ull blog

õudselt rahulik on kõik. tuult pole, sõita ei saa. isegi lund pole niiet ka lund lükata ei saa. kõik soovivad rahulikke jõule, mul on kõik nii rahulik nüüd, et isegi kingijahil ei suuda enam närvi minna.

eile oli väike bändiproov. algul lootsin sealt ära pääseda, sest oli kokku lepitud shoppamine. 23:05 helistas aga andri ja ütles et nii, nüüd on poed kinni ja tulgu ma ka kohale. ega ma midagi väga mängida ei saanud. selline hea tava on välja kujunenud, et kui mõne loo selgeks suudan õppida siis seda enam ei mängita ja võetakse midagi uut või improviseeritakse. kõigest hoolimata päris mõnus vahepala.

täna käisin nostalgiliselt kühvli ja sahaga ümber maja ja vaatasin, kas kuskile on ehk natuke mingit lund kõnniteele jäänud. treppidelt ja teeservadest midagi õnneks leidsin. hea seegi.

hindasin ka maja soojapidavust. maja seina äärde loobitud hangedesse on tekkinud viimase umbes nelja päeva jooksul sellised mitmesentimeetrised vahed. maja välissein on ikka nii soe.

elu parasvöötmes on ikka cool küll. täna näiteks -8 kraadi cool umbes. omikult veitsa lund rookida kuni andri kohale jõudis, siis vupsti jürisse. sõidud jüris, pärast veel maja ümber natuke sahatamist ja ongi õhtu käes. kas pole tore?!

jüris on põllutee juba pikemat aega jälle lahti lükatud. nüüd on vallid juba üle meetri kõrgused. tuul oli üsna risti selle teega, järelikult sai lohega sõita ka mööda teed. ma olen kunagi varem ka seda proovinud, aga tookord oli tuul kehvemini ja ei tulnud sellest midagi välja. täna nägin kuidas martti nii sõitis ja kohe oli vaja järgi proovida. uskumatult kift värk! lauaga ei olnud vaja tee peal kantida vaid sai sõita mööda 45 kraadist või järsemat teevalli. kas ma juba ütlesin et väga kift?

lahkusime põllult enne, kui tuul vaibus. andri pidi kuskile pidusse veel jõudma ja mul oli ka patarei juba päris pungile täis laetud. oah!

ahjaa, pärast kodus jätkasin lumelükkamist. panin pulsimeetri ja gpsi ka käima. uut lund oli üsna vähe, rohkem selline kõndimine. igatahes garmini logist on näha, et lohetamine hoiab pulsi kõrgemal kui lumelükkamine. vähemalt seekord. üllatav…

• logi

täna pakuti jüris alates lõunast väga erinevat tuult. alustuseks sõitsime zephyriga, siis catalystiga, siis andri sõitis veel instinct sport 7-ga ja lõpuks ma proovisin 3,5 ruuduse harjutuslohega sõita. seda viimast tuleks nimetada justnimelt proovimiseks.

ma arvan et tuul oli ikka juba üsna kõva kui me zephyridega maha tulime, kindlasti seal 10 m/s kandis. hullult sai ülestuult sõita ja allatuult kihutada. põllu servas hüppasime andriga üle kraavi. see on veidi teistsugune tunne kui niisama hüpata. kraav on risti ees ja kui oled otsustanud hüpata siis tuleb hüpata või kraavi sõita, ringi pöörata ja pidurdada sellise tuulega enam ei saanud, mööda sõita pole ka kuskile. usun et poleks midagi väga hullu juhtunud ka siis, kui oleks kraavi sisse sõitnud. nojah, ma selle kraavi olin tegelikult täitsa unustanud ja meelde tuli alles siis, kui sealkandis ilgelt suure hooga kihutasin. äkki lihtsalt vaatan et uh, kraav raisk ees!

kui zephyri maha võtsin, siis kolis andri catalystilt instincti peale ja meie maxiga catalysti peale. lõpuks tiris 12 ruutu ka juba sama hullusti kui zephyr enne. tõesti ei tea kui palju seda tuult võis olla, 15 m/s äkki? või rohkem… ei tea. andri sai 7 ruudusega igatahes väga muretult sõita.

hehe, tegime natuke kinu ka. kui mul parasjagu lohet polnud, siis hoidsin maxi trapetsist tagant kinni ja sõitsin temaga kaasa. teises põllu otsas lasin lahti ja liuglesin andri juurde, temaga sain küüti algusesse tagasi. päris pull värk. üks lohetaja seal ka nägi seda ja tõi välja vanast poomist tehtud nööri, mille otsas karabiin. dan proovis sellega andril järel lohiseda, aga kuna dan ise veel lohega eriti ei sõida, siis oli see tee natuke konarlikum.

lõpuks lasime peale pikka liinidega pusimist ka harjutuslohe üles. aga ma ei tea kas tuul oli langenud juba või mis, aga sellega väga sõita ei saanud, ma sain üsna lühikesed triibud ainult. ilmselt suuskadega oleks lihtsam, sest siis ei pea lohe sõitjat püsti hoidma ja ainult edasi vedama. aga dan arvas et tal oli päris lõbus ka niisama harjutuslohe järel mööda põldu lohiseda.

see sitikas on vist andri…

… ja see martti

garmin connecti logi ka. pulsinäiduga sõit on minu, ilma pulsita on andri

tegime eile väikse mõõdistamise ja sõitsime tallinnast lohusalu sadamani ja sealt jürisse. tegime umbes 10 mõõtmist, mille sisuks oli gsm modemi tegeliku voolutarbe ja ajakulu teadasaamine. kasutasime täpset laborimultimeetrit, mis sai ühendatud rs232 kaudu arvuti külge. arvutisse tegi andri labviews mõõtmiseks programmi. labview ja multimeetri ei tahtnud alguses suhelda, tegelikult läks selle nahka terve üleeilne päev ja natuke eilsestki. igatahes asjad sai ära mõõdetud ja nüüd on natuke analüüsimist ja nuputamist.

viimase mõõtmise tegime jüris. päike oli selleks ajaks ammu loojas. pilvise ilmaga on seal täiesti piisavalt valgust ka põllu tagumises otsas. sõitsime seal sefiiri ja catalystiga üle tunni. lumel selline tugev koorik peal. tugev piisavalt et seal peal sõita, aga samas piisavalt pehme, et julgeks seal korduvalt kukkuda.

tahtsin ikka varvuli sõitu harjutada. sain sõita ja sain kõvasti kukkuda. ei mäletagi millal viimati nii palju lumes tuli püherdada. siuke mõnus ohutu ja lõbus. parem isegi kui vee peal, sest vees võib laud ära kaduda või lohe vette kukkuda, ning enne uuele katsele saamist on natuke rohkem toimetamist. arvan et mul on probleeme varvuli sõiduga seepärast, et ei pööra piisavalt palju ja ei vii raskust piisavalt üle teisele poole. pöörad ja kallutad liiga vähe, siis lähed allatuult ja lohel liinid lõdvad, vajub alla. keerad ja kallutad ülearu, siis reisib lohe tuuleakna serva ja jõud kaob ära. hakkad seal nihelema ja timmima, siis enamasti lõpeb lugu kõhuli lumes.

kui püherdamine ära tüütas, siis tegin elu natuke lihtsamaks ja pöörasin 180 kraadi ainult korraks ja sekund hiljem 180 kraadi tagasi. selle ajaga ei jõua lohega veel midagi juhtuda ja tegelikult on see pööramise tunne täitsa mõnus.

suur-suur saladus on kaarega suuna muutmine. vees on see kuidagi lihtsalt välja tulnud enamasti, aga lumel läheb alati laud jube palju allatuult ja lohe kukub alla. võib-olla oleks kasu, kui lauaga mõne mäe peal sõitu ja slaalomit harjutada…

• garmin connecti logi

kolin selle blogi aadressile http://ull.kiri.ee/blog

balticroads näitas harkus 6-10 m/s ja mina ei saand muidu kui pidin minema uurima. max on täitsa allakäinud, teeb muudkui tööd ja sõitma ei tule. igatahes sõudebaasi pool polnud tuult, aga sealt paistis, et teise, läänepoolse kalda ääres keegi sõidab uhkes üksinduses ja korralikult purjestatult (ei vehkinud üles-alla lohega).

ehkki eelmisel katsel sain jalad märjaks sealpool, siis läksin ikka uurima et kuidas sealt ikka jääle saab. parkisin auto seal lähedal ühe kunde kontori aeda, ütlesin neile tere kah ja läksin pambud seljas jäälemineku kohta uurima.

leidsin koha kerge vaevaga üles, mees kes seal sõitis (aivo?) tuli juba vastu. temal parkimisprobleemi polnud, kuna elas sealsamas üle tee kusagil. vot kus veab mõnel!

pumpasin catalysti täis ja kukkusin triibutama. hämardus ning järvekalda tee ääres pandi laternad põlema. silm harjus ära ja sain väga mõnusa tunnikese seal tiirutada. tuult võis olla isegi kuni 10 m/s kohati. puhanguid oli, kuid catalystiga see erilist muret ei tekitanud.

sedasi üksi on muidugi tiba igav sõita. saaks vahepeal jalga puhata ja lobiseda kellegagi, oleks kiftim. samas on teinekord täitsa tore puha üksi sedasi toimetada keset järve. suisa romantiline! tegin selle puhul kohe ühe ööpildi kah.

plaan oli täna minna üle tüki aja basseini. sukelduma või nii. aga eile rassisin nii koledasti lumega ja käisin sõitmas ka. arvasin et täna vedelen kangena voodis. võta näpust. vahel tekib mõte, et äkki on see lumelükkamine mind tugevaks ja terveks teinud. pole igatahes kindel, et jõud ja tervis sellist vaeva väärt on. enivei, martin sel nädalavahetuse linna ei tulnudja basseini me ei läinud.

lund sai maja ümber ikkagi lükata hommikul… ja õhtul. vist on peaaegu lakkamatult juba mitu päeva sadanud. puudub võimalus oodata kuni sadu lõpeb. siis oleks lumi juba nii paks, et sahaga lükata ei jaksaks ja labidaga mina küll enam kunagi selliseid pindasid rookima pole nõus.

lumerookimise vahepeal käisime maxiga jüris lohetamas ka. kaks põldu, mida ikka üks lahtilükatud põllutee eraldanud on, olid kõik üleni lume all. põlluteest võis pm lihtsalt üle sõita. vallid polnud enam märkimisväärsed. auto parkisime jüri poole maha keerava tee äärde. seal parkis teisigi ning tee oli piisavalt laialt lahti lükatud niiet jürikandirahvas mahtus kenasti mööda sõitma.

põllud ise olid pealt kerge puudriga kaetud, pind muidu selline mõnus. ei olnud liiga kõva ega liiga pehme. paraku tuiskas ja raske oli maad eristada. ühe puhangu ajal tegin väikse hüppekese. ma arvasin et mul on jalad juba uuesti maas, kui kuni läks veel üks sekund ja alles siis tuli maa. selline tunne nagu pimedas käiks mööda treppi. see viimane aste on vahel päris huvitav üllatus ja umbes niisugune tunne oligi.

• garmin connecti logi kah

explorer’iks ristisin need tänaostetud columbia saapad seepärast, et käisin nendega eksploreerimas erinevaid võimalusi järvele pääsemiseks…

ja vannis ning kaelani vett täis on need praegu seepärast, et jää oli kõrkjate vahel liiga nõrk.

ei maksa arvata, et sõit sõitmata jäi. läksime ringiga järve teisele kaldale, panin kuivad sokid ja lauasaapad ning tegime maxiga sefiiridega mõnusad triibud. kui pimedaks läks, siis ma tulin maha ja kohtasin jää peal mehi labidate ja suuskadega. suvel olin kogemata ühe besti lohepumba neilt hakkama pannud laulasmaal. kui jutud said räägitud, siis tuli lõpuks kuskilt pimedusest ka max välja.

kodos selgus, et lauasaapad sobivad lumelükkamiseks ka päris hästi.

täna nägi naabermaja väga hurmav välja. aknad puha kinni tuisanud. õnneks meie korteri aknad on sellises suunas, et lumi pole neid kinni katnud. väga tore on vaadata, mis ümberringi toimub. kuidas autoomanikud ja muidu lume-entusiastid labidatega oma autode ja majade ümber lund loobivad. ja kuhu keegi oma lume ka paneb. üldiselt paistab, et korralikesse lumelabidatesse investeerimine ei ole üks selle talve trendidest. mingite läbipainduvate plastmasskräkatsitega tehtud korralik töö aga kiidab tegijat.

jürisse ei näidatud ega lubatud täna mingit tuult. ennelõunal aga keegi kitefoorumis mainis harku järve…

õhtul nelja nelja paiku kui mina sinna jõudsin, polnud seal mainekaid… st mainijaid? lohetajaid enam kuskil näha, aga natuke jääle kõndides tuli nuka tagant umbes 3 m/s ühtlane tuuleke välja.

seekord oli kaasas ainult annika, kes passis järve ääres autos ja vaatas kuidas minu ilus lohe autotulede valguses sätendas. sõita oli jääl üli vahva. lund oli võibolla 10 cm ainult, aga põhi oli see-eest jäiselt kõva. sain esimese pisikese kukkumisega aru, et trikke siin harjutada ei ole mõtet. parem kondid terved kui trikid katusel, nagu öeldakse.

sõitsin üsna sirget kurssi pidi umbes järve keskele ja siis sealt sama rada pidi tagasi. päris korraliku soššee sõtsin sisse. ei tahtnud annikal kaua oodata lasta ja tegelikult sain 20 minutiga enamvähem isu täis kah triibutamisest. nojah, ja powerit oli sefiiril seal tegelikult korralikult. vedas et max ei tulnud.

eila käisin õhtul korra kodilas ja vaatasin et linna lähedal on teede ääres põllud puha valged maanteeäärsete laternate särast ning linna kumast.

täna päeval tuult polnud, aga õhtul näitas jüris 6-9 m/s. läksime maxiga seda asja kontrollima. kohapeal selgus, et tuul tõesti puhub ja põld on nii valge, et isegi pealampi ei olnud vaja. ilm oli kergelt sula, lumi pakkis ja samal ajal sadas värsket lund taevast muudkui juurde.

tegin sefiiriga mõned triibud. uhh, jõudu ja jaksu lohel mehemoodi ja jääb ülegi. sain hoolimata laua peale kleepuvast sulalumest isegi päris mõnusaid hüppeid teha. ilgelt äge. andsin sefiiri maxile. algul oli plaan kordamööda sõita. a kuna max otsustas millegipärast kuskile kaugele tuulevaikust otsima sõita ja jäi sinna tükiks ajaks, siis mõtlesin catalysti ka ära proovida. sellega sai kah sõita, kuigi mitte nii muretult kui sefiiriga.

proovisin ikka seda varvuli sõitu käppa saada paremini. alapurjestatult on see ilmselt veel eriti raske, sest kui laua all 180 kraadi pööratud sain, siis muidugi oli suunt natuke liiga allatuult ja kuna jõudu niikuinii liiga parasjagu, siis ei jaksanud sedasi tõmmata. mõned päris head pikad triibud sain siiski tehtud varvastel.

proovisin ka enne pööret umbes 120 kraadi laua ära pöörata et siis kui lohe vuhinal teisele poole kimab, saaks kohe laud õiget pidi all uhke kaarega lohele järele sõita. see värk mulle meeldis väga, tegin seda palju-palju.

enne äratulekut sõitsin veel natuke sefiiriga. vahetuse ajal panin lohe endale ilmselt lohakalt külge ja ühel hetkel oli lohe hopsti konksust lahti. sain proovida konksuvaba ehk unhook sõitu. kätele on koormus üllatavalt suur, aga väheneva tuulega jaksas kinni hoida küll. kahjuks ei saa sedasi poomi ju enam üles lasta lohele hingamisruumi andmiseks. tuli välja, et lohele ei meeldigi väiksema tuulega sõita, kui ratsanik teda pidevalt kägistab.

max tuli hommikul maalt tagasi ja tegime umbes poole ühteteistkümne paiku jüri poole minekut.

tuul oli võrreldes eilsega ristipidi ja tuli üle metsa ning oli seetõttu kõvasti ebaühtlasem. eile läbitriibutatud ala oli nüüd nagu kartulipõld, täis vagusid, millest üle sõitmine raputas jalgu ikka korralikult. kaugemal, kus eile vähem sõitjaid käis, oli lumi aga pehme ja tuul ka kuidagi parem, seal sai sõita küll. ma lasin ettevaatlikkuse mõttes esialgu catalysti üles. tegelikult oleks saanud sõita ka zephyriga nii nagu max seda tegi.

proovisin triibu otstes ringi pöörata väikse 360 kraadi pöördega ja et pärast ei peaks poomist tiiru välja kerima, proovisin hüppekese ajal teha lisaks ka kerge lohekäär ehk kiteloop. täitsa vahva värk.

• garmin connect logi

eila õhtul sadas jälle törts lund juurde. täna omikul peale üheksat tegin kõigepealt sahaga majale tiiru peale ning peale hommikusööki kimasin kohe jürri.

laulupidu oli selleks ajaks juba alanud, teeäär autosid puha täis, sest oli ka põhjust – ilus ilm ja tuul ka pigem üle 5-6m/s. lasin sellise tuule auks balloonist täis catalysti, mida eelmisel korral natuke naljaviluks proovisime, aga tookord oli selle lohe jaoks tuult ikka selgelt liiga vähe. täna käis kõik kiirelt ja konkreetselt. lohe täis kohe bussi kõrval teisel pool teed. liinid külge, lohe üles, laud jalga ja tsõõritama.

gps kella muidugi unustasin käima panna esimese sõidu ajaks, aga sõita oli täitsa tore. powerit just ülearu polnud, aga sõita sai korralikult ja ei tulnud kordagi tunnet et oleks vaja ikka suurem lohe välja tuua.

proovisin paar korda ka varvuli sõita, aga ei sellest ei tulnud mitte midagi välja. võib-olla oli selle jaoks tuult natuke vähe veel või lumi liiga pehme. hea oli aga see, et kukkusin mitu-setu korda kõhuli lumme. hea seepärast, et proovisin uut trikki kuidas kõhuli lumest välja saada. tõin aga lohe natuke madalamale ja siis kiiresti üles ja poom alla, tõmbas mind ilusti jalule laua peale ja sain sama hooga kohe ka edasi sõita. minuarust väga cool trikk. kahjuks ei saa selle trikiga eriti esineda, sest ma ei tea ühtegi cooli moodust kuskil rahva ees kõhuli kukkumiseks.

catalystiga jäin igatahes rahule. kõik on täpselt nii nagu reklaamtekstides kirjas. ilus lihtne ja puhas poomindus, lohe ise mõnus smuuti. puhangud on tunda, aga need ei rebi sul poomi käest ja ei rapsi nagu peru hobune. ilmselt pole see lohe ilge vabastiili või võidusõidu pill, aga ma usun küll, et sellega saab üsna igasuguse ilmaga üsna ükskõik mida teha natuke. just see, mida ma tahtsingi.

