ull blog

sain lohe-martti käest reedel natuke nodi ja tuli välja, et laubal on laulasmaal talgupäev enne sõitmist. panin ekstra äratuse ja olime kell üksteist andriga platsis. korjati prahti sõidutee äärest ja uue randa viiva tee äärest ja rannast ja riisuti ja tehti igasugust koristamist. lisaks koristamisele vedasime atv järelkäru peal pirakaid palke läbi soisema ala randa pääsemiseks tehtava laud-tee tarvis. kohe selle teekese kõrval on üks krunt, mille uus omanik lubas sealt ka mõned kased maha võtta selle tarbeks.

ega kasepuit pole ka kuivast peast väga kerge ja nüüd kevadel on see kuidagi eriliselt rammus. paar puud võtsime maha ühe sääseloigu kaldalt seal metsas. tüved langesid üle loigu ja tekkis küsimus kuidas see osa, mis loigu peal laiutas, kätte saada. mina olen alati uskunud eesti meeste rumalusse ja tugevusse (see on mingi ütlemine mu isal, et teatud tööde jaoks on lolli ja tugevat meest vaja). proovi mõtes üritasime tosinakesi kuumeetrised jämedad jupid sealt toore jõuga välja tõmmata. ega see kerge polnud, aga kambakesi sedasi üks-kaks-kolm korraga sealt paarikümne sentimeetri kaupa me neid sealt sikutasime. kuiva maa peal sai juba lühemaks saagida ja kärusse kanda. pätsasin Katrin Meriranna pildigaleriist mõned pildid ka sellest:

nojah, teises kohas tuli need palgid jälle maha sikutada ja osa rahvast ajas kalipsod selga ning kinnitas need paarikaupa kobadega kokku. eks millalgi lüüakse see laudadega üle ja siis saabki uut teed mööda kuiva jalaga randa.

peale talguid tegime reksetis väikse prae ja siis läksime sõitma. suurusehullustuses ajasime kohe mõlemad sefiirid punni, aga tuul muudkui tõusis, niiet kui sõitma läksin siis käis sefiir pehmelt öeldes üle natuke. aga sõita sai ja mingit probleemi polnud. üle käiva lohega kulub lihtsalt rohkem energiat sõidule ja ega mingeid muid rumalusi enam teha väga ei saagi. mõned päris kobedad hüpped ikka sain kah.

peale tunnikest sõitu juhtus huvitav asi. tegin veel ühe ilgema hüppe ja maandusin ilusti ära, vaatan veel et andril catalyst vees ja mis ta seal mõtleb õige. aga varsti sain aru – tuul kaduski sedasi järsku lihtsalt ära. ma ei saand enam laualegi. istusin laud jalas vees ja luubitasin sefiiriga kalda poole, aga enne lõppu lohe lihtsalt kukkus vette viis meetrit kaldast ja teha polnud midagi. siuke konkreetne värk.

logi

lohepilte teeme üsna harva. ja asi pole väheses edevuses! pigem on päikest vähe, kaamera ununeb maha, sõidame ülerahvastatud parklast kaugemal ja ega keegi väga ei viitsi ka teisi pildistada, olgem ausad. seekord oli fotokas kaasas, aku kestis mõnedkümned klõpsud. sõitsime maxiga kordamööda ja auto oli jüri põllu tee ääres üldse mingi suvalise koha peal ehk teistest eemal. miniseeria nimi võiks olla load’n’pop.

logi

see jutt on elust. ma olen vahel mõelnud, et milline see elu siis olema peaks, et pärast poleks piinavalt valus… 9-5 töölkäimine  mulle üldse ei sobinud. ärgata oli raske ja mis mõte on kogu elu end sedasi piinata eks? vaba graafikuga, olgem ausad, kipub ajakasutus pigem sinna laisklemise kasuks pöörama. samas tekib siis mõte, et kui selline chillout tüüpi elu on mõnus ja on aega asju tähele panna, kas see siis saab olla väga vale? samas midagi peaks ju tegema ka, midagi, millel oleks mingi point isegi. mitte nühkima vana sissekäidud rada vaid tegema midagi uut millest on rõõmu ja kasu. aga hakkad midagi sellist tegema, siis on kuu aega möödas ja avastad, et  see on läinud nagu unenägu. tead, et oli ilus, aga ega väga midagi ei mäleta sellest…

tegelikult ma mäletan küll, kui nüüd seda siin üles kirjutama ja meenutama hakkan. eks peamiselt selle pärast ma seda siin kirjutangi.

tuult on olnud vähe ja lohetamist ka. mitte vähe, aga vähem. aga see-eest oleme sel talvel palju andri ja maxiga kolmekesi käinud ja pärast sõitu siin taaras sauna ka teinud ja see on päris mõnus rutiin. täna oligi esimene kord, kui käisin lohetamas üksi, sest teised olid linnast ära.

