asjad lihtsalt juhtuvad
teinekord üritad midagi ägedat teha, ilge tegemise tahe on jne, aga igasugu takistusi kerkib ette ja tuleb vahele ning lõpuks, isegi kui kõik teoks saab, siis polegi meeles muud kui üks suur takistusjooks.
eile oli kõik jälle vastupidi. polnud mingit plaani, kuid päeva lõpuks oli kontol paar-kolm sellist toredat kogemust, mida võiks rohkem ähmasteks uit-unistusteks liigitada.
merehädalised
kõigepealt sattusime sukeldujate seltsis paadiga merel kaasas olles olukorda, kus sukeldujad mulistasid kuskil veel all ning ankur oli end lahti loksutanud ning paat rõõmsalt triivima pistnud. triivis ikka mitmedsajad meetrid eemale. no küllap oleks need sukeldujad paadile järele ka jõudnud. või mine sa tea. päästsime nad siis ikka ära.
kapten-meremees
olude sunnil oli minust saanud tähtis kapten-meremees, kelleks saamisest lapsepõlves unistasin, sest isa oli olnud meremees. tegelt olin pigem mingi väiksem võllike laevas, sest päris kapten oli ikkagi kah olemas. igatahes keerasin tähtsa näoga rooli ja kiikasin perimeetrit, et mõnd laeva alla ei ajaks.
üksikul saarel
merereis viis meid tegelikult üsna asustatud saarele. grillitarbedki olid kaasas. aga erinevalt üksikust avastamata saarest ei võinud sellel laiul omapead ühtki taime ega osksa murda. merekohin on ikka üks väga kindlameelne asi. tal on täiesti savi, kas sa arvad end olevad üksikul saarel merehädas või kuskil kuurortis või niisama rannas grillimas, lihtsalt kohiseb oma igavikulist kohinat ja kogu lugu.
ei teagi kas asi on selles, et seda kõike polnud vaja teha, see lihtsalt juhtus. või on asi sundimatus seltskonnas või lihtsalt vinges kontrastis argirapsimisega, aga sihuke päev on üks neist, mida mingi raha eest ei vaheta ehkki midagi erilist justkui ei juhtunudki. segane lugu küll, aga väga mõnus.