• garmin connect logi peale puhkepausi.

eila õhtul toimus diversnight 2010 üritus, mille raames palju sukeldujaid eri maades ronivad korraga öösel vette sukelduma. eestis toimus see vist neljandat korda ja ma arvan et ma olen neist kõigist nüüd osa ka võtnud.

seekord oli ilm muidugi täitsa külm võrreldes varasemate kordadega. algne sukeldumiskoht oli puha ära jäätunud, niiet kalasadama asemel mindi vette hoopis pirita topi juures. sukeldujaid oli arvestades segadust ja külma ilma vähem kui varem, aga kõvemad jääkarud olid kenasti kohal. isegi gren!

vesi oli sealkandis üsna madal, aga põhi ilus liivane ja veepind mõnusalt jääsupine. vesi oli lisaks jäätükikestele ka paksult igasugu elukaid täis. nägime ühte pisikest lestakala, keda martti natuke patsutas ja lõpuks lahti lasi. kohe peale kohtumist lestaga sattusime peale hiiresuurusele merikilgile, kes tsillis ja hängis seal üsna laisalt. vesi oli 1 kraadi soe ja meie sukeldumine kestis natuke üle kümne minuti, sest marttit tema sukeldumiskarjääri algusest ustavalt teeninud kuiv ülikond hakkas saapa juurest veidihaaval külma vett sisse niristama. jalutuskäigul veest välja kuni autoni läksid asjad ilusasti jäässe, nii nagu lootsime. aga polnud probleemi.

jõime siis telgi juures maitsvat teed (anu ütles et oli sinna igasugu asju sisse pannud). pakuti ka kellegi tehtud kooki ja martti sai siis vastu pakkuda omatehtud piparkooke. glasuuritäppidega ja puha. need olid ka väga maitsvad.

* * *

veel enne kui päike uuesti tõusta jõudis, helises mul hommikul telefon, sest sebisime end andri ja maxiga jürisse surfama. -10 kraadi ja 3,6-6,3 m/s tuult tundus küll tiba lahja, aga siiski optimistlik prognoos.

kohapeal selgus, et olin seekord saabaste asemel maha unustanud oma lohe, oeh. sõitsime seekord siis maxi sefiiriga ning andri sussutas oma kontraga. tuul oli risti teega, niiet sõita sai teega peaaegu rööbiti. andrile see rööbiti sõitmine hästi ei lõppenud, sest kui ta auto juures jäi telefoniga rääkima või maxiga juttu ajama, lohe õhus, siis see lohe ühel hetkel ikkagi kukkus alla ja muidugi seal selle aida või laohoone katusele. lohe läks aga allasebimise käigus natuke katki ja üks liin jäi kah otsapidi katusele kinni.

aga maxi sefiiriga kannatas sõita küll, ehkki mingit väga ägedat vedu polnud. lohega tuli ikka ülesalla vuhistada et sõita saaks.

me katsetasime andriga ära ka minu uue catalysti. võrreldes sefiiriga meenutas catalyst natuke meie 3,5m õppelohet. umbes sama kiire ja antud olukorras (nõrk tuul) umbes sama võimas. aga kuidagi hullult ülesalla sebides saime andriga kordamööda ka catalystiga triibud tehtud.

• garmin connect logi. pooled sõidud muidugi unustasin logimata

nagu kokku lepitud, saime umbes 11 ajal järvel kokku ja kärutasime maxiga jürisse. andri pidi tööd tegema jälle, vaeseke, ja tema ei tulnud.

tuul oli midagi 3,5-6,5 m/s, niiet panime igaks juhuks jälle sefiirile hääled sisse. huvitav, et mitte kedagi teist polnud kohal. huvitav oli ka see, et traktorimehed olid tee väga laialt lahti lükanud ja kummalegi poole teed põllu peale veel ühe lisaraja teinud. nende lisaradade sihtotstarve jäi segaseks, aga lohe ülessättimiseks ja liinide sebimiseks sobis see asi väga hästi.

esimese hooga käisin kohe näoli lumme. teise ja kolmandaga ka. laud oli justkui maa küljes kinni. selguski, et laud oli bussi sooja põranda peal olnud ja muidugi sulas sinna lumes kohe kiirelt paras jääkoorik alla. kuni mina oma lauda aknakaabitsaga puhastama läksin, oli maxi kord sõitu proovida. sõitis küll ja tegin sellest isegi ilusa pildi, ehkki just siis kui mina tahtsin hakata pildistama, läks ta kuskile ära kaugele ja veetis suurema osa ajast kas selili või kõhuli.

sedasi kordamööda me seal siis sõitsime. vahepeal oli sefiiril power päris maas ja püsti seistes kippus maast lahti tõstma (aga ei tõstnud) ja sellise vungiga sai läbi paksu lume väga kiftilt kimada, lund lendas laia kaarega ja puha, väga võimas.

need tugevad puhangud ei kestnud muidugi kaua. just siis kui suurem rahvas hakkas kohale jõudma, hakkasid ka puhangud vaiksemaks jääma ja oma väikeste mudel-lohedega nad muidugi sellistes karmides tingimustes korralikku sõitu ei saanud.

me maxiga igatahes olime üsna rahul ja tegime sealt kiirelt sääred, enne kui tüngasaajad kadeduse pärast kallale võiksid tulla.

ps! max proovis minust ka pilti teha, aga ta ikka ei oska telefoniga pilti teha. kui nuppu vajutada just siis kui mina kõrge hüppe haripunktis olen, siis jõuab telefon pildi säritatud alles ajaks, kui ma sealt pooleteise meetri kõrguselt selili lumme olen maandunud.

täna sain jälle omikul maja ümber veidi lund rookida. nüüd käib meil siin kõva võistlus, et kes esimesena peale lumesaju lõppu õue lund kühveldama jõuab. passisin küll hoolega peale, aga ikka jõudis üks mees teisest trepikojast enne mind. aga õnneks polnud ma viimane ja lund jätkus mulle piisavalt.

käisime maxiga jüris ka, sest tema oli eile vaadanud lumesurfi videot ja oli väga aktsioonis. ma küll veidi kahtlesin, kas seal üldse mingit tuult on, aga läksime ikka.

seal seisis 5-6 autot ja ühtegi lohet ei lennanud. päike säras ilusasti. tuult eriti polnud, aga natuke siiski puhus kohati. mingit imelikud jäljed olid lumel. uurisime olukorra kohta ja selgus et nad ikka olid natuke sõitnud. lasime minu sefiiri balloonist kiiresti täis ja sebisime liinid külge. kaks madratsimeest ronisid kah lumebasseini ja üritasid vahelduva eduga läbi selle põlvestsaati puudrimassi kuidagi liikuma saada.

oh, see oli täiesti uus kogemus! laud libises mööda kõva lund, mida võis olla maksimaalselt 5cm maapinnast. kogu ülejäänud lumepuuder oli nii kerge ja kohev, et laud selle peale ei tõusnud kuidagi. tuligi sõita siis mööda kõva pinda ja sõna otseses mõttes künda läbi paksu tuhksuhkru.

üsna samasugune tunne oli kord kloogal, kui vesi oli adrust täiesti paks, niiet isegi ei lainetanud. kui sealt läbi sõita siis takerdus adru uimedesse ja pidi kõvasti vaeva nägema, et üldse liikvel püsida. jüris nüüd muidugi mingit ülestuult saamis polnud, üldse liikusin pigem 5-20m kaupa. tuleb tunnistada, et see kõik oli siiski väga lõbus vähemalt mulle. loodan et ka maxile, kes sõita ei üritanudki ja sumas aegajalt läbi paksu lume ja aitas mul lohet üles.

nii on ikka tegelt mõnus käia sõitmas, kui pole vaja väga kaugele minna ning saab kohe auto juures lohe täis pumbata ja sõitma hakata. veel kergem elu näis olevat madratsimeestel, kes ei pidanud isegi lohet täis pumpama. ka liinid on neil vist püsivalt lohe küljes ja neid lahti ei võetagi. ei tea kas mul oleks ka äkki siukest lohet tarvis…

see taies on siin nüüd eksponaadina väljas, et niigi erudeeritud külastajaskonna silmaringi veelgi rohkem avardada.

nüüd on siis talv käes. lumi ‘n shit yo!

eile kühveldasin maja taga laternate valgel kõvasti lund. huvitav tunne valdas mind seda tehes, sest lund justkui oli palju ja seda oli üsna tülikas kühveldada, selg valus ja puha. lisaks sadas seda tuisates aina juurde. aga teisalt jälle teadsin, et mida rohkem seda sajab ja mida rohkem tuul puhub, seda rutem saab minna lume peale lohetama. kui kõik mu tehtud töö kinni tuiskab uuesti, teadsin, siis saan juba homme sõitma minna!

hommikul vara, juba poole ühe ajal, vaatasin et oi lund on päris palju juba niiet võib jüri põllule uudistama minna küll. andril on aga nohu kallal ning max pidi projekti lõpetama, kedagi teist ka kaasa ei saanud – sättisin end üksi minekule. alguses oli ju plaan enne bussil rattad ära vahetada, sest suvel on mul ees suht siledad suvekummid, aga et kell oli juba palju ja ilm niikuinii üsna hämar, siis lükkasin selle töö edasi ning uisutasin suvekatega jürri.

seal paar lohet juba/veel sõitis. tuult mõõta ei saanud, mõõtjal patarei tühi vist. aga kuna teistel aegajalt lohed taevast alla sadasid, siis lasin balloonist täis suure sefiiri. ei tulnud see mul ise üles, aga head inimesed põllul aitasid üles… kaks korda.

täitsa imelik oli kohe see lumelauaga libisemine. kõrred paistsid ilusti veel välja, kuigi oli ka üleni lumiseid laike. aga kogu see lumesurfi tunne… isegi ei oska võrrelda veesurfiga.

kui teised olid kõik ära läind ja ma sinna üksi triibutama jäänud, siis tuul tõusis, niiet sain ikka korralikult sussutada seal. lõpuks otsustasin ikka maha tulla ja kuna tuul oli nii suur, et kavalusega lohet maha ei saanud, siis proovisin ara-aasa ehk chicken loopi punase lulla abil lahti käristada. esimese hooga ei juhtund muidugi midagi. ma pole seda vist kordagi lahti teinud enne, ju oli seal adrut. aga kui lahti sain siis kukkus lohe nagu kaseleheke ilusasti lumele maha, parkis end ära ja jäi ootama mida peremees järgmiseks ette võtab. aga peremees pakkis lohe kokku ja kobis linna tagasi.

õhtu on veel noor, aga juba on olnud õnn kohtuda kolmede mardisantidega.

esimesed “mardisandid” tulid juba päeval. kui neile alla ukse juurde vastu läksin, siis nägin maja ees seismas pirukaautot mille roolis istus suur hundikoer. kedagi teist esialgu näha polnudki. pärast puges tagauksest tagurpidi välja ka teine mardike, kes mulle uue Catalyst 12 lohe kätte andis. oleks ma juba päeval teadnud et tegu on mardipäevaga, oleks kindlasti ka kommi pakkunud et tuleks ikka hea loheaasta.

pärastlõunal alt-naabrid juba hoiatasid, et õhtul on päris mardisante oodata. annika tõi poest marmelaadikomme- ja küpsiseid ja läks ise veel linna asju ajama. juba kobistatigi ukse taga. mina piduliku näoga avan ukse, aga ukse taga kaks täiskasvanud inimest kes olid end maskeerinud siniste kilest haiglasusside abil ning nende etteaste koosnes gaasiarvesti näidu kontrollimisest. unustasin ka neile kommi pakkuda, niiet oodata on suht kehva gaasiaastat.

aga lõpuks tulid ikka need päris-mardid ka. nad laulsid oma mardisantide laulukest, pärast paitasid stännut. need mardisandid said kommi kah, niiet loodetavasti läheb järgmisel aastal kõik veel hästi.

eila käisime andriga kakumäel sõitmas. tuul oli tibens-tobens, rahvast üllatavalt palju hoolimata sügisjahedusest. leidsin uue meelelahutuse mõne teise kiiresti sõitva lohega salaja võiduajamise. kiirusrekordit ei tulnud, ikka 39 km/h.

täna andri ei saand tulla, aga max kibeles juba eileõhtust saadik. tema maja juurest on kloogale ja kakumäele ajaliselt samapikk tee, niiet läksime kloogale. kedagi teist põlnd alguses. nii head sõitu ma polnd oma 12 ruudusega ammu saand. tuul võrdlemisi ühtlane ja tugev. sai igast lollust ja mõttetust tehtud ning seetõttu ka veidi kehalohistamist viljeletud. lained olid ühe koha peal eriti ägedad, 2m kindlasti. samas kalda all oli jälle täiesti siledat siledikku ka, ainult et seal oli vett nii vähe, et sõit jooksis enamasti lõpuks liiva.

http://connect.garmin.com/activity/52579423

eila lohusalus suure lohe tuul. kui läksime, siis teisi polnudki. jooksime andriga kiirelt peale, sest oli lootust tuule langemisele. max sebis oma marttilt ostetud kasutatud zephyriga veel üsna pikalt peale seda, kui me sõitma olime läind. nägin et mingit rahvast tuli veel juurde ja keegi hakkas tal lohet üles aitama. mõniaeg hiljem oli aga lohe rannalt kadunud ja vee peal seda sõitmas polnud näha. selgus, et üleslaskmisel oli kas lohet kuidagi murtud vms, niiet esiballoon plahvatas. tulemuseks meetrine lõhe torus ja balloonis. niiet ta ei saanudki sõita sellega. andsin talle lohutuseks enda lohe ja õnneks oli tuult ikka piisavalt, et ta sõita saaks.

kuid see pole veel kõik! natuke hiljem kuulsin pauku, kui andri oma lohe vette läratas ja kui ta selle uuesti üles sai, siis paistis eemalt nagu oleks lohe kuskilt kahekorra – kuidagi veidra kujuga. tuli lohistades kalda poole. sõitsin seda nalja kaema ja võisin imetleta kaunist lohusalu sadamahoonet läbi majesteetliku avause mis ilutses ta lohekangas. esiservast taha välja kahest kohast lausa. õnneks mitte päris keskelt.

väga eriline tunne oli sellises meeleolus lahel tiirutada. tegime maxiga kordamööda veel mõned tsõõrid. sõitsin maxi suure lauaga ja see ikka kleebib end palju tugevamini vee külge. 360 tagarullist sai 180 tagarull maandumisega selili. paar päris ilusat peakat õnnestus ka panna kui pikem lauaots maandudes või niisama sõites lainesse kinni jäi. oli tsimarukese isegi mures, kas ma nii oma kaelale liiga ei tee. kuid päike tuli enne tuule vaibumist välja, meri oli väga ilus. olin ammu oodanud seda sügisest fiilingut, kui ilmad on jahedamad, puulehed juba kolletavad ja päike paistab kuidagi eriliselt mahedalt, kui ta vahelduseks pilvede tagant välja tuleb. ja et see siin liiga leebe ja romantiline ei tunduks, siis lõpetan nüüd sissekande, raisk!

http://connect.garmin.com/activity/50991656

kui andri linna jõudis ja me lohusallu kimasime, hakkas seal tegevus vaikselt vaibuma koos tuulega. lasime balloonist suured lohed täis ja sussutasime vaikselt umbes pool tundi, kuni tuul ikka päris vaikseks jäi ja tulime maha.

ranna peal tuli vastu üks lohetaja kes uuris ega tema lauda pole nähtud. nad olid kellegagi lohed kokku last umbes sealsamas, kus me andriga kunagi. isegi tuul oli umbes samast suunast, niiet teadsin juhatada kustkandist ta oma laua leiab. meie tookord küll laudu ju ära ei kaotanud aga ikka.

ühel triibul proovisin siis kihutada ka, niipalju kui oskasin, sain 39,6km/h. silmist vett veel ei jooksnud. ega pole väga üritanudki ju varem võimalikult kiiresti sõita. tuleb harjutada.

http://connect.garmin.com/activity/50585456

nüüd me enam ei piparda, kui ennustus lubab vihma – peaasi, et tuult on!

nii me siis läksime juba ennelõunal laulasmaale ja lootsime sõita saada. teada oli, et ega tuul seal väga heast suunast pole, aga mis siis.

ma sain eile kätte oma garmin forerunner 110 randmegpsi, tahtsin seda ka proovida. see on vist odavaim garmini gps üldse. mulle meeldib ta seepoolest, et on tavalise pulsikella suurusega, peab naatukene vett ka ja pole ülemõistuse kallis. on umbes sama hinnaga (3k ümbrus) muid ja paremaid seadmeid, millega lohetamas käia, aga neid topi veekindlatesse kottidesse ja kinnita krt teab kuhu – ebamugav. aga fr110 käib randmel nagu kell ja lihtsalt nii ongi.

mõtlesin ilgelt kaval olla ja käivitada logimise alles siis, kui olen lohega vees. aga vajutasin mingit nuppu valesti ja treening läks käima ilma gpsita, niiet see katse läks lörri. see-eest oli tuul siis zephyri ja maxi suure laua jaoks väga mõnus. suure lauga hüpata on veider, ta ei tule nii kergelt veest välja ja esimesel korral maandusingi selg ees, aga zephyrile omaselt vaikselt ja pehmelt. pärast proovisin pisikese hüppega ringi pöörata. see on keerulisem kui võis arvata. vähemalt üks lahe asi mida natukehaaval harjutada ilma et peaks hullult punnitama.

andsin lohe ka maxile sõita ja juba teadsin, et nüüd läheb päris kaua aega. tuul oli piki randa ja kalda all oli tuuleke nõrgem kah. eks ta siis hakkaski iga triibuga natuke rohkem ja rohkem klooga poole kanduma.

sõitsin siis vahepeal andri lohe ja lauaga ning enne lõppu tuli korra veel meelde gps uuesti sisse lülitada. tuul oli siis juba nii palju pööranud, et mina enam ülestuult ei saanud ja pidin ise ka jala tagasi tulema.

