select seiklused
eelmisel talvel otsisin omale hüppamiseks paelteta jalanõusid, mida saaks kergesti jalga, ja mis veelgi olulisem, jalast ära. no juhuks, kui jalad troppidesse jäävad vms. leidsin sellised mingist postimüügi kataloogist. olid suht soodsad, tellisin ära. ja uskumatult head jalavarjud sain.
sel aastal tegin siin üks hüppaja reklaami, et select postimüügis on lahedad reisikoti moodi asjad, kuhu langevari sisse mahub, seda saab seljas tassida nagu ranitsat ning pole kallis ka, alla 200 krooni. mul on üsna raske kamakott seni olnud, ämaris väravast klubi juurde vantsides seda ühe õla peal vedada on ilgelt ebamugav. tellisin selle va koti siis ära. oodata tuli lubatud 3 nädala asemel küll 5, aga eile oli sedel postkastis, et tulgu ma aga järgi, kaup on postkontoris olemas.
panen siis kviitungi letile, vaatan veel, et ohoo, prouadele lisaks üks noorhärra teenindama pandud. võtab sedeli, küsib sinna kuupäeva ja allkirja, siis klõbistab midagi arvutis. mina juba panin paar rahatähte letile kah. vaatab siis seda raha, ja siis arvutit ja pomiseb midagi. pole vist eestlane, igatahes ei saa ma esimese korraga aru. lõpuks selgub, et tema tahab 169,50 asemel, mis muide selgelt väljendatuna seisab minu kviitungil, hoopis 1695 krooni saada. kahjuks pole ma nõus ja ütlen viitan oma kviitungile. pomiseb veel midagi, läheb abiväge otsima. tuleb siis kuskilt tagantpoolt ühe proakesega, kes veel riiulite tagant lähedenes noorhärralt uurib, et “… ja ta keeldub maksmast nüüd?”.
proua vaatab kviitungit ja arvutit, klõbistab arvutis midagi ja rahaasjad hakkavad laabuma. saan oma kauba, isegi tänan ja tulen tulema.
aga nagu postimüügil ja teleturul kombeks – see pole veel kõik!
jooksebki noorhärra mulle õue järele ja küsib, kas ta kviitungi andis minu kätte. vaatan rahakoti vahelt järele, ei minul pole mingit kviitungit. mõmiseb ja läheb minema…
muigan siis ja mõtlen endamisi, tea kas minna nüüd dvd toorikuid ka samas majas asuvasse poodi ostma või ei hakka riskima.
