kuusiku, 4km
l-410 kuusiku lennuväljal, seda võimalust pidi kasutama. pealegi tuli selle hooaja esimene 4km hüpe ka ära teha ning eilsed nurmsist saadud kõhklused-kahtlused maha raputada.
rahvast oli hullult isegi ämari hüppepäevadega võrreldes, kohutav kogus õpilasi ja nende kaaslasi ringi sebimas. muidugi ka tavaline kaader. kohalikku arseni kampa nagu ei paistnudki. tuult eriti polnud, pilvede vahelt paistis sinist taevast kohati.
pidime lennukisse ronima kohe, kui see maha jõuab eelmiselt tõusult. oodates nägime, kuidas eli peale avamist paar-kolm-neli täispööret keris ja põhikupli küljest ära lasi. varu läks lahti kohe. paistis, et ka vabakott ja ära lastud kuppel maandusid lennuväljale.
mururajalt õhkutõus letiga oli päris raputav kogemus. üsna rasvaste pilvede all oli turbukaid omajagu, lennuk manööverdas alumisest kihist osavalt mööda, kuid järgneva kilomeetri jooksul polnud ikkagi muud, kui üks suur paks pilv, ning lennukit raputas see hullemini kui õhkutõus. pidin kohati kusagilt kinni hoidma.
mina proppi, margusja järgi. letil on hoog ikka päris suur. hakkasin kohe painutama, kuid ega end ilgelt väikseks ja kõveraks tehes pole stabiilsust ega manööverdamisvõimet kusagilt võtta. margusja oli all nagu kass. ta tundus selles rollis üsna mugavalt tundvat ennast, ju on harjunud alati kõige all olema. siiski olime mõlemad üsna närvilised, vaatasime tihti kõrgust ja üritasime levelit hoida. juba enne 1500 hakkasime laiali minema, träkkisin risti rada eemale. kuidagi jube madal tundus, kõrgusemõõtja järgi nagu oli veel aega, 1200 näitasin avamist ja mõni hetk hiljem viskasin – närv ei pidanud kauem vastu. vari oli lahti ca 925 ehk 100 meetrit tavalisest varem. ata-ata. selgus, et mõnel olid närvid veel nõrgemad, sest üks kuppel lendas minust kõrgemalgi.
vaatasin ringi, kus on maandumisplats ja teised, valisin väga konservatiivse suuna, suure kaarega ümber maandumisala, et kiirematele mitte ette/peale sõita. osa rahvast tuli kaugemalt, hoidsin täispiduris. ca 400 peal vaatasin, et kauem enam hoida ei kannata, kiiremad olid juba mööda saanud, sepandi floatis taamal, hakkasin maandumiskujundit ehitama. õnneks kedagi samal kõrgusel polnud ja hiljem selgus, et sepandile mu manööver väga suurt meelehärmi ei valmistanud – ruumi oli.
maandumine tuli ilus, sinna, kuhu teisedki. väga vinge.
meie õhusoleku ajal oli tõusnud üsna kole tuul, aga mind see enam ei morjendanud. tegelikult on hea, kui hooaja algus selline karm on, edasi saab ainult paremaks. ainus, mis suve arenedes alati kehvemaks muutub, on turbulents ja sääsed, aga nende vastu ei aita miski.
viisin raplast emale lilled ja pildistasin isamaja ümber lilli ja sirelipungasid, koertest-kassidest rääkimata.
