ull blog

öeldakse küll, et eestis sukelduda ei saa, sest on külm ja pime ja midagi pole vaadata… aga maitea, mulle ikkagi selline värk meeldib täitsa. diversnight on ka täpselt niisugune üritus. lisaks pimedale ja külmale on palju sukeldujaid korraga vees, mis teeb asja veelgi lõbusamaks.

sel aastal oleks mul peaaegu minemata jäänud. lõpuks kõik töö- ja pereasjad ikkagi laabusid ja üks tegelane põhimõtteliselt vedas mu kohale (tema autoga läksime). oi kui mõnus on sedasi käia – lased end aga kohale vedada ja lihtsalt mõnuled. hea et ikka on neid ka, kes asju orgunnivad. retsept!

meie ajagraafik oli üsna täpne, ei olnud kiirustamist, aga polnud ka aega niisama passida, tõime kodilast asjad, võtsime urgest burksi ja sõitsime vanasse kalasadamasse. maasturi parkimisel olid võimalused suuremad kui sõiduautodel – kasutasime neid võimalusi. siis läksime korraks vaatama kas briifingut ka saab.

leidsime kõigepealt ühe valgustatud staabi ja panime kohe oma nimed ka kirja, et see asi tehtud oleks. tegime piirkonnale väikse tiiru peale ja vaatasime vettemineku koha üle ja siis algas briifingutamine. lisaks selgus, et seekord oli asi natuke teistmoodi klubide vahel jagunenud. klubisid oli justkui palju rohkem, nad olid ilusti sõbralikult seal koos aga siiski võis ju kuskil in-your-head mõelda et ehk on keegi kes ei tea täpselt millise klubi nimekirjas ta peaks olema ja mida teise klubi nimekirjas olevad sõbrad sellest arvavad. meie sattusime kuidagi peaaegu juhuslikult seekord livehouse nimekirja, no problem.

briifing oli ära ja saime teada, et vähemalt livehouse oli jaganud rahva tiimideks et tiimipealikud saaksid oma tiimiliikmete muresid lahendada ja vetteminekut-väljatulekut jälgida. me tegime siis kolmekesi oma väikse tiimi ja ma hakkasin ise selle pealikuks kohe. höhö.

asjad panime kokku juba kodilas, niiet lihtsalt selga ja vette. seekordsed buddyd veel nii osavad ei olnud, et ilma mudakeerutamista alla oleksime saanud, aga alla me saime ja ühte tegelast kohe väga ei näinudki. ootasime natuke, udu hajus ja leidsime kolmandagi sõbra üles. lampidega grupiujumist tegime sedasi, et buddy hoidis teise buddy lambikäest kinni oma vaba käega. sedasi rivis me läksime. ujusime veitsa otse ja jõudsime mudapilvest välja, nähtavus oli tegelikult päris kobe. näha oli väga palju pisikesi kalakesi. ma vist polnud nii palju kalakesi korraga veel näinudki. sätendasid lambivalgel ja sebisid seal ringi. neil võis ikka paras hämming olla.

teises kaldas uurisime kai konstruktsioone ja lõpuks tulime pinnale. üks nais-sukelduja oli seal oma lesta ära kaotanud. aitasime seda otsida ja mis kõige imlikum, leidsime üles kah! peetrile lubati selle peale kooki.

aeg oli seal maal ning poistel hakkasid sõrmed külmetama. maabusime, andsime teada et tulime välja ja saime angelika käest saiakese. niiet lestaomaniku ennustus läks täide – peeter saigi kooki. pärast asjade kokku pakkimist luurasime veel veitsa ringi, siis hüüti nimesid ja saime isegi diplomid!

kunagi isa rääkis, et ta ehitas neljanda klassi posina ise raadio. detektorvartuvõtja täpsemalt. see tundus nii äge värk, et hakkasin ka asja uurima, kuna mina käisin ka siis umbes neljandas.

detektorvastuvõtja ehitasin ma valmis, aga esimesed ei töötanud, sest jupid olid vanad. ilmselt oli lihtsalt diood tuksis. kunagi paar aastat hiljem ehitasin sellise hästi kompaktse versiooni, mille üle ma olen tänaseni üsna uhke.

maal oli ikkagi raske vähegi huvitamaid asju ehitada, sest juppe polnud võtta ja linnast neid eraldi ostmas käia polnud praktiline. aga suurem probleem kui jupid oli trükkplaat. neid lihtsalt polnud millegagi söövitada. küll ma uurisin, aga ei leidnud kuskilt võimalust. see asi jäi veitsa närima.

nüüd lõpuks sai see lapsepõlveunistus siis täide viidud. praegu on kütte hinnad kuum teema. tahan panna mingid väikese voolutarbega wifi ruuterid serial pordi kaudu temperatuuri logima. ruuterite häkkimiseks on enamasti vaja rs232 – ttl leveli konverterit. põhimõtteliselt ja praktiliselt ka hästi lihtne asi, aga et see ilusasti ruuteri korpusesse ära paigutada võiks see olla natuke tugevamini kokku pandud kui lihtsalt jupp-jupi-küljes. igatahes tegin selle jaoks ise otsast lõpuni trükkplaadi. kasutasin express-pcb programmi, mis on selliste lihtsate asjade jaoks vist üsna sobiv. oomipoest sain plaati ja soovituspuru, elfast muid juppe. tegin selle pindmontaazina, sest auke puurida ma ei viitsi ja minuarust pole neid vaja ka. lisaks on ruuterisse hea kinnitada plaati, mille alumine pool on täiesti sile ja kasutamata. voolurajad kandsin plaadile mingi spetsjomm printerikile ja triikraua abil.

mis on vahepeal elus toimunud? järgneb pisike ringvaade tähtsuse järjekorras.

martin käis külas ühel nädalavahetusel. käis oma onu ja veel kahe põnniga seda sauruste soud vaatamas. pärast pinnisime, et noh, kas meeldis? ütles et mm-jah. itsitas, et osade sees olid inimesed. aga teised olid vist nii suured, et nende sees tema arust ei saanud inimesi siiski olla.

martin käib praegu 5b klassis. hinded on tal üsna servast serva, sest selles vanuses midagi keerulist veel ei õpetata, aga kui kodutööd on tegemata või tunnis ei tööta siis saab suht kehvi hindeid. matemaatikas peavad igaks tunniks lahendama 5 ülesannet. ma siis vaatasin kuidas see käib. tegelt päris põnev osa on see “joone all”  aritmeetika. mina pole küll vist peale põhikooli kordagi midagi joone all arvutanud, lahe kuidas väike poiss seda seletab.

