ull blog

laubal üritasin jüris natuke sõita, aga lumi oli jääs ja krobeline, niiet sõidust ei tulnud välja midagi. õhtupoole läksime veel kodilasse. seal oli lumi vähemalt sile ja sain oma pool tundi triipe kihutada. aga pühabal pakkus lohe-martti välja, et minna tutermaakandi põllukesi uurima.

lumi oli sealgi sile, tuul tugev. sõitsin 7 ruuduse lohega. sõitsime keila jõeni välja üle põllulapikeste, mida eraldasid hõreda võsa ja mõne üksiku puuga ääristatud kraavikesed. kraavid olid praegu kõik lund täis, niiet neist võis lagedama koha peal lihtsalt üle sõita, polnud vaja isegi hüpata. martti nägi kusagil kitsesid ja ajas neid natuke taga. aga mida keilapoole, seda imelikum oli tuul, niiet läksime tagasi kõige kõrgema ja suurema põllu peale. martti kasutas seal mingit pisikest kivihunnikut hüpekana ja toksis seda. minule tundus hüppamiseks lumi ikkagi liiga kõva. jalad hakkasid vaikselt surisema. aga vaade loodusele oli väga kaunis. vahepeal lihtsalt istusin ja vahtisin. tegin mõne pildi kah.

logi

iga päev on ikka veel natuke sõita saanud. küll suure-, keskmise- ja ka väikse lohega. lumi on olnud pehme, eriti kui päike paistab. kukkumised pole seetõttu nii valusad ja palju julgem on igasugu lollusi teha.

ükspäev proovisin väikestele hüpetele lohesõlme lisaks liita. mõnusalt rebib allatuult kaasa. häid kõhuli maandumisi tuli sealt. proovisin ka pisikeste hüpekate pealt kanti vahetada.

eile sain catalystiga hüpeka pealt päris kõrge hüppe. nii kõrget ei oodanudki ja kuidagi lasin vist poomi järgi keset hüpet. alla sadasin üsna pehmelt, aga lohe kukkus kah kohe peaaegu pähe. õhtul veel tegime maxiga zephyridega rahuliku sussutamise sessiooni. aga täna käis sõit väikese lohega kordamööda. päike paistis, lumi pehme ja võis julgelt kihutada. mõnus.

täna oli tegelikult ilm sama mis eile, sõita sai nii zephyri kui catalystiga. ilma konksuta sõitsin täna varvuli natuke. korra lasin lohe seniiti ja lasin end maast lahti tõsta. peab lõuatõmbamise kangi kuskile paigaldama, et saaks veidi rammu juurde kätesse.

proovisin veidi agressiivsema tagasipöörde ja vastassuunas kiire kantimisega backrolli. see on igatahes midagi muud, kui lasta lohel end seniidis tõsta ja siis seal all keerutada. õhku saab lühemaks ajaks, aga see moment on piisavalt tugev, et saab oma täispöörde ilusti äre teha. korra lasin lohe suht madalalt ja oli täitsa harjumatu et vahepeal nägin horisondi asemel selget taevast, õnneks järgnes sellele ka maa nägemine mitte selili maandumine.

toksisin ühte pisikest kikkerit seal kah veidi. kui kõik hästi ajastada, siis saab mingist pisikesest kikkerist ikka päris selge võidu hüppele ja õhuspüsimisele. väga kift.

logi

lumi on põllul jälle ära külmunud. vasakul pool teed juba enne külmumist suht kinni sõidetud ja risti-rästi krobeliseks ka. täna oli seal sõita nii väsitav, et võtsin lohe alla ja mõtlesin juba koju tagasi minna. aga ilm oli nii ilus, et jäin korraks passima ja vaatama kuidas marttil vasakul pool teed läheb. tundus, et temal läks seal palju paremini ning peale väikest puhkust tassisin oma lohe üle tee ja läksin sinna proovima.

nii erinevaid olusid tee eri pooltel ei mäletagi. ühel pool krobeline ja tuul ebaühtlane. teiselpool lumi sile ja tuul ühtlane.

katsetasin jälle natuke neid nn kiiluvee-stiili ehk wakestyle elemente. ikka seda poppi ja värki. ühtlase tuule ja sileda lume peal tundub kõik natuke arusaadavam küll, selles mõttes oli täna väga hea. konksuvabalt ma eriti midagi ei tee, triibutan niisama ja mõtisklen endamisi et kas on juba kätes piisavalt seda rammu või pole.

vahetasime korra marttiga lohesid, tema proovis minu catalyst 12 ja mina tema c4 12. see c4 reageerib kindlasti palju kiiremini. aga sellist robustset jõudu tundus justkui natuke vähem, aga! aga samas kui hoog sisse saada ja siis midagi teha, siis nagu hoidis paremini. igatahes tundus põnev.

