meres
reede lõuna ajal, kui päike oli kõrgel taevas, seilasime mootorpaadiga merele. ilm olevat ka väga ilus, tuult vähe ja lainetust ka. varustuse selga ajamise ajal ankrus loksudes muidugi hakkas juba tiba imelik, nagu lennukis, et tahaks välja.
plaan oligi lihtsalt minna mööda ankruköit korraks alla, ca 16 m sügavusele ja teha mitte midagi erilist. lihtsalt harjuda vees olema ja ringi vaadata, ujuvust tiba sättida. vette sai seekord jälle uut moodi – istud paadi serva peal ja lased end selg ees üle parda kukkuda. täitsa mehka. kalipso on mul ikka natuke suur ja seal on palju õhku sees, loksusin tiba kuni see välja mulises, veega täitus ja üles soojenes. paar raskust ikkagi taskutesse lisaks ja alla. vesi oli karjääriga võrreldes ikka väga selge, paariline oli ilusti näha ja sügavuse seierit konsooli peal samuti. pidepunktiks veel ülevalpool sätendav päikesevalgus ning diagonaalis allapoole suunduv köis. mööda köit laskudes tekkis väike hämming, köis käes eriti ei liigu aga sügavus muudkui koguneb. noh eks me vajusime koos köiega. aegajalt vesti natuke õhku juurde ja kõrvade tasakaalustamine. ninasse puhumisest pole mul mingit tolku, see sai nüüd selgeks. neelamine aitab.
all oli tegelikult üks vrakk. sinna sisse me muidugi minna ei tahtnud ega tohtinud, aga vähemalt mingi asi seal silmailuks. laeva raudkere oli üleni kaetud pisikeste teokarpidega ning selle mustrilise tapeedi peal pööritasid silmi mõned emakalad. esialgu tegelikult vaid üks. näitasime lambiga talle silma ja ta ujus lõpuks minema. igatahes ei meenutanud see kala, vaid mingit kõrbesisalikku, ainult jalgu ja käsa tal muidugi ei paistnud.
igatahes see, kuidas filmides rahvas hõljub keset vett ja laisalt ringi liugleb mööda vett, on puhas filmitrikk. pidin pidevalt kuskilt kinni hoidma, et mitte põhja kukkuda ega välja lennata. sain head nõu rahulikult hingata, heita ilusale liivapõhjale kõhuli ja alustada lestadel kiikumisest. tehes midagi tuttavat on endale ka rahustav. sain kiikuma, ehkki ikka hirm väljalendamise ees säilis. igaks juhuks tuli ikka kergelt vraki servast kinni hoida kohati, et kindlam oleks. tegime laevakerele siis tiiru peale, et oleks midagi teinud ja näinud ka. minul rõhk muidugi ujuvusel. usun, et umbes poole teest sain siiski ilma kusagilt kinni hoidmata lihtsalt ise ujudes, hingamise taktis kergelt üles ja allapoole õõtsudes liigutud. jõudsime oma ankruköieni tagasi, tsekkasime õhku, mul ca 100 ja tal palju, uuris veel, ega mul külm pole. tol hetkel polnud, aga kui nüüd sellele mõtlema hakkasin, siis tundsin muidugi kuidas aina rohkem ja rohkem külm hakkab. kinnas polnud enam varrukaga sugugi vaheliti ja eks sama lugu oli saapa ja säärega.
üles tulime koos ankruga, hoidsin konsooli koos kõrgusenäitajaga silma all samal ajal ja tõusime vestist õhku natukehaaval välja lastes pinna poole. kella kahjuks polnud, vot ei tea kas kulus 2 minutit, vähem või rohkem. pinnal selgus, et mul oli ninast ikka üks väike tilk verd ka välja pressinud. tegelikult ei mäleta, et mul kunagi ninast verd jooksnud oleks. alguses isegi ei uskunud, kui öeldi.
vinnasime end paati tagasi, kuivad riided selga, muljetamine, kolad kastidesse kokku ja pugama.
kogu see paadibisnis on merel sukeldumise juures põnev. on gps ja veel üks aparaat, mis näitab merepõhja. sügavust, sealt on näha vrakid, kui neist üle sõita ja isegi kalad. iga kala juures on number sügavusega. nagu arvutimängus.
peab otsima võimalusi veel seda ujuvusevärki harjutada, praegu on tunne nagu langevarjuril kes ei suuda end õhus kontrollida, on krampis ja närvis ja ei kuku stabiilselt.