ükspäev oli väike nn bändriproov. teised võtsid natuke tavalist õlut aga mina olin autoga ja siis tõin kaasa tiba alkoholivaba õlut eri sorti. väga hästi nokkis tegelikult. nad olid kellegi kodust remondi ajaks hoiule toodud klaveri ära häälestanud ja eest plaadid ära võtnud ning taha kõlalaua juurde mikrofoni pannud. isegi minu lihtsameelsed lookesed kõlasid palju paremini. väga kift. mäletan kui väike olin siis tundus et neid klavereid seisab igal pool kuhu satud. kodudes, koolis mitmes klassis jne. nüüd ei satu enam kuskile kus saaks proovida.

panime reisiplaanid lukku. andri on mind kutsunud aastate jooksul mitmeid kordi kaasa reisima. ta on käinud teiste semudega ja üksi, aga ikka on reisikaaslasi alati raske leida. ükskord siis otsustasin et tekitan omale väikse fondi, kogun sinna mingi raha ja kui minek on uuesti siis lähen ja kõik. niiet veebruari alguses lähme kolmeks nädalaks filipiinidele laisklema, lohetama ja sukelduma.

kodus tegin natuke hõum-impruuvmenti. suure remondi käigus lasin vedada palju võrgukaableid mööda korterit laiali esikusse kokku. vähemalt aasta vedeles juhtmepats niisama seinast välja, siis paigutasin selle pusa ümber plekist kasti ja nüüd lõpuks ühendasin sinna patchi paneeli ja kirjutasin üles kuhu sealt mingi ots viib. toppisin modemi, ruuteri, hubi ja dect telefoni saatja sinna sisse koos toitekatega. temp on sees 29 kraadi. ja impruuvment seisneb selles, et nüüd on laua all rohkem ruumi ja saan mõnusamini jalgu sirutada.

plaan oli punuda reede õhtul saaremaale, et laubal-pühabal saaks sõrves natuke lohesid lennutada. reede õhtal hakkas mingi kuri kurguvalu ja lauba hommikul oli kehva olla. plaan jäi ära. pühabal oli olemine parem tükk maad ja läksime siis pärnusse.

mõõtsime tuult, 6 m/s – arvasime et lendu võiks lohe sellega ikkagi tõusta ja asusime asju kokku panema. sellega läks muidugi omajagu aega. ehk siis aega läks mis läks aga aega läks.

nii, ja siis nägime eemal ka ühte rohelist lohet lendamas. kaks inimest selle juures sehkendamas, mõtlesime et ilmselt ka keegi õpib. see oli lootustandev, sest tuult pidi olema piisavalt. igatahes oli tuult meie jaoks piisavalt ainult heegeldamiseks. lohesid ehk lohi me lendu ei saanud. suure võitlemise peale saime ikka korraks õhku ka, mina vähem, andri rohkem, aga see oli siuke väga korraks. siis läks ilm hämaraks. panime oma kodinad kokku. ei saa öelda et poleks kerget pettumusemaitselist maitset kurgus olnud.

mõõtsime uuesti tuult ka, 3-4 peale oli kukkunud. kõik oleks olnud väga ilus kui see roheline lohe seal eemal poleks vahepeal ringi lennanud. raisk.

läinud päevadel olen istunud käsipõsakil arvuti ees ja head tuulist ilma oodanud. tahaks ju juba lohetama minna. paar korda käisime isegi randades kontrollimas kas ikka tõesti tuult ei puhu. ilmaootaja lõbustamiseks on tehtud palju erinevaid ilmajaamu internetti. kahjuks on need kõik üsna keerulised, niisiis tegin ise ühe tõsiselt hea ilmajaama, see on vähemalt sama täpne kui kõik ülejäänud, aga see-eest hea lihtne ja konkreetne

http://ull.kiri.ee/ilm.html

idee kõigi heade ilmaennustamise lehtede juures on see, et ei ole mõtet ennustada halba ilma homseks ja ülehomseks. inimesele peab jääma lootus heale ilmale. prognoosi tuleb kord ööpäevas korrigeerida ja head ilma natuke edasi lükata ning tänasesse päeva sobib alati ilus pilvine, tuuletu, mõnigate sademetega sokiheegeldamisilm.

vennapoeg ikka käis ja kallistas oma ema ja põhjendas, et tal tuli hellusehoog peale. mul tuleb väike hellusehoog vahel peale siis, kui koer suvaliselt keset päeva end mõne põõnaku vahepeal püsti ajab, ringutab ja kõnnib minu töölaua juurde ning toetab esikäpad põlve peale ning vahib üles. siis ma ikka sasin ta kiharaid ja kiidan kui lahe koer ta on.

tegime sel aastal aware koristuspäeva jällegi raplamaal. leidsime sellise mõnusa koha ka, kus on tegelikult väga ilus veealusus, mis on riigimaa ja kus oli parasjagu palju prahti igal pool.

ilm oli väga ilus, päike paistis, näo andis päevaga kergelt punetama põletada. rahvast tuli kah kohale umbes nii palju kui olime arvanud, no tegelt küll natuke vähem, sest juhuse tahtel olid aktiivsemad sukeldujad üldse eestist ajutiselt jalga lasknud. kuid seda enam said vähemaktiivsed seal aktiivselt tegutseda.

eelmisel aastal kui me tegime koristuspäeva, siis polnud meil tegelt üldse mingit sellise ürituse organiseerimise kogemust. suurte sukeldumisklubide üritused on üsna võimsad olnud, dj ja supp ja särgid ja ruupor ja kuulsused, ükskord käis isegi jüri ratas meil käppa surumas. aga me mõtlesime, et meil ongi selline regionaalsete iseärasuste ja mastaapidega värk ja võime seda teha kuidas ise tahame. ja nii ongi hea. sel aastal said meie osalejad ka omale meeneks t-särgid.

kuidasmoodi järgmisel aastal see asi välja näeb ei kujuta ettegi, sest ega meil väga ei ole veekogusid seal raplakandis ja eriti vähe on neist selliseid, kus saaks koristada midagi. aga võibolla teeme jälle samas kohas, kui sinna vahepeal prahti juurde on tekkinud.

mulle selleaastane värk hullult meeldis. tuli kohale selliseid inimesi keda polnud peale owd kursust enam näinudki. see oli ka äge, et koer sai terve selle aja lahtiselt toimetada. kuskile kaugele ta minema ei tõmmanud ja minuarust kedagi väga ei häirinud ka. annika ütles küll et kui tema töökindad maha pani siis koer viis need kohe kuskile kindlamasse kohta.