• link viimase sõidu gramin connect lehele

siin on üks moodus, kuidas teha omale neopreenist saabaste- ja kinnaste kuivati. selle masinaga kuivavad asjad seestpoolt ära vähemalt sama kiiresti kui väljast.

kogu see krempel läks 2010 aasta septembris maksma enamvähem täpselt 600 krooni. kõik vidinad on ostetud k-rautakesko poest. eesmärk oli teha kuivati võimalikult väikese vaevaga. kahe paari ehk nelja toruga kuivati ehitamiseks on vaja puurida/freesida 8 32mm auku ja ühendada ventilaatorile juhe külge. ülejäänu on lihtsalt jullade kokku ühendamise vaev.

kereks on 110mm pcv torujupp. torusid pakutakse erineva pikkusega, piltidel on 25cm pikkune. läbi toru on puuritud 32mm augud ning neisse on pistetud 45kraadise nurgaga põlved. põlvede peale on asetatud plaat, et tagada konstruktsioonile jäikus. läbi plaadis olevate aukude on põlvedesse surutud 25cm pikkused 32mm torud. püsti seisab see kaadervärk 110cm toru kinnitusklambrite abil. toru ühte otsa on pistetud pime ehk kork ja teises otsas on muhv, kuhu omakorda mahub päris toredasti sisse 100mm läbimõõduga ventilaator.

plaadi ja ka toru sisse on augud puuritud pikivahega 11cm ja teistpidi on aukude vahe 10cm. toru peale teise augurea kauguse mõõtmiseks on hea kasutada mõõdulinti või painduvat metalljoonlauda. 10cm on mõõdetud mööda toru pinda. enne 32mm augufreesiga kallale minemist tegin puidupuuriga pisikesed augud ette, et freesiga vähem sihtima peaks.

pleksiklaas ei ole vaheplaadi jaoks tegelikult hea materjal, kuna sinna on raske auke puurida – pleksiklaas kipub sulama. lisaks on see materjal üsna habras ja mul õnnestus esimest toru läbi plaadi surudes saada klaasi serva mõra. otsisin poest ka sellist söökla kandikut, mis püüaks ka tilkuva vee mõnusalt kinni, aga k-rautast polnd.

ajah, peaaegu oleks unustanud – küliliasendis mahub see saapakuivati isegi voodi alla!

laulasmaal rääkis rahvas, et laubal on pärnu rannas lohevõistlus ja tuul peaks seal olema kindla peale olemas, vihm ilmselt ka. otsustasime meie ka minna siis pärnusse sõitma, sest tüngaprotsent oli veel liiga suur, et uuesti laulasmaale üritama sõita.

ilm oli mõnusalt sombune, tuul puhus esimese mõõdetud minutiga vahemikus 6,5-15,3 m/s. päris huvitav. täis pumpasime 7 ja 9 ruuduse ning andri läks 7-sega sõitma. 9 ruudune kahjuks ei pidanud eriti õhku ja andri hoiatas, et pooltühjana muutub see elukas marutõbiseks ja ei maksa sellise metsalisega jamada. max pumpas täis 10,5-se ja läks ka sõitma.

rand ise on ilus lai, ruumi oli seal parasjagu käimasolevast lohevõistlusest hoolimata ikka kõvasti. vesi oli kalda ääres võibolla liigagi madal, aga kaugemal oli sügavust parasjagu. ma ikka lauakaotusega hiljem proovisin iga kord jalgu põhja ajada, et teaks kui sügav on ja seista sain igal pool.

sõitsime andriga kordamööda 7 ruudusega ja kasutasin ka andri lauda, minu jaoga sõitis max, ta enda uks oleks vast olnud ületapmine. väikese lohega sõitmine on lõbus. liigub hästi kiiresti ja saab uskumatult palju jõudu sealt kätte väga lühikese ajaga. saad endale paraja sutsu võimsust juurde küsida kui suurem laine vastu tuleb ja tahaks sealt end üle hüpitades natuke kauem õhus hoida. ei pea nii pikalt ette valmistama midagi. kõik toimub ju kohe! aga selline möllamine ka väsitab kiiremini niiet kordamööda sõitmine sobis vähemalt mulle täitsa hästi.

andri laud ei ole mõõtmete järgi küll väga palju väiksem kui minu oma – sama pikk ja ainult sentimeetri või poolteist kitsam kumbagist servast. uimesid pole mõõtnudki. aga tunne on hoopis teine. proovisin sõidu pealt laua varvuli libistada ilma veest hüppamata. täitsa naljakas. hüpata sain väikse lohega palju, aga need olid sellised pisikesed hüppekesed. valusat maandumist, mida andri selle lohe juures kurdab, mul ette ei tulnud. ju oli kõrgust vähem ja mul on tehnika ka natuke konservatiivsem ma arvan. andri viib hüppeks lohe seniidist korralikult üle ja vahel ei jõua ta seda enne maandumist tagasi sõidusuunda sukeldada. aga mina üldiselt viin lohe seniiti ja kui tunnen et rohkem ei tõsta siis kohe tõmban sõidusuunda tagasi ja saan peale parasjagu pehmet maandumist peatumata edasi sõita.

peale võistluse lõppu kadus enamus rahvast minema ja järelejäänud tegelastele tuli kohati ka päikest välja. sellele järgnes kitsas vihmapilv, mis sõitis täpselt üle ranna. kohalikud kadusid vihma ajaks maha, aga meie ei viitsind enam maha tulla. saju ajal tuul pöördus ja sõita tuli mere poole täpselt risti lainet. kalda poole sai aga sõita pikalt lainevahedes ja üles sai päris korraliku hoo. mõnus.

pilt pärit Anneli Meresmäe facebooki albumist. pildil mina kössitan ja jälgin meeste vabastiili finaali ilmselt.

kaks päeva järjest saime laulasmaal tünga. esimesel päeval päris korraliku, sest panime andriga end autos ilusti surfiriidesse ja sammusime randa. teeäär oli autosid ju täis. aga teel randa tuli meile vastu ohtrasti irvitavaid lohetajaid. kohapeal selgus et, et meie üle irvitamiseks oli neil põhjust küllaga. tuult lihtsalt polnd. teisel päeval andri tulla ei saand, läksime maxiga, aga siis olin juba kavalam ja võtsin surfiriided randa kotiga kaasa. noh tänu sellele võiks tuulenappust nimetada kolmvreeandtüngaks – ei pidanud ju riideid vahetama. käisime siis niisama mööda rannaäärt kuni sinnamaani, kust algavad kohaliku külarahva pandud keelumärgid. vaatasin neid märke selle pilguga, et kas selline post kannataks ka tuulemõõtja koos päikesepaneeliga kinni. sellisel kujul igatahes mitte.

aga kolmandal päeval läksime randa varem, sest kahel esimesel tüngapäeval oli rahvas ennelõunat ikkagi sõita ju saanud. ja saime meie ka nüüd sõita. suurte lohedega küll, aga mis siis. algul oli tuult nii mõnusalt sefiirile, et andsin sefiiri maxile ja mõtlesin 12-se täis puhuda. aga tuul siis veidi langes ja see plaan jäi katki. sain martti 12 ruuduse ozone c4-ga natuke proovida. selleks hetkeks oli aga tuul 12-se jaoks selgelt vähe, niiet kandusin tsimarukese isegi allatuult. niiet selle lohe alumine ots on mulle nüüd teada. liigub see tüüp ikkagi väga kiiresti ja kui hoo üles pumpad, siis sõidab ka kiiresti. ikka midagi muud kui bow-lohe. ehk saab kunagi õige tuulega ka proovida, et kuda hüppamine on jne.

üle lahe tuli sünge vihmapilv meile peale. tuul tõusis väga kiiresti natuke üle 10ms peale ja poisid tulid suurte lohedega maha. maxi 16 ruudune crossbow, mis kaldal vedeles, lendas peale pandud liivast hoolimata üle kibuvitsapõõsa roostikku. saime ta sealt kätte küll, aga kangal on kerged kriimud mis tahavad parandamist.

vihm läks üle ja tuul kukkus. läksin sefiiriga üksi peale ja algul ei suutnud tuuleski püsida. aga siis tegin kaugemale lahele pikemaid triipe, sain tuult ja tulin üles tagasi nagu peab. tuul oli tõusnud. vahepeal sõitis veel max mu lohega ja siis sõitsin mina andri lohega ja kui järgmine selline pilv peale tuli siis ei viitsinud me enam maha tullagi vaid kantisime mehemoodi.

valgus ja värvid olid saju ajal väga kaunid! kusagilt paistis natuke päikest läbi või mine tea mis see oli, aga taevas ja õhk olid pigem pruunikashallid, mitte sinakashallid nagu tavalise sompus ilmaga. vihmapiisad olid pirakad ja näo peal selgesti tunda. minu jaoks mingisugune uus emotsioon. et ka tihe sajupilv võib olla nii nauditav, tundus uskumatu.

sõidu lõpetasime umbes sellisel kellajal, kui tavaliselt olime kohale saabunud. nüüd saime meie autode juurde kõmpides üksikutele randa tõttavatele optimistidele irvitavate nägudega vaadata.

eelmisel nädalal oli windguru puha punane. tuult ennustati kuni 20m/s puhanguti ja ega väga palju ei eksitud.

esimesel tuulepäeval oli rahvas üsna ettevaatlik algul. mina ronisin peale 10,5-ga ja olin alul puha üksi. tuul oli tõesti korralik ja lainetus kah. samas on hea lainetest üle saada kui tuult on korralikult, niiet väga ei virisend. hüppekesi teha oli ülilihtne, isegi väikse hooga kella 11 pealt 12 peale lohe toomisest ning poomi tõmbamisest piisas, et koos lauaga veest välja saada ning mõni sekund veekohal hõljuda. vaatasin, et muu rahvas passib kalda all ja ei taha lahele hullama tulla. pärast kuulsin et andri mõõtis seal puhanguteks 18 ja see natuke hirmutas vist. mina puhanguid eriti ei tundnud seekord. aga ega ma väga agressiivselt seal ei sõitnud kah.

andri lõhkus enda lohe juba täispumpamise käigus ära (ventiil läks pooleks), aga sellest polnud midagi, sest ta sai väga hästi ka 7 ruuduse lohega sõita. selle ta lõhkus ka suht kiiresti ära muidugi. lohe on väga vähe kasutatud, aga üsna vana ning kummivoolikud peaballooni ja väikeste balloonide vahel on haprad. kui väike lohe kiire liigutusega vastu vett läratada, siis kipuvad need voolikud lõhkema. aga hea on see, et seda on lihtne parandada.

pärastpoole tegi ka max väga korralikud triibud 10,5 ruuduse ja minu lauaga. see oli päris tubli töö tal, sest ega see laine seal nüüd harjutamiseks väga mõnus polnud. samas ikkagi tuulega on parem sõita kui ilma tuuleta. peab ainult vaatama et end ära ei lõhuks.

***

teisel päeval (või oli üks päev veel vahel?) läksime õhtupoole, sest siis pidid puhangud väiksemad olema. rahvast oli ka vähem, polnud mitte kedagi, olid vaid jäljed. sõitsin 7 ruudusega ja tuul tundus suurem kui eelmisel päeval. samuti oli laine kõrgem. mul oli nüüd kuiv ülikond seljas ja ei saanud lauda väga hästi jalga kuidagi. kui see siis lõpuks ära kadus, siis sain muidugi kopsikutäie vett oma kuiva ülikonna sisse ja ülestuult kehalohistamisest ei tulnud seal laines välja midagi. tulin siis lohega allatuult kaldale. väga kerge oli lasta lohel end täies pikkuses veest välja tõsta. päris naljakas.

kui max 10,5-sega peale läks, siis vaatasin küll, et hm… huvitav mis sealt tuleb. aga ei olnud häda midagi. sai sõita küll, aga lõpuks läks üks liin pooleks ning sõit sai läbi. läksin seda lohet appi püüdma ja liine sebima. veidi hiljem võis näha, et ka andri oli lohe lahti lasknud (või unustanud seda korralikult kinnitada), niiet olime kõik maamehed. pimedaks läks kah.

***

suure tuule ja kõrgema lainega on minul selline tunne, et lohe ja lauaga laineharjadel sõita, neist hüpata ja möllata on väga vinge tunne, nagu oleks hull kunn. aga kui siis vette kukud ja laua kaotad… või isegi kui ei kaota, aga passid seal ja pirakas laine seljatagant üle pea rullib, siis pole kunni enam kuskil. pisikese hiirekese tunne hoopis.

selle pildi tegi tõnn ja pildil on andri

eila õhtul käisime veel lohusalus, tuul oli idast ning puhus praktilist piki rannajoont ja kuna tuli üle metsa, siis oli kalda ääres üsna nõrk.

läksime suurte lohedega peale ja saime suurema vaevata kalda alt minema. ikka vrakist mööda ja aina merele, kus puhus mõnus ühtlane ja paraja tugevusega tuuleke. ülejäänud rahvas – 4-5 lohet peale meie umbes, sõitis ka merel ja mitte kalda all. veidi tavatu vaatepilt, sest harilikult on rahvas ikka kalda ääres madalamas trikitamas ja triibutamas ning kaugemale läheb mõni üksik.

sain jälle mõnusalt pikalt varvuli sõita. üle lainekeste kergeid hüppekesi teha ning niisama mõnuleda. vesi oli endiselt soe, jalga aetud saapad tundusid ülearused.

keerasin enamasti ringi vraki juures, kust tagasi mere poole suundusin, aga andri läks üsna kalda alla välja. tekkis mõte, et krt teab kuidas seal kalda all tuul on ja kas ma pärast, kui tuul natuke langeb, saangi üldse enam tagasi. hakkasin siis kah kaldale lähemal ringi pöörama ja juba teisel sellisel triibul vaatasin et tohohh, ega ei saa ikka küll. vehkisin lohega üles ja alla ja sain kuidagi ikka kaldale ära enne võrke ja kive. lootsin isegi sadakond meetrit ülestuult tagasi kõmpida meie asjade juurde. aga see kerge puhanguke, mis mind kaldale aitas, sai otsa ja siis polnud enam võimalik väga valida kuhu see lohe nüüd kukub ja eks ta rullis üle väikse kasevarre ja millegi veel. tõmbasin ta juhtliini pidi maha ja jäi teine ikka liivale rahulikult lebama.

kerisin poomi kokku ja vaatasin seda kino, kuidasmoodi teised üritasid merelt ära saada. vrakini ja sellest mööda tuldi ikka sõites, aga edasi hakkas samasugune pumpamine nagu minul, aga ikka kukkusid lõpuks tolks ja tolks lohed vette. mõni sai ikka kerge puhanguga uuesti lendu veel ka, aga ei mingit sõitu enam. andri kah üritas veel ülestuult saada, aga sai upsakuse eest karistuseks hoopis lohe märjaks ja liinid kergelt puntrasse.

kaks tegelast, kes eriti kaugele merele olid sõitnud, ei saanudki randa tagasi, vaid kandusid kuskile lohusalu sadamapoolse laheserva tippu või napilt selle taha. aga sõbrad neil jõudsid kaldale ja käisid lohusalu sadama juures autoga vastas. kui ära tulime, võis parkimiskohas veel kuulda kõvahäälseid “lahingulugusid”.

max sai hiljuti uue laua – hull kärbes 154×48 (crazy fly) ja sellega peaks ta juba enamvähem sõita saama ka pisema tuulega. niisiis oligi ta väga elevil juba mitu päeva ja tahtis kangesti täna sõitma minna, ehkki ennustus midagi suurepärast ei lubanud. a läksime kirdekaga ikka lohusallu kohale ja etskae – paras laulupidu!

ajasime kiirelt suured lohed balloonist täis ja mina kobisin peale. andis ikka sahmida, et kaldast natukenegi vastutuult saada. kui vrakini umbes sain, siis läks tuul paremaks ja sõitsin paar pikka triipu merel ning tulin allatuult tagasi. andsin maxile oma lohe, ta võttis oma uue laua siis ja sai päääris kenasti peaaegu ristituult ühest ranna otsast teise sõidetud. ega seda tuult oli parasjagu niipalju, et varasem sõidukogemus just kahju ei teinud, aga kuna maxil see praktiliselt puudus, siis see talle seejuures just kasu ei teinud. ma ka ei viitsind väga pikalt rannal külmetada ja kõmpisin siis sinna ranna otsa, kuhu max triivind oli ja siis sõitsin tema lauaga uuesti ülestuult tagasi.

suurem laud on väikse tuulega ikka hea asi. korraks oli tunne, et tuul on suunda muutnud, sest sain nii rõvedalt ülestuult tema lauaga. väga-väga äge värk!

lõpuks langes tuul umbes 1m/s võrra ja sellest piisas, et maxi ta enam poleks kandnud, mina veitsa kergem temast ja sain mõned triibud veel teha. vahepeal teisi lohesid polnudki sõitmas enam. siis ei saanud kohe maha tulla, sest kiusu pärast peab ikka sõitma, kui teised enam ei saa. et nad siis mõistaksid milline lohe tuleb omale osta. või kadestaksid niisama – kiusuvärk!

nb! andriga saime oma iko kireboardingu litsentsid kätte. need olid valmis juba 26. juunil ja ütlevad, et me oleme nüüd tegijad lohetajad! sõidul hoopis teine hingamine…

ps! plaanin millalgi sügisepoole ka loheparki täiendada. silmitsen 12 ruudust ozone catalysti, mis peaks olema üsna kerge ja väga stabiilne lohe kõikvõimalikes puhangutes. suhteliselt soodne ka. kahjuks ma ei tea eestis ühtegi sellist lohet, niiet demot pole kusagilt lunida. samas kotis ostetud põrsas on ju see kõige huvitavam…

tänaseks lubati kerget loodetuult. nii kerget, et andri ei võtnud väikest lohet kaasagi. õigesti tegi kah, sest pidime ka suurte lohedega veidike sahmima, et sõita saaks. lõpupoole aga tuul paranes sai ja üsna ilma sahmimata sõita ja kobedalt ülestuult ka. proovisin natuke ka varvuli sõita. väikse hüppega laud all ringi ja pärast tagasi. selle nimi on vist switch ehk lüliti? vahetus?

ühel hetkel läks aga andri kaldale ja mõni aeg hiljem läksin uurima, et mis ta seal konutab. a tal oli lihtsalt ilgem uni peale tulnud…

pole ikka harjund veel sellega, et peaaegu iga päev võib juhtuda midagi ägedat. ikka ei jaksa seda kõike äragi protsessida, enne kui midagi uut peale tuleb. isegi kirja ei jõua siia eriti midagi panna ja uued asjad tulevad peale ning vanad kaovad meelest. hakkan siis meenutama, et mis toimus ja esimese hooga ei tule nagu midagi meelde. mõnus kõlupea.

laupäeva hommikul helistas andri, et peaks meeskonna kokku ajama ja tegema väikse surfilaagri. meeskond koosnes asjaolude sunnil lõpuks minust ja andrist. sõitsime pärnusse, valgeranda. sinnasamma kohta kus me eelmisel sügisel proovisime omapead natuke lohetada, aga ei saanud õieti lohesidki õhku. leotasime neid niisama ja rassisime vees. noh, selgus et ega me midagi aastaga juurde õppinud ei ole veel. suured lohed saime peaaegu üles kui vihm kaela tuli, lohed märjaks ja raskeks muutis ja meid pikkade ninadega jättis.

sõitsime edasi topu randa. seal sain teha ühe triibu, aga ülestuult ei saanud üldse ja lõpuks tulin mööda randa ja külavaheteid, laud ja lohe näpus, auto juurde tagasi. vähemalt sai triibugi.

järgmiseks võtsime haapsalust provianti ja käisime räimepraadi söömas ning sõitsime roostale, kus pidi pühapäeval korralik tuul olema. öösel veel grillisime ja jõime rummi koolaga. kui rumm otsa sai, siis tuli meelde, et koola ju ei lase magada. mina sain veel kuidagi magatud aga andri pidi keset ööd mitu jalutuskäiku ette võtma et und leida. rannast leidis 7 krooni, lõpuks vist ka une.

pühapäeva hommikul oligi korralik tuul ja hakkasime kohe 9 ajal sõitma. roosta minule väga ei meeldi. kallas suht järsk, lained kalda ääres rullivad ja ranna peal on igasugu takistusi nagu võrkpalli postid jms. ranna kumbagis servas kivid. ja tegelikult olid need lained ka sellised imelikud krobelised. jah, ei saa nuriseda et lained liiga siledad olnuks… mina sain õnneks kiiresti õhtule, sest kukkusin hüppelt maandudes ja lohe läratas pauguga vette sel ajal kui ma vee all viibisin ja kui hakkasin lohet üles ajama, siis paistis ere hommikupäike mulle läbi lohe silma. keskel eest servast taha serva välja ilus pikk auk sees.

ilm oli aga väga ilus, sain ka suured lohed ilusti ära kuivatada kuni andri sõitis. pärast läksime veel laulasmaale ja saime sõita tunnikese.

