intro
pühapäeval sõitsime paarist kohast läbi, laenasime veel ühe maski ja veel migneid vidinaid ning suundusime basseini. ajasin selga ühe kaheosalise kalipso pealmise osa. vest ballooni külge, vest õhku täis ja vette. see ujub. ise kah vette ja ronisin vesti sisse. mask ette, regu suhu. pea vee alla. proovisin hingata. esialgu kippusin hinge kinni hoidma. suu kaudu hingamine ei ole tegelikult raske, aga see on kontrollimatu, kuna nina kaudu õhku lihtsalt ei tule, sa hingad ja õhu saad regust.
siis tuli panna külge raskusvöö, et vee alla saada. seisin vee all põlvedel. hingasin. muigama ajas. tegime mõned harjutused ka. näiteks regu puhastamine. võtad vee all regu suust ära, ise ajad selle aja kogu aeg suust väikseid mullikesi välja, hinge kinni hoida ju ei tohi! ja siis pistad otsa õiget pidi suhu tagasi, puhud veest tühjaks, kui on midagi puhuda. kui ei ole, siis lased nupust õhku sisse, keelt hoiad vastu suulage, et vesi kurku ei pritsiks. igasugu lahedaid harjutusi sai proovida. maski vett täis laskmist ja veest tühjaks puhumist. teiselt varuregu võtmist. kahekesi kordamööda ühe reguga hingamist. nagu filmis.
ujuvus on üks ilmatuma põnev asi. küsimus on levelis. ujuvus on kas positiivne – kerkid kuni pinnale tõused, negatiivne – vajud põhja või neutraalne – oled kus oled, ei tõuse pinnale ega vaju põhja. kuidas saada põhja? minul muidugi esimene mõte, et no lased vestist õhku välja, muutud negatiivselt ujuvaks ja vajudki. tegelikult pole seda ju vaja. neutraalse ujuvusega keerad lihtsalt suuna sügavuse poole ja ujud sinna. kui enam ei uju, siis püsid sellel levelil kus pidama jäid. natuke raske mõista ja harjuda. pinnale tulemiseks pole ka vaja õhku vesti juurde lasta. lihtsalt ujud. põhimõtteliselt tuleb sügavuse muutumisel siiski natuke vesti õhku juurde või vähemaks lasta, sest sügaval pressitakse kokku ka vestis ja kalipsos olevat õhku ning ujuvus väheneb, et säilitada neutraalne ujuvus tuleb sügavamale minnes natuke õhku juurde lasta ning pinnale tõustes vastupidi, seda välja lasta. ausõna – raske harjuda. ja muidugi tol korral see mulle kohale ei jõudnudki. sügavust oli ka vast 2 meetrit.
lestadel kiikumine on mingi ujuvuse harjutus. lased vestist õhu välja ja vajud põhja. siis lased natukehaaval õhku juurde, kuni keha põhjast natuke kõrgemale tõuseb. jalgades õhku pole ja need vedelevad vastu põhja edasi. nüüd kui sisse hingad, siis see õhk tõstab keha natuke veel, välja hingates vajud jälle natuke allapoole tagasi. jälle aiab muigama.
vee all on päris lahe. mina oma vesti, maski, ballooni ja reguga olin nagu mingi allveelaev või kilpkonn, ühesõnaga permanentne veeelukas ja vaatasin mööda siplevaid inimesi ning alla sukeldujaid nagu kalu. vahepeal tulid mööda hülged – ühel oli balloon, kalipso ja vest seljas, teisel ainult mask ja lisahingamisots. tulid vastu, vehkisid kätega ja pööritasid silmi, ujusid alt või pealt läbi, vahepeal kiskusid mul lesta jalast ära. ükskord panid pärast tagasi ka.
olen oma introga ülimalt rahul.