ürituse pildid diverinside veebis. pilte tegid ülle ja jaune.

kutsusin ühe sõberi sukelduma, et saaksime kunagi koos reisimas käies ka sukeldumas käia. andri muidu ise käib võimalusel ka lainesurfi tegemas ja snorkeldamas. nüüd tal tuli mõte, et kuna meil eestis üldse surfilaineid peaaegu polegi, aga see-eest puhub tihtilugu tuult, siis peaks hakkama lohesurfimist õppima. kuna üksi on paha käia, siis kutsus mind ka kaasa…

lohesurfiga mul üks teine sõber tegeleb veel natukene, aga tal on see aja ja… peamiselt vist ikka aja tõttu täielikus unaruses. igatahes ma olin korra kunagi käinud rannas vaatamas mismoodi seda siis õpitakse. see oli ikka vähemalt 3 aastat tagasi ja mul on sellest ajast meeles niisugune asi. kuni minu sõber seal lohe üleslaskmist ja juhtimist õppis kaldal ning mingit muud tarkust omandas, siis oli seal samas rannas üks tegelane vees ka oma lohe ja lauaga. küll ta ei saanud seda lohet õhku kuidagi. siis sai õhku, aga siis oli laud kadunud. siis ajas lauda taga ja kui laua üles leidis ning hakkas jalga panema siis muidugi lohe pani laraki vette ja kõik hakkas otsast peale. mulle sai kohe selgeks et liiga kergesti see õppimine vist ei käi. sellised mälestused ja eelarvamused niisiis.

kui lohusalu kooli ees parklas instruktorit marttit (veel üks martti) ootasime siis tahtsin andriga kihla vedada, et ta tuleb kas väikse bussi või mahtuniversaaliga. andri ikka arvas et tavalise sõiduautoga. mina igatahes võitsin, sest meie juurde sõitis vw sharan. instruktor nägi välja natuke vanem kui ma olin oodanud, aga selline päevitunud ja tätoveeritud ja mingisuguse chilli kõnnaku ning rõõmsa näoga. teretasime kõik kättpidi ja puha ning hakkasimegi pihta.

tuli välja (no andri teadis varem aga mina polnud süvenenud), et tegemist on IKO (rahvusvaheline lohesurfi organisatsioon äkki?) sertifitseeritud instruktoriga, kes võib õpetada vees ja lumel lohesurfi. veel pidi olema mingi kolmas liik aga seda tema ei õpetavat. näitas meile IKO sertifikaati või liikmekaarti ka mille meie pärast kursuste edukat läbimist saama peaksime. see oli nagu ikka, krediikaardi suurune aga mitte plastikust vaid siukesest kilesemast tugevast materjalist ja sinna on kirjutatud nimi ja tase ja instruktori andmed jne. natuke meenutas see mulle (juba hakkasid paralleelid sukeldumisega pihta) DSD kaarti, mille me anname koos voldikuga proovisukeldujatele. järgmiseks tuligi välja ankeet mida täita tuli. nagu ikka, enda andmed ja töö ja muud hobid ja kontaktid ja siis see isik kellega ühendust võtta kui vaja. sama paberi peale kirjutas instruktor hiljem veel juurde muud meie kursuse edenemist puudutavad asjad nagu läbitud etapid ja makstud raha. padi paberimajandusega võrreldes muidugi lihtne, kompaktne ja arusaadav.

läksime randa ja räägiti sellest mida peaks vaatama ohutuse mõttes. et tuul oleks sobiv ja varustus ning oskus oleksid vastavad ning üldse et ennast ja teisi ära ei lõhuks.tuule kiiruse mõõtmise vidinat soovitati. sealt jäi peamiselt meelde et maatuul on halb, aga hea on merelt tulev ühtlane külgtuul. tuulevärk tundub minule alati natuke segane, ma pole kunagi purjetanud ja pole tegelikult lõpuni endale selgeks teinud sedagi, mis puudutab eestit, geograafiat ja ilmakaari rääkimata sellest mismoodi purjetamine täpselt üldse käib. niiet kui tuulest juttu tehakse siis on alati veitsa imelik tunne.

lappisime lahti ja nn trainer kite ehk väikse madratsi. maha laotatuna meenutas küll pigem magamiskotti. see nägi väga kandilise langevarju moodi välja. kaks kihti kangast mis on torudeks jaotatud. eest servast tuleb õhk sisse jne. kaskaadid on küljes aga alla tuleb ainult kaks pikka liini. nad nimetavad neid nööre seekord liinideks. langevarjudel on nöörid tropid ja paadimeestel on köied vahel otsad ja vahel veel midagi muud… siis me panime kohe trapetsi ka külge. trapetsi küljes on ees konks ja konksu külge käis poom ja poomi küljes käivad lohe liinid. äge onju? poom on see paganama juhtkang. tõmbad vasakut poolt veitsa enda poole siis lohe pöörab vasakule… esimese korra kui mina proovisin siis pööras väga kiirelt. aga see on väike lohe kah, 3 ruutmeetrit. õppisime siis tuuleakent ja kella ja lohega kaheksate tegemist ja hoidmist ja lendava lohega ringi kõndimist ja okste korjamist ja keerutamist ja tagasikeerutamist ja võibolla et midagi veel. ahjah, istukil olles järsu jõnksuga enda püsti vedamist või vähemalt selle veojõu tekkimise tunnetamist. täitsa pull oli. sokid olid liiva täis veel koduni. kui laiali läksime siis lõime käppa juba mingit uut moodi, väike kängiliikme tunne lisaks.

teisel päeval võtsime oma kalipsod kaasa sest pidime hakkama vees solberdama. algul oli tuul nii kõva ja pagiline et tekkis juba kahtlus kas ikka saame. neil on reeglid kursuste pidamise ja tuule suhtes. me läksime ikkagi kohale ja kuna seal läks niikuinii sebimisega kõvasti aega siis ka tuul veitsa vaibus. muideks neid lohesurfijaid oli seal illlge… pp, emm palju. algul kui läksime siis umbes 20 ja tipphetkel lausa 35 korraga üleval. meie võtsime algul mingi väiksema lohe ja sumpasime vette. tegime samu asju mis madratsiga. oli ikka tunda küll et on suurem ja tugevam. aga see-eest oli suurem tüki maad rahulikum ja ei rapsinud nii kiiresti iga pisikese liigutuse peale. tuleb välja et tänapäeva lohedel on kõvasti tootearendust tehtud. igasugused turva-leashid ja chicken loobid ja asjad. langevarjukeeles lihtsalt cutaway, lohekeeles quick release ehk kiirlahtisti, nagu andri tõlkis. protseduurid ei ole tegelt väga keerulised. self rescue osas oli juttu sellest mis teha kui oled ülepea vees ja lohetada ei saa mingil põhjusel ja tahad kuskile triivida või paati oodata.

tuul vaibus veelgi ja võtsime veitsa suurema lohe. see meie suur lohe oli igatahes väiksem kui ükski nendest mis seal eemal ringi kihutas, aga meie jaoks piisavalt suur et saime bodydragida. bodydrag on hullult fun asi. langevarjunduses ja sukeldumises sellist lahedat koolitusetappi polegi. see käib nii, et otsid lohega veojõudu ühele ja teisele poole pöörates ning lohised ise kõhuli mööda vett järel. vett pritsib ja lendab ja silmad ja suu on seda täis. kätega küll tõmbad poomi enda poole aga edasi loobib sind tegelikult trapetsist ehk püksirihmast tirides. andri on minust kergem ja tegi vast midagi teistmoodi kah ning ta sai mõned päris korralikud hüpped sedasi kogemata.