täna viidi ka koer nädalaks komandeeringusse. ma küll ei ole täielikult nõus sellega, et koeri peaks pügama keset talve, aga selline see koera elu kord juba on. mis see kaelarihma otsas jalutamine tema jaoks teistmoodi on eks – suva, eks pügage siis juba paljaks kah, mõtleb, kui hull see ikka olla saab? meie koer mulle väga meeldib, selline seltsimehelik sõbrake. siin on temaga justkui uus rütm tekkinud. kui hommikul varem (9 ajal) ärgata, siis tüüp tõstab elutoa diivanilt pea ainult ja vaatab üleõla, et kes see seal kooserdab. ennelõunal teen temaga väikse taara-lehola-hiiu tiiru. haugutame seal aia- ja ketikoeri. ühel on seal ilge pirakas koer kõrge aia taga ja see koer hüppab hoo pealt käppadega vastu kivist aianurka ja saab sedasi hooga oma pea üle aiaserva, et öelda “auh” ja kontrollida tänaval toimuvat kui mõni rihmakoer mööda läheb. talvel on see suur koer vahel ka kuuri katusel, sest mööda lumist puuriita on võimalik sinna kergesti pääseda. sedasi igal hommikul sealt mööda tulles tahaks tollele juba käega viibata ja hõigata “terekest!”, aga siis ilmselt kutsuks keegi varsti hullumaja auto järele, niiet ma lihtsalt siis muigan seal endamisi. õhtuti kui külarahvas magab ja koeri haugutada poleks viisakas, siis käime üle vabaka väikse parkmetsa vahel luusimas. jah ja oma õhtust õllesnäkki olen kah stännuga hakanud rohkem jagama. niiet mõniõhtu kui telekast seepide vaatamist pole ja snäkki ei pakuta, on koer kerges hämmingus.

migrude ehk elektroonikaga on olnud hästi palju tegemist viimasel ajal. ja sinna kogu mu vaba aeg põhimõtteliselt kulub kah. taarasse kolides said kokku pandud mõned rf temperatuuri- ja niiskusesensorid ning käima pandud hästi lihtne süsteem sensoritest andmete kogumiseks ja graafikute joonistamiseks serverisse. lihtne tegemise, aga mitte kasutamise mõttes. maxil on omas majas umbes samad probleemid ja nüüd ühendasime jõud, et välja töötada midagi lihtsalt kasutatavat ja spetsiaalsemat. patareiklemmid ja karp ja lihtsaltkasutatav veebisüsteem ka. tuleb välja, et põhimõtteliselt ei ole praegusel ajal mingi mikrokontrolleril põhineva elektroonikajubina ehitamine ja väiketootmine üldse keeruline. aga ühtlasi tuleb välja, et aega kulub sinna ikkagi päris palju. mõtled küll, et oh näe see sensor meil juba selle mikroga töötab ja vaja ainult disainida plaat, kus need koos on ja äkki patareiklemmid ka ühtlasi ja mingi karp kuhu see kõik sisse mahub. ja siis soft, et oleks mõnus. aga tegelikult kulutad päeva ainuüksi karbi otsimiseks… kui hästi läheb. niiet lihtne, aga aega kulub. igatahes oleme üsna elevil sellest kõigest ja päris mitme prototüübi jaoks oleme hiinast trükkplaadid kätte saanud. esimesed skeemid/plaadid olid sisuliselt mõne olemasoleva vabavara riistvara pisimudatused, aga nüüd on üks päris oma arendus ka ja ehkki esimesel prototüübil olid cad-tarkvara mitteoskamise tõttu mõned vead, siis väikeste pisiparanduste abil plaat täitsa töötab. algajate asjaarmastajate kohta minuarust kobe tulemus. eriti uhke olen selle üle, kui kiiresti ja metoodiliselt probleemid üles leidsime (follow the power). loodetavasti saame umbes viiest erinevast tootest/arendusvahendist koosneva tootepere lähikuudel enamvähem lukku ja saab väikse partii valmis toota. maxil on minuarust juba porche välja vaadatud juhuks, kui selle kõigega peaks ootamatult suur rikkus kaasa tulema, höhö.

täna käisin andri ja maxiga laulasmaal kaasas lihtsalt pildistamas, kuna mul varustus natuke laiali. canon 350d ja soodne sigma 18-125 pole küll teab-mis peen tehnika, aga midagi ikka sai.

