hirmu ja õuduse filmiidee
on jaanipäev. isegi kõik it töötajad ja serveriadminnid on kuskil sumedas suveöös tule ääres end rihmaks tõmmanud, mõni üritab külatüdrukutega tantsu keerutada. hommikul kireb kusagil kukk, tõuseb päike, uus päev on alanud.
rahvas mõnuleb, keegi ei helista ega sms-i ega midagi, õnnis aeg. lõpuks hakkavad inimesed vaikselt nihelema, miks keegi juba ei sõnumeeri, millega hakkama sai või kuhu otsaga lõpuks jõudis… lapparid lülitatakse sisse, hm, wifi levi pole, ok, gprs siis. selgub, et ka mobiililevi pole. mida pekki, lapakal hakkab aku tühjaks saama, juhe seina – seinas pole voolu.
uooh, elektrit pole, internetti pole, telefonid ei tööta, kommunikatsiooniajastu on lõppenud.
tanklad ka ei tööta, autodel saab bena otsa, enam ei pääse liikuma ka kuskile.
keegi ei tea mis juhtus ja mis saab.