päike hakkas ennast juba loojuma sättima aga me saime ikkagi natuke ka laua külge sättimist ja startimist proovida. see meenutas natuke shonglöörimist või kahe käega klaveri mängimist kui seda ei oska. päris mitut asja peab korraga jälgima ja kontrollima. eks muidugi mida rohkem need üksikuti käpas on seda lihtsam. et see lohe oleks hea koha peal ja saaks ühe käega laua omale alla sättida ise selili vees vedeledes ja siis veel ühte laua poolt veest väljas hoida ja samal ajal tasakaalu hoida ja siis lohega veojõudu tekitades. krt mul on praegu ka veel see tunne kehas sees kuidas see lohe tõmbab.

aga lähimata päevade ilmaennustus ennustab pigema mõnusaid sukeldumisi ja muid tuuletuid tegemisi niiet näis kas ja millal seda värki edasi saame proovida.

a no reklaami kah. see kustkaudu me instruktori leidsime on http://www.bestkiteboarding.ee/

kodila kooli klassi kokkutulek on meil üsna vankumatult nüüd iga kolme aasta tagant toimunud. kahekümnest lõpetanust on alati vähemalt 13 tegelast kohale tulnud, niiet hääbumise märke veel näha ei ole. huhh, kuna järgmisel suvel saab üsna ümmargune number, siis ilmselt tuleb veel erakorraline juubeliüritus.

need kokkutulekud toimuvad alati kusagil piisavalt privaatses looduskaunis kohas ja kestavad reede õhtust pühapäeva pealelõunani. eks see reede õhtu ikka üsna kõvaks peoks kätte ära läheb meil alati. ülejäänud aja sisustamiseks on ka alati mitmeid toredaid võimalusi nagu rabamatk või proovisukeldumine, niiet minuarust ongi see kokkutulek nagu siuke mõnus puhkusenädalavahetus vanas tuttavas seltskonnas.

pilte tegid jane, lana ja toivo

annika külvas kevadel kodilas paar peenart. eelmisel aastal pani ta hernepeenrale kumbagisse otsa kaks tokki ja vahele keris heinapressinööri. kui herned sinna ennast toetama hakkasid siis vajusid kepid kokku ja nöörid vajusid enamvähem vastu maad. kui ma neid herneid sealt pätsamas käisin siis otsustasin et järgmisel (sellel) aastal aitan ka natuke. ja nüüd siis ongi… niiöelda “tehtud!”

laupäeval oli valtu külas öökulli järvekese ümber palju sagimist – küla päev. igasuguseid asju tehti – triatlonit ja veest kaldale kaugushüpet ja võrkpalli ja mäkke jooksu ja olid töötoad ning viimaks, aga mitte viimasena, ka sukeldumised.

sukeldumas käis kokku 30 inimest. enamus sukeldumise proovijaid olid muidugi lapsed, sellised kümneaastased ja sutsu vanemad. vanemaid muidugi ka.

lastega seoses tuleb mulle meelde minu enda esimene “sukeldumine”. olin ise ka umbes kümnene siis ja koht oli sama. üks tädi elas oma perega kohe seal järvekese kõrval ja olime neil külas. tädipojad martti ja marko olid  kõvad ujujad, neil olid isegi sellised kalossiga vene kummilestad. panin need lestad seal serva peal jalga ja hakkasin vees sügavama osa poole minema. lesta otsad läksid kahekorra ja lükkasid mind näoli vette. üritasin püsti saada aga esimesed paar katset tõusta lõppesid ikkagi väikese sukeldumisega. vot selline vahelugu.

umbes sellel ajal kui mina esimesi tutvusi sukeldumisvallas tegin oli suguvõsas palju väikseid lapsi. vahepeal oli neid nii palju, et minul polnud täpselt nende nimedki kõik meeles. korra ühel nii tähtsal suguvõsa üritusel kust mul ära ei õnnestunud viilida, istus neid terve rivi teisel pool lauda ja kuidagi naljakalt see taastuvumine seal igatahes oli. “mai ja mari on mul selged, aga see on vist reeda tütar…” jõudsin märkida ja üsna kähku tuli, et “ja mina olen selle õde!”. aih, terased! aga väga positiivsed ja lõbusad vähemalt.

no ja nüüd oli jälle hull kamp neid sugulasi seal valtu külas ning nendaga sai veidike nalja ka. pärast käisime martti, mari ja kairiga veel sukeldumas. ma arvan et see pilt on tädi reeda tehtud, aga mina pätsasin selle mari näoraamatust.

suvi on sujunud mõnusalt, kõiki suviseid asju on saanud teha, isegi rannas päevitatud. tegemist on olnud parasjagu palju ja tihedalt. midagi sellist ka pole olnud, et kohe peaks muud toimetused katki jätma et siia midagi kirjutada. kuid see ilus idüll lõppes eile pärastlõunal!

tegime aowd sügavsukeldumist. meri oli rahulik, aga vee pealmine kiht üsna õietolmune. all oli hämar aga teha nägi kõike. sellel sukeldumisel olime lausa kolmes grupis all. mina tegin kahe inimesega neid katseid, et kui purjakil keegi on või kui kiiresti mõte sügavamas liigub. üks osa oli värskelt õpitud sõlmed värskelt õpitud viisil. tegime seal oma sõlmekesi kui meile tuli külla teine grupp oma lampidega. sellel grupil polnudki vist midagi väga erilist plaanis ja luurasid niisama meite järgi. me siis sidusime nende ümber ka mõned sõlmed ja pakkusime poomissõlme ning lõpuks tegime oma nöörijupi kumbagisse otsa aasa, pistsime ühe ühele ja teise teisele ümber käe nagu lasteaialastele ja läksime ise edasi.

ohutuspeatuse sügavusel rippus tagavaraballoon reguga. proovisime sealt ükshaaval hingata. kõik oli tore kuni äkki ilmus mööda ankruköit alla kirjutustahvel kuhu oli suurelt kirjutatud “käige kõik kanni!”. itsitasime ja saatsime vastuse. kes ei tea kuidas ankruköiepost toimib, siis saatmiseks tuli lihtsalt seda nööri, mille küljes oli kiri, natuke sikutada. vot siuke tähelepanuväärne lugu juhtus.

hoolimata kurjast ilmaennustusest oli meri aegna all üsna rahulik. purjelaudurid ja muud purjekad tiirutasid edasi tagasi sadama lähistel, aga laineharjad ei vahutanud. halli pilve tagant paistis vahepeal päike üsna hästi läbi. uh milline ilukirjandus.