sügisesed tujud on kohal. see on selline tiba laisem ja chillim rütm. kevadel kõik tärkab ja sisse tuleb tunne, et midagi on vaja teha. suvel on vaja igal pool käia ja olla. aga sügisel lähevad lapsed kooli ja tööinimesed puhkustelt tagasi ja süvenevad taas töhe. eks ma siis ka nokitsen natuke rahulikumalt…

pole kindel, kas see oli septembri alguses või augustis veel, kui käisime mrtga (marttisid on tutvusringkonnas nüüd mitu) rummus sukeldumas. seal kalda ääres leidub igasugu kraami, millega mängida. kõlab ilmselt veidralt, aga mulle täitsa meeldib vahel vee all kivikesi ülevalt kukkuda lasta ja põhjast õhurõngaid tekitada ja vaadata kuidas need end ülespoole kerivad. rummus leidub alati igasugu naljakat kola kah, mis täidavad sedalaadi meelelahutuslikku eesmärki. mitte et seal suurem laamendamine kogu aeg käiks, kui omapead lähme, aga ega palju puudu pole. ahhh, ja ikka on äge keset ahvenaparve hõljuda rahulikult ja vaadata kuidas tüübid oma asju ajavad.

meres on vesi veel soe (vähemalt viimati oli), niiet saab veel paljajalu ja paljakäsi sõitmas käia. ükspäev, kui oli kerge palaviku tunne, panin kuiva selga, aga kontakt lauga on hoopis teine ja see võtab ilmselt natuke aega, et harjuda. mingeid erilisi trikke ma õppima pole hakanud. ikka konksus, sest alati kui mõtlen et prooviks konksust lahti haakida, olen natuke ülepurjestatud ja rebib alla ära. nüüd, sügisel, on sõitjaid meie randades (laulasmaa, lohusalu) oluliselt vähem kui suvel ja vahel oleme andriga lausa kahekesi. andri harjutab kõvasti esirulle ja siis ma tahan ka kiusu pärast midagi ise juurde õppida. aga mitte esirulli. teen tagarulli ja maandumisel keeran veel pool pööret juurde ning jään varvuli. lahe liigutus. põhiline vahe on, et peab jääma väike varu keeramise jaoks ja peab jääma piisavalt hoogu, et varvuli edasi sõita. pimesõitu olen kah proovind, aga see mul eriti ei tule. keeran ära, sõidan paar meetrit ja siis saab kas hoog otsa või üritan õigeks keerata ja enamasti vajun ninali.

ma vist pole ühestki lohetajate kogunemisest – hooaja avamisest või sulgemisest või niisama surfilaagrist osa võtnud, kui välja arvata meie enda “klubi” surfilaagrid. mingi eelarvamus on, et ju seal käib peamiselt ilge joomine ja ma vist väga ei viitsi. aga seekord organiseerisid laulasmaa tüübid (martti ja matu) muinastulede öö raames mingi sellise chillimise ja hängimisürituse. lubati trikitamishuvilistele näpunäiteid jagada alustamiseks ja pärast niisama grillida ja tuld teha öösel.

kõik värk algas juba kell 12 peale. me käisime andriga sealt päeval läbi ka, hängimine käis täie hooga. kagutuul puhus kergelt üle maa, niiet vesi oli suht sile, aga ega vees väga palju eksimisruumi polnud, sest triivimine oleks viinud otse ruootsi kuningriiki ilma vahepeatusteta. andri arvas, et tema ei taha sõita sellise tuulega, kuna tal ikka juhtub neid horribl kait äksidente ja mul ka eelmise päeva triivimine veel hästi meeles. läksime siis vahpeal ära pärnusse.

valgerannaga on mul see tore kogemus seni, et olen seal umbes 3 korda käinud, aga sõita pole saanud. aga vot seekord sain! sõitsin lainelauaga ja pärast tavalisega, tuul oli suurele lohele väga paras. vesi oli küll üsna tihedalt võrke täis, aga saime sõita ja mitte vähe. lainelauaga väga hästi ülestuult igatahes ei saa väiksema tuulega. kas on uimed liiga lühikesed või serv liiga kumer, ega ta pole selle jaoks ju mõeldud kah. aga iseenesest sõitmine tuleb ju välja ja varsti hakkan sellega harjutama pööramist.

tavalise lauga hüppasime niisama ja keerasime tagarulle. väga nauditav kõik. korra panin kalda all mingi plekikobaka otsa rähni ka. õnneks peale muhu küünarnukil mulle sellest mingeid (füüsilisi) mälestusi ei jäänud.

tagasiteel kurtis andri küll, et kael on jälle valutama hakanud, aga sõitsime ikka tagasi laulasmaale, et vaadata oma silmaga järele, mismoodi see laulasmaarahvas siis ikkagi pidutseda mõistab. umbes kümne ajal jõudsime kohale ja rahvas oli veel täiesti viisakas vormis. lõke ja grill huugasid, lisaks siuksed varre otsas jämeda tahiga tulekesed siin-seal. mehed arutasid eesti lohenduse valupunkte – võistlused, võistljed, järelkasv jne. naised ja lapsed ajasid rohkem omavahel juttu ja istusid lõkke paistel, sussitasid seal neid vahukomme ja asju. üllatavalt harmooniline ja chill kõik.

