dirhami laager
reede õhtul kogunesime dirhami laagriplatsile, ehkki laager algas ametlikult alles laupäeval, oli seal sagimist juba palju ja paat vooris merevahet.
meil ees viimane meretund. paadist vetteminek oli juba tuttav, sügavust ca 6 m nähtavust kah 4-5 m, vesi pinnal 17, all 11 kraadi. harjutused maski täielikult ära võtmine ja tagasi panemine ning kontrollitud hädatõus ujudes. njah, ilma maskita oli ikka tunda külma kah. selle tagasipanemine ja kapuutsi serva alla toppimine on üks igavene tegu. kontrollitud hädatõus läks ka üsna hästi, enne lõppu muidugi enam aaa-tamisest midagi välja ei tulnud, õhk kopsust üsna otsas. aga pinnale sai, lestadega natuke end välja, et saaks suuga vesti täis puhuda – ikkagi õhk otsas situatsiooni simulatsioon.
kuni teised harjutusi tegid, läks üks kutt vee alla, vedeles paari meetri sügavusel selili, võttis vahepeal regu ära ja tekitas ägediad mullirõngaid. nagu suitsumehed teevad suitsuga. mina passisin nägu vees pinnal ja sain aru, et regu suus naermine on üsna naljakas. niisama on ka suuremad ümmargused mullid ilgelt naljakad, kui nad alt tulevad. nagu suur meduus. mulli pealmine pind on sile, alumine pool aga kuidagi ebamäärasem. saaks neid pildistada kunagi või filmida.
pärast ujusime niisama ringi nagu kiluparv, ivar ees ja meie siis järel, timmisime oma ujuvust ja värki. pärast üritas osa rahvast kompassi abil paadini ujuda. üsna täpselt ujusime, aga ujusime paadi alt läbi ja kõvasti määda, hoovust ei arvestanud. tagasi rühkimine oli parasjagu väsitav. õhku oli ka alles vaid 50 baari. välja jõudes, koos viimase lõpuspurdi ja vestitäitmisega läks veel 20. aga kõik said tehtud ja owd kursus on nüüd läbi, peab veel viima fotod ja ootama litsentsi vormistamist.
laupäeva hommikul viis ivar meid, värskeid owd-sid esimesele päris-sukeldumisele. schleswig-holstein (spellingut peab kontrollima) oli üks väga suur sõjalaev, mis osales teise maailmasõja avapaugu andmises. venelased said ta sakslastelt sõjasaagiks, lasid korra kuskil põhja, tõstsid pinnale, vedasid siia ja lasid sobivas kohas uuesti põhja. laev oli nii suur, et ca 10 meetri sügavusest veest jäi ikkagi veel väga palju veest välja. ilmselt seda vaja oligi, sest nõukogude lennuvägi kasutas seda laeva pommitamisel märklauana. tänaseks on laevast järgi üks hullult suur kuhi metalli seal merepõhjas. mingid katlad jms suuremad osad on veel äratuntavad ja terved.
selga panin oma tutika kuiva ülikonna. ehkki tegelikult kasutatakse kuiva ülikonna puhul ujuvuse reguleerimiseks ülikonda ennast, tegin mina seda ikka vestiga. ülikonda lasin vaid õhku niipalju, et väga ei pigistaks. vähemalt ei pidanud ma sel korral enam külmetama. ujuvus saab aina rohkem käppa, ainult hingamisega annab üsna hästi mängida. siiski 2-3 meetrit kõrgemale tõustes tuleb vestist natuke õhku välja ka lasta ja madalamale minnes muidugi vastupidi. tõttöelda see vrakk või rusu mind eriti ei huvitanudki veel sel korral, rohkem ikka selline huvitav mänguplats ujuvuse ja sügavusega mässamiseks.
paadiga kaldale sõites oli samuti mõnus soe, sest keha oli ju kuiv. kalipso seljast võttes selgus, et särgi käised ja kaela ümbrus olid tiba niisked. aga no see ei kottinud mind küll karvavõrdki, mina sain vee all käidud ilma et külm hakkaks.
varustuse äraandmisega sai nalja. kuiva ülikonna vooliku asemel olin regu küljest ära kruvinud vesti vooliku. ikka juhtub.