enne sadama akvatooriumist välja jõudmist selgus, et uue gpsi huvipunktid on muudetud ja polegi vraki koorinaate äkki seal sees. ots ringi, võtsin autost oma käsika kus kõik asjad sees. asukoha ringitippimise käigus selgus et koordinaadisüsteemid on erinevad. süsteem muudetud ja asukoht sisestatud algas merereis.

vrakil oli ots küljes ja see püsis paari pisikese võrgukorgia ilusti pinnal. panime sinna oma otsa külge lihtsalt. asjad selga ja selgus, et paarilisel lisaots susiseb. vahetasime käbe varuregu pealt selle lisaotsa ära. üks mees vette allapoole lainetust ootama. siis mina vette. pahiseb. lisaots. ja täpselt nii lollisti et ei saanud seda kinni patsutada kuidagi. ei ulatanud kinni ka keerama. paariline just sel hetkel vaateväljast eemal. noh viskasin vöö paati ja hakkasin vesti ära võtma. tuli paarimees ja keeras ballooni kinni. regu sulas lahti ilusti. õhku järel 120 baari. sellist tunnet et nüüd jääb sukeldumine päris ära ei olnud kordagi. kasvõi lähme korra alla ja tuleme kohe üles. pekki – kedagi teist polnud ja me võisime teha mis ise tahtsime!

läksime tasakesi alla. sedasi on isegi natuke igav, et ei ole erilist ootusärevust kas ankur on ikka vraki juures või näeb ainult kõhtviburlasi. ots oli ilusti vrakil ja vahtsisime seal veitsa ringi. tegime rahulikult tiiru peale. see vrakk pole väga suur. kolu ja värki seal veitsa vedeleb, nöörijuppe ja võgke leidub kah. mingil hetkel sõitis vist liinilaev sealt mööda ja alla kostus paras mürin.

saime tiiru peale ja tulime tasapisi üles. meie paadi ots, mis poi küljes oli, oli vees üsna pikalt niiet ohutuspeatuse sügavuses vaatasime seda karabiini. arutasime seal et kas võtame karabiini sealsamas lahti või mis. see suhtlus oli üsna koomiline lõpuks.

minu sukeldumise ajaks jäi 18 minutit, sügavuseks 25m ja õhukuluks 120-70, niiet üsna rahule võis jääda.

kihutasime tagasi sadamasse, panime kola autodesse ja võtsime rüübet. minule ilgelt meeldis. taamal müristas.

avastasime enda jaoks mõned uued sukeldumiskohad. kohe kõigest lähemalt.

pikema marttiga käisime ükspäev skautimas (välja tsekkimas) maidla veehoidlat, et näha mis seal siis ikkagi põhjas on. milline on põhi ja kui soe on vesi. lootsime et vast 8 kraadi ikka. ootasime ju aega millal saab uute õpilastega vette. maidlas oli vesi 12 kraadi. väga soe. lähimaks pühapäevaks plaanisime väikse laagri.

laubal, enne seda pühapäeva, käisime eelnimetatud marttiga ikkagi veel paaris meeste kohas sukeldumas. esiteks raplas savikates. see on vist rapla linna ainuke koht kus üldse vahel ujuda ja sukelduda kannataks põhimõtteliselt. tegemist on mingi iidama-aadama (ok, tsaariaegse) savikaevanduse piirkonnaga. servast vaadates paistis vesi isegi enamvähem läbi. sees oli kahjuks nähtavus kehva, ühtlaselt üsna sogane ja nägi vast meetri või poolteist. põhjas paks savimuda sete või midagi. sügavus umbes-täpselt 3 meetrit pluss natuke muda. sukeldumiseks väga ei sobi. uurisime seal kaks suuremat auku läbi, mõlemas sama pilt.

edasi läksime järvakandi kanti, järvakandist umbes 5-6 km eemal, kus on tehtud korralik ujumiskoht ja rannavõrkpalli väljak. minuarust väga ilus ümbrus ja plats, mis asub põhimõtteliselt ikkagi parajas karu… karu kodus. kuidagi irooniline on see, et koht on ilus ja kõik on lahe aga kohale viib kruusatee. igatahes on seal selline liivapõhjaga süvendatud veekogu, kust voolab läbi jõgi. jõgi tuleb paraku rabast ja vesi on rabane, selline pruunikas. olin seal suvi-paar tagasi ujumas käinud, aga ei mäletanud et see nii pruun oli. sisse me sinna igatahes läksime. ja jumal tänatud! üks üllatavamaid sukeldumisi. päike paistis üsna kõrgelt ja selgelt oli näha, kuidas kiired tungivad poole meetri-meetri sügavusele ja seal vee virvenduse rütmis mänglevad. kõlab üsna geilt aga tõesti huvitav vaadata. need kiired maanduvad siin seal erinevatele veekihtidele, mis muudab pildi veel huvitavamaks. virmalised. teine tore asi on seal ca 2 meetri sügavuses lihtsalt selili vedeleda ja lakke vahtida. raske seletada. igatahes üllatavalt lahe.

pühapäeval kui maidlas õpilastega käisime, siis oli vesi 13 kraadi juba ja viimase otsa tegin paljakäsi. ei olnud just soe aga sõrmed külmetama ka ei hakanud. maidlas muidu on selline üsna rohune põhi, vahepeal mingid vetikalaadsed. sees on ahvenaid ja vähke. nähtavus minuarust väga hea, 4-5 meetrit umbes ja sügavus ka kuni 4 meetrit. esimeseks avaveeks või proovisukeldumiseks on väga kift koht. kahe sukeldumise vahepeal grillisime vorstikesi ja logisime.

täna käisime lühema martti ja ainiga ikkagi rummus ka kontrollimas kas poid on alles ja kuda vesi on. vesi oli 10 kraadi, aga nähtavus 1,5-2 ehk pigem sant kui hea. martti läks vette ja nentis, et nojah, fotokaga siin täna midagi teha pole. võttis hoopis kompassi ja lubas meid navigeerida. mina haakisin end kohe talle lesta külge ja ootasin mõnusat sõitu poini. pärast ikkagi selgus et saime ilusasti kolmekesi rahulikult käidud ilma üksteisest kinni hoidmata ja ära kaotamata. esimese poi leidmine võttis veitsa aega, aga kui leidsime, siis ajasime poi punni. see käib nii, et tirid mööda köit poi alla, rõhk surub selle kössi. keerad korgi maha ja lased õhku sisse kuni poi on vee all normaalse kujuga. siis lased poi üles ja pinnale sõites ta paisub ning on lõpuks ilus trullakas. nojah poi all ma mõtlen muidugi tavalist auto tuuleklaasipesuvedeliku kanistrit. viieliitrist.