pilt vasakult (halvemalt) teepoolelt:

logi

eile toimus jüris rookie ride lohevõistlus, aga et erutust peatada, ütlen kohe, et mina sellest otseselt osa ei võtnud. võistlus oli cross race stiilis, ehk tuli kihutada ümber punktide ja vahepeal kas üle millegi hüpata või teha trikki või võtta sponsori joogipurgike või see tagasi anda. sõideti neli ringi ja starti läksid kõik korraga. iga ettenähtud asja tegematajätmise eest sai karistussekundeid.

meie tiimi esindaja läks starti minu zephyriga, aga see niideti juba enne stardijoone ületamist suures minekutuhinas maha nii õnnetult, et üks liin läks katki. selle lohe, mis meie oma ründas, saime pusast ikkagi kätte ja ta sai oma sõidu ära sõidetud. ega me teda milleski süüdistada ka ei saa, sest kõik olid ju ikkagi algajad ja seal tihedas puntras polnud minna kuskile. stardijoon oli tegelikult ilgelt lai, aga millegipärast tahtsid kõik esimesele punktile lähimas servas olla ja ülejäänud joon oli puha lage. selline väike õppetund.

võistlus sai läbi ja see rahvas kadus põllult jalust ära, tuul tõusis tiba ja ajasin 12 ruuduse pöördesse. isegi päike tuli välja. lund oli üks päev enne juurde sadanud, nüüd oli nii sula, et lumi ei jäänud laua külge kinnigi. tartu mnt ääres, kus vähem sõidetud, oli lumi nii pehme, et kukkumine polnud seal mingi probleem. kaifisin neid olusid ikka täiega. ja ma polnud ainus.

siis kui väikse vaheaja tegime maxiga, vaatasime kuidas martti oli kah sõitma tulnud ja tegi kuuri nurga taga kikkerilt kõrgeid hüppeid. mõtlesin et teen telefoniga paar klõpsu, aga siis mõtlesin et teen parem paar videoklippi… ja see asi lõppes nii, et salvestasime maxiga seda sõud seal iga nurga all nagu mingid fotokursuse kursandid. max muidugi kasutas oma canoni peegelkaamerat sarivõttega. mul siiamaani kõrvus kajab see kiire tempoga klõps-klõps-klõps-klõps…

näh, tegin väikse video isegi. moraal on, et 9 korda kuku ja 1 kord maandu.

vaatasin ühte kifti lohevideot mitu korda ja muidugi lõpuks oli tunne, et nüüd lähen põllule ja hakkan järgi tegema 🙂 tegelikult muidugi mitte nii naiivselt, aga tuhin tuleb peale küll. karm reaalsus on aga see, et põllul on lumi kõva ja seal kukkuda pole üldse nii mugav kui võiks. õnneks ainult paar korda käisingi käbla ja väga haiget ei saanud. leidsin mõned lumenukid mida sai kikkerina kasutada ja üritasin nendelt hüpata. kikker annab ikka hüppele tõesti palju juurde. sellised juhuslikud hüpekad on küll väga naturaalsed, aga ühtlasi ka tiba ettearvamatud. üks oli tiba liiga järsk ja ma midagi seal tegin valesti niiet laud jäi kuidagi jalamile kinni aga lohe vedas edasi, panin käpa maha ja kere tõsteti üles, umbes nagu selles videos. sealt edasi sarnasus videoga ka kaob, sest kukkusin ja lohisesin üle selle paganama lumehunniku. nagu öeldud, väga haiget ei saanud. kuid korraks tuli tunne, et see talv hakkab ennast vaikselt ammendama. uut lund ei tule, vana on krdi kõva, midagi uut harjutada ei julge hästi. käed ka valutavad endiselt, pole ühtegi tuulevaikset päeva ka et rahus puhata saaks.

ps! alljärgneva pildi peategelane on see väike heledakarvaline koerake tolle uperkuudis lohemehe lähedal.

logi

käisin täna raplas rehvikeskuses, et sealsed meistrimehed saaks õli vahetada ja muud nipet-näpet seal muntsida. ise läksin senikauaks sinna kõrvale lohega tsõõritama. arvestades seda, et plats pole väga suur ja igast küljest kas maantee, kraavi või kõrgepingeliinidega piiratud, tuli sõit välja päris hästi. libisemist millegipärast viimasel ajal üldse kusagil enam ei ole. ei teagi kas laud on juba nii krobeliseks sõidetud või on lumi halb? aga tuul oli seal platsil siuke hm, et vahepeal pidin sefiiriga pumpama ja vahepeal täiega kinni hoidma et ära ei veaks.

pärast kui sõidu lõpetasin ja auto kätte sain, läksin kodilasse vanematele külla. isa rääkis et oli raplas käinud ja näinud bussist kuidas keegi seal ristmikul sõidab lohega. ma siis tutvustasin talle seda sealset sõitjat.

