vabalend
inspireerituna sellest naljahüppest, kus korraks lolli näoga istuma sattusin, otsustasin asja päriselt proovida.
näitasin kama riggerile, soovitati jalarihmadele see kumm orgunnida, muidu pidavat istudes jalarihmad põlveõnarusse purjetama. seekord sidusin lihtsalt tõmmeka vahele.
eelmisel aastal kuulasin ühte freefly koolitust ka tegelikult, meeles oli, et oht on kõvaks slaidimiseks ja pärast on mõistlik palju träkkida. lisaks veel see, et harjutusi teha näoga ristirada ja et mitte pooleli jätta vaid kuni 1500-ni edasi punnida. lisaks manitseti korkimast.
doc tahtis hirmsasti kaasa vaatama tulla seda nalja, plaan jäi siiski selline, et hoidku end must eemale, mina ei tea mis saama hakkab.
välja, umm, võrkkiigesse, ühesõnaga pikutamine mitte istumine. nihelesin ja üritasin end istuli ajada, ei kottigi. pöörlema hakkasin. ei saand pidama ka kuidagi. keerasin end muidugi korraks kõhuli ja hakkasin kohe uuesti proovima jalgu alla viia. igatahes käkerdasin ja kakerdasin ikka väga korralikult. samas valitses sisemuses rahu ja võtsin asja üsna loomulikult. all mõtlesin, et oleks vähemalt videosse saanud, oleks päris lahe vaadata.
teisel hüppel muidu sama plaan, aga doc pani kaamera ka pähe. algus ikka sama, pigem selili. ja ikka pöörlema. aga otsustasin, et kõhuli mina freefly hüppe ajal enam ei keera. võitlesin siis ja mõtlesin, et krt mul on kasutada kogu keha ja ei saa nüüd pidama. sain muidugi. pressisin jalad tasapisi alla ja sain, ebastabiilselt ja kobamisi küll, aga ikkagi pakun et mingi 2km järjest istuda. esimene pool sellest oli rohkem üllatus, et ohoh-ohoh, mis nüüd siis saama hakkab ja kas nii jääbki ja väike pöörlemisvastane võitlus. siis sain aru et ei nii vist käibki umbes, nägu vajus naerule, kohe hakkasin otsima kus see kaamera siis nüüd on, edev mees.
võrreldes kõhuli kukkumisega kasvas hoog ikka päris suureks, kiiver peas kolises ja riided seljas rapsisid, kas pea või siis käsi või altimeeter käe peal värises, igatahes ma ei suutnud tükk aega aru saada kas hakkab 2000 või 1500 saama. hullumaja. tõin siis käe lähemale ja vaatasin, 1500 raisk, pidu läbi. kõhuli visates ja träkki alustades oli kah tunne kuidagi naljakas.
minu esimese freefly hüppe tegi eriliseks veel üks väike üllatus. avanes jälle litakaga ja keeras veel rohkem kui “tavaliselt”, pani ikka päris ulja kaarega leekima, mina muidugi keerasin järele kuidas sain, aga tropikeerde ei saanud. rahustasin tagumiste vabaotstega asja maha ja keeerasin suuna paika. vaatan et pidurid on naljakalt, toggle otsad pole kummides. võtsin toggled kätte, hm, alumised trukid ka lahti, tõmban pidurid lahti, ei kottigi. ühesõnaga pidurid olid lahti. karm värk see freefly. kui see mees, kes mu varju nii pakkis, seda nüüd loeb, siis ega ma mõnest õllest ära ei ütleks, see on kindel. samas, kogemuse võrra olen jälle rikkam.
ja veel üks märkus siia. hea, et ikka vari sai ostetud väikse perspektiivitundega ja et see on enamvähem freeflykompatiibel.