teise poiga nii kergelt ei läinud, sest köie asemel oli üsna peenike nöör. poi allatirimine tundus palju-palju raskem. tegime siis nii, et kerisime nööri ümber ühe kivilätaka kahekesi. ma ise olin väga rahul sellise leidlikkuse leidumise üle. aga kui poi alla olime tirinud ja minu kord oli seda täitma hakata, siis martti midagi puterdas ja tundus et nöör pääseb valla. kerisin käbe korgi peale tagasi ja jätsin ta rahule. kui poi lahti lasime oli tore vaadata kuidas see umbes raamatusuurune lapik kivi, mille ümber nöör oli keritud, seal põhjas energiliselt breikis.

aga põhikino oli muidugi see, et üsna sukeldumise alguses ujusime mingis suunas ja siis hakkasime vaatama kas on õige koht. mina olin teiste sabas ja vaatan et hm, martti on oma fotoka pannud ühe suure kivilahmaka peale. mõtlen et julge tegu siiski ja pistsin igaks juhuks taskusse. kui nägin, et seal mõningase ringivaatamise järel ta ei üritagi fotokat pandud kohast üles võtta, hakkas mul tuju aina paremaks minema, sest millalgi pidi saabuma hetk, kui ta avastab et on kadund. see hetk tuli üsna sukeldumis lõpus kui ta ühte vähki või asja tahtis pildistama hakata. sebib seal ja näitab et “tema” ja “fotokas”, mina laiutan algul käsi, ise muigan. lõpuks tirisin taskust ta fotoka välja. see nägu oli isegi martti kohta üsna juhm (ja kes meid ei tea, see ärgu arvaku et ta üldiselt rumal inimene on). küsib seal et möhh ja möhh aga krt kuidas ma talle peaks seal seletama et vaata, … vot sedasi. ta oleks parema meelega arvanud, et ma selle talt salaja pätsasin. aga et ta selle tegelikult täiesti labaselt vahepeal ära kaotas ja mina selle sama labaselt lihtsalt leidnud oli, see… selle peale tuleb ikka üsna juhm nägu ette küll.

eelmisel aastal, tuleb tunnistada, mina lennuväljale ei jõudnudki. polnd aega. sel nädalal nüüd vaatasin et nii, jääkarusid on vähe, õpilaste jaoks vesi külm, ilmad aga ilusad – võiks minna.

tuli tiba meelde tuletada kuidas kõik see asi käib, videod ja värgid. kobida lennuväljale. kahe aastaga on nurmsis kõik muutunud, ainult lennurada ja peldik olid tuttavad. maandumiskoht on teine, uued infrastruktuurid – palju magamiskohti, korralik pakkimisruum, orgunn jne. ilmselt nii see hüppamine siis tänapäeval käibki.

korraks oli väike hirm, et lähen kohale ja ei tunne seal kedagi. asjatult. palju vanu tuttavaid. uusi herosid on peale tulnud, üsna asjalikud. paugutavad piu-paudega ja mölisevad nagu mehed muiste.

minul enam enda isiklikku kama ei ole, ma siis alustuseks võtsin tänapäevase õpilaskama. sakslaste balance-260, student cypres ja puha. seljas natuke mugavamad vast kui vanad õpilaskamad olid, aga noh, nojah. rahvas käis ja lõõpis et vaata siis et kohe varu lahti ei tõmba. ei mul oli isegi parem plaan. kukkuda niisama kildijagu ja näppida vahepeal meduusi rõngast. ilm oli soe ja tuuline, turbukaid oli oodata, aga näha oli et need suured varjud siiski liiguvad vastutuules õiget pidi. erilist hirmu polnd. lennukis oli ka üllatavalt mõnus, ei raputand jne. vabalangemine oli plaanipärane. noor instruktor laavakivi tuli järgi ja vahtis ohutus kauguses. väga hea kui ikka on selline korralik reference ehk pidepunkt. kukusin ja katsusin meduusi. 1500 vehkisin ja viskasin. väga ilusasti läks see vari lahti, rahulikult ja kenasti otse. ei mäleta millal ma viimati õpilaskamaga hüppasin, aga see oli siiski vist törtsu kabedam pill kui vanad. täitsa korralikult annab pööritada ilma eriti kõrgust kaotamata. aga no need on uued ka. maandumine oli sesmõttes igav, et mingit maakiirust ju ei olnud. popsti enamvähem otse maha. maas muidugi tahtis tuul kupli kuusikusse vedada. kahmasin ta ikkagi kokku ja üritasin tulla coolilt varju üle õla hoides. ei olnud kerge, ei olnud. aga ilu nõuab ohvreid. ma ei saa tulla kuppel süles nagu maiteamis.

peale hüpet oli kerge pööritus kõhus. vist pole kere harjund selle tsentrifugaaljõuga mida kupli all natuke saab. jõin ja käisime söömas. pööritus läks käbe üle. tuul ei läind vaiksemaks väga.

õhtapoole sain küüned taha alo isiklikule kamale. sabre2 190 – minul oli enne sabre 190 ja sabre2 samasuurt olin ennegi tahtnud proovida. alo varjul on see lahe automaat, mida lülitad sisse ja välja nagu wc lampi. javelini ranits istus seljas muidugi mõnusalt. teise hüppe plaan oli teha seda kombineeritud kompleksi. laualusõnad olid tagurpidisalto, ühele poole pööre, edaspidisalto ja teiselepoole pööre. refrääniks meduusi katsumine. seekord lendas ly järgi ja mul jälle tänuväärt pidepunkt olemas. asjad tulid kenasti välja ja kui lõpetasin oli minu 1500 käes. sabre2 avanes närvilisemalt, nagu nullikad ikka. tuli kotist välja ja kukkus sahmerdama, järgmine faas oli veitsa aeglasem, see kus kuppel õhku täis läheb ja slaider alla kobib. selle käigus üritas kuskilepoole pöörata. aga üldiselt täitsa tore. slaider surnuks ja juhttropid välja ja ringi kablutama. teised olid seks ajaks ammu kuskil all. ainult trumm pidi kusagil peale wingsuiti lendu oma varju avama varsti-varsti. ilmselt ma talle natuke tee peale ette tuterdama jäin kui ta üritas kupli all tagasi sõita, aga ruumi ja kohti maandumiseks oli seal piisavalt. tuulega sellise varjuga on naljakas maanduda. siuke tunne et tuleb kuidagi kiiresti maa lähemale. eks ta tulebki, aga kuna maakiirus pole nii suur siis see petab. tõstis täitsa korralikult. võiks öelda et sõitin kuskile meetri kõrgusele riiulisse. pärast maandumist oli sebimist ja kannatamist, et cool välja näha. pärast jälle väike pööritus pööritamisest.

eks paari aasta pärast jälle.

