karjääris
lõpuks on mõnes väliveekogus vesi piisavalt soe, et meid sinna sulitama lasta. rummu karjääris ca 15 kraadi. minule ei öelnud see muidugi mitte midagi, sest ma ei lähe ju sinna paljalt sisse ja kui soe mul parasjagu kalipsoga on, polnud õrna aimugi.
igatahes sadas vihma. lisaks basseinivarustusele oli peal ka kalipso teine osa ning selle võrra mõned kilod raskust ka rohkem. venitasin kuidagi saapaservad ülikonna säärise alla ja vees eriti külm ei olnudki. alguses, kui vett sisse voolas, siis oli muidugi imelik, aga see soojenes ja tähelepanu oli ka mujale koondunud.
einoh, vesi oli üsna sogane ja ega ta põhja jõudes (4-6m kallakul) selgemaks ei läinud sealsest solberdamisest. hoiad buddyst kinni ja näed teda, lased lahti, liigutad natuke ja juba ongi kadunud. heh, liigud tiba ringi, et kus ta siis jäi, korraga tunned, et takerdud kuskile, mingi põõsas. või suur kivi. ei ole enam nii, et vesi on seo ning selge ja saad täpselt aru kus oled. üksi üles tulemine selles segus oli veel kõige huvitavam. mingit reaalset võrdluspunkti pole. nigu kosmos. naljakas igatahes.
tegime harjutusi ja käisime paar korda üles-alla ning rahmeldamise tulemusel hakkas saapa säärest külma vett sisse voolama ning keha kippus jahtuma ehk teisisõnu, külm hakkas. enne viimast harjutust aidati servad uuesti vaheliti, aga ega kauaks sellest kasu polnud. vabakava vooru pidin seega vahele jätma. järgmiseks korraks tuleb varustust natuke ringi konfida, sest ehkki kõik muu on väga põnev ja uudne, siis külmetamine kipub kogu lõbu ära rikkuma.
vihma tilkus ka peale välja tulekut, oskamatus lisaks, ning peale kola kokku pakkimist olid ka kuivad riided poolmärjad, aga eks see käib asja juurde.
