pärnus hüppamas
lennuväljale jõudes ma tõusule saamisega väga ei kiirustanud. teised läksid ja tegid oma asju. panin end kirja järgmisele tõusule ja olin seal üsna omaette. uute inimestega way-desse väga ei kippunud, plaan oli teha üks rahulik hüpe ja tegeleda oma varjuga, vahepeal ju pea 10 hüpet teisega hüpatud.
minu suhe rapla koolikaaslastega on üks naljakas teema omaette, ühesõnaga enamusega neist ma kooli ajal ei suhelnud, tagasihoidlik iseloom ja bussigraafikud panevad 10 km kaugusel koolis käimisele kütusekriisi aegadel omad piirangud. üks selline kadunud paralleelklassiõde seisis harjutushüppe plaaniga minu kõrval.
ehkki ma ise olen samuti veendumusel, et plaan võiks olla valmis enne joonele minekut, aga peab olema valmis enne lennukisse astumist, sai see plaan kinnitatud teel joonelt lennukisse. Kadri oli tegemas elu esimest dive exitit ja tahtis õhus lihtsalt pöördeid harjutada. 4 km loa saamiseks olid kompleksid ja asjad juba varem tehtud. ilmselt polnud ise oma sooritustega veel rahul.
välja läksin rambist selg ees. nii säilib silmside lennuki ja sealt järgihüppava rahvaga. mõni hetk peale mind oli ta väljas, palju ilusam exit kui minu esimene… hm, ka teine ja kolmas dive exit. selili ja tagurpidi kuidagi ära ei pööranud, tibake loperdas ainult. nihkusin natuke lähemale ja olin väga meeldivalt üllatunud, et sain lennata väga mugavalt samal levelil. st ei pidand eriti pingutama, et kiiremini kukkuda. kukkus ilusti otse. ootasin pöördeid. ei tulnud. tegin ise ühe 360 kraadise. siis tegi ka tema, sai ilusti pidama ja püsis kenasti paigas. nii ka järgmiste pööretega.
piilusin vaikselt lennuvälja, et kus suunas oleks mõistlik pärast eemale udjada, mina olin lennuraja pikiteljest natuke kaugemal, seega träkkisin 1500 peal selles suunas risti rada. 1500 pealt träkkimine on mõnus, aega on küllalt. avamismärguanne ja meduus tuulde, esimene tõmme oli palju teravam kui viimati hüpatud raveniga, ääretorud muidugi kinni, aga see on juba vana nali.
maandumiseks oli kaks võimalust, kas ruleerimisraja ja kraavi vahelisele muruplatsile, mis on lennujaamale lähemal, aga see-eest lähemal ka turbukaid tekitavale betoonile, või siis kraavi ja lennuraja vahele, mis on suur ja lai muruplats ja turbukaoht väiksem. seekord otsustasin rahulikuma õhu ja pikema jalutuskäigu kasuks, ehkki loopis omajagu ka seal. olen ikka väga valivaks ja nõudlikuks muutunud.
sealsamas lähedal maandus ka Kadri, ta oli oma hüppega igati rahul, oli mind ilusti näinud (huhh, millal mina õhus inimesi nägema hakkasin…) ühesõnaga korda läinud hüpe igati.
teine hüpe oli antti 100. 6-way plaan. enne lennukisse minekut andis parasiil paar head näpunäidet, kuidas välja minnes üksteisest mitte liiga kaugele kanduda. ta oli tähele pannud, et see punt eelmisel hüppel ca 2 sekundi jooksul 4-way plaaniga välja kadus. antti ja doc baasiks kontaktis välja, meie hki-ga doci selja varjus järgi. paavo ja sepandi viimaseks. esimene asi mis mind üllatas peale exitit, et olin baasist mööda kukkunud ja madalamal. tegevus toimus nagu matrix-i võitlusstseenides. olin kaamera. tiirlesin ümber tegevuse, või siis olin paigal ja tiirles tegevus. igatahes ei olnud seal miski paigas ega selge, kuid imeväel said 5 inimest selle way kokku, kuni mina ohutult taamal olin selgust kogunud, hiilisin vaikselt lähemale, aga ikkagi miski pöörles ja mul jäi kontaktist puudu vast 2-3 meetrit. meeleheitlikku haaret ei teinud ja ca 1500 paiku hakkasime laiali minema. nägin, et doc vajus kohe peale lahti laskmist natuke allapoole ja träkkis umbes sinna, kuhu mina tahtsin minna. veel nägin, et teise külje peal träkkis paavo, niisiis kasutasin oma parimat tehnikat ja oskusi, et selles üsna kitsas nurgas endale piisavalt ruumi leida ja võimalikult kaugele kimada. varju viskasin lahti natuke varem ilmselt, 1100 peal, teadsin, et olen kõrgemal ja doc oli silmist kadunud. vari käis lahti igavese litakaga. teised tiirlesid all.
seekord maandusin kitsamale murualale ja õhk oli seal siiski samasugune kui keset muru.
ei mäleta, millal mul hüppest viimati nii palju adrenaliini ja emotsioone tekkis. ilmselt ületasin natuke oma piire, st tegin liiga mitu sammu korraga. õnneks läks seekord kõik hästi, see muidugi ei tähenda, et nii peabki. vähemalt minu jaoks.
õhtul grillisime doci aias liha, maitsesime veinikest ja viinakest ning õlut. igavesti mõnus ja rahulik olemine. linnud lõõritasid, tuuleõhk silitas juukseid – ahh, loodus on ikka üks hiiglamavõimas asi, nagu ütles üks naksitrall. ja jumala õigesti!
