paar lahedat hüpet
inimene on ikka imelik loom, anna talle kaeru ja porgandeid, sööb kõhu täis aga õnnelik pole ikka. mõnikord on hüppamisega ka nii. no nagu on, aga samas justkui pole ka.
täna õnnestus teha kaks hüpet ämaris ja mõlemalt tulin tagasi nii võimsa muigega, et endalgi oli imelik.
esimesel olin lihtsalt üks hästi stabiilselt kukkuv baas, et kõiv saaks natuke levelile saamist ja seal lendamist harjutada, sest varasematest hüpetest jäänud tunne, et kontaktis on ilge pinge sees ja see way ei lenda nii nagu peaks. proppi ja kukkuma. ei tea kas ma nii stabiilselt kunagi üldse kukkunud olen, nii nagu välja minnes jäin, nii olingi. ei muutnud headingut ega kiirust, mitte midagi. kõivul läks dive tiba pekki, siis sai aru, et on liiga üleval, kukkus saltotama. meid pidi vaatama ka varulla. ühel hetkel nägin niisugust pilti – kõiv paneb järjest suht väikeste vahedega saltosid ja varulla lihtsalt kukub natuke maad eemal kõhuli. vaatasin ja imestasin. lõpuks tuli varulla lähedale ka, tegi nägusid, aga kõrgust sai otsa ja panime laiali. siiamaani imestan. umbes sama tunne, nagu läbi alt sadava vihma kukkuda, kuni vihm saab otsa. müstika.
teine hüpe oli varullaga lihtsalt selline lähme välja ja vaatame mis saab stiilis. et kui saab näiteks kokku, siis on ju lahe. mul läks dive üle väga pika aja tiba peeti, ilmselt jalad kole sirged ja painutasin kõhuga propituules mis ma painutasin, aga ühel hetkel mõtlesin et ega ma kõhuli sellest tagasi enam ei saa vaid vajun selili. ja siis hakkas tants. lihtsalt labaselt end ringi keerata ja varulast otsima polnud nagu mõtet hakata, st tundus igav, proovisin siis otse saltost teistpidi saada. ja ma ei tea mis ma seal vahepeal veel korraldasin, aga ühel hetkel nägin varulast kukkumas ja ise jäin pidama lihtsalt istudes. ilgelt muigama ajas nii mind kui varulast. natuke muigasin, viskasin salto ja liikusime lähedale. natuke vist ujusin või lainetasin, krt teab, ja mis peamine, see polnud absoluutselt oluline, oluline oligi ju end vabalt ja hästi tunda ning seda ma tegin väga hästi.
ilmselt ikkagi ümbritsev keskkond mõjutab mind hüppamise juures hästi palju, vanas harjunud keskkonnas tunnen end vabamalt ja saan ka õhus käimisest palju rohkem. ehk harjun ja kohanen ka muude oludega, ning selliseid hüppeid saab olema rohkem.