Pildid Pille ja Ly SLK veebist

Äntu Sinijärv ja Valgejärv on üksteisest vast kilomeetri kaugusel. Üks oli täiesti jäävaba, teine täiesti jääs.

Käisin kahe Marttiga Sinijärves sukeldumas. Üks Martti tahtis pildistada ja teine oma uut kuiva ülikonda testida. Mina reisisin kaasa ilma mingi erilise plaanita. Ainult regu tahtsin peale hooldamist natuke katsetada.

Peab mainima, et jube mõnus on vahelduseks sedasi käia, et ärkad Tallinnas ja vurad otse Raplasse, kus rahvas juba ootab, varustus, sh minu oma, on juba peale laaditud ja isegi kuum tee on valmis tehtud. Istud lihtsalt autosse ja lased end kohale vedada.

Martti uus kuiv ülikond on sama mudel mis minu oma. Bare on seal vahepeal teinud mõned muudatused. Lukk on veitsa pikem ja jookseb all mitte küljejoonest ette- vaid tahapoole. Pealmine lukukate on ka natuke teistmoodi joondatud, niiet sellega on lihtsam opereerida. Kaelamansett oli justkui laiem, mis tundub imelik. Aga manseti ümber on veel üks riba, niiet kapuutsi serva saab sättida kaelamanseti ja selle riba vahele. Kevlarist-vist põlvekaitsmed on suuremad. Noh ja Martti on enamvähem sama pikk kui mina ning ta lasi sääred kohe veitsa pikemad teha tehases, et LT standarmõõt sihvakale eesti mehele ka selga mahuks.

Sukeldumine oli hästi mõnus. Sujusime väga mõõduka tempoga allikate kohale, vaatasime seal ringi ja vedelesime niisama. Ma mõõtsin allika sügavust, lasin kompuutri selle koha peale kust kraater algab. 7,4m sain. Martti tegi pilte ja Martti mängis oma tasakaalu ja ujuvusega. Peab ütlema et sai päris kenasti hakkama, mingeid probleeme tal küll ei pannud tähele. Väga mõnus. Aga Marttil jällegi oli mingi maskiprobleem, pidevalt pidi seda kuivatama ja lõpuks näitas et tal on sellest maskivärgist juba kõrini.

Põhisündmuseks kujunes regupiinamine. Seal ca 6 kraadises vees proovisin oma lisaregust õhku lasta ühte ja teistpidi, see töötas ilusasti. Kui kord jõudis põhiregu kätte, siis see oli mul siiski liiga tundlikuks reguleeritud niiet kui ta voolama hakkas siis ta ka voolama jäi. Polnud varem vees proovinud seda ballooni kinni keeramist. Näitasin Marttile et keera kinni, keeras. Vool lakkas. Paari sekundi pärast keeras lahti, vool jätkus. Nii paar korda. Lõpuks sain Martti lisaotsa ja lasime veitsa pikemalt sulada. Keerasin kruvi veidike koomale ja umbes 10 sekundi pärast sai ballooni jälle lahti keerata ning enam ei voolanud kuskilt. Üks lahe asi oli see, et tegime seda keset vett hõljudes. Natukene muidugi kõikusime, aga põhja ei pidanud toetama ja pinnale ka ei tõusnud. Sedasi rahulikult neid asju katsetada on ikka kift küll. Pole mingit stressi.

grand theft auto 4 – 100,0%

väike stats:

• Playing time: 120:27:01 (120 tundi)
• Times died: 36
• People killed: 993
• People run down: 700
• Criminals killed: 271
• Cars stolen: 567
• Fires started: 101
• Time spent in the water: 00:35:10
• Time spent shopping: 00:53:41
• Longest free fall: 210.14ft

langevarjusid selles mängus pole. sellegi poolest hüppasin alla silla pealt, masti otsast, maja katuselt ja kalju serva pealt ning kopterist. vette kukkudes võib isegi ellu jääda. nojah, 200 tuvi tuli üles otsida ja maha nottida, 50 autot varastada ja maha müüa, 50 stuntsi autode ja motikatega ja iga sõbraga käia kõvasti väljas joomas ja laaberdamas. igast muud tegevust ka.

kõige üllatavam asi selle mängu juures on ikkagi raadiojaamad. masinatega sõites saab valida ca 7 jaama vahel ja päris palju erinevaid saateid tuleb. midagi simpsonite ja south parki huumori vahepealset.

aega sai päris korralikult raisatud, aga kevadet veel ikka pole…

ühe talvise kursusega käisime basseinis sukeldumas. kui tavaliselt üritatakse 4-5 sukeldumismoodulit kokku pressida 2 basseiniaja peale, siis nüüd talvel oli hea võimalus proovida teha iga kord 1 moodul. peamine vahe et tegelastel on rohkem aega harjutada. aega on nii palju, et nad hakkavad ise asju välja mõtlema ja lõpuks vaatad neid tõesti juba nagu iseseisvaid sukeldujaid. lahe.

marttil on viimasel ajal mingi naljakas komme kahe tinaklotsi ja nööriga põhjast umbes 30 cm kõrgusel hõluva rõnga ALT läbi pugeda. õpilsed muidu ujuvad ikka läbi rõnga. martti võtab vesti seljast ära, topib rõnga alt läbi ja ujub ise järele. kuna mina pean igas asjas kõvem mees olema, siis ma võtsin lisaks vestile ja maskile ka lestad, saapad, raskusvöö ja kalipso seljast ära, toppisin teisele poole ja teisel pool selga tagasi. kalipsoga majandamine on veitsa keerulisem kui muud asjad, sest ta on väga kerge ja kipub pinnale. tuleb kuidagi sedasi saada et kohe raskusvööga seda põhjas saaks hoida. no pärast uuesti selga saamine on ka kaerajaan. ühel hetkel keset seda sebimist, kui polnud maskigi ees, tuli huulikust täiega vett suhu. huulik oli regu küljest lahti tulnud selle pusimise käigus. lisaregu oli kohe võtta, aga naljakas, et esimene ja ainuke mõte oli et kuidas see krdi martti mul nii salaja regu snorkliga nüüd ära vahetas. igatahes kui martti tahab nüüd paremini teha siis ta peab ujukad ka ära võtma.

täna käisin esimest korda elus autoga “hoolduses”. praktikul täitus 15kkm. kohapeal selgus et ma ei tunne eriti hästi kella, aga ilma asja eriti piinlikuks ajamata sebiti asjad sedasi, et saab ikka kõik asjad ära teha täna, ehkki tund aega hiljem ära tõin auto. kuna polnd varem käinud siis ei teadnudki kas kaasa võtta laptop või jalgratas. keegi arvas et jalgrattaga on natuke pahavõitu netis passida. tahtsin igasugu mootoripesusid ja asju, niiet 2-3 tundi pidi minema. rattaga sain ilusti koju ja pärast tagasi ka.