***

eila käisime laulasmaal. sõitsin mareki 10,5 lohega. tuul oli üllatavalt ühtlane ja saime sõita päris korralikult. peale roostat ja muud pulli tundus laulasmaa lausik ikka väga mõnus koht. tahad sõidad sileda vee peal, tahad sõidad meetristes lainetes. hüppeid proovisin päris palju ja kui õnnestus hea hoog üles saada ja vedu jätkus, siis sai päris ilusaid kõrgeid hüppeid. kõrgemate hüpetega on see nali, et jääd üleval ohhetama ja ahhetama et oih kui äge ja unustad lohe lennutamise ära. siis kiigud aga lohe alt läbi ja kui alla jõuad pole mingit hoogu enam ja kukud karsumm vette.

vahepeal uurisin seda back-rolli asja ja selgus, et see mida mina olen teha üritanud ei olegi õige backroll ehk tagarull, sest tagarull käib ilma lohe abita. proovisin siis ikka seda stiilipuhast versiooni ka teha. välja tuli hästi kukkumine parema külje peale ja vasaku külje peale ja selja peale ja näoli vette tuli ka suht hästi välja. mis ei tulnud välja oli tagarull. ikka väike saps on sees enne iga katset ja ilmselt jääb liigutustest puudu see otsusekindlus ja olen natuke liiga pehme ja löts. või on hoog väike või maiteamis. juhendid ütlevad, et ära mõtle vaid tee. viskad laua vastutuult kaarega selja taha ja pea keerad ka selles suunas ning üritad juba maandumiskohta leida. aga ma pead vist ei keera ja kõik on paras virr-varr. kuidas seal midagi valida saab ei kujuta ette. samas ma kokku vast paarkümmend korda proovisin ainult, niiet küll jõuab. hea on see, et laua kaotamine ja kehalohistamine ei on rohkem käpas ja proovida saab ka sügavamas vees.

vahepeal üritasin pükstrapetsiga sõita varvuli. kui vöötrapets liigub ümber keha veidi ringi ja annab varvuli sõiduks mugavama asendi, siis püksid muidugi jalas ei pöörle ja nii mugav pole, aga sõita sai. sain isegi varvulisõidust hüpata kannuli korra. mõnus tunne. hästi huvitav oli ka see, kui startisin varvuli ja sain korraliku tuule lohe alla. hoog muudkui kasvas ja ei osanud seda kohe maha kantida. sõitsin siis algul lohele järgi ja pärast puhta allatuult. nii suurt hoogu lohelaua peal ma pole kunagi tundnud. ikka väga korralik vunk oli sees. lohe jäi lõpuks enamvähem akna serva ja mina kimasin temast allatuult mööda ja kui hoog vaibus siis vaatasin huviga mis nüüd juhtub. õnneks olid liinid piisavalt pingul, niiet lohe sõitis tasapisi allatuult õige koha peale tagasi.

umbes niikaua kui lohetanud oleme, on alati olnud mõte nii andril, kui mul, et võiks kuskile saarele sõita. eestis ju saari palju. täna oli meil plaanis tegelt lohusallu sõitma minna, aga kuna mul oli vaja enne mingi kolakas peale korjata lasnamäekandist, siis arvas andri, et lähme siis juba salmistusse – pole seal ka varem käind ju.

mõedud-mindud. panime muidugi tiba valet teed mööda kuskilt ja tänu sellele sattusime peale sellele õigele surfarite spotile, mis on supelrannast veitsa eemal. koht ise on minuarust huvitav, sest päris mitmekülgseid võimalusi pakkus. samas ei osanud meie veel neid võimalusi oma soovidele vastavalt kasutada ja natuke olime segaduses, et kus on siis lained ja kus on flätt ja kus on sügav ja kus kivid ja kus mis.

andri hakkas siis rääkima, et läheks sõidaks nüüd kuskile saarele, sest siin on saari mitmeid läheduses. meil olid veekindlas kotis telefonid ka kaasas, niiet ilma pikema planeerimiseta valisime ühe saare välja ja hakkasime sussutama sinnapoole.

minek käis kergelt allatuult. andri sõitis ees ja mina paarkümmend meetrit järel tema sõiduvees sõna otseses mõttes. otsejoones ja pedassaar varjas vahepeal tuult natuke ära, aga sõita sai küll ja jõudsime umbes poole tunniga kohale. korra ma jäin midagi vahtima ja sõitsin lauaga lainesse sisse ning kukkusin. peamine mõte oli et lauda ma küll varvaste otsast lahti ei lase, sest mingit kehalohistamist või üldse laua kaotamist väga ei tahtnud. vesi kergelt jahe ka siiski. kõik läks aga hästi ja varsti olime saarel kohal. randusime kohe ühe sildi lähedal, mis teatas et tegu on “kolga lahe maastikukaitseala koipse piiranguvööndiga”. järelikult olime sattunud koipsesse.

rannas oli kohe kellegi käru ja võsas korralik kemmerg. käru me ei kasutanud. otsustasime saarel veitsa ringi ka vaadata. jõudsime kellegi elamise lähedale. suur telk reetis, et elanikud on ka kodus. ja olidki. sellised pensioniealised inimesed. küsisid, et kus me paat on 🙂 a meil polnd paati vaid olid lohed. aga neil omal polnud lohesidki, aga pidada olema salmistus või kuskil sugulased, kes tulevad ise paadiga kui midagi vaja on. siuke tore seltskond. ehitasid seal oma vanemate majaplatsile väikest suvemajakest, et ei peaks telgis ööbima.

tegime jalgsi saarekesele tiiru peale. pidada olema ca 30ha suurune, niiet väike. teiselpool madalat säärt nägime maitsvat lausikut, kuhu üle sääre tuult ikkagi puhus. niiet enne ärasõitu käisime seda proovimas. väga mõnus ikkagi normaalse tuulega sileda vee peal kihutada. aga hüpata me seal ei osanud, enamus kordadest kukkusime või lausa plärtsatas lohe vette.

tagasiteele asudes sai kiiresti selgeks, et vähemalt mina küll otsejoones salmistusse sõita ei suuda. aga ega polnud vajagi, rohusi all keerasin tagasi ja kündsin teistpidi ülespoole. pedassaarest oli ka plaan minna ümbert, niiet seal tuli ka sik-sakitada. andril läks ülestuult saamine paremini. tal on tema kaalu kohta suhteliselt suur laud ja võib-olla ta oskabki seda tööd paremini. siis kui mina hakkasin pedassaare juures ülestuult rassima, siis vaatasin et andri millegipärast läheb ikkagi altpoolt mööda. järgmise triibuga nägin et tal kukkus seal ka lohe alla. arvasin et tuulevaikuse tõttu niiet mul polnud mingit mõtet sealtkaudu proovida ja jätkasin ikka plaani järgi. pealegi oli tal ka telefon ja salmistus paaditeenus, niiet muret põlnd.

sain ringiga ümber pedassaare ja siis allatuult salmistu poole tagasi. andrit vee peal näha polnud. läksin võtsin lohe alla ja siis ta juba helistaski, et sai kellegi paadiga pedassaarelt salmistu sadamasse ja tuleb sealt vaikselt jalgsi randa. selgus et lohe oli tagasiteel tühjenenud järjest ja käitus juba imelikult. seepärast otsustas ta proovida teist rada, aga lohe kukkus ikkagi alla. lasi lohe lahti ja ujus lauaga saarele, kust juba paadiga lohe veest kokku korjasid ja sadamasse sai.

täna oli äge sõidupäev lohusalus. tuul oli tugev ja minuarust suht ühtlane ja laine oli ka suht korralik. kaldalt mere poole küttes sai laine abil mõnusaid hüppeid teha ka ilma loheta. kui vrakist mööda kihutad, siis vahepeal läksid lained veel kõrgemaks ja vahepeal tulid vastu nagu seinad. sealt siis ikka hüppasid ja peale laineharja tulevasse sügavasse kraavi maandudes oli küll tunne nagu kargaks esimese korruse aknast või kuuri katuselt alla. võimas tunne! tuli ette ruigamist.

rahvast oli kah üsna palju – siukest laulupidu mina lohusalus näind põle! mõned üksikud ujujad, keda tuli hiljem, väga palju purilaudureid ja lohetajaid kasutas sõbralikult koos seda veekitsust, mida märgistasid lahte paigutatud kalavõrgud. vähemalt olid need nii mõistlikult pandud, et see kõige magusam osa jäi sõiduks. ülestuult palju ei saanud, seal olid juba võrgud ja teiselpool võrke ka nagu ei täinud sõita. mina sõitsin rohkem merepool seekord, sest kaldapool oli rahvast palju rohkem, merepool olid peamiselt lohelaudurid ja mõni üksik lohteja, kes ei peljanud suuremaid laineid.

sõita oli väga-väga mõnus, aga ühtlasi ka väsitav. mingil hetkel max lõhkus oma lohel ühe liini või midagi ära ja siis andsin oma 12m besti lohe talle ja sain mareki 10,5m 2009 x-bow asemel. minuarust tõmbavad need umbes ühehästi.

rahvast tuli sõitma aina juurde ja siis juhtus korraga üks naljakas lugu. andri kehalohistas (bodydrag) vees oma laua poole, ma olin temast ülestuult mööda sõitmas. aga üks purilaudur tuli hirmsa hooga mere poolt  ja mul nagu ei jäänd muud üle kui minna nende vahelt kuidagi, paraja allatuult haagiga. kui purilaudur möödas oli, siis tõstsin oma lohe madalast jälle üles, aga kuna andri purilaudurit üldse ei näinudki, siis ei saand ta vist minu manöövrist aru ja ei osand seda viimast liigutust kuidagi oodata. tulemuseks oli tagasihoidlik, ent kohutav loheõnnetus (“horrible kite accident”). minu lohe lipsas andri lohe liinide vahelt läbi – vupsti. algul ma arvasin et saab kuidagi mu poomi lahti võtta ja sealt läbi tõsta, aga kuidagi läks nii, et lohed elasid oma elu ja pusserdasid end korralikult kokku. loobitasid ja tirisid. lasin lohe trapetsi küljest lahti ja lohisesin natukest maad järel, kuni leidsin turvanööri päästiku selja pealt üles. andri lasi kah lohe lahti ja nii need kaks siis põiki üle mänguväljaku ranna poole purjetama hakkasid. läheduses olnud lohetajad tulid uurima, et kas on kõik korras ja kas saavad kuidagi aidata. üks tõi andri laua meie juurde. üks teine jälle tuli ja hüüdis, et – mehed, kus te lohed on!? eks see võib olla harjumatu vaatepilt küll, kui kaks lohetajat keset lahte ilma lohedeta lauad käes suplevad. triivisime ja ujusime vist umbes kilomeetri enne kui kalda juurde saime. loomulikult üle võrgupiirkonna (küll mitte üle võrgu). mingil hetkel ühines meie rännakuga veel üks lohetaja, kes ei saand kuidagi oma lohet veest üles, aga ta purjetas kiiresti kalda poole oma lohe järel liueldes. kaldal harutasime oma lohed ja liinid jälle lahti ning läksime sõitsime edasi.

mingil hetkel tundsin et olen ikka suht väsinud juba. suvalise koha peal panin käna ja kui hakkasin lauda jalga toppima siis tükk aega ei saanud, sest üritasin pista jalgu laua peale kohas, kus polnud aasasid. tulin siis kaldale, aga siis algasid hallukad. nägin et tuli bikiinides pruuniks päevitatud tibi ja võttis mu lohe alla. tänasin veel viisakalt ja vajusin varustusehunniku najale puhkama. peale pisikest hingetõmbamist olid hallukad paraku kadunud.

viimasest sissekandest on möödas rohkem kui kuu ja nüüd siis saabki kirjutada ainult seda tähtsat kraami, mis on sellest kõigest veel meelde jäänd.

lohetamisest on kõige tähtsam asi see, et sain umbes kümnendal katsel sõidu pealt veest kätte pisikese punase pardikujulise liivavormi, millele sõites silm peale jäi. ja ei olnud seda üldse kerge kätte saada. peale igat ebaõnnestunud katset tuli saada veitsa ülestuult ja siis part uuesti üles leida ja jälle proovida. aga ma sain selle kätte ja ma olen ikka päris uhke selle üle. sõitnud olen viimasel ajal pükstrapetsiga, mis ei käi selja ja ribide peale, ei tule üles aga külgedelt teeb “peki” hellaks. hüppeid harjutan väga tagasihoidlikult. ikka backroll pöördega ja ilma aga suht väikse hooga lohe üleval niiet kõva petuga pooleks. ükspäev sain sefiiriga ilmatuma kõrge hüppe juhuslikult.

klassikokkutulek oli sel aastal ka. juubel – 20a põhikoolist. jeerum. kohal oli 10 tegelast, oli lõbus nagu ikka. elevust lisas stiilinüanss – pidulik nagu lõpupidu. nägin kaisma järve peal päikesetõusu ja luigepere toimetamist, ja see oli… ilus. sääsed, parmud ja mingid jõledad kärbsesuurused kollaka-roheka värvikribuga väga valusalt hammustavad ning mitmeks päevaks punnid jätvad tegelased ründasid agaralt. õnneks peamiselt viimase päeva hommikul ja lõunast lasime jalga.

korterisse on köögimööbel ära tellitud. gaasitoru oli vaja natuke ringi teha lasta, aga ei tehtud väga hästi, see teeb natuke närviliseks. täna oli üldse üks huvitav päev. enne kokkutulekut juba otsisin kus on eelmise kokuka pildid ja ega ma neid ei leidnud. arvasin et on ühes kohas. pärast kokukat otsisin edasi ja ei olnud seal kohas midagi. mõtted läksid üldse igasuguste fotode, videote jms failide varundamisele. täna hommikul oli pooleteiseterane ketas laua peal ja sõbralt laenatud dv kaamera kah. arvutil hakkas vent veitsa urisema ja kui väikse müksu talle andsin, siis jäi ventikas vait aga kõvaketas hakkas kolksuma. külm higi kattis keha, aga õnneks sain sellest kolisevast vindist teha koopia. see võttis küll 6-7 tundi, aga ära tegi. niiet pragu arvuti taas töötab uue ketta pealt ja teen sellest juba omakorda koopiat. ei või ikka edasi lükata sihukesi asju. pean välja mõtlema mismoodi välistada võimalus, et ma mingis kiires ruumipuuduses selle backupi vindi jälle üle kirjutan mõttega et ah teen varsti uue koopia ja siis muidugi unustan… nagu juhtus viimane kord.

veel olen tegelenud ilmajaama ehitamisega. lisaks tellisin arduino konstruktorid ja lõpuks sain ära maksta ka harjutuslohe, mille mille arvet ootasime juba ma ei tea mitu kuud. aga kuna ilmajaam veel päriselt ei tööta ja arduino jupid pole kohal ja harjutuslohe ka mitte, siis saab nende asjade taga olevad pikemad lood jälle edasi lükata.

sukeldumas käisime ka paar korda, täitsa lahe. eriti meres. rummus oli vesi jube soe ja see liiga soojaga sukeldumine ei ole nii mõnus. meil muidugi olid kuivad seljas kah. aga meres, heino peal oli see-eest igatahes lahe.

väga ilus ilmake, päike paistis, tuul suure lohe jaoks paras aga hea ühtlane. rahvast väikse tuule tõttu kah lausikul vähe niiet saime seal üsna vabalt end tunda. eila leidsin kuskilt mingi hästi lihtsa triki video. selline hästi laisk backroll koos suunavahetamisega. käis umbes nii, et lihtsalt teed 360 kraadi tiiru ja siis sõidad tuldud teed tagasi. eks seda backrolli saab teha ka suunda muutmata ja hüppega ja igate moodi, meie katsetasime kah üsna igate moodi. mõned korrad tulid päris kenasti välja, aga enamasti sai ikka selili vette heidetud end lihtsalt või kuidagi nii. igatahes väga fun värk.

ah üks lahe loheõnnetus (kerge liialdusega) oleks ka juhtunud. sõitsin andri järel, tema tegi vist hüppe või midagi ja mina siis tegin ka, aga mul muidugi ei tulnud päris hästi välja ja käisin karmahuti vette ning lohe kukkus taevast otse alla, sest poomi hoidsin põhjas ja tuul oli nõrk. viimasel hetkel sain juhtliini pidi nii teha, et ta ikka sai tuult natuke alla ja päris vette ei lärtsatanud. samas kippus ta andrile peale minema vägisi. aga kõik läks hästi. võõraste läheduses siukest pulli ei üritakski muidugist. pärast tuli välja et martti oli ka randa tagasi tulnud koolitama kedagi, aga ma loodan et ta seda ei näinud või ei paistnud see väga hull, sest riielda igatahes ei saand.

eile kui laulasmaalt ära läksime, siis ei tulnud hästi enam meeldegi mismoodi see päev üldse algas. igatahes lauasmaal oli taas paras laulupidu ja tuult vist oli kah, sest mina alustasin 12 ruudusega ja sain sõita ilusti. jajaa, nüüd hakkab meenuma. ronisin jälle sinna paremale serva, kus madalamad kohad olid kõrge vee tõttu parasjagu sügavad, et seal peal midagi katsetada. proovisin natuke hüppamist. olin seekord lohakam ja kui varem on enamus katseid lõppenud vähemalt laud jalas vee peal edasi sõites, siis seekord ikka maandusin laua esimene ots sumaki vette ja siis lauakaotus või kuidagi muud moodi killadi-kolladi. aga see-eest oli see kõik väga nauditav ja pakkus korralikku lõõgastust.

pikapeale hakkas teisi sõitjaid ka sinna kanti tulema, niiet omapead harjutamisest sai jälle liikluse jälgimine ja vaatamine et kuda mida saaks ja see pole minu lemmiktegevus. andri oli ka miskipärast kaldale läinud ja läksin parem uurima mis ta seal kükitab. oli teine oma laua küljes ühe jalarihma lahti suutnud saada ja parandas seda. tuul oli langenud ja kuna mul enam erilist isu polnud, siis läks andri minu lohega kruisima.

tuul aina langes ja langes, kuni langes 4-5m/s peale. tõin autost zephyri ja sõitsin sellega. vahepeal oli sellin hetk, kui rannas oli 20 lohet ja ainult zephyriga sai sõita. nagu oleks kuskil kooli aktusel lava peal ja loeks luuletust, sest ilmselt kõik vaatasid seda kuda zephyr ikka sõita jaksab väikse tuulega. õnneks tuul tõusis ja rahvas kobis merele tagasi. kui mul isu jälle täis sai, siis läks andri zephyriga oma isu täis sõitma. paistis et talle ka meeldis.

vahepeal oli mingi imelik nähtus. umbes 10 lohetajat (no 5-6 kindlasti!) kõik üritasid seal ranna keskosa ees igasuguseid hüppeid ja trikke teha. ja siis käisid kaldal lohel sätteid muutmas ja siis jälle tagasi. lisaks oli neil vaja 1-2m kaugusel rannaliivast sõita paremale. mis värk sellega oli, ma ei saanudki aru. vasakul, paremal ja taga ruumi küll, aga kõigil oli ikka vaja just ühes kohas sahmida. hullem kui boracayl.

reede õhtal käisime annika ja martiniga pärnu terviseparadiisis sulistamas. martinil oli seal küll väga lõbus, sest seal oli lausa 4 toru, kust alla lasta ning selline kärestikumoodi asi ja siis selline ringikujuline koht, kus vesi keerles ja vedas suplejaid endaga kaasa. vanematele inimestele muidugi igast saunad ja massaazhivannid. lasime annikaga ka mitmest torust alla ning ma hüppasin korra alla ühest nelja meetri kõrgusest kohast. seal all oli nelja meetri sügavune basseinike ka. kunagi owd ja dm kursuse ajal olin seal basseinikeses enne ka käinud. ilma kalipsota ülevalt hüpata on ikka veidi teine tunne ja ilma maski ja akvalangita põhja sukelduda on veel teistsugusem tunne. noh ja martin hüppas seal 1,5m kõrguse serva pealt paar korda vette. mina pidin ta siis veest välja õngitsema. esimene kord hüppas kergelt kägaras ja väga sügavale ei kadunud, aga teisel korral oli ilus sirge tikk ja pani ikka päris sügavale. aga ootas rahulikult ja tuli pinnale. ujuda suudab ta meil praegu vast paar-kolm meetrit. vähemalt ei karda. kui ükskord minema saime siis oli tüüp ikka rihm mis rihm.

