basseinitunnid
esimene basseinitund oli umbes nagu mu introl. tegelikult jõudsime isegi vähem, aga ikkagi oli lahe. regu voolik on kuidagi lühike. vasakule hästi vaadata ei saa. bassein on madal, kõrvade tasakaalustamise pointi nagu polegi.
teine basseinitund on paldiskis. seal on sügavam osa ka – 3,8m vist. ja minul on nohu. krt. hoolimata nohust ja kergest uimasusest lähen ikkagi kohale, ei taha seda asja pooleli jätta ega edasi lükata. palavikku ju ka pole.
miidurannas, kust varustuse peale korjame selgub, et meie kursuselt ühel tibil on enamvähem samasugune nohu. instruktor arvab, et noh mis seal ikka. kui ei tasakaalustu, siis päris sügavale ei saa ja tuleb madalamas harjutused ära teha.
paldiski elanikkond ja ka basseini runnijad on venelased. heas mõttes, ainuke viga, et me ei oska eriti ise enam vene keelt ja tekib väike suhtelmisprobleem. lõpuks juhatatakse meid basseini, tassime oma kola bassini juurde. see on inimtühi. saame ka eraldi riietumisruumi, sest teine on ülerahvastatud. välisjalatsid oleks pidanud alla jätma. noh esimene kord ja eestlased, kohalikud on leplikud.
vette astumine. tuleb välja aga ajab muigama. vesti unustasin õhku päris täis laskmata. madalamas osas tegime voolava õhu hingamist ja maski ära võtmist – tuleb hingamisteid kontrollida, et nina kaudu ei ahmiks. välja hingatav õhk pressib mullitades ninna, üsna naljakas tunne. ajab köhima. saame kõik kenasti hakkama ja instruktori käest kiita. räägib, et kõige raskem harjutus on nüüd tehtud.
lähme sügavale. raisk, ei tasakaalustu. silmevahele lööb valu sisse, ju puhusin liiga kõvasti. raputan käelaba ja sõuan ülespoole tagasi. üritan mingil levelil püsida. hingan ja üritan rahulik olla. natukehaaval valu kaob, laskun natuke veel. jälle sama jama. teen jälle väikse peatuse. lõpuks sain siiski põhja ja mõne aja jooksul muutus olemine päris talutavaks.
kiikumine tuli kiiremini välja kui introt tehes. näidatakse et noh uju nüüd ringi kuni teised ka saavad korda. hakkan ujuma ning kuidagi satun aina rohkem pinnale. mida kuradit, lasen õhku välja. vajun põhja tagasi – ma pole neutraalse ujuvusega toimetamisest veel aru saanud. ilmselt oli lihtsalt suund üles ja ujuvus oli tegelikult korras. tatipeade värk.
kogunesime ühte nurka. harjutus oli õhu laenamine. kraan keerati kinni, paar korda sai veel rahulikult hingata. siis enam ei tulnud. pats-pats buddy õlale, anna õhku, selline käemärk. võtad aga lisaregu ja hingad. siis keeratakse kraan lahti tagasi, oma regu peale tagasi. lahe.
nüüd võtame vee all vesti seljast ära ja paneme tagasi. mulle kõlab see umbes nii, nagu võtaks vabalangemise ajal varju seljast ära ja paneks tagasi. aga keegi probleemi ei tekita ja instruktor räägib ka nagu oleks igapäevane asi, ju siis ongi. ära sain kergesti. tõstsin enda ette. aga kipun külili vajuma, sest balloon, mis annab ka teatud osa raskusest, on ju nüüd küljest ära. tagasi pannes ei leia kohta kust vasak käsi läbi pista, bcd, konsool, kõhurihm jms jama seal kõik segamini. lõpuks saan selga. ei leia parempoolset küljerihma otsa üles. selgus, et mul oli varuotsik sealt läbi pandud. njah, tunne oma varustust.
pinnale tõusmiseks ei pea õhku vesti juurde laskma vaid vastupidi, aga see mulle tol korral veel kohale ei jõudnud.
