pühapäeval pärnus
äratus hommikul kell 5:10! dsiisus kraist! aga mis sa krt teed, inimesed on peast segased ja ärkavad vara, et olla kell 6 hommikul trefpunktis ja 8 am kohal näiteks pärnus, et sealses veekeskuses paariks tunniks 4 meetri sügavune bassein hõivata.
lisaks meie kursusele oli seal pärnust sama palju õpilasi ning sealne instruktor või selle hakatis. tegime regu jagamist ja raskusvöö äravõtmist ning peale tagasi panemist. vööga igatahes sai nalja. ära sai kergesti, aga mismoodi see tagasi käib, see ei olnud nii täpselt meeles, muidugi vingerdasin kuidagi seal kuni selgus, et nö loomulikul moel see ei toimi ning tuleb arvestades veealust gravitatsiooni tarvitada nö ratsionaalseid lahendusi. igatahes sain vöö iseseisvalt väljalendamata peale tagasi ja harjutuse sooritatud. vahepeal udjasime niisama ringi, kästi lollusi teha, võtsin siis varulasel lesta jalast ära ja ujusin sellega minema, pärast tegime ühe 2-way ja keerasime mõned punktid. mingi aja pärast breakoff ja träkkisime laiali, träkkides läks ujuvus muidugi puutaha ja lendasin pinnale. edasi pidime põhjas istudes vesti õhku laskma, kuni minutikeseks keset basseini (põhja ja pinna vahepeale) hõljuma jääme. no ei saa raisk. põhjas kiikuda sai küll, hingad sisse, tõused pool meetrit, hingad rahulikult välja, balloon toetab põhja tagasi. lasen tirtsu õhku veel ja aidaa, pinnalesõit. ühekorra sain ikka ka ma usun minuti kuskil vahepeal veeta kuni ikkagi pinnal lõpetasin. ei tea mis värk on. õhk muidugi paisub vestis, kui näiteks meetrijagu põhjas tõusta, juu see õhtk välja viskabki. aga õhu vestist väljalaskmine istuliasendis ei olegi nii lihtne ja ei õnnestunud kordagi. tund lõppes umbes 4-5 kõrguselt (võin valetada) platvormilt kalipsos allahüppamisega jalad koos püsti. see oli omamoodi põnev thrill ehk ekstreemsport. väga lahe igatahes.
kuid nagu heas telereklaamis öeldakse – see pole veel kõik.
peale hommikusööki lasime end lennuväljale visata ning seal oli just lennuki ülessaamisest puudu 2 inimest. hoolimata pool-lukus kõrvadest ja esialgsest plaanist veidi puhata ning teiste maandumis irvitada, panime end tõusule. kiired plaanid on teinekord head. ei jäta ruumi põdemiseks. 22 inimest lennukis polnudki teabmis hirmus, igatahes olime lennukis ühes kihis kõigest ja uksest väljakukkumise äärel ei paistnud keegi. lennukis oli mingi sildike ka langevarjurite kohta, et teatud punasest joonest tagapool tohib olla vaid 10 inimest. no meil oli viis.
tõusu ajal käis kõrvus mõnus krõbin, neelatasin ja möllasin kuidas jõudsin. see elukas kogus kõrgust meeletu kiirusega ja oli tegu, et kõrvad lahti hoida. mõtlesin kui juba tõusul nihuke trall käib, mis siis veel vabalangemises saab. aga ei saand sittagi. inimorganism osutus üllatavalt paindlikuks.
hüpe ise oli selle aasta esimene 4-way. töötati minu peale. mina olin siis niiöelda baas. panda tuli külge nagu kell, margusja oli all ja varulane peal. õige baas peab olema stabiilne ja ei tohi lainetada ege keerelda. meie baas polnud ideaalne ja kui varulane dokki võttis, lendas ta millegipärast pandale selga ja hoidis sealt kinni. mina lasin sest jamast lahti ja üritasin end niisama mitte ära unustada. 1500 vaatasime, kes kuhu träkib, leidsin endale ka hea suuna ja kihutasin sinna kohe mõnuga. see kõrgus on piisav, et kohe selline ilus mõnus träkk võtta, maha pidurdada, kõrgust vaadata, avamismärguannet anda ja visata. an-2 pealt 1200 kandis laiali minnes pole aega midagi vaadata, kõik käib umbes kõhutunde järgi.
tore oli vaadata, kuidas 22 inimest õhus rahulikult sõidavad ühte patterni, kaarega ümber muruplatsi. sain minagi sellega suurepäraselt hakkama ning õnnelikult maha. maas selgus, et varulasel oli laja kallistamisest jäänud mälestuseks marraskil mokk, aga küll saab pulmadeks terveks.
täna ei hakanud rohkem saatust, tervist ja õnne narrima, kell oli 2 ja päevalt oli saadud küll. tiksusime tallinna tagasi. näis, kas dekohaigus tuleb või pääseb seekord puhtalt (peale sukeldumist (eriti üle 5 meetri) ei tohi 12 tunni jooksul lennata).
