pisik
päris nii ei olnud, et keegi mainis sukeldumist ja mina tahtsin kohe ka. esimest korda mõtlesin natuke tõsisemalt sukeldumiseteemale eelmisel sügisel, kui üks langevarjuinstruktor peale hüppepäeva rahvale mainis, et tema läheb nüüd veel merre. oli oktoober. brr…
üks sõber otsustas hakata lohelauduriks. käisime varulasega, kel samuti teinekord päevade kaupa midagi asjalikku kodus teha polnud, siis vaatamas, mismoodi see trenn välja näeb. tee peal selgus, et varulane on ka sukeldumiskursusel käinud. basseinis ja meres harjutamas mõned korrad.
ja siis tuli ükskord dill niisama möödaminnes minu poolt läbi, endal kaasas tutikas balloon.
10 liitrises ballooni on surutud õhku nii palju, et kui see välja lasta, siis on teda 3000 liitrit. no ja mismoodi sa sellise rõhu all olevat õhku hingad? 300 bari. autokummis on rõhk umbes 2 bari…
ükspäev käisime margusjaga sebaki sukeldumispoest läbi, tõime sealt mingeid vidinaid. raskusi ja raskusvöö pandla. võibolla oli veel midagi. poerahvas oli mõnusalt sõbralik ja ehkki me polnud ega üritanudki näida sukeldujatena.
väike huvi oli tekkinud. ja ükspäev räägibki dill, et temal on nüüd kola koos ja tahab minna seda pühapäeval basseini proovima, kas tahan kaasa tulla. hm, kas tahan, ega enne ei oska tahta kui pole proovinud. proovida tahaks küll. laupäev meenutas füüsikatundi. archimedese seadus ja selle praktilised rakendused. veel üsna raskestihoomatav. esialgu võtan suure umbusuga teadmiseks, et näiteks 30 meetri sügavusel vee all hingan täiesti muretult sisse õhku, mis on umbes sellise rõhu all nagu… nagu ma ei teagi mis – 3 korda suurema rõhu all kui pinnal ehk 4 bari või atmosfäri. ja kopsud ei plahvatagi! vähemalt seni mitte, kuni hinge kinni ei hoia ja liiga kiiresti pinnale ei tõuse. proovin reguga (see hingamisotsik) hingata. kusjuures polegi midagi hirmsat.