rattasõiduks kasutasin juba üle aasta keldris tolmunud langevarjukiivrit, millel suurelt ULL otsa ette kirjutatud valgete kleeps-tähtedega. suusamüts kiivri all tuhisesin diagonaalis läbi mustamäe. tibid tee ääres mind nähes sosistasid üksteisele midagi. ega tänapäeval enam neoonliibukatega kellegi tähelepanu ei äratagi, peab originaalne olema.

väike kokkuvõtte selle talve toimetustest

käisime ühele läbi jää käranud tsiklile nööri külge panemas. minna tuli üle jää ja ots tuli tuua kaldale jää alt. täitsa huvitav ülesanne. nähtavus oli kehva. regu oli veitsa tundlik.

käisin ühel sünnipäeval, kus jäin nii purjakile et isegi 4km jalutuskäik koju ja magamine ei aidanud kaineks saada. aga see oli ka äge pidu, kestis 12 tundi ja lõhkusime ära pool klaasi tunnis.

erilist sukeldumiskihku millegipärast pole, ilmselt seepärast, et rahvas on üsna passiivne. otsustasin tegeleda asjaga ise ka aktiivsemalt siis, kui teistel ka suurem huvi on ehk siis kevade poole. seniks ostsin ps3 ja gta4 ja noh väikse hd teleka.

gta4 on mingi ameerika standardi järgi alla 18 aastastele ebasoovitav. idaeuroopast ameerikasse põgenenud mees üritab uut elu alustada liberty citys. tööotstest on kõige legaalsem nõo taksofirmas juhuslikke otsi tehes. ülejäänud missioonid sisaldavad tagaajamisi, varastamist ja niisama füüsilist vägivalda. aja jooksul koguneb sõpru, kellega on kasulik hästi läbi saada, käia nendega väljas jne. enamus sõpru pakuvad lõpuks omapoolseid kasulikke teeneid. naissõpru on kah, neist võib kah kasu olla. autodes on raadios mitu erinevat jaama. osadest tuleb mussi, osadest jutusaateid ja reklaami, mis on väga ühiskonnakriitilised, aga seda kuidagi hästi humoorikas võtmes. ajab muigama. kogu mäng matkib päriselu üsna hästi. 3d graafika võibolla ei peta veel päris ära, aga autod, inimesed, igasugu kõrvalsagimised ja asjad on nagu päris. jääd ghettos tänavanurgale niisama passima siis lõpuks tulevad mingid jorsid tüli norima ja annavad kere peale.

käisime jääsukeldumas. maidla veehoidlas pidi järgmisel päeval tulema mingi valla ralli, hea et saime teada enne kui auk päris valmis sai. rummus patrullisid mingid vennikesed kaldal, aga jääle läksime jalgsi ja keegi uurima ei tulnud. jõudsime alla ja üritasin huvi pärast natuke regu provotseerida ja keerasin seda va cracking resistance control nuppu. tulemus oli ühtase keskmise vooga voolav regu. apeksitel on vähemalt see hea, et kui jääbki voolama, siis ei voola pahinal vaid rahulikult ja ei pea poolt regu suust välja võtma, vaid saab rahulikult edasi hingata kuni pinnale lähed. igatahes seda ma teada tahtsingi, et kas viimati oli mingi juhuslik jama või tavaline mustus ja vihje korralisele hooldusele. eks ta ole vatti ka saand.

upgradesin kodust arvutit kah üle pika aja. säästlikult – parasjagu nii palju, et jaksaks hd filme mängida. peale installisin windows 7 beta 64bit. plaanis on praegust 4g mälu veel upgradeda. w7 mulle meeldib. taskbar on mingi kombinatsioon mac osx nupureast ja varasemate windowside taskbarist. minul töötab kiiresti ja palju niisuguseid mõnusaid uuendusi on, mis teevad elu veitsa mugavamaks. telefoniga oskab suhelda loogilisemalt. failide kopeerimisel näitab rohkem infot, failide suurused muutuvad reaalajas. kopeerimise ajal on taskbaril ka progress näha. multitaskib kuidagi paremini. saan korraga faile kopeerida, usb ketast formattida ja hd musa kuulata ja masin ei tundugi nii aeglane. ma ei ütle et midagi revolutsioonilist, aga minule meeldib.

mikrobussil pean hakkama sõidupäevikut täitma. maksud on kõrged ja sõitmist vähe.

otsin wireless surround kõrvaklappe.

koera õpetasin diivanile hüppama ja käppa andma.

need peaks olema maiste mati ja elleni kõik lapsed ja lapselapsed uiskudel.

aasta lõpp möödus laagris. toimusid suusalaager, bändilaager ja lihtsalt laager. need toimusid segiläbi kusagil lõuna eestis staabiga antslas.

linnaelu juures on kõige harjumatum see, et jalgratta või suuskadega või rulaga sõitmaminekuks tuleks minna eraldi kohta kõigpealt autoga. seal kohas asjad maha laadida, selga panna, teha oma sport ära ja siis jälle tagasi. kui ma kodilas elasin siis seisis ratas maja juures ja suusad olid keldris või rõdul ja kui oli vaja sõita, siis läksid õue ja sõit algas maja eest. niisiis ma kuulan väikse eelarvamusega kui keegi räägib et käis otepääl suusatamas nädalavahetusel. loomulikult pole ma ise seal kunagi midagi sellist tegemas käinud. seni.

suusalaagris käisime haanja ja kähriku (kääriku) suusakeskuses. kellel omal es olnud see rentis suusad ja sõideti. lisaks sellele kohalemineku värgile oli uus veel see, et maa polnud sile. esimene kord ei saanudki aru mis kurat toimub, võtsin klassika varustuse ja ronisin rajale. algul rühi mäest üles ja siis hirmsa vingaaliga alla, kui hoog otsa sai siis oligi järgmine mägi vastas ja kuku üles ronima. imelik. kährikul seal kekkoneni vms rajal oli umbes sama värk, aga natuke laugemad tõusud ja laskumised. lõpuks viimasel korral haanjas avastasin valgustamata 5km raja kus oli natukene siledamat osa ka.

bändilaagri kohta käib hästi lõik suvel toimunud ruja etendusest, mille video ka nüüd välja on tulnud. kui keegi ütles kui hea keemia bändiliikmete vahel toimub vms, siis pahur rannap käratab et jah meil on siin kõik suurepärased keemikud, aga mängida ei oska keegi. meie muidugi oskame kõik rohkem või vähem mängida. tõsi on seegi, et seekord oli igasugu kola kõvasti kohal aga kasutati neid üsna tagasihoidlikult. eks suusatamine, saunatamine ja muu selline nõuavad ohvreid. paar ühislugu saime ikkagi salvestada ka, niisiis mina jäin rahule tegelikult ka sellega.