väga ilus õhtu oli igatahes. veel mõnusalt soe ja kuiv. selle suve viimane suvepäev arvatavasti.

logi

läksime hommikul maxiga korra laulasmaale kaema, et kas saab sõita või mis. ei saand midagi, tuult oli 1-2m/s. vaatasime veel pakri poolsaarele ka korra, seal nagu oli veidi parem, aga sõiduks ikka vähe. lisaks olid selle koha peal, kus vaatamas käisime, pirakad kivid. sõitsime kurvalt linna tagasi. tähistasin seda tüngasaamist korraliku lõunauinakuga.

aga ei saand magada, max muudkui helistas et tema on uuesti mingeid asju ajamas lohusalus ja seal puu ladvad puha sahisevad jne. kitezone jutukas ka keegi rääkis varsti et miskit nüüd ikka puhub seal laulasmaal. läksime annika ja stännuga seda asja siis kontrollima. lohesid oli päris palju, kõik ilusasti hajutatud lausiku ja spa vahelisele rannaribale. osad sõitsid, osad kõndisid. ajasin zephyrile elu sisse ja läksin kah sõitma just siis, kui sadama hakkas. alul lasin suure hurraaga tublisti allatuult, sest tundus, et puhub korralikult. aga puhus üsna nibin-nabin niiet pidin vaeva nägema, et ka mitte spa juurde purjetada või pidanuks jalutuskäiku ette võtma. kaldast eemal puhus natuke paremini, kohati päris hästi, niiet sain sõiduga ilusasti järje peale. sõitjaid-lohesid jäi aina vähemaks, aga tuul justkui aina tugevnes. pagitas ka parasjagu, aga minu lohedega see eriti sõitmist ei sega. kohati tõmbas ikka sedasi, et kantisin peaaegu selg/õlg vastu vett. sain ilusasti randa tagasi ja enamgi veel. max oli ka kohale saabunud ja sebis seal lohega. mulle juba aitas kah ja andsin oma lohe talle sõita.

logi

veel enne viimast allatuult sõitu oli üks väga ilus sõidupäev ka. huvitaval kombel polnud tol päeval peaaegu üldse sõitjaid ja suvitajaid. zephyriga sain aga väga ilusasti sõita. tol päeval ununes logimise kell maha kahjuks ja fotokat polnud ka taskus. aga eriline oli see päev seetõttu, et vesi oli täis mingit huvitavat kollakasrohelist (ikka pigem helerohelist) vetikamoodi asja. niisugused pisikesed lehekesed millel väike juur või saba taga. vees oli näha selliseid rohekaid triipe ja natuke kaugemal, vrakist natuke edasi, paistis suurem kogus neid. sõitsin kohale ja vaatepilt oli tegelikult päris võimas. vastu päikest paistis umbes võrkpalliplatsi suurune ühtlaselt ja tihedalt kaetud “kuldvesi”. hästi kahju et ei saanud pilti teha ja polnud kellelegi näidata seda. sõitsin sealt siis läbi niiet kulda lendas. müttasin seal ligi pool tundi, sõitsin seal varvuli ja kannuli ja rullisin ja hüppasin ja maandusin. sõitsin läbi ja vedasin näpuga triipu järgi. kui see plats vrakini jõudma hakkas, siis tulin sealt ära kah. pärast kui tuul kukkus tiba, siis tulin kaldale. eriti hea üllatus tuli päevavalgele siis, kui kalipsot ära võtsin. kalipso sääred ja jalad olid paksult seda vetikat täis. kuidas see sealt alt säärt mööda üles ronis, on müstika. igatahes lahe!

viimane lohetamine lohusalus oli üsna imelik. tuult nagu natuke oli ja osa rahvast suurte lohede või suurte laudadega isegi sõitis. mõni ei pidanud isegi ülestuult tagasi jalutama kohati, aga mina ei püsind kuidagi ja kandusin ikka korralikult allatuult. sõitsin siis seal kivide vahel ja sadama juures ja sealt alla ühte pisikesse liivaranda. see rannake on varemgi silma jäänud ja olen ikka mõelnud, et kas seal kah sõita saaks. aga see rand on üsna pisike ja ääristatud kividega.

logi

tulime ära natuke enne kui ilm selliseks läks. muidugi nii morn ja dramaatiline see vaade päriselt polnud. öeldakse ju ka, et üks foto valetab rohkem kui sada sõna.

logi ja jutt