challenge ja rum on alkohol ja minuarust oli väga tore inimene ka, niiet puha tore, et ikka selle riski võtsin ja sain teada, et oli küll sama inimene.

minul polnud plaanis kuskile minna, aga kuna koht koos rendiautoga oli juba olemas niiet tuligi vaid pilet osta ja kohale minna, siis hoolimata esialgsetest eelarvamustest sai üsna kiiresti ära otsustatud, et tuleb ikkagi minna – lõuna prantsusmaale, marseille lähistele väiksesse rannaäärsesse linnakesse umbes pooleteiseks nädalaks niisama vaheldust saama, puhkama ja lohetama.

ma olin natuke kuulnud selle kohta varemgi, et ega prantslased väga ei taha inglise keelt rääkida, isegi kui nad aru saavad. see tegi natuke murelikuks. mul oli ju vaja kindlasti juba enne minekut kindel olla, et mul on kogu aeg võimalik internetile ligi pääseda ja portugali kogemus ütles, et kohapeal on see raske, isegi kui keeleprobleemi ei ole. parasjagu sebimist ja segadust oli, aga sim kaardi ma sain ja muret polnud enam miskit.

kohalejõudmine läks sujuvalt, sõber oli meil autoga lennujaamas vastas ja ulualune täitsa mõngel. linnake, kus peatusime, jättis minule igati sümpaatse mulje. selline piisavalt väike ja rahulik, samas kohvikuid ja poekesi ja poode oli jalutuskäigu ulatuses piisavalt. piki randa lookles tee, mille ääres kõnni/jooksutee ja sealt omakorda trepikesed kivisele rannale.

kas inimestest peab ka rääkima? ülekaalulisi mina ei kohanud, aafrika vms asumaadest sisserännanuid muidugi oli, see oli mulle veidi harjumatu, aga kohalikud ei krimpsutanud vähemalt nähtavalt nägu kellegi, isegi mitte eestlaste peale, niiet kes siis minagi olen seda situatsiooni kritiseerima. ja me ikka muidugi kasutasime võimalust ja teretasime ning heataegatasime ilusti prantsuse keeles ja nende vahele palun-tänan ikka ka jah. ja ega muud väga vaja ju polnudki, ah et üks kohvi või piimakohvi või õlu, see tulika ära õppida. ma suures keelepaanikas olin kodus endale ja ka teistele telefonisse laadinud ilma internetita töötava äpi, mis aitas inglise-prantuse vahet sõnu ja lauseid tõlkida ja ette lugeda. täitsa mugav oli vahel kasvõi huvi pärast mõni asi järgi vaadata.

lohetada sain kolme mõõtu lohega vist lausa viiel korral, millest oli peaaegu küll vähemalt kordade arvu, kui mitte kordade kestvuse poolest. üks sõit oli maatuulega, niiet jama korral oleks tulnud läbi madala vee tagasi kõndida või siis mitmed head kilomeetrid allatuult lahe teise serva triivida. vesi oli soojem kui meil, aga ikkagi pigem külm. ma alguses peaaegu kahetsesin, et võtsin kaasa märja ja mitte kuiva ülikonna. ilmad läksid meie sealoleku ajal iga päevaga soojemaks sedavõrd, et viimase sõidu tegin ilma kinnaste ja saabaste ja kapuutsita, oli jahe aga mitte väga külm kuni päike peale paistis ja liigutada sai. vahel sõitsime sama lohega kordamööda ja kui tuul oli ühtlane, siis saime üsna kalda lähedal oma pisikesi trikikesi teha ja kes parasjagu ei sõitnud, sai ühe moodsama seebikarbiga pilte teha. saime päris ilusaid pilte muideks.

meie reisiseltskonnas oli seekord “igasugu” (igast soost) rahvast. kuna on tegemist ikkagi täiskasvanud inimestega ja nagu teada, siis igal endast lugupidaval või vähemalt teistelt enda lugupidamist eeldaval täiskasvanud inimesel on iga asja kohta oma arvamus ja kindel seisukoht ja need asjad ei pruugi üldse ühtida kõigil, siis mina olin juba enne minekut ära otsustanud, et minu eesmärk on hoopis võimalikult vähe mõelda ja võimalikult palju puhata ehk parafraseerides eesti filmiklassikat (mehed ei nuta) – “süüa teie poolt pakutavat toitu ja magada teie poolt pakutavat und”, siis oli sellega lihtne. või kas oli? selgub, et keegi pole siukse asjaga üldse harjunud, et üks on kõigega nõus. a no mis teha, elu on selline.

ahjaa, selle reisiga sai läbi ka üks suur eksperiment. alates eelmisest postitusest (lemmeranna surfilaager) ma seda alkovärki ei tarvitanud ainult selleks, et näha kas mul on sõltuvus ja selleks ka, et näha kas elu on kuidagi teistsugune tegelikult ilma joomata. mul polnud mingit kindlat tähtaega, lihtsalt otsustasin et joon siis, kui ise ka usun, et see midagi olulist juurde annab või hetke määravalt paremaks peaks tegema. see katse kestis vist üle poole aasta ja ma ei jäänud selle aja jooksul küll mitte millestki ilma. muide väikse pohmaka saab ka alkovabast õllest ilma eelnevalt purju jäämata, lahe onju?! aga et prantsusmaa on kuulus ka heade veinide poolest, siis _igatahes, mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!_ ja muide veinide hinnad algasid meie poes 1.55€ ja alla 3€ oli valik päris suur.

nüüd kaks kõige suuremat tähelepanekut lõpetuseks. esiteks olid kõik majad enamvähem sama värvi ja katused oli samast punasest kivist ja teiseks kohtas ennelõunal sageli onkleid rahulikul sammul vastu jalutamas, käes ainult värske pikk sai ja ajaleht, vahel sai ajalehe sisse keeratult.