laupäeval kuusikul
peale reedeõhtust viilimist oli kindel plaan laupäeval hüpata. asjad kõik õhtul valmis pandud jne. hommikul meelitasin varmari ka kampa, väike ring linna peal, tund aega hiljem lahkusime linnast. kuusikul oli rahvast hullupööra, ja nagu ka eelmisel ja üleeelmisel laupäevasel hüppepäeval, oli ka seekord tegemist arseniga lennukijagamisega ning elaki poolt õpilastele orienteeritud hüppepäevaga. paraku polnud kell 12 veel ühtegi hüppemeistrit kohal. igatahes see asi venis seal ja kogu orgunn tundus imelik – igalt tõusult oli ettearvamatu kohtade arv reserveeritud ja manifest ei saanudki toimida. jälle tekkis selline ebameeldiv tunne, kas ma pean hakkama siin trügima, tutvusi kasutades end arseni reserveeritud kohtadele suruma või mis. seekord jäi peale ikkagi südametunnistus ja langevarjur taandus. no kurat, mis toimub? 🙁
esimesele tõusule jõudnud hki maandus kuskile kaugele ja teda polnud veel tükk aega peale maandumisi näha. tuli kassatshekk ja ütles, et oli teine endal jala mingi mätta peal ära väänanud. kuidagi aeglaselt longates ta kohale veniski. aatomik tohterdas hüppeliigest aaloelõhnalise aerosooliga. siiski otsustas hki, et parem on rapla traumapunktis see asi üle vaadata. selleks ajaks olin tänasele hüppamisele juba käega löönud ja näis, et ega peale minu muud transavarianti polnudki võtta. lisaks teadsin ma umbes, kus see traumapunkt asub.
tehti pilt ja selgus, et sääreluust oli kanna kohalt killuke mõranenud. tehti kips. ennustati umbes kuuajast pausi igasuguses sporditegemises.
kargud kauples ühelt oma tuttavalt. viisin ta linna ära.
õhtul korraks kodilas viibides helistati sinna ja küsiti mind – traumapunktis oli üks kodila elanik mind ära tundnud ja proovisid telefoniraamatust leitud numbrilt kätte saada – suures inimesteparandamise tuhinas (peale hki oli seal üks pisike poiss, Tanel, kel oli ilmselt jalg liigesest päris väljas, niiet teda valmistati ette “õigeks väänamiseks” ning üks rästikuhammustuse saanud naisterahvas) oldi unustatud hki andmeid küsida – haigekassa jms.
naljakas, olin varemgi mõelnud, mis siis ikka saab kui mõni tuttav või isegi peaks jala murdma. kus see traumapunkt on ja üldse, mismoodi. noh nüüd siis tean. hkile head paranemist ja järelemõtlemist.