pärnus olles käisime randa ka vaatamas. seal on kah surfiala ja reegilite sildid väljas, poisid, millele sildid viitavad, reedel polnud. mujal pärnus oli teedevärk üsna segi kammitud, hull tegemine oli et kohale jõuda ja pärast ära saada.

puhanguparadiis oli eile laulasmaal. teel sinna käisime vaatamas ka kakumäe rannas, seal puhus tuul küll üsna õigesti ja vähemalt prognooside järgi pidi olema vähempuhangulisem, aga vesi oli üsna kõrge ja rauakolakad (redelid, riietuskabiinid jms) veele üsna lähedal. andrile tundus et ka lained pole piisavalt kõrged ning läksimegi hoopis laulasmaale. seal oli paras laulupidu, kohati kuni 20 lohet lendamas, tuul keskmiselt 10, puhanguti 15. minule väga ei meeldi suur ülepurjestus, niiet 12 ruuduse jätsin kotti. andrile ülepurjestus meeldib ja tema läks oma 9 ruudusega. ma siis võtsin 7 ruuduse. lasime lohed balloonist täis ja kobisime peale. mina sain 7-sega sõita väga hästi, sain üles- ja allatuult. aga lohesid oli ikka palju ja enamus neist pidi võitlema tuulega, et sõita saaks, niiet tuli natuke rohkem ringi vaadata kui tavaliselt. lõpuks kobisin minema sinna laulasmaa spa poolsesse serva. sealkandis muidugi korralikult ka kive ning ühel hetkel kadus mul tuul ära ja tulin mööda randa kepseldes tagasi. tegelikult tuul ära ei kadunud, vaid lihtsalt hakkas teisest suunast puhuma. pärast proovis marek 7 ruudusega veestarti, aga kui nad andriga seda rahulikumasse kohta proovima läksid, siis peale paari pauku tundus neile, et lohe on kuidagi tühi ning tulid tagasi. tuletabki meelde, et peaks minema seda voolikut nüüd lappima…

panime ennelõunal juba lohusallu, sest õhtuks pidi tuul veidi vaibuma. saime päris kobedalt sõita ja mul õnnestus ka natuke hüppamist harjutada. paar korda sain ikka mitu sekundit rippuda ja see oli väga mõnus. ühtlasi sai muidugi ka rohkem kui kunagi varem harjutada bodydragi ehk kehalohistust, et laud uuesti kätte saada kui oli jalast ära kukkunud.

ahjah, andri tegi ettepaneku võtta natuke suuremaks südameasjaks eestikeelse loheterminoloogia… emm.. noh, kasutamise esialgu.

nüüd siis mõned ettepanekud erinevatelt autoritelt (sõnaraamat, andri, minu isa, mina ise):

heelside – kannuli, kandsõit

toeside – varvuli, varvassõit

bodydrag – kehalohistamine

flat – siledik, lausik

hangtime – rippaeg

eile maal olles tuli see teema jutuks ja siis pakkus mu isa välja varvuli ja kannuli ning palus ära märkida kus ja kes need välja pakkus. annika, kutseline keeletoimetaja, arvas et äkki need on natuke liiga luulelised. mulle need igatahes meeldivad, sest nendega saab asendada lauset praktiliselt muutmata seal praegu koletsevad heel- ja toesided. aga no vaatame, kui lohetajad tulevikus ainult värsivormis suhtlema hakkavad seetõttu, siis pakume välja midagi proosalisemat.

ajaarvestus on natuke sassi hakanud minema – nii palju on olnud sõidupäevi ja vähe on olnud aega arvutis passida. aga üritan ikka kirja panna, et oleks asjad korralikult kirjas.

nädala alguses hankis üks sõber, kelle nime ma praegu ei julge siin nimetada, omale kaks kasutatud lohet (aga ta naine vist veel ei tea?) – 🙂

üks selline suur ja soodne väiksetuule lohe ja teine selline normaalse sõidutuule lohe. selleks päevaks (oli kas teisi- või kolmapäev) mingit erilist tuult polnud prognoositud, aga läksime ikka lohusallu vaatama, et äkki ikka midagi puhub. kohale jõudes selgus et martti ja keegi veel olid seal enne just saanud tunnikese sõita, kuni tuul ära kukkus. aga siis justkui oli hakanud jälle tagasi tulema tuul, niiet nemad seal siis ootasid ja mõtlesid et mis teha. paistis, et zephyri saaks võibolla isegi lendu, sest ka puuladvad liikusid. seal on varemgi olnud nii, et rannal ei puhu midagi aga lahel on tuult küll. igatahes sain zephyriga väga kenasti sõita ja kui max (uups, ütlesin välja) enda cabrinha crossbow 16 täis oli saanud, tulin maha ja aitasin maxil lohe lendu. tema läks harjutama ja mina sain proovida zephyriga selflaunchi, mis õnnestus. helistasin andrile ka, et suure lohega saab sõita niiet tulgu. tuligi ja nii me seal müttasime kolmekesi. ja oli väga tore.

järgmisel päeval ei pidanud küll üldse mingit tuult olema ja me läksime annikaga haapsallu asju ajama. kuna asjaajamise koht oli vasikaholmi lähedal, siis läksime rannast ka läbi. pagan, mingi tuul ju puhus. kiiret polnud niiet pumpasin zephyri täis, annika aitas üles ja tegin paar triipu seal. tuul oli natuke kehvast suunast – ranna lähedal oli väiksem ja merel suurem. lisaks seisid kohati kajakad püsti otse veepinnal. neid kajaka ja veepinna kokkupuutekohti ma natuke kahtlustasin ja õigesti tegin, sest need olid ehtsast kivist. peab uurima mis tuulega ja kus seal üldse sõidetakse.

reedel puhus korralik loodetuul. annikal oli alanud puhkus, ning mõtlesime minna ennelõunal vaatama kuidas kakumäel see asi käib. oih, seal oli juba mitu lohet platsis, aga tuul paistis natuke kahtlane, minu tuulemõõtja näitas 5-5,5… kui lohe üles sain, siis oli tunda et tuulemõõtja ei valetanud midagi. sõita sai ainult kergelt allatuult. tulin maha ja pidasin aru, kas proovida zephyriga või oodata natuke. ootasime ja poole tunni pärast justkui natuke puhus juba rohkem. kohalik rannavalvetibi käis ka lohetajate juures meelde tuletamas, et siin on ujumisala ja surfiala poidega eraldatud ja parem oleks lohedega ikka lohetamisalas sõita. tegelikult ma teadsin küll, et seal on kuskil loheala, aga ei teadnud kus. otsustasin teisel katsel proovida ujumisala vältida. lohealas ja ujumisala taga oligi tuult rohkem ja sai korralikult sõita. väga mõnus tuul 12 ruudusele.

pärast lõunat läksime andriga veel laulasmaale kah. no seal võis sõita ikka korralikult, sest tuult oli kobedalt. vahel tundus et minu lohe jaoks liigagi palju, aga see võis takkajärgi tark olles olla ka sellest, et peaballooni tühjaks laskmise kork lasi natuke õhku välja ning kui balloon enam lohe kuju ei suutnud hoida, siis hakkas see tuules imelikult käituma. andri kaifis tuult täiega, tegi üsna kõrgeid hüppeid, ikka selliseid 5-6 meetri kõrguseid kohati. martti kah vaatas et ohohh! marek ja max tulid õhtupoole, marek lennutas 7 ruudust, millega ma isegi veidi ringi siblasin seal vee peal. maxi lohe jaoks oli tuul ikka natuke liiga suur, niiet tema oma 12 ruudust ei saanudki veel proovida.

täna, laupäeval puhus jälle korralik tuul laulasmaal. mitte küll nii korralik, kui eile, st tuul oli natuke nõrgem ja ühtlasem. mulle meeldis see väga, sain oma lohega rahulikult sõita, julgesin rohkem lainetes lohet alla lasta. nii on rohkem kiirust ja jõudu, aga tõmme on rohkem horisontaal- kui vertikaalsuunas. niiet kui suurem laine tuleb siis peab lihtsalt ise vaatama et lauaga sinna sisse ei rammiks. leidsin rannas vasakul pool mõnusad väiksed flätilapid, kus vesi oli madal ja lainet seal polnud. nendel flätikestel sai hästi kiirust koguda, et siis natuke sügavamasse jõudes proovida hüppamist. päeva kokkuvõtteks sain 3-4 sellist hüpet, mida saaks üldse kuidagi hüppeks nimetada. ehk siis ikka laud oli veest lahti ja liikusin vee kohal edasi. enamus katseid lõppes sedasi, et mina omaarust ilge hooga kandin ja toon lohe üles, ning mitte ei tõuse kõrgele lendu vaid heal juhul tõuseb laua üks ots vees üles 🙂 ma tean küll, ma toon lohe üles liiga aeglaselt. aga ega mul kiiret pole, mõned popsud ju ikka sain. ja see pole veel kõik! vaatasin et osa rahvast vahetab sõidusuunda kuidagi kiftilt. enne pööret libistatakse kerge hüppega laud tesitpidi (toeside) ja siis läheb lohe sujuva kaarega teisele poole ning ise sama sujuva kaarega laua peal järele. peab ainult vaatama, et kaar liiga pikk ei tuleks, sest muidu läheb liiga pikalt allatuult ning lohe tahaks vette minna.

noh ja lohespartakiaadi lõpuks sõitsin “sigade lahes” toeside ja vaatan et need kaks paati, mis seal ankrus on, jäävad parasjagu nii kaugele, et kui lohe peaks alla kukkuma siis kukub läraki vastu paati. aga mina ei näinud põhjust miks lohe peaks alla kukkuma… tegelikult ma ei teagi mis seal juhtus, mingi väike hõredam koht või midagi, lohe kukkus õnneks üle paatide, aga liinid jäid osad ühele, osad teisele poole ühte paati. seal oli vesi madal, tõmbasin kiiresti lohe ühte juhtliini pidi rippu, niiet ta kuskile minema ei kippunud. andri tuli kah seda nalja vaatama ja aitas liinid kätte saada. kõik jäi terveks ja isegi pusasse ei läinud midagi. päeval ma just olingi mõelnud, et ei tea kas ülbeks ka minna tohib enne kui mingid jamad juhtuma hakkavad…

kaks head sõidupäeva on olnud. kolmapäeval oli laulasmaal vist umbes 8-12m/s, aga tuul oli kehvast suunast ja kogu armee (20 lohet?) sõitis hoopis lahe kloogapoolsel kaldal. see-eest oli laulasmaal väga palju vaba ruumi ja me saime seal omaette tuuseldada. minu 12-ne oli remondis ja andri 14m jaoks jälle oli tuul liiga suur. tükk aega nihelesin ja passisin, kuni tuli andri sõber marek, kes veel ise ei sõida, aga tõi kaasa oma cabrinha 10,5m crossbow, mida ta mulle sõiduks pakkus. it made my day.

max oli kah kaasas ja lasi üles oma 14,5m ehtsa c lohe aastast umm, 2006 või. tema ka veel ei sõida niiet ma sain tema lohet kah proovida. c lohe on ikka hoopis teise tunnetusega kui kõik need bow-d, mida mina olen proovinud. poom oleks justkui ainult lohe keeramiseks, mingit erilist tolku poomi üles laskmisest pole. kui sain hoo sisse, siis pm võis poomi lahti lasta, power kuskile ära ei kadunud. järgmisel sõidukorral ehk pühapäeval, proovisin seda lohet veel. ja see poweri mitte otsa saamine juhtus üsna kalda ääres niiet mina lasin selle värgi chickenloobist lahti ja kukkus kossti kaldale. siuke eriti kõvade meeste  ja naiste pill tundub.

pühapäeval oli laulasmaal tuul väike. kui mina kohale jõudsin siis oli rahvast meeletult, aga enamus neist seisis rannas käed rinnal risti ja vees sahmis mõni üksik. pumpasin zephyri täis ja jäin kah käed rinnal risti passima ja vahtima. vahepeal, kui keegi teine sõitma läks, siis proovisin kah, võimelda sai kõvasti aga sõita vähe. annika ja martin ja stännu tulid ka randa, päike paistis ja täitsa mõnus oli peesitada. kui koduloomad olid ära läinud, läks ka suur hulk lohetajaid ja siis tuli natuke tuult juurde. siis sain sõita zephyriga ja oli väga mõnus. vahepeal max harjutas zephyriga veestarti ja sõitu, ütlesin talle mõned õpetussõnad ja et nüüd tuleb 10 korda proovida enne ära ei saa. ta siis proovis 10 korda  ja pärast proovis veel paar korda ja tulemuseks sai ta mõned mitmekümne meetrised triibud, mis on minuarust päris kobe tulemus alustuseks.

kuni max harjutas, nägin et andri on vahepeal õppinud toeside sõidu ära ja nii kui lohe tagasi sain, siis proovisin kah. kohe esimesel katsel õnnestus vaikse hoo pealt kergelt hüpates laud ringi keerata ja saingi sõita. muidugi kergelt allatuult ja ilgelt kobalt, aga siiski. siis proovisin veestardist kohe toeside keerata ja see toimis ja siis proovisin pööramist nii, et enne on heelside ja siis peale pööret toeside ja vastupidi. kõik töötas. asend muidugi tahab kõvasti silumist ja asi on väga koba ning paistab eemalt üsna kentsakas, aga pm on see nüüd minu esimene lohetrikk ja ma olen selle üle peris õnnelik.

eila puhus tuult. laulasmaal minuti keskmine 8m/s ja puhangud 12m/s. ennelõunal olid puhangud ilmselt tugevamadki ja sadas rohkem vihma. meie jõudsime kohale just umbes siis, kui osa rahvast sealt rahulolevatena minema läks.

algul proovisime 7 ja 9 lohega, aga andrile tundus 7 väike ja ega mul 9 ka liiga suur polnud, niiet kolisime 9 ja 12 peale üle. oah, ma ei teadnud kas naerda või nutta, sest see tuul oli minu 12-se jaoks nagu loodud. puhangutega käis veel jõud üle ja puhangute vahepeal sai väga mõnusasti lauale ja sõita ka. tuul oli sellisest suunas, et andis sõita väga pikki triipe. kaks kindlat juppi sellel rajal tundusid kuidagi eriti puhangulised.

vahepeal tegime puhkepausi, pumpasin tiba peaballooni õhku juurde ja siis sõitsime veel, kokku saime 3 tundi ja tulime ära peale päikese loojangut. täna on nii mõnus rammestus peal ja windguru näitab tänaseks ühtlast tuulevaikust. pole vaja närvitseda ja saab rahulikult päevakese puhata.

täna jäime lohusallu veitsa hiljaks. tuult oli järel veel minuti keskmiselt 2,8m/s. aga pumpasime zephyri ikka täis ja andri pani kalipso ka selga. lohe läks lendu ja andri läks sõitma. pidi seda küll õhus natuke üles alla pumpama, aga tegi päris mitu triipu vrakini. siis aga langes tuul kuskile 2m/s kanti ning tegelikult vedas, et ta sai randa tagasi kuiva lohega. vähemalt teame nüüd mida see lohe suudab.

eilseks eriti mingit tuult ei lubatud, seega olin hommikul üsna rahulik. aga enne lõunat juba andri hakkab rääkima et kuule peaks minema luusima randa ikka. ja no miks ka mitte?

lohusalus lendas kaks lohet, 9 ning 10,5 ja mõlemad kerged lohetajad. üks käis rannas ja ütles et tuult pole mõtet siin mõõta kuna veitsa kaugemal kaldast alles algab normaalne tuul. et 8 või nii (kaldal näitas 3,5 vast).

meie seda muidugi väga ei uskund ja pumpasime suured lohed täis. esiteks läks andri ja tegi testringi. tuli tagasi ja ütles et kuule on jah taga kõva tuul. siis ma läksin ise andri 14m contraga seda asja vaatama ja vaatasin seda asja päris korralikult, umbes nii paar tundi.

selle lohe tunne oli umbes nagu zephyril minu jaoks. ainult poom oli kõvasti raskem ja kohmakam ja muidugi päris nii maha kantida ei lubanud ja traktori moodi väga vaikselt tuksutada ei saanud. aga väga mõnus oli kruisida ikka.

mina seal lohusalus eriti midagi katsetada ei taha, sest jalad väga põhja ei ulatu ja väikse tuulega lohet üles saada kaugel või lauda taga ajada on tülikas. niisiis ma keskendusin niisama kruisimisele ja ringi pööramisele. lisaks proovisin vahepeal lauda keerata allatuult. kui muidu ikka kallutad lohest eemale ja hoiad laua kandiga vees, siis keerad laua nina lohe suunas ja lähed veitsa järgi. seda kaua teha ei saa, sest ega lohe ei taha vedada kui liinid on lõdvad, aga natukesest täiesti piisas. nii sai ühtepidi minnes vastu tulevate lainete kohal laua ringi pöörata ja mööda lainet alla sõita. täitsa pull tunne. teistpidi minnes olid lained rohkem pikisuunas ja siis sai pikemalt mööda laine serva alla libiseda. väga vahva.

andri harjutas hüppeid. mõni oli tal ikka 2-3 meetrine ja mõnikord sai õigel ajal lohe ära pööratud niiet peale vette maandumist ei vajunud alla vaid sai edasi sõita. aga ta sai ühe korra üsna pikalt sügavast madalasse ka triivida lohe vees.

ahjah, ega meiega koos seal kokku 5 lohet oligi õhus, niiet traffikut polnud ja saime hästi rahulikult seal sõita. ilmselt ülejäänud lohetajad olid kõik katariina kail või kuskil mujal.

