ujuvusharjutus kuivale
äntu sinijärvest, kus seekord sukeldumas sai käidud, peaks tegelikult eraldi loo kirjutama, aga seekord veel mitte, sest järve nautimiseks ei jätkunud aega ja tähelepanu.
proovisin raskustega enam mitte üle pingutada, kui viimati oli peal 15 kilo, siis seekord alustasin 13 kiloga. rippusin kättpidi kalda küljes, lasin õhu vestist ja ülikonnast välja nii palju kui sain, tõmbasin kopsud õhku täis ja lasin servast lahti… vajusin põhja – järelikult palju. vöö kaldale ja 2,5 kilone tina vähemaks. vöö aidati peale ning uus katse. teooria järgi peaks vist vesi olema silmistsaadik, minul jäi aga veepiir maski ülemise servaga tasa. aga las siis esialgu olla rohkem.
kuni 3 meetri sügavuseni polnud vaja midagi teha, ainult hingasin, ühte sügavamasse allikakraatrisse minnes tekkis küll tunne, et nüüd vajun kontrollimatult, võibolla oli see aga ainult tunne, igatahes lasin tiba õhku ülikonda juurde ja jäin neutraalseks. kraatrist välja minnes üritasin küll küünarnukki tõsta, mulle tuli, aga lõpp läks igatahes käest ära, välja just ei “lennanud”, aga midagi ilusat ka ei juhtunud. kogu edasine sukeldumine oligi üks paras võitlus. ei tahtnud liiga palju õhku sisse lasta, samas põhja ei tahtnud ka kukkuda, kopsudega ujuvuse reguleerimine väsitas tegelikult ilgelt ära. pikalt ja sügavalt rahulikult hingates on olemine ikka hoopis teine. aga sellise nö normaalse hingamisega kippusin jälle kerkima.
vahepeal tegime justkui pisikese peatuse. vaatasin, et paariline lihtsalt keeras ennast põhja selili, ajas mulle välja ja ühesõnaga pikutas. mina, raskest tööst väsinuna muidugi vajasin samuti puhkust ning vedelesin ka natuke. ajas muigama. see vesi on seal ikka nii kuradi läibipaistev ja selge…
tagasiteel läks elu aina raskemaks, ei saanudki kopsudes õhku eriti pikalt sees hoida, kohe kukkus kerkima. päris viimases lõpus (õhku järel ca 60 bari) ei saanudki ma enam kuidagi alla, ükskõik kui väga ma ei üritanud kuskilt veel õhku välja niristada või kui vähe ja lühiajaliselt õhku kopsus hoida.
kaldal olin tegelikult oma sukeldumise suhtes üsna suures hämmingus. esiteks täiesti uskumatu, et kahe järjestikkuse sukeldumise raskuste vahe on 4,5 kg (ok, eelmine oli meres, nüüd aga selges allikavees) ja teiseks see, et lõpus ujuvus nii pekki läks. kas tõesti õhk balloonis kaalub nii palju? tuleb uurida.
