pakri paeastangud
peale keskpäevase päikeselõõsa käes täisvarustuses ülevalt panga pealt alla vee äärde ronimist ning ca sajameetrist jalutuskäiku mööda põlvekõrgust vett tekkis küll kahtlus, kas ikka vee alla üldse jaksan minna. meetrises vees väike jahutuskuur, lestad jalga, snorkliga natuke veel edasi ning põhja! esialgu oli vesi ilmatu soe ja tibake sogane. järgnesid astangud, umbes 1-2 meetri kõrgused ja läks niimoodi järk-järgult sügavamaks. põhi oli selline paene, kohati oli ladestunud kivisein mitte vertikaalne vaid horisontaalne. hästi huvitav värk. siin-seal vedeles põhjas mõni lestakalalaadne ese. ühtäkki läks vesi jube külmaks. kohe päris külm lõi näkku. vaatasime mõlemad mu kompuutrit, see näitas mingit täiesti arusaamatut numbrit – 16 või midagi sellist. näit uueneb mõningase viivitusega ning lõpuks jäi ette 3 soojakraadi. see-eest oli vesi väga selge ja vaade tagasi kalda poole oli vinge – näha oli mitut astangut korraga.
üritasin jälle natuke ujuvuse alal edasi jõuda, panin 2,5 kg raskust juurde (13), et seda jätkuks ka ajaks, kui õhk otsa hakkab saama. sügavamale minnes lasin tibakehaaval õhku ka ülikonda juurde. iga õhusortsuga kerkis aga murekoorem, kas ikka tõustes selle kuidagi kätte ka saan. ca 6 meetri peal üritasin end pea alaspidi ajada, et näha, kas õhk läheb jalgadesse ja kas jäängi sedasi rippuma. ilmselt lasin õhku väga vähe ja polnud seekord mingit probleemi uuesti jalgu alla saada.
üle 13 meetri me minema ei hakanud, sest mina olin hull õhuraiskaja. tagasiteel läks siis tralliks kätte. igast astangust läksin üles suht püstasendis, vasak küünarnukk üleval ja käsivars kõveras. lahe vaadata, kuidas ventiil mulle välja ajas. kui olemine ikkagi liiga kerge tundus, siis nihelesin ja liigutasin vööd ja värki, kuni veel mulises. nii palju oli sellest kõigest igatahes kasu, et positiivseks ei muutunud ujuvus kordagi. paraku oli ujuvus praktiliselt terve aja tiba negatiivne ning sulistasin pidevalt mööda põhja. selle üle pean natuke mõtisklema.
see oli nüüd esimene sukeldumine, kui kalu näha sain – elavad seal oma tasast elu, ei ole neil seal internetti ega supermarketeid ega parasummerit, kuidas nad niimoodi hakkama saavad? täiesti arusaamatud tüübid.