17 ruudune ozone vaikse tuule “salarelv” zephyr jõudis kohale ja täna käisin sellega sõitmas.

lohusalus oli parasjagu 4,5 keskmine tuul. lahel oli sõitjaid teisigi. andri läks teele oma 14 ruuduse 2008 aasta cabrinha contraga ja mina zephyriga.

ma kohe ei teagi kust otsast seda asja kirjeldada. igatahes kõik oli väga lihtne. hea rahulik lohe, tõmbab naks lauale ja kruis algab. vastu tuult läks üli-mega ilusasti isegi minu kasinate oskuste ja kogemustega. juba kahe otsaga sain nii palju ülestuult, et hakkasin muretsema veidi – laht saab ju otsa sedas!? üritasin ühtepidi tulla võimalikult palju allatuult ja siis teistpidi ülestuult, nii saime andriga täpselt üksteise suhtes ovaale sõita.

kõik see pull kestis seni, kuni tuul nulli kukkus. mina olin siis kalda all aga andri merel vraki juures. aga ta on varem kah sedasi merelt tagasi triivinud niiet polnud muud muret, kui et ainult vrakile pihta ei triiviks. ei triivinud.

kuna viimati oli lainetega väga vahva kogemus, siis läksime täna jälle. kuigi oli teada, et on korralikud puhangud. 10(19) m/s peaks tähendama umbes sama, kui sõidad autoga rahulikult 100km/h ja siis äkki kiirendab sekundiga 190 peale 🙂 või midagi sellist. aga no ei me läksime ikka vaatama et kui jube see asi tegelikult on. tuulemõõtja näitas meil 10, puhanguti 15. pumpasime jälle 7 ja 9 täis ja lasime üles. 9 pole mul käes kunagi sedasi rapsinud ja rahmeldanud. aga tundus kontrolli all ja mõtlesin et proovin ikka.

tugeva tuulega on ikka lahe, et ei pea väga vaeva nägema et lauale saada ja peal seista isegi väikse hooga. lohe laperdas kuskil 1-2 vahel ja sai ilusasti üle suurte lainete ka. hoogu väga taga ei ajandki. paar triipu sain sedasi teha kui järsku tegi lohe mingi imeliku liigutuse – pakkis ennast justkui tagurpidi kokku ja siis käkerdas alla, tõmbas uuesti purje pingule ja kukkus sikutama. mulle näis, et ta tegi liinide vahel salto ära ja otsustasin selle asja ära lõpetada. oleks võind rahulikult lahti huukida aga tahtsin sellel lohel chickenloopi katsetada. velcrost lahti ja läks. aga see lohele meeldis, sest ehkki esime serva liinid läksid meetri võrra pikemaks, siis jätkus tal südikust akna serva ronida ja sealt ise lendu tõusta ja sikutama hakata. alati kui üritasin mööda leashi poomi kätte saada et juhtliinist võtta ja edasi toimetada, siis sai ta tuule alla, lendas ja lohistas ning minu töö ja vaev nulliti. lasin leashist ka lahti et kurat mingu siis kibuvitsa põõsasse, kui see tõesti ta kodu ja kindlus on.

see kõik oli kaldast veel parasjagu kaugel, aga mul ilusti jalad põhjas. lohele järele rühmata oli üsna väsitav. keegi kaldal liikus ka päästma, aga enne liiva peale jõudmist jäi lohe ikka vette lesima ja sain ta kätte. tegelane kes kaldal uurima tuli ja oli ka 9-sega sõitnud, kurtis sama probleemi. lohe rannale ja liinid ka ning lauda otsima. mitu-setu korda kõndisin piki randa seda ala kuhu laud pidi triivima ja lõpuks sedasi leidsin kah. ja kohe kui mina oma laua kätte sain, nägin kuidas andril 7 ruudune, mis oli kuidagi tühjaks visisenud, ka temal ennast kokku pakkis ja käkkadi-käkkadi vette tukkuma jäi lõpuks.

pean veel natsa mõtlema ja uurima, (kuigi mida sa sellisest ilmast tahad!?) miks see lohe sedasi tegi, ilmselt oli power väga maha keeratud ja pagide ajal andis seetõttu liiga palju järele. samas kui power peal, siis oleks teistpidi ebamugav olnud? oeh, kahju, et ei jõudnud 7 ruudust ise proovida – pidime linna tagasi jõudma varsti. aga eks teinekord.

praegu meenus ühe prantslase jutt, kes on lohedega sõitnud üsna algusest ja rääkis et alguses polnud mingeid erilisi turvavärke nagu chickenloop ja leash ja isegi konksu vist polnud. a-la mingi polt oli kuskilt läbi keeratud ja kui mingi selline jama juhtus, siis polnudki muud, kui pidi järel lohisema ja samal ajal seda polti välja kruvima. niiet meil on elu ikka paganama mugav ja lihtne!

tänaseks oli lubatud umbes lõunani kestvat mõnusat põhjatuult. läksime siis lohusallu seda asja uurima. algul randa jõudsime, siis vaatasin ja muigasin ja üritasin ette kujutada kuidas meie seal sõidame – lained mingid meetrised, harjad valge-vahused. tuult oli muidu nii, et me oleks saand 7 ja 9 ruudusega sõita aga andri proovis ja ütles et see laine võtab kõik jõu ära ja kiirust ei saa enivei koguda, niisiis sõitsime 9 ja 12 ruudustega.

üllataval kombel õnnestus isegi ülestuult saada. kõige pullim muidugi on üle laine saamine. algul käis see nii, et ei teind midagi ja laine tuli lükkas külili või mattis laua vee alla ja ise panid karsumm vette. kõige mõnusam oli aga sedasi, et lohe oli suht kõrgel ja hoog selline paras aga mitte suur ja kui laine tuli siis tuli teha nagu kükitaks – nagu ripuks kuskil ja tõstaks jalad üles, et laine alt läbi saaks. täiega kift värk.

kitezone foorumis käis kõva arutamine. täpselt ei teagi mida arutatakse, aga muuhulgas keegi pakkus et kuna uuno loop elab laulasmaa fläti ääres, siis võiks olla mõne triki nimi uno loop või siis ranna nimi lausa. täna käisin seal üksi ja üritasin sõita. tuult oli ikka tsimarukese vähe minu kaalule ja lohele. uno loll tunne oli küll, aga sain mõned triibud läbi häda ikka teha ja mis kõige ägedam – sain üksi lohe üles väga ilusasti ja alla sain ka ise. vees kerisin ühe juhtliini natuke poomile ja siis kui lohe tilpnes madalas adruvabas vees lõdvalt, kerisin ülejäänud ka peale. näis kuidas mahakerimine õnnestub. aga see, et peale sõitu pole liinid nagu adrutuustid ja lohe nagu liivakoll, on uus asi.

aga pühabal… oli vist jah pühabal, oli küll mõnus harjutamispäev laulasmaal. mina ei teagi palju seda tuult võis olla, aga äkki oli 8-9? igatahes mina sain oma lohega väga ilusti lauale ja sõita ja tuul ei vedand alla ega midagi. seal oli veel paar sõitjat, keda me seal üldse nüüd tihti oleme kohanud (ja ega seal muud rahvast väga palju polegi kohanud), niiet oli sümboolset traffikut ja tuli juba seda ka vaadata. aga nii on mõnus, et tuul on paras ja saad ilusti sõita natuke ja siis alles peab hakkama teisi vahtima. kõike kohe esimese korraga nii nagu tõelised mehed mõnes hästirahvastatud kuurordis, mina lihtsalt ei suuda/taha/oska. poogen kah, nüüd olen laual ja kõik on äge.

vaja on veel ära oodata kunas see suur 17 ruudune zephyr kohale jõuab. täna oleks väikse tuule ja lainega olnud ju väga tore üksinda kruisida. loodan et see värk jõuab lähema paari nädala jooksul siiski kohale. nojah… ja nii ongi.

täna lubati õhtuks tuult ja sättisime sedasi, et viiest saime linnast minekut teha. laulasmaal tuult nagu oli aga selgelt vähe. samas martti ja veel üks 12 ruudune seal sõitsid. pumpasime kah ainult 12-se ja panime tuunitud poomi külge. toimis ilusti. andri sai täitsa mõnusalt sõita ja ma sain ka kõva sahmimise peale väiksed triibud kirja enne kui tuul päris väikseks jäi.

poomi tuunimise lugu on aga selline, et eelmine omanik oli teinud poomi käiku lühemaks, et oleks powerit rohkem peal ja saaks paremini trikke teha jms. mulle see väga ei meeldi, eriti väikse tuulega on raske majandada. kui poomi käiku reguleeriva nööri pikemaks tegin, siis tuli saada pikemaks ka juhtliinid. nendele sai janeki abiga tehtud pikemad nöörijupid, millel ühes otsas aas ja teise otsa tegin oma rehkenduste järgi õige koha peale sõlmed. mõte oli, et kui vaja, siis saab sõlmesid mujalegi teha, et välja selgitada milline konf see kõige mõnusam on. tundub et see praegune toimib päris hästi. on nii powerit kui de-powerit. mõnus!

jääd ja lund on väga vähe järel, aga see-eest on meres palju sõiduvett. sel nädalavahetusel puhus tuult ja käisime eile-täna laulasmaal. tuulemõõtja on meil tuksis, niiet täpselt ei teagi kui palju seal midagi puhus.

laubal mina oma lohega sõita hästi tahtnud ja kui lõpuks proovima läksin, siis lauale ei saanud ja sain lohe pahupidi ning sain kaldale. pärast proovisin andri lohega – pidin korralikult sahmima, vedama saada, aga kui hoo sisse sai siis sain sõita kah. mõnus oli see kah, et sõitjaid oli vähem kui palmisaarel.

täna läksime jälle. tuul oli tuntavalt kõvem, aga otsustasin ikkagi oma lohega ka proovida. see lohe on ikka üsna rajus konfis, st de-powerit eriti nagu polegi. trikkide tegemiseks on see vist väga hea, aga minule, arale harjutajale selline värk väga ei istu praegu. sellegipoolest on väga vahva tunne, kui ei pea üldse sahmima, keerad lohe seniidist alla ja juba sõidadki. paraku akna servas ja seniidis oli jõudu nii palju taga et lauaga sebimine jms olid suht tülikad. võtsin maha enda oma jälle ja pärast proovisin uuesti andri lohega. sahmida oli vaja vähem kui eile, kogu see sile flat oli minupäralt, sest rahvast oli vähe ja kes olid, olid mujal. paar korda õnnestus sedasi ringi pöörata et ei pidanud vette istumagi. üürike, aga mõnus.

varem, kui ma veel vaene olin (höhö), siis tuli kasutatud autodega sõita. need eriti vaeste aegade odavamad mudelid kulusid kiiresti ära ja tuli ikka uuesti osta. kasutatud auto ostmisel oli alati müüjal selline jutt, et selle autoga on sõidetud ainult väga korralikult, sest see kuulus ühele viiuliõpetajale.

täna käisin mikrobussiga tehnoülevaatusel ja ülevaataja suutis väga viisakalt mõista anda, et ma sõidan nagu viiuliõpetaja –  ega see auto vist palju pöördeid pole saanud? diiselmootori nad nüüd lasevad 1,5 krpm juures 75 kraadini soojaks ja siis vajutavad lapatsi põhja. ega väga palju seal auto taga enam midagi näha siis polnud – kõik paksu tossu täis.

see on siuke naljakas teema. et kui mootor on tahmane, siis võtab rohkem kütust, aga kui pidevalt kõrgetel pööretel sõita, siis ju võtab ka rohkem kütust? nii et igatepidi võtab rohkem kütust ja kes selle kõik kinni maksab, ma ei tea. enne järgmist ülevaatust peaks paar päeva sõitma kõrgematel pööretel, et tahma mootorist välja jõuaks köhida ja piinlikust olukorrast ülevaatuspunktis pääseda.

niiet, igatahes, pill häälde!

viimased paar aastat olin õnnelik windows mobile telefoni kasutaja. sellega sai lugeda posti, vaadata kodukaid, terminaliga servereid torkida kui vaja. kaarte sai laduda kui kuskil midagi ootama pidi. mulle õudselt meeldis see ka, et telefonil oli mini-usb pesa ja kui ühendasin juhtmega arvuti külge, siis hakkas kohe laadima ja outloogiga kontakte ja kalendrit sünkima. ainult et aku hakkas tasapisi lahjemaks jääma ning uus aku tundus kuidagi kallis – üle tuhande krooni.

vahepeal mõtlesin et peaks iphone hankima, aga see on ikka kuradima kallis. kallim kui läpakas, niiet ei raatsinud. kuidagi pooljuhuslikult jäi silm peale ühele peaaegu kõige soodsamale android telefonile – samsung galaxy spica. mulle kui elioni ärikliendile maksis midagi 4300 kopikatega. nüüd olen seda mitmed nädalad kasutanud ja kirjutan siia üles mis ma sellest asjast arvan.

kui eelmine telefon oli mul 2,5″ ekraani ja qwerty klaviatuuriga, siis spical on ekraan suurem ja nuppe vähem. mini-usb asemel on nüüd micro-usb. räägitakse enamus telefone lähevad sellele üle. mulle hetkel on see siiski pigem ebamugav, sest gps ja fotokad kõik on mini-usb otstega ja mul neid mini-usb otsaga juhtmeid ja laadijaid igal pool arvutite juures ja autodes. aga midagi pole parata, tuleb vist üleminekujupid hankida.

android on praegu veel üsna noor telefonitarkvara, aga enamuse mulle vajalikest asjadest on seal olemas. brauser ja google maps gps tarkvara olid kohe peal, terminaliprogrammi ja backgammoni tirisin telefonis oleva android marketi kaudu. päris normaalsete eesti kaartidega gpsi programm on sygic, seda olen nüüd kasutanud ja ajab asja ära.

fotokas, mis on telefonil peal, on üsna siuke nadi. tahaks loota et kunagi on telefonides mitte ainult megapikselid vaid ka natuke optikat. aga võibolla ma pole lihtsalt veel aru saanud mille jaoks see silm seal on. eks suvel kui valgust on õues rohkem, saab proovida.

gprs ja 3g ja kogu see mobiilne interenet on väga mõnna. panin sim kaardi sisse ja kohe sain surfata. ei küsi ka midagi, lihtsalt teeb ühenduse ja asi käib. väga mõnus värk, vaatan hoopis tihedamini windgurut ja kitezone lehte ja veel muidki asju. pm pole midagi uut tehniliselt, sest eelmises telefonis oli see ka kõik olemas, aga just mugavust on juurde tulnud ja see muudab minu jaoks palju.

öhh, mis veel… aku. aku peab vastu normaalse tarvitamise juures 3-4 päeva. aga kindlasti on võimalik see ka päevaga tühjaks pigistada kui kõvasti youtubetada ja gpsitada. aku koha pealt on kõik umbes sama või isegi parem, kui mu eelmise telefoniga tema parematel päevadel. minupoolest võiks telefon olla ka veerandi või kolmandiku võrra paksem ja raskem kui aku poole kauem peaks.

seda, et androidi juured on googlega seotud on hästi tunda. igasugu gmaili ja faceboogi ja kontaktide ja kalendrite tugi on kohe telefonis sees. arvutist saan nüüd outloogi välja rookida ja saan sünkida otse internetti. see on tegelikult suurim ja parim muudatus seoses telefonivahetusega. teine hea asi on see android market. siuke programm, millega saab otsida ja alla laadida lisasofti. väga mõnus. mingeid naljakaid asjakesi olen sealt tirinud. näiteks tallinna ühistranspordi jubin. seisad peatuses ja jubin ütleb mis kell järgmine buss tuleb. saad ka otsida tänavaid kuhu liikuda tahad, siis kuvab need bussid, mis sinna viivad. ma ei tea paljud androidikasutajad jala käivad, aga no lahe vidin ikkagi.

üks tähtis uuendus on ka see, et telefon jaksab mängida divx/m4v videsi. mkv konteinerit praegu ei toeta ja ma ei tea kas 720p sisu mängida jaksabki, aga ikkagi on päris pull mingeid vilmikesi telefonisse laadida ja jälle teinekord igavlemise ajal neid piiluda.

spical on peal android 1.5, aga räägitakse (kuradi kaabakad), et millalgi tuleb sinna ka 2.1 versioon. mitteametlikud variandid on juba liikvel, aga ma ei tea kas ma nii friik enam olen. lisaks käib jutt (on värdjad), et tuleb ka flash 10. elu oleks palju rahulikum kui selliseid asju üldse ei teaks. tegelikult pole mul seda 2.1 versiooni ju vaja (multitouch tugi, uuem kaamerasoft ja popim ui). flash võiks olla. täna just mingi vimeo link brauseris ei töötanud, sest need va vimeod ja zimeod on kõik flashis tehtud. ja kolmas asi mis ajab närvi on jutt ps3 mängukonsooli remote play toest. mõnus oleks telefoniga ps3 juhtida, mis siis, et pult on ka laua peal olemas. ps3 kaudu vaatan kodus vilme telekast. asjad mille kohta on teada ainult see, et neid praegu veel ei saa, teevad tiba tõredaks. tahan kohe!

• Samsung Galaxy Spica

selline vanarahva ütlemine on ebaõnnestunud kalalkäigu kirjeldamiseks. me käisime täna veel jüris sõitmas. jõudsime kohale alles poole kahe ajal ja seal käis kõva sagimine. madalamad kohaks olid juba vesisemat värvi tõmbunud ja läbi lume astudes paistis ka kohati alt vett. tuult see-eest tundus mõnusalt ja lasime balloonist lohed täis. proovisin sõita ka läbi märgade alade ja lausa läbi vee, sai ilusti. kuni tuul langes. viimaseks potsatasin istuma mitte küll päris loiku, aga vette sellegipoolest. päris kobe tunne. vähemalt oli särjesaak korralik.

emhi leht arvas, et kesk-eestis on tuult rohkem ja sõitsime raplakanti kodilasse, kus mu vanemad elavad. seal kahe asulakese vahel on laiad põllud, kus saime sõita kumbki sadakond meetrit. tuul langes ka seal ja lumi oli väga märg, pehme ja raske. võibolla veelauaga oleks paremini läind. õnneks jäi seekord tagumik kuivaks. noh ja nagu maal ikka, kus sellist narrust nähtud polnudki et suured tuulelohed lendavad, seal siis võis näha tee ääres uudistajaid.

5b juntsu matemaatikavihiku tagakaanel.

olen aru saanud, et talv töötab praegu täiega minu kasuks. vees ma hakkama ei saaks veel ja mida rohkem jõuab lume peal harjutada seda rohkem saan lume peal harjutada.

laubal käisime andriga jüris proovimas, aga tuul oleks vast sefiiri jaoks paras olnud kuid mitte meie lohedele. madalamate kohtade peal oli tuult veelgi vähem ja kui andri sealt tagasi jalutas, siis uurisime mobiil-internetist kuidas on lood laulasmaal. pakri tuulemõõtja näitas 8.9ms. panime lohed bussi ja kimasime minema. laulasmaal oli kahe päevaga pilt muutunud, enam polnud ilus lumine sile väli vaid kohati oli lumi ära sulanud ja vesine loik uuesti ära jäätunud. algul ei tahtnud üldse jää peale minna ja andri üritas sõita rannal, aga selle kohta ütles varsti et, et see on edasijõudnutele vist ja pole sugugi lõbus. niisiis käisin ja testisin jääd ja see tundus tugev. pealegi seal ei lähe nii kiiresti sügavaks ja me väga kaugele ei plaaninud minna, tuul oli otse merelt kah. ükshetk märkasime veel meist paremal veel ühte kollast lohet just sedasi madala vee kohal jää ja lume peal sõitmas. mõeldud-mõeldud.

sõita saime. aga ei olnud väga mõnus, see osa kust lumi oli sulanud ja oli jäine, libises täiega. sai sisse korraliku vungi ja eriti vahet polnud kuidaspidi laud ees on, see pani kolinal kasvõi risti üle jää. niisiis tuli seal ka seda täpsussõitu proovida ning üritada jäiseid alasid vältida. pööramistel tuli ikka sageli istuda ja muidugi lumisema koha peal. lume all muidugi vesi niiet väga ei pea nurisema et oleks liiga kuiva tagumikuga jäänud. umbes kell viis keeratu tuul kinni nagu kraanist. kõik kolm lohet kukkusid üsna korraga maha. mina siukest asja enne näinud polnud ja sain korralikult itsitada.

leidsin ka asja, mida oma riietuse juures impruuvida ehk parendada. trapets tõmbab jopet kõrgemale ja vahel jääb vöökoht üsna õhukese riide varju tuule ja külma eest. kaks järgmist päeva andis see korralikult tunda.