ümbruskonnast mõned pildid kah.

logi

eila käisime laagri ja harku vahel kusagil ühe põlla peal. mul vend tahtis kah seda loheasja natuke lähemalt näha ja juba ammu oli lubatud harjutuslohet talle lennutada anda. tal üks naabrimees, kes suve lõpuks koolitust saand ja napilt lauale jõudnud, oligi selle põllulapi leidnud ja tahtis seal kah suuskadega lohetamist proovida.

aga see oli tal ikka väga julge valik. seal oli mets äärtes üsna lähedal, lisaks talu ja kõrgendik. peaaegu kõik asjad mis tuult huvitavamaks võiksid teha, olid olemas, samuti ka tulemused. miku naabrimees sai seal läbi häda piki põldu allatuult ära sõidetud ja tuli pärast jalgsi tagasi. max oli kah üsna hädas selle turbulentsiga ja ega mul omalgi kerge olnud. vähemalt uus huvitav kogemus. no ja maxil oli kaasas päris fotokas, millega tegi natuke pilte. see ka ju positiivne.

seal põllu me kaua ei viitsinudki jamada ja otsustasime minna edasi (tagasi) teise äärmusesse – salmistusse. sel hetkel kui kohale jõudsime, tundus küll tuul üsna nõrk olevat, aga ajasime ikkagi lohed täis ja läksime sõitma. ühel tegelasel läks mu catalyst kuidagi trapetsi küljest lahti ja turvanööri ka polnud, niiet lohe põhimõtteliselt lendas üle mingi kuuri rahulikult, aga jäi terveks.

edasi oli tuul jällegi korralik ühtlane ja tugev, zephyri jaoks minuarust isegi natuke liiga tugev, sest sõita sai kenasti ja üle ei käinud, aga väga mingeid hüppeid ja asju teha hästi ei julgenud sellega. lahe trikk oli lohede vahetamine otse konksu otsast.

enamuse ajast ma ikkagi hüpitasin seal ennast lohe all ja proovisin igasugu asju. kui seni on olnud peale rohket sõitu ikka jalad valusad, siis nüüd on käed nagu makaronid. mõnus.

kitezone jutukas keegi mainis salmistut alternatiivina lõputule põllu nühkimisele. juba hommikul oli ilm väga ilus ja aega terve päev, siis läksimegi hoopis sinna.

sõitsime mitte suvisesse surfispotti vaid salmistu sadama ja supelranna juurde ning parkisime seal kenasti ära. mõned lohetajad seal juba sõitsid, kuid tulid maha ning kurtsid et 12 ruutu on ikka vähe. noh meil maxiga mõlemal 17 ruutu hõlma all, astusime optimistlikult jääle. tegelikult mina ei astunud vaid sõitsin kaldast alla laua peal ja juba siis sai selgeks, et eile öösel maha tulnud lumi kakub laua alla kinni natuke.

aga tuul… oeh, ma ei tea kust alustada. meretuul, kas teate, see puhus talviste maarottide jaoks ikka täiesti ühtlaselt. oskan seda kirjeldada ainult ülivõrdes. ainus hea asi, selle kohutavalt ilusa ilma ja tuule juures oli veidi kinnikakkuvad lumelaigud, mis muutsid olukorra realistlikumaks. muidu oleks olnud küll liiga hea et tõsi olla. maxile oli kodus laud küünla ja fööniga määretatud, ma nühkisin kuivalt majapidamisküünalt alla kokku vist kahel korras. natukeseks ajaks see aitas, aga kulus ikka üsna kiirelt maha kahjuks.

hästi tore oli näha rahvast mööda jääd salmistust pedassaarele matkamas nii kahe-kolmekesi kui suuremate gruppidena. jalgsi, suusastis, kelgutsi ja atvtsi. jääkimata lohetsi sõitmisest. suures rõõmujoovastuses ma ikka tervitasin neid mööda kihutades ja inimesed naeratasid vastu.

tuul natuke tõusis, niiet sõita sai juba ka 12 ruudusega. max jätkas zephyriga. tegime väikse tripi allatuult ja pärast krossasime üles tagasi kilomeetrikese või sedasi. max sai kenasti hakkama sellega. hüppamist harjutas ka enne, sai jalad ikka korralikult maast lahti. täitsa tubli.

ma läksin lõpuks ikka päris julgeks seal ja sõitsin lohega kaldast üles sinna parkla kõrvale väikse platsikese peale. sealt siis jälle alla ka. selgus, et alla sõites sai kallast kasutada natuke õhus hõljumiseks ning üles sõites töötas sama kallas kikkerina, sai mõnusalt üles kibuvitsapõõsasse karata. aga teate küll, kibuvitsa põõsas on mu kindlus, mu kodu, kallis vennas!

logi

seda pole ammu juhtund, et ühel päeval kaks korda sõita oleks saanud. noh täna igatahes sai. algul zephyriga, siis väike vaheaeg tuulevaikuse ja väsimuse tõttu. umbes tunniajast peale pausi tuli tuul tagasi ja tegin veel catalystiga mõned triibud. päris mõnus ja päris väsind nüüd.

tegin natuke tarbekunsti kah, pildil seekord siis tuulemõõtjast ja lumest taies.

logi