jalgratas
täna ajasin kurjaks jalgratta. öeldakse, et kui kord oled sõitma õppinud, siis ei unusta kunagi – vale puha. et tee on niii auklik ja igasugu teeäärised nii kõrged ja ootamatud, see oli küll täiesti meelest ära läinud vahepeal. aga muidu on ilgelt lahe, vaatad – keelumärk ees, ühesuunaline tee, sätid end kõnniteele ja kimad edasi. kõige nõmedam on sõita mööda kõrge servaga sellist pooleteise rajalist teed mööda, kui autod tagant tulevad. ei saa eriti nagu kuskile minna. koerad on see-eest rattameestega suht harjunud, peremees kerib neil rihima koomale kui ratas lähenemas, koer ei tee auh ka mitte. see-eest aiakoerad üritavad ehmatada, aga ju peab neil ka mingi meelelahutus olema.
minu ratas on muide ametliku tüübitunnusega “linnaratas” ehk pole ei maanteeliugur ega ka mägikrossikas. sihuke vahepealne, ilma ilma amortideta. ma muidugi ei saa enam üldse aru, millise linna jaoks see mõeldud on. tallinna jaoks kuluks küll mingi krossi ja trikiratta vahepealne eriti tugev ja vetruv mudel ära.
kui hästi läheb, siis sõidan kunagi veel.