…

täna hommikul juba enne kella üheksat lugesin kitezone lehelt, et martti läheb jürisse. vaatasin et mul on ka ishias vist kadunud selleks korraks niiet pean ka minema, kuniks lund veel on. k-rauakeskkost sain u 360 krooni eest talvise töökombeka, mis polnud küll lohesurfi jaoks spetsiaalselt disainitud, aga vöökoht oli kinnine ja sellest esialgu piisas.

jüris kaks lohet juba sõitis. tuulemõõtja siiberdas 3-5 vahet niiet võis asjad kokku panna küll. lohe pumpamiseks kasutasin seekord 1,5L 200bar ballooni, mis sai soetatud kuiva ülikonna argoonitamiseks. minu lohe esiserva toru täispuhumiseks kulus sealt umbes pool. humm. martti proovis ülejäänud 100 bariga oma 10m lohet pumbata kuid natuke jäi puudu. niisiis väga hea lahendus see pole, sest üksi ma ju lohetamas ei käi eriti ja kuidagi tobe on sõbramehed pika ninaga jätta. 6L 300bar balloonist jätkuks mitme peale mitmeks korraks, aga seda randa tassida on jälle natuke raskem. njah.

aga lohetada sain ikkagi. tuul oli veitsa puhanguline küll ja põld selline naljakas. kõrgematel kohtadel üsna jäine ja madalamates kohtades palju pehmemat lund, mis hästi lauda ei kanna aga peal on kerge koorik. igatahes tegin lausa kolm sõitmist ja vahepeal puhkasin. viimasel korral olin poomi veoliinide ja juhtliini vahelt läbi pannud ja muidugi enne lohe üles tõmbamist väga ei kontrollinud ka. väike jenka ja võiks öelda, et tasub kontrollida.

ahjaa, peaaegu läks meelest. kui jürri jõudsin siis panin auto ukse tagantkätt kuidagi nii kinni, et nimetissõrme ots jäi tibake ukse vahele. lund jahutamiseks ei tulnud õnneks kaugelt otsida.

eile saime laulasmaa flätil proovida ozone zephyr 17 lohet. see lohe on tehtud just väikse tuulega sõitmiseks, pind on suur ja lohe ise on hästi kerge. nagu enamus moodsaid lohesid ehk lohi on ka see ühest august pumbatav ja need nöörid mis on lohe küljes, on ka hästi lihtsad. seal pole mingeid liikuvaid plokke jms. mind huvitas rohkem see, et saaks sõita ka sellise pisikese tuulega, sest enamasti kui meie tahame minna lumele siis ongi täpselt 2-3ms.

laulasmaal oli ka täpselt selline tuul kui sinna jõudsime ja polnud mingit probleemi lohet üles saada. sai täiesti rahulikult sõita, ei pidanud üles-alla sahmimagi. minul oli tunne väga mõnus. kui meelde tuli siis sain rahulikult end sirgeks ajada ja korralikult trapetsile toetada. lumi oli veitsa sula ning eks selle tõttu oli kantimine ka natuke lihtsam, sain kohe ilusasti ülestuult ka. merejää lume all oli vesine juba, niiet ringi pööramiseks väga ei tahtnud maha istuda enam ning harjutasin hoo pealt pööramist. pooltel kordadel tuli välja, teistel pooltel mitte. aga asi seegi.

ma ei saa ikka märkimata jätta kui märkamatult see lohetamine naha märjaks ajab ja sellise treenimata keha ära väsitab. huhh. iga kord kui käin proovimas siis ei saa aru kuidas see võimalik on ja kui kodus paar päeva hiljem juhtun suvalist lohevideot nägema siis ka ei saa. ma saan aru et need kes hüppavad ja sahmivad… aga lihtsalt niisama sõites? õnneks ei pane ise eriti tähelegi ja sellist suure kannatamise tunnet pole.

andri oli ka kohale jõudnud. tema on 20kg kergem ja tundus et sõit oli veelgi lõbusam. tuul tõusis ja kuskil 6ms juures lasime sefiiri alla. tõime 9 ja 12 lohed välja ja bootisime üles. saime need kah kumbki üksi üles ja veel tükk aega sõita kuni tuul ka nende jaoks liiga suureks läks.

kui flätile jõudsime, siis polnud jääl ühtegi jälge, aga kui ära tulime siis oli see ilgem sea songermaa. päris äge, röhh-röhh.

täna läksin jälle. tuul pidi olema vaiksem ja oli kah. algul oli nii vaikne, et ainult üks 17m zephyr sõitis nagu rong. aga natukehaaval tuli tuult juurde ja sain proovima minna. algul muidugi ei osand selle väikse tuulega kuidagi lohet majandada. kui oli vaja järsult poomist keerata aga poomi üleval hoida, siis see tundus kuidagi ebaloomulik ja tahtnud tulla. vastupidi aga ei töötanud. tuli võtta see ebaloomulik kuid töötav variant mida tungivalt soovitati ja õigesti tehti. nii kui minema sain siis kihutasin kuskile karu kanni ehk kaugele ära suht allatuult. aga sain natuke seda mängimist harjutada ja funi ka suure ja raske töö vahele. lõppes nii nagu pidigi lõppema, et lohe kukkus maha ja ei saand seda enam ise lendu. aitajatest olin end eraldanud pika vahemaaga. võtsin laua alt ära, sain lohe lendu, aga kui lauda jalga hakkasin häkkima siis lohe muidugi läks uuesti lumele päevitama.

martti (ainola) tuli ja sõitis kõige selle kiuste selle lohe ja lauaga rahulikult parkla juurde tagasi. kurtsin et nüüd tahaks puhkust, aga neile kes sõita ei oska pole puhkust ette nähtud. ja see oli tõsi – tulin siis läbi mitte niiväga kõva koorikuga lume, iga viies samm vajus läbi kooriku ja väsitas mõnusalt. tulin aga krt tuju oli ikka hea. pealegi üks teine saatusekaaslane nägi seal samasugust vaeva ja see lisas meeleolule vürtsi veelgi.

peale hüdreerumist ja banaanide närimist ja naha kuivatamist auto tagaluugil ja selle saatusekaaslase ponnistuste vaatamist tuli jõud tagasi ja tundus et tuul on ka suuremaks läinud. läksin jälle proovima ja sain ikka päris palju sõita. nii palju et jalad olid nagu pulgad juba. sain igast asju harjutada, seda hoo kogumist ja lohega vähem mängimist  üles-alla ning hoopis poomiga reguleerimist. natukene kantimist ka, aga kuidagi füüsiliselt ebamugav oli see kantimine. maiteagi miks. võibolla sellepärast, et laual on sidemed mäe konfis ehk varbad pole piisavalt väljapoole ja sedasi on raskem. jah, muidugi oli süüdi ikka laud ja mina ise olen osav…

jalad ja kann on nüüd nii valusad et ei tea kas homme liigun rullimise või veeremise meetodil. lisaks on väike merehaigus. monitori tahab mind üle arvutilaua tirida, lükkan küll klaviatuuri eemale ja kallutan end tahapoole aga kasu pole. väga mõnus.

naistepäeval läksid naised peale kohvi ja koogi ja lillede kätte saamist ja ära söömist (lilled jäid tegelt söömata) sõbrannadega spa tuurile ja hiirtel võis pidu alata.

palmisaarel oligi kuidagi imelik mõelda, et kiitled kuidas meil-eestis on mitu meetrit lund maas aga lumesurfi pole tegelt proovinudki. täna sai proovitud. sõitsime jüri põllule, mis on vist üks põhilisi lohesõidu kohti tallinna lähedal (käiakse mujal muidugi ka) ja vaatasime kola üle. käisime veel linnast parajamaid saapaid toomas ja võtsime igaks juhuks maxi lumelaua ka kaasa.

väga imelik oli istuda lamedal kõval lumel see lumelaud jalgade küljes ja lohe seniidis. loksutasin seda seal mitu minutit enne kui suutsin kuidagi moodi ette kujutada mis nüüd juhtuma hakkab. lumelauaga olen vist elus ühe korra mäest otse alla lasknud ja lauaga kantimisest lumel olen ainult kuulnud.

esimesel katsel oligi laud lamedalt vastu maad ja kohe kui lohe kuskile küljele tõmbas, siis surus esimese kandi lumme ja sain ilusti kõhuli. pärast lükkasin laua liiga risti ette, siis ei jaksand lohe vedada ja sattusin istuma. lõpuks hakkas instruktori  jutt tasapisi kohale jõudma ning suutsin seda jalga, mis jäi sõidu suuna poole, suruda rohkem sõidu suunda et saaks mingit hoogu. samal ajal tuli ikka kallutada, et laud lamedalt maas poleks.tuli vähem koogutada ja proovida rohkem külg ees sõita, puusad eespool hoida ning ülakeha tahapoole kallutada… samal ajal ikka esimese jalaga veidi sihtida sõidu suunda. kõrvalt vaadates tundus see lihtsam. lõpuks sain ma sõita ikka ka. jess.

lumel on seal peale sulasid päris korralik koorik peal, see kannatas kõndimist täiesti vabalt. kooriku peal oli natuke lumepuudrit. siledamate ja kõrgemate kohtade peal vähem ja lohkudes rohkem. sõites laud all värises ja vibreeris rohkem kui olin oodanud. meenutas paluküla mäest minisuuskadega alla laskmist.

hommikul just mõtlesin et kas tavalise mäe lumelauaga ka saab sõita ja saingi teada et tegelikult ju saab. aga mäelauad on keskelt kitsamad kui otstest ja startides tahtis see justkui sõita mitte otse vaid kaarega. eks selle vastu aitavad tugevad jalad ja oskus neid õigesti juhtida, aga mis lohetamine see oleks kui ei saaks oma saamatuses varustust süüdistada 🙂

viimasel õhtul läksime whitebeachile prassima õige varakult, et saaks mõnusalt lamamistoolis päikseloojangut nautida.

leidsime sellise rahulikuma kohakese, kus sai segamatult vaadata, mismoodi päike madalamel laskub. vahepeal ilmusid kuskilt tagantpoolt käekesed, mis tõstsid toolide vahele pisikese lauakese ja natuke aega hiljem tõid samad käekesed sinna klaasid ja õlled. väga mõnus.

üks asi mis siin saarel teha oli vaja, oli batcave külastamine. tänane pärastlõuna näis selleks sobivat. sõitsime motikaga nii kaugele kui motikas sõitis ja kõndisime kruusateed mööda ülesmäge jalgsi. mingi tillukese neljarattalisega tüüp käis ja soovis meid ükshaaval kohale viia, sest minna olevat pool tundi. aga käia oli tore ja see aparaat ei liikunud oluliselt kiiremini kui meie.

see koht ise asus jungles ja mingi naabertalu mees haakis meile sappa, sest tema tahtis meile olla tähtsaks guide. uh, minu jaoks oli see “bisnis” seal üsna koormav. ikka et 50 on sissepääs ja lambirent on 50 ja guide teenus on ülitähtis ja maksab 250 inimese kohta. andri ütles tüübile et ei me tema teeneid ei vaja, võtame kellegi teise kui on vaja sest ta küsib kuidagi palju. tüüp ikka käis kaasas ja sebis lambi. maksime kumbki 50 sissepääsu eest ära ja läksime junglesse. tee peal oli pisikese tabalukuga värav kah. koopa sissepääs ja tee ca 10m sügavusse koopasse oli suurtest konarlikest kividest, mis kaetud teatud orgaanilise ainega. õhk oli veitsa paks ja palav, kivid libedad. meie guide eriti midagi rääkida ei osand ja valgust oli ka parasjagu nii palju, et vahel sain vaadata kuhu jalg või käsi toetada.

koopa lagi oli auguline ja seal oli kobarates nahkhiiri. vahel lendasid nad seal ringi ja ühest pisikesest kohast lendas neid välja ikka  palju. püsisid teised seal lae all ringi sebides meist kenasti eemal. koopa põhjas/lõpus oli vesi ja päris taga servast paistis veest valgus. selgus, et seal on väljapääs merre, aga läbiminek olla vee liikumise tõttu ohtlik ja sinna sukeldujad ei pidand kõik elusalt välja saama.

üles tagasi ronimine oli lihtsam kui alla minnes arvasin. andri vuras nagu orav ees minema ja mina tulin guide kannul ka järele. sealt läksime lähedale randa käsi ja jalgu loputama ning näo pealt higi pühkima. guidele andsime  lõpuks ikka veitsa vähem kui ta küsis. igavene ahnepäts siuke, rääkida ka midagi ei osand.

aga koht ise muidu oli tore ja käiks mõnus ädventsjö.

täna tähistasime tuulevaba päeva snorgeldamisretkega. võtsime whitebeachilt purjeka koos kapteni ja jungaga ning seadsime kursi krokodilli-saare juurde. minek oli vastutuult niiet tehti sik-sakke. sõitsime vast nii pool-kolmveerand tundi kokku kuni jõudsime kohale. seal olid järjest poid põhja kinnitatud nööride otsas olemas ning paat seoti sinna ankrusse.

kärasime vette ja saime kohe tunda päris mõnusat hoovust. vees põhimõtteliselt paigal olla ei saanud muidu, kui paadist kinni hoides, muidu sõidutas kohe ära. aga õnneks polnud hoovus ka nii suur, et üldse hakkama ei saaks. mina sõudsin pidevalt vastuvoolu ja tegin paadi ümber mitu tiiru. vesi oli vast 3-4m sügav ja seal leidus koralle, meresiile, meritähti, väikseid kalu ja suuremaid kalu, mustvalgeid kalu ja värvilisi kalu. ja vahel ujus hoovusega mööda veel igast muud värki nagu vetikatükid vms. tagasiteel sõitsime allatuult ja see käis palju rutem. ahjaa, minnes aerutas meie paadi külje alt läbi pirakas kilpkonn. tüübid nägid ka ja olid ikka väga imestund et ma seda kinni ei üritand püüda sealt. on ikka metslased.

peale merereisi võtsime inglish bakeris väikse eine koos filipiini kastmega, mida eile piknikul riisi kõrvale pakuti. andrile see väga meeldis ja nüüd tellisime kohe ekstra, kuigi menüüs seda polnud. oli täitsa maitsev. seda saaks lihtsalt keedetud riisile peale panna ja oleks roog olemas.

õhtupoole läksime siis sinna kalaturule, kust ostsime neid krevettide suuremaid vendi ja lasime need kõrval ühes restoranis taignas ära küpsetada. hiina uusaasta tõttu on sedasorti rahvast sealkandis veel palju liikvel, aga laua saime üsna kiiresti. minu jaoks jälle uudne kogemus. ja toit maitses kah väga hästi.

täna sattusin junglisse. läksime union beachile paadiga, lootuses seal tühjal rannal mõnusalt surfata. osa rahvast pidi sinna sõitma lohedega ja osa pidi sealt tagasi sõitma lohedega vms.

meie siis pumpasime lohed täis ja üks paadimees aitas agaralt andril lohe lendu. aga lasi kuidagi ilma märguandeta lohe lahti ja ikka vedas et midagi hullu sellest ei tulnud. teisel katsel hoidsin ikka ise lohet ja andri üritas sumada vette. aga seal oli sügav ja oli raske liine pingule saada. lõpuks ikkagi saime lohe lendu ja ta läks sõitma. mina vaatasin ringi et krt nii küll ei julgeks riskida nende vennikestega ja jäin esialgu äraootavale seisukohale. mingil hetkel vaatasin et andri on päris kaugel rannast juba eemal allatuult ja jääb seal servas oleva kaljunuki ligi. siis oli tal lohe vees ja justkui ei saandki seda püsti. ma siis ei hakand oma lohega jamamagi ja panin selle igaks juhuks kotti ära et pärast segadust poleks. üks tädike tuli veel rääkima et sinu sõber või jne, aga kui nägi et ma lohe kotti panin siis vist arvas et mul sõbrast poogen (ei tea kas arvas et peaks lohega päästeoperatsiooni alustama?). ma siis läksin ranna lõppu ja sealt mööda treppi mäe otsa vaatama et kus ta seal nurga tagasi siis on. aga polnud. mingi metsarajake viis läbi suure ja palava jungli järgmise kaljukese otsa ja sealt järgmiseni. sealt ta lõpuks paistis kenasti suure liivaranna poole parvetamas lohe vees.

jõudsin kohale samaks ajaks kui andri lohega kaldale jõudis. viga polnud tal midagi, lihtsalt üks liin oli vees üle lohe serva läinud (lineover) ja ei saanud uuesti startida. korjasime lohe kokku ja hakkasime tagasi jungle poole sättima. siis märkasime et ka mööda vett on kahemehekanuul päästeoperatsiooni eksekjuuditud. näitasime küll et kõik on timm ja me lähme jala. nad ikka tulid meid juhatama. juhatasid palju nõmedamat ja pikemat teed mööda – eks tuleb lasta kõigil kasulik olla.

jõudsid kohale ka lohedel tulijad, toimus söömaaeg, aga tuul oli juba vaibunud niiet me ei hakanud rohkem jamama. harutasime liine ja hängisime niisama. päris mõnus hängtaim igatahes.

hommikul oli tuuleke tagasi ja läksime kohe proovima. vesi oli madalavõitu niiet pidin jälle kaugele marssima. mõned päris toredad triibud sain, aga maitea, ikka tundus et vähe on vunki või ma ka ei tea. eks ma siis ikka proovisin agressiivsemalt startida ja see lõppes ikka nii, et kui lohe alla powerzonesse lendab, siis sikutab ilge hooga allatuult, aga siis läheb lohe vette ja hoog saab otsa ning vajun lauaga vee alla, siis tõmbab lohe uuesti ja mina panen ilusa kaarega laua pealt mauhti vette. ühel korral sain hea kõhuka ja teisel korral sain siili käsivarde läbi lükra. eriti valus polnd ja tundus et väga sügavale ka polnud “hambad” ulatunud. tulin vaikselt välja siis.

andri tuli seekord väga ülbelt maanduma, vilistas ja hõikas eemalt ja siis sõitis peaaegu liivani välja, astus laualt maha ja ulatas lohe alla. lohe ilus kuiv ka, sest vette see polnud läratanudki. kuradi raisk ma ütlen.

siin käis jutt, et islakite organiseerib sõidu naabersaarele, kus saab tühjemas rannas lohetada ja kõvemad tegijad võivad sealt siis ise allatuult koju lohetada. me vist saame ka kaasa minna. näis.

update: meresiili hammustuse esmaabi on siin kalamaji või kuidas seda spellitaksegi. igatahes väike roheline sidruni sugulane. hõõrusin seda peale ja loodan parimat.

täna polnd tuult eriti. tundub eesti punt ikka sai kamba kokku ja läkls sekole. windguru näitab neile sinna korralikku tuult ka. see on hea.

kuna harjutada ei saand siis läksime mööda teed üles mäe otsa. sealt oli kena vaade kogu saarele. mineku ja tuleku käigus õnnestus nüüd veel natuke käsivarsi ja kaela põletada, aga see on juba kökikas.

enne loojangut timmisin lohe liine. üks, mida parandati, on natuke lühem ja kiiruga sai tehtud mingi häkk, aga kuna me saime liiniparandajalt sellise õige jupi ka, millega sai natuke ilusamini asja korda teha, siis nüüd seda tegingi. mõnus nokitsemine.

õhtul tahtsid poisid minna kalarestorani, aga mina pidin veitsa internetis tööd tegema ja üldse olin kahevahel kas jääda koju üksi kvaliteet-mossitamist tegema või minna ka whitebeachile. mossitamisest ei tulnud kahjuks midagi välja, niiet läksin.

käisin ära anka vihjatud smokesis, mis oli täitsa tore kohake ja toit mida pool-umbes tellisin, oli maitsev. teistega sain kokku d’malli taga piitsil, kus joodi juba kokonutte. kuskilt olid nad leidnud ka ühe kanadalase, kes ka laine- ja lohesurfar.

