õõnes lend
pühapäeval oli ilm kahtlane. pilves ja tuul oli ka pigem sant kui hea. öeldi, et 4-5 ja puhanguti 7 ms/s. teadagi, tegelt on alati tiba rohkem, aga eks ole kurjemagi ilmaga hüpatud ja tegelikult oli tahtmine nüüd ära proovida see trikk selge peaga, mida varem võibolla ainult rumalusest sai tehtud.
lennukit päris täis ei saadudki, üks koht jäigi vabaks, aga üles mindi. esimene huvitav tunne oli kohe peale seda, kui lennuk rattad maast lahti sai, tuul lükkas ta kohe tiba viltu ja eemale. eks seda kõigutamist oli edaspidigi. pilved algasid kuskil 900 pealt, 1000 enam mõne koha peal maad ei näinud. no hea küll. ootame ja vaatame mis esimese pilvekihi peal toimub. ootame ja ootame, aga see pilv ei saagi läbi. mati teeb oma kuulsat ökotõusu, kuidas täpselt, ärge küsige, aga kütust kulutab see vähe ja mulle meenutab see takistisjooksu. selline üles-alla jms suunas kiirendused, jõnks sinna, jõnks tänna. kui pilk on aknast välja suunatud ja näed maad või midagi, siis pole see nii hull, aga kui akna taga on ühtlane hall mass, siis eriti mugavat olemist ei olnud. ajas lausa iiveldama. ebameeldivustunne lennukartusest, mida vahel kogen, algab ikka peast, aga see kord tuli kõik kusagilt mujalt.
õnneks lõppesid need pived umbes väljahüppekõrgusel ära ning peale kõivuga 2-way exitiga välja saamist selgus, et mingi ime läbi oli just sel hetkel lennuvälja kohal pilvi hästi vähe. hüpe läks nägu läks, üritasime rahulikult kontaktis kukkuda, tiba kõikusime, pinge oli sees, vahepeal kippus tiba pöörlema. tuleb kõivule korra lihtsalt baasiks minna, las harjutab levelil kukkumist.
vari avanes seekord jälle ilge pauguga, aga otse! kas pöörde või pauguga, muid variante mulle viimasel ajal ei pakutagi. aga kui lendav vari peakohal, siis pole vingumiseks erilist põhjust. puhangud olid ka õhus tunda, kõigutas jne, aga peale säherdust lennukisõitu oli kupli all igati mugav lösutada. maandumisega polnud ka mingit muret. asi paistis siiski hullem kui tegelikult oli.
toppisin varju kotti ja avastasin dropzone.ee bussi katusel mingi natuke tõsisema tuulemõõtja, selgus, et meie tõusu ajal oli see puhanguti 12 m/s näidanud.
näis, et mina polnud ainus, kes sel tõusul end kehvasti tundis. õõnes tunne kadus alles mitme-setme tunni pärast.