õhtul tuli kuidagi välja, et andri on vist saare suurim siga ja kuna ta ise selleks väga palju polnud kaasa aidanud, tekitas see korraliku pahameele, mida ta nimetas hüsteeriaks. igatahes nõudis selline olukord sportlike eluviiside hülgamist ja hoopis joomaminekut. ostsime siis aga ikka rummi rohkem ja kokonutti rohkem ja läksime whitebeachile liiva peale seda rüüpama. esimesel korral ostsime kokonutid turult, aga siis uuristasime ise taskunoaga augu sisse, kust sai jääd, ananassimahla (umm, pina-colada… ärge tüüdake õigekirjaga), aga seda oli paras ainult üks kord proovida, et oleks proovitud, niiet seekord ostsime lahtihäkitud kokonutid koos kõrtgega hoopis baarist ja kallasime lihtsalt rummi sisse. maitsev. kui neid olime kaks tükki ära joond siis läksime edasi pummeldama, kohatsime teist meiekandri prantslast ja tema sõpra, kes selgus, et ka juba 9 aastat lohetand, aga sellegi poolest selline tagasihoidlik ja sõbralik. northi tiimraider pidi vist olema, aga lennuvirma kaotas ta pagasi koos kahe uue lohega ära, niiet selline vend pidi siin siis sõitma rendilohedega, höhö… kuku klubis bändi jälle polnud.

tagasiteel kukust kohtas veel paari kohalike bändi mängimas, kuni on baaris kliente. ostsime sealt siis õlut ja kuulasime seda värki. eks nad olid ka juba päris täis, aga mängisid sellegi poolest veel edukalt. kui hakkasid kola kokku korjama, siis läks andri uurima kas ta saaks ka natuke trummi lüüa ja muidugi said nad veitsakese siis seal jämmida .

koos reisi selgroo murdmisega otsustasime muuta taktikat. loobume hilisõhtustest kõvadest pummeldamistest, uimastitest, naistest ja rokenrollist ning läheme puhkama kell 22-23, ärkame kell 6 koos kukkede ja kanadega ning lähme vette enne kui see hullumaja lahti läheb.

mõeldud-mõeldud. hommikul ärkasime kell kuus ja läksime vee äärde. tuul puhus ilusasti aga keegi kurat oli unustanud õhtul basseini põhja korgi tagasi panna ja meri oli veest tühjaks voolanud (low-tide). otsustasime tunnikese edasi magada. tunnikesega oli tsimarukese vett tagasi tulnud, aga kuna juba lohesid sõitis, siis läksime kah peale.

mina ikka veitsa oma kättemaksu-lohet (12m nemesis hp 2009) kardan ja läksin alul andri 9m warooga. vesi oli ikka madal küll. jalutasin vööst saati vette ja hakkasin proovima. oli kohe tunda, et tuult on veitsa rohkem kui varematel katsetel. sain hopsti lauale ja jalgade värisedes korraliku triibu ja lõpuks näo naerule. järgmise katsega panin mõnusa maoka ja kaotasin goggled ära (muidugi ei pand külge seda kollast korgitükki, mis oli kaasa antud). aga et päike oli veel selja tagant-küljelt, siis polnd prille väga vajagi. sain veel mitu-mitu sõitu teha. pidin lohet küll üles-alla liigutama ja noh ega sealt midagi stabiilset ja graatsilist näha polnud, aga kurat… täitsa äge värk raisk.

ühel korral sain lõpetuseks mõnusa litaka kuidas nüüd öeldagi… tuharale? mingi kivimoodustisega madalas vees. sain kergelt marraskile paikselt, aga ei midagi hullu õnneks. nüüd ma siis tean miks rahvas neid ca 1k+ eek sufripükse kannab. minu lühikese säärega spordipüksid kanni eriti ei kaitse.

tulin kalda poole ja andsin lohe andrile tagasi. mõtlen natuke mis nüüd teha, oma lohega ikka hästi ei julge minna. hea kui saaks selle vahetada mõne samasuure aeglasema õpilaslohega nagu kahoona või midagi. eile vaatasin et need tulid veest välja väga ilusti rahval ja õpilased sõitsid suht rahulikult. nemesisel on esimene toru peenike ja sellel on veel tehtud igast nippe, et lohe rutem reageeriks. a mulle praegu vist sobiks midagi uimasemat.

nii, positiivsed uudised räägitud, kirjutan ka eilsetest elamustest.

eile oli rahvast merel palju, nagu ikka, aga läksin ikka proovima andri lohega. vesi oli kõrge ja tuul natuke väiksem kui arvasin. lisaks unustasin ma vist peale püsti saamist lauda sõidusuunda sihtida ja jätsin selle risti ette. muidugi polnud lohel rammu mind sedasi kässar peal ja pidur põhjas kuskile sõidutada. andri lohel oli küll power peale timmitud, aga seniidis pidi ikka sebima et ta seal seisaks. korra ta raisk kaldus mul lauaga tegelemise ajal ära ja muidugi liinidesse ühele teisele lohele. oi, sealt tuli päris korralikku hispaania aktsendiga sõimu. aga mitte väga roppu õnneks, ikka stupid ja why did you do that you supposed to keep it in 12 o clock vms ja ikka uuesti ja uuesti, mina et kuule sorry, went out of control… a sealt ikka et junou ju kud kill mi ja nii edasi. tema lasi oma lohe minema selle asemel et mu liinide alt läbi ronida, mis poleks olnud üldse raske. ma kerisin oma liinid kokku ja lasin tema lohe kaldale lähemale kust see üles korjati. mutt tuli ja õiendas ikka edasi. kaldal hõikas talle üks vanem kohalikku lohetamist reguleerivasse komiteesse (bww vms) kuuluv härra juba ka midagi et olgu tasem ning teatas et tema kui kogenud sõitja peaks ise natuke vaatama ja arvestama algajatega. lohutas mind et kõik on ok ja see mutt on lihtsalt natuke liiga keevaline. ega tunne just väga palju paremaks ei läind kuni… tuli tunnist tagasi meie prantslasest naabrimees teatega, et tema sai täna 3 lohet maha tulistatud ja läheb selle puhul õlut jooma. höhö.

üldiselt ongi siin nii, et algajad harjutajad lasevad ikka iga päev iga üks mõne lähedalt mööda sõitva hero liinidesse oma lohesid. ja herod ei õpi ka, miks neil on vaja sõita nii lähedalt allatuult eest läbi?

kohalikud eestlased plaanivad homsest minna 3 päeva 2 ööd kestvale tripile ühele väikesele saarekesele, kus on pudrumäed ja piimajõed ehk täitsa sile vesi ja ainult meie ise. hinna sees on söök ja jook ja transport, magedat vett pesuks on kaasas piiratud koguses ja igasugune abi on ka suht kaugel. vist isegi telefonilevi pole. andri tahab minna aga mina pole asjas väga kindel veel. uurin äkki on siin mingeid lihtsamaid variante natuke väikseme traffikuga kohti leida.

täna hommikul saatis ristok sõnumi, et on haige. andril triibutamine juba käpas ja tema läks triibutama, aitasin tal lohe üles kaldast väikse varuga, et kui läheb käest ära siis ei lohise kohe mööda liiva ega riivi palme. tal justkui läks suht hästi, sai jälle mõned head pikad triibud piki randa. aga eks ikka palju oli passimist ja ootamist seal “kiirteel”.

pärast jäi lohesid veidi vähemaks ja mõtlesin et prooviks ka, sest kui hull see ikka saab olla. võtsin andri lohe ja ta aitas mul selle samamoodi vees üles. ilusti akna servas püsis ja kõmpisin sedasi laud näpus üle “kiirtee” sinna riffi poole kus on vähem rahvast. esimesel katsel sain korraks lauale aga laud läks vee alla (raskus valel jalal?), siis proovisin veel ja kui lohe vette lärtsatas, siis läks ikka väga kaua aega enne kui selle uuesti üles sai. tüüp passis otse allatuult ja ükskõik palju ma sealt poomist või veoliinist ei tirinud, tema sealt ära ei läinud. vesi oli mulle seal vööstsaati. lükkasin kannad liiva ja rippusin trapetsis. vähemalt seda sai harjutada. kui lõpuks lohe kuidagi serva peale tõusus, akna äärde purjetas ja ta lendu läks, siis sain veel mõned pikad sekundid käkerdada laua peal.  lõpuks panin ikkagi lohe pauguga vette niiet esimese toru ventiili kork minema lendas ja lohe tühjaks läks. andri lohel pole seal seda kuuli ka, mis sellest asjast ülepeakaela ventiili peaks tegema. igatahes kerisin poomi kokku, rullisin lohe kuidagi käkrasse, laud peale ja tuldud teed jalgsi läbi vee kaldale tagasi. päike paistis juba madalalt niiet ega väga ei näind kuhu ma lähen ja päris õigesse kohta tagasi ei jõudnud. lõunat olin unustanud süüa ja tuju polnud suurem asi.

õhtal läksime kaubatänavatele, et andri saaks mangosid jms puuvilju varuda. puuviljad kotis, istusime sisse ühte kohta peatänava ääres, kus ainult kohalikud näisid söövat. menüü oli seal imelik – topsilog ja bacsilog ja hotsilog. aga kui küsisin ühte neist siis nad ei tahtnud anda, ei saand aru ka mis värk on nende logidega. lõpuks igatahes sain riisi ja siukest guljashimoodi asja, pudeli pepsit ja vett ja see asi maksis kokku 75 peesot, mis on natuke alla 20 krooni. praegu just vaatasin, et see silog suffiks tähendab igasugu värki koos praetud muna ja riisiga. (http://en.wikipedia.org/wiki/Tapa_(Filipino_cuisine)). ja ma arvan et topsilogi ei antud kuna neil olid lihtsalt munad otsas.

homme peaks olema hiina uusaasta. seda siin vist eriti ei tähistata, aga eks me näe. täna õhtul pidada ühe eestlase sünna olema seal villas kus ristok elab, niiet ma kahtlen väga et hommegi mingit koolitust tuleb. igatahes lähen siis jälle paugutan teiselpool kiirteed.

ostsin poest seda kuulsat odavat rummi ka. 5 aastat vana pruun 0,75l pudelmaksis 82 peesot ehk umbes 20 krooni- topsikuid ei raatsinud osta, sest see tundus kuidagi imelik, et topsid on 2 korda kallim kui pudel rummi. niiet jah – hoirassaa ja teateküll.

eila vees ei käind – kreemitasin ja niisutasin. andri tegi korralikud triibud minu lohega ja ma sain neist natuke pite ja väiksed videoklipid. õhtul kosutasime end mõne õllega whitebeachil ja ostsime kaela ja näo kaitseks elastsest riidest torud. avastasime et ninad ja suud hakkavad veitsa pakatama eelmise päeva põletamisest ning läksime veidi ekseldes kodo ära.

täna mässisin end hommikul sisse kui muumia. randmete ümber elastikside ja kaela ümber toru. pikad püksid võtsin ära vahetult enne vette minekut. tuul oli väiksem või sama mis eile, aga igatahes väiksem kui üleeile, niiet minu lohe power pidi olema suht peal ja see tundus vees seisteski imelik. traffikuhirmu enam polnud. sain mitmeks korraks lauale ja paar korda pisikest triipu ka vedada. seda tunnet, et nüüd sõidan, aga veel polnud. tuul jäi vaiksemaks ja lohet ei saand enam veest üleski. tulime kaldale. sedasi tulles tuli ujuda üle ühe teise saatusekaaslase lohe liinide ja pärast veel üks väiksem pusimine. kalda ääres ka üks sõitis tasakesi üle vees vedelevate liinide, aga kinni midagi ei jäänd niiet oli hästi. tõmmasin kaldal pikad püksid jalga, korjasin ülearuse kola kokku ja tulin kodo end loputama. andri läks mo lohega sõitma.

indy ütles et ega need kohalike poodide kreemid muuks kui kreemitamiseks ikka ei sobi. et ainuke kindel variant on ikkagi ise kodust kaasa võtta ja siinmüüdavatest brandidest pidi sobima vast ainult nivea. niiet jah, kes veel pole saanud öelda, et “ma ju ütlesin, et tuleb määrida”, see saab nüüd öelda, et “ma ju ütlesin et oleks pidand kodus juba valmis ostma”. kõik nõuanded on aga siiski teretulnud, sestsoovitatud lükraostu üle on mul küll väga hea meel. selg ja kõht on endiselt korras ja sesmõttes on timm.

…

andri tuli nüüd sõidust, ütles et oli saanud ühe poole ranna pikkuse ilusa sõidu teha ja oli kõigist mööda sõitnud ilgema kimaga. lõpuks aga kui lohe vette kukkus, siis sõitis keegi liinidest üle ja lõhkus veoliini ära. eks me nüüd siis vaatame kust saab uue liini või kas saab olemasolevat parandada.

eila hommikul korjasime oma kama kokku  ja kõndisime mööda randa edasi mangoraidersite juurde, kus selgus, et ristok, keda me polnud viimasel ajal enam üldse kätte saanud, on siiski päriselt olemas inimene ja koolitus läkski kohe lahti. indy/indrek, kellega olime eelmisel päeval rääkinud, on, nagu selgus, seal klubis manager ja ta siis manageeris meid ristokiga kokku lõpuks.

täitsime pabereid ja kruvisime andri üheksaselele waroole liinid külge. imetlesime risto jalaarmi kokkupõrkest teise lohetajaga ning vaatasime merele, kust paistis minule vastu täielik tohuvapohu, sest lohesid oli palju ja oli raske aru saada kuidas seal sees midagi õppida saab. vees on üsna palju kive ja meritähti, ilmselt ka mõned siilid, niiet jalgsi liikuma pidi ettevaatlikult.

lennutasime veidi lohet akna servadesse ja seniiti, proovisime pauerit ja hakkasime bodytragima. siis tegime väikse vaheaja ja peale vaheaega läksime vette tagasi, proovisime lauale saada. aga ei saand, ei teagi miks. mind häiris kindlasti vähemalt alguses ka traffic. kordamööda katsetades oli vahepeal aega ringi vaadata. selgus et nii hull see asi seal ei olegi, sest teised sõitjad ikka vaatavad ka natuke mis ümberringi toimub. kahjuks ei kehti see purjelaudurite kohta, kes said karistuseks ka vahel naabruses harjutavate algajate lohetajate vette plartsatanud lohe liinidest hoogu oma purjelaualt ilusa kaarega maha lendamiseks 🙂

progress hakkas raugema ja otsustasime lõpetada seks korraks. ei saaks öelda et me väga ülbete nägudega koju oleks lontsinud. hostelinaabrid lohutasid et esimene päev ju ikkagi. aga hea uudis oli see, et meile, eriti aga mulle, oli päike hästi peale hakanud. näole allapoole silmi, kael, käed randmest sõrmenukkideni ja veidi ka jalad. 30 faktoriga waterproof mu tagumik. pihustasime kõvasti cooling after sun nivea sprayd ja imetlesime ilusaid pandanägusid. käed ja jalad natuke kipitasid ka. aga palavikku ei tulnud, kere jäi valgeks. mina olen üle-ühe varasuve end eestis palju ägedamalt ära põletanud, niiet ei midagi hullu. otsustasin et järgmisel päeval võtan välja esimese puhkusepäeva ja vette üldse ei roni, pihustan spreid, proovin 50 faktoriga päiksekreemi ja rüüpan mahla.

täna läks andri üksinda trenni. tegelikult me arvutasime välja, et igati mõistlikum oleksi võtta privaattreeningut, sest siis on 100% ajast ühe õpilase päralt ja ei pea ülearu vees põlema. hind tuleb ka kokkuvõtteks soodsam. aga eks näis.

oleme nüüd kolmandat päeva boracay saarel ning on aeg kirja panna, et oleme siiski kohale jõudnud.

lühidalt eelnenust: ostsime piletid enne jõule, pakkisin asjad õhtul enne ärasõitu. kaasa võtsime oma kamad (polnud neid kunagi edukalt kasutanud eestis), löpakas ja mõni üksik hilp. sõitsime läbi külma eestimaa talve laevaga otse külma soomemaa talvesse. kuidas laevajaamast lennujaama saada see oli meile puust ette tehtud, tänud.. lennujaamas passisime 5 tundi, aga seal olid mõnusad lamamistoolid ja vähe rahvast. sõitsime istanbuli, kus oli rahvas juba palju kirjum. konutasime seal ka umbes sama kaua. edasi lendasime hong-kongi. see lend kestis üle 9 tunni, süüa sai kõvasti ja igaühel oli oma telekas. vaatasin ühte aasia ulmekat, mis oli täitsa hea ju. hong-kongis vaadati minu vana siniste kaantega ilma ühegi viisatemplita passi, kus pole ka seda biomeetrilist asjandust, ikka pikalt pikalt ja küsiti kust ja kui kauaks, aga lõpuks ikka lasti riiki. sõitsime metroodega kesklinna (hk saarele), kus meil oli hostelikoht. see hk elamus tahaks eraldi kirjeldamist, aga peamised märksõnad on hingamismaskid ja väga ägedad metrood, mis on nagu üks suur pikk toru, kus vaguneid ei eristatagi). hongkongist sõitsime järgmisel pealelõunal filipiinide pealinna manilasse. seal selgus, et edasilend on teisest lennujaamast (tegelikult sama lennuvälja teises küljes olev kohalike terminal), kuhu saime taksoga. manilas passisime jälle mitmeid tunde. seal kohalike lennujaamas armastati ülekõige puhtust, 5 tegelast patrullisid pidevalt pingivahedes ja vetsus lapid ja mopid köes… manilast viis juba siuke väiksem lennuk caticlanile, kust hakkas kohe peale – welcome sir, your luggage ticket sir… ja manilas välja võetud pidev peesodevool hakkaski pihta. bussi-, paadi- ja tricyclesõitude ja pidevalt pakipoistele tipimaksmise saatel jõudsimegi boracay saarel oma elupaika surfershome hostelisse.

kohale jõudsime vahetult enne päikeseloojangut ja ma praegu enam ei mäletagi mis me siis tegime, vist jalutasime saare vastaskaldale whitebeachile, ostsime kohalikku õlut ja prassisime niisama. whitebeach on nagu üks non-stop turg-õllesummer, kus liikudes kuuled põhiliselt suurt sööritamist, millega kohalikud annavad erinevates vormides teada et nad on huvitatud erinevatest teenuse ja kaupade müümisest. nad pole pealetükkivad, aga vait nad ka pole. kui naeratada või ükskõik mida öelda ja edasi minna, siis rohkem ei norita. väga mõnus (ja “väga mõnus” ütleb andri siin peaaegu iga asja peale, mis on minuarust väga mõnus).

teisel päeval nägime, et meie hosteli ees eile lainetanud meri oli mõõna tõttu taandunud mitukümmend meetrit. meie rannariba (bulobog beach) oli üleni täis lohesid ja vees sõitmas luges andri kokku 80 lohetajat. sõime hommikust ja ostsime päiksekreemi faktoriga 30, mäkerdasime sisse ja otsustasime et vette ei lähe ja harjutama niisama seal hägimist, et kohe ära ei põleks. ei põlenud absoluutselt ära, mis oli teadagi mõnus. käisime uurisime kes meid koolitada tahaks ja leppisime kokku et järgmisel hommikul hakkame pihta. käisime varusime omale siilikindlad sussid, lücra särgid kere ja käte päikesekaitseks… umm, eks me siis ikka läksime jälle whitebeachi äärde prassima. ranna ääreosast leidsime ühe pisikese baari, kus mängis üks live kitarribänd, üks mees istus vineerist kastil ja koputas sinna vastu trummi. andri nimetas seda kohalikuks kuku klubiks. kahjuks lõpetas bänd varsti ja läksime meie ka ära kodo.

leia üks sarnasus